KOHTUMÄÄRUS Kohus Viru Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht
- juunil 2016 Jõhvi kohtumajas Kohtuasja number 1-14-3866 Kohtukoosseis Kohtunik Inna Kirsipuu Kohtuistungi sekretär, tõlk Merike Erisalu, tõlk Valentima Michelson-Ipbüker Kohtuasi Viru Vangla materjalid M.H tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 14.06.2016 avalikul videokohtuistungil Süüdimõistetu M.H, isikukood XXX, xxx RESOLUTSIOON Kohus, juhindudes KarS § 76 ja KrMS § 426, § 432 , määras: Jätta M.H vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Viru Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada. Asjaolud Viru Vangla esitas 24.05.2016 Viru Maakohtule materjalid kinnipeetava M.H tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks. Viru Maakohtu 14.08.2014 kohtuotsusega tunnistati M.H süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ja karistati teda vangistusega 4 aastat. KrMS § 238 lg 2 alusel karistuseks mõisteti 2 aastat ja 8 kuud vangistust. Kohtuotsus jõustus 22.08.
- Karistuse kandmise algus 14.08.2014 ja lõpp 14.04.
- Tingimisi ennetähtaegse vabanemise võimaluse avanemine 24.05.
- Kinnipidamisasutusest M.H kohta koostatud iseloomustusest nähtub, et kinnipeetavat on distsiplinaarkorras karistatud kartserisse paigutamisega 10-ks ööpäevaks suitsetamise eeskirjade rikkumise eest. Vanglakaristust kannab 11 korda. Süüdimõistetu on osalenud riigikeele A 1 taseme kursuses, aga edaspidi ei soovinud jätkata õppimist. Lisaks läbis ta Sotsiaalsete oskuste treeningu sotsiaalprogrammi. Samuti ei saa meditsiinilistel näidustustel ta 1
(4)jätkata keevitaja eriala omandamist. Vabanemisel soovib isik elama asuda oma ema juurde, aadressile xxx. Tegemist on kahetoalise korteriga, kus elab kinnipeetava ema. Korteri omanik on kinnipeetava venna abikaasa. Isikul on põhiharidus, keskharidus jäi pooleli. Isikul puudub eriala. Enne kinnipidamist ainsaks ametlikuks töökohaks oli ekspediitori töökoht venna firmas ning peamiseks sissetulekuks töövõimetuspension. Vend ja ema toetavad rahaliselt- nii vabaduses kui vangistuses. Vabanemisel garanteeritud töökoht puudub. Sugulasteks on ema ja vend, kellega on head suhted. Suhtlusringkonnas enamjaolt kriminaalse taustaga isikud. Eelnevalt on karistatud vägivalla kasutamise, varavastaste kuritegude, huligaansuse ning väljapressimise eest. Kuritegude toimepanemise soodustegur on alkohol. Üks kord isik tarvitanud narkootikume. Meditsiiniosakonna andmetel on isikul kroonilisi haigusi (70% töövõimetu). Probleemide lahendamiseks kasutas korduvalt vägivalda. On olnud kriminaalhooldusel, katseajal sooritas uue kuriteo. Viru Vangla toetab M.H tingimisi ennetähtaegset vabanemist. Kriminaalhooldaja arvamuse kohaselt on M.H vallaline, lapsi tal ei ole ning kinnipeetavale lähedasteks isikuteks on ema ja vend. Kinnipeetava lähedased on valmis teda igati toetama. Ema sõnul M.H olid vabaduses alkoholiga probleemid ning alkoholi mõju all võib käituda agressiivselt. Ennetähtaegse vabanemise korral soovib kinnipeetav elama asuda oma ema juurde, kes on nõus võimaldama talle elamise enda juures. Enne vangistust oli M.H sissetulekuks töövõimetuspension. Ennetähtaegse vabanemise korral puudub garanteeritud töökoht. Kriminaalhooldaja arvab, et negatiivne on asjaolu, et kinnipeetaval on kaks kehtivat distsiplinaarkaristust, mis näitab, et ka range järelevalve tingimustes ei suuda ta täielikult ettenähtud korrale alluda. Prokuröri arvamuse kohaselt ei seisa prokuratuur vastu kinnipeetav M.H tingimisi enne tähtaega vabastamisele. Tema käitumine vangistuses viitab sellele, et kinnipeetav on teinud pingutusi õiguskuuleka elu suunas. Prokuratuur leiab, et ta omab motivatsiooni enda varasemat käitumist muuta ja edaspidi elada seaduskuulekalt. Vabastades kinnipeetava vangistusest käesoleval ajal, on tema üle võimalik teostada kontrolli karistusaja lõpuni st kuni 14.04.2017. Antud juhul oleks vangistusest tingimisi vabastamise efektiivsus suurem karistuse kandmisest lõpuni vanglas. Käitumiskontrolli aja jooksul saaks M.H jätkuvalt maandada uute kuritegude toimepanemise riski. Ennetähtaegne vabastamine tähendab sisuliselt vangistuse eesmärkide täitmist teiste, kuid palju odavamate vahenditega. Uue kuriteo toimepanemise riske oleks võimalik vähendada süüdimõistetu kriminaalhooldusele allutamisega ja käitumiskontrolli kohaldamisega, samuti lisakohustuste panemisega, mis piirab oluliselt isiku liikumisvabadust ning elukvaliteeti. Prokuratuur nõustus Viru Vangla poolt 03.05.2016 koostatud kinnipeetava iseloomustuses toodud arvamusega katseajaks kohustuste valiku, katseaja ja käitumiskontrolli kestuse kohta. Lähtudes eeltoodust prokuratuur toetas M.H vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist süüdimõistetu taasühiskonnastamise huvides. M.H kohtuistungil kinnitas, et ta ei hakka enam kuritegusid toime panema ja loobub alkoholi tarvitamisest. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud esitatud materjalidega, ära kuulanud süüdimõistetu ja arvestades prokuröri kirjalikku arvamust, leiab, et M.H tuleb jätta tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata. Kohtu hinnangul ei ole kinnipeetava ennetähtaegne vangistusest vabastamine põhjendatud. KarS § 76 lg 4 alusel, katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Kohus võtab taotluse 2
(4)läbivaatamisel arvesse kõik süüdimõistetu isikut iseloomustavad andmed – tema käitumist nii kuriteole eelnenud ajal, kuriteo toimepanemisele ajal ning sellele järgnenud perioodil. Süüdimõistetu omab põhiharidust. Elukutset tal ei ole. Enne kinnipidamist töötas isik ekspediitorina ning peamiseks sissetulekuks oli töövõimetuspension. Karistusregistri andmetel on süüdimõistetul 2 kehtivat kriminaalkaristust, samal ajal on ta karistatud 11-l korral. Isik on karistatud erinevate kuritegude eest, sealhulgas ka väljapressimise ja raske tervisekahjustuse tekitamise eest. Vangistuses viibinud lühikeste vahedega kokku umbes poole oma elust. Käesoleval hetkel kannab süüdimõistetu karistust selle eest, et tema lõi xxx asuvas korteris Axxx Vxxx ühe korra noaga paremale poole rindkere piirkonda, millega tekitas AlxxxVxxx eluohtliku tervisekahjustuse, so paremasse rindkereõõnde ja kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava paremal pool rindkerel, mille tüsistusena tekkis Axxx Vxx parempoolne verirind ja verikõht. Tervisekahjustuse tekitamisega, millega on põhjustatud oht elule, pani M.H toime KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Isikule mõisteti karistuseks 4 aastat vangistust ning KrMS § 238 lg 2 vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes karistuseks 2 aastat ja 8 kuud vangistust. Samas tuleb negatiivseks lugeda, et M.H on juba varem Viru Maakohtu 11.09.2006 otsusega sama kuriteo eest, nimelt KarS § 118 p 1 järgi karistatud (karistus on aga karistusregistrist kustutatud). Samuti on ta Viru Maakohtu 20.01.2011 otsusega karistatud, millest nähtub, et pani kuriteo toime katseajal. Arvestades antud asjaolusid, ei ole kohtu jaoks usutav, et isik hakkaks vabaduses õiguskuulekalt elama. Peale vabanemist puudub kinnipeetaval garanteeritud töökoht. Ta tarvitab alkoholi, mis tõstab kuriteo toimepanemise, sealhulgas korduva tervisekahjustuse tekitamise riski. Elukoht on M.H olemas ning antud korteris elav kinnipeetava ema andis loa korterisse elama asumiseks, kuid korteriomaniku nõusoleku kohta puuduvad andmed. Kinnipeetaval on kehtiv isikut tõendav dokument – elamisloakaart kehtivusega kuni 15.12.
- Arvestades süüdimõistetu poolt toimepandud kuriteo asjaolusid, korduvalt erinevate kuritegude eest karistamist, ei ole kohtu hinnangul kinnipeetava enne tähtaegne vangistusest vabastamine õigustatud. Kohtul puudub alus arvata, et uue kuriteo toimepanemise risk oleks madal või väheoluline. Kuna isik on korduvalt kriminaalkorras karistatud, sealhulgas ka I astme kuritegude eest, leiab kohus, et lühiajaline vabaduses viibimine ei osuta isikule piisavat mõju ja oleks ebaotstarbekas. Seda enam - viibides varasemalt kriminaalhooldusel, pani ta katseajal toime uue I astme kuriteo, mis näitab tema ükskõikset suhtumist parandamise teele. Samuti on ta vanglas korduvalt rikkunud suitsetamise eeskirju ja on selle eest distsiplinaarkorras karistatud. Seega oleks kergemeelne arvata, et varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistanud ja vangla eeskirju rikkunud isik hakkaks nüüd vabaduses uut, seadusekuulekat elu, alustama. Kohus rõhutab, et kõigepealt võtab kohus arvesse isiku toimepandud kuriteo asjaolusid nagu näeb ette KarS § 76 lg
- Kohus osutab tähelepanu asjaolule, et vabaduses viibides oli süüdimõistetu käitumine väga ohtlik. Samuti ei ole isik vabaduses viibides kasutanud võimalust käituda korralikult ega ole teinud mingeid reaalseid jõupingutusi oma elustiili muutmiseks, näiteks elukutse saamiseks ja kindla töökoha leidmiseks. Vastupidi - vabaduses olles jätkas isik kuritegude toimepanemist. See näitab, et M.H ei ole huvitatud töötamisest ja enesearendamisest ning oma käitumisharjumuste muutmisest, mis võimaldaks tal edaspidi seadusekuulekalt elada. Vastupidi - ta ei kavatse muuta oma elustiili, lõpetada suhtlemist kriminaalse taustaga inimestega ja keelduda alkoholi tarvitamisest. See fakt tugevdab kohtu veendumust selles, et süüdimõistetu võib vabaduses toime panna uue kuriteo. Sellise isiku ennetähtaegne vabastamine peab olema selge erand. Süüdimõistetu puhul selliseid erandlikke asjaolusid kohus ei näe. Seda enam näitab 3
(4)vanglas distsiplinaarsüüteo toime panemine, et kinnipeetava käitumise parandamise eesmärgini ei ole siiani jõutud. Selliste eesmärkide saavutamiseks on pigem otstarbekam jätkata isiku karistuse kandmist vanglas. Samas tuleb positiivseks tuleb lugeda, et M.H on osalenud eesti keele koolitusel ja läbinud sotsiaalprogrammi. Samuti on ta püüdnud omandada keevitaja eriala. Vabanemisel on tal kindel elukoht. M.H on lähedased, kellega on tal head suhted ja kes on valmis teda toetada. Eksisteerib suur tõenäosus, et kinnipeetav paneb vabaduses toime uue kuriteo. Tema ennetähtaegsel vabanemisel saaks ühiskonna õiglustunne oluliselt riivatud, samuti ei oleks tema vabastamine kooskõlas karistuse mõistmise üldiste eesmärkidega. Kohus on seisukohal, et karistuse üldpreventsiooni eesmärgiks on muuhulgas näidata ühiskonnale, et kuritegude järjepidev toimepanemine ei ole aktsepteeritav ning toob endaga kaasa tugeva riigipoolse sanktsiooni, mis väljendub reaalses vangistuses ning eelduslikult selle täiel määral ära kandmises. Kinnipeetava karistusaeg lõpeb 14.04.2017, s.o pisut vähem kui aasta pärast. Kohus leiab, et isiku vabastamisel ei oleks kohtul veendumust, et karistuse eesmärgid on saavutatud, muuhulgas, et isik ei pane enam uusi kuritegusid toime, mistõttu tuleb tal jätkata karistuse kandmist vangistuses. Kohtul puudub veendumus, et isik suudaks kuritegelikust käitumisest hoiduda. Kohus peab vajalikuks viidata Riigikohtu varasemale praktikale, mille kohaselt on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise näol tegemist süüdimõistetu subjektiivse õigusega nõuda seaduses toodud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist. (RKKKo 3-1-1-18-11 p 9.1) See aga ei tähenda, et isiku vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine oleks reegliks. Pigem on isiku ennetähtaegne vangistusest vabastamine erand, mille puhul tuleb arvestada kõiki elulisi asjaolusid. Isik, kes pani toime kuriteo, peab arvestama asjaoluga, et tal tuleb ära kanda kogu temale mõistetud karistus ning riik ei loo tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamise korra kehtestamisega isikutele õiguspositsioone, millele need hiljem võiksid toetuda. Süüdimõistmisel ei ole ennetähtaega vabastamine isikule garanteeritud. Käesoleval hetkel ei kaalu M.H isiksust iseloomutavad positiivsed asjaolud (elukoht, lähedaste toetus, sotsiaalprogrammis ja keele kursusel osalemine) üle negatiivseid argumente (korduv karistatus, käitumine vanglas, kuriteo asjaolud, sõltuvus jne). Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt osutab vangistus süüdimõistetule paremat mõju kui vabaduses viibimine. Seega on kohus veendumusel, et süüdimõistetu puhul ei ole kriminaalhoolduslike vahenditega võimalik korrigeerida tema käitumist õiguskuulekuse suunas ning tal tuleb jätkata karistuse kandmist vangistuses. Seda argumenti toetab ka asjaolu, et nii on teiste inimeste elu ja tervis paremini kaitstud. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KarS § 76, KrMS § 426, 432, jätab kohus süüdimõistetu M.H temale Viru Maakohtu 14.08.2014 kohtuotsustega mõistetud vangistuse kandmisest enne tähtaega vabastamata. / Inna Kirsipuu kohtunik 4
(4)