1-17-2641/9

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-2641 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Meelika Aava ja Sten Lind Kriminaalasi Z.P süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9-§ 25 lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
2. märtsi 2017 otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör Süüdistatav ja kaitsja Z.P, ik: XXX, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, kinni peetud
3. märts
4. Algis Sepp Kaitsja Leelo Viil Süüdistatav RESOLUTSIOON
5. Jätta süüdistatava Z.P ja tema kaitsja apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata. 2.KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista Z.P ’ilt Eesti Vabariigi kasuks apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude katteks 48,00 (nelikümmend kaheksa) eurot. Kaitsjatasu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul alates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004; SWEDBANK EE502200221014193355 või NORDEA PANK EE401700017002872300 Menetluskulu tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav isikule saadetavas makseinfos. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:
6. Z.P on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et tema isikuna, keda on 17.08.2016 Harju Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-16-7017 süstemaatilise varguse katse toimepanemises süüdi mõistetud ja karistatud vangistusega, pani pärast karistuse kandmiselt vabanemist 07.03.2017 taas toime varguse. Z.P võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil 14.03.2017 kella 09:10 ajal XXX, Tallinn, asuvas ja S AS`ile kuuluvas kaupluses XXX kaubasaalist paki kanakoibi ja peitis põue. Ta möödus kassast, jättes tahtlikult tasumata broileri poolkoibade (XXXXXXXXXXXX) eest, väärtusega 3,99 eurot. Z.P ei viinud kuritegu lõpule tema tahtest mitteolenevatel põhjustel, kuna oli kinni peetud turvatöötaja poolt. Kaup on tagastatud kauplusele rikkumata kujul. Seega Z.P pani toime võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil süstemaatiliselt, see on KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. HARJU MAAKOHTU OTSUS:
7. Maakohus tunnistas Z.P süüdi § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ja mõistis karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust. Vähendas KrMS § 238 lg 2 kohaselt Z.P-le mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 4 (neli ) kuud. Kohaldas Z.P suhtes kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistusaja täitumiseni tõkendina vahistamist ning karistuse algust arvas alates kinnipidamisest 14.märts 2017.a KrMS § 180 lg 1 alusel mõistis Z.P-lt välja riigituludesse sundraha 352,50 eurot ja muud menetluskulud 120 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel määras, et menetluskulud tuleb tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. APELLATSIOONID:
8. Kaitsja leiab, et süüdistatavale ei ole mõistetud tema teosüüle vastav karistus. Kuigi KarS § 199 lg 2 sanktsioonis sätestatud karistusraamide kohaselt on käesolevas asjas võimalik mõista kuni viieaastane vangistus, peaksid pikemad vangistusmäärad olema kohaldatavad eelkõige sellistel juhtudel, kui karistus mõistetakse lõpuleviidud kuritegude eest, millega on põhjustatud kahju ja tuvastatud on mitmed KarS § 199 lg-s 2 sätestatud kvalifitseerivad asjaolud. Käesoleval juhul ei olnud varguse katse toime pandud grupiviisiliselt, avalikult ega sissetungimisega. KarS § 199 puhul on oluline, millise vara osas ning millistel asjaoludel on varavastane kuritegu toime pandud. Z.P on süüdi tunnistatud ühes kuriteoepisoodis, tegemist on katsestaadiumisse jäänud kauplusevargusega, mis on süüdistatava süü suuruse näitajaks. Varastatud kauba väärtus oli väga väike - kogusumma 3,99 eurot. KarS § 218 lg 4 ja § 44 lg 2 kohaselt on väheväärtuslik asi, mille väärtus ei ületa 200 eurot. Z.P tegevus oli suunatud väheväärtusliku asja vastu. Kaup tagastati rikkumata kauplusele ja kahju ei tekkinud. Z.P süü suuruse hindamisel tuleb arvestada ka kuriteo muid asjaolusid ja motiive. Käesolevas asjas ei ole ümber lükatud süüdistatava väide, et kauplusesse minnes ei olnud tal kavatsust kuritegu toime panna, varastamine ei ole tal tavapärane elatusvahendite hankimise viis. Süüdistatava selgituste kohaselt varastas ta kanakoiva, kuna tal oli kõht tühi. Leiab, et eeltoodud asjaolude põhjal on alust hinnata Z.P süüd sedavõrd väikseks, et süü suurusele vastav karistus võiks olla mõistetav minimaalmääras. Karistuse mõistmise üldpõhimõtete kohaselt ei või isikut karistada suuremas määras, kui on vastav tema süü suurusele. Z.P''i isikuandmetega seonduvalt märgib, et ta on küll kriminaalkorras korduvalt karistatud, kuid viimasel ajal üksnes kergemate kuritegude eest. Karistuse mõistmisel tuleb kaaluda, milline karistus avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Leiab, et ei ole alust kahelda Z.P selgitustes, mille kohaselt tal ei ole sõltuvusprobleeme ning ta on leidnud endale elukoha ning soovib teha tööd. Seega on ta asunud oma hoiakuid ja eluviise muutma. Üksnes Z.P varasemate karistuste põhjal ei saa välistada kontrollnõuete ja üldkasuliku töö tegemise kohustuse distsiplineerivat toimet süüdistatava suhtes. Süüdistatav oskab ja soovib tööd teha ning edaspidi käituda seaduskuulekalt. Z.P isikuandmeid ning süüteo asjaolusid arvestades ei saa väita, et karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks on vajalik tingimata kohaldada reaalset vangistust. Kui süüdistatav kannab vanglas karistuse lõpuni ning vabaneb vangistuse kandmiselt tähtaegselt, puudub tema üle karistusaja lõppemise järel igasugune kontroll ja võimalus teda toetada õiguskuulekale teele asumisel. Tuleb silmas pidada, et vangistus on kõige raskem karistusliik ja ka kõige kahjulikum karistus, mis avaldub muuhulgas süüdlase kohanemises passiivse vanglaelu stiiliga. Võib eeldada, et mida pikem on Z.P vangistusaeg, seda problemaatilisemaks võib osutuda tema resotsialiseerumine pärast karistuse ärakandmist. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud vangistusmäär ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 4; 340 lg 2 p 4,kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu
9. märtsi
10. a otsus Z.P-le karistuse mõistmise osas. Teha uus otsus, millega mõista Z.P-le kergem karistus, kohaldades KarS § 69 sätteid.
11. Süüdistatav vaidlustab mõistetud karistust. Tal sünnib oktoobris laps. Saksamaal asub naine, kes soovib temaga abielluda. Tähendab on olemas reaalne võimalus saada seaduskuulekaks inimeseks. Ta oleks ausalt teinud kõik üldkasuliku töö tunnid ära. Vabanedes on tal võimalik minna vangidele mõeldud majja. Ta soovib alkoholist eemale hoida. Tal oli kõht tühi. Ei saa rääkida resotsialiseerumisest kuna vanglast vabanedes raha saab vaid 10 eurot ja kohe töö eest palka ei saa. Tema elu ei kesta enam kaua. Kui vabaneb läheb Saksamaale. Oskab tööd teha. Lubab, et kohus teda enam ei näe. Tema sõnu ei loobi. Palub asendada vanglakaristus üldkasuliku töö tundidega. KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT:
12. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud, perspektiivitud ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RK lahendid nr 3-1-1-120-09, 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Kolleegiumi veendumuse kohaselt on antud juhul tegemist apellatsioonidega, millel puudub ilmselgelt edulootus.
13. Süüdistatav ja kaitsja vaidlustavad otsust vaid mõistetud karistuse osas. 6.
14. Kolleegium osutab, et vastavalt Riigikohtu lahendites ( nt RKKKo nr 3-1-1-79-15) märgitule, tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. Maakohus on mõistetud karistust eeltoodud juhiseid järgides piisava selgusega põhjendanud. Karistusmäära ja reaalse karistuse mõistmisel on maakohus arvestanud süüdistatava poolt väljendatud puhtsüdamliku kahetsusega. Samuti on kohus arvestanud, et vargus jäi katsestaadiumisse ja et varastatu väärtus oli väike. Samuti asjaolu, et varalist kahju ei tekkinud. Kõike arvestades on kohus tõdenud, et süüdlast võib eeltoodust tulenevalt karistada sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt lühema vangistusega. Mõistetud 6 kuuline vangistus jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra, milleks on 2 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus on arvestanud kõikide tuvastatud karistust kergendavate asjaoludega. Apellatsioonides ei viidata ühelegi seaduses ettenähtud ja obligatoorselt arvestamisele kuuluvale asjaolule, milline jäi maakohtu poolt tähelepanuta ning neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Kaitsja poolt Riigikohtu lahenditele viitamine ja uuesti maakohtu põhjenduste esitamine ei ole käsitatav vastuargumentidena kohtu järeldustele ega anna alust kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsusega lühemaajalise vangistuse mõistmiseks. 6.
15. Apellandid on taotlenud asenduskaristuse, üldkasuliku töö, kohaldamist. Analoogse taotluse on süüdistatav esitanud ka maakohtu istungil ning kohus on juba asenduskaristuse kohaldamist kaalunud ning on esitanud oma põhjendused sellest, miks süüdistatava poolt esitatud taotlus asenduskaristuse kohaldamise osas rahuldamisele ei kuulu. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga sellest, et KarS § 69 kohaldamise formaalsete eelduste kõrval tuleb üldkasuliku töö kohaldamise otsustamisel alati arvestada ka selle materiaalseid eeldusi ehk siis toimepandud kuriteo raskust ja süüdlase sobivust üldkasulikuks tööks. Toimepandud kuriteo raskus iseenesest ei välista antud juhul Z.P-le asenduskaristuse kohaldamist, kuid kolleegiumi veendumuse kohaselt ei ole süüdistatav isikuks, kes sobib kriminaalhooldusele ja kelle suhtes oleks otstarbekas ja ka seaduslik vangistuse asendamine. Riigikohus on sedastanud, et üldkasuliku töö näol on tegemist reaalse vangistuse vältimise viimase võimalusega (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Z.P on aga eelnevalt korduvalt karistatud reaalse vangistusega, mistõttu tema puhul pole alust rääkida üldkasulikust tööst kui isiku ühiskonnast isoleerimise vältimise viimasest abinõust. Süüdistatava apellatsioonis esitatud argumendid võimalikust Saksamaal seaduskuuleka elu elamisest koos sündiva lapse ja elukaaslasega ning apellatsioonides väidetud vangistusest vabanemisel resotsialiseerumise raskustest, pole aluseks asenduskaristuse kohaldamiseks ega sellekohase kohtupraktika muutmiseks. Süüdistatav on korduvalt varem kriminaalkorras karistatud. Reaalsed lühemaajalised vangistused ei ole mõjutanud teda seaduskuulekusele. Arvestades süüdistatava pikka karistusregistrit pidi ta juba kuriteo toimepanemise ajal arvestama vähemalt reaalse vangistusega, kuid apellatsioonides esitatud perekonna olemasolu ja töökoha saamise võimalused ei mõjutanud teda kuriteo toimepanemisest loobuma. Järjepidevalt kuritegude toimepanemine, sealjuures ka vahetult pärast vabanemist, välistab kolleegiumi veendumuse kohaselt vangistuse asendamise, kuna selline käitumine saab kaasa tuua vaid reaalse vangistuse ja seda seadusega kooskõlas olevas määras.
16. Eelnevast tulenevalt asub ringkonnakohus üksmeelselt seisukohale, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja perspektiivitud. Juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsioonid läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt)