← Eesti

1-19-3611/76

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev

  1. juuni 2022 Kohtuasja number 1-19-3611 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Tiit Lõhmus ja Ingeri Tamm Kohtuasi Maksim Amelkini (isikukood 37806062226) tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamine Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)
  2. mai 2022 määrus Määruskaebuse esitaja süüdimõistetu Maksim Amelkin Teised määruskaebemenetluse prokuratuur, esindaja pooled abiprokurör Alar Häidberg Asja läbivaatamise viis Lõuna Ringkonnaprokuratuuri kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
  3. mai 2022 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA Menetluse käik
  4. Harju Maakohtu
  5. septembri 2019 otsusega tunnistati Maksim Amelkin süüdi karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p-de 8 ja 9 ning § 266 lg 2 p 1 järgi. KarS § 64 lg 1 alusel karistati teda 3 aasta pikkuse vangistusega, mida suurendati KarS § 65 lg 2 alusel Harju Maakohtu
  6. detsembri 2018 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, mõistes lõplikuks liitkaristuseks 3 aastat 8 kuud ja 11 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka M. Amelkini eelvangistus ning karistuse kandmise aja alguseks loeti
  7. veebruar
  8. Karistusaeg lõppeb
  9. oktoobril
  11. Tartu Vangla esitas
  12. märtsil 2022 Tartu Maakohtule materjalid M. Amelkini tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks.
  13. Tartu Vangla ja prokuratuur toetavad M. Amelkini vabastamist. Vaidlustatud kohtumäärus
  14. Tartu Maakohus jättis
  15. mai 2022 määrusega M. Amelkini tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata. Kohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
  16. Formaalsed eeldused M. Amelkini vabastamiseks on täidetud: ta on vastavalt KarS § 76 lg 1 ple 2 kandnud ära temale mõistetud karistusajast vähemalt poole ja ära kantud vangistus ületab nelja kuud.
  17. Lähtuvalt KarS § 76 lg-st 5 ja § 75 lg 1 p-st 1 tuleb isiku ennetähtaegse vabastamise korral määrata kindlaks tema alaline elukoht, kuid M. Amelkini kindel vabanemisjärgne elukoht on teadmata. Vangla iseloomustuses on küll märgitud selleks elukohaks XXX, kuid materjalidest nähtub, et tegemist on rehabilitatsioonikeskusega, kuhu M. Amelkin soovis minna elama eelmise ennetähtaegse vabastamise menetluse raames. Praeguse ennetähtaegse vabastamise menetluse raames ei esitanud M. Amelkin vanglale andmeid oma elukoha kohta, mistõttu ei saanud neid andmeid edastada ka kriminaalhooldusametnikule asjaolude kontrollimiseks. Kohtuistungil avaldas M. Amelkin, et tema elukoht on XXX, mis on linna poolt antav elamispind. Samas väitis ta, et ennetähtaegse vabanemise korral läheb ta siiski rehabilitatsioonikeskusesse Jõhvis. Kohtule esitatud materjalides on rehabilitatsioonikeskuse Uus Põlvkond kinnitus M. Amelkinile elukoha võimaldamise kohta, kuid see kinnitus on antud M. Amelkini eelmise ennetähtaegse vabastamise menetluse raames. Puudub kinnitus selle kohta, et M. Amelkin saaks ka praegu nimetatud keskusesse elama asuda. Samuti puuduvad andmed selle kohta, et M. Amelkinile on tagatud sotsiaalpind X. Seega puudub M. Amelkinil vabaduses kindel elukoht, mistõttu ei ole võimalik tema alalist elukohta ennetähtaegse vabastamise korral kindlaks määrata. See tingib M. Amelkini vabastamata jätmise. Määruskaebus
  18. Maakohtu määruse peale esitas M. Amelkin määruskaebuse, mille sisu on lühidalt järgmine. Ta sai kohtu küsimusest valesti aru ja just seepärast nimetas oma elukohana XXX. Tegelikult soovib ta siiski minna elama Uue Põlvkonna rehabilitatsioonikeskusesse XXX. Varasema ennetähtaegse vabastamise menetluse käigus kriminaalhooldaja kontrollis seda elukohta ning olemas on kinnituskiri, et ta võetakse sinna elama. Ka helistas ta rehabilitatsioonikeskuse direktorile ja see kinnitas, et nad võtavad ta enda juurde. Kohus saab veenduda, et elukohavõimalus on jätkuvalt olemas. Rehabilitatsioonikeskuses täidetakse ennetähtaegse vabastamise tingimusi ning M. Amelkin on saanud aru oma sõltuvusprobleemist. Ringkonnakohtu seisukoht
  19. Tulenevalt KarS §-st 76 peab kohus süüdimõistetu tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kontrollima nii vabastamise formaalseid kui materiaalseid eelduseid. Kui formaalsed eeldused ei ole täidetud, ei saa süüdimõistetut vabastada isegi siis, kui materiaalsed eeldused tema vabastamiseks on täidetud.
  20. Maakohus leidis, et formaalsed eeldused M. Amelikini vabastamiseks on täidetud, kuna ta on ära kandnud vähemalt KarS § 76 lg 1 p-s 2 sätestatud karistusaja. Piisava karistusaja ärakandmine pole siiski ainus formaalne eeldus, mis peab olema täidetud. Nagu maakohuski viitas, näeb KarS § 76 lg 5 ette, et ennetähtaegsel vabastamisel määratakse süüdimõistetule katseaeg ja ta allutatakse KarS §-s 75 sätestatud käitumiskontrollile. Kuna mitmed KarS §-s 75 sätestatud käitumiskontrolli tingimused on seotud süüdimõistetu kindla elukohaga, tuleb järelikult ka kindla elukoha olemasolu pidada ennetähtaegse vabastamise vältimatuks formaalseks eelduseks: vastasel juhul ei ole süüdimõistetut võimalik kohustuslikule käitumiskontrollile allutada. See ilmneb kaudselt ka 2

(3)Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrusest asjas nr 3-1-1-45-16, milles Riigikohus pidas elukohta möödapääsmatuks karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisel. Riigikohtu see seisukoht põhines KarS § 75 tõlgendamisel ja pole alust interpreteerida seda normi ennetähtaegse vabastamise puhul teisiti kui karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisel.
  1. Vangla iseloomustusest nähtub, et M. Amelkin ennetähtaegse vabastamise materjalide ettevalmistamise käigus vanglale oma vabanemisjärgset elukohta ei avaldanud. Oma võimaliku elukoha rehabilitatsioonikeskuses avaldas ta alles maakohtu istungil. Pelgalt süüdimõistetu avaldusest aga ei piisa – riigil (läbi kriminaalhooldaja) peab olema võimalik kontrollida, kas süüdimõistetu saab ka reaalselt avaldatud elukohta elama minna. Selle kontrolli peaks tegema ennetähtaegse vabastamise materjalide ettevalmistamise käigus ehk enne seda, kui vangla saadab need materjalid vangistusseaduse § 76 lg 1 alusel kohtusse. Kuna M. Amelkin avaldas oma võimaliku elukoha alles maakohtu istungil, ei olnud võimalik seda kontrolli õigeaegselt läbi viia ning seetõttu ei saa ka kindel olla, et M. Amelkin saaks ennetähtaegsel vabanemisel soovitud kohta elama asuda.
  2. Tõsi, M. Amelkin esitas koos määruskaebusega rehabilitatsioonikeskuse direktori kinnituskirja selle kohta, et rehabilitatsioonikeskus on valmis teda vastu võtma. See kinnitus on aga
  3. aastast ja selle põhjal ei saa järeldada, et rehabilitatsioonikeskus saab teda jätkuvalt vastu võtta: on kõigiti võimalik, et rehabilitatsioonikeskuses ei ole hetkel vabu kohti või on mingisugused muud põhjused, miks ei saa rehabilitatsioonikeskus praegu enam M. Amelkinit enda juurde võtta. Seega ei saa kõnesoleva kinnituskirjaga arvestada. Ka ei saa arvestada M. Amelkini määruskaebuses toodud väitega, et rehabilitatsioonikeskuse direktor kinnitas talle telefoni teel elukohavõimalust – see väide on paljasõnaline. Eeldada ei saa sedagi, et kohus peaks võtma rehabilitatsioonikeskusega ühendust: kohus ei saa võtta kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise kohtulikus menetluses üle pädevust ja ülesandeid, mis on vanglal vangistusseaduse alusel toimuvas haldusmenetluses ning just vangla peab korraldama ennetähtaegse vabastamise materjalide ettevalmistamise käigus süüdimõistetu vabanemisjärgse elukoha kontrollimise. Kui süüdimõistetu ei võimalda vanglal seda kontrolli korraldada, siis tuleb järeldada, et süüdimõistetul puudub sobiv elukoht ja formaalsed eeldused tema vabastamiseks on täitmata. Nii on ka M. Amelkini puhul.
  4. Toodud põhjustel ning juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  5. mai 2022 määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 3
(3)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.