1-20-6551/58

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2022, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-20-6551 Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Aarne Sarjas Kohtukoosseis Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja)
2. juuni 2022 määrus Heinar Kooviti tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu Heinar Kooviti (Koovit; isikukood 39401014926 kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, määruskaebus RESOLUTSIOON
3. Jätta Tartu Maakohtu
4. juuni 2022 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
5. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo In Jure kaudu 64 (kuuskümmend neli) eurot 80 senti, sh käibemaks 10 (kümme) eurot 80 senti, vandeadvokaat Anu Pärtelile määruskaebemenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
6. Mõista süüdimõistetu Heinar Koovitilt välja menetluskulud, s.o kaitsja tasu, vandeadvokaat Anu Pärteli poolt osutatud õigusabi eest 64,80 eurot, riigituludesse. Süüdimõistetu Heinar Koovitil tasuda väljamõistetud kaitsja tasu määrusele lisatud makseinfo alusel 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
7. Viru Maakohtu 16.09.2020 otsusega karistati Heinar Koovitit KarS § 4231 ja § 424 lg 1 järgi KarS § 63 lg 1 alusel 1 aasta vangistusega, mida KarS § 65 lg 2 alusel suurendati Viru Maakohtu 27.01.2020 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 2 aastat 2 kuud 8 päeva vangistust võrra ning kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 2 kuud 8 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg alates 29.06.2020 karistusaja hulka ning H. Kooviti karistuse kandmise algust loeti tema kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o 29.06.
8. Karistuse kandmise aja lõpp on 06.09.
10. Tartu Maakohtu 10.06.2022 määrusega jäeti H. Koovit ennetähtaegselt vangistusest elektroonilise valve alla vabastamata. 2.
11. Formaalsed eeldused süüdimõistetu vabastamiseks on täidetud – H. Koovit on kandnud nõutud osa karistusest ning tal on olemas vabanemisjärgne elukoht, mis on sobilik elektroonilise valve seadmete paigaldamiseks. 2.
12. H. Koovitil on 5 kehtivat kriminaalkaristust ning vanglakaristust kannab ta kolmandat korda. Viimane karistus on mõistetud mootorsõiduki juhtimisõiguseta ja joobes juhtimise eest, sarnaseid kuritegusid on isik pannud toime ka varasemalt. Lisaks on kinnipeetavat varasemalt karistatud kehaliste väärkohtlemiste, narkootikumide käitlemise, varguste, sissetungi, võimuesindaja suhtes vägivalla kasutamise ja solvamise, väljapressimise, asja omavolilises kasutamise ning ähvardamise eest. Viimased kuriteod on toime pannud sõltuvusprobleemidest ja grupi mõjust tingituna, soodusteguriks on kehv probleemide lahendamise oskus ning riskiv ja hoolimatu elustiil. 2.
13. Vangistuse ajal on süüdimõistetu läbinud sotsiaalprogrammi Jõud muutuda, vestlused agressiivsest käitumisest ning on osalenud ka tööhõives. Praegu on läbimisel tagasilanguse ennetamise tugigrupp. 2.
14. Kuigi tagasiside rehabiliteerivates tegevustes osalemisele on üldiselt olnud positiivne, siis negatiivne on see, et isik on keeldunud vangistuses kutsehariduse omandamisest. Isik küll läks plaatija eriala omandama, kuid keeldus sellest, kuna tema hinnangul polnud seetõttu piisavalt vaba aega, et suhelda enda perega. 2.
15. Kinnipeetaval on kolm kehtivat distsiplinaarkaristust, mis on mõistetud ametniku korraldusele allumatuse, ebaviisaka käitumise ja päevakava rikkumise eest. Kui süüdimõistetu ei suuda ka vanglas range järelevalve tingimustes oma käitumist kontrollida ja viia seda vastavusse kehtivate reeglitega, on veelgi ebatõenäolisem, et ta suudaks seda teha vabaduses. Kuigi kohtule 25.05.2022 edastatud kirjas on H. Koovit olnud seisukohal, et on toimepandud rikkumistest õppinud ja enam pole samalaadseid rikkumisi toime pannud, tuleb arvestada, et viimane distsiplinaarkaristus on määratud 06.04.
16. Seega on viimasest distsipliinirikkumisest möödas niivõrd lühike aeg, mis ei võimalda jõuda järeldusele, et kinnipeetav on oma käitumise väärust mõistnud. Samuti nähtub süüdimõistetu iseloomustusest, et vanglaametnike hinnangul jääb rikkumise toimepanemise järel küll vestlusest H. Koovitiga mulje, et ta mõistab, et on käitunud valesti, kuid mõne aja möödudes paneb toime uusi rikkumisi. Kuigi on kiiduväärt, et kinnipeetav on aktiivselt osalenud taasühiskonnastavates tegevustes ning omab vabanedes elukohta, ei ole see piisav veenmaks kohut, et H. Koovit on teinud oma käitumises, hoiakutes ja mõtteviisis säärased muutused, mis lubaksid uskuda, et temast tulenev oht panna toime uusi kuritegusid on piisavalt väike. 2.
17. Eelkõige on isiku puhul kuritegevust soodustavaks teguriks narkootikumide tarvitamine. H. Koovit alustas narkootikumide tarvitamist kõigest 15-aastaselt.
18. aastast tarvitas neli korda nädalas amfetamiini, korgijooki tarvitas igapäevaselt. Kinnipeetav on tarvitanud veel mitmeid erinevaid narkootikume. Viimati tarvitas uimasteid viimase kuriteo toimepanemise ajal (mootorsõiduki narkojoobes juhtimine). Vangistuse ajal on süüdimõistetu enda sõnul tegelenud enesearenguga ning lugenud erinevaid eneseabiõpikud ja psühholoogilist kirjandus. Regulaarselt on vestelnud ka psühholoogiga ning kavatseb psühholoogi vastuvõttudel käimist jätkata ka vabaduses. See kõik on väga tervitatav, kuid on kaheldav, et eelnimetatu on piisav hoidumaks vabaduses narkootikumide tarvitamise jätkamisest. Kohtule saadetud kirjas tunnistab H. Koovit narkosõltuvust ning on libastumise puhuks ennast kirja pannud Viljandi Jämejala rehabilitatsioonikeskusesse, et sellele koheselt reageerida ja mitte lasta sellel 2 süveneda. Maakohus leidis, et narkootikumide sõltuvuse tõttu ning pikaaegse tarvitamise pärast on ilmne, et sõltuvusprobleemiga tuleks hakata tegelema kohe vabanedes, et vältida tagasilangust ning narkootikumide tarvitamise mõjul uute kuritegude toimepanemist. Ravile pöördumiseks, ei ole põhjust oodata järgmist tagasilangust. Seega leidis maakohus, et isiku motivatsioon narkootikumide tarvitamisest loobumiseks on väline ning H. Koovit pigem alahindab sõltuvusprobleemi tõsidust, sest ei ole soovinud kohe ravile pöörduda. 2.
19. Kinnipeetavat ei iseloomusta positiivselt ka asjaolu, et vabanemisel puudub tal kindel töökoht. Ettevõte, kuhu H. Koovit soovis vabanemise korral tööle asuda, ei tegutse hetkel, mistõttu ei ole ettevõttel tööd pakkuda. Enne vangistust teenis H. Koovit väidetavalt umbes 1000 eurot kuus, kuid palk ei olnud piisav, kui hakkas uuesti narkootikume tarvitama. Kuigi sõnades suhtub töötamisse positiivselt ning on ka vangistuse ajal töötanud majandustöödel, siis vabaduses on isik korduvalt pannud toime varavastaseid kuritegusid, sh vägivallaga. Majanduslikku toimetulekut on suuresti mõjutanud ka uimastisõltuvus. Vabaduses soovib H. Koovit hakata enda sõnul tasuma võlgnevusi. Vabanedes kindla töökoha ja sissetuleku puudumisel on aga suur tõenäosus, et isik võib jätkata varavastaste kuritegude toimepanemist ning kuna tööga hõivatuse puudumisel jääb üle palju vaba aega, püsib ka tõenäosus hakata sisustama seda sõltuvusainete tarvitamisega. 2.
20. Maakohus ei ole kindel selles, et kinnipeetava vabastamisel käitumiskontrollile allutamine ja talle erinevate lisakohustuste määramine oleks piisav uute kuritegude toimepanemise riskide maandamiseks, kuna varasemalt ei ole käitumiskontrollile allutamine tulemust andnud ning isik on jätkanud katseajal uute kuritegude toimepanemist. Kuriteo, mille eest isik praegu karistust kannab, pani ta toime kõigest 5 kuud pärast eelmise kuriteo eest tingimisi vangistuse mõistmist. Kuna kuriteo pani ta toime narkojoobes olles, siis rikkus ta sellega ka talle katseajaks pandud kohustust mitte tarvitada narkootikume. See aga tähendab, et tõenäosus ennetähtaegse vabastamisega kaasneva kriminaalhoolduse edukaks läbimiseks ei ole piisav. Jätkates vangistust positiivses võtmes, kaaludes võimalust asuda vabanedes koheselt ravile või rehabilitatsioonikeskusesse, on isikul võimalik näidata, et ta on tõepoolest motiveeritud elus jätkama seadusekuulekal teel ning valmis selle nimel pingutama. Määruskaebus
21. Tartu Maakohtu 10.06.2022 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu H. Kooviti kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist. Kaitsja leiab, et kohtumääruses toodud selgituste ja järeldustega ei saa nõustuda. 3.
22. H. Koovit võttis vabatahtlikult lisakohustuse allutada teda elektroonilisele järelevalvele ning kuna tal on olemas elukoht, mis vastab elektroonilise valve tingimustele, siis takistusi ennetähtaegselt vabastamiseks ei ole. Vabatahtlikult võetud lisakohustus elektrooniline järelevalve, mis aitab paremini distsiplineerida ja hakkama saada on positiivne ning tuleks arvestada boonusena. 3.
23. Määruskaebuses on välja toodud sotsiaalprogrammi Jõud läbimine ning selle kohta antud positiivne tagasiside, mille põhjal on kinnipeetaval soov muutuda. 3.
24. Kaitsja leiab, et kuigi õige on väide, et isikut on kriminaalkorras karistatud 5-l korral ja vanglakaristust kannab ta kolmandat korda, siis maakohtu seisukoht on väär selles osas, et vanglakaristused ei ole avaldanud soovitud mõju ega ole pannud süüdimõistetut oma eluviisis korrektuure tegema. Lisaks on kaitsja seisukohal, et kuigi isikul on kolm kehtivat distsiplinaarkaristust, millest viimane määrati 06.04.2022, siis isik on püüdnud ennast oluliselt parandada ja püüab teha kõik endast oleneva, et paremuse poole muutuda. 3 3.
25. Kaitsja on välja toonud, et arvestama peab sellega, et H. Koovitil on sõltuvusprobleemid, mida ta tunnistab ning lisaks on ta võtnud ennetavalt tarvitusele meetmeid, et vabastamise korral oma sõltuvusprobleemidega tegeleda. Tagasilanguse puhul pöördub rehabilitatsioonikeskusesse, kuhu ta ennast ka juba kirja on pannud. Maakohus leidis, et ei peaks ootama tagasilangust, vaid kinnipeetav peaks kohe pöörduma ravile ning kuna isik ei ole andnud nõusolekut vabatahtlikult alluda sõltusravile, siis ei saa pidada tema soovi tõsiseltvõetavaks. Kaitsja sellega ei nõustu ning leiab, et ei ole alust arvata, et isik vabanemise korral sõltuvusprobleeme kohe eiraks. Lisaks on isik tegutsenud parimal viisil, et tekkida võiv probleem vajadusel lahendada ning on pannud ennast kirja tagasilanguse ennetamise grupi läbiviija psühholoogi juurde. 3.
26. Määruskaebuses leiti, et isik on tegutsenud kõige paremal viisil, et vabaduses oma probleemidega tegeleda. Kui isik on allutatud vabatahtlikult ka elektroonilisele valvele ning vabastamisel kaasnevatele kriminaalhooldusnõuetele, siis sellest piisab, et maandada uute kuritegude toimepanemise riski. Paraku vanglasse satuvadki isikud, kellel on erinevaid probleeme sõltuvusega, distsipliiniga jms, siis on oluline, et isik mõistaks oma vigu, teeks õiged järeldused ja ennetavalt püüaks leida lahendusi. Käesoleval juhtumil tuleb tõdeda, et H. Koovit ongi nii käitunud. Isikul on vabaduses materiaalselt ja moraalselt toetav võrgustik. Samuti võtab ta end arvele töötukassas, et läbi selle leida sobiv töökoht. Töökogemus on tal olemas, kuna enne vangistust töötas ja asjaolu, et koheselt vabanemise päeval ei ole töökohta olemas, ei ole oluline, kuna abikaasa on valmis ja võimeline rahaliselt teda ülal pidama. Kinnipeetaval on olemas tahe ja eesmärgid, samuti nägemus, kuidas eesmärke täita. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
27. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna esitatud määruskaebus alust maakohtu määrusega mittenõustumiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik tuvastada, et maakohtu määruse järeldused oleksid valed, üksteisega vastuolulised või ei oleks veenvad.
28. Määruskaebusest suure osa moodustavad maakohtu põhjendused ja määruses toodud positiivsete asjaolude kordamine, milles vaidlust ei ole.
29. Määruskaebuses on väidetud, et väär on maakohtu seisukoht, mis leiab, et vanglakaristused ei ole avaldanud soovitud mõju ega ole pannud süüdimõistetut oma eluviisis korrektuure tegema, aga seda väidet ei ole kaitsja motiveerinud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et vanglakaristused ei ole avaldanud soovitud mõju süüdimõistetule, sest isik jätkas korra rikkumist nii vabaduses kui ka vanglas.
30. Maakohus on märkinud negatiivseks asjaoluks kinnipeetava kolm kehtivat distsiplinaarkaristust, mis näitavad, et isik ei allu isegi vangistuses distsipliinile, kuid kaitsja leiab, et isik on püüdnud ennast olulisel parandada ja püüab teha kõik endast oleneva, et paremuse poole muutuda. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt. KarS § 76 lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. (RKKKm asjas nr 1-09-14104, p 21) Isikule määratud distsiplinaarkaristused näitavad seda, kuidas süüdimõistetu on ennast vangistuse jooksul üleval pidanud ning annavad üsna tugeva signaali selle kohta, kuidas võib ta edaspidi käituda ka vabaduses. Nagu ka maakohus tõi välja, siis viimasest distsiplinaarkaristusest on möödas niivõrd lühike aeg, et kuigi kinnipeetav sõnades väidab, et teeb endast kõik oleneva, et muutuda, siis tema käitumises see seni ei ole väljendunud. Arvestades, et vabaduses on mõjutegureid ja n-ö ahvatlusi oluliselt rohkem kui vangistuses, on seda kõrgem oht, et vabaduses süüdimõistetu 4 jätkab korrarikkumisi ja paneb toime uue kuriteo. Lisaks on süüdimõistetul olnud probleeme vangistuses distsipliiniga ka varasemal puhul.
31. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et arvestada tuleb süüdimõistetu sõltuvusprobleemidega ning sellega, et nendest vabanemine on keeruline ja tagasilöökidega. Positiivne on küll see, et kinnipeetav tunnistab probleemi ja on valmis narkootikumidest tulenevate riskidega tegelema, kuid tuleb arvestada seda, et vangistuses on kerge öelda, et ta narkootikume enam ei tarbi ja tagasilöögi puhul otsib abi rehabilitatsioonikeskusest, sest narkootikume vangistuses tarbida ei saa. Oluline on silmas pidada, et H. Koovit on narkootikume tarbinud alates
32. eluaastast, seega on tegemist väga pikaajalise sõltlasega. Ka käesoleva kuriteo ajal tuvastati tal narkojoove. Kuigi H. Koovit on ennast kirja pannud tagasilanguse ennetamise grupi läbiviija psühholoogi juurde, siis see ei välista narkootikumide tarbimist vabaduses. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, et isik on tegutsenud kõige paremal viisil, et maandada uute kuritegude toimepanemise riski. Kinnipeetaval ei ole mõistlik ootama jääda esimest libastumist, vaid mõistlik oleks tegutseda kohe ning seega oleks parim viis tegutsemiseks olnud vabatahtlikult sõltuvusravile allumine nagu ka maakohus välja tõi. Arvestades isiku probleemi raskust, on tal vaja ka kindlat tegutsemisplaani. Kaitsjal on õigus, et vanglasse satuvad isikud, kellel on erinevaid probleeme nii sõltuvuse kui distsipliiniga. See ei tähenda, et kinnipeetavatel oleks sellepärast õigus ennetähtaegselt vabaneda kui neil endiselt on probleemid distsipliiniga ja vabastamise materiaalsed eeldused kogumis ei ole täidetud. Kuigi on oluline, et isik mõistaks oma vigu, teeks õiged järeldused ja ennetavalt püüaks leida lahendusi, siis vähem oluline ei ole, et isik oma vigadest ka õpiks ja uusi rikkumisi toime ei paneks.
33. Kuigi isikul on toetav võrgustik, kes teda vabaduses toetab nii moraalselt kui materiaalselt, siis arvestades süüdimõistetu isikut, senist elukäiku ja sõltuvusprobleeme, ei garanteeriks ainuüksi stabiilne elukorraldus vabaduses tema edasist õiguskuulekat käitumist. Positiivne on asjaolu, et süüdimõistetul on olemas töökogemus ning plaan ennast arvele võtta töötukassas. Samas võib kinnipeetava motivatsiooni töö leidmisel takistada asjaolu, et abikaasa on valmis ja võimeline H. Koovitit ülalpidama. Seega jääks süüdimõistetule rohkem vaba aega, mida isik võib hakata sisustama uute kuritegude toimepanemisega. Lisaks olid elukoht, töötamise võimalus ja lähedaste toetus olemas H. Koovitil ka enne vangistust, kuid need ei motiveerinud teda õiguskuulekalt käituma.
34. Ka esitas süüdimõistetu kaitsja riigi õigusabi tasu taotluse, mille kohaselt kulus kaitsjal nõupidamisele kliendiga ja tutvumisele kohtumäärusega 30 minutit ning määruskaebuse koostamisele samuti 30 minutit, mille eest taotleb tasu 64,80 eurot, sh käibemaks 10,80 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. KrMS § 187 lg 2 kohaselt, kui määruskaebust ei rahuldata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides määruskaebus on esitatud. Seega tuleb menetluskulud summas 64,80 eurot hüvitada H. Koovitil.
35. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
36. juuni 2022 määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Maarika Kuusk Aarne Sarjas 5