Obsah (14)

§ 121§ 113§ 274§ 114§ 64§ 68§ 16§ 120§ 21§ 118§ 25§ 28§ 56§ 58

Kriminaalasi nr 1-20-6495 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2021. a, Tartu kohtumaja Kriminaalasja number 1-20-6495 (19922900102) Kohtukoossei

§ 121

lg 2 p 3, § 274 lg 2 p 3, 4 ja § 114 lg 1 p 4 – § 25 lg 1, 2 järgi ning Jarmo Pihtjõe süüdistuses

§ 113

lg 1 – § 25 lg 1, 2 järgi üldmenetluses Prokurör Ringkonnaprokurör Aro Siinmaa Süüdistatav DEIVIS KEKIŠEV Isikukood: 39603166018; elukoht XXX; viibimiskoht: XXX vangla (vahistatuna); XXX kodanik; emakeel: XXX; XXX; kinnipidamisasutuses XXX. Tõkend: vahistamine alates 16.06.

1. a. Kaitsja Vandeadvokaat Robert Sprengk Süüdistatav JARMO PIHTJÕE Isikukood: 38907260363; elukoht: XXX; viibimiskoht: XXX vangla (vahistatuna); XXX kodanik; emakeel: XXX; XXX; kinnipidamisasutuses XXX. Tõkend: vahistamine alates 29.05.
2. a. Kaitsja Vandeadvokaat Sirje Must Kohtuistungi toimumise aeg
3. märts,
4. märts,
5. märts,
6. aprill,
7. aprill,
8. aprill,
9. aprill,
10. mai
11. a. RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada Deivis Kekišev

§ 121lg 2 p 3 järgi ja mõista karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.

Süüdi tunnistada Deivis Kekišev

§ 274lg 2 p 3, 4 järgi ja mõista karistuseks 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud vangistust.

Süüdi tunnistada Deivis Kekišev

§ 114

lg 1 p 4 – § 25 lg 1, 2 järgi ja mõista karistuseks 10 (kümme) aastat vangistust.

§ 64

lg 1 alusel mõista Deivis Kekiševile liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 11 (üksteist) aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka Deivis Kekiševi eelvangistuses viibitud aeg ja lugeda karistuse kandmise aja alguseks 16.06.2021. a. Tõkend – vahistamine – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Süüdi tunnistada Jarmo Pihtjõe

§ 113

lg 1 – § 25 lg 1, 2 järgi ja mõista karistuseks 9 (üheksa) aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka Jarmo Pihtjõe eelvangistuses viibitud aeg ja lugeda karistuse kandmise aja alguseks 29.05.

1. a. Tõkend – vahistamine – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. KrMS § 180 lg 1 alusel Deivis Kekiševilt välja mõista riigituludesse menetluskuludena sundraha 1460 (üks tuhat nelisada kuuskümmend) eurot, riigi õigusabi kulu 3583 (kolm tuhat viissada kaheksakümmend kolm) eurot 08 senti, ekspertiisi tegemise kulu 1298 (üks tuhat kakssada üheksakümmend kaheksa) eurot 30 senti ning tunnistajale hüvitatud sõidukulud ja saamata jäänud töötasu 38 (kolmkümmend kaheksa) eurot 88 senti. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud kogusummas 6380 (kuus tuhat kolmsada kaheksakümmend) eurot 26 senti tuleb tasuda 1 (ühe) kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest alates Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 (AS SEB Pank) või 2 EE502200221014193355 (AS Swedbank) või EE401700017002872300 (Luminor Bank AS). Viitenumber menetluskulude tasumisel on
2. Selgitusse tuleb märkida „1-20-6495, menetluskulud, Deivis Kekišev“. Tähtajaks menetluskulude tasumata jätmise korral suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. KrMS § 180 lg 1 alusel Jarmo Pihtjõelt välja mõista riigituludesse menetluskuludena sundraha 1460 (üks tuhat nelisada kuuskümmend) eurot, ekspertiisi tegemise kulu 30 (kolmkümmend) eurot 50 senti ning tunnistajale hüvitatud sõidukulud ja saamata jäänud töötasu 38 (kolmkümmend kaheksa) eurot 89 senti. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud kogusummas 1529 (üks tuhat viissada kakskümmend üheksa) eurot 39 senti tuleb tasuda 1 (ühe) kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest alates Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 (AS SEB Pank) või EE502200221014193355 (AS Swedbank) või EE401700017002872300 (Luminor Bank AS). Viitenumber menetluskulude tasumisel on
3. Selgitusse tuleb märkida „1-20-6495, menetluskulud, Jarmo Pihtjõe“. Tähtajaks menetluskulude tasumata jätmise korral suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juurde CD- ja DVD- plaadid ning mälupulk Tartu vangla valvekaamerate videosalvestistega. KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada kohtuotsuse jõustumisel kriminaalasjas asitõenditeks olevad metallist esemed (kraanikaitsmed, poldid, betoonitüüblid, veekraaninupp). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsiooni. Apellatsioon tuleb esitada kirjalikult Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada saama. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I SÜÜDISTUSE SISU Deivis Kekiševile on esitatud süüdistus

§ 121lg 2 p 3 järgi selles, et tema isikuna, keda on Tartu Maakohtu 25.10.2016.

a otsusega kriminaalasjas nr 1-16-5786 karistatud

§ 121

lg 2 p 3 2 järgi, ning ajal, mil ta oli kinnipeetav XXX asuvas XXX vanglas, kasutas XXX.a kella 20.08 paiku XXX vangla süüdimõistetute eluhoone 7. eluosakonna kambris nr XXX kaaskinnipeetava U. U. suhtes füüsilist vägivalda. Ta lõi ühel korral oma parema jalaga vastu U. U. vasakut kätt, tekitades sellega U. U. füüsilist valu ja tervisekahjustuse: vasakul küünarvarrel punetava 8x8 cm ala tekkiva tursega. Deivis Kekiševile on esitatud ka süüdistus

§ 274lg 2 p 3, 4 järgi selles, et tema isikuna, keda on Viru Maakohtu 15.05.2017.

a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-4170 karistatud

§ 274lg 1 järgi, ning ajal, mil ta oli kinnipeetav XXX asuvas XXX vanglas, − XXX.

a kella 20.03 paiku ähvardas XXX vangla süüdimõistetute eluhoone

1. eluosakonna olmeruumis ametikohustusi täitvat vanemvalvur Ü. J. (J.) tervisekahjustuse tekitamisega, öeldes talle: „Oled kõva mees küll, võta käerauad mul maha, taon sul pea lõhki!“ ning „Sa igavene saia täis söönud ment, tulen kolme kuu pärast tagasi siia ja taon su pea lõhki, kui siin sind kätte ei saa, siis mul on kaks aastat jäänud. Väljas otsin su üles ja saad oma jao ikka, küll su kätte saan!“ Seda kuuldes tunnetas kannatanu reaalset ohtu oma tervisele; − XXX. a kella 10 paiku kasutas XXX vangla eeluuritavate eluhoone
2. eluosakonna kambris nr XXX ametikohustusi täitvate valvurite A. O. (O.) ja S. S. (S.) suhtes füüsilist vägivalda, visates valvureid kambris nr XXX veekraani küljest lahti võetud metallist osadega relvana kasutavana muu esemena. Nimetatud metallese tabas A. O. paremat põlve, tekitades valu ja tervisekahjustuse: parema põlveliige proksimaalse vähese turse ning punetuse 1 x 1 cm. Metallist ese tabas ka S. S. paremat põlve, tekitades valu; − XXX. a kella 14.06 paiku kasutas XXX vangla eeluuritavate eluhoone
3. eluosakonna kambris nr XXX ametikohustusi täitva vanemvalvur A. M. (M.) suhtes füüsilist vägivalda. Ta hammustas A. M. parema käe väikesest sõrmest, tekitades oma tegevusega valu ja tervisekahjustuse: parema käe väikesel sõrmel muljumisjäljed siseküljel ja välisküljel marrastused. Lisaks on Deivis Kekiševile esitatud süüdistus

§ 114

lg 1 p 4 - § 25 lg 1, 2 järgi selles, et tema isikuna, keda on Tartu Maakohtu 25.10.2016. a otsusega kriminaalasjas nr 1-16-5786 karistatud

§ 113

lg 1 - § 25 lg 2 järgi, ning ajal, kui ta oli kinnipeetav XXX asuvas XXX vanglas, ründas koos kaaskinnipeetav Jarmo Pihtjõega kaaskinnipeetav O. S. (S.) eesmärgiga viimane tappa. Jarmo Pihtjõele on esitatud süüdistus

§ 113

lg 1 - § 25 lg 1, 2 järgi selles, et ajal, kui ta oli kinnipeetav XXX asuvas XXX vanglas, ründas koos kaaskinnipeetav Deivis Kekiševiga kaaskinnipeetav O. S. eesmärgiga viimane tappa. Deivis Kekiševile ja Jarmo Pihtjõele süüdistuses etteheidetav tegu seisneb täpsemalt järgnevas. Nimelt sisenes Deivis Kekišev XXX. a kella 19.07 paiku XXX vangla süüdimõistetute eluhoone

1. eluosakonna kambrisse nr XXX, O. S. sisenes kambrisse nr XXX Deivis Kekiševi järel. Eelnevate olmetülide pinnalt tekkis kambris nr XXX sõnavahetus. O. S. ütles Deivis Kekiševile: „Kuule, kaua võib, aitab küll juba sellest nöökimisest!“ ning võttis Deivis Kekiševi jakist kahe näpuga kinni. Deivis Kekišev vastas O. S.: „Sina nüüd ei tule küll mulle ütlema!“ Pärast öeldut sisenes koheselt kambrisse Jarmo Pihtjõe. Kambrisse sisenedes haaras Jarmo Pihtjõe oma parema käega O. S. selja tagant ümber kaela haardesse, mille tulemusena O. S. tundis kägistustunnet. Seejärel võttis Jarmo Pihtjõe O. S. vasakust käest kinni ning surus põlvega vastu O. S. selga. O. S. tahtis ennast Jarmo Pihtjõe haardest vabastada, kuid see ebaõnnestus, sest ta sai tugeva löögi kuklasse. Kuna O. S. ei oodanud lööki, ei olnud tal 4 võimalust ennast kaitsta ega rünnakut tõrjuda. Selle tulemusel kaotas O. S. teadvuse. Kella 19.07 paiku lükkas Deivis Kekišev kambri nr XXX ukse kinni, takistades sellega O. S. kambrist nr XXX väljumist. Kuna O. S. kaotas löögist pähe teadvuse, ei olnud ta võimeline ennast Deivis Kekiševi ja Jarmo Pihtjõe füüsiliste rünnakute eest erinevatesse keha piirkondadesse, sh pähe, kaitsma. Jarmo Pihtjõe ja Deivis Kekišev ühiselt peksid teadvusetut O. S. erinevatesse keha piirkondadesse, sh pähe. Kella 19.09 paiku üritas O. S. kambrist nr XXX väljuda, kuid see ebaõnnestus, kuna ta tõmmati jõuliselt kambrisse nr XXX tagasi. Kella 19.12 paiku kukkus O. S. kambrist nr XXX välja süüdimõistetute eluhoone
2. eluosakonna põrandale selili. Samal ajahetkel, s.o kella 19.12 paiku, väljus kambrist nr XXX Jarmo Pihtjõe, liikus eluosakonna koridoris selili lebava O. S. kohale ning lõi teda ühel korral oma parema jalaga pähe. Selle löögi tagajärjel kannatanu keha rappus ning tema kehaasend muutus seliliolekust paremale küljele. Pärast löömist liikus Jarmo Pihtjõe O. S. juurest eemale. Seejärel liikus kannatanu suunas Deivis Kekišev, kes lõi ikka veel maas lamavat O. S. ühel korral oma parema jalaga kehasse. Selle löögi tagajärjel kannatanu kehaasend muutus taas, nüüd paremalt küljelt selili. Kella 19.12 paiku saabusid eluosakonda lisaametnikud, kes suunasid Deivis Kekiševi ja Jarmo Pihtjõe O. S. eemale. Deivis Kekiševi ja Jarmo Pihtjõe tegevus, s.o O. S. tahtlik tapmine, jäi nendest olenemata põhjustel lõpule viimata, kuna ametnikud reageerisid olukorrale kiiresti. Jarmo Pihtjõe ja Deivis Kekišev ründasid O. S., sest viimane kannab karistust XXX eest. Seega ründasid nad kannatanut madalal motiivil. Jarmo Pihtjõe ja Deivis Kekišev tekitasid O. S. füüsilist valu ja järgmised kehavigastused: parema oimuluu vähese nihkega kinnise murru, parema sarnaluu killustunud nihkega kinnise murru, ülalõualuu mõlemapoolsed kinnised murrud; minimaalse koldelise ägeda kõvakelmealuse verevalumi paremal oimu piirkonnas; verevalumi paremal silmavalgel; marrastused alahuule limaskestal ja keelel; värsked nahaalused verevalumid kukla piirkonnas, otsmikul, silmade laugudel, ninal, sarnakaartel, põskedel, väliskõrvadel, kaelal, rangluude piirkonnas, rindkerel paremal, õlavartel, paremal küünarliigesel, vasakul küünarvarrel, randmetel, vasaku labakäe
3. kämblalülil, paremal reiel; värsked nahamarrastused juustega kaetud peanahal oimu piirkonnas paremal, kaelal, rindkerel paremal, abaluu piirkonnas vasakul, paremal küünarliigesel, vasakul küünarvarrel ja säärel; parema näopoole pehmete kudede turse; rindkere põrutuse. Ekspertiisiakti nr XXX kohaselt põhjustasid O. S. esinenud kehavigastused koosvõetuna vähemalt 4 kuud kestva tervisekahjustuse. II KOHTU SEISUKOHT
4. Kohus, uurinud ja hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, leiab, et Deivis Kekiševi süü

§ 121

lg 2 p 3, § 274 lg 2 p 3, 4 ja § 114 lg 1 p 4 – § 25 lg 1, 2 järgi ning Jarmo Pihtjõe süü

§ 113lg 1 – § 25 lg 1, 2 järgi toime pandud kuritegudes on tõendatud.

Esmalt analüüsib kohus Deivis Kekiševile esitatud süüdistust

§ 121

lg 2 p 3 järgi, seejärel süüdistust

§ 274

lg 2 p 3, 4 järgi ja lõpuks Deivis Kekiševile esitatud süüdistust

§ 114

lg 1 p 4 - § 25 lg 1, 2 järgi ning Jarmo Pihtjõele esitatud süüdistust

§ 113lg 1 - § 25 lg 1, 2 järgi.

2. Deivis Kekiševi süüdistus

§ 121

lg 2 p 3 järgi 2.1 Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et Deivis Kekišev, olles kinnipeetav XXX asuvas XXX vanglas, kasutas XXX. a kella 20.08 paiku süüdimõistetute eluhoone

1. eluosakonna kambris nr 5 XXX kaaskinnipeetava U. U. suhtes füüsilist vägivalda, s.o lõi ühel korral parema jalaga vastu U. U. vasakut kätt. Nimetatud asjaolud on tõendamist leidnud kogumis alljärgnevate isikuliste ja dokumentaalsete tõenditega ning kriminaalasja juures olevate asitõenditega. Nimelt nähtub U. U. ütlustest, et XXX. a kella kuue paiku õhtul paigutati Deivis Kekišev temaga samasse kambrisse. Õhtul kell kaheksa hakati kambrit kinni panema. Deivis Kekišev ei tahtnud kambrisse tulla, kuna ilmselt ei soovinud ta U. U. ühes kambris olla. Valvurid panid Deivis Kekiševil käed raudu ja tõid ta kambrisse. Deivis Kekišev oli endast väljas, maadles ühe valvuriga. Valvur oli Deivis Kekiševil põlvedega kaela peal, seejärel tõstis ta püsti. Pärast seda Deivis Kekišev keeras ja lõi U. U. (kes istus kambris akna all tooli peal) – jalaga vastu vasakut kätt, tabas rannet. Selle peale väänas üks valvuritest (K.) Deivis Kekiševi uuesti pikali. Deivis Kekišev viidi minema ja teda ei toodud enam tagasi, vaid paigutati teise majja (III kd, tl 192-193 pöördel). U. U. ütlusi kinnitavad ja täiendavad XXX vangla valvurite M. A., V. J., Ü. J. ja K. K. ütlused, kes sel päeval ja õhtul Deivis Kekiševiga olid tegelenud. M. A. ütluste kohaselt toimus Deivis Kekiševi paigutamine S-8st S-7sse. M. A. andis Deivis Kekiševile korralduse asjad kokku panna ja teise osakonda minna, kambrisse, kus on U. U. Deivis Kekišev viis asjad kambrisse. Kui valvur hakkas S-7 lukustama oli Deivis Kekišev kambrite ees olevas üldruumis ja keeldus kambrisse minemast. Talle anti uuesti korraldus minna kambrisse, kuid ta ei täitnud seda, hakkas vastu. Seejärel pandi Deivis Kekiševile käerauad. Valvur V. J. (vist) vajutas Deivis Kekiševi maha, juures oli ka vahetuse üle võtnud Ü. J.. Deivis Kekišev viidi kambrisse. Kambris lõi Deivis Kekišev jalaga laua taga istunud U. U.. Sellest teavitati korrapidajat. Deivis Kekišev toodi kambrist välja ja viidi teise hoonesse rahunema. Kogu selle intsidendi jooksul oli ta nii suuliselt, kui ka füüsiliselt agressiivne olnud (IV kd, tl 1 pöördel kuni tl 3 pöördel). V. J. ütluste järgi paigutati Deivis Kekišev XXX. a alguses (täpset kuupäeva ei mäleta) ühest sektorist teise. V. J. teatas sellest Deivis Kekiševile. Deivis Kekišev oli alguses sellele vastu, kuid lõpuks ta läks
2. sektorisse. Ta ei läinud aga kambrisse sisse, vaid pani oma asjad koridori peale maha, ja vist ka ütles, et ta ei lähe sinna. Kuni sektorite kinni panekuni kõndis Deivis Kekišev mööda sektorit ringi ja ajas teiste kinnipeetavatega juttu. Kui hakati sektoreid kinni panema, siis Deivis Kekišev ei läinud kambrisse. Ta läks päevaruumi, istus pingi peale. Kuna Deivis Kekišev tuli kambrisse saada, siis läksid V. J. ja Ü. J. (kes oli öiseks vahetuseks
3. sektorisse tulnud) Deivis Kekiševi juurde ja andsid talle mitmel korral korralduse kambrisse minna. Deivis Kekišev ei allunud korraldustele. Valvurid hoiatasid, et kui Deivis Kekišev kambrisse ei lähe, siis kasutavad nad jõudu. Deivis Kekišev ütles, et ta ei lähe sinna kambrisse ja et siis hakkab midagi juhtuma, ta ei sobi selle kinnipeetavaga kokku. Ü. J. üritas Deivis Kekiševi suunata ühest käest, kinnipeetav tõmbas käe eemale. Pärast seda kasutasid nad Deivis Kekiševi suhtes jõudu: viisid ta kõhuli maha ja paigaldasid selja taga käerauad. Jõu kasutamisel hakkas Deivis Kekišev karjuma, mida täpselt, seda tunnistaja enam ei mäleta, kuid tavaliselt sealt midagi head ei tulnud. Esimeselt korruselt jõudis üles ka K. K.. Koos viisid nad Deivis Kekiševi kambrisse. Kui tunnistaja kambrist välja jõudis, siis sai ta aga aru, et Deivis Kekišev lõi teist kinnipeetavat kas jala või käega (III kd, tl 214215). Ka Ü. J. ütluste kohaselt pidi kinnipeetav Deivis Kekišev XXX. a minema uude kambrisse eluosakonnas S-
4. Kui õhtul kella kaheksa ajal hakati osakonda sulgema, keeldus kinnipeetav uude kambrisse minemast. Kambris oli eelnevalt kinnipeetav U. U., kellega Deivis Kekišev väidetavalt ühte kambrisse ei sobinud. Ü. J. andis Deivis Kekiševile vähemalt paaril korral korralduse kambrisse minna. Deivis Kekišev ütles, et tema sinna ei lähe. Seejärel hoiatas Ü. J. jõu kasutamise 6 õigusest. Ka see Deivis Kekiševi eriti ei huvitanud, ta kõndis kambrite-esisel alal Ü. J. eest ära. Mingil hetkel võttis Deivis Kekišev endalt jope seljast ja kella käelt, pani need pingpongi lauale ning istus ise pingile. Ü. J. läks Deivis Kekiševi juurde, võttis talt küünarnukist kinni ja hakkas teda kambrisse suunama. Deivis Kekišev oli väga ärritunud. Ta hakkas ropendama ja tõmbas oma käe ära. Ü. J. võttis uuesti tema käest, siis hakkas Deivis Kekišev rabelema. Kuna Deivis Kekišev muutus agressiivseks, siis väänati Deivis Kekišev maha ja pandi rauad peale. Kohale jõudis ka K. K. Valvurid viisid Deivis Kekiševi kambrisse. Terve selle aja Deivis Kekišev sõimas valvureid, lubas kõik segi peksta, kui ta sinna kambrisse pannakse. Kui Deivis Kekišev kambris lahti lasti, siis nägid Ü. J. ja K. K., kuidas Deivis Kekišev läks ja lõi U. U., kes istus kambris akna all taburetil. Deivis Kekišev lõi U. U. jalaga vastu kätt ja külge. K. K. võttis Deivis Kekiševi jälle haardesse ja pani ta maha. Ü. J. helistas korrapidajale, kes käskis Deivis Kekiševi viia teise majja rahustuskambrisse (III kd, tl 201202). K. K. ütlustest ilmneb, et paar aastat tagasi, õhtuse vahetuse ajal helistati K. K. peavalvest, et neljandal korrusel on abi vaja. K. K. läks kohale ja nägi, et Deivis Kekišev keeldus ise kambrisse minemast, ta oli juba põrandal, käerauad peal. K. K. koos teise valvuriga viisid ta kambrisse. K. K. hakkas juba ust sulgema, kui nägi, et Deivis Kekišev lõi jalaga tooli peal istuvat kinnipeetavat, tabades teda õla, turja või selja piirkonda. K. K. tegi koheselt ukse lahti. Deivis Kekišev liikus tema poole. K. K. astus igaks juhuks eest ära, et Deivis Kekišev talle otsa ei jookseks, ja suunas ta uuesti põrandale pikali. Teised valvurid tulid appi ja nad tõstsid Deivis Kekiševi kambrist välja (III kd, tl 215 pöördel). Eeltoodud ütlustega on kooskõlas ka kaaskinnipeetavate L. S. (S.) ja I. K. ütlused. L. S. ütluste kohaselt toodi Deivis Kekišev S-7 osakonda ja taheti panna U. U. ühte kambrisse. Kuna tunnistaja kamber oli U. kambri vastas, siis ta nägi, et Deivis Kekišev väänati mitme valvuri poolt sinna kambrisse, st valvurid kasutasid jõudu. Valvur jäi vaatama, et Deivis Kekišev midagi ei teeks. Läks natuke aega mööda, uks tehti lahti ja Deivis Kekišev viidi minema. Mida Deivis Kekišev tegi, et ta ära viidi, seda tunnistaja ei näinud (IV kd, tl 22-22 pöördel). I. K. ütlustest ilmneb, et umbes veebruarikuus XXX. aastal toodi Deivis Kekišev S-8st S-7 eluosakonda. Kui I. K. läks helistama, nägi ta, et Deivis Kekišev seisab koridoris. Deivis Kekišev ütles, et sinna kambrisse ta ei lähe. Ta ei tahtnud U. U. koos kambris olla. Kui sektorit suleti, kuulis I. K., et Deivis Kekišev karjus koridoris, et ta ei lähe sinna kambrisse, viige teda kohe lukukambrisse ja et sellel on tagajärjed. Sellest hoolimata väänasid ametnikud ta jõuga ära ja viisid kambrisse. Seejärel tekkis seal konfliktsituatsioon, mille järgselt pandi Deivis Kekišev uuesti raudu ja öeldi, et nüüd sa küll siia ei jää, et viime su lukukambrisse (IV kd, tl 49). Kannatanu ja tunnistajate ütlusi Deivis Kekiševi käitumise ning U. U. kallal vägivalla kasutamise kohta kinnitavad ka füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise protokoll (vt I kd, tl 56-57), XXX vangla vanemvalvur Ü. J. ettekanne (vt I kd, tl 182) ning asitõendi, s.o XXX. a XXX vangla süüdimõistetute eluhoone
5. eluosakonna valvekaamerate salvestiste vaatlusprotokoll (vt I kd, tl 85-106). Deivis Kekišev ise on kinnitanud, et ta lõi U. U. jalaga. Deivis Kekišev selgitas kohtuistungil, et veebruaris XXX. a, kui ta õhtul koolist tuli, öeldi talle, et ta paigutatakse S-8 sektorist ümber S-7 sektorisse. Ta ei olnud sellega nõus, kuna selleks puudus igasugune põhjus (polnud probleeme olnud, sh kambrikaaslasega). Õhtul pärast kella kuut pakkis ta oma asjad kokku ja viidi S-7 sektorisse. Kui Deivis Kekišev sai teada, et ta läheb kambrisse, kus on U. U., teatas ta, et tema 7 sinna kambrisse ei lähe. Deivis Kekišev helistas ka peavalvesse ja palus ajutist ümberpaigutust teise kambrisse, mida ei tehtud. Ta ütles, et kui teda viiakse sinna kambrisse, siis saab kambrikaaslane kannatada. Kui kell kaheksa sai, ei olnud ta ikka nõus kambrisse minema. Ta istus tagaruumi maha. Seejärel tulid valvurid, sh Ü. J. tema juurde ja ütlesid, et nad kasutavad jõudu. Deivis Kekišev ei olnud ikka nõus minema. Seejärel väänati Deivis Kekišev põrandale. Ta ütles, et kui te viite mind sinna, siis annab ta kambrikaaslasele lõuga. Sellest ei tehtud välja ja viidi ta kambrisse. Peale seda lõi Deivis Kekišev U. U. (kes istus laua taga) parema jalaga (käed olid raudus) õla ja küünarvarre vahele. Selle peale kasutati tema suhtes uuesti jõudu ja viidi ta kambrist minema (IV kd, tl 54-54 pöördel). U. U. jalaga vastu kätt lüües tekitas Deivis Kekišev tema vasakule küünarvarrele punetava 8x8 cm suuruse ala koos tursega. See on veenvalt tõendatud U. U. ütlustega, mille kohaselt oli tema käsi pärast lööki paistes (III kd, tl 194), samuti Ü. J. ütlustega, millest nähtub, et ta läks U. U. meditsiiniosakonda vigastusi tuvastama ning et U. U. oli vist käe peale jäänud sellest löömisest mingi jälg või marrastus (III kd, tl 202 pöördel kuni 203). Lisaks tõendab vigastust väljavõte haigusjuhust nr XXX (I kd tl 53-55) ning XXX vangla meditsiiniosakonna spetsialist-õe D. Š. õiend (I kd, tl 52). Nimetatud dokumentidest nähtuv on kooskõlas ka U. U. ja Ü. J. ütlustega. Kuna Deivis Kekišev tekitas U. U. organismi kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire, on tegemist tervisekahjustusega Vabariigi Valitsuse 13.08.
6. a määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 1 lg 2 mõttes, ning toimepandu ise käsitletav teise inimese tervise kahjustamisena

§ 121lg 1 järgi.

Arvestades löögi intensiivsust (jalalöök vastu kätt, mille tagajärjeks turse küünarvarrel randme piirkonnas), on ilmne, et löömine põhjustas U. U. ka füüsilist valu. Seda väitis ka U. U. ise, selgitades, et kui Deivis Kekišev teda lõi, käis tema käest valus piste läbi, kusjuures käsi valutas veel nädal aega pärast löömist (III kd, tl 193). Sellest järelduvalt on Deivis Kekiševi tegevuses tuvastatud ka

§ 121lg-s 1 toodud alternatiiv – valu tekitav kehaline väärkohtlemine.

Deivis Kekiševi on Tartu Maakohtu 25.10.2016. a otsusega kriminaalasjas nr 1-16-5786 (vt II kd, tl 158-159; 176-192) karistatud

§ 121lg 2 p 2 järgi.

Kuna nimetatud karistusandmed ei ole käesolevaks ajaks veel kustunud, tuleb Deivis Kekiševi tegevus kvalifitseerida

§ 121lg 2 p 3 järgi korduva kehalise väärkohtlemisena.

2.2 Kohus on seisukohal, et subjektiivsest küljest pani Deivis Kekišev oma teo toime tahtlikult, s.o kavatsetult (

§ 16

lg 2), sest Deivis Kekiševi ja tunnistajate ütlustest nähtuvalt seadiski Deivis Kekišev endale eesmärgiks U. U. löömise. Deivis Kekišev ei olnud nõus U. U. ühes kambris elama ja ta teadis, et kui ta U. U. lööb, paigutatakse teda ümber. 2.3 Kohus on seisukohal, et Deivis Kekiševi tegevuses puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. 2.4 Kohtu hinnangul ei esine Deivis Kekiševi käitumises ka süüd välistavaid asjaolusid. Kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akti nr XXX (II kd, tl 115-152) kohaselt ei esinenud Deivis Kekiševil ekspertiisi tegemise ajal, s.o XXX. a, ega ka varasema elu jooksul selliseid psüühikahäireid või kognitiivseid defitsiite, mis oleksid hõlmatavad määratlustega vaimuhaigus, nõrgamõistuslikkus, nõdrameelsus, vaimutegevuse ajutine häire või muu raske psüühikahäire (arvamuse p 1). Eksperdi arvamus on, et Deivis Kekiševil esineb XXX – XXX, mis avaldub püsiva sotsiaalset kohanemist raskendava emotsionaalse ja käitumusliku reageerimislaadina (XXX, XXX, XXX, XXX ja XXX) (arvamuse p 2). Lisaks leiab ekspert, et 8 Deivis Kekiševile inkrimineeritavate tegude toimepanemise ajal ei olnud tol oma psüühilise seisundi ja kognitiivsete funktsioonide poolest takistusi ega piiranguid oma tegude iseloomust, sh nende keelatusest ja võimalikest tagajärgedest arusaamiseks ning sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks (arvamuse p 4, 5). 3. Deivis Kekiševi süüdistus

§ 274lg 2 p 3, 4 järgi 3.1 XXX vangla vanemvalvuri Ü.

J. ähvardamine 3.1.1 Ü. J. ütluste kohaselt XXX. a, kui Deivis Kekiševi paigutati U. U. juurde kambrisse (vt otsuse p 2), sõimas Deivis Kekišev terve selle aja valvureid, lubas kõik segi peksta, kui ta sinna kambrisse pannakse. Kui Deivis Kekišev oli U. U. löönud ning Ü. J. koos K. K. ja V. J. viisid Deivis Kekiševi teise majja rahustuskambrisse, oli Deivis Kekišev ikka veel üliagressiivne ja rabeles. Ta lubas Ü. J. pea lõhki lüüa, kui tal käerauad maha võetakse. Veel lubas Deivis Kekišev, et kui see tal ei õnnestu, siis juhul, kui ta välja saab, otsib ta Ü. J. üles. Enne, kui jõuti teise maja trepile, tegi Deivis Kekišev jalalöögi taha, et Ü. J. pihta saada. Kuna Ü. J. oli mõned meetrid kaugemal, siis ei õnnestunud Deivis Kekiševil talle pihta saada (III kd, tl 202-203 pöördel). Sama kuriteoepisoodi kohta on andnud ütlusi ka XXX vangla valvurid V. J. ja K. K. V. J. ütlustest selgub, et pärast seda, kui Deivis Kekišev oli U. U. löönud ning K. K. oli Deivis Keikiševi uuesti maha viinud, karjus Deivis Kekišev Ü. J. poole, et tambib tal näo sassi. Korrapidaja korraldusel viisid nad Deivis Kekiševi teise majja rahustuskambrisse. Samal ajal, kui nad üle õue kõndisid, karjus Deivis Kekišev veel midagi Ü. J., kuid V. J. ei mäleta täpselt, mida. Üldse oli Deivis Kekiševi agressiivsus suunatud Ü. J. – Ü. J. kõndis nende taga ja Deivis Kekišev üritas kogu aeg tahapoole vaadata ja karjus sinna poole. Ka üritas Deivis Kekišev teise maja ukse ees lüüa Ü. J. jalaga. Lisaks ütles Deivis Kekišev ise K. K. ja V. J., et teie vastu ei ole mul midagi (III kd, tl 214 pöördel kuni tl 215). K. K. ütlustest nähtub, et kui Deivis Kekišev teist kinnipeetavat lõi, suunas K. K. ta uuesti põrandale pikali. Teised valvurid tulid appi ja nad tõstsid Deivis Kekiševi kambrist välja. Ü. J. helistas korrapidajale, küsides, mis edasi saab ja kuhu paigutatakse. Nad viisid Deivis Kekiševi koos V. J. teise majja. Ü. J. oli nende ees, suhtles samal ajal korrapidajaga. Deivis Kekišev kõndis rahulikult, kuid sama ajal sõimas Ü. J.. Kui majast õue jõudsid, siis kuskil hoovi peal, ütles ta, et varsti saan välja, löön su mättasse, raisk, sina loll lehm. Selle peale küsis Ü. J., et kes, mina või, ja Deivis Kekišev ütles, et sina, sina (III kd, tl 215 pöördel kuni tl 216). Kohus leiab, et eelkirjeldatud ütlused on usaldusväärsed ja neile on võimalik otsust tehes tugineda. Kohus möönab, et kannatanu ja tunnistajate ütlustes ilmneb mõnetine vastuolulisus Deivis Kekiševi poolt öeldud ähvarduste täpse sõnastuse ning sisu osas. Samas on tegemist vältimatu vastuolulisusega, arvestades ütluste andmise aega kohtus kui sündmusest oli möödunud rohkem kui 2 aastat (süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise aeg XXX. a). Lisaks on oluline, et Deivis Kekišev oli sündmuste käigus läbivalt verbaalselt agressiivne ning ilmselgelt ei olnudki valvuritel võimalik tema poolt välja öeldut kogu ulatuses tähele panna ja meelde jätta. Seda enam, et ilmselgelt oli vanglaametnike tähelepanu samal ajal suunatud Deivis Kekiševi käitumise jälgimisele ja füüsilise agressiivsuse mahasurumisele. Kannatanu ja tunnistajate ütlusi hinnates, järeldub, et need on põhisisus omavahel kooskõlas, sh selles, et Deivis Kekišev oli ümberpaigutamise ajal valvurite suhtes agressiivselt meelestatud ja lubas Ü. J. kallal füüsilist vägivalda kasutada. Seega sisu poolest on tunnistajad ja kannatanu aru saanud ühte moodi. 9 Seda, et Deivis Kekišev oli kogu intsidendi ajal valvurite suhtes agressiivne (nii füüsiliselt, kui ka verbaalselt) kinnitas ka kohtus üle kuulatud vanglaametnik M. A. (III kd, tl 2 pöördel). Deivis Kekiševi agressiivsus on sedastatav ka XXX vangla süüdimõistetute eluhoone 7. eluosakonna valvekaamerate videosalvestiselt (I kd, tl 107) ja selle vaatlusprotokollist (I kd, tl 85106). Sellelt nähtub Deivis Kekiševi kehakeel, mis on omane ärritunud inimesele (kõnet saatev kätega vehkimine, järsud kehaliigutused jne), ja valvurite tegevusele füüsilise vastupanu osutamine. Kusjuures füüsilist vastupanu osutas Deivis Kekišev sellisel määral, et agressiivsuse mahasurumiseks tuli jõudu kasutada mitmel vanglavalvuril samaaegselt. Lisaks on Ü. J. ja tunnistajate ütlused kooskõlas füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise protokolli (I kd, tl 56-57) ning XXX vangla vanemvalvur Ü. J. ettekandega (I kd, tl 182), mis on kannatanu ja tunnistajate kohtus antud ütlustega võrreldes ajaliselt varem kogutud tõend (seda enam, et need dokumendid on koostatud XXX, s.o samal päeval, mil toimunu oli detailsemalt meeles). Nimetatud dokumentidest nähtub, et kambrisse sisenemisel ütles Deivis Kekišev Ü. J., et oled kõva mees küll, võta rauad maha ja ma taon su pea lõhki. Valvurid K. K. ja V. J. panid Deivis Kekiševi kambrisse. Kohe ründas Deivis Kekišev kambris XXX olnud kinnipeetav U. U. Ta lõi jalaga U. U. suunas, tabas tema vastu vasakut kätt ja külge. Deivis Kekišev pöördus kohe ja tegi löögiliigutuse vanemvalvur K. K. suunas. Ü. J. ja K. K. viisid Deivis Kekiševi põrandale. Ü. J. sai korrapidajalt korralduse viia Deivis Kekišev kambrisse XXX rahunema. Deivis Kekišev oli väga agressiivne. Ta karjus väga ärritunult Ü. J.: „Sa igavene saia täis söönud ment! Tulen kolme kuu pärast tagasi siia ja taon su pea lõhki! Kui sind siin kätte ei saa, siis mul on kaks aastat jäänud. Väljas otsin su üles ja siis saad oma jao ikka! Küll su kätte saan!“ Valvurid K. K. ja V. J. jõudsid Deivis Kekiševiga E-maja ukse juurde ja trepi peal lõi Deivis Kekišev jalaga Ü. J., kuid ei tabanud. Ü. J. ähvardamine Deivis Kekiševi poolt on ka eluliselt usutav. Nimelt kinnitavad M. A. ütlused, et Deivis Kekiševi ümberpaigutamise päeval võttis õhtuse vahetuse üle Ü. J.. Seega oli Ü. J. isikuks, kes jagas Deivis Kekiševile ja teistele valvuritele korraldusi ning vahetult suunas teda uude kambrisse. See, et Ü. J. sellel õhtul S-7 eluosakonnas korraldusi jagas, ilmneb ka tunnistajate ja Deivis Kekiševi ütlustest (vt otsuse p 2.1), füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise protokollist (I kd, tl 56-57) ning XXX vangla vanemvalvur Ü. J. ettekandest (I kd, tl 182). Ka Deivis Kekišev ise ei välista, et võis Ü. J. midagi ähvardavat öelda. Deivis Kekišev kinnitab, et kui valvurid kasutasid tema kallal jõudu ja väänasid ta põrandale, siis sõimas ta neid erinevate sõnadega, kuid ta täpselt ei mäleta, mida ütles. Valvuritest kedagi konkreetset ta enda teada ei sõimanud, aga võis sõimata valvurit, kes kasutas tema suhtes valuvõtteid, s.o Ü. J.. Kui teda ära viidi, siis võis ta samuti valvuritele midagi öelda. Kuna ta oli endast väljas, siis võis ta kasutada erinevaid solvavaid väljendeid. Deivis Kekišev võis Ü. J. kindlasti mingeid ähvardusi öelda, kuid Deivis Kekiševi enda jaoks ei olnud see ähvardus, kuna sellel ei olnud mingit tõepõhja all. See oli öeldud hetke ajel, kui ta oli endast väljas (IV kd, tl 54 pöördel kuni tl 55). Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul tuvastatud, et XXX. a kella 20.03 paiku ähvardas Deivis Kekišev XXX vangla valvuril Ü. J., kes tegeles parajasti Deivis Kekiševi vanglasisese ümberpaigutamisega, pea lõhki lüüa. Deivis Kekišev lisas, et kui see ei peaks tal vanglas õnnestuma, siis otsib ta Ü. J. väljas üles ja annab talle ikka oma jao kätte. 10

§ 274

lg 1 kooseisuga ette nähtud vägivalda tuleb sisustada

§-de 120 ja 121 kohaselt. Kohus leiab, et Deivis Kekiševi tegevus on käsitletav

§ 120lg 1 järgse ähvardamisena tekitada tervisekahjustus(ed).

Kohtu hinnangul ei oma tähtsust asjaolu, et Deivis Kekišev ise ei pidanud enda väljaöeldud ähvardusi tõsiseltvõetavana. Ähvardus peab tunduma reaalsena eelkõige kannatanule, aga ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Ü. J. jaoks oli ähvardamine veenev, st tal oli alust karta ähvarduse täideviimist. Ü. J. selgitas kohtus, et ta tundis Deivis Kekiševi sõnadest reaalset ohtu oma tervisele, sest kui keegi ütleb, et ma löön sul pea lõhki, siis ega ju ei tea, võib-olla teebki selle ära (kui mitte karistuse kandmise ajal, siis hiljem vabaduses). Ü. J. tunnistas ka seda, et sel ajal ta ei mõelnud midagi, aga pärast tagantjärele mõtles, et tegelikult võib see olla teostatav. Ü. J. viitas ka kuuldud jutule, et Deivis Kekišev oli ka XXX vanglas valvurit rünnanud (III kd, tl 202 pöördel). Sellest järelduvalt oli ähvardus tekitanud Ü. J. hirmutunde (psüühilised kannatused). Kohtu hinnangul ei tulenenud Ü. J. hirmutunne kuidagi tema isikust tulenevast eripärast, vaid selline ähvardus oleks olnud reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kohus peab oluliseks, et tegu, millega Deivis Kekišev Ü. J. ähvardas (pea lõhki löömine), oli objektiivselt kergesti teostatav ja seda isegi vangla tingimustes (selleks ei ole mingeid abivahendeid vaja, piisab kätest-jalgadest). Lisaks oli Deivis Kekiševi näol tegemist kinnipeetavaga, keda oli juba varem vägivallategude eest karistatud. Deivis Kekišev käitus ka enda ümberpaigutamise käigus valvurite suhtes agressiivselt (nii füüsiliselt, kui ka verbaalselt). Kohtu hinnangul on oluline ka see, et Deivis Kekišev oli vahetult enne kasutanud vägivalda kaaskinnipeetava U. U. suhtes. Deivis Kekišev tegi löömisliigutuse ka Ü. J. enda suunas, mis jäi tagajärjetuks üksnes seetõttu, et Ü. J. hoidis Deivis Kekiševiga piisavat vahemaad. Sellest tulenevalt leiab kohus, et ähvarduse täideviimist andsid alust karta ka välismaailmas objektiivselt avaldunud asjaolud. Kuna tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamine oli seotud Ü. J. kui vanglaametniku (s.o võimuesindaja) ametikohustuste täitmisega, on Deivis Keiševi tegevuses tuvastatud

§ 274lg-s 1 sätestatud kuriteo objektiivse koosseisu tunnused.

3.1.2 Kohus on seisukohal, et subjektiivsest küljest pani Deivis Kekišev oma teo toime tahtlikult (vähemalt kaudse tahtlusega

§ 16lg 4 mõttes).

Deivis Kekišev oli teadlik sellest, et Ü. J. on vanglaametnik, kes täitis oma ametikohustusi. Deivis Kekišev pidi võimalikuks pidama ka seda, et Ü. J. võtab tema ähvardusi reaalsena ja et need võivad tekitada temas hirmutunde (ka juhul, kui ta ise välja öeldut ähvarduseks ei pea). Deivis Kekišev pidi aduma, et tema varasem vägivaldne minevik ja sündmuste käigus väljendatud agressiivsus andsid Ü. J. jaoks alust suhtuda ähvardusse tõsiselt. 3.2 XXX vangla valvurite A. O. ja S. S. suhtes füüsilise vägivalla kasutamine 3.2.1 A. O. ütluste kohaselt oli ta XXX. a valvur E-1 osakonnas, kus asusid kartserid. Võis olla XXX, kuskil lõuna paiku. A. O. jagas teisel korrusel toitu. Järsku kutsus vanemvalvur S. S. jaama kaudu appi, kuna Kekišev möllab. See tähendas, et Deivis Kekišev ei ole mingite asjadega rahul ja lõhub. A. O. jättis toidu jagamise pooleli ja läks. S. S. ja S. J. olid ukse juures kilbi varjus ja üritasid Deivis Kekiševiga vestelda, et ta maha rahuneks. Deivis Kekišev oli aga väga ärritunud ega tahtnud neid kuulda võtta. Ta nõudis poodi, kuigi temale kui kartseri režiimil olevale kinnipeetavale ei olnud seda ette nähtud. Ta oli juba ära lõhkunud kraani metallkonstruktsiooni ja 11 veel mingeid erinevaid elemente. Kuna need olid metallist ja nendega oli võimalik rünnata, siis läksid S. S. ja S. J. varustust selga panema. A. O. jäi kambri juurde ja (püsides kilbi varjus) püüdis Deivis Kekiševi ümber veenda. Kui teised tagasi tulid, läks A. O. varustust (kiivrit, ülemist kehaturvist, kindaid) selga panema. Pärast seda läks ta tagasi. Deivis Kekišev seisis vahetrellide peal. Deivis Kekiševile anti korraldus minna kambri tagumisse serva, et saaks siseneda. Deivis Kekišev korraldusele ei allunud, vaid viskas ühe metalldetaili valvuritele jalge ette. Siis läks Deivis Kekišev, käes erinevad metalldetailid, kambri taha seisma. S. S. ja A. O. võtsid välja gaasipihustid ja hoiatasid Deivis Kekiševi nende kasutamise eest, kui ta peaks veel midagi nende poole viskama. Nad liikusid kilbi varjus vahetrellide juurde ja S. S. hakkas trellide lukku avama. Sellel ajal hakkas Deivis Kekišev neid järsku metalldetailidega viskama. A. O. kasutas gaasipihustit. Selle peale muutus Deivis Kekišev veel agressiivsemaks. Ta jätkas valvurite viskamist metalldetailidega. Osa neist põrkus trellidest tagasi ja neid sai ta uuesti valvurite suunas visata. A. O. kasutas uuesti gaasipihustit. Kui valvurid said vahetrellid lahti, viskas Deivis Kekišev enda kõhuli põrandale. Valvurid liikusid kambrisse. S. S. fikseeris Deivis Kekiševi turja, A. O. läks jalgade peale ning nad paigaldasid kinnipeetavale käerauad (III kd, tl 204-207 pöördel). A. O. ütlustega on kooskõlas S. S. ütlused, kes töötab samuti XXX vanglas kartserite ja lukustatud kambrite osakonnas. S. S. ütlustest selgub, et kui ta kuulis, et osakonnas on mingi lärm, läks ta valveruumi ja nägi kaamerast, kuidas Deivis Kekišev viskab mingite esemetega vastu akna ees olevat pleksiklaasi. S. S., S. J. ja A. O. läksid kambri juurde ning püüdsid Deivis Kekiševiga rääkida, et need esemed rahulikult kätte saada. Deivis Kekišev ei olnud nõus neid andma. Kuna esemed oli vaja temalt kätte saada (tegemist oli polditaoliste esemetega), otsustati turvavarustus selga panna ja kambrisse siseneda. Kambrisse sisenemise ajal seisis Deivis Kekišev vahetrellide taga ja loopis valvureid nende esemetega. S. J. oli kilbiga ja kattis, et Deivis Kekišev ei saaks neile pihta (III kd tl 209-209 pöördel). Eelkirjeldatuga on kooskõlas S. J. ütlused. S. J. ütluste kohaselt nägi ta kohapeale minnes, et Deivis Kekiševil olid kraani nupud ja kaitsmed käes, ta oli need seina küljest lahti tõmmanud. Nad andsid Deivis Kekiševile korralduse asjad ära anda. Deivis Kekišev ütles, et teda ei huvita, tulge ja võtke. Nad andsid korrapidajale info edasi ning võtsid valveruumist kaitsevarustuse (kiivri, kilbi). Eesmärk oli lahtised esemed kambrist välja võtta, kuna nendega oli võimalik teha igasugust pahandust nii vangla vara, kui ka ametnike suhtes. Nad panid kaitsevarustuse selga ja kilbi varjus andsid Deivis Kekiševile uuesti korralduse asjad ära anda. Deivis Kekišev viskas ühe neist esemetest, kas kraani kaitsme või kraani enda, nende suunas. Vanemvalvur hakkas vahetrellide ust lahti keerama. S. J. seisis sel ajal kilbiga ees ja üritas viskeid tõrjuda nii palju, kui võimalik. Üks või kaks korda lendas kilbist tagasi ja neid sai Deivis Kekišev uuesti visata. Mõni lendas kilbi alt läbi. Pärast vastavat hoiatust kasutati Deivis Kekiševi suhtes ka gaasi. Vanemvalvur sai ukse lõpuks lahti, jooksis sisse, suunas kinnipeetava maha ja võttis kontrolli alla (IV kd, tl 11-12). Eelkirjeldatud valvurite ütlusi kinnitab ja täpsustab asitõendi vaatlusprotokoll, kus on vaadeldud XXX vangla eeluuritavate eluhoone

1. eluosakonna valvekaamerate videosalvestisi (I kd, tl 183202). Kohus vaatles vahetult ka protokolli aluseks olevat videosalvestist (I kd, tl 203). Nimetatust nähtub, kuidas XXX. a kella 10 paiku toimetab Deivis Kekišev midagi üksikkambri (XXX) nurgas, kus on tualett koos kraanikausiga. Salvestiselt nähtub, et Deivis Kekiševi käes on esemed, mida ta viskab vastu akent. On näha ka turvavarustuses kambri suunas liikuvaid vanglaametnikke, seljas kehaturvised, peas kiivrid ja käes kindad. Seejärel on neid näha seismas kambri ukse juures. Deivis Kekišev viskab käes olevaid esemeid trellide ja ukse suunas, kus asuvad 12 vangla ametnikud. Deivis Kekišev jätkab viskamist ametnike suunas, teeb seda korduvalt. Seejärel nähtub, kuidas turvavarustuses ametnikud sisenevad kambrisse, üks neist (S. J.) on kilbiga, teised tema taga. Deivis Kekišev viskab ametnike suunas korduvalt mingeid esemeid. Üks valvuritest (A. O.) kasutab Deivis Kekiševi suhtes gaasipihustit. Samal ajal avab teine valvur (S. S.) vahetrellide luku. On näha, kuidas Deivis Kekišev viskab ametnike suunas esemega, siis korjab maast eseme ja viskab uuesti ametnike suunas. Pärast seda ametnikud sisenevad ja panevad Deivis Kekiševi kõhuli põrandale. Eeltoodud ütlusi kinnitab ka teine asitõendi vaatlusprotokoll, s.o XXX vangla eeluuritavate eluhoone
2. eluosakonna kambrist nr XXX eemaldatud esemete (kraani kaitsmed, poldid, betoonitüüblid, veekraani nupp) vaatlusprotokoll (II kd, tl 1-10), milles on vaadeldud kaht kraanikaitset mõõtmetega (14,5 cm pikkus ja 3 cm laius; kaal 381 g), kahte betoonitüüblit (3,5 cm, 1 cm; kaal 11,58 g), nelja polti (ca 5 cm, kaal 31,7 g), kraaninuppu (diameeter ca 7 cm; kaal 207 g). Protokollis nimetatud ja fotografeeritud esemeid vaadeldi ka vahetult kohtuistungil. Eelnevaga on kohtu hinnangul veenvalt tuvastatud, et XXX. a kella 10 paiku loopis Deivis Kekišev XXX vangla eeluuritavate eluhoone
3. eluosakonna kambris nr XXX veekraani küljest lahti võetud metallist esemetega valvureid, kes täitsid oma ametiülesandeid. S. S. ütluste kohaselt viskas Deivis Kekišev vahetrellide lahti keeramise ajal ühe poldilaadse esemega ja S. S. parem põlv sai pihta. Kui põlv pihta sai, tundis S. S. kerget valu. Kui kõik oli juba maha rahunenud ja Deivis Kekišev oli rahustuskambrisse ära viidud, tuli A. O. ja ütles, et sai samuti mingisuguse esemega põlve pihta (III kd, tl 209 pöördel). Seda kinnitavad ka A. O. ütlused. A. O. ütluste järgi tundis ta pärast seda, kui Deivis Kekišev oli ohutuks tehtud ja vastuvõtukambrisse paigutatud, et liikumine muutus valulikuks – parem põlv oli imelik, enne sellist valu ta ei tundnud. A. O. nägi, et põlv oli turses, natuke marraskil ja katki. Ta läks meditsiiniosakonda ja fikseeris vigastuse. Sel päeval ei saanudki A. O. töötamist jätkata, vaid ta läks koju ja oli 2-3 päeva haiguslehel (III kd, tl 205 pöördel). Ka S. J. ütluste kohaselt tabas Deivis Kekišev teisi valvureid, kes mõlemad said vähemalt ühe korra vastu jalga. Selle viskamise käigus ütles üks valvuritest korraks „ai“, teine avastas hiljem valveruumis, et tunneb, et jalg on valus ja sai pihta. Hiljem ta näitas jala piirkonda, kus punetas (IV kd, tl 12). Eelkirjeldatud ütlused A. O. kehavigastuste kohta on kooskõlas E. J. õiendiga XXX vangla direktorile ja sellele lisatud fotodega A. O. põlvest (II kd, tl 11-14). Nimetatud dokumendist nähtub, et valvur A. O. pöördus tema poole, kuna enda sõnul oli ta saanud vigastada jõu kasutamise käigus kinnipeetav Deivis Kekiševi suhtes. A. O. sõnul juhtus see kas kinnipeetava poolt visatud esemega või betoonile põlvega toetudes. Läbivaatuse tulemusel tuvastati A. O. parema põlveliigese proksimaalses osas vähene turse ja ca 1x1 cm suurune punetus, A. O. öeldu põhjal lisaks liigese valulikkus. A. O. kehavigastusi puudutavad ütlused on kooskõlas ka XXX Kliinikumi väljavõttega A. O. haigusjuhust nr XXX (II kd, tl 17-19). Sellest nähtub, et XXX. a kell 13.00 pöördus A. O. erakorralise meditsiini osakonda, kuna sai kinnipeetavalt metallesemega löögi parema jala põlve piirkonda. A. O. tuvastati objektiivse leiuna parema põlveliigese palpatoorne valulikkus põlvekedra piirkonnas (painutadasirutada põlvest saab, aga on valulik) ja diagnoositi põlvekontusioon (põrutus). 13 Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul veenvalt tuvastatud, et üks Deivis Kekiševi poolt valvurite suunas visatud metallesemetest tabas S. S. paremat põlve, tekitades valu, ning teine läks vastu A. O. paremat põlve, põhjustades valu ja tervisekahjustusena parema põlve kontusiooni (põrutuse). Arvestades kambri seinalt maha kruvitud metallesemete mõõte ja raskust (vt asitõendi protokoll, II kd, tl 1-10), on ilmselgelt nendega loopides (eriti sellise intensiivsuse ja jõuga, nagu on järeldatav videosalvestiselt nähtust) võimalik tekitada valu ja kehavigastusi, mida on kirjeldatud ütlustes ja meditsiinidokumentides. Kuigi A. O. alguses pidas võimalikuks, et põlv sai viga, kui ta fikseeris Deivis Kekiševi ja toetus põlvega betoonile, välistas ta sellise versiooni kohtus täielikult. Sealjuures viitas A. O. ka valvekaamera videosalvestisele, kus väidetavalt nähtub, et ta läks põlvega betoonile hästi rahulikult ja pani põlve lihtsalt maha. Selle käigus põlve ära löömine on väga vähe tõenäoline (III kd, tl 208). Kohus, uurinud ja hinnanud vahetult videosalvestist, nõustub A. O. ütlustes väljendatud seisukohaga. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et haigusjuhus nr XXX fikseeritud vigastust oleks võinud saada põlvega betooni peale toetamise tulemusena ja seda selliselt nagu nähtub kaamera videosalvestiselt. Kohus leiab, et tugeva põlvepõrutuse (A. O. viibis vigastuse tõttu ka 23 päeva haiguslehel) tekkimiseks oleks A. O. pidanud kõvale (betoon) pinnale kukkuma või hooga põlvitama kambri keskel oleva kõrgendiku servale. Selline sündmus oleks kindlasti videosalvestiselt selgelt nähtav. Videosalvestiselt nähtub aga see, et A. O. lähenes Deivis Kekiševile ja põlvitas tema juurde pigem mõõduka tempoga kui hooga. Deivis Kekišev ei eita ka ise valvurite loopimist kraanikausi küljest võetud erinevate metallesemetega. Deivis Kekišev selgitas kohtus, et sel päeval pidi olema E-1 osakonna poepäev. Kuna tema oli kartseris, oleksid valvurid pidanud poest tellitud asjad kappi panema, kuna asjad olid tellitud enne, kui ta kartserisse pandi. Deivis Kekiševile jäi mulje, et valvurid ei teinud seda. Deivis Kekišev ärritus selle peale ja hakkas loopima erinevaid elemente (kraanikaitsmeid jne), mis ta seina küljest võttis. Alguses kambri sees, seejärel ka valvurite suunas. Deivis Kekišev teadis, et valvurid tulevad kaitsevarustusega ja et kui ta isegi viskab, ei tohiks see kellelegi midagi teha, isegi kui nad pihta saavad. Hiljem tuli välja, et ametnikud olid osaliselt kaitsevarustuses ja keegi sai pihta (IV kd, tl 55-55 pöördel). Nagu kohus märkis juba eespool (vt otsuse p 3.1.1), tuleb

§ 274

lg 1 kooseisuga ette nähtud vägivalda sisustada

§-de 120 ja 121 kohaselt. Kohus leiab, et tegemist on kehalise väärkohtlemisega

§ 121lg 1 mõttes.

S. S. põhjustas Deivis Kekišev oma tegevusega valu ja A. O. lisaks ka tervisekahjustuse Vabariigi Valitsuse 13.08.2002. a määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 1 lg 2 mõttes. 3.2.2 Kohus on seisukohal, et subjektiivsest küljest pani Deivis Kekišev oma teo toime tahtlikult (vähemalt kaudse tahtlusega

§ 16lg 4 mõttes).

Deivis Kekišev viskas korduvalt ja jõuliselt metallesemeid lähedal asuvate valvurite suunas, mistõttu pidi ta võimalikuks pidama ja möönma, et valvurid võivad metallesemetega pihta saada. Samuti pidi Deivis Kekišev võimalikuks pidama, et metallesemetega pihta saamise korral võivad valvurid tunda ka valu või isegi saada tervisekahjustusi. Kohtu hinnangul ei ole tõsiseltvõetav Deivis Kekiševi väide, et ta teadis, et valvurid tulevad kaitsevarustusega ning et kui tema visked tabavad, ei tohiks see kellelegi midagi teha. Valvurid olid Deivis Kekiševile piisavalt lähedal, nägemaks, et neil ei ole muud kaitsevarustust kui üksnes kehaturvised, kiivrid, kindad ning kolme peale üks kilp, mis ei varjanud täielikult isegi ühte meest, kolmest rääkimata. Samas ei välista kaitsevarustuse olemasolu või selle 14 kandmine, et inimene ei saa esemetega loopimise korral vigastusi või haiget. Seda põhjusel, et kaitsevarustuse eesmärgiks on üldiselt tagada eluliselt oluliste organite kaitse, mitte anda võimalus teistele neid asjadega loopimiseks. 3.3 XXX vangla vanemvalvuri A. M. suhtes füüsilise vägivalla kasutamine 3.3.1 A. M. ütluste kohaselt täitis ta XXX. a ülesandeid XXX vanglas E-1 ja E-2 osakonnas, kus asusid kartserid ja lukustatud kambrid. Nimetatud päeval paiknes Deivis Kekišev kambris nr XXX (kamber on uksest eraldatud vahetrellidega, millele omakorda on paigaldatud pleksiklaas, tõkestamaks läbiviskeid trellide vahelt). Deivis Kekišev kraapis pleksiklaasi ristikujulise ripatsiga, millest oli tükk välja lõhutud ja millele oli tekitatud terav ots. A. M. läks olukorda kontrollima ja küsis Deivis Kekiševilt, et mis ta teeb. Kinnipeetav astus hetkeks klaasist eemale ja vastas, et midagi ei tee. Seejärel astus Deivis Kekišev pleksiklaasi juurde ja hakkas A. M. silme all seda uuesti kriimustama. Deivis Kekišev ei allunud korraldusele rikkumine lõpetada ja anda ära ese, millega ta klaasi rikub. A. M. tuli appi praktikant A.-E. R.. Nad sisenesid kambrisse, et ese Deivis Kekiševi käest kätte saada. Deivis Kekišev ei allunud jätkuvatele korraldustele ese välja anda. Valvurid proovisid eset kätte saada, kuid Deivis Kekišev osutas vastupanu, hoidis sellest kõvasti kinni. Kui rist Deivis Kekiševilt jõudu kasutades kätte saadi ja kambrist eemaldati, siis tegi Deivis Kekišev löömisliigutuse A. M. suunas. Selle peale püüdis A.-E. R. suruda kinnipeetavat kummargile. Kuna Deivis Kekišev ei allunud korraldustele minna kõhuli, püüdsid nad teda sundi kasutades pikali viia. Selleks pani A. M. oma parema käe Deivis Kekiševile näo peale. Ta pani oma käe aga niivõrd alla, et tema väike sõrm ulatus Deivis Kekiševile hammaste vahele ja siis Deivis Kekišev hammustas. A. M. tundis valu ja võttis oma käe sealt koheselt ära. Lõpuks said nad Deivis Kekiševil käed raudu panna ja eemaldusid kambrist. Kuigi A. M. oli käes latekskinnas, tekkis tal väikese sõrme peale verevalum, kust immitses ka verd. Ta käis meditsiiniosakonnas oma vigastust fikseerimas, kuid edasist meditsiinilist sekkumist vaja ei olnud. Sõrm andis tunda paar päeva (III kd tl 210-213). A. M. ütlusi kinnitavad A.-E. R. ütlused. A.-E. R. ütlustest nähtub, et ta oli sündmuse toimumise ajal XXX vanglas praktikal, õppis valvuri kutset. Vanemvalvur A. M. kutsus teda E2 sektoris asuva kambri XXX juurde, kuna Deivis Kekišev kraapis kambri pleksiklaasi. Nad andsid Deivis Kekiševile korralduse lõpetada vangla vara lõhkumine ja anda rist välja. Deivis Kekišev korraldustele ei allunud, kriipis edasi. Nad otsustasid kambrisse sisse minna ja rist ära võtta. Nad andsid kinnipeetavale korralduse liikuda seina äärde, näoga seina poole ja käed selja taha, ja anda rist ära. Kinnipeetav liikus algul seina poole, kuid muid korraldusi ei täitnud. A. M. ja A.-E. R. lähenesid Deivis Kekiševile ning proovisid risti ära võtta. Deivis Kekišev hakkas rabelema. A.-E. R. võttis Deivis Kekiševi haardesse ja A. M. püüdis risti ära võtta. Kui ta risti kätte sai, käitus Deivis Kekišev agressiivselt, tegi käega A. M. suunas löömise liigutusi. Kuna A.-E. R. hoidis kinnipeetavat selja tagant kinni, siis need löögid A. M. ei tabanud. Nad olid sunnitud Deivis Kekiševi maha panema ja käerauad paigaldama. Deivis Kekišev osutas selle jooksul aktiivset vastupanu. A. M. näitas pärast valveruumis, kui nad hakkasid akte kirjutama, et tema sõrm on viga saanud ja et jõu kasutuse käigus, kui ta aitas Deivis Kekiševi maha viia, oli ta saanud hammustada (IV kd, tl 6 pöördel kuni tl 8). Eelviidatud ütlustega on kooskõlas asitõendi, s.o XXX Vangla kamber nr XXX valvekaamera XXX. a videosalvestise vaatlusprotokoll (II kd, tl 20-32) ja videosalvestis (II kd, tl 33), mida uuriti vahetult kohtuistungil. Protokollist ja salvestiselt nähtub, kuidas Deivis Kekišev XXX.a kella 15 13.52 paiku kükitab kambri vahetrellide juures ja liigutab käsi üles-alla; kuidas A. M. ja A.-E. R. suhtlevad Deivis Kekiševiga ja avavad vahetrellide ukse; kuidas toimub rüselus Deivis Kekiševi ja valvurite vahel ning valvurid püüavad Deivis Kekiševi oma kontrolli alla saada ja suunavad teda põrandale; kuidas A. M. paneb enda käe Deivis Kekiševi näo juurde, Deivis Kekišev võtab enda vasaku käega A. M. paremast käelabast kinni, kusjuures selle väike sõrm on Deivis Kekiševi suu juures, ja A. M. laseb koheselt käe lahti; kuidas Deivis Kekišev viiakse valvurite poolt kõhuli põrandale ning talle paigaldatakse käerauad. Videosalvestiselt nähtub ka see, kuidas A. M. pärast Deivis Kekiševi ohutuks muutmist mitmel korral vaatleb ja kompab oma parema käe väikest sõrme (kell 14.10.33, 14.10.53, 14.14.56). A. M. kehavigastust kinnitavad XXX vangla valveõe L. J. ülekuulamise protokolli juurde lisatud fotod A. M. parema käe väikesest sõrmest, mille alumisel ja pealmisel küljel on näha veremäärdumisega vigastus (II kd, tl 60-62). L. J. ütluste kohaselt on piltidel nähtav hammustusjälg, kuid kuna ei ole tükki välja rebitud, siis on tegemist ühtlasi ka muljumisjäljega (IV kd, tl 10 pöördel). Sellega on kohtu hinnangul tõendamist leidnud, et XXX. a kella 14.07 hammustas Deivis Kekišev XXX vangla kambris nr XXX ametikohustusi täitva vanemvalvur A. M. parema käe väikesest sõrmest ning tekitas temale valu ja tervisekahjustuse, s.o parema käe väikese sõrme siseküljel muljumisjäljed ning välisküljel marrastused, nagu on märgitud süüdistusaktis. Sellele ei ole vastu vaielnud ka Deivis Kekišev (IV kd, tl 55 pöördel kuni tl 56). Kohus on seisukohal, et Deivis Kekišev pani A. M. suhtes toime vägivallateo, s.o kehalise väärkohtlemise. Deivis Kekiševi poolt A. M. tekitatud sõrmevigastus on käsitletav tervisekahjustusena Vabariigi Valitsuse 13.08.2002. a määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 1 lg 2 mõttes ning toimepandu ise teise inimese tervise kahjustamisena

§ 121lg 1 järgi.

Arvestades hammustamise intensiivsust (tagajärjeks silmaga nähtav veritsev hammustusjälg ning seda vaatamata asjaolule, et A. M. käsi oli kaitstud latekskindaga), on eluliselt usutav, et see põhjustas A. M. ka füüsilist valu, nagu väitis kannatanu ka ise. Järelikult on Deivis Kekiševi tegevuses lisaks tuvastatud

§ 121lg-s 1 toodud alternatiiv – valu tekitav kehaline väärkohtlemine.

3.3.2 Kohus on seisukohal, et subjektiivsest küljest pani Deivis Kekišev teo toime tahtlikult (s.o otsese tahtlusega

§ 16lg 3 järgi).

Deivis Kekišev rõhutas, et tema ei hammustanud A. M. tahtlikult, aga selgitas, et jõu kasutamise käigus pani A. M. käe tema näo peale (silmade, nina ja suu piirkonda) ning näpp võis seejuures sattuda Deivis Kekiševi suhu. Sel ajal kasutas teine ametnik valuvõtteid, Deivis Kekišev ka rääkis, mistõttu hammustamine võis toimuda Deivis Kekiševist mitteolenevalt. Deivis Kekišev väitel ei saanud ta ise arugi, et hammustas A. M. (IV kd, tl 56). Kohus leiab, et Deivis Kekiševi väide tahtmatu hammustamise kohta ei ole kooskõlas teiste tõenditega ega eluliselt usutav. Siinkohal on oluline, et Deivis Kekiševi hammustus läbistas A. M. käes olnud latekskinda ja jättis sõrmele veritseva muljumisjälje. Seega oli sõrmele mõjunud jõud märkimisväärselt tugev ja juhuslikule hammustusele mitteiseloomulik. Lisaks on asitõendina kriminaalasja juurde võetud videosalvestiselt ja selle vaatlusprotokollist näha, kuidas Deivis Kekišev enne hammustamist võttis oma käega A. M. paremast käest kinni otsekui fikseerimaks seda oma suu juures, et hõlbustada selle hammustamist. Pealegi käitus Deivis Kekišev kogu intsidendi vältel agressiivselt, tehes seejuures ka löömisliigutuse A. M. suunas. Seega on eluliselt 16 usutav, et Deivis Kekišev teadis, et hammustab valvur A. M., ja ühtlasi ta ka tahtis või vähemalt möönis seda. 3.4 Deivis Kekiševi on varasemalt karistatud

§ 274

lg 1 järgi võimuesindaja suhtes vägivalla kasutamise eest (vt Viru Maakohtu 15.05.2017. a otsus kriminaalasjas nr 1-17-4170, III kd, tl 172175). Nimetatud karistusandmed ei ole praeguseks ajaks veel kustunud. Lisaks tuvastas kohus käesoleva otsusega, et Deivis Kekišev kasutas ka XXX vangla valvurite suhtes vägivalda mitte ühel, vaid mitmel korral. Seega on Deivis Kekiševi tegevuses tuvastatud nii õiguslik, kui ka faktiline retsidiiv ja tema tegevus tuleb kvalifitseerida

§ 274lg 2 p 3 järgi.

Kohtu hinnangul on põhjendatud süüdistuses sisalduv etteheide, et Deivis Kekišev pani A. O. ja S. S. kehalise väärkohtlemise toime relvana kasutatava esemega. Siinjuures peab kohus oluliseks, et osa valvurite suunas visatud esemetest (iseäranis kraanikaitsmed, kraaninupp ja poldid) olid rasked ja tugevast materjalist (metallist), samas aga piisavalt kompaktsed. Seega just sellised, millega lähidistantsilt jõuliselt loopides (nagu seda tegi Deivis Kekišev) on võimalik teise inimese tervist reaalselt kahjustada. Arvestades kambris olnud tingimusi, Deivis Kekiševil muid vahendeid vigastuste tekitamiseks või vastupanu osutamiseks kasutada ei olnud. Sellest järelduvalt tuleb Deivis Kekiševi toimepandu kvalifitseerida ka

§ 274lg 2 p 4 järgi.

3.5 Kohus ei tuvastanud Deivis Kekiševi tegevuses õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid (vt ka otsus p 2.4). 4. Deivis Kekiševi süüdistus

§ 114

lg 1 p 4 – § 25 lg 1, 2 järgi ja Jarmo Pihtjõe süüdistus

§ 113lg 1 – § 25 lg 1, 2 järgi 4.1 Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et XXX.

a kella seitsme paiku õhtul avastasid valvurid XXX vangla süüdimõistetute eluhoone 8. eluosakonnas kambris nr XXX peksmistunnustega kinnipeetav O. S. XXX vangla valvuri M. A. ütluste kohaselt helistas XXX. a pärast kella seitset õhtul stenofonist kinnipeetav T. valveruumi ja teatas, et osakonnas on kaklus. M. A. paariline I. V. oli just läinud pesumajja. Kui I. V. tagasi tuli, läksid nad koos I. V. osakonda. Osakonda sisenedes ei näinud nad midagi, mis oleks viidanud kaklusele – kes mängis pinksi, kes vaatas telekat, mingit kogunemist ei olnud. Nad hakkasid I. V. kambreid läbi vaatama. Kambris XXX, kus kandsid karistust Deivis Kekišev ja R. M., oli läbi luugi näha, et kamber on nagu tavaliselt (asjad ei olnud laiali). Samas seisis R. M. kambri tagaseinas akna juures ja vaatas nende poole suhteliselt kohkunud näoga. Keset kambrit seisid suhteliselt võidurõõmsate nägudega Deivis Kekišev ja Jarmo Pihtjõe. Ukse ees lamas külili maas O. S., nägu väga verine ja ei liigutanud. Verd oli ka põrandal. O. S. tegi vist valust mingeid hääli, kuid arusaadavat teksti ta ei rääkinud. Nähtu ehmatas ja šokeeris M. A. Ta üritas ust lahti lükata. Kui ta käepidemest kinni võttis, sai käsi veriseks. Kuna M. A. käsi oli verine, vajutas I. V. M. A. vöö peal olevat raadiojaama paanikanuppu. Peale nupu vajutamist jooksis I. V. valveruumi. M. A. andis üldruumis olevatele kinnipeetavatele korralduse kambritesse minna, kes hakkasid kambritesse liikuma. Kui M. A. kambreid sulges, visati O. S. kambrist välja või roomas ta ise kuidagi koridori (IV kd, tl 3 kuni tl 4 pöördel, tl 5 pöördel kuni tl 6 pöördel). M. A. ütlustega on kooskõlas I. V. ütlused, kes oli sel ajal samuti valvur XXX vanglas. I. V. ütluste kohaselt teatas talle M. A., et osakonnas on mingi jama. Koos M. A. läksid nad sektorisse. Osakonnas tundus täitsa tavaline, rahulik, miski ei viidanud sellele, et seal võiks midagi olla. M. A. jõudis kambrini XXX. M. A. üritas kambrisse sisse saada, aga kohe ei saanud (pidi olema 17 takistus, miks ta ust lükates sisse ei saanud). Seejärel näitas M. A., et tal on käed verised (ilmselt oli ukse käepide verine) ja ütles I. V., et ta jaama vajutaks. Enne jaama vajutamist kutsus I. V. Smaja valvurid neljandale korrusele. Seejärel oli moment, kui kambri nr XXX uks avanes ja O. S. kas vajus välja või teda lükati. Ta oli täiesti verine, särk oli lõhki (IV kd, tl 23-25). Häirekutsungi saamist, selle peale S-8 sektorisse appi minemist ja peksmistunnustega O. S. leidmist kinnitavad ka teised XXX vanglas töötanud ametnikud, s.o valvurid M. S., G. T., R. P. ja H. P. ning korrapidaja abi G. T. (vt IV kd, tl 15-17, tl 12 kuni tl 14 pöördel, tl 28 pöördel kuni tl 30, tl 39 pöördel kuni tl 39, tl 26-28), lisaks ka asitõendi, s.o XXX vangla süüdimõistetute eluhoone valvekaamerate videosalvestiste vaatlusprotokoll (vt I kd, tl 108-155, kaadrid 5.32

1. jj)koos selle aluseks olevate valvekaamera videosalvestistega (I kd tl 84). 4.2 Vaidlust ei ole ka selles, et O. S. tuvastati hulgaliselt kehavigastusi, valdavalt pea piirkonnas, ning ta vajas kohest meditsiinilist abi ja uuringuid. O. S. tuvastatud vigastuste kohta on ütlusi andnud XXX vangla meditsiiniosakonnas valveõena töötanud M. S.. M. S. ütlustest nähtub, et kui tema sündmuskohale jõudis, istus O. S. maas, nägu verine. O. S. oli kõvasti peksa saanud, eriti pea piirkonda. O. S. oli teadvusel, adekvaatne, sai M. S. rääkida. Nad transportisid O. S. ratastooliga vangla meditsiiniosakonda. M. S. tegi seal esmase läbivaatuse – vaatas üle O. S. vigastused, kontrollis elulisi näitajaid, kuulas kopsu, vaatas pea piirkonda. Selle tulemusel tegi ta otsuse, et tuleb edasi minna traumapunkti. Oli vaja veenduda, millised on luumurrud, kas on sisemisi verejookse, kas on ajutrauma. Seda ei saanud välisel vaatlusel öelda, oli vaja teha lisauuringuid (IV kd, tl 31 pöördel kuni tl 34). M. S. ütlusi O. S. tervisliku seisundi kohta kinnitavad ja ilmestavad fotod, mis M. S. pärast intsidendi toimumist vangla meditsiiniosakonnas O. S. tegi (vt II kd, tl 69-71 ülemine foto). Samuti kinnitavad tunnistaja ütlusi asitõendi, s.o XXX Vangla süüdimõistetute eluhoone valvekaamerate videosalvestiste vaatlusprotokoll (vt I kd, tl 108-155, kaadrid 5.52-5.5.90) koos videosalvestistega. Nimetatud tõenditest on sedastatav O. S. pea ja nägu, mis on paistes, verine ja kaetud ulatuslike hematoomidega. Eelnevaga on kooskõlas ka osakonda läinud XXX vangla ametnike ütlused, kes kõik on kinnitanud, et leidsid O. S. osakonnast väga halvas tervislikus seisundis. Nii nähtub I. V. ütlustest, et O. S. kukkus nagu klomp kambrist välja, oli täiesti segi pekstud. H. P. üritas O. S. aidata. O. S. üritas end püsti ajada kogu aeg ja ka I. V. ütles talle, et ära tõuse püsti. O. S. oli kiirabi saabumise ajaks küll kontaktne, kuid ta nägu läks väga paiste ja ta pandi tilgutite alla (IV kd, tl 24 kuni tl 24 pöördel). O. S. abistanud H. P. ütluste kohaselt oli kannatanu verine tömp, üleni paistes. H. P. ei olnud varem sellist asja näinud ja hindas olukorda hulluks. O. S. püüdis püsti tõusta, kuid ta ei saanud aru, mida ta teeb. H. P. ütles talle, et ta jääks pikali. O. S. ei saanud aru, mida H. P. talle rääkis (IV kd, tl 37 pöördel kuni tl 38). M. S. ütlusest nähtub, et kui Deivis Kekišev oli kontrolli alla saadud, üritas O. S. püsti tulla. See tal ei õnnestunud. H. P. osutas talle esmaabi, hoidis, et ta ei saaks püsti tõusta. Tuli kohale meedik. Hiljem nägi M. S., et O. S. liikus ratastoolis. M. S. jaoks tundus O. S. olukord üsna tõsine. Ta oli peast päris muljutud, nägu oli verine (IV kd, tl 16). G. T. ütlustest ilmneb, et O. S. joovet kontrollides proovis ta 2-3 korda puhuda, aga oli nii halvas seisus, et ei saanud tulemust kätte. O. S. oli küll istukil, kuid hingas raskelt. Veri oli maas. Ta oli kontaktne, aga silmad olid verevalumitest kinni ja ta hingas raskesti. Oli näha, et ta oli tõsiselt kannatanud (IV kd, tl 27). 18 M. A. kirjelduse kohaselt oli O. S. samuti üsna viletsas seisus – ta oli väga verine, riided olid verised, tasakaalu eriti ei olnud (IV kd, tl 4). G. T. ja R. P. tegelesid rohkem teiste kinnipeetavatega ega saanud seetõttu O. S. kuigi suurt tähelepanu pöörata. Sellele vaatamata on nad selgitanud, et kohale jõudes nägid nad O. S. verisena maas (vt kd IV, tl 12 pöördel, tl 29). Lisaks selgub G. T. ütlustest, et kui ta liikus Jarmo Pihtjõega duširuumi poole, siis nägi ta tagasi vaadates, kuidas O. S. üritas aeg-ajalt püsti tulla. Pärast aitas G. T. O. S. ratastooli peale tõsta, ta ei võtnud jalgu alla ega kõndinud. Tundus, et ta ei saanud aru, mida temaga räägiti. Käitus segaselt (kd IV, tl 13 pöördel). Eelkirjeldatud isikulisi tõendeid ja asitõendeid O. S. tervisliku seisundi kohta kinnitavad kohtule esitatud meditsiinidokumendid. Nii nähtub O. S. XXX vangla meditsiinikaardi väljavõttest, et valvemeediku saabudes istus O. S. sektoris. Ta oli adekvaatne ja kontaktne, kuid tema nägu ning käed-jalad olid verised, tema parema silmalau ümber oli hematoom, tema parem kõrv oli turses ja hematoomiga, tema parem peapool oli valus, valus oli ka parem põsesarn. Mõlemast ninasõõrmest on olnud verejooks. Tema kaelal olid ringjad soonimisjäljed. Tema vasaku külje vabade roiete piirkonnas oli valu ja marrastusjäljed. Suus olid marrastused limaskestal alahuule piirkonnas ja keelel, alumised esihambad liikusid. Pupillid olid võrdsed, reageerisid valgusele, kuid paremast silmast oli nägemine hägusem. Lisaks esines O. S. iiveldus ja püsti seisma tulles oli tema tasakaal häiritud (I kd, tl 169-171). Ka O. S. XXX Kliinikumi haigusloo väljavõttest ja selle juurde lisatud fotodelt on sedastatav, et kuigi O. S. oli aruselge ja suhtles adekvaatselt, kurtis ta valu paremal pool peas. Tema parem silm oli tugevalt kinni paistetanud, silma ümber oli suur hematoom (mis ei võimaldanud hinnata pupilli). Mõlemast ninasõõrmest oli olnud verejooks, nina oli turses, parem põsesarn oli valus. Huuled olid turselised, verejälgedega, esimesed alumised hambad loksusid. Kaelal olid soonimisjäljed kägistamisest. Nimmepiirkond oli mõlemapoolselt valus. Käed, jalad liiguvad, valutud (I kd, tl 159-165). XXX vanglas valvemeedikuna töötava H. S. ütluste kohaselt viidi O. S. tema juurde vigastusi fikseerima XXX. a, kui ta kliinikumist tagasi toodi. O. S. oli uimane ja kurtis peavalu. O. S. oli hulgi hematoome, marrastusi-turseid, eelkõige just näo piirkonnas. Väga halvas seisukorras oli O. S. parem silm – skleera oli täielikult verevalumiga kaetud. Vigastusi oli erinevates keha piirkondades, kõige suuremad näo ja kaela piirkonnas – silm, nina, otsaesine. Silm oli nii turses, et pidi kaua vaeva nägema, et seda lahti teha (IV kd, tl 8 kuni tl 9 pöördel). XXX vangla meditsiinikaardi väljavõttest (I kd, tl 169-171) ja XXX vangla meditsiiniosakonna õe H. S. õiendist (II kd, tl 78-80), lisaks aga H. S. ülekuulamisprotokolli juurde lisatud fotodelt (II kd, tl 37-60) järeldub, et H. S. tuvastas O. S. järgmised kehavigastused: vasaku rangluu piirkonnas kuni 4 cm hematoom, vasakul õlavarrel punetav kuni 3 cm hematoom, 5 cm hematoom, 3 cm hematoom, õlavarre sisepinnal 6 cm hematoom; käsivarrel 0,5 cm hematoom, vasakul randmel 3 cm hematoom, väikese sõrme esimese liigese piirkonnas 1 cm hematoom, käsivarrel 1 cm marrastus; seljal vasakul pool abaluu piirkonnas 3 cm marrastus; kukla piirkonnas 4 cm ja 3 cm hematoomid; parema käe küünarliigese piirkonnas kaks 0,5 cm marrastust ja 4 cm hematoom, parema käe õlavarre 5 cm marrastus, 6 cm hematoom; parema randme piirkonnad hulgimuljumisjälgedega; parema käe küünarliigese piirkonnas 3 cm hematoom ja marrastused (mis võib olla ka kanüüli punktsiooni koht või/ja plaastri jälg), paremal pool roidekaarel 3 cm marrastus, 3 cm hematoom, õlavarre sisepinnal 0,5 cm hematoom; parema 19 rangluu piirkonnas 1 cm hematoom ja 4 cm punetav ala koos hematoomiga; paremal pool kaelal hulgaliselt marrastusi, muljumisjälgi; väliskõrv ja kõrva ümbrus hematoomiga, marrastus 0,5 ja 0,2 cm; paremal pool juustes 4x1 cm marrastus ja 1x1 marrastus, otsmik tervenisti kaetud hematoomiga, muljumisjäljed, parem kleera tervenisti kaetud hematoomiga; paremal põsel 4x2 cm hematoom ja 1x1 hematoom, ninajuurel hematoom; vasakul pool näo piirkonnas hulgaliselt hematoome, põsel marrastus 0,5 cm; vasak kõrv ja selle ümbrus kaetud hematoomiga; vasakul pool kaelal hematoomid ja marrastused; vasaku jala sääre eesmisel pinnal 2 cm marrastus, parema jala reie tagumisel osal hematoom 3 cm. 4.3 Eeltoodud isikulised ja dokumentaalsed tõendid ning asitõendid haakuvad ekspertiisiaktis nr XXX (I kd, tl 176-181) esitatud eksperdiarvamusega. Sellest tulenevalt loeb kohus usaldusväärselt tõendatuks, et O. S. esinesid parema oimuluu vähese nihkega kinnine murd, parema sarnaluu killustunud nihkega kinnine murd ja ülalõualuu mõlemapoolsed kinnised murrud. Samuti oli tal hulgaliselt marrastusi ja verevalumeid: minimaalne koldeline äge kõvakelmealune verevalum paremal oimu piirkonnas; verevalum paremal silmavalgel; marrastused alahuule limaskestal ja keelel; värsked nahaalused verevalumid kukla piirkonnas, otsmikul, silmade laugudel, ninal, sarnakaartel, põskedel, väliskõrvadel, kaelal, rangluude piirkonnas, rindkerel paremal, õlavartel, paremal küünarliigesel, vasakul küünarvarrel, randmetel, vasaku labakäe 5. kämblalülil, paremal reiel; värsked nahamarrastused juustega kaetud peanahal oimu piirkonnas paremal, kaelal, rindkerel paremal, abaluupiirkonnas vasakul, paremal küünarliigesel, vasakul küünarvarrel ja säärel. Lisaks oli tal parema näopoole pehmete kudede turse ning rindkere põrutus. Eksperdiarvamuse kohaselt ei olnud O. S. esinenud kehavigastused küll eluohtlikud, kuid koosvõetuna põhjustasid tervisekahjustuse kestusega vähemalt 4 kuud (arvamuse p 1, 4, 5). Lisaks on eelkäsitletud tõenditega tuvastatud eksperdiarvamuses toodud seisukoht, mille järgi oli O. S. pea, kehatüve ja jäsemete piirkonnas paiknevate vigastuste puhul tegemist tömbile traumale iseloomulike kehavigastustega, mis võisid olla saadud kehalise vägivallaga ründe käigus löökidest kõvade tömpide piiratud pinnaga esemetega (nt rusikas käsi, kängitsetud jalg) pea, kehatüve ja jäsemete piirkonda; O. S. kaela piirkonnas paiknenud triipjad nahaalused verevalumid ja nahamarrastused võisid aga olla saadud teise isiku poolt kannatanu kaela piirkonda tugevajõulise surve avaldamisest küünarvarrega, kätega ja/või linguga kägistamisel (arvamuse p 2). 4.4 Kohus on seisukohal, et O. S. tuvastatud tervisekahjustused põhjustasid talle ühiselt ning kooskõlastatult kaaskinnipeetavad Deivis Kekišev ning Jarmo Pihtjõe ja seda alljärgnevatel põhjendustel. Kannatanu O. S. ütluste kohaselt tuli ta XXX. a töölt köögitoimkonnast. Ta läks jalutama, pärast seda telefoni järjekorda. Välja kujunenult on tema järjekord kell 19.10, kuid ta jõudis natuke enne. Talle tuli vastu Deivis Kekišev koos Jarmo Pihtjõega. Äkki hakkas Deivis Kekišev karjuma, mida sa vahid, pedofiil. O. S. läks marru. Ta kõndis rahulikult koridori lõppu, keeras otsa ringi. Deivis Kekišev oli käinud vist kuivatuskapist oma spordijalatseid võtmas ja viis need kambrisse. Jarmo Pihtjõe seisis ukse juures, natuke eemal. O. S. läks Jarmo Pihtjõest mööda, võttis Deivis Kekiševil, kes oli oma kambris kappide juures, rinnust kinni ning ütles, et kuule, jobu. O. S. tahtis Deivis Kekiševi suusõnaliselt korrale kutsuda, tal ei olnud isegi mõttes temaga jageleda või kakelda. Seejärel tuli Jarmo Pihtjõe selja tagant, tõmbas enda poole ja time out. O. S. kirjeldab, et tal oli lihtsalt valus silme eest. Ta ise ka ei saanud aru, kuidas see üldse juhtuda võis. Järgmine hetk oli ta koridoris põrandal. Täpselt ei saanud ta aru, kes tema ees seal olid, aga ta oli põrandal, pikali või istukil. Ta kuulis, et 20 Jarmo Pihtjõe karjus, et nii saab teie kõigiga olema. O. S. ei saanud aru, mis asi saab olema. Mis tema näoga oli, nägi ta alles siis, kui ta oli haiglas ja teda pesema viidi (III kd, tl 194200). Süüdistatavad Deivis Kekišev ja Jarmo Pihtjõe kirjeldasid kambris toimunut oluliselt erinevalt, kui kannatanu O. S. Nimelt nähtub Deivis Kekiševi ütlustest, et sektori lahtioleku ajal jalutas ta Jarmo Pihtjõega mööda sektorit ringi. Iga kord kõndis koridoris O. S. vastu. Nad liikusid Jarmo Pihtjõega sektori osasse, kus oli kuivatuskapp, kuna tal olid seal jalanõud. Neile tuli vastu O. S. Deivis Kekišev sai aru, et O. S. jälgib teda, vaatab tema poole. Deivis Kekišev ütles talle midagi krõbedat, täpselt ei mäleta, aga sellega oli asi tema jaoks lõppenud. Ta võttis kuivatuskapist oma jalanõud ja liikus oma kambrisse. Jarmo Pihtjõe jäi koridori. Deivis Kekišev oli kambris seljaga ukse poole ega pannud tähele, kui keegi sisenes kambrisse ja ütles Deivis Kekiševile, et mida sul öelda oli… vist, aga võis ka midagi muud öelda. Selle peale keeras Deivis Kekišev näoga ukse poole ja nägi O. S. Deivis Kekišev küsis, mis sa ütlesid. Rohkem ei jõudnud ta midagi teha, sest O. S. astus sammu tema poole ja haaras tal parema käega ümbert kaela haardesse. Deivis Kekišev tundis valu kaela piirkonnas – talle jäi sellest ka vigastus kukla- ja kaelapiirkonda. Sel hetkel ei osanud Deivis Kekišev sellele kuidagi reageerida, algus oli kiire. Seejärel liikusid nad natukene kambri sisemuse poole, O. S. hoidis teda haardes. Mingi hetk tuli kambrisse Jarmo Pihtjõe, kes proovis O. S. Deivis Kekiševist eemale saada ja ütles O. S., et räägime sõnadega. Korra sai ta Deivis Kekiševist eemale. Selle peale haaras O. S. Deivis Kekiševil rusikaga rinnust kinni. Deivis Kekišev tundis rindkere piirkonnas valu, kuna tema nahk jäi O. S. haardesse. Selle peale lõi ta O. S. rusikaga näo piirkonda. Täpselt ei mäleta, mitu korda, aga võis olla rohkem kui üks kord. Seejärel hakkas O. S. äkki seal vist rusikaga vehkima, Deivis Kekiševi suunas ja siis olid nad käsipidi koos. Mingil hetkel, kui O. S. oli vist kummargil, lõi Deivis Kekišev teda põlvega näkku, täpselt ei mäleta, aga vist kahel korral. Viimase põlvelöögi ajal hüppas O. S. kambri ukse juurde ja vajus kambri ukse ette istukile maha. Sellega oli rünne lõppenud, kuna O. S. rohkem ei rünnanud. Seda, et Jarmo Pihtjõe oleks O. S. löönud, Deivis Kekišev ei näinud. Kambri ukse aknaavast nägi Deivis Kekišev, et teisel pool seisis valvur M. A. M. A. üritas ust lahti lükata, aga uks põrkus tagasi, sest O. S. oli ukse ees istukil maas. Ilmselt aitas Jarmo Pihtjõe O. S. kambrist välja. Ka Deivis Kekišev ise liikus kambrist välja. O. S. oli koridoris põrandal pikali ja ütles midagi Deivis Kekiševile halvasti. Deivis Kekišev läks O. S. juurde ja lõi teda jalaga vastu tagumikku. Mingi hetk jõudsid sinna ametnikud. Deivis Kekišev läks näoga seina poole, pani käed selja peale ja lasi käerauad paigaldada (IV kd, tl 56 pöördel kuni 58). Jarmo Pihtjõe ütluste kohaselt jalutasid nad Deivis Kekiševiga XXX õhtupoolikul vahetult enne õhtust loendust. Vahepeal jalutas vastu O. S.. Deivis Kekišev käis kuivatuskapi juures, Jarmo Pihtjõe koos temaga. Deivis Kekišev võttis tossud, misjärel jalutasid nad Deivis Kekiševi kambri juurde. Deivis Kekišev läks kambrisse sisse, Jarmo Pihtjõe seisis koridoris seina ääres. Samal ajal tuli Jarmo Pihtjõe selja tagant O. S. ja läks tema eest läbi Deivis Kekiševi kambrisse. Kohe, kui O. S. oli kambrisse sisenenud, nägi Jarmo Pihtjõe, et ta võttis Deivis Kekiševilt kaelast kinni. Jarmo Pihtjõe läks ka ise kohe kambrisse ja haaras O. S. kaela ümbert kinni. Eesmärk oli O. S. haardesse võtta, et ta ei saaks enam edasi tegutseda, sest O. S. oli jagas juba Deivis Kekiševile rusikaga lööke, mis ei õnnestunud. O. S. sai tema haardest vabaks ning surus oma löökide ja jõuga Deivis Kekiševi keset kambrit. Jarmo Pihtjõe läks neile vahele ja ütles O. S. korduvalt, et räägime sõnadega, lõpeta ära. O. S. ei teinud Jarmo Pihtjõest välja, vaid lõi üle Jarmo Pihtjõe parema õla Deivis Kekiševi edasi. Deivis Kekišev blokeeris tema lööke ja oli sunnitud lõpuks vastu lööma, sest kuidas saab lasta ennast järjest lüüa. Jarmo Pihtjõel ei õnnestunud O. S. eemale tõmmata, kuna jõust jäi kõvasti 21 puudu. Lisaks tundis ta end eelnevalt tarvitatud kääritatud joogi ja rohtude mõjul nii halvasti, et kui ta ei oleks lahti lasknud, oleks võib-olla ise teadvuse kaotanud. Tal oli nii halb olla. Ta proovis siiski mitte lahti lasta, aga haare lõdvenes. O. S. sai lahti. Jarmo Pihtjõe proovis teda kohe uuesti kinni võtta. Õnnestus võtta ainult särgist ja siis särk rebenes. Jarmo Pihtjõe suutis O. S. Deivis Kekiševi pealt ära tõmmata, kes oli selleks hetkeks saanud juba üsna palju lööke. Deivis Kekišev ei saanud rusikatega lüüa, sest O. S. oli oma kehamassiga peal ja lõi Deivis Kekišev jalaga. Järgmine mälupilt on see, et asi läks rahulikumaks, kostusid mingid hääled. Üllatav on see, et O. S. jagas lööke edasi, ta liigutas end täiesti lõpuni välja, kuni Jarmo Pihtjõe ukse avas. Jarmo Pihtjõe hoidis oma kätt O. S. rinna vastas ja suunas ta uksest välja. O. S. läks ise välja, kuid ilmselt komistas ta alumise uksepiida taha ja kukkus põrandale maha. Jarmo Pihtjõe ei tea, miks ta seda tegi, kuid seejärel läks ta O. S. kohale ja katsus teda oma jalaga pehmelt põse piirkonda (IV kd, tl 65 pöördel kuni tl 67 pöördel). Kohus ei pea Jarmo Pihtjõe ütlusi kambris toimunu kohta usaldusväärseks. Lisaks sellele, et Jarmo Pihtjõe ütlused ei ole eluliselt usutavad (sh särk rebeneb üksnes sellest kinni võtmisel; Jarmo Pihtjõe seisab ja vaatab, kuidas järjepidevalt jagatakse lööke Deivis Kekiševile; O. S. järjepidevalt lööb Deivis Kekiševi, kuid viimasel puuduvad vigastused, mis sellise kirjeldusega haakuksid; Jarmo Pihtjõe ja Deivis Kekišev ühiselt ei saanud O. S. vastu; jalaga katsutakse pehmelt põse piirkonda ja seda olukorras, kus kambris on umbes 4 minuti vältel inimene suutnud enda agressiivsust tagasi hoida), ei need kooskõlas ka teiste kohtule esitatud tõenditega, sh ka Deivis Kekiševi ütlustega. Näiteks väitis Deivis Kekišev, et lõpuks vajus O. S. tema põlvelöögist kambri ukse ette istukile maha, kuid Jarmo Pihtjõe ütluste kohaselt jagas O. S. lööke lõpuni välja. See tähendab, et kuni Jarmo Pihtjõe ukse avas ja ta uksest välja suunas. Kõige olulisem on kohtu hinnangul see, et Jarmo Pihtjõe ütlused menetluse kestel on olnud erinevatel aegadel erinevad, s.o vastuolus. Nimelt andis Jarmo Pihtjõe kohtueelsel uurimisel teistsuguseid ütlusi, tunnistades, et tema teopanus oli suurem, sest ta tõukas ja ka lõi O. S. rusikaga kahel-kolmel korral (vt IV kd, tl 69 pöördel kuni tl 70). Kohtus ütlusi andes oli Jarmo Pihtjõe versioon toimunust oluliselt erinev kui ta varasemalt oli kirjeldanud. Jarmo Pihtjõe põhjendas vastuolusid sellega, et tema ütlusi on protokollis muudetud ning ta soovis kaitsta Deivis Kekiševi füüsilist tervist ja tulevikku vanglas (vt IV kd, tl 69 pöördel kuni tl 70). Kohus leiab, et Jarmo Pihtjõe põhjendused vastuoluliste ütluste andmise kohta ei ole tõsiseltvõetavad ega loogilised. Ennekõike jääb arusaamatuks, mil viisil oleksid saanud Jarmo Pihtjõe varasemalt antud ütlused kaitsta Deivis Kekiševi tervist ja heaolu kinnipidamisasutuses. Seda ei osanud mõistetavalt selgitada ka Jarmo Pihtjõe ise. Kuna Jarmo Pihtjõe ütlused on olulistes asjaoludes olnud erinevatel aegadel erinevad, siis tuleb need kui ebausaldusväärsed tõendikogumist välja jätta. Kohtu hinnangul ei ole usaldusväärsed ka Deivis Kekiševi ütlused ründe käigu (sh enda kaitsetegevuse) kohta. Seda põhjusel, et Deivis Kekiševi nimetatud ütlused ei haaku teiste asjas kogutud isikuliste ja dokumentaalsete tõendite ning asitõenditega (eelkõige O. S. terviseseisundit kajastavate tõendite ning valvekaamera videosalvestise ja selle vaatlusprotokolliga). Samuti ei ole need eluliselt usutavad. Deivis Kekiševi ütlustest ei selgu eluliselt usutavat selgitust, kuidas sai O. S. tekkida nii ulatuslikud tervet ülakeha hõlmavad tervisekahjustused (ennekõike kägistamisjälg kaelal). On ilmselge, et Deivis Kekiševi ütlustest tulenev väidetav kaitsetegevus (võib olla rohkem kui üks löök rusikaga näo piirkonda ja seejärel vist kahel korral löök põlvega näkku) selliseid vigastusi põhjustada ei saanud. Deivis Kekiševi sõnul ei näinud ta ka Jarmo Pihtjõed O. S. löömas. Samuti puuduvad selgitused kägistamise kohta. Lisaks ei ole Deivis Kekiševi ütlustest arusaadav, kust tekkis kambri nr XXX ukse ette põrandale ja sellega piirnevatele uksele-seintele ulatuslik 22 verekahtlane määrdumine. Deivis Kekišev ise seda selgitada ei oska (vt IV kd, tl 60 pöördel). Mõistetav ei ole seegi, miks oli vaja O. S. kambrisse tagasi tõmmata (mis nähtub valvekaamera salvestiselt ja selle vaatlusprotokollist). Kohtu hinnangul oleks eluliselt usutav, et agressiivsel ründaval inimesel (kelle vastu peab end lausa kahe mehega aktiivselt kaitsma) lastakse soovi korral lahkuda, mitte ei tõmmata teda tagasi kambrisse, et ta saaks rünnakut jätkata. Sellest tulenevalt ei ole võimalik tõendikogumi hulka arvestada ka Deivis Kekiševi ütlusi osas, mis puudutavad kambris toimunut. Kohus leiab, et O. S. ütlustes ei ole alust kahelda ning seda alljärgnevatel põhjendustel. O. S. on rääkinud üldjoontes sama mis kohtuski I. V. juba vahetult pärast rünnakut. I. V. ütlustest nähtub, et kui O. S. toibus, rääkis ta I. V., et enne seda juhtumit oli ta helistanud sektoris telefoniga. Deivis Kekišev oli mööda läinud ja öelnud talle midagi solvavat. O. S. lõpetas helistamise ja tükk aega mõtles, et mis see oli. Seejärel otsustas O. S., et läheb ja küsib, et mis põhjusel. Kui O. S. oli kambrisse läinud, siis esimese asjana tundis ta, et teda kägistatakse. Järgnesid löögid. O. S. libastus ja rohkemat ei mäleta. Kui ta pikali oli, siis peksti edasi. Kõik käis nii ootamatult, et ta ei jõudnud vastu hakata (IV kd, tl 24 pöördel). O. S. ütlused on kooskõlas selgitustega, mis ta andis oma tervisekahjustuste tekke kohta meedikutele (vt nt H. S. ütlused, IV kd, tl 8 pöördel; väljavõte O. S. XXX Kliinikumi haigusloost nr XXX, I kd, tl 159; O. S. XXX vangla meditsiinikaardi väljavõte (I kd, tl 170). Sellest tulenevalt on O. S. ütlused olnud järjepidevalt samalaadsed ja seda juba sündmuse toimumisest alates. Lisaks haakuvad O. S. ütlused eksperdiarvamusega temal esinenud tervisekahjustuse tekkemehhanismi ja -aja kohta, kus muu hulgas on välja toodud, et kannatanu kaela piirkonnas paiknenud triipjad nahaalused verevalumid ja nahamarrastused võisid olla saadud teise isiku poolt kannatanu kaela piirkonda tugevajõulise surve avaldamisest küünarvarrega, kätega ja/või linguga kägistamisel ning seda XXX. aset leidnud ründe käigus (I kd, tl 176-181, arvamuse p 2, 3). Samuti on O. S. ütlused kooskõlas XXX vangla ametnike ütlustega, mida kohus on käsitlenud otsuse p-s 4.1. Ka kinnitavad XXX vangla ametnikud O. S. ütlusi temale solvavalt mõjunud väljendite kohta, kuna mitmed kohapeal viibinud ametnikud kuulsid veel pärast rünnetki, kuidas Deivis Kekišev ja Jarmo Pihtjõe nimetasid O. S. XXX (vt nt H. P. ütlused IV kd, tl 38; M. S. ütlused IV kd, tl 33 pöördel). O. S. ütlused on kooskõlas ka asitõendi, s.o XXX vangla süüdimõistetute eluhoone valvekaamerate salvestiste vaatlusprotokolli (vt I kd, tl 108-155, kaadrid 5.22
2. jj)ning sündmuskoha vaatlusprotokolliga (vt I kd, tl 60-83). Seejuures tuleb eriti rõhutada O. S. ütluste kooskõla sündmuskoha vaatlusprotokolliga selles osas, mis puudutab kambris nr XXX pärast rünnet valitsenud seisundit (vt kd I, tl 67, 73-77). Jättes kõrvale kambriukse juures oleva ulatusliku verekahtlase määrdumise, ei oleks võimalik arugi saada, et kambris on eelnevalt toimunud nii raske kehaline rünne. Kohtu hinnangul viitab selline olustik selgelt ühepoolsele (ilma kaitsetegevuseta) ründele (nagu kirjeldas ka O. S.). Kui kambris oleks toimunud erinevaid osapooli hõlmanud vastastikune kaklus, oleks kambri sisustus ja väiksemad esemed ilmselgelt olnud segi paisatud. Seda enam, et tegemist oli väikese põrandapinnaga ruumiga (vt IV kd, tl 59). Ka ei oleks vastastikuse kakluse toimumise korral verekahtlane määrdumine kontsentreerunud ühele kindlale ruumiosale (ukseesisele ja sellega vahetult piirnevatele pindadele), vaid tõenäoliselt jagunenud kambri ulatuses ühtlasemalt laiali. Seda põhjusel, et sellise kakluse puhul on usutavalt agressiivsust väljendavad isikud aktiivses liikumises ja muutumises mitte üksnes üksteise, vaid ka ruumi suhtes. 23 O. S. ütlused on usaldusväärsed ka seetõttu, et Deivis Kekiševil puudusid kannatanu tervisekahjustustega võrdväärsedki vigastused ja Jarmo Pihtjõel puudusid need täielikult (vt nt M. S. ütlused IV kd, tl 32 pöördel, tl 33; fotod tunnistaja M. S. ülekuulamisprotokolli juurde II kd, tl 71-73). Asjaolu, et üksnes O. S. on tuvastatud sedavõrd rasked tervisekahjustused (sh oimuluumurd ja näoluude hulgimurrud, vt XXX Kliinikumi epikriis I kd, tl 159-162), viitab samuti selgelt ühepoolsele ründetegevusele ja sellele, et ründavaks pooleks ei saanud olla O. S.. Eeltoodust tulenevalt on O. S. ütlused usaldusväärsed ning neid on võimalik tõendikogumi hulka arvestada. O. S. ütlustest aga ei selgu täpselt, kes teda ründas ning põhjustas otsuse p-s 4.3 nimetatud tervisekahjustused. Kohus on seisukohal, et tervisekahjustused said O. S. tekitada üksnes Deivis Kekišev ja Jarmo Pihtjõe. Nimelt selgub M. A. ütlustest, et süüdimõistetute S-8 eluhoone kambris nr XXX kandsid karistust kinnipeetavad Deivis Kekišev ja R. M. (IV kd, tl 3). Asitõendi, s.o XXX vangla süüdimõistetute eluhoone valvekaamerate videosalvestiste vaatlusprotokollist ja salvestiselt nähtub, et pärast seda, kui Deivis Kekišev, O. S. ja Jarmo Pihtjõe kambrisse nr XXX sisenesid, kuni O. S. kambrist väljumiseni, keegi teine kambrisse nr XXX ei sisenenud ega ka väljunud (IV kd, tl 84). M. A. ja I. V. kooskõlalised ütlused tõendavad, et nende saabudes oli kambris lisaks O. S., Deivis Kekiševile ja Jarmo Pihtjõele ka samas kambris elav kinnipeetav R. M.. Samas ei viita kumbki tunnistaja R. M. kui ründes osalejale. Nii M. A., kui ka I. V. ütlustest nähtub, et R. M. paiknes kambri tagaseinas akna juures ja oli pigem väga ehmunud olekuga. Seevastu süüdistatavad olid võidurõõmsate nägudega (vt IV kd, tl 3-3 pöördel, tl 24). Ka R. M. enda ütlustest selgub, et ta oli küll kambris, kuid rünnakus, mis leidis aset ukseavas, ta ei osalenud, vaid pidas vajalikuks mitte sekkuda (isegi mitte näha) ning püüdis televiisorit vaadata (IV kd, tl 34 kuni tl 35 pöördel). R. M. kui ründest osavõtjale ei viidanud ka kumbki süüdistatavatest. Kuna selles osas on süüdistatavate ütlused kooskõlas ka teiste tõenditega, on võimalik neid nimetatud aspektis hinnata usaldusväärseteks. Seda, et kehavigastused tekitasid O. S. just Deivis Kekišev ja Jarmo Pihtjõe, kinnitab ka Deivis Kekiševi ja Jarmo Pihtjõe käitumine pärast kambrist väljumist. Nimelt jätkasid Deivis Kekišev ja Jarmo Pihtjõe veel eluhoone koridoris O. S. suhtes agressiivset käitumist (nii füüsilist, kui ka verbaalset). Jätkuvat agressiivset käitumist tõendab asitõendi, s.o XXX vangla süüdimõistetute eluhoone valvekaamerate salvestiste vaatlusprotokoll (vt I kd, tl 108-155, kaadrid 5.55
3. jj)ja videosalvestistelt nähtuv, samuti kohtus üle kuulatud vanglaametnike ütlused (vt M. A. ütlused IV kd, tl 4; I. V. ütlused IV kd, tl 24; G. T. ütlused IV kd, tl 12 pöördel kuni 13 pöördel; M. S. ütlused IV kd, tl 15 pöördel; G. T. ütlused IV kd, tl 26 pöördel kuni 27; H. P. ütlused IV kd, tl 38). Seejuures ütlesid nii Deivis Kekišev, kui ka Jarmo Pihtjõe otsesõnu, et sai vähe, oleks pidanud maha lööma (vt nt G. T. ütlused IV kd, tl 13 ja M. S. ütlused IV kd tl 15 pöördel). Ka Deivis Kekiševi ja Jarmo Pihtjõe vahetult ründe järgne välimus kinnitab seda, et tervisekahjustused said O. S. tekitada üksnes Deivis Kekišev ja Jarmo Pihtjõe. Nimelt olid M. S. ütluste kohaselt nii Deivis Kekiševi, kui ka Jarmo Pihtjõe käed verised, teistel kinnipeetavatel käed verised ei olnud (vt IV kd, tl 15 pöördel). Jarmo Pihtjõel olid lisaks kätele verised ka jalad. See on tuvastatud R. P. ütlustega, mille kohaselt sai ta Jarmo Pihtjõed nähes aru, et tema võib olla üks ründaja, sest tal olid jalad, verenire oli säärtel (IV kd, tl 29 pöördel), aga ka asitõendi, s.o XXX vangla süüdimõistetute eluhoone valvekaamerate videosalvestiste vaatlusprotokolliga (vt I kd, tl 24 148, kaader 5.81). Eelnevast on lisaks näha ka Jarmo Pihtjõe käed, mille määrdumine on iseloomult sarnane tema jalgadel olevale määrdumisele. Kohtus uuritud tõendite, esmajoones aga O. S. ning M. A. ja I. V. ütluste, XXX vangla süüdimõistetute eluhoone valvekaamerate salvestiste vaatlusprotokollide ja videosalvestistelt nähtuga, samuti eksperdiarvamusega loeb kohus tuvastatuks järgmise sündmuste käigu: XXX. a kella seitsme paiku tuli XXX vangla süüdimõistetute eluhoone 8. eluosakonna koridoris O. S. vastu Deivis Kekišev koos Jarmo Pihtjõega ning Deivis Kekišev ütles O. S.: „Mida sa vahid, XXX?“ Sellest solvunud O. S. järgnes Deivis Kekiševile kambrisse nr XXX, haaras temast kinni ning nõudis selgitust. Praktiliselt samaaegselt koos O. S. (videosalvestise ja selle vaatlusprotokolli kohaselt kõigest paar sekundit O. S. hiljem) sisenes kambrisse selle ukse juures seisnud ning O. S. jälginud Jarmo Pihtjõe. Ta haaras O. S. selja tagant ümber kaela haardesse ja tõmbas enda poole. Kas Jarmo Pihtjõe poolse kägistamise või kägistamisest tingitud kukkumise tõttu kaotas O. S. mingiks ajaks teadvuse ja jäi kambri ukse taha põrandale pikali lamama. Seejärel peksid Jarmo Pihtjõe ja Deivis Kekišev nii käte, kui ka jalgadega teadvusetut O. S. erinevatesse keha piirkondadesse, eelkõige aga näkku. Kella 19.09.45 paiku (s.o 2 minutit 13 sekundit pärast O. S. kambrisse sisenemist) püüdis O. S. kambrist nr XXX poolpikali asendis väljuda, kuid ta tõmmati sinna tagasi. Kohtu hinnangul jätkus O. S. peksmine pärast seda, kuna videosalvestiselt on aru saada, et kambris toimunu oli sedavõrd häälekas, et haaras ka teiste kinnipeetavate tähelepanu, seda lausa mitu kambrit eemal. Kell 19.11.30 (ca 4 minutit pärast O. S. kambrisse sisenemist) ilmusid valvurid. Nad nägid ukseavast, et O. S. lamab küljeli maas, nägu väga verine, ega liigutanud, ning et Deivis Kekišev ja Jarmo Pihtjõe seisavad võidurõõmsate nägudega keset kambrit. Valvurid püüdsid kambrisse siseneda, kuid tulemusetult, kuna uks ei avanenud, ning andisid kell 19.11.48 hädakutsungi. Kell 19.12.00 (ca 4 ja pool minutit pärast O. S. kambrisse sisenemist ning 12 sekundit pärast valvurite ilmunist) kukkus O. S. kambrist nr XXX hoo pealt käpuli välja, särk lõhki ja ülakeha pooleldi paljas, ning vajus süüdimõistetute eluhoone 8. eluosakonna põrandale selili. Kella 19.12.18 väljus kambrist nr XXX Jarmo Pihtjõe, liikus eluosakonna koridoris selili lebava O. S. kohale ning lõi teda ühel korral oma parema jalaga jõuliselt vastu pead ning liikus seejärel O. S. juurest eemale. Seejärel läks ikka veel maas lamava O. S. juurde Deivis Kekišev, kes oli vahepeal kambrist väljunud, ning lõi talle ühel korral oma parema jalaga samamoodi jõuliselt kehasse. Jarmo Pihtjõe pöördus seejärel veel uuesti O. S. suunas, kuid ilmselt näinud kutsungi peale appi tulnud vanglaametnikke, loobub O. S. juurde minemisest. Kohtu hinnangul saab kogutud tõendite pinnalt usaldusväärselt järeldada, et Deivis Kekišev ja Jarmo Pihtjõe peksid O. S. ühise teootsustuse alusel ja nad mõlemad andsid O. S. esinenud tervisekahjustuste tekkimisse olulise panuse. See järeldub eelnevalt tuvastatud asjaoludest ja mõlema süüdistatava ründejärgsest verbaalsest ja füüsilisest agressiivsusest O. S. suhtes (sh väljendasid süüdistatavad verbaalselt, et O. S. sai vähe, oleks pidanud maha lööma, kasutasid O. S. suhtes veel füüsilist vägivalda). Seega tegutsesid Deivis Kekišev ja Jarmo Pihtjõe kaastäideviijatena

§ 21lg 1 mõttes.

4.5 Deivis Kekiševile ja Jarmo Pihtjõele on esitatud süüdistus tapmise (Deivis Kekiševi puhul korduva tapmise ehk mõrva) katses. Kohus nõustub süüdistuses esitatud kvalifikatsiooniga. Üksnes välise objektiivse teopildi põhjal järeldub, et Deivis Kekiševi ja Jarmo Pihtjõe tahtlus ulatus kaugemale mitte üksnes kehalisest väärkohtlemisest (

§ 121

lg 2 p 1), vaid ka raske tervisekahjustuse tekitamisest (

§ 118lg 1 p 2).

25 Nimelt on tuvastatud, et intensiivne ja jõuline rünne oli ühepoolne – Deivis Kekišev ja Jarmo Pihtjõe peksid vastupanu mitte osutavat O. S.. Kannatanut peksti käte ja jalgadega üle kogu keha, valdavalt aga vastu nägu ja pead. Viimati nimetatu on aga elutähtis organ. Selline ühepoolne, samas aga üheaegselt kahe isiku poolt läbi viidav jõuline peksmine vältas üle nelja minuti, st pikka aega. Kui O. S. tegi vahepeal katse kambrist väljuda (teostades kaitsetegevust), tõmmati ta kambrisse tagasi ja jätkati peksmist. Peksmist jätkati isegi pärast seda, kui kambriukse peale ilmusid M. A. ja I. V., sest veel koridoriski lõi kumbki süüdistatavatest O. S. vähemalt korra jõuliselt jalaga. Deivis Kekiševi ja Jarmo Pihtjõed ei hoidnud tagasi isegi teadmine, et oma viimased löögid teevad nad valvekaamerate ja abi peale kohale jooksnud vanglaametnike vaateväljas. Isegi pärast seda oli vähemasti Jarmo Pihtjõe kannatanu suhtes jätkuvalt väga agressiivne (Deivis Kekiševil hakkas pärast viimast kannatanu löömist halb ja ta oksendas). Nimelt järeldub G. T. ütlustest, et vahetult pärast sündmust toimetas ta Jarmo Pihtjõe duširuumi, kuid Jarmo Pihtjõe tuli ümber paigutada, kuna ta lõhkus vangla vara ja oli jätkuvalt agressiivne. Pärast kambrisse paigutamist oli Jarmo Pihtjõe jätkuvalt agressiivne – karjus kambris ja lõi aeg ajalt vastu ust. Jarmo Pihtjõe maha rahustamiseks otsustas G. T. uksel oleva luugi kinni katta (kasutas selleks valget paberit). Seda, et Jarmo Pihtjõe karjus, peksis kambri ust, on kinnitanud ka M. S.. G. T. ütluste järgi oli Jarmo Pihtjõe kambris agressiivne ja soovis kannatanu ründamist jätkata. Kannatanu tervislik seisund oli halb ja see kajastus ka tema välimuses, aga ka tuvastatud vigastustes. Näiteks märkis H. S., kes nägi O. S. isegi mitte vahetult pärast rünnet, vaid poolteise päeva pärast, et tema ei ole oma vanglas töötamise aja jooksul nii julma füüsilist vägivalda näinud. Vägivald oli suunatud ühte piirkonda. Fotol ei ole nii hästi näha, kui kole see meditsiiniliselt välja nägi (IV kd, tl 8 pöördel kuni tl 9). Ka valvurid kirjeldasid O. S. olukorda väliste tunnuste põhjal kui väga rasket (vt otsuse p 4.2). Olukorra tõsidusele viitab kohtu arvates ainuüksi kannatanul tuvastatud oimuluu murd ja näoluude hulgimurrud (I kd, tl 159162, 176-179). Deivis Kekišev ja Jarmo Pihtjõe tajusid kannatanu rasket seisundit ilmselgelt juba peksmise ajal (lisaks kannatanu välja nägemisele oli kambris ulatuslik veremäärdumine). Sellele vaatamata jätkasid Jarmo Pihtjõe ja Deivis Kekišev kannatanu peksmist. Deivis Kekišev ja Jarmo Pihtjõe lõpetasid peksmise alles välise sekkumise tõttu siis, kui sektorisse tulid abikutsungi saanud vanglaametnikud. Kui Jarmo Pihtjõe ja Deivis Kekišev said aru, et osakonnas on vanglaametnikud ja olukorraga tegeletakse, visati kannatanu kambrist välja. Ainuüksi videosalvestiselt nähtuv (kiirus, millega kannatanu kambrist väljub; kannatanu seisund koridoris, millest järeldub, et kannatanu ei ole võimeline liikuma) kinnitab, et kannatanu visati kambrist välja, mitte ei komistanud, nagu on selgitanud Jarmo Pihtjõe (tema avas ukse ja juhatas kannatanu välja, kannatanu komistas uksepiida taha, ilmselt oli uimane jalalöökidest – IV kd, tl 66 pöördel). Kohus leiab, et pika aja jooksul kannatanu peksmisel rusikate ja jalgadega elutähtsasse piirkonda (s.o pea piirkonda) pidid süüdistatavad möönma mistahes tagajärje saabumist (vt Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-107-96), sh seda, et kannatanu võib tekitatud vigastustesse surra. Seega pidid ka Deivis Keikišev ja Jarmo Pihtjõe möönma mistahes tagajärje, sh surma saabumise võimalust, ja tegutsesid selles osas vähemalt kaudse tahtlusega. Kuna O. S. surm jäi saabumata valvurite sekkumise tõttu, jäi tegu katse staadiumisse

§ 25lg 1, 2 mõttes.

4.6 Kohus leiab, et Jarmo Pihtjõe poolt toimepandu tuleb kvalifitseerida

§ 113lg 1 - § 25 lg 26 1, 2 järgi.

Kuna Deivis Kekiševi on varem karistatud

§ 113lg 1 - § 25 lg 1, 2 järgi (vt Tartu Maakohtu 25.10.2016.

a otsus kriminaalasjas nr 1-16-5786, II kd, tl 176-179), tuleb tegu kvalifitseerida

§ 114lg 1 p 4 - § 25 lg 1, 2 järgi.

4.7 Kohus leiab, et õigusvastasust välistavaid asjaolusid süüdistatavate käitumises ei esinenud. Deivis Kekiševi ja Jarmo Pihtjõe väited, et nende käitumine oli tingitud O. S. enda vägivaldsest käitumisest ja mõeldud ründe tõrjumisena (st nad tegutsesid hädakaitseseisundis

§ 28

lg 1 mõttes), ei ole kohtu arvates kooskõlas kogutud tõenditega ja eluliselt usutavad. Isegi, kui süüdistatavate ütlused kajastaksid tegelikult aset leidnud asjaolusid, on oluline, et Deivis Kekišev põhjustas kannatanu tegevuse (kambrisse mineku, Deivis Kekiševilt rinnust kinni võtmise ja korrale kutsumise) enda sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava käitumisega (öeldes koridoris vastu kõndivale O. S.: „Mis sa vahid, XXX?“). Tegemist oli süülise provokatsiooniga, mistõttu oli Deivis Kekiševi (ja ka temale väidetavalt appi läinud Jarmo Pihtjõe) hädakaitseõigus piiratud. Sellisel juhul oleks olnud korrektne püüda konfliktsituatsioonist taanduda ja võimaluse korral pöörduda abi saamiseks kolmandate isikute poole (vt nt Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 1-20-3535). Kuigi vanglas on olemas võimalus kolmandate isikute abiks (kutsudes nt valvurid), süüdistatavad seda ei kasutanud. Samuti ei kasutanud süüdistatavad konfliktsituatsioonist taandumise võimalust, vaid asusid koheselt rünnakule. 4.8 Kohus ei tuvastanud süüd välistavaid asjaolusid (Deivis Kekiševi osas vt ka otsus p 2.4). 5. Karistus

§ 121

lg 2 sätestab sanktsioonina rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse.

§ 274

lg 2 sätestab sanktsioonina 1- kuni 5-aastase vangistuse.

§ 113

lg 1 sätestab sanktsioonina 6- kuni 15-aastase vangistuse.

§ 114

lg 1 sätestab sanktsioonina 8- kuni 20-aastase või eluaegse vangistuse.

§ 56lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 5.1 Deivis Kekiševi karistus Deivis Kekiševi süü suuruse hindamisel

§ 121

lg 2 p 3 järgi toime pandud kuriteo puhul arvestab kohus, et Deivis Kekišev lõi U. U. sellise intensiivsusega, et ei tekitanud viimasele üksnes valu, vaid ka tervisekahjustuse. Samas oli tekitatud tervisekahjustus pigem kergemat laadi, kuid piisavalt tõsine, et tekitada U. U. ligikaudu nädal aega kestva valuaistingu. Kohtu arvates on oluline seegi, et kannatanu ise ei andnud oma käitumisega mingit põhjust Deivis Kekiševi poolt sellise reaktsiooni esile kutsumiseks. Deivis Kekišev lõi U. U. ainult seetõttu, et teda viidaks teise kambrisse. Deivis Kekišev lihtsalt ei soovinud kannatanuga ühes kambris olla ja oli valmis kambrivahetuse saamiseks kasutama mistahes vahendeid, sh U. U. lööma. Oluline on seegi, et Deivis Kekišev on vägivallateo toime pannud karistuse kandmise ajal vanglas ja tegemist oli vahetu reaktsiooniga vanglaametnike õiguspärasele tegevusele.

§-s 58 sätestatud karistust raskendavaid ja

§-s 57 sätestatud karistust kergendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohtus väljendas Deivis Kekišev toimepandu üle küll kahetsust 27 (vt IV kd, tl 55), kuid kohus ei pea seda siiraks ja puhtsüdamlikuks. Deivis Kekišev on küll tunnistanud toimepandut, kuid sisuliselt leidnud, et vastutus toimunu eest on ikka vanglal (kambrisse paigutamine toimus tema tahte vastaselt). See näitab, et Deivis Kekišev reaalselt ei tunne, et valesti käitus just tema, mistõttu ei saa kahetsus olla siiras.

§ 274

lg 2 p 3, 4 järgi toime pandud kuritegude puhul peab kohus oluliseks kuriteoepisoodide ja kannatanute arvu. Vägivallateod on toimunud vanglas ja vanglaametnike vastu, kelle ülesandeks on tagada kõigi ohutus ja julgeolek kinnipidamisasutuses. Deivis Kekiševi poolt vanglaametnikele tekitatud tervisekahjustused (sh vaimse tervise kahjustamine Ü. J. puhul) olid pigem kergemat laadi. Samas toimusid kogutud tõenditest järelduvalt rünnakud põhjusel, et Deivis Kekišev ei saanud seda, mis ta tahtis või mis ta arvas, et peaks saama. Deivis Kekišev ründas õiguspäraselt tegutsevaid vanglaametnikke selleks, et oma tahtmist saada.

§-s 58 sätestatud karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Samuti ei tuvastanud kohus

§-s 57 sätestatud karistust kergendavaid asjaolusid. Deivis Kekišev on väljendanud kahetsust (vt IV kd, tl 55), kuid kohus ei pea väljendatut puhtsüdamlikuks. Kohus peab oluliseks, et (vähemalt) A. O. ees on Deivis Kekišev oma käitumise pärast ka vabandust palunud (vt III kd, tl 206). Sellele vaatamata on Deivis Kekišev jäänud positsioonile, justkui vanglaametnikud on olnud ise süüdi valu ja vigastuste saamisel, et korralikult kaitsevarustust selga ei pannud. See viitab ilmselgelt sellele, et Deivis Kekišev ei ole reaalselt aru saanud toimepandust ja teinud sellest vajalikke ning õigeid järeldusi.

§ 114

lg 1 p 4 - § 25 lg 1, 2 järgi toime pandud kuriteo puhul arvestab kohus kannatanule tekitatud vigastuste raskust, aga ka tekitamise viisi, aega ja kohta. Kohtu hinnangul on põhjendatud arvestada sedagi, et kuritegu pandi toime kaaskinnipeetava suhtes, s.o samuti karistust kandva kinnipeetava suhtes. O. S. tekitati tervisekahjustused, mis vajasid pikka (vähemalt 4 kuud kestnud) paranemisaega. I. V. ütluste kohaselt oli O. S. pikka aega meditsiiniosakonnas ja kui ta tagasi tuli, siis ta väljas praktiliselt ei käinud, oli ka tagasi tulles väga kehvas seisundis. O. S. olid peavalud ja tugevad tasakaaluhäired. Samuti ütles O. S., et ta ei saa järsult pead keerata, hakkab kohe paha. Ka visuaalselt ei näinud ta sama välja, nägu oli natukene viltu. Taastumine võttis päris kaua aega (IV kd, tl 24 pöördel). H. S. ütlustest nähtub, et O. S. olid pikemat aega veel peavalud ja uimasus (IV kd, tl 9). O. S. terviseseisund ei ole siiani täielikult taastunud. Nimelt selgitas O. S. kohtus, et osa näost on tal siiani tuim. Kui ta maigutab, käib valu kuni kõrvadeni välja. Sportimisel ja koormuse tõstmisel hakkavad tal peavalud ja silmad lähevad märjaks. Ka söömine on valulik (ei saa süüa toite, mida tuleks närida) (III kd, tl 196). Oluline on asjaolu, et ei saabunud kõige raskemat tagajärge – O. S. surma.

§-s 57 sätestatud karistust kergendavaid asjaolusid kohus selle kuriteo puhul ei tuvastanud. Deivis Kekišev väljendas kahetsust, kuid see ei ole kohtu hinnangul puhtsüdamlik. Kuigi Deivis Kekišev sõnaliselt kahetses, asus ta enda tegevust õigustama väitega, et O. S. tuli tema kambrisse, kuhu tal asja ei olnud ja ründas teda ning Deivis Kekišev üksnes kaitses ennast (vt tl IV kd, tl 59). Sellest järelduvalt ei ole Deivis Kekišev teinud enda jaoks mitte mingisuguseid järeldusi või saanud aru toimepandust. Seega ei saa väljendatud kahetsus olla ka puhtsüdamlik. Kohus leiab, et karistust raskendavaks asjaoluks on süüteo toimepanemine grupis (

§ 58p 10).

Süüdistusaktis on raskendava asjaoluna märgitud ka teo toimepanemine madalal motiivil (

§ 58p 1).

Süüdistuse kohaselt tulenes madal motiiv sellest, et O. S. suhtes kuriteo toimepanemine oli tingitud sellest, et kannatanu on süüdi mõistetud XXX. Kohtu hinnangul kogutud tõendid seda 28 tõsikindlalt järeldada ei võimalda. See tähendab, et ei ole välistatud, et ajendiks oli ka üksnes vanglasisene rivaalitsemine või muu isiklikku laadi konflikt. Karistuse eripreventiivsete eesmärkide hindamisel on oluline, et Deivis Kekiševi on varem juba korduvalt kriminaalkorras karistatud seda nii erinevate varavastaste, kui ka vägivallakuritegude eest, sh tapmise katse eest (II kd, tl 158-171, 176-179, 180-192). Kusjuures vägivallakuriteod, mille eest Deivis Kekišev karistust kandis, pani ta toime enda lähedaste inimeste vastu (XXX ja XXX). See tähendab, et inimeste vastu, kellega ta koos elas (II kd, tl 193-194). Deivis Kekišev on alates XXX. a viibinud kinnipidamisasutuses, kuid kuritegude ning muude õigusrikkumiste toimepanek on jätkunud sealgi. Nimelt on Deivis Kekiševi karistatud Viru Maakohtu 15.05.2017. a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-4170 selle eest, et tema kasutas vanglaametniku suhtes vägivalda (lõi korduvalt rusikaga näkku, kannatanul tuvastati ninaluude kinnine murd) (II kd, tl 172-174). Kohus leiab, et ainuüksi eelnimetatud asjaolud ilmestavad Deivis Kekiševi ükskõikset ja hoolimatut suhtumist talle varasemalt mõistetud karistustesse, aga ka õiguskorda ja kaasinimeste õigustesse (st õigus vara, tervise ja elu puutumatusele) üldiselt. Arvestades ka käesolevas kriminaalasjas tuvastatud kuritegusid, on ilmselge, et Deivis Kekišev on vaatamata suhteliselt noorele eale omaks võtnud kuritegelikud käitumis- ja mõtteviisid ning õigusvastane käitumine on tema jaoks saanud tavapäraseks. Õigusvastast, agressiivset ja ohtlikku käitumist on Deivis Kekišev jätkanud ka vangistuses viibides. Lisaks käesoleva otsusega tuvastatud kuritegudele, on karistuse kandmise ajal Deivis Kekiševile korduvalt määratud ka distsiplinaarkaristusi (vanglas kehtivate reeglite eiramise eest). XXX. a kinnipeetava iseloomustuse kohaselt on Deivis Kekiševil olnud kehtivaid distsiplinaarkaristusi 16, mis on määratud ebaviisaka käitumise, allumiskohustuse ja viisaka käitumise kohustuse rikkumise, ähvardavate väljendite kasutamise, keelatud esemete omamise, ebatsensuursete väljendite kasutamise, mitteheaperemeheliku suhtumise ja helistamiskorra rikkumise eest (II kd, tl 196-200). Lisaks on Deivis Kekiševi suhtes kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid (kinnipeetav U. U. ja vanglaametniku Ü. J. seotud kuriteoepisoodide tõttu) (III kd, tl 1-3, 4-5, 6-7). Siiski on julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamist peetud vajalikuks ka põhjusel, et Deivis Kekišev võib olla endale ohtlik (korduvad XXX (III kd, tl 8-11). Seda, et Deivis Kekišev on ärrituv, impulsiivne, hoolimatu kaasinimeste suhtes, agressiivne ja ei ole suuteline järgima kehtestatud sotsiaalseid norme kinnitab ka kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akt nr XXX. Selle kohaselt esineb Deivis Kekiševil XXX (F60.2) (I kd, tl 176-179). Kogutud andmed viitavad ka sellele, et Deivis Kekiševil on probleeme alkoholi tarvitamisega, mida ta ise ei tunnista (II kd, tl 193-194, 196-199). Alkoholi tarvitamine on olnud varasemalt Deivis Kekiševi puhul õigusvastast käitumist soodustav tegur. Sellest tulenevalt peab kohus oluliseks, et Deivis Kekiševi ütluste järgi tegi tema mahlast kääritatud jooki ja oli seda enne O. S. toimunut tarbinud. Deivis Kekiševi ütluste kohaselt tekitas kääritatud jook koosmõjus ravimitega halva enesetunde ja selle tõttu ta ka pärast sündmust oksendas korduvalt. Lisaks alkoholiprobleemidele viitavad meditsiinidokumendid, et Deivis Kekišev ei ole varasemalt kinni pidanud ka ravirežiimist. Nimelt nähtub, et Deivis Kekišev on talle välja kirjutatud ravimeid kogunud, et korraga võtta suuremat doosi. Samuti on viiteid sellele, et Deivis Kekiševi korduvad enesevigastamised võivad olla seotud sellega, et saada oma tahtmist, nt üksi kambris olla (II kd, tl 94-103). Kohtus Deivis Kekišev nimetatud asjaolude kohta ei soovinud selgitusi anda. 29 Eeltoodut arvestades leiab kohus, et Deivis Kekiševi puhul on põhjendatud mõista karistused alla vastavate sanktsioonide keskmist määra. Kohus leiab, et sellises määras karistused täidavad ka karistuse üldpreventiivseid eesmärke. Eeltoodust tulenevalt tuleb Deivis Kekiševile

§ 121

lg 2 p 3 järgi toimepandud kuriteo eest mõista karistuseks 6 kuud vangistust,

§ 274

lg 2 p 3, 4 järgi toimepandud kuritegude eest 1 aasta 6 kuud vangistust ja

§ 114

lg 1 p 4 - § 25 lg 1, 2 järgi toimepandud kuriteo eest 10 aastat vangistust.

§ 64

lg 1 alusel, suurendades mõistetud üksikkaristustest raskeimat karistust, tuleb Deivis Kekiševile liitkaristuseks mõista 11 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel tuleb arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning hakata Deivis Kekiševi karistusaja algust lugema alates 16.06.

1. a. Deivis Kekiševi suhtes on kohaldatud tõkendina vahistamist, mis tuleb kohtuotsuse jõustumisel tühistada. 5.2 Jarmo Pihtjõe karistus Jarmo Pihtjõe süü suuruse hindamisel tuleb arvestada samu asjaolusid, mida Deivis Kekiševi puhul (vt otsuse p 5.1). Seda põhjusel, et kuriteo asjaolud on samad ja süüdistatavate teopanused enamjaolt võrdsed. Ka Jarmo Pihtjõe puhul on karistuse eripreventiivsete eesmärkide hindamisel oluline, et teda on varem juba korduvalt kriminaalkorras karistatud eriliigiliste kuritegude eest, sh ka vangistuses toime pandud vägivallategude eest (II kd, tl 34-36, III kd, tl 13-16). Seejuures on ta korduvalt kandnud ka reaalset vangistust. Jarmo Pihtjõe on vanglas veetnud märkimisväärse osa oma elust. Vangistuste vahel on ta enda sõnul saanud vabaduses olla kõige kauem aasta. Lisaks sellele, et Jarmo Pihtjõe on pidanud varasemalt karistust kandma vangistuses (nt Harju Maakohtu 19.02.
2. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-1313, III kd, tl 18-19, Tartu Maakohtu 04.03.
3. a otsus kriminaalasjas nr 1-16-1825, III kd, tl 25-28, Tartu Maakohtu 09.06.
4. a otsus kriminaalasjas nr 1-15-9148, III kd, tl 29-33, Tartu Maakohtu 28.03.
5. a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-1976, III kd, tl 34-50), on teda varasemalt ka ennetähtaegselt vabastatud, kuid sellele vaatamata on tulnud karistus täitmisele pöörata, korduva alkoholi tarvitamise keelu tõttu (Harju Maakohtu 24.03.
6. a määrus kriminaalasjas nr 1-10-1313, III kd, tl 22-24). Lisaks sellele, et Jarmo Pihtjõe on kuritegusid toime pannud vabaduses olles, on ta varem toime pannud kuritegusid ka vangistuses olles. Nimelt on Jarmo Pihtjõe Tartu Maakohtu 15.06.
7. a otsusega kriminaalasjas nr 1-18-3206 süüdi tunnistatud kaaskinnipeetava suhtes vägivalla kasutamise eest (korduv lükkamine ja nimesildi nööriga kägistamine) (III kd, tl 54-58). Peale kuritegude on Jarmo Pihtjõe vangistuses toime pannud ka distsipliinirikkumisi. XXX. a kinnipeetava iseloomustuse kohaselt oli Jarmo Pihtjõel kokku 6 kehtivat distsiplinaarkaristust, mis olid talle määratud korraldustele mitteallumise, ebaviisakuse, keelatud esemete valdamise ja ähvardava väljendi kasutamise eest (III kd, tl 75-79). Samuti on Jarmo Pihtjõe suhtes kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid, sh O. S. toimunu tõttu (III kd, tl 67-69), aga ka käärimislõhnaga vedelike leidmise tõttu Jarmo Pihtjõe kambrist (III kd, tl 72-74). Vaatamata varasematele karistustele ja distsipliinirikkumistele vangistuses ei ole Jarmo Pihtjõe oma mõtlemises, hoiakutes ja käitumises vajalikke korrektiive teinud, vaid on jätkanud kuritegude toimepanemist. See ilmestab Jarmo Pihtjõe ükskõikset ja hoolimatut suhtumist talle varasemalt mõistetud karistustesse, aga ka õiguskorda ja kaasinimeste õigustesse (sh õigus varale, tervisele ja elule) üldiselt. Kuigi Jarmo Pihtjõe on vangistuse ajal näidanud ennast ka positiivsest küljest (on 30 tegelenud oma haridustaseme tõstmise ja muude resotsialiseerivate tegevustega), ei anna see alust olla veendunud, et Jarmo Pihtjõe on reaalselt sisimas muutnud enda mõtteviisi ja arusaamu. Siinkohal peab kohus tähelepanuväärseks ka Jarmo Pihtjõe käitumist kohtuistungitel, millega väljendas ta üleolevat ja negatiivset suhtumist. Eluliselt mitteusutav on Jarmo Pihtjõe väide, et naerupurskeid kohtuistungitel on põhjustanud ravimi (valuvaigisti) nn kõrvaltoimed. Lisaks on Jarmo Pihtjõe andnud kohtus ennast õigustavaid ütlusi. Eeltoodut arvestades on ilmne, et Jarmo Pihtjõe ei ole senini aru saanud oma kuritegudest ega mõistnud nende negatiivseid tagajärgi. Jarmo Pihtjõel on probleeme alkoholiga, kuid ta ei ise ei tunnista neid. Ka kinnipeetava iseloomustuse tõttu on Jarmo Pihtjõel alkoholiga probleemid juba varasest noorusest alates. Alkoholiga seotud probleemide tõttu on Jarmo Pihtjõe läbinud vangistuses ka aktiivse sõltuvusrehabilitatsiooni ja edasiselt erinevaid sõltuvusteemasid käsitlevaid sotsiaalprogramme (III kd, tl 75-79). Indikaatorvahendi kasutamise protokolli järgi tuvastati XXX. a kell 22.31 Jarmo Pihtjõe väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,17 mg/l kohta (III kd, tl 12). Jarmo Pihtjõe oli enne sündmuse toimumist tarvitanud ka mingisugust jooki (enda sõnul mitte alkohoolset jooki). Kohus arvestab Jarmo Pihtjõe tervisliku seisundiga. Peamiseks probleemiks on XXX (III kd, tl 118-119). Ravidokumentide kohaselt esineb Jarmo Pihtjõel XXX. Dokumentidest järeldub, et Jarmo Pihtjõe tarvitab ka erinevaid ravimeid. Samas nähtub ka see, et Jarmo Pihtjõe on ravimit väärtarvitanud ja selle tõttu on ravimi annuseid vähendatud (XXX) (III kd, tl 126150). Jarmo Pihtjõe on lõpetanud XXX ja omandanud XXX. Jarmo Pihtjõed on kooli poolt iseloomustatud väga positiivselt ja tal on olnud väga head hinded (III kd, tl 120-121, 122, 123-124, 125). Eeltoodust tulenevalt tuleb Jarmo Pihtjõele mõista karistuseks 9 aastat vangistust. Kohus leiab, et sellises määras karistus täidab ka karistamise üldpreventiivseid eesmärke.

§ 68

lg 1 alusel tuleb arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning hakata Jarmo Pihtjõe karistusaja algust lugema alates 29.05.2020. a. Kuna Jarmo Pihtjõe suhtes on kohaldatud tõkendina vahistamist (III kd, tl 80-84, 86-92, 93-97, 98101), tuleb tõkend kohtuotsuse jõustumisel tühistada. 6. Kriminaalmenetluse kulud 6.1 Deivis Kekišev Kriminaalasjas on menetluskuludeks KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel määratud kaitsjale makstud tasu kohtueelses menetluses 183,60 eurot (II kd, tl 81-85), 46,80 eurot (II kd, tl 86-89), 345,60 eurot (III kd, tl 153-157) ning kohtumenetluses 810 eurot (I kd, tl 36-37) ja 2197,08 eurot. Kokku 3583,08 eurot. Kriminaalasjas on menetluskuludeks KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel ekspertiisikulu kogusummas 1298,30 eurot (I kd, tl 180-181; II kd, tl 153-154). Kriminaalasjas on menetluskuludeks KrMS § 175 lg 1 p 2 alusel tunnistajale hüvitatud sõidukulud ja saamata jäänud töötasu kogusummas 38,88 eurot (III kd, tl 184-185). Kriminaalasjas on menetluskuluks KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis on KrMS § 179 lg 1 p 1 järgi esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 19.12.2019. a vastu võetud (kehtiv alates 01.01.2020.

1. a)määruse nr 115 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt on käesoleval ajal töötasu 31 alammääraks 584 eurot. Seega on sundraha suuruseks 1460 eurot. Menetluskulud kokku on 6380,26 eurot. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Seega tuleb menetluskulud välja mõista Deivis Kekiševilt. 6.2 Jarmo Pihtjõe Kriminaalasjas on menetluskuludeks KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel ekspertiisikulu 30,50 eurot (I kd, tl 180-181). Kriminaalasjas on menetluskuludeks KrMS § 175 lg 1 p 2 alusel tunnistajale hüvitatud sõidukulud ja saamata jäänud töötasu kogusummas 38,89 eurot (III kd, tl 184-185). Kriminaalasjas on menetluskuluks KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis on KrMS § 179 lg 1 p 1 järgi esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 19.12.2019. a vastu võetud (kehtiv alates 01.01.2020.
2. a)määruse nr 115 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt on käesoleval ajal töötasu alammääraks 584 eurot. Seega on sundraha suuruseks 1460 eurot. Menetluskulud kokku on 1529,39 eurot. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Seega tuleb menetluskulud välja mõista Jarmo Pihtjõelt. 7. Asitõendid Kriminaalasjas on asitõenditeks: − metallist esemed (kraanikaitsmed, poldid, betoonitüüblid, veekraaninupp) (pakend nr 2); − CD plaat, millel XXX vangla eeluuritavate eluhoone 1. eluosakonna valvekaamerate XXX. a videosalvestised (I kd, tl 203); − DVD plaat, millel XXX vangla kamber nr XXX valvekaamera XXX. a videosalvestised (II kd, tl 33); − DVD plaat, millel XXX vangla S-8 sektsiooni XXX. a videosalvestised (I kd, tl 84); − mälupulk XXX, millel XXX vangla S-7 sektsiooni valvekaamerate XXX. a videosalvestised (I kd, tl 107). Kõik asitõendid asuvad kriminaalasja kohtutoimiku juures. Kohus leiab, et salvestised tuleb KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaaltoimiku juurde. Asitõenditeks olevad metallist esemed tuleb kohtuotsuse jõustumisel KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada kui väärtusetud esemed (tegemist on detailidega ja kinnitusvahenditega, mis on ilmselgelt kinnipidamisasutuse poolt juba ammu asendatud). /allkirjastatud digitaalselt/ Anne Mandel Rahvakohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Raina Pärn Kohtunik 32 /allkirjastatud digitaalselt/ Piret Puistaja Rahvakohtunik