lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni võlgnevuse täitmiseni ning jätta menetluskulud maakohtus poolte endi kanda.
) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Placet Group OÜ 11.12.2019 krediidikonto lepingu nr SR3491705, mille alusel on kostja võtnud välja krediiti 1000 eurot. Kostja kohustus krediidi tagastama maksegraafiku alusel. Kostja on põhiosa katteks tasunud 109,38 eurot. Kuna kostja oma lepingulisi kohustusi ei täitnud, ütles Placet Group OÜ lepingu 22.09.2020 üles. Placet Group OÜ loovutas 23.09.2020 nõude hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid.
Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 680 eurot, sh riigilõivu 200 eurot ja õigusabikulud 480 eurot, ning viivise menetluskuludelt (680 eurolt) alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni
Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on krediidiandja asja materjalide põhjal täitnud krediidi andmisel vastavalt
§-le 4031 lepingueelse teabe esitamise kohustuse. Kostja on täitnud isikusamasuse tuvastamise ankeedi, krediidilepingu sõlmimise ajal ei olnud kostjal maksehäireid (maksehäireväljavõte), kostja kohta koostati riskiprofiil, milles ei tuvastatud olulisi riske, krediidianalüüsi kohaselt oli kostja tuluks pension 450 eurot kuus, majapidamiskulud olid 25 eurot kuus ja maksegraafiku osamakse 45,71 eurot kuus. Seega on laenuandja kontrollinud laenulepingu sõlmimisel kostja suutlikust kohustust täita. Lepingu sõlmimisele eelnenud dokumentatsioon saadeti kostja e-posti aadressile xxxx@xxx.xx. Maakohus oli seisukohal, et kostja väide laenulepingu sõlmimisel hea tava rikkumisest on alusetu. Kostja oli suuteline krediidilepingu sõlmimise ajal kohustust täitma. Eksitav on kostja väide, et ta ei ole laenulepingut allkirjastanud. Kohus tuvastas, et kostja esitas laenuandjale taotluse krediidilepingu sõlmimiseks, laenuandja kontrollis isiku tausta ja maksevõimet ning aktsepteeris taotluse. Kostja on peale lepingu sõlmimist teinud tagasimakseid viitega lepingule nr SR
eesmärk on, et laenuandja omandaks teabe, mis võimaldab hinnata laenusaaja krediidivõimelisust, ja seda ka tegelikult teeks. Laenuandja ei saa tugineda vaid laenutaotleja esitatud teabele. Kiirlaenu puhul on esmatähtis nõuda laenusaaja konto väljavõte ning kontrollida selle põhjal, kas taotluses esitatud andmed kulude ja sissetulekute kohta on õiged. Laenutaotlejad üldjuhul alahindavad oma kulusid. Põhjendatud on arvata, et kostja ei olnud oma 450 euro suuruse sissetuleku juures võimeline laenumakseid tasuma. Kostja esitatud majapidamiskulude suurus 225 eurot kuus on ilmselt alahinnatud. Samas esitas kostja laenuandjale oma konto väljavõtte, millelt pidid olema näha tegelikud kulud. Näiteks on kostja 25.11.2021 vastuse lisaks olevalt väljavõttelt näha, et kostja on 05.12.2019 teinud makse Bondora AS-le 350 eurot ja 06.12.2019 makse Ferratum Bank Plc-le 157,29 eurot. Seega polnud õiged ka kostja andmed oma kohustuste kohta. Kuna kostja esitas laenuandjale oma 3 konto väljavõtte, siis vaatamata laenutaotluses esitatud andmetele, esitas kostja laenutaotluse lisas õiged andmed. Kuna rikutud on
lg-t 6, on sama paragrahvi lõike 7 kohaselt laenu intressimääraks
§-s 94 sätestatud intressimäär. 2) nõutakse kostjalt varjatud kulutusi. Selleks, et lükata
Kostja ei esitanud maakohtus vastuväidet lepingu ülesütlemise eelduste mittetäitmise kohta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada hagi rahuldamise ulatuse osas, s.o osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 890,62 eurot, intressi 64,79 eurot ja viivise põhivõlalt 890,62 eurot. Samuti tuleb tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotuse ning kostjalt väljamõistmise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 454,01 eurot ja viivise põhivõlalt 454,01 eurot alates 04.06.2021
Menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. 7. Maakohtu seisukoht, et hageja kontrollis piisava põhjalikkusega kostja krediidivõimelisust ja järgis seega vastutustundliku laenamise põhimõtet, on ebaõige. Apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud.
lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selleks peab krediidiandja enne lepingu sõlmimist: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Seega on krediidiandja kohustatud välja selgitama ja arvesse võtma kõiki asjaolusid, mis võivad mõjutada laenu tagasimaksmise tõenäosust (tarbija regulaarne sissetulek, kohustuste olemasolu jms). Seejuures on krediidiandja
lg 2 järgi kohustatud täitma eelnimetatud kohustusi nõuetekohase hoolsusega ning vaidluse korral peab krediidiandja
8. Laenutaotluse kohaselt oli R. Rebina sissetulek 450 eurot kuus, mis koosnes pensionist ja sotsiaaltoetusest, majapidamiskulude suuruseks on 25 eurot kuus ning kohustusete suuruseks 23 eurot kuus. Lisaks esitas kostja hagejale kontoväljavõtte AS-st SEB Pank (konto nr XXX ) perioodi kohta 05.06.2019-10.12.2019, millest nähtuvalt olid kostjal kohustused Holm Bank AS-i, BIGBANK AS-i, MAKSEKESKUS AS-i, IF Kindlustuse ja Ferratum Bank PLC ees. Seejuures oli kostjal üksnes kohustus Ferratum Bank PLC ees ca 155 eurot kuus. Seetõttu on hageja põhjendamatult võtnud laenutaotluse rahuldamisel arvesse üksnes kostja poolt taotluses märgitud kohustuse 23 eurot kuus ja tarbijalaenu ca 155 eurot kuus, kokku 177,71 eurot. Apellatsioonkaebuse vastusest ei nähtu põhjendusi, miks ei ole hageja laenutaotluse rahuldamisel arvestanud kostja kohustustega Holm Bank AS-i, BIGBANK AS-i, MAKSEKESKUS AS-i ja IF Kindlustuse ees. Kuna hagejal on kohustus täita
lg-s 1 sätestatud kohustused nõuetekohase hoolsusega, siis oleks hageja pidanud tegema kindlaks ka selle, kas kostjal on arveid veel teiste pankades või on samas pangas (AS SEB Pank) teisi kontosid. Lisaks on maakohus tuvastanud, et kostjal on krediidilepingud veel CREDITSTAR ESTONIA AS-ga ja IPF Digital Estoniaga. Eeltoodu kinnitab, et hageja on rikkunud
lg-s 1 sätestatud kohustusi ning asunud põhjendamatult seisukohale, et kostja on suuteline tasuma igakuulist laenu osamakset 45,71 eurot. Ringkonnakohtu arvates on üldteada asjaolu, et sotsiaaltoetust makstakse isikule, kellel on raskusi toimetulekuga. Nõuetekohase hoolsuse järgimisel oleks hageja pidanud vähemalt 5 küsima R. Rebinalt selgitusi tema varalise olukorra kohta (näiteks kontoväljavõttest nähtuvad rahasummade edasi-tagasi ülekanded kostja ja M. Rebina vahel). Maksehäirete puudumise tuvastamine Krediidiinfo tõendi alusel ei ole hageja poolt kindlasti piisav, et hinnata kostja krediidivõimelisust. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei toiminud
lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud kohustusi täites nõuetekohase hoolsusega ning jättis kostja krediidivõimelisuse õigesti hindamata. Seetõttu on põhjendamatu maakohtu järeldus, et kostjale krediiti andes järgis hageja vastutustundetu laenamise põhimõtet. Apellatsioonkaebuse vastuse (03.05.2022) p-s 6 on hageja möönnud vastutustundetu laenamise põhimõtte rikkumist. Laenutaotluse kohaselt on R. Rebina märkinud enda igakuuliste kohustuste suuruseks majapidamiskulud 25 eurot ja laenukohustus 23 eurot. Ringkonnakohus leiab, et sellega on R. Rebina rikkunud
Samas nähtub asja materjalidest, et R. Rebina poolt täieliku teabe esitamata jätmine ei ole toonud kaasa seaduse keeldu rikkuva tarbijakrediidilepingu sõlmimist, kuivõrd hageja krediidiandjana rikkus enda kohustusi (
lg-d 1 ja 2, lg 3 esimene lause ja lg 6) ning need rikkumised on põhjuslikus seoses krediidi andmisega. 9.
lg 6 kohaselt võib krediidiandja sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Ringkonnakohus tuvastas käesoleva otsuse p-s 8, et kostja ei olnud krediidivõimeline ning hageja rikkus
lg-s 6 sätestatut.
lg 7 esimese ja teise lause kohaselt kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimääraks. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest. Lepingu täitmiseks kandis hageja kostja kontole 950 eurot, arvestades 1000 euro suurusest laenusummast 50 eurot lepingutasu katteks.
lg 7 alusel puudus kostjal kohustus lepingutasu maksta ning seetõttu tuleb vähendada väljamõistetavat krediidisumma tagasimakset 50 euro võrra. Hageja lisatud maksete tabeli järgi on kostja tasunud alates 03.01.2020 kuni 05.06.2020 kokku 251,42 eurot ning lisaks kontolt nr XXX alates 03.01.2020 kuni 05.06.2020 kokku 244,57 eurot. Viimati nimetatud maksed on tehtud M. Rebina kontolt, kostja on sellele tuginenud apellatsioonkaebuses ning apellatsioonkaebuse vastuses ei ole hageja nimetatud maksetele vastuväidet esitanud. Seega on kostja tasunud kokku laenu katteks 545,99 eurot.
lg-st 7 tulenevalt on kostjal kohustus tasuda intressi
§-s 94 sätestatud määras. Kuna Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli intressimäära suuruseks intressi tasumise perioodil 0,00%, siis ei saa kostjalt intressi välja mõista. Maakohtu otsus, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja intress 64,79 eurot, tuleb tühistada. Kostja on tasunud kokku laenu katteks 545,99 eurot ning laenu tasumise graafiku järgi oli ta kohustatud nimetatud summa tasuma 03.06.2021. Seega on kostja võlgnevuses põhivõla 454,01 euro tasumisega alates 04.06.2021 (1000-545,99) ning võlgnevuselt 454,01 eurot on kostja kohustatud tasuma viivist
6
lg 2 p 2 alusel nõudis hageja kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Maakohus on nimetatud nõude rahuldanud ning apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt ei ole kostja nimetatud kulude väljamõistmist vaidlustanud. Ringkonnakohtu arvates on nõue õiguslikult põhjendatud. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 454,01 eurot ja sissenõudmiskulud 40 eurot ning viivis
Viivist arvestamata rahuldas ringkonnakohus hageja 995,41 euro suurusest nõudest 494,01 eurot, s.o ca 49,6%. Arvestades nõude rahuldamise ulatust on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta menetluskulud maakohtus TsMS § 163 lg 1 kolmanda alternatiivi alusel poolte endi kanda. Maakohtu otsus, millega jäeti menetluskulud kostja kanda ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 680 eurot, tuleb tühistada. Tartu Ringkonnakohtu 16.03.2022 määrusega anti R. Rebinale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. R. Rebinat esindas ringkonnakohtu menetluses vandeadvokaat R. Sprengk, kelle tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. Tartu Ringkonnakohtu 05.04.2022 määrusega vabastati R. Rebina riigilõivu 280 eurot tasumisest apellatsioonkaebus esitamisel. Võttes arvesse R. Rebina majanduslikku seisundit, vabastab ringkonnakohus R. Rebina riigilõivu 280 eurot riigituludesse tasumise kohustusest. Seoses apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.