Obsah (8)

§ 79§ 191§ 78§ 52§ 76§ 114§ 19§ 150

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Tartu kohtumaja Määruse tegemise aeg ja koht 10.03.2017. a, Tartu kohtumaja, Kalevi 1, kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-17-1360 Kohtunik Madis Kägu Väärteoas

§ 79

, kohus ja määras: tühistada Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonna juhataja 03.03.2017. a määrus osaliselt, s.o kaitsja osalemist käsitlevas osas. Edastada määruse koopia I.K-le ja Tartu Vanglale. Edasikaebamise kord

§ 191p 12 alusel ei kuulu määrus edasikaebamisele.

Asjaolud Tartu Vangla 03.03.

1. a teabe- ja uurimisosakonna juhataja määrusega jäeti I.K kaebus 21.02.
2. a väärteoprotokolli peale rahuldamata. I.K sai määruse isiklikult allkirja vastu kätte 03.03.
3. a. 07.03.
4. a jõudis Tartu Maakohtusse I.K kaebus Tartu Vangla 03.03.
5. a määrusele. Kaebaja selgitab kaebuses, et: 1) soovis 21.02.
6. a, et talle tagataks kaitsja. Seda ei tehtud. Väide, justkui talle pakuti võimalust helistada kaitsjale, on alusetu, kuna talle ei ole kaitsjat riigi õigusabi korras üldse 1 eraldatud. Suvalisse advokaadibüroosse ei saa endale kaitsja nõudmiseks helistada. Kaitsja oleks pidanud tagama menetleja, kuna tegemist on kriminaalõigusliku iseloomuga menetlusega. Kaitsja tagamise kohustus tuleneb Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist; 2) ta oli õigustatud nõudma erapooletut menetlejat, kuivõrd nii kohtuväline menetleja kui ka kaebuse läbi vaadanud isikud on Tartu Vangla ametnikud, mistõttu on selge, et nad kaitsevad oma huve, kuna nn kannatanu oli Tartu Vangla ametnik. Ta soovib, et asja menetleks erapooletu menetleja, kes ei kaitseks Tartu Vangla huve; 3) asja juurde ei ole lisatud taotletud materjale, kust nähtub tema psüühiline seisund; 4) pole juhitud ametniku tähelepanu võimalikule hügieeninõuete rikkumisele, seda pole lastud hinnata ka meedikul; 5) materjalidest on näha, ametnik ise provotseeris teda oma ütlustega. Olemas on ainult ametniku väide, et I.K solvas teda; 6) selliste rikkumiste puhul on vangla tavaliselt piirdunud distsiplinaarmenetlusega, mis näitab taas võimu demonstratiivsust, arvestamata õigusliku menetluse tagamist. Kohtu seisukoht

§ 78

lg 1 kohaselt on isikul õigus esitada kaebus maakohtule.

§ 78

lg 2 p 1 kohaselt võib menetlusosaline kaebuse esitada 10 päeva jooksul alates vaidlustatava määruse kättesaamisest.

§ 79

lg 1, 2 kohaselt vaatab maakohtunik kaebuse läbi selle saamisest alates 5 päeva jooksul kirjalikus menetluses kaebuse piires ja selle isiku suhtes, kelle suhtes see on esitatud. Kohtunik, olles tutvunud kohtule esitatud materjalidega, leiab, et I.K kaebus tuleb osaliselt rahuldada, s.t kaitsja osalemist käsitlevas osas. Kaebust lahendades annab kohus kõigepealt hinnangu teise menetleja nõudmisele (I), asja juurde materjalide lisamise taotlusele, hügieeninõuete võimalikule rikkumisele tähelepanu juhtimisele ja võimalikule provotseerimisele ametniku poolt ning tõendatusele (II), distsiplinaarmenetlust puudutavatele väidetele (III) ning seejärel võimalikule kaitseõiguse rikkumisele (IV). I Teabe- ja uurimisosakonna juhataja on kaebuse lahendamisel juba peatunud kaebuses toodul, s.t selgitanud, et KarS § 275 järgi kvalifitseeritava rikkumise puhul võib

§ 52lg 3 alusel teiste kõrval olla kohtuväliseks menetlejaks ka vangla.

Samuti on kaebuse lahendamise määruses välja toodud, et A.M. oli pädevus väärteomenetluses osalemiseks- pädevus tulenes Justiitsministri 28.07.

1. a käskkirja nr 78 alusel välja antud tunnistusest nr
2. Kohus on seisukohal, et Tartu Vangla ja selle ametniku pädevuses oli menetleda I.K-le süüksarvatavat rikkumist KarS § 275 järgi. Kohtule edastatud materjalidest ei nähtu, et menetleja oleks väärteoasja menetlemisel olnud erapoolik. Asjaolu, et kohtuväliseks menetlejaks on Tartu Vangla ja I.K-le pannakse süüks just Tartu Vangla ametniku solvamist, ei anna alust vastupidiseks seisukohaks. 2 II I.K on taotlenud väärteoasja materjalide juurde tema tervise seisundit tõendavate materjalide lisamist, kuivõrd tema hinnangul on tema seisund selline, et ta võib plahvatada iga väiksema asja peale. Väärteoasja materjalidest ja kaebusest nähtub, et I.K esitas menetlejale 21.02.
3. a ütlustes taotluse lisada toimikusse 26.01.
4. a S.K. ja psühholoogile esitatud taotluse, et ta oli eelnevalt teavitanud, et tal on pinged ja nendega ei tegelda. 22.02.
5. a on ta taotlenud, et asja materjalide juurde lisataks 25.01.
6. a vestlemas käinud psühholoogi hinnang. Vaadates materjale ja kaebuse lahendamise määrust, selgub, et menetleja ei ole I.K taotluste osas seisukohta võtnud, s.t, kas võtta I.K poolt taotletud materjalid asja juurde või jätta tema taotlus selles osas rahuldamata. Vaatamata sellele on kohus seisukohal, et seisukoha puudumine ei kujuta menetleja poolt kõrvaldamatut rikkumist. I.K on võimalik väärteoasja edasise menetluse käigus enda poolt vajalikuks peetavaid tõendeid, dokumente menetlejale esitada, taotleda nende asja juurde võtmist. I.K on seisukohal, et sündmus hakkas arenema võimalikust hügieeninõuete rikkumisest ja selles osas oleks vaja ka meediku arvamust. Samuti on I.K välja toonud, et olukord oli provotseeritud ametniku poolt ning asjas ongi olemas vaid ametniku ühepoolne väide, et I.K on teda solvanud. Väärteomenetluse puhul tuleb eristada

X peatüki

1. jao
2. jaotises sätestatud kaebamist kohtuvälise menetleja üksikute toimingute peale ja XII peatüki
3. jaos sätestatud kohtuvälise menetleja sisulise otsuse peale maakohtule kaebuse esitamist.1 Väärteo asjaolud ei ole vaidlustatavad

§ 76

-80 sätestatud korras, vaid

§ 114

lg 1 sätestatud korras.2 Kohtu hinnangul on kõik I.K poolt välja toodud asjaolud lahutamatult seotud talle süükspandava väärteo asjaoludega. Käesolevalt lahendab kohus I.K kaebust kohtuvälise menetleja tegevuse peale, mitte ei lahenda väärteoasja sisuliselt, s.t ei anna hinnangut, kas I.K on või ei ole pannud toime talle süüksarvatud väärtegu. Seetõttu puudub alus analüüsida, kas I.K seisund võis põhjustada talle süüksarvatavat käitumist, samuti ei saa kohus hinnata, kas tegemist oli provotseeritud käitumisega või kas asjas kogutud tõendid on piisavad, et lugeda tõendatuks, et I.K on pannud toime KarS § 275 järgi kvalifitseeritava väärteo. Väärteoasja tõendamisesemeks olevate asjaolude tuvastamise käesolevas menetluses on välistanud ka Riigikohus, leides, et antud küsimused on võimalik lahendada üksnes väärteoasja põhimenetluses, hinnates kõiki tõendeid kogumis. Ei ole mõeldav, et kohtuvälise menetleja tegevuse peale esitatud kaebuse lahendamisel tuvastatakse ka väärteoasja koosseisulisi asjaolusid, sest see looks olukorra, kus väärteomenetluses tehakse kaks sõltumatut (võimalik, et isegi vastukäivat) lahendit.3 III 1 Riigikohtu 14.02.

1. a määrus nr 3-1-1-156-05 2 Riigikohtu 23.11.
2. a määrus nr 3-1-1-122-04 3 Riigikohtu 23.11.
3. a määrus nr 3-1-1-122-04 3 Kaebuses ja asja materjalides kajastub I.K seisukoht, et sarnaste rikkumiste osas on varem viidud läbi distsiplinaarmenetlust, mitte ei ole alustatud väärteomenetlust nagu käesolevas asjas. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas puudub vajadus ning ka võimalus asuda analüüsima, mis põhjusel on menetleja poolt käesolevas asjas alustatud väärteomenetlust, mitte ei ole läbi viidud distsiplinaarmenetlust. Kohus saab ainult kontrollida, kas KarS § 275 järgi kvalifitseeritava rikkumise puhul on võimalik väärteomenetlust läbi viia. Nimetatud küsimusele tuleb vastata jaatavalt: kuivõrd KarS § 275 järgi kvalifitseeritav rikkumine on alates 01.01.
4. a väärtegu, on õigustatud väärteomenetluse rakendamine. Kohus peab võimalikuks märkida, et vastavalt vangistusseadusele (VangS) ei ole vangla kohustatud isikuid karistama ainuüksi distsiplinaarmenetluse korras. Nimelt sätestab VangS § 63 lg 1, et vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Olukorras, kus menetleja otsustab mingitel kaalutlustel viia konkreetses asjas läbi väärteomenetlust, mida seadus KarS § 275 sätete rikkumise puhul ette näeb, mitte distsiplinaarmenetlust, ei ole võimalik menetleja poolset rikkumist jaatada. I.K on võimalik pöörduda menetleja, s.o Tartu Vangla poole, et saada vastus küsimusele, mis tingis tema rikkumise puhul väärteomenetluse alustamise. IV Kaebuse lahendamise määruses ning ka kaebuses on märgitud, et I.K taotles menetlejalt 21.02.
5. a kaitsja osalemist. Kaebuses on I.K seisukohal, et kaitsja osavõttu ei tagatud. Väide, et tal võimaldati kaitsjale helistada, on alusetu, kuivõrd talle ei ole kaitsjat õigusabi korras üldse eraldatudki. Menetleja leiab, et I.K-le on selgitatud

§ 19

sätestatud õigusi-kohustusi ning menetleja pakkus I.K-le võimalust kaitsjale helistada, mida ta ei teinud. Samuti kajastub kaitsja osalemise taotlus väärteoprotokollis. Sellest tulenevalt jättis menetleja I.K taotluse kaitsja osas rahuldamata.

§ 19

lg 1 p 2 sätestab, et menetlusalusel isikul on õigus kaitsja abile

§ 19

lg 2,3 sätestatud korras.

§ 19

lg 2 sätestab, et menetlusalusel isikul on õigus kaitsjaga ühendust võtta alates tema kinnipidamisest või muu esimese menetlustoimingu tegemisest. Menetleja peab isiku kinnipidamisel või muu esimese menetlustoimingu tegemisel võimaldama menetlusalusel isikul kasutada temal olemasolevaid sidevahendeid kaitsjaga ühenduse võtmiseks. Kaitsja võib osaleda kaitstava menetlusaluse isiku suhtes läbiviidava menetlustoimingu tegemisel, kuid tema mitteilmumine ei peata menetlustoimingu tegemist. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on kaitsja osavõtt alates kohtumenetlusest kohustuslik, kui menetlusalune isik on 14- kuni 18-aastane või ta ei ole psüühikahäire tõttu ise suuteline end esindama. Arvestades, et

§ 19

lg 3 ei ole käesoleval juhul aktuaalne, ei ole vajalik antud sättel pikemalt peatuda. Esiteks märgib kohus, et väärteomenetluse seadustikus on toodud välja üksikud juhud, millistel on kaitsja osavõtt menetlusest kohustuslik. Seega ei ole võimalik nõustuda I.K seisukohaga, justkui oleks pidanud menetleja talle vältimatult oma initsiatiivil kaitsja määrama. Vastupidi, väärteomenetluses on isikul üldjuhul võimalik valida, kas ta soovib endale kaitsjat või ta seda ei soovi. Olukorras, kus kaitsja osavõtt ei ole kohustuslik, kuid isik soovib kaitsjat, kuid 4 ei saa endale majanduslikust seisundist tulenevalt kokkuleppel kaitsjat võtta, on isikul võimalus taotleda riigi õigusabi seaduses sätestatud korras. Teiseks, tõepoolest võib

§ 19

lg 2 sõnastusest saada aru, et menetlusalusel isikul tuleb võimaldada kaitsjaga ühendust võtta, kuid ei pea tegema mingeid täiendavaid toiminguid. Kohus on seisukohal, et menetleja oleks pidanud õiguste ja kohustuste sisulise selgitamise juures ning pärast I.K taotlust, et ta soovib kaitsja osavõttu, tegema kindlaks, kas I.K on kokkuleppel kaitsja või soovib I.K endale kaitsjat riigi õigusabi korras. Juhul, kui I.K oleks avaldanud, et ta soovib riigi õigusabi korras kaitsjat, mida ta käesolevaks ajaks kinnitanud on, oleks menetleja pidanud I.K-le selgitama, milline on kord riigi õigusabi korras kaitsja taotlemiseks, s.t, kellele tuleb vastav taotlus esitada ning millised dokumendid, tõendid tuleb taotlusele juurde lisada. Varasemas kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kuigi kohtuvälises menetluses menetlusalusel isikul kaitsja puudumist ei loeta

§ 150

lg 1 sõnaselgelt väärteomenetluse oluliseks rikkumiseks, võidakse see rikkumine tunnistada oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks

§ 150lg 2 alusel, kui see tõi kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu lahendi.

Samas on Riigikohus leidnud, et kui menetlusalusel isikul on pärast väärteoprotokolli koostamist olnud võimalik kaitsjat valida, ei ole esimesele menetlustoimingu tegemisele kaitsja kutsumise mittevõimaldamine toonud kaasa ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtulahendit. Seega puudub

§ 150

lg 2 järgi alus selle rikkumise tunnistamiseks väärteomenetluse õiguse oluliseks rikkumiseks.4 Kohus on seisukohal, et kui menetleja ei selgitanud välja, kas I.K on kokkuleppel kaitsja või kas ta soovib riigi õigusabi korras kaitsjat, ei ole see selline rikkumine, mida ei oleks võimalik enam kõrvaldada. Menetlejal on käesoleval ajal võimalik teha kindlaks I.K tahe kaitsja osas ning riigi õigusabi korras kaitsja soovimisel selgitada I.K-le riigi õigusabi korras kaitsja taotlemise korda. Eeltoodu alusel tegi kohus kindlaks, et I.K kaebus Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonna juhataja 03.03.

1. a määrusele tuleb rahuldada kaitsja osalemist käsitlevas osas. Teabe- ja uurimisosakonna juhataja 03.03.
2. a määrus tuleb osaliselt tühistada ning menetlejal tuleb tagada I.K kaitseõigus, s.t selgitada välja, kas I.K on kokkuleppel kaitsja või ta soovib kaitsjat riigi õigusabi korras ning viimasel juhul selgitada I.K-le riigi õigusabi korras kaitsja taotlemise korda. Madis Kägu kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 4 Riigikohtu 11.11.
3. a otsus nr 3-1-1-105-04 5