← Eesti

1-20-1599/59

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi 1-20-1599

  1. juuli 2022 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Juhan Sarv ja Heili Sepp Kriminaalasi Rain Merelaiu (Merelaid) süüdistuses KarS § 210 lg 2 ja § 212 lg 1 järgi ning Ellen Merelaiu (Merelaid) süüdistuses KarS § 210 lg 2 järgi. Kannatanu avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamine Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu
  2. septembri
  3. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik - Rain Merelaiu kaitsja vandeadvokaat Anu Vilt; - Ellen Merelaiu kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar, kassatsioonid Teised kassatsioonimenetluse Kannatanu Eesti Vabariik (Põllumajanduse Registrite ja pooled Informatsiooni Ameti kaudu), esindaja Eva Rückenberg Asja läbivaatamise kuupäev ja
  4. aprill 2022, kirjalik menetlus viis RESOLUTSIOON
  5. Taotleda Euroopa Kohtult eelotsust järgmistes küsimustes: 1) Kas selliste asjaolude korral nagu käesolevas kohtuasjas tuleneb nõukogu
  6. detsembri
  7. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 artiklist 7 koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu
  8. detsembri
  9. a määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 56 esimese lõigu, artikli 54 lõikega 1 ning komisjoni
  10. märtsi
  11. a delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 artikli 35 lõikega 6 vahetu õigusmõjuga alus nõuda pettuse tõttu saadud ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) rahastatud toetuse tagasimaksmist juriidilisest isikust toetusesaaja esindajatelt, kes esitasid toetuse väljapetmiseks tahtlikult valeandmeid? 2) Kas selliste asjaolude korral nagu käesolevas kohtuasjas, kus EAFRD-st rahastatav toetus on pettuse tõttu määratud ja välja makstud piiratud vastutusega äriühingule (Eesti osaühing), saab toetusesaajana Euroopa Parlamendi ja nõukogu
  12. detsembri
  13. a määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 54 lõike 1 ning komisjoni
  14. märtsi
  15. a delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 artikli 35 lõike 6 mõttes käsitada ka toetust saanud äriühingu esindajaid, kes panid pettuse toime ja kes ühtlasi olid toetuse väljapetmise ajal toetust saanud äriühingu tegelikud kasusaajad?
  16. Peatada kassatsioonimenetlus Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni eeltoodud küsimustes. 1-20-1599 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Esimese astme kohtu otsus
  17. Viru Maakohtu
  18. märtsi
  19. a otsusega tunnistati Rain Merelaid muu hulgas süüdi karistusseadustiku (KarS) § 210 lg 2 järgi kolmes soodustuskelmuses. Nimelt esitas ta äriühingu Mercanter Invest OÜ (edaspidi Mercanter) esindajana Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (edaspidi PRIA) tahtlikult valeandmeid. Selle tagajärjel maksis PRIA Mercanterile alusetult kokku 143 737 eurot 38 senti Euroopa Liidu rahastatavaid põllumajandustoetusi. Osutatud kolmest soodustuskelmusest kahes tunnistati lisaks R. Merelaiule KarS § 210 lg 2 järgi kuriteo kaastäideviijana süüdi ka Ellen Merelaid.
  20. Ühtlasi mõistis maakohus kannatanu – Eesti Vabariigi (PRIA kaudu) – esitatud avalik-õigusliku nõudeavalduse alusel süüdistatavatelt riigi kasuks välja Mercanterile pettuse tõttu alusetult makstud toetussummad järgmiselt: 87 340 eurot mõisteti välja R. Merelaiult ja ülejäänud 56 397 eurot 38 senti R. Merelaiult ning E. Merelaiult solidaarselt.
  21. Maakohtu kindlaks tehtud faktid, millele tuginedes tunnistati süüdistatavad soodustuskelmustes süüdi ja nendelt mõisteti välja Mercanterile alusetult makstud toetussummad, olid kokkuvõtlikult järgmised.
  22. OÜ Mercanter Invest kanti äriregistrisse
  23. novembril 2005 ja kustutati sealt
  24. juunil
  25. R. Merelaid oli
  26. detsembrini 2015 Mercanter Invest OÜ (edaspidi Mercanter) juhatuse liige ja hiljem selle osaühingu volitatud esindaja. E. Merelaid oli Mercanteri juhatuse liige alates
  27. detsembrist 2015 kuni osaühingu registrist kustutamiseni. (a) Esimene soodustuskelmus
  29. detsembril 2012 esitas R. Merelaid PRIA-le investeeringutoetuse avalduse, taotlemaks toetust Eesti maaelu arengukava 2007–2013 meetme „Investeeringud mikropõllumajandusettevõtete arendamiseks“ raames. Seda meedet reguleeris põllumajandusministri
  30. septembri
  31. a määrus nr 89 „Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“. R. Merelaid taotles Mercanterile 87 880 eurot toetust põllumajandusseadmete soetamiseks eesmärgiga parandada söötade varumise ja kasvatamise kvaliteeti ning suurendada saagikust. Selleks, et Mercanter saaks toetust rohkem, kui toetuse andmise tingimused ette nägid, esitas R. Merelaid kavandatava investeeringu kohta PRIA-le võltsitud hinnapakkumised.
  33. aprillil 2013 määras PRIA Mercanterile 87 880 eurot toetust. Toetuse väljamaksmise eeldus oli, et Mercanter teeks enne enda investeeringu ja esitaks selle kohta dokumendid.
  34. Selleks, et Mercanterile määratud toetus välja makstaks, esitas R. Merelaid
  35. juunil ja
  36. juulil 2013 ning
  37. jaanuaril 2015 PRIA-le ebaõige sisuga kuludeklaratsioonid. Deklaratsioonidele lisas R. Merelaid võltsitud arved seadmete ostu kohta, võltsitud maksekorraldused arvete tasumise kohta ja seadmete võltsitud üleandmise-vastuvõtmise aktid. Nende valeandmete põhjal maksti Mercanterile ajavahemikus
  38. juunist 2013 kuni
  39. märtsini 2015 alusetult kokku 87 340 eurot toetust. Tegelikult maksid investeeringuobjektid vähem, kui R. Merelaid PRIA-le deklareeris. R. Merelaid näitas võltsitud dokumentide abil investeeringuobjektide maksumust tegelikust suuremana selleks, et Mercanter ei peaks seadmete ostmisel tasuma toetuse saamise tingimusena ette nähtud omafinantseeringut. 2

(20)1-20-1599 (
  1. b)Teine soodustuskelmus 8. 12. märtsil ja 24. aprillil 2015 esitas R. Merelaid kooskõlastatult E. Merelaiuga PRIA-le investeeringutoetuse avalduse, taotlemaks Mercanterile toetust Eesti maaelu arengukava 2014– 2020 meetme „Investeeringud põllumajandusettevõtte tulemuslikkuse parandamiseks“ raames. Seda meedet reguleeris põllumajandusministri 9. veebruari 2015. a määrus nr 15 „Põllumajandusettevõtete tulemuslikkuse parandamise investeeringutoetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“. R. Merelaid taotles Mercanterile 264 928 eurot 44 senti toetust selleks, et ehitada üles tulekahjus hävinud Mercanteri lihaveise farm ja osta Mercanterile vajaminevad põllutööriistad. Taotluse kohaselt oli investeeringu kogumaht 662 321 eurot 10 senti (ilma käibemaksuta), millest 397 392 eurot 56 senti lubas Mercanter katta omafinantseeringuga. Selleks, et Mercanter saaks toetust rohkem kui toetuse andmise tingimused ette nägid, esitas R. Merelaid kavandatava investeeringu kohta PRIA-le võltsitud hinnapakkumised. 9. 28. oktoobril 2015 määras PRIA Mercanterile toetuse summas 264 928 eurot 44 senti. Toetuse väljamaksmise eeldus oli, et Mercanter teeks investeeringuobjektile enne investeeringu ja esitaks PRIA-le seda kinnitavad dokumendid. 10. Selleks, et Mercanterile määratud toetus välja makstaks, esitas E. Merelaid 12. mail ja 29. septembril 2016 PRIA-le kaks Mercanteri maksetaotlust, milles kajastatud andmed ei vastanud tõele. Nendele maksetaotlustele olid lisatud võltsitud arved, võltsitud maksekorraldused arvete tasumise kohta ja võltsitud üleandmise-vastuvõtmise aktid. R. Merelaid ja E. Merelaid esitasid PRIA-le valeandmeid selleks, et Mercanter saaks toetust ettenähtust suuremas määras ega peaks kasutama investeeringuks omavahendeid. Võltsitud arvete ja maksekorralduste esitamisega lõid R. Merelaid ja E. Merelaid PRIA-le ebaõige ettekujutuse omafinantseeringu tegemisest. Samuti esitas E. Merelaid PRIA-le lihaveiste farmi ehitustegevuse eelarved ja R. Merelaid 1. novembril 2016 toimunud kontrolli käigus ka võltsitud ehitustööde päevikud. R. Merelaiu ja E. Merelaiu esitatud valeandmete põhjal maksti Mercanterile 21. juulist 2016 kuni 20. veebruarini 2017 alusetult kokku 42 295 eurot 88 senti toetust. (
  2. c)Kolmas soodustuskelmus 11. 22. detsembril 2015 esitas E. Merelaid kooskõlastatult R. Merelaiuga PRIA-le investeeringutoetuse avalduse, taotlemaks Mercanterile taas kord toetust Eesti maaelu arengukava 2014–2020 meetme „Investeeringud põllumajandusettevõtte tulemuslikkuse parandamiseks“ raames. E. Merelaid taotles Mercanterile 191 088 eurot 68 senti toetust selleks, et osta osaühingule põllumajandustehnikat. Taotluse kohaselt oli investeeringu kogumaht 439 641 eurot 50 senti (ilma käibemaksuta), millest 248 552 eurot 82 senti lubas Mercanter katta omafinantseeringuga. 12. 28. aprillil 2016 määras PRIA Mercanterile toetuse summas 97 208 eurot 55 senti. Selle väljamaksmine eeldas, et Mercanter teeks investeeringuobjektile enne investeeringu ja esitaks PRIA-le selle tasumise aluseks olevad ja tasumist tõendavad dokumendid. 13. Selleks, et Mercanterile määratud toetus välja makstaks, esitas R. Merelaid 3. oktoobril 2016 PRIA-le maksetaotluse / kulutuste aruande, lisades sellele võltsitud arved, võltsitud maksekorraldused arvete tasumise kohta ja võltsitud üleandmise-vastuvõtmise aktid. R. Merelaid ja E. Merelaid näitasid investeeringuobjektide maksumust PRIA-le tegelikust suuremana selleks, et Mercanter saaks toetust ettenähtust rohkem ega peaks kasutama investeeringuks omavahendeid. Esitatud valeandmete alusel maksti Mercanterile 28. novembril 2016 välja 14 101 eurot 50 senti 3
(20)1-20-1599 toetust. R. Merelaid esitas
  1. augustil 2017 ka teise maksetaotluse koos võltsitud dokumentidega, kuid selle alusel toetust ei makstud, kuna PRIA avastas pettuse. (d) Mercanterile makstud toetuse süüdistatavatelt väljamõistmise õiguslik alus
  2. Maakohus märkis, et kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, nõutakse toetusraha Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 111 lg 1 kohaselt toetuse saajalt osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 (edaspidi määrus nr 1306/2013) art 54 lg-st 1 tuleneb, et iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud makse puhul taotlevad liikmesriigid selle tagasinõudmist toetusesaajalt. Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 (edaspidi määrus nr 640/2014) art 35 lg 6 sätestab, et kui tehakse kindlaks, et toetusesaaja esitas toetuse saamiseks võltsitud tõendeid või jättis vajaliku teabe hooletuse tõttu esitamata, toetust ei maksta või tühistatakse see täielikult. Nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 (edaspidi määrus nr 2988/95) art 4 lg 1 sätestab, et tavaliselt järgneb mis tahes eiramisele põhjendamatult saadud soodustuse äravõtmine kohustusena maksta või tagasi maksta maksmisele kuuluvad või põhjendamatult saadud summad. Sama artikli kolmas lõige näeb ette, et kui tehakse kindlaks, et taotletakse soodustusi, mis ei vasta kohaldatava ühenduse õiguse eesmärkidele, luues kunstlikult selle soodustuse saamiseks nõutavad tingimused, siis vastavalt juhtudele soodustust kas ei anta või võetakse see ära. Määruse nr 2988/95 art 7 järgi võib ühenduse haldusmeetmeid kohaldada ka isikute suhtes, kes eiramises osalesid, ning nende isikute suhtes, kes vastutavad eiramise eest või peavad tagama, et eiramisi ei toimuks. Seega on kannatanul õigus nõuda Mercanterile alusetult makstud toetuse tagastamist ka R. Merelaiult ja E. Merelaiult. Apellatsioonid ja teise astme kohtu otsus
  3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid R. Merelaiu ja E. Merelaiu kaitsjad, kes vaidlustasid nii süüdistatavate süüditunnistamise kui ka avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise.
  4. Tartu Ringkonnakohtu
  5. septembri
  6. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonikohus leidis maakohtuga nõustuvalt, et Mercanter sai toetust pettusega, jättes täitmata omafinantseeringu kohustuse ja esitades võltsitud dokumente. Samuti jagas ringkonnakohus esimese astme kohtu seisukohta selles, et määruse nr 2988/95 art 7 kohaselt on kannatanul õigus nõuda Mercanterile alusetult makstud toetuse tagastamist ka R. Merelaiult ja E. Merelaiult. Kassatsioonid ja kannatanu kassatsioonivastus
  7. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid R. Merelaiu ja E. Merelaiu kaitsjad, vaidlustades nii süüdistatavate süüditunnistamise kui ka avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise. Kassaatorite arvates tuleb kannatanu avalik-õiguslik nõudeavaldus jätta läbi vaatamata. Määruse nr 1306/2013 art 54 lg 1 kohaselt taotlevad liikmesriigid toetuse tagasimaksmist selle saajalt. Praegusel juhul oli toetuse saaja Mercanter. Mercanter on küll äriregistrist kustutatud, kuid tal on äriühingute ühinemisel tekkinud õigusjärglane Mereel Invest OÜ, kellele Mercanteri kohustused äriseadustiku (ÄS) § 391 lg 4 alusel üle läksid. Kannatanu pole Mereel Invest OÜ-lt toetuse tagastamist nõudnud. Tagasinõuet ei ole võimalik esitada üksnes rikkumise toime pannud füüsilise isiku vastu. Määruse nr 2988/95 art 7 tekstist ei selgu, kas haldusmeetmeid ja -karistusi on võimalik igal juhul kohaldada nõude eiramise eest vastutavate 4
(20)1-20-1599 isikute suhtes või saab seda teha üksnes juhul, kui toetuse saajalt endalt toetust tagasi nõuda ei õnnestu. Nõude esitamine ainult füüsiliste isikute vastu viib toetuse saaja alusetu rikastumiseni.
  1. Kannatanu leiab kassatsioonivastuses, et alus nõuda alusetult makstud toetuse tagastamist toetuse saaja esindajalt tuleneb määruse nr 2988/95 artiklist 7 koostoimes ÄS § 188 lg-ga
  2. Nende sätete kohaselt vastutavad R. Merelaid ja E. Merelaid Mercanteri nimel toime pandud eiramise ning alusetult saadud toetuse tagastamise eest. Määruse nr 2988/95 artiklit 7 ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et eeskirjade eiramises osalenud isikute suhtes on võimalik haldusmeetmeid ja -karistusi kohaldada ainult koos toetusesaaja või viimase õigusjärglasega. Riigikohtu osaotsus ja sellele järgnenud menetlus
  3. Riigikohtu kriminaalkolleegium tegi käesolevas kriminaalasjas
  4. mail 2022 osaotsuse, jättes ringkonnakohtu ja maakohtu otsuse muutmata muu hulgas osas, millega R. Merelaid ja E. Merelaid tunnistati eespool kirjeldatud soodustuskelmustes KarS § 210 lg 2 järgi süüdi ning neid karistati. Sellega jõustus süüdistatavate süüditunnistamine ja karistamine lõplikult. Samas otsustas Riigikohus jätkata kassatsioonimenetlust ja lahendada kriminaalasja hiljem eraldi otsusega mh osas, millega kohtud mõistsid Mercanterile alusetult makstud toetuse katteks riigi kasuks välja 87 340 eurot R. Merelaiult ning 56 397 eurot 38 senti R. Merelaiult ja E. Merelaiult solidaarselt.
  5. Kolleegium leidis, et vastamaks küsimusele, kas Mercanterile alusetult makstud toetuse tagasimaksmist saab nõuda R. Merelaiult ja E. Merelaiult, tuleb taotleda eelotsust Euroopa Kohtult. Kuna selline eelotsus puudutab üksnes kannatanu avalik-õiguslikku nõudeavaldust ega mõjuta R. Merelaiu ja E. Merelaiu süüküsimuse lahendamist, pidas kolleegium õigeks teha süüküsimuses osaotsus, jättes kannatanu avalik-õigusliku nõudeavalduse kriminaalmenetluse seadustiku § 352 lg 1 ja § 310 lg 3 alusel eraldi lahendada.
  7. mail 2022 andis Riigikohus kannatanule ja kaitsjatele võimaluse esitada hiljemalt
  8. juuniks 2022 arvamus eelotsuse küsimuste ringi ning sisu kohta. Kassatsioonimenetluse pooled arvamust ei avaldanud. ASJASSEPUUTUVAD SÄTTED Euroopa Liidu õigus
  9. Nõukogu
  10. detsembri
  11. a määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta: „[…] II JAOTIS Haldusmeetmed ja -karistused Artikkel 4
  12. Tavaliselt järgneb mis tahes eiramisele põhjendamatult saadud soodustuse äravõtmine: - kohustusena maksta või tagasi maksta maksmisele kuuluvad või põhjendamatult saadud summad, 5
(20)1-20-1599 - saadud soodustuse taotlemisel selle toetuseks või ettemakse saamise ajal antud tagatise täieliku või osalise kaotamisena.
  1. Lõikes 1 osutatud meetmete kohaldamine piirdub saadud soodustuse äravõtmisega, ja kui nii on sätestatud, siis ka intressidega, mis võidakse kindlaks määrata ühtsel alusel.
  2. Kui tehakse kindlaks, et taotletakse soodustusi, mis ei vasta kohaldatava ühenduse õiguse eesmärkidele, luues kunstlikult selle soodustuse saamiseks nõutavad tingimused, siis vastavalt juhtudele soodustust kas ei anta või võetakse see ära.
  3. Käesolevas artiklis sätestatud meetmeid ei käsitleta karistusena. […] Artikkel 7 Ühenduse haldusmeetmeid ja -karistusi võib kohaldada artiklis 1 nimetatud ettevõtjate suhtes, nimelt füüsiliste ja juriidiliste isikute ning muude siseriikliku õiguse alusel õigus- ja teovõimeliste üksuste suhtes, kui nad on toime pannud eiramise. Samuti võib neid kohaldada isikute suhtes, kes eiramises osalesid ning nende isikute suhtes, kes vastutavad eiramise eest või kes peavad tagama, et eiramisi ei toimuks. […]“
  4. Euroopa Parlamendi ja nõukogu
  5. detsembri
  6. a määrus (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008: „[…] III jagu Eeskirjade eiramine Artikkel 54 Ühissätted
  7. Iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud makse puhul taotlevad liikmesriigid selle tagasinõudmist toetusesaajalt 18 kuu jooksul pärast seda, kui eeskirjade eiramist kinnitav kontrolliaruanne või sarnane dokument on heaks kiidetud ja, kui see on asjakohane, makseasutuse või tagasinõudmise eest vastutava asutuse poolt kätte saadud. Vastavad summad kantakse tagasinõudmise taotlemise ajal makseasutuse võlgnike registrisse. […] Artikkel 56 EAFRD erisätted Liikmesriigid teevad maaelu arengu tegevustes või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise või hooletuse korral finantskohandusi, tühistades vastava liidu rahastamise kas osaliselt või täielikult. Liikmesriigid võtavad arvesse tuvastatud eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset. 6
(20)1-20-1599 […]“
  1. Komisjoni
  2. märtsi
  3. a delegeeritud määrus (EL) nr 640/2014, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1306/2013 ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi osas, otsetoetuste, maaelu arengu toetuse ja nõuetele vastavuse süsteemiga seoses kohaldatavatest maksetest keeldumise ja nende tühistamise tingimuste osas ning kõnealuste toetuste ja süsteemiga seotud halduskaristuste osas: „[…] III JAOTIS MAAELU ARENGU TOETUSE MEETMEID KÄSITLEVAD ERISÄTTED Artikkel 35 Toetuskõlblikkuse kriteeriumide (v.a pindala suurus või loomade arv) ning sellekohaste või muude kohustuste täitmata jätmine […]
  4. Kui tehakse kindlaks, et toetusesaaja esitas toetuse saamiseks võltsitud tõendeid või jättis vajalikku teabe hooletuse tõttu esitamata, toetust ei maksta või tühistatakse see täielikult. Lisaks arvatakse toetusesaaja välja sama meetme või tegevusliigiga seoses toetuse saamisest sel aastal, kui rikkumine avastati, ja järgmisel kalendriaastal. […]“ Eesti õigus
  5. Kriminaalmenetluse seadustik: „[…] §
  6. Kannatanu nõuete maksmapanek kriminaalmenetluses […]
(2)Avaliku võimu kandja võib lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule esitada kannatanuna ka avalik-õigusliku nõudeavalduse süüdistatavalt nõutava avalik-õigusliku rahalise kohustuse kindlaksmääramiseks, kui sellise kohustuse tekkimise aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas menetletava kuriteo tehioludega. Avalik-õigusliku nõudeavalduse võib esitada haldusorgan, kes oleks õigustatud sama rahalise kohustuse kindlaks määrama haldusmenetluses. Avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamine kriminaalmenetluses välistab sama nõude maksmapaneku muus menetluses, välja arvatud juhul, kui taotlus jäetakse kriminaalmenetluses läbi vaatamata. […] § 310. Tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavalduse kohta otsuse tegemine
(1)Kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. […] 7
(20)1-20-1599
(3)Kui kriminaalasja arutamist ebamõistlikult edasi lükkamata ei ole võimalik tagada tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamist, võib kohus kuni kohtuotsuse tegemiseni määrata, et tsiviilhagi või nõudeavaldus lahendatakse osaliselt või tervikuna eraldi otsusega. Sellisel juhul võib kohus teha algul osaotsuse, millega lahendatakse käesoleva seadustiku § 306 lõike 1 punktides 1–10 ja 12–14 sätestatud küsimused.
(4)Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud juhul jätkab kohus samas või kohtu esimehe otsusel teises kohtukoosseisus pärast süüdimõistva osaotsuse jõustumist tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemist. Süüdimõistvas osaotsuses tuvastatud faktilised asjaolud loetakse tsiviilhagi või nõudeavalduse lahendamisel tõendatuks. […]“ 26. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadus, mis jõustus 1. jaanuaril 2010: „[…] § 57. Maaelu arengu toetuste andmise korraldamine
(1)Maaelu arengu toetusi antakse Euroopa Komisjoni otsusega heakskiidetud «Eesti maaelu arengukava 2007–2013» (edaspidi arengukava) alusel ja korras. […] § 58. Maaelu arengu toetuse saamise nõuded
(1)Maaelu arengu toetust võib taotleda isik, kes vastab asjakohastes Euroopa Liidu õigusaktides ning käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud toetuse saamise nõuetele. […]
(5)Põllumajandusminister võib määrusega kehtestada maaelu arengu toetuse saamise täpsemad nõuded taotleja, kavandatava tegevuse ja taotluse kohta, sealhulgas väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise täpsemad miinimumnõuded, ning nende piirkondade loetelu, kus maaelu arengu toetust antakse. Nimetatud nõuded võib kehtestada eraldi iga toetuse liigi ja toetatava tegevuse kohta. § 59. Maaelu arengu toetuse taotlemine ja taotluse menetlemine
(1)Maaelu arengu toetuse saamiseks esitab taotleja vormikohase kirjaliku taotluse PRIA-le või käesoleva seaduse § 57 lõike 4 alusel PRIA-ga halduslepingu sõlminud isikule. Maaelu arengu toetust taotletakse ja taotlust menetletakse käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide kohaselt. […]
(5)Maaelu arengu toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsema korra, taotluse vormi, toetuse määra ja suuruse, sealhulgas toetuse minimaalse ja maksimaalse suuruse ning ühikumäära, vajaduse korral abikõlblikud ja mitteabikõlblikud kulud iga toetuse liigi ja toetatava tegevuse kohta, toetuse vähendamise korra, toetuse väljamaksmise, taotluse rahuldamise otsuse muutmise või kehtetuks tunnistamise korra ning nõuded toetuse 8
(20)1-20-1599 saajale kehtestab põllumajandusminister määrusega. Toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise korra võib kehtestada eraldi iga toetuse liigi ja toetatava tegevuse kohta. […] § 62. Taotluse rahuldamine ja rahuldamata jätmine ning taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamine […]
(2)Taotluse rahuldamata jätmise otsus tehakse, kui: […] 4) taotluses on esitatud teadlikult valeandmeid või taotleja mõjutab taotluse menetlemist pettuse või ähvardusega või muul õigusvastasel viisil; […]
(5)Toetuse maksab välja PRIA ka juhul, kui taotluse osalise või täieliku rahuldamise otsuse teeb käesoleva seaduse § 57 lõike 4 alusel PRIA-ga halduslepingu sõlminud isik. PRIA jätab maaelu arengu toetuse maksmata, kui pärast taotluse rahuldamist, kuid enne toetuse maksmist tehakse kindlaks taotluse rahuldamata jätmise alused või kui toetuse saaja ei ole täitnud toetuse saamise nõudeid. […]“
  1. Põllumajandusministri
  2. septembri
  3. a määrus nr 89 „Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“: „[…] §
  4. Määruse reguleerimisala Määrusega kehtestatakse mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse (edaspidi toetus) saamise täpsemad nõuded taotleja, kavandatava tegevuse ja taotluse kohta, abikõlblikud ja mitteabikõlblikud kulud, toetuse määr ja suurus, sealhulgas toetuse maksimaalne suurus, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord, taotluse vorm, taotluse hindamise kriteeriumid ja taotluse hindamise kord, nõuded toetuse saajale, toetuse väljamaksmise kord ning taotluse rahuldamise otsuse muutmise ja kehtetuks tunnistamise kord ning enne töö, teenuse või vara soetamise eest tasumist toetatava tegevuse elluviimise riigieelarvelistest vahenditest rahastamise taotlemise ja taotluse menetlemise kord ning taotluse vorm kooskõlas nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFARD) antavate maaelu arengu toetuste kohta (ELT L 277, 21.10.2005, lk 1–40) artikli 18 lõike 4 alusel heaks kiidetud „Eesti maaelu arengukavaga 2007– 2013”. […] 9
(20)1-20-1599 § 10. Nõuded taotluse kohta […]
(4)Taotleja esitab järgmised kavandatava investeeringuobjekti nõuetekohasust tõendavad dokumendid: 1) paragrahvi 7 lõigetes 1 ja 3 nimetatud juhul vähemalt kolme pakkuja investeeringuobjekti hinnapakkumuse ärakiri, § 7 lõigetes 2 ja 4 nimetatud juhul vähemalt ühe pakkuja investeeringuobjekti hinnapakkumuse ärakiri; 2) paragrahvi 7 lõigetes 1 ja 3 nimetatud juhul lisas 4 toodud vormi kohane investeeringuobjekti hinnavõrdlustabel. Väljavalitud hinnapakkumus peab olema objektiivselt põhjendatud; […] § 16. Nõuded toetuse saajale
(1)Toetuse saaja teeb investeeringu ja esitab investeeringu tegemist tõendavad dokumendid PRIAle kuni neljas osas ühe taotluse kohta kahe aasta jooksul arvates PRIA poolt taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. […] § 17. Investeeringu tegemist tõendavate dokumentide esitamine
(1)Toetuse väljamaksmiseks esitab toetuse saaja PRIAle pärast investeeringu täielikku või osadena tegemist ja selle eest täielikult või osaliselt tasumist kulude deklareerimiseks lisas 6 toodud vormi kohase kuludeklaratsiooni koos järgmiste dokumentidega: 1) selle isiku, kellelt toetuse saaja tellis teenuse või töö või ostis kaupa, väljastatud arve või arve-saatelehe ärakiri; 2) selle isiku, kellelt toetuse saaja tellis teenuse või töö või ostis kaupa, väljastatud osutatud teenuse, tehtud töö või müüdud kauba üleandmist-vastuvõtmist tõendava dokumendi ärakiri, kui investeeringuobjektiks on ehitis; 3) punktis 1 nimetatud arve või arve-saatelehe ärakirjal märgitud rahalise kohustuse tasumist tõendava arvelduskonto väljavõte või maksekorralduse ärakiri või väljatrükk. […]“ 28. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadus, mis jõustus 1. jaanuaril 2015: „[…] § 65. Maaelu arengu toetuste andmise korraldamine
(1)Maaelu arengu toetusi antakse Euroopa Komisjoni otsusega heakskiidetud programmi „Eesti maaelu arengukava 2014–2020” (edaspidi arengukava) alusel ja korras.
(2)Arvestades arengukavas sätestatud tingimusi, antakse maaelu arengu toetust Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu 10
(20)1-20-1599 Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 320–469), artikli 35 lõike 1 punktides b ja c nimetatud tegevusteks (edaspidi LEADER-projektitoetus) sama määruse artikli 33 lõikes 1 nimetatud kohaliku arengu strateegiate alusel. […] § 67. Maaelu arengu toetuse taotlejale esitatavad nõuded ja toetuse andmise tingimused
(1)Maaelu arengu toetust võib taotleda isik, kes vastab asjakohastes Euroopa Liidu õigusaktides, arengukavas ning käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud toetuse saamise nõuetele.
(2)Maaelu arengu toetuse andmise ja kasutamise tingimused ning korra (edaspidi toetuse andmise tingimused) kehtestab kooskõlas arengukavas sätestatuga valdkonna eest vastutav minister määrusega. […] § 79. Maaelu arengu toetuse taotluse rahuldamine ja rahuldamata jätmine […]
(4)Lisaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 59 lõikes 7 ja artiklis 60 ning sama määruse alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud alustele tehakse taotluse rahuldamata jätmise otsus, kui: […] 3) taotluses on esitatud valeandmeid või taotleja mõjutab taotluse menetlemist pettuse või ähvardusega või muul õigusvastasel viisil. […] § 81. Maaelu arengu toetuse maksmine
(1)Maaelu arengu toetus makstakse välja toetuse saajale, sealhulgas toetuse saajale, kes on valitud valikumenetluse korras, maksmise otsuse alusel.
(2)PRIA teeb maaelu arengu toetuse maksmise otsuse toetuse saaja esitatud maksetaotluse alusel ja maksab toetuse välja või teeb toetuse maksmisest keeldumise otsuse.
(3)PRIA teeb toetuse maksmisest keeldumise otsuse, kui pärast taotluse rahuldamist, kuid enne toetuse maksmist tehakse kindlaks taotluse rahuldamata jätmise alused või kui toetuse saaja ei ole täitnud toetuse saaja kohustusi. […] § 111. Toetusraha tagasinõudmine
(1)Kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha 11
(20)1-20-1599 toetuse saajalt, sealhulgas valikumenetluse korras valitud toetuse saajalt, osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. […]
(4)Toetusraha tagasinõudmise otsuse teeb PRIA Euroopa Liidu asjakohastes määrustes ja käesolevas seaduses sätestatud tähtaja jooksul. […] §
  1. Enne käesoleva seaduse jõustumist antud toetuse tagasinõudmine Enne
  2. aasta
  3. jaanuari kehtinud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse alusel antud toetusraha nõutakse tagasi käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras. […]“
  4. Põllumajandusministri
  5. veebruari
  6. a määrus nr 15 „Põllumajandusettevõtete tulemuslikkuse parandamise investeeringutoetuse andmise ja kasutamise tingimused ning kord“: „[…] §
  7. Määruse reguleerimisala Määrusega kehtestatakse „Eesti maaelu arengukava 2014–2020” (edaspidi arengukava) meetme 4 „Investeeringud materiaalsesse varasse” tegevuse liigi „Investeeringud põllumajandusettevõtte tulemuslikkuse parandamiseks” raames antava investeeringutoetuse (edaspidi toetus) andmise ja kasutamise tingimused ning kord. […] §
  8. Nõuded taotluse osaks olevatele dokumentidele
(1)Taotleja esitab PRIA-le koos avaldusega järgmised dokumendid: […] 6) hinnapakkumuste võrdlustabel, mis peab sisaldama pakkuja nime, pakkuja äriregistri- või isikukoodi, hinnapakkumuse kehtivusaega, olulisimaid näitajaid investeeringuobjekti valimisel, kavandatava investeeringuobjekti täpset nimetust, valitud hinnapakkumuse eelistust ja selle põhjendust, hinnapakkumuse vastavust taotleja esitatud tehnilistele tingimustele ja kavandatava investeeringuobjekti käibemaksuta maksumust; 7) paragrahvi 8 lõikes 1 nimetatud juhtudel vähemalt kolme pakkuja investeeringuobjekti hinnapakkumuse ärakirjad või kui taotleja ei ole saanud nõutud arvu investeeringuobjekti hinnapakkumusi, siis lisatakse taotlusele sellekohane põhjendus, mis sisaldab pakkuja nime, investeeringuobjekti täpset nimetust ja olulisimaid näitajaid investeeringuobjekti valimisel; 8) paragrahvi 8 lõigetes 2 ja 3 nimetatud juhtudel investeeringuobjekti hinnapakkumuse ärakiri; 9) kui toetust taotletakse § 5 lõike 1 punktides 1 ja 3 nimetatud tegevuse kohta, esitab taotleja koos avaldusega ehitustegevuse eelarve, mis sisaldab andmeid ehitise üldandmete (ehitisregistri kood, ehitusluba või kirjaliku nõusoleku number, katastritunnus, ehitise kasutusotstarve, ehitise 12
(20)1-20-1599 kavandatav kasutusotstarve, ehitise nimetus), ehitise tehniliste andmete (loomühikud, ehitise suletud netopind, ehitise maht), ehitise põhikonstruktsiooni materjalide (vundament, kande- ja jäigastavad materjalid, katus, katuslagi, vahelagi, välisseinad, katusekate, välisviimistlus, teekatte liik, teekatte pindala) ja ehitise eelarve (kulud, ettevalmistuskulud, välisrajatiste kulud, aluse- ja vundamendikulud, kandetarindite kulud, fassaadielementide kulud, katusekulud, ruumitarindite kulud, pinnakatete kulud, sisustuse kulud, inventari kulud, seadmete kulud, tehnosüsteemide kulud, ehitusplatsi korralduskulud, ehitusplatsi üldkulud) kohta; […] § 17. Toetuse saaja kohustused
(1)Toetuse saaja viib tegevuse ellu ja esitab tegevuse elluviimist tõendavad dokumendid PRIAle kuni kaheksas osas ühe taotluse kohta kahe aasta jooksul arvates PRIA poolt taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. […]
(2)Toetuse saaja on kohustatud: […] 2) tagama toetuse väljamaksmise aluseks olevate dokumentide nõuetekohasuse ja kulude abikõlblikkuse; […] 4) esitama järelevalve teostamiseks või muu kontrolli tegemiseks vajalikud andmed ja dokumendid määratud tähtaja jooksul; […] § 18. Investeeringu tegemist tõendavate dokumentide esitamine
(1)Toetuse väljamaksmiseks esitab toetuse saaja pärast tegevuse täielikku või osadena elluviimist ja selle eest täielikult või osaliselt tasumist PRIA e-teenuse keskkonna kaudu PRIAle maksetaotluse koos järgmiste dokumentidega: 1) selle isiku väljastatud arve-saateleht või arve ärakiri, kellelt toetuse saaja tellis teenuse või töö või ostis kaupa; 2) punktis 1 nimetatud arve-saatelehe või arve ärakirjal märgitud rahalise kohustuse tasumist tõendava maksekorralduse ärakiri või väljatrükk või arvelduskonto väljavõte; 3) paragrahvi 5 lõike 1 punktides 1, 3 ja 6 ning § 5 lõike 3 punktides 7 ja 10 nimetatud tegevuse korral selle isiku väljastatud osutatud teenuse või tehtud töö üleandmist-vastuvõtmist tõendava dokumendi ärakiri, kellelt toetuse saaja tellis teenuse või töö.
(2)Maksetaotluses esitab toetuse saaja tehtud investeeringu kohta järgmised andmed: […] 2) teave tehtud investeeringu summa ning investeeringu osalise või täieliku tegemise kohta; 13
(20)1-20-1599 3) teave müüjale või teenuse osutajale vähemalt omafinantseeringuga võrdse summa tasumise kohta, kui toetust taotletakse § 20 lõike 1 kohaselt toetuse väljamaksmiseks enne kulutuste tegemist; 4) teave investeeringu tegemist tõendavad dokumentide kohta (arve või arve-saateleht, maksekorraldus või selle väljatrükk või arvelduskonto väljavõte, mis tõendab müüjale kulude tasumist, tehtud tööde üleandmise-vastuvõtmise akt, liisinguleping koos maksegraafikuga); […]
(3)Koos maksetaotlusega esitab toetuse saaja § 5 lõike 1 punktis 1 või 3 nimetatud tehtud investeeringu kohta ehitustegevuse kulude andmed, mis peavad sisaldama järgmist teavet: ehitise nimetus, ehitisregistri kood, katastritunnus, üldkulud, ettevalmistuskulud, välisrajatiste kulud, aluse- ja vundamendikulud, kandetarindite kulud, fassaadielementide kulud, katusekulud, ruumitarindite kulud, pinnakatete kulud, sisustuse kulud, inventari kulud, seadmete kulud, tehnosüsteemide kulud, ehitusplatsi korralduskulud ning ehitusplatsi üldkulud. […]“ 30. Äriseadustik: „[…] § 135. Osaühingu mõiste
(1)Osaühing on äriühing, millel on osadeks jaotatud osakapital.
(2)Osanik ei vastuta isiklikult osaühingu kohustuste eest.
(3)Osaühing vastutab oma kohustuste täitmise eest kogu oma varaga. […]“ KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  1. Riigikohtu
  2. mai
  3. a osaotsusega on lõplikult kindlaks tehtud, et R. Merelaid ja E. Merelaid kui Mercanteri esindajad esitasid PRIA-le maakohtu otsuses kirjeldatud asjaoludel tahtlikult valeandmeid ning Mercanter sai sellise pettuse tulemusel aastatel 2013–2017 alusetult 143 737 eurot 38 senti Euroopa Liidu rahastatavaid põllumajandustoetusi.
  4. Esimese ja teise astme kohus panid R. Merelaiule ja osaliselt ka E. Merelaiule muu hulgas kohustuse maksta riigile tagasi see summa, mille ulatuses Mercanter alusetult toetust sai. Seda vaatamata asjaolule, et R. Merelaid ega E. Merelaid kui füüsilised isikud ise toetust ei saanud. Tegemist oli Mercanteri esindajatega, kes esitasid selle osaühingu nimel ja huvides valeandmeid, mille põhjal Mercanterile alusetult toetust maksti.
  5. Mercanter juriidilise isikuna on praeguseks lõppenud, sest ta kustutati ühinemisel Mereel Invest OÜ-ga
  6. juunil 2019 äriregistrist. Mereel Invest OÜ, kellele Mercanteri õigused ja kohustused ÄS § 391 lg 4 kohaselt üle läksid, on endiselt äriregistris ja seega õigusvõimeline. Samas käib selle äriühingu viimane registripidajale esitatud majandusaasta aruanne
  7. aasta kohta. Selles aruandes on märgitud, et osaühingu tegevust ei toimunud. Kõnesoleva aruande kohaselt on osaühingu bilansis üksnes osakapital summas 2500 eurot. Äriregistri andmebaasis kajastatud 14
(20)1-20-1599 teabe kohaselt ei ole Mereel Invest OÜ käibemaksukohustuslane ja tal on maamaksuvõlg summas 164 eurot 47 senti.
  1. Seega nõutakse käsilolevas asjas pettuse tõttu välja makstud toetuse tagastamist R. Merelaiult ja E. Merelaiult olukorras, kus toetuse saajat ennast enam ei ole ja tema õigusjärglase kohta avalikest allikatest nähtuv teave näib esmapilgul viitavat sellisele varalisele seisundile, mis on toetuse tagasimaksmiseks ebapiisav.
  2. See, kas kolleegium saab jätta maa- ja ringkonnakohtu otsuse avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamise kohta muutmata, oleneb sellest, kas on olemas materiaalõiguslik alus nõuda Mercanterile põhjendamatult makstud toetussumma tagastamist Mercanteri või tema õigusjärglase Mereel Invest OÜ asemel R. Merelaiult ja E. Merelaiult. (I) Taotluse esimesest küsimusest
  3. Mercanterile maksti alusetult toetust ühel korral põllumajandusministri
  4. septembri
  5. a määrusega nr 89 reguleeritud Eesti maaelu arengukava 2007–2013 meetme 1.4.1 „Investeeringud mikropõllumajandusettevõtete arendamiseks“ raames ja veel kahel korral põllumajandusministri
  6. veebruari
  7. a määrusega nr 15 reguleeritud Eesti maaelu arengukava 2014–2020 meetme „Investeeringud põllumajandusettevõtte tulemuslikkuse parandamiseks“ raames. Euroopa Liidu osalust nendes maaelu arengu programmides rahastati EAFRD-st.
  8. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rahastamist, haldamist ja seiret käsitles
  9. aasta lõpuni määrus nr 1306/
  10. Määrus nr 1306/2013 on tagasinõude alus ka juhul, kui toetus määrati ja maksti välja enne selle määruse jõustumist (Euroopa Kohtu
  11. mai
  12. a otsus asjas nr C-580/17, p-d 39–42 ja Riigikohtu halduskolleegiumi
  13. oktoobri
  14. a otsus nr 3-15-1188/30, p 19). Määrust nr 1306/2013 täiendab määrus nr 640/
  16. Kolleegiumi hinnangul tuleneb õiguslik alus Mercanterile eeskirjade eiramise tõttu antud toetuste tagasinõudmiseks määruse nr 1306/2013 art 56 („EAFRD erisätted“) esimesest lõigust koostoimes art 54 („Ühissätted“) lg-ga 1 ja määruse nr 640/2014 art 35 lg 6 esimese lausega. Ekslik on aga kannatanu viide määruse nr 1306/2013 artiklile 58, sest osutatud säte on adresseeritud liikmesriikidele ega ole seega otsekohaldatav. Samuti ei puutu praegusel juhul asjasse kannatanu osutatud ÄS § 188 lg
  18. Määruse nr 1306/2013 art 56 esimene lõik sätestab, et liikmesriigid teevad maaelu arengu tegevustes või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise või hooletuse korral finantskohandusi, tühistades vastava liidu rahastamise kas osaliselt või täielikult. Liikmesriigid võtavad arvesse tuvastatud eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset. Sama määruse art 54 lg 1 kohaselt nõutakse alusetult tehtud makse tagasi toetusesaajalt. Määruse nr 640/2014 art 35 lg 6 esimene lause täpsustab, et kui tehakse kindlaks, et toetusesaaja esitas toetuse saamiseks võltsitud tõendeid või jättis vajaliku teabe hooletuse tõttu esitamata, toetust ei maksta või tühistatakse see täielikult. Toetusesaaja mõiste on defineeritud määruse nr 640/2014 artikli 2 lg 1 punktis
  19. Praegusel juhul saab toetusesaajaks kahtlusteta pidada Mercanteri.
  20. Viidatud normid ei sätesta otsesõnu alust nõuda toetuse tagastamist teistelt isikutelt peale toetusesaaja, sh ka mitte toetuse saaja esindajatelt, kes toetuse saaja nimel ja huvides pettuse toime panid. 15
(20)1-20-1599
  1. Samas näeb kohtute viidatud määrus nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta artiklis 7 ette, et ühenduse haldusmeetmeid ja -karistusi võib kohaldada ka selliste isikute suhtes, kes eiramises osalesid, ning nende isikute suhtes, kes vastutavad eiramise eest või kes peavad tagama, et eiramisi ei toimuks. Eeskirjade eiramise mõiste (art 1 lg 2) hõlmab ka toetuse saamiseks valeandmete esitamist. Ühenduse haldusmeetmetena on kõnesoleva määruse art 4 lg 1 kohaselt käsitatav mh põhjendamatult saadud soodustuse äravõtmine, sh kohustus maksta põhjendamatult saadud summad tagasi.
  2. Seega oleneb vastus küsimusele, kas Mercanterile alusetult makstud toetuse tagastamist saab nõuda ka R. Merelaiult ja E. Merelaiult, kõigepealt sellest, kas määruse nr 1306/2013 art 56 esimest lõiku ja art 54 lg-t 1 ning määruse nr 640/2014 art 35 lg 6 esimest lauset on võimalik kohaldada koosmõjus määruse nr 2988/95 artikliga 7 nii, et määruste nr 1306/2013 ja 640/2014 viidatud sätetes ette nähtud haldusmeedet – kohustust maksta alusetult saadud toetus tagasi – saab käesoleva kohtuasja asjaoludel rakendada ka nende isikute suhtes, kes ise toetusesaajaks ei kvalifitseeru, kuid kes osalesid toetuse alusetu maksmiseni viinud eiramises. See omakorda sõltub ennekõike sellest, kas määruse nr 2988/95 artiklil 7 on kõnesolevas osas vahetu õigusmõju.
  3. Asjassepuutuvate määruste tekstist ega Euroopa Kohtu senisest praktikast määruse nr 2988/95 art 7 sisustamisel ei saa teha üheseid järeldusi käesoleva kohtuasja jaoks. Samuti ei ole Euroopa Kohtu menetluses sarnaseid juhtumeid puudutavaid eelotsusetaotlusi. Seega pole tegemist acte clair`i või acte éclairé olukorraga.
  4. Määruse nr 2988/95 art 2 lg 3 kohaselt määratleb eeskirjade nõuetekohaseks kohaldamiseks vajalike haldusmeetmete ja -karistuste laadi ja ulatuse ühenduse õigus, võttes arvesse eeskirjade eiramise laadi ja raskust, antud või saadud soodustust ja vastutuse astet. Sama määruse põhjenduste kohaselt nähakse eeskirjade eiramiste kirjeldused ja sellega seotud haldusmeetmed ja -karistused ette vastavalt samale määrusele valdkondade eeskirjades.
  5. Ühenduse seadusandja on kehtestanud määruse nr 2988/95 vastuvõtmisega rea üldpõhimõtteid ja nõudnud, et neid järgitaks üldreeglina kõikide valdkondade õigusnormides (Euroopa Kohtu
  6. märtsi
  7. a otsus asjas nr C-420/06, p 61).
  8. Euroopa Kohus on määruse nr 2988/95 vahetut õigusmõju otsesõnu eitanud osas, mis puudutab selle artiklis 5 ette nähtud halduskaristusi, märkides mh järgmist: „Tahtlike või hooletusest tulenevate eiramiste osas sätestab kõnealuse määruse artikkel 5 ainult seda, et nende tulemuseks „võivad” olla teatud halduskaristused, mis on loetletud nimetatud artiklis, samas kui nende isikute kategooriate osas, kelle suhtes neid karistusi võidakse kohaldada, sätestab asjaomase määruse artikkel 7, et neid karistusi „võib” kohaldada mitte ainult eeskirju eiranud ettevõtjate suhtes, vaid ka isikute suhtes, kes eiramises osalesid, ning nende isikute suhtes, kes vastutavad eiramise eest või kes peavad tagama, et eiramisi ei toimuks.“ (Euroopa Kohtu
  9. oktoobri
  10. a otsus asjas nr C-367/09, p 35) Need sätted ei määratle täpselt, millist määruse nr 2988/95 artiklis 5 nimetatud sanktsiooni tuleb kohaldada liidu finantshuve kahjustava eeskirjade eiramise korral ega nende isikute kategooriat, kelle suhtes saab kohaldada sellisel juhul asjaomast sanktsiooni (samas, p 36).
  11. Märgitud põhjusel asus Euroopa Kohus seisukohale, et määruse nr 2988/95 artikleid 5 ja 7 ei kohaldata nii, et halduskaristuse saaks määrata ainult nimetatud sätete alusel, kuna selleks, et liidu finantshuvide kaitsmiseks määrata teatud isikute kategooriale halduskaristus, peab enne asjaomase eeskirjade eiramise toimepanemist kas siis liidu seadusandja olema kehtestanud valdkondlikud eeskirjad, millega kõnealune karistus on määratletud ja on kehtestatud kõnealusele isikute kategooriale selle karistuse kohaldamise tingimused, või kui sedalaadi eeskirju ei ole veel liidu tasandil kehtestatud, peab selle liikmesriigi õiguses, kus eiramine toime pandi, olema ette 16
(20)1-20-1599 nähtud halduskaristus sellesse kategooriasse kuuluvate isikute suhtes (vt viidatud otsus asjas nr C-367/09, p 43).
  1. Lisaks nähtub asjas nr C-367/09 tehtud Euroopa Kohtu otsuse punktidest 44–62, et liidu finantshuvide kahjustamise eest sanktsioonide kohaldamine määruse nr 2988/95 artiklis 7 nimetatud isikutele, eeldab Euroopa Liidu tasandil või liikmesriigi õiguses ette nähtud selget ja üheselt mõistetavat õiguslikku alust. Sellise sanktsiooni kohaldamiseks on vaja, et liidu tasandil kehtestatud valdkondlikes eeskirjades või nende puudumisel riigisisestes eeskirjades oleks ette nähtud asjaomase isikute kategooria suhtes halduskaristuse kohaldamine.
  2. Eelmärgitud seisukoht on kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga, mille kohaselt saab karistuse, isegi kui see ei ole kriminaalkaristus, määrata ainult juhul, kui selleks on olemas selge ja üheselt mõistetav õiguslik alus (Euroopa Kohtu
  3. detsembri
  4. a otsus asjas nr C-670/11, p 50).
  5. Järelikult on Euroopa Kohtu praktika põhjal ühemõtteliselt selge, et sanktsioonide (halduskaristuste) kohaldamisel määruse artiklil 7 vahetut õigusmõju ei ole.
  6. Samavõrra selge ei ole aga see, kas määruse nr 2988/95 art 7 vahetu õigusmõju on välistatud ka juhul, kui tegemist on eiramise tõttu põhjendamatult makstud toetuse tagasinõudmisega.
  7. Nimelt tuleb silmas pidada, et kohustus maksta põhjendamatult saadud summa tagasi on haldusmeede määruse nr 2988/95 art 4 tähenduses, mitte aga halduskaristus sama määruse art 5 mõttes. Määruse nr 2988/95 art 4 lg 4 näeb expressis verbis ette, et selles artiklis sätestatud meetmeid ei käsitata karistusena. Seega ei laiene neile ka määruse nr 2988/95 art 2 lg-s 2 sätestatud kuritegude ja karistuste määratletuse põhimõte ega ka mittekriminaalõiguslike karistuste aluse selguse nõue, millele Euroopa Kohus omistas asjas nr C-367/09 seisukoha kujundamisel olulise tähenduse (vt viidatud otsuse punktid 39 ja 61).
  8. Euroopa Kohus on leidnud, et olukorras, kus kohaldatavates valdkonna eeskirjades ei ole nende eiramise eest karistust ette nähtud, ei ole määruse nr 2988/95 art 5 piisav alus halduskaristuse kohaldamiseks, küll aga tuleb ka sellisel juhul kohaldada haldusmeedet määruse nr 2988/95 art 4 lg 1 esimese taande tähenduses, mis seisneb alusetult makstud abi tagasinõudmises. Nimelt ei ole eeskirjade eiramise tõttu alusetult saadud soodustuse tagastamise kohustus mitte karistus, vaid lihtsalt selle tuvastamise tagajärg, et liidu õigusnormide alusel soodustuse saamiseks vajalikud tingimused on täitmata, mistõttu saadud soodustus on alusetu. Selle tuvastamine, et liidu õigusnormidest tuleneva soodustuse saamiseks vajalikud tingimused olid loodud kunstlikult, muudab saadud soodustuse igal juhul alusetuks ja selle tagastamise kohustus on seega põhjendatud. Järelikult ei ole ebaseadusliku tegevuse abil alusetult saadud soodustuse tagasimaksmise kohustus vastuolus seaduslikkuse põhimõttega. (Vt lähemalt viidatud otsus asjas nr C-670/11, p-d 60–67 ja 72 ning
  9. mai
  10. a otsus liidetud kohtuasjades nr C-260/14 ja C-261/14, p 50.)
  11. Ühtlasi on Euroopa Kohus määruse nr 2988/95 osa sätete vahetut õigusmõju otsesõnu jaatanud (vt nt Euroopa Kohtu
  12. juuni
  13. a otsus asjas nr C-278/02, p-d 24–35 ja
  14. aprilli
  15. a otsus liidetud asjades nr C-447/20 ja C-448/20, p-d 87–93).
  16. Siiski on Euroopa Kohus tõdenud sedagi, et kuna määrus nr 2988/95 piirdub liidu finantshuve kaitstes kontrolli ja karistusi käsitlevate üldnormide kehtestamisega, peab vääralt kasutatud vahendeid tagasi nõudma teiste, nimelt vastavalt olukorrale eri valdkondi reguleerivate sätete alusel (Euroopa Kohtu
  17. detsembri
  18. a otsus asjas nr C-599/13, p 37). 17
(20)1-20-1599
  1. Kolleegiumi hinnangul kõneleb nii mõndagi sellise tõlgenduse kasuks, mille kohaselt annab määruse nr 2988/95 art 7 koosmõjus toetuse tagasinõudmist reguleerivate valdkondlike eeskirjadega praeguse kohtuasja asjaoludel aluse nõuda eeskirjade eiramise tõttu makstud toetuse tagasimaksmist toetusesaaja asemel isikult, kes eiramises osales. Käesolevas asjas on tegemist olukorraga, kus toetuse saamiseni viinud eiramine seisnes tahtlikus valeandmete esitamises (pettuses), milles isikud, kelle vastu toetuse tagastamise nõue esitati, osalesid tahtlikult, ning toetuse saajalt pole tema lõppemise tõttu võimalik toetust tagasi nõuda, samas kui perspektiiv nõuda toetus tagasi toetusesaaja õigusjärglaselt on prima facie ebakindel.
  2. Siinkohal tuleb märkida, et erinevalt küsimusest, kas isik vastutab (teise isiku) eiramise eest või kas ta peab tagama, et (teise isiku) eiramisi ei toimuks, ei eelda eiramises osalemise kindlakstegemine tavaliselt täiendava (vastutust laiendava) õigusliku aluse olemasolu. See, kas isik osales tegevusega toime pandud eiramises, on fakti küsimus (olukord võib olla mõnevõrra teistsugune, kui eiramine on pandud toime tegevusetusega, sest siis on tarvis täiendavalt kindlaks teha ka konkreetse isiku õiguslik kohustus tegutseda). Eiramises osalemises tehtav etteheide rajaneb juhtudel, mil eiramine seisneb tegevuses, enamasti nendelsamadel eeskirjadel, mida eirati. Ka asjas nr C-367/09 tehtud Euroopa Kohtu otsuse punktist 45 võib kaudselt järeldada, et käsitamaks kedagi määruse nr 2988/95 artiklis 7 nimetatud isikuna, kes osales eiramises, ei pruugi alati olla tarvis tugineda täiendavalt mõnele liidu või liikmesriigi õigusest tulenevale normile.
  3. Kolleegiumi hinnangul on R. Merelaid ja E. Merelaid käesoleva kohtuasja asjaoludel käsitatavad määruse nr 2988/95 artiklis 7 nimetatud isikutena, kes osalesid Mercanteri eiramises.
  4. Liidu seadusandja näib olevat lähtunud sellest, et EAFRD-st (kaas)rahastatud programmidest eiramise tõttu makstud toetuse tagasimaksmist on teatud juhtudel võimalik nõuda ka isikutelt, kes ise ei ole toetusesaajad. Sellele osutab määruse nr 1306/2013 art 54 lg 3 punkt b, mis lubab liikmesriigil jätta tagasinõudemenetluse alustamata mh juhul, kui tagasinõudmine osutub võimatuks, kuna võlgnik või eeskirjade eiramise eest juriidilist vastutust kandvad isikud on liikmesriigi õiguse kohaselt tunnistatud maksejõuetuks. Osutatud sätte teisel alternatiivil on mõte üksnes juhul, kui eksisteerib võimalus nõuda eeskirjade eiramisega saadud toetus tagasi mitte üksnes võlgnikult (toetusesaajalt) endalt, vaid ka mõnelt muult isikult, kes kannab eeskirjade eiramise eest juriidilist vastutust. Kolleegiumi hinnangul võiks osutatud sättes viidatud juriidilise vastutuse tekkimise alusena kõne alla tulla ka määruse nr 2988/95 art 7 see alternatiiv, mis räägib isikutest, kes osalesid eiramises.
  5. Olukord, kus juriidilisest isikust toetusesaaja lõppemine või maksejõuetus muudaks eeskirjade tahtliku eiramise tõttu alusetult makstud toetuse tagasinõudmise alati sisuliselt võimatuks, avaks tee ulatuslikeks kuritarvitusteks ja kahjustaks liidu finantshuve olulisel määral. Juhtudel, nagu praegune, kus eiramise tõttu makstud toetuste tagasinõudmise alused on ennekõike liidu õiguse reguleerida, ei pruugi lootus, et liikmesriigid täidavad määruse nr 1306/2013 artiklist 58 juhindudes kõik liidu õiguse lüngad riigisiseste normidega, olla kõige efektiivsem lahendus liidu finantshuvide kaitsmiseks. Pigem tuleks võimaluse korral eelistada liidu normide sellist tõlgendust, mis lubaks vahetult nendele tuginedes eeskirjade eiramiste – ennekõike pettuste – tõttu alusetult makstud toetussummad tagasi nõuda ka eiramise toimepanijatelt, kes ise toetusesaajad pole.
  6. Samas ei ole kolleegiumi arvates Euroopa Kohtu täiendava seisukohata siiski selge, kas määruse nr 2988/95 art 7 koosmõjus valdkondlike eeskirjadega – praegusel juhul määruse nr 1306/2013 art 56 esimese lõigu, art 54 lg-ga 1 ning määruse nr 640/2014 art 35 lg-ga 6 – moodustab vahetu õigusmõjuga õigusliku aluse selleks, et nõuda põhjendamatult makstud toetus toetusesaaja asemel tagasi isikult, kes osales eiramises. 18
(20)1-20-1599
  1. Eeltoodud põhjustel taotleb kolleegium Euroopa Kohtult eelotsust küsimuses, kas selliste asjaolude korral nagu käesolevas kohtuasjas tuleneb määruse nr 2988/95 artiklist 7 koostoimes määruse nr 1306/2013 art 56 esimese lõigu, art 54 lg-ga 1 ning määruse nr 640/2014 art 35 lg-ga 6 vahetu õigusmõjuga alus nõuda pettuse tõttu saadud ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) rahastatud toetuse tagasimaksmist juriidilisest isikust toetusesaaja esindajatelt, kes esitasid toetuse väljapetmiseks tahtlikult valeandmeid. (II) Taotluse teisest küsimusest
  2. Sõltumata eeltoodust ei saa praeguse kohtuasja asjaoludel aga täielikult välistada ka tõlgendust, et ehkki toetust taotles ja sai Mercanter kui juriidiline isik, tuleb ka R. Merelaidu ja E. Merelaidu ennast käsitada toetusesaajatena määruse nr 1306/2013 art 54 lg 1 ja määruse nr 640/2014 art 35 lg 6 tähenduses.
  3. Lisaks sellele, et R. Merelaid ja E. Merelaid olid Mercanteri esindajad, kes toetuse välja petsid, olid nad toetuse väljapetmise ajal kordamööda ka Mercanteri ainuosanikud. R. Merelaid oli Mercanteri ainuosanik ja juhatuse ainukene liige
  4. novembrist 2005 kuni
  5. detsembrini
  6. Viimati nimetatud kuupäeval sai Mercanteri ainuosanikuks ja juhatuse ainuliikmeks E. Merelaid, kes jäi sellesse rolli osaühingu kustutamiseni äriregistrist. R. Merelaid jätkas aga ka pärast Mercanteri osa võõrandamist ja juhatusest lahkumist selle äriühingu nimel tegutsemist E. Merelaiult saadud volituse alusel. Samal ajal olid R. Merelaid ja E. Merelaid omavahel abielus. Need faktid annavad alust järelduseks, et perioodil, mil Mercanter sai pettuse abil toetusi, olid R. Merelaid ja E. Merelaid mõlemad selle äriühingu tegelikud kasusaajad, kelle juhtimise ja kontrolli all Mercanter tegutses. Seda olenemata asjaolust, emb-kumb nendest parasjagu Mercanteri osanik ja juhatuse liige oli.
  7. Kui pidada osutatud asjaolusid piisavaks, käsitamaks Mercanteri kõrval toetusesaajana ka R. Merelaidu ja E. Merelaidu, võiks kõne alla tulla Mercanterile alusetult makstud toetuse tagasinõudmine R. Merelaiult ja E. Merelaiult üksnes määruste nr 1306/2013 ja 640/2014 eespool osutatud sätete alusel. Sellisel juhul poleks toetusraha tagasinõudmisel tarvis täiendavalt tugineda määruse nr 2988/95 artiklile
  9. Siiski tuleb silmas pidada, et juriidiliselt oli osaühing Mercanter R. Merelaiust ja E. Merelaiust erinev õigussubjekt. Eesti õiguse kohaselt ei vastuta osanik isiklikult osaühingu kohustuste eest (ÄS § 135 lg 2). Seetõttu ei pruugi R. Merelaiu ja E. Merelaiu lugemine Mercanterile antud toetuse saajateks olla täiel määral kooskõlas õigusselguse ja õiguskindluse põhimõttega. Euroopa Kohus on selgitanud, et alusetult makstud summasid saab tagasi nõuda ainult kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtetega ning õiguskindluse põhimõte nõuab, et liidu õigusnorm peab võimaldama asjassepuutuvatel isikutel täpselt teada oma sellest normist tulenevate kohustuste ulatust (vt viidatud otsus asjas nr C-599/13, p-d 50–51).
  10. Teisalt võib aga väita, et käesoleva kohtuasja asjaoludel pidi kohustus Mercanterile välja petetud toetus ise tagasi maksta olema R. Merelaiule ja E. Merelaiule mõistlikult ettenähtav. R. Merelaid ja E. Meralaid ei eiranud eeskirju hooletusest, vaid panid korduvalt toime tahtlikud kuritarvitused, mis olid suunatud toetuse väljapetmisele.
  11. Eeltoodud põhjustel taotleb kolleegium Euroopa Kohtult eelotsust ka küsimuses, kas sellistel asjaoludel, nagu käesolevas kohtuasjas, kus EAFRD-st rahastatav toetus on pettuse tõttu määratud ja välja makstud piiratud vastutusega äriühingule (Eesti osaühing), saab toetusesaajana määruse nr 1306/2013 artikli 54 lõike 1 ning määruse nr 640/2014 artikli 35 lõike 6 mõttes käsitada ka 19
(20)1-20-1599 toetust saanud äriühingu esindajaid, kes panid pettuse ühiselt toime ja kes ühtlasi olid toetuse väljapetmise ajal toetust saanud äriühingu tegelikud kasusaajad. (III) Kokkuvõte
  1. Neil põhjustel leiab kolleegium, et kaitsjate kassatsioonide lahendamine eeldab osas, mis puudutab kannatanu avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamist, Euroopa Liidu toimimise lepingu art 267 lg 1 punkti b ja sama artikli kolmanda lõike kohaselt Euroopa Kohtult eelotsuse taotlemist.
  2. Riigikohus peatab praeguses kriminaalasjas
  3. mai
  4. a otsusega lahendamata küsimustes kassatsioonimenetluse kuni Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni (protokolli (nr 3) Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta artikli 23 lg 1 alusel). (allkirjastatud digitaalselt) 20
(20)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.