lg 2 p 7, 8, 9 alusel vangistusega 1 aasta 5 kuud, mis jäeti
lg 1, 3 alusel täielikult täitmisele pööramata 3-aastase katseajaga; väärteokorras karistatud 1-l korral (kehtiv karistus). Tõkend: elukohast lahkumise keeld alates 13.03.2021.a; kahtlustatavana kinnipidamine 12.03.– 13.03.2021.a. süüdistuses
Süüdi tunnistada Sten Palmre
MS § 238 lg 2 kohaselt vähendada karistust 1/3 võrra ja mõista Sten Palmre karistuseks 8 (kaheksa) kuud vangistust. 3.
lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg 12.03–13.03.2021.a., s.o 2 (kaks) päeva vangistust karistusaja hulka ja karistuseks mõista 7 (seitse) kuud 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust. 4.
lg 1, 3 alusel määrata, et mõistetud karistust, 7 kuu 28 päeva pikkust vangistust, ei pöörata täielikult täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 1 (ühe) aasta 6 (kuue) kuu pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ning järgib
lg 1 p-des 1-6 sätestatud kontrollnõudeid, kohustudes: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas: xxx; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.
lg 2 p-de 2 ja 21 alusel on Sten Palmre kohustatud käitumiskontrolli ajal: - mitte tarvitama alkoholi; - mitte omama või tarvitama narkootilisi või psühhotroopseid aineid.
POOLTE SEISUKOHAD Prokurör leidis, et süüdistatava süü on tõendatud täies mahus, tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud ja palus süüdistatav süüdi mõista. Prokuröri hinnangul alustas konflikti süüdistatav ning tema tegevuse tõttu asus kannatanu jooksma ja selle käigus kukkus ning vigastas reieluud ja kätt. Kukkumist ei oleks toimunud, kui ta ei oleks pidanud põgenema süüdistatava eest. Prokuröri hinnangul on süüdistatav selle osateo toime pannud kaudse tahtlusega, kuivõrd pidi ette nägema ja aru saama, et alkoholijoobes olev kannatanu võib joostes kukkuda ja end vigastada, sh saada reieluu vigastuse. Samuti on tõendatud süüdistatava poolt maaslamava kannatanu löömine süüdistuses märgitud viisil ja ulatuses. Prokuröri hinnangul on tsiviilhagis esitatud varaline kahju tõendatud toimikusse lisatud tõenditega ja mittevaralise kahju osas jätab prokurör summa kohtu otsustada, kuid leiab, et selle väljamõistmine on põhjendatud. Prokurör peab põhjendamatuks rahalise karistuse mõistmist. Prokurör palub S. Palmre süüdi mõista
MS § 238 lg 2 alusel vangistusega 8 kuud, millest arvata
lg 1 alusel maha 2 päeva, mõistes lõplikuks karistuseks vangistuse 7 kuud ja 28 päeva. Mõistetud vangistuse võib jätta
lg 1, 3 alusel täielikult täitmisele pööramata, kui süüdistatav ei pane 1 aasta ja 6 kuulise katseaja kestel toime uut kuritegu ja täidab
Kannatanu kohtuistungile ei ilmunud, kuid on esitanud tsiviilhagi varalise kahju osas summas 3567.25 eurot ja mittevaralise kahju osas 10 000 euro suuruses summas. Kannatanu esindaja leiab, et süüdistus on tõendatud täies mahus ja süüdistatav on põhjustanud kannatanule moraalset kahju ja tervisekahjustusi. Kannatanu esindaja leiab, et kogu situatsiooni vältel oli ründavamaks pooleks süüdistatav, kelle eest ära joostes kannatanu saigi kukkudes jalavigastuse. Esindaja leiab, et varalised kahjud on asjakohased, kuna need on kulutatud meditsiinile, tervise taastamisele. Mittevaralise kahju nõue väljendab kannatanu enda hinnangut moraalsetele kannatustele ja elukvaliteedi langusele. Esindaja palub tsiviilhagi rahuldada. Kaitsja leiab, et süüdistatav on andnud usaldusväärseid ütlusi, kogu sündmuste käiku tuleb vaadelda laiemalt. Samuti juhib kaitsja tähelepanu sellele, et enne jooksmist tegi kannatanu viimase vägivalla akti süüdistatava suunas- nimelt jalalöögi ja siis hakkas jooksma. Ühtegi põhjust arvata, et ta tundis hirmu süüdistatava ees, ei ole. On usutav, et ta võttis viinad ja seetõttu jooksis ära. Kannatanu kukkumine ei olnud kuidagi mõjutatud Sten Palmrest, see on objektiivselt tuvastatav videosalvestiselt nähtava pinnalt. Kuivõrd S. Palmre ei põhjustanud ei jooksmist ega kukkumist, ei saa seda talle süüks panna ja selles osas on esitatud süüdistus põhjendamatu. Kaitsja möönab, et süüdistatav vastutab kannatanu hilisema löömise eest, kuid juhib tähelepanu, et ta tuli koheselt peale lahkumist sündmuskohale tagasi, kui nägi politseid ja kiirabi. Ta on esimesest hetkest alates läbivalt tegu tunnistanud (löömise osas) ja avaldanud kahetsust, mistõttu on tegemist karistust kergendava asjaoluga. Kannatanu ravikuludega seoses juhib kaitsja tähelepanu sellele, et ekspertiisiakti leheküljelt 5 nähtub, et täiendava operatsiooni vajadus kannatanu suhtes oli tingitud tema endapoolsest raviskeemist mittekinnipidamisest ja pikaleveninud ravi ei ole seotud traumaga. Süüdistatava isikut arvestades palub kaitsja arvesse võtta, et ta on küll karistatud, kuid läbis katseaja edukalt ja tegi koostööd kriminaalhooldajaga. Läbis edukalt ka sõltuvusravi. Samuti on 4 tal olnud alates 01.02.2019 kindel töökoht ja sissetulek. Kaitsja möönab, et antud juhul rahaline karistus kõne alla ei tule, kuivõrd süüdistatav klaarib ka varasemaid võlgnevusi, kuid palub mõista süüdistatavale lühemaajalisem tingimuslik vangistus, ilma käitumiskontrolli kohustuseta. Samas, kui kohus peab seda vajalikuks, siis palub sotsiaalprogrammi mitte määrata, kuivõrd isik käib juba omal initsiatiivil psühholoogi juures. esitatud tsiviilhagile vaidleb kaitsja vastu, leides, et ravikulud on seotud kõik luumurruga, mille tekkimises süüdistataval puudub süü. Samuti on ebaselge transpordikulude vajalikkus, riietega seonduvalt on tõenäoline nende vigastamine kukkudes, mitte löökidest. Kaitsja palub nii varalise kui mittevaralise kahju nõuded rahuldamata jätta, kannatanu menetluskulud palub riigi kanda jätta ja ülejäänud menetluskulude tasumine ajatada ühele aastale. Süüdistatav Sten Palmre tunnistas end kohtuistungil talle etteheidetavate kuritegude toimepanemises osaliselt süüdi, leides, et ta ei ole süüdi kannatanu kukkumises ning et lööke oli vähem, kui süüdistuses kajastatud. Kohtuistungil jäi süüdistatav lühimenetluse taotluse juurde ning ei taotlenud enda ülekuulamist kohtuistungil, kinnitades, et jääb kohtueelses menetluses antud ütluste juurde. Tsiviilhagile vaidleb vastu ega tunnista mittevaralist ega varalist kahju. Viimases sõnas avaldas, et kahetseb juhtunut siiralt ja elab seda väga üle. KOHTU SEISUKOHT Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, süüdistatava süü tunnistamise ja kohtulikul uurimisel antud ütlused, uurinud, avaldanud ja kontrollinud kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid, sh videosalvestisi, kõrvutades neid ning hinnanud oma siseveendumuse kohaselt, on seisukohal, et süüdistatava süü talle esitatud süüdistuses
lg 1 p 1 järgi on tõendamist leidnud kogu esitatud süüdistuse mahust osaliselt, nimelt vägivalla toimel tervisekahjustuste tekitamise osas ning süüdistatava tegevus selles osas on õigesti kvalifitseeritud. Kohtu hinnangul ei ole süüdistatavale inkrimineeritav kannatanu kukkumine ning sellest tulenevad tervisekahjustused. Kohtuistungil tunnistas Sten Palmre ennast esitatud süüdistuses osaliselt süüdi, leides, et tema ei ole süüdi kannatanu kukkumises ning löökide arv oli väiksem, kui kajastatud süüdistuses. Süüdistatav Sten Palmre kohtuistungil enda ülekuulamist ei soovinud, kinnitades, et jääb kohtueelses menetluses antud ütluste juurde/tl 176pö/. Sten Palmre kahtlustatavana antud ütlustest /tl 107-109/ nähtub, et ta tunnistab, et lõi kannatanut. 12.03.2021 õhtusel ajal oli ta Balti jaamas ning nägi seal meesterahvast (kohtumenetluses tuvastatud kui K. M), kellega hakkasid koos viina jooma. Käisid koos poes Araxes ja pärast poeskäiku hakkas meesterahvas temaga ülbitsema, seejärel eest ära jooksma koos viinaga. S. Palmre jooksis kannatanule järgi, kuna teda ärritas, et mees viinaga ära jooksis, kuid teine kukkus ja siis lõi S. Palmre kannatanut jalaga pähe 2-3 korda ja selga. Peale seda võttis tema jopest kinni ja raputas teda. Siis astus S. Palmre eemale, kuid nähes politseid läks sündmuskohale tagasi ja tunnistas kohe üles, et tema lõi meest. Kinnitab, et oli tarvitanud sel õhtul alkoholi ja suitsetanud kanepit. Kahetseb tehtut ning on valmis minema nõustamisele. Asjaolu, et just S. Palmre sündmuskohal kannatanule tervisekahjustuste tekitajana tuvastati ja kinni peeti nähtub ka isiku (Sten Palmre) kahtlustatavana kinnipidamise protokollist /tl 102-105/, mis tõendab, et 12.03.2021 kell 21.46 Tallinnas Reisijate tänav 1 juures peeti kinni Sten Palmre. Isiku (Sten Palmre) läbivaatuse protokoll koos fototabelitega /96-101/ tõendab süüdistatava ütlusi, kuivõrd temal endal (S. Palmrel) tervisekahjustused puudusid. Samuti nähtub sellelt isiku riietus: peas hall müts, seljas sinine jope, jalas tumesinised teksapüksid ja pruunid jalanõud. Seljas on musta värvi seljakott valge vertikaalse kirjaga Adidas, mis läheb kokku (edasiselt kajastatud) asitõendivaatlusprotokollis märgitud isiku kirjeldusega ning on nähtav ka 5 sellele lisatud videosalvestiselt. Indikaatorvahendi kasutamise protokolli /tl 94/ kohaselt tuvastati süüdistataval S. Palmre sündmuse toimumise järgselt 12.03.2021 kell 22.25 alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,83 mg/l kohta, mis kinnitab tema ütlusi alkoholi tarvitamise kohta enne juhtunut. Lisaks süüdistatava poolt süü osalisele tunnistamisele, on tema süü vägivallaga tekitatud tervisekahjustuste osas tõendatud ka järgnevaga. Kannatanu K M ütlustest /tl 29-31, 73-75, 126128/ nähtub, et tema 12.03.2021 kella 19.00 ajal läks Tallinna Balti jaama ning jõi seal koos sõbraga alkoholi, kes lahkus enne (järgnenud) konflikti. Seejärel ta ei mäleta, kas tarbis alkoholi üksi edasi või koos süüdistatavaga. Kannatanu mäletab, kuidas ta põgenes süüdistatava eest ja kukkus. Pärast kukkumist mäletab, et süüdistatav lõi teda vastu jalgasid ja ta tundis valu; löök oli vastu paremat jalga, põlveõndlasse ja reie väliskülje pihta, tundis mitut lööki, valus oli ka siis, kui süüdistatav oli tal põlvega seljas; lööke pidi olema ka vastu pead ja nägu, sest seal olid vigastused, kuid ta ei kukkunud; samuti oli tal käsi valus, sest käe seest võeti tükk välja ja kriimud olid näol. Järgmisena mäletab haiglas olemist. Kuna tema parema reie luu oli katki, siis jäi haiguslehele. Kannatanu vigastused on kajastatud nii epikriisides 12.03.2021 nr 21005774 /tl 33-35/, 30.04.2021 nr 1 /tl 36/ ja 28.05.2021 nr 1 /tl 37/, milledest nähtub kokkuvõtvalt, et K M on kehalise vägivallaga seotud ründe tagajärjel diagnoositud reieluukeha (-diafüüsi) murd ja tehtud operatsioon, viibis statsionaarsel ravil 12.03.-23.03.
lg 1 p 1 järgi on karistatav avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumine, kui see on toime pandud vägivallaga. Kohtu hinnangul on Tallinna kesklinnas asuv trammipeatus ja selle lähiümbruses asuv tänav avalik koht KorS § 54 mõttes (avalik koht on määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala) ning selliselt Sten Palmre avalikus kohas, olles 8 alkoholijoobes, rikkus käitumise üldnõudeid, mis tulenevad ühiskonnas üldiselt omaksvõetud arusaamadest, mis on sätestatud KorS §-s 55, st avalikus kohas on keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige nt teist isikut lüüa, tõugata, kakelda või käituda muul viisil vägivaldselt. Selline käitumine häiris läheduses viibivat kõrvalist isikut E T, kes nägi, kuidas kannatanut löödi jalaga samal ajal, kui viimane lebas vigastatuna külmal ja märjal maapinnal. Selliselt on kohtu hinnangul tõendatud, et Sten Palmre avalikus kohas, Tallinna kesklinnas asuvas trammipeatuse juures tänaval, kõrvaliste isikute juuresolekul, pani toime käitumise üldnõuete rikkumise, tulenevalt KorS § 55-st, sealjuures vägivallaga (löömine, mis põhjustas valu ja tervisekahjustusi), ehk pani toime
Kohtu hinnangul on süüdistatav teo toime pannud kavatsetult. Nimelt,
lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Kõik S. Palmre poolt sooritatud tegevused on füüsiliselt võimalikud vaid tahtlike, kontrollitud liigutustena realiseerida. Seega soovis süüdistatav avalikus ja käidavas kohas avalikku korda rikkuda seeläbi, et ta kasutas kannatanu suhtes vägivalda, ta tegi seda sihipäraselt. Löökide arvust ja tugevusest tingituna pidama ta teadma, et vägivald realiseerub ehk et ta tegevus tabab kannatanut (löömised), mis ilmselgelt põhjustab valu ja võib põhjustada tervisekahjustusi ning selline käitumine on kõrvaltseisjaile häiriv. Teades, et tegu on avaliku ja käidava kohaga, oli S. Palmre eesmärk avalikku korda rikkuda ja käituda teisi isikuid oluliselt häirival viisil. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole. KARISTUS Kohtus uuritud Sten Palmre iseloomustavast materjalist selgub, et karistusregistri andmete kohaselt on süüdistataval üks kehtiv kriminaalkaristus. Nimelt on teda karistatud 18.01.2018.a Harju Maakohtu poolt
lg 2 p 7, 8, 9 järgi 1 aasta 5 kuu pikkuse vangistusega ning mõistetud karistus on tal täidetud 18.01.2021.a. Käesoleva teo on ta toime pannud kaks kuud peale katseaja möödumist ehk 12.03.2021.a. Täitemenetluse registri ja töötamise registri väljatrükid /tl 151-158/ tõendavad, et süüdistataval on alates 01.02.2019.a kindel töökoht ning et tal on varasemaid võlgnevusi. Maksu- ja Tolliameti andmetel oli Sten Palmre tulu pärast tulumaksu mahaarvamist 2020. aastal 9636 eurot ja tema keskmine päevasissetulek on seega 20,90 eurot /tl 119-120/. Süüdistatav on esimesest hetkest alates sündmuskohal teo toimepanemist sisuliselt tunnistanud ja avaldanud kahetsust. Süüdistatav ei ole varasemalt vägivallakuritegude eest süüdi mõistetud, ta on kirjeldanud juhtunu kulgu viisil, mis kattub videosalvestiselt nähtuga, samuti on ta kirjeldanud enda läbielamisi seoses toimepanduga ja astunud reaalseid samme enda käitumise tagajärjel ehk pöördunud psühholoogi poole. Märgitud asjaolud viitavad kohtu hinnangul siirale kahetsusavaldusele ja süü tunnistamisele. Seega on Sten Palmre tegevuses karistust kergendavaks asjaoluks
lg 1 p 3 sätestatud süü tunnistamine ja puhtsüdamlik kahetsus.
Kohus selgitab, et
lg 1 p 1 järgi toimepandud kuriteo eest on seaduseandja karistusena ettenäinud rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. Kohus lähtub karistuse mõistmisel
lg-st 1, millise põhiselt on karistamise aluseks isiku süü, arvestatakse kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemist, samuti õiguskorra kaitsmise huve. Karistuse mõistmisel arvestab kohus samuti toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning süüdistatava isikut. Kohtupraktikas välja kujunenud 9 seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks etteheidetava normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (RKKKo 3-1-1-28-14, p 29). Praeguses asjas on süüdistatav kavatsetult toime pannud üheepisoodilise teise astme kuriteo, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustused ja rikkudes seeläbi avalikku korda viisil, mis nõudis kõrvaltseisja sekkumist ja peksmisest teatamist. Kohus möönab, et kasutatud vägivald oli lühiajaline, keskmiselt intensiivne, tekitatud tervisekahjustused olid kerged ja paranesid lühikese aja jooksul ning avaliku korra rikkumine oli oma sisult (peksmine) mitte tavapäratu. Kohus arvestab, et mõlemad osapooled olid tarvitanud alkoholi ja sellest tulenevalt tekkis eelnevalt verbaalne konflikt, milles mõlemad osapooled olid ka füüsiliselt aktiivsed, sh oli kannatanu esialgu füüsiliselt oluliselt agressiivsem. Kohus arvestab, et tänaval oli arvestataval hulgal kõrvalisi pealtnägijaid (videosalvestise põhjal), mistõttu oli häiritud ka avalik rahu ja turvatunne. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et süüdistatava süü on keskmisest määrast väiksem. Kuigi
lg 1 p 1 järgi on võimalik karistuseks mõista rahaline karistus, siis vaatamata sellele, et süüdistataval on töökoht, välistavad muud asjaolud selle karistusliigi kohaldamise. Eelkõige tuleb arvestada, et tegemist on avalikus kohas kõrvaliste isikute juuresolekul ja süüdistatavale võõra kannatanu suhtes toime pandud vägivallateoga, sealjuures süüdistatav vaid 2 kuud varem oli lõppenud tema eelmise tingimusliku karistuse katseaeg. Seega oleks rahalise karistuse mõistmine ilmselgelt põhjendamatu ja ebaproportsionaalne. Tähele tuleb panna ka seda, et süüdistataval on võlgnevused, mistõttu oleks rahalise karistuse kandmine ka tema tegelikku olukorda märkimisväärselt raskendav ning esineb tõsine kahtlus selles, kas ta suudab rahalist karistust täita. Arvestades, et
Palmre süü keskmisest väiksemas määras, ta ei ole varasemalt vägivallakuritegude toimepanemises süüdi mõistetud, et ta kahetseb juhtunut puhtsüdamlikult, et tal oli ja on töökoht, kuid ka seda, et ta on teod toime pannud lühikese aja jooksul peale eelmise (tingimusliku) karistuse ärakandmist, on kohane karistus siiski sanktsiooni keskmäärast madalam, ehk 1-aastane vangistus. Lühimenetluse sätteid arvesse võttes jääb karistuseks vangistus 8 kuud, millisest arvata
lg 1 alusel maha eelvangistuses viibitud aeg 2 päeva (kahtlustatavana kinnipidamine 12.03.–13.03.2021.a), mõistes kandmisele kuuluvaks karistuseks 7 kuud 28 päeva vangistust. Tulenevalt Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohast, alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla saaks tulla tema karistusest tingimuslik vabastamine (RKKKo 3-1-1-99-06, p 16). Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt (RKKKo 3-1-1-40-04, 3-1-1-138-04) toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohus leiab, et Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reeglina ka täitmisele ning karistuse kandmisest tingimisi vabastamise kaalumise aluseks saavad olla üksnes erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud või süüdlase isikust lähtuvad asjaolud. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 3-1-1-4004). 10 Kuigi süüdistatav on varasemalt kriminaalkorras karistatud ühel korral ning tingimusliku karistuse ärakandmiselt vabanenud alles 2 kuud enne käesoleva teo toimepanemist, siis arvestades teo asjaolusid (konfliktis osalesid mõlemad pooled, alkoholijoobes), süü vähest suurust, varasemate vägivalla kuritegude puudumist, eelneva katseaja edukat läbimist, sh sõltuvusravi edukat läbimist, teo kahetsemist, töökoha olemasolu ja olulise asjaoluna ka seda, et väldanud aasta jooksul peale teo sooritamist ei ole isik uusi kuritegusid toime pannud, peab kohus võimalikuks karistus tingimuslikult täitmisele pööramata jätta, allutades süüdistatava lisakohustustega käitumiskontrollile. Kohus leiab, et arvestades S. Palmre isikut ja käesoleva teo toimepanemise asjaolusid (avalikus kohas võõraste isikutega n-ö raha klapitades ühine alkoholitarvitamine), viitab kriminoloogilise kogemuse pinnalt sellele, et S. Palmre puhul on sedastatavad riskitegurid, mis tingivad sotsiaalse järelevalve vajaduse kriminaalhoolduse näol. Kohus peab põhjendatuks määrata lisakohustustena alkoholi ja narkootikumide tarvitamise keelu, kuivõrd esitatud süüdistusest nähtuvalt oli süüdistatav tarvitanud alkoholi ja narkootikume teo toimepanemise ajal. Kuivõrd süüdistatav on ise pöördunud psühholoogi poole ega ole varasemalt samaliigiliste kuritegude toimepanemise eest süüdi mõistetud, ei pea kohus põhjendatuks lisakohustusena määrata sotsiaalprogrammis osalemist. Katseaja kestuse määramisel arvestab kohus asjaoludega, et süüdistatava eelmise kohtuotsusega ettenähtud katseaeg lõppes alles 2 kuud enne praegust tegu ning et teo toimepanemisest möödunud aasta vältel ta uusi kuritegusid sooritanud ei ole, mistõttu peab kohus kohaseks katseaja kestuseks 1 aasta 6 kuud. Kohus märgib, et S. Palmre suhtes on tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keeldu ning alused selle muutmiseks hetkel puuduvad. Seega kuulub tõkend tühistamisele kohtuotsuse jõustumisel. TSIVIILHAGI Kannatanu K. M on esitanud tsiviilhagi kahjunõudes summas 13 567,25 eurot, mille sisuks on varalise kahju nõue summas 3567,25 eurot ja mittevaralise kahju nõue summas 10 000 eurot. VÕS 1043 näeb ette, et kannatanule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2, 5 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega; samuti kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Käesoleval juhul on kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud süüdistatava poolt kannatanu tervise kahjustamine, kuid seda oluliselt vähemas ulatuses, kui on märgitud süüdistuses. Kohus osundab, et eespool leidis tuvastamist see, et süüdistatav peksis vahetult pärast kukkumist maas lamavat kannatanut jalaga keha piirkonda, sikutas ta külje peale, lõi jalaga teda pea piirkonda, lõi rusikaga ülakehasse; sikutas teda mitmel korral jopest ja tiris teda maad mööda selili asendisse, lõi veel kord K. M jalaga ülakeha piirkonda. Nende tegevustega seoses tuvastati kannatanul järgmised tervisekahjustused: nahamarrastused näo piirkonnas ehk väga kerged tervisekahjustused. Küll aga ei leidnud tuvastamist see, et kannatanule tekkinud tõsine tervisekahjustus ehk reieluu killuline murd oleks tekkinud süüdistatava tegevuse tulemusel. Kannatanu esitatud tsiviilhagi lähtub aga valdavalt just sellest eeldusest, et kõik tervisekahjustused tekkisid süüdistatava tegevuse tulemusel ning sellest eeldusest lähtub ka kahju suuruse arvestus. Kohus on seisukohal, et põhjuslik seos S. Palmre tegevuse ja K. Ml tekkinud kahju vahel esineb üksnes S. Palmrele süüliselt etteheidetavas osas ehk peksmise käigus saadud tervisekahjustuste, s.o marrastuste tekitamises. Samuti ei ole kohus kõigi esitatud tšekkide aga asjas kogutud tõendite pinnalt tuvastanud, et 12.03.2021.a saadud näomarrastuste tohterdamine vajanuks esitatud tšekkides märgitud ravimite ostmist. Vahetut abi marrastustele sai ta haiglas tasuta, kui raviti tema enda tegevusest tingitud reieluumurdu. Ka ei olnuks üksnes marrastuste puhul K. Ml vajadust voodipäevatasu maksmiseks, transpordikuluks, 11 karkudele töölt pikaajaliseks eemalviibimiseks (12.03.2021.a oli reede), retseptiravimite soetamiseks ega isegi mitte alles 21.03.2021.a ostetud desinfitseerimisvahendi soetamiseks. Ka ei ole kannatanu hagis täpsustanud, kuidas mõjutanuks näomarrastus nii tema elukvaliteeti üldisemalt, aga ka näiteks võimalust liikuda mitte tavapärast ühistransporti kasutades, kui ka tööl käia. Asjas tuvastatu pinnalt selliseid asjaolusid ka ei esine. Seda arvestades puudub kõigi ravikulude, transpordikulude ja saamata jäänud töötasu tekkes seos nende vigastustega, mille tekitas süüliselt S. Palmre süülises. Nende kulutuste puhul on sedastatav see, et need on seotud K. M enda provotseeriva ja vägivaldse käitumisega, kus K. M lõi S. Palmret ja jooksis siis ise eemale (ilma et S. Palmre teda rünnanud oleks) ning ise komistades kukkus, saades tõsise jalavigastuse. Seega enamik kulutusi tuleneb just K. M enda kukkumisest, selle käigus saadud vigastusest ja lisaks ka tema poolt raviskeemi tõsise eiramise tõttu saadud tõsistest tüsistustest ja lisandunud ravivajadusest (tl 51). Niisamuti ei ole asjas kogutud tõendite pinnalt (videosalvestiste vaatlus tl 4-5; fotod riietest tl 5966; kohtuarstlik ekspertiis tl 51) seost S. Palmre peksmistegevuse ja kannatanu riiete purunemise vahel. Taoline peksmine ei põhjusta taolisi hõõrdumisjäljega vigastusi nagu on näha nt fotol jopest (tl 65). Jalanõude veremäärdumine tekkis aga põhjuslikus seoses sellega, et K. M iseseisvalt kukkus katki jala ja käe, mis veritses jalatsitele (tl 23-24). Dressipükste kohta pole kannatanu pilti esitanud, kuid kukkumise dünaamikat arvestades on ilmne, et jalgade peale kukkudes võisid ka need puruneda. Seega on kõik riietel olevad vigastused iseloomulikud kukkumisele, milles S. Palmrel süü puudus. Isegi juhul kui tõdeda, et S. Palmre peksis maas olnud kannatanut ja teda pisut liigutas, olid riided arvestavalt vigastatud juba kannatanu enda kukkumisest. Kannatanu K. M nõuab tsiviilhagis ka mittevaralise kahju hüvitamist summas 10 000 eurot. Selle kahju põhjendustena on märgitud see, et tema elukvaliteet on langenud ilmselt kogu tema eluajaks ning temaga lõpetati töösuhe, sest ta ei saanud trauma tõttu töökohustusi enam täita; talle tekitaud vigastus vajas ja vajab ka edaspidi taastusravi; ta vajab ka edaspidi valuvaigistavat ravi; talle põhjustati traumaga pikaajalist füüsilist valu ja psüühilisi üleelamisi; ta jääb trauma järel lonkama. Kohus viitab, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Samas peab väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise suurus vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kasvõi juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu (RKTKo nr 3-2-1-19-08 p 13, RKTKo nr 3-2-1-85-08, p 11-13). Isikliku õiguse rikkumine kahjustab isiku psüühilist seisundit ja tegevust. Mittevaralise kahju olemasolu selles tähenduses tuleb eeldada, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge – muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas – ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada (RKTKo nr 3-2-1-152-09, p 16). VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestab kohus esmalt kannatanule süüliselt S. Palmre poolt tekitatud tervisekahjustuste tagajärgi, st kannatanu eeldatavat „valu suurust“. Kohus arvestab, et süüdistatava süü on leidnud tuvastamist kehalises väärkohtlemises, mis väljendus kannatanu mõnekordses löömises peapiirkonda ja kehapiirkonda ning millega kaasnesid nahamarrastused peapiirkonnas. Nende tervisekahjustuste püsivaid tagajärgi ei ole menetluses tuvastatud. Tegemist 12 on menetluspraktikat arvestades väga kergete vigastustega, milliste tekitamise ei ole eluliselt usutav see, et kannatanul oleks võinud tekkida pikema kestusega tervisekahjustus, mis tingiks tal selles osas tõsiseid vaevusi. Kannatanu mittevaralise kahju nõue on valdavalt ajendatud nendest tagajärgedest ja üleelamistest, mis seostuvad temal esinenud tõsise jalavigastusega, milles S. Palmre süülisus puudub. Seega, hetkel kriminaaltoimikust ühtki peapiirkonna nahamarrastustega seotud kestvat probleemi ei esine. Eelnevalt on juba tuvastamist leidnud põhjuslik seos süüdistatava õigusvastase käitumise ja kannatanul tekkinud väga kergete kehavigastuse ehk marrastuste vahel. Kohus möönab, et kannatanul võis esineda vahetult üleelamisi seoses süüdistatava poolt tema ründamisega, peksmisega ja kerge tervisekahjustuse tekkimisega ning need paigutuvad hagis märgitud füüsilise valu ja psüühiliste üleelamiste alla. Siiski, arvestades ründe väga kergeid tagajärgi ja kannatanu lähtepunkti mittevaralise kahju tekkimise põhjuste kohta, ei ole põhjendatud välja mõista hüvitist kannatanu poolt soovitud ulatuses. Kohtupraktika kohaselt peab väljamõistetav mittevaralise kahju hüvitis vastama ühiskonna üldisele heaolu tasemele ja olema sarnastel asjaoludel võrreldav. Kohtu hinnangul ei ole kannatanu poolt nõutav mittevaralise kahju hüvitise suurus (summas 10 000 eurot) põhjendatud, kuna see oleks vastuolus kujunenud kohtupraktikaga ning ühiskonna üldise heaolu tasemega. Ka Riigikohtu poolt läbi viidud kohtupraktika analüüsidest („Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviil- ja kriminaalasjades esimese ja teise astme kohtutes 2016. aastal“ ja „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2018.–2019. aastal“, „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kriminaalasjades 2018.– 2020. aastal“; kättesaadavad arvutivõrgus aadressil: http://www.riigikohus.ee) järelduvalt jäid kergemate tervisekahjustuste puhul väljamõistetud summad vahemikku 100–2000 eurot. Kohus arvestab ka asjaoluga, et eelpool viidatud kohtupraktika analüüside kohaselt mõisteti nt 100 euro suurune hüvitis kägistamise tagajärjel saadud mittepüsiva kaelavigastuse eest, luumurdudega seonduvalt summades 400–500 eurot ja nt 1500-eurone hüvitis tööõnnetuse tõttu silmavigastuse tekkimise eest. Käesolevas kriminaalasjas tuvastamist leidnud asjaolusid (kannatanu enda poolt alustatud süüdistatava peksmine ja minemajooksmine, kuid kukkumise järel abitult märjale ja külmale maapinnale jäänud kannatanu avalikus kohas korduv löömine süüdistatava poolt) ning tekitatud ja menetluses tuvastatud kergeid kehavigastusi arvestades (kriimustused) arvestades peab kohus mõistlikuks mittevaralise kahju hüvitise summaks 200 eurot. Kõike eeltoodut arvestades peab kohus põhjendatuks rahuldada kannatanu K. M tsiviilhagi talle tekitatud mittevaralise kahju osas osaliselt ning mõista süüdistavalt S. Palmrelt kannatanu kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 200 eurot. Kannatanu poolt esindajale makstud tasu osas leiab kohus, et selles osas on nõue põhjendatud osaliselt. Asjaolu, et K. M sai ülekaaluka osa tekkinud kahjudest otseses põhjuslikus seoses tema enda tegevusega (esimesena süüdistatavat pekstes ja minema joostes ja iseseisvalt kukkudes), ei saanud kannatanule olla teadmata ning seega ei olnud valdavalt just neid kahjusid puudutavas osas konsulteerimine ja hagiavalduse koostamine ka põhjendatud. Seega loeb kohus hinnanguliselt kohus põhjendatult õigusabikuluks 1/2 hagis märgitud 360 eurost ehk 180 eurot. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et K. M tsiviilhagi tuleb rahuldada osaliselt ning süüdistatavalt S. Palmrelt välja mõista kannatanu K. M kasuks kahjuhüvitis summas 380 eurot. MENETLUSKULUD Kriminaaltoimiku andmetel on käesolevas kriminaalasjas menetluskuludeks määratud kaitsja tasud kokku summas 592,80 eurot, kannatanule riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud kokku summas 276 eurot ning isiku kohtuarstliku ekspertiisi kulu on 84 eurot. Vastavalt
Kohus leiab, et isiku kohtuarstliku ekspertiisi kuludest on põhjendatud jätta 2/3 riigi kanda. Ekspertiis on seostatav küll tõendamisvajadusega, kuid ekspertiis määrati ennekõike nende vigastuste tõttu, mille osas kohtus S. Palmre süü tõendamist ei leidnud (tl 48). Teisisõnu, S. Palmre poolt tuvastatult kannatanule põhjustatud kriimustuste sedastamiseks ekspertiisi määramise vajadust üldjuhul ei esine. Kohtu hinnangul ei esine süüdistatava puhul ka erandlikke asjaolusid, mille puhul oleks põhjendatud menetluskulude osaline riigi kanda jätmine. Põhjendatud on nii süüdistatavale kui kannatanule riigi õigusabi osutamisest tekkinud kulud. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on II astme kuriteos süüdimõistmisega kaasneva sundraha suurus 1,5-kordne palga alammäär, s.o 981 eurot, mis tuleb süüdistatavalt välja mõista. S. Palmre käib tööl ja omas sissetulekut. Väljamõistetavate kulude suhtelist suurust ja isiku suhteliselt väikest sissetulekut arvestades, peab kohus S. Palmre parema resotsialiseerumise huvides võimalikuks ajatada kulude hüvitamine, määrates et need tuleb tasuda 12 kuu jooksul igakuiste maksetena alates kohtuotsuse jõustumisest järgnevast kuust. ASITÕENDID Kriminaaltoimikus asuvad 2 DVD-plaati ja 1 CD-plaat salvestistega on asitõendite vaatlusprotokollide lisad, mis tuleb KrMS § 126 lg 3 p 1 kohaselt jätta kriminaalasja materjalide juurde. Kohus juhindub KrMS § 126, § 130; § 175, § 179, § 180 lg 1, 3; § 306, § 311-313, § 315, § 318319. (allkirjastatud digitaalselt) Kristina Väliste kohtunik 14
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.