← Eesti

3-19-1239/22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 21.06.2022, Tallinn Haldusas

§ 22

lg 1 järgi vähendatakse toetust vastavalt sama paragrahvi lg-tes 2–14 sätestatule, kui toetuse tagasinõudmise aluseks olevate asjaolude põhjal ilmneb, et toetuse saaja on eiranud oma kohustusi või talle kehtestatud nõudeid ning selle tulemusena tekkinud kahju suurust ei ole võimalik hinnata või selle hindamine on ebamõistlikult aja- või ressursimahukas.

§ 22

lg 11 p 5 kohaselt vähendatakse hankelepingule eraldatavat toetust 25% mh juhtudel, kui hankemenetluse korraldamisel on pakkuja kvalifitseerimiseks nimetatud kriteerium, mis on vastuolus riigihangete seadusega.

§ 22lg 12 järgi võib nimetatud juhul sõltuvalt rikkumise raskusest kohaldada finantskorrektsiooni määra 5% või 10%. I Eeskirjade eiramine 8

(14)3-19-1239
  1. Finantskorrektsiooni otsuse tegemise aluseks on eeskirjade eiramine, mis Euroopa Kohtu praktika kohaselt eeldab kolme asjaolu koos esinemist: 1) rikutud peab olema liidu õigust; 2) rikkumine peab tulenema majandustegevuses osaleja tegevusest või tegevusetusest ning 3) liidu eelarvele peab olema tekkinud või tõenäoliselt tekkima kahju (Euroopa Kohtu otsus C-743/18, p 51). Liidu õiguse rikkumise all mõeldakse mh nende riigisiseste õigusnormide rikkumist, mis on kohaldatavad fondidest toetatavate toimingute suhtes ja aitavad tagada rahastatud projektide juhtimist reguleerivate liidu õigusnormide nõuetekohast kohaldamist (Euroopa Kohtu otsus C743/18, p 52). Eeskirjade eiramise tuvastamisel ei ole otsuse tegemise eelduseks toetuse saaja tahtlus või hooletus (Euroopa Kohtu otsus C-743/18, p-d 57–65). Nõutav ei ole ka konkreetse finantsmõju tõendamine, vaid piisab sellest, kui asjasse puutuva fondi eelarve mõjutamise võimalus ei olnud välistatud (Euroopa Kohtu otsus C-743/18, p 67).
  2. Vastustaja leidis, et struktuurivahenditest toetust saanud kaebaja partner rikkus riigihanke (viitenumber 188638) korraldamisel Euroopa Liidu õigust sellega, et kehtestas hanketeates pakkuja kvalifitseerimise tingimusena nõude omada pakkumuse esitamise ajal kehtivat maavanema antud lapsehoiuteenuse tegevusluba ning selle konkurentsi piirava ja teise liikmesriigi ettevõtjaid piirava tingimuse tõttu tekkis tõenäoliselt kahju liidu eelarvele. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas täidetud on eeskirjade eiramise esimene ja kolmas eeldus. a) Euroopa Liidu õiguse rikkumine
  3. Kaebaja selgituse järgi oli vaidlusaluse kvalifitseerimise tingimuse aluseks RHS v.r § 41 lg 3, mis sätestas järgmist: „Kui hankelepingu alusel sooritatava tegevuse jaoks on õigusaktides kehtestatud erinõuded, nimetab hankija hanketeates, milliste erinõuete, registreeringute või tegevuslubade olemasolu on pakkuja või taotleja kvalifitseerimiseks nõutavad. Õigusaktides kehtestatud erinõuete täitmise kontrollimiseks nõuab hankija hanketeates pakkujalt või taotlejalt tegevusloa või registreeringu või muu erinõude täitmist tõendava asjakohase tõendi või tema asukohariigi õigusaktide kohaselt vastavasse organisatsiooni kuulumise kohta tõendi esitamist, kui need ei ole hankijale oluliste kulutusteta andmekogus olevate avalike andmete põhjal kättesaadavad. Kui pakkujal või taotlejal puudub vastav tegevusluba või registreering või ta ei kuulu vastavasse organisatsiooni tema asukohariigi õigusaktide kohaselt, jätab hankija pakkuja või taotleja kvalifitseerimata.“
  4. Kõnealuse sättega võeti Eesti õigusesse üle direktiivi 2004/18/EÜ art 46, mille sõnastus oli järgmine: „Igalt hankelepingute sõlmimises osaleda soovivalt ettevõtjalt võib nõuda tõendeid selle kohta, et ta on vastavalt oma asukohariigi seadustele kantud erialasesse või äriregistrisse, või vande all tehtud avalduse või tõendi esitamist vastavalt ehitustööde riigihankelepinguid käsitlevale IX A lisale, asjade riigihankelepinguid käsitlevale IX B lisale ja teenuste riigihankelepinguid käsitlevale IX C lisale. Teenuste riigihankelepingute sõlmimise menetluses võib ostja juhul, kui kandidaatidel või pakkujatel peab oma päritoluriigis asjaomase teenuse osutamiseks olema luba või kui nad peavad kuuluma teatavasse organisatsiooni, nõuda neilt loa olemasolu või organisatsiooni kuulumise tõendamist.“
  5. Direktiivi 2004/18/EÜ art 2 kohaselt kohtlevad ostjad ettevõtjaid võrdselt ja mittediskrimineerivalt. Sama põhimõte sisaldus RHS v.r § 3 p-s
  7. Poolte vahel oli sarnane vaidlus haldusasjas nr 3-19-346, milles ringkonnakohus küsis Euroopa Kohtult eelotsust direktiivi 2004/18/EÜ art-te 2 ja 46 tõlgendamise kohta. Euroopa Kohus selgitas otsuses C-6/20, et pakkuja kohustust omada riigihanke esemeks olnud tegevuse suhtes kohaldatavates õigusaktides ette nähtud registreeringut või tunnustust tuleb käsitada kvalitatiivse valikukriteeriumina, mitte hankelepingu täitmise tingimusena (p 44). Direktiivi 2004/18/EÜ art-st 46 tulenev kvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamise põhimõte 9
(14)3-19-1239 on pakkujate väljavalimise etapis primaarne (p 48). Seetõttu peab pakkujatel olema võimalik tõendada oma võimet hankelepingut täita, tuginedes sellistele dokumentidele nagu tõend erialaregistrisse või äriregistrisse kandmise kohta, mille on väljastanud pakkuja asukohaliikmesriigi pädev asutus (p 49). Direktiivi 2004/18/EÜ art 46 rikkumine toob tingimata kaasa selle direktiivi art-ga 2 tagatud proportsionaalsuse põhimõtte ja pakkujate võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise, sest nõue, et pakkujatel peab olema Eesti riigiasutuse tunnustus või et nad täidaksid Eestis teatamis- ja loakohustust, on diskrimineeriv ning pole teistes liikmesriikides asutatud pakkujate suhtes põhjendatud (p 52). Euroopa Kohtu hinnangul tuleb direktiivi 2004/18/EÜ art-t 46 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui hankija kehtestab kvalitatiivse valikukriteeriumina hankelepingute täitmise liikmesriigis registreerimise ja/või tunnustuse saamise juhul, kui pakkujal juba on sarnane registreering või tunnustus tema asukoha liikmesriigis (p 55).
  1. Kohtuasja C-6/20 esemeks olnud riigihankes hangiti puudust kannatavatele isikutele toiduabi. Hanke kvalifitseerimise tingimustes oli ette nähtud pakkuja kohustus omada Eestis Veterinaar- ja Toiduameti antud tegevusluba, registreeringut või tunnustust, isegi kui tal oli sarnane tunnustus liikmesriigis, kus ta on asutatud. See nõue tulenes toiduseadusest, millega võeti üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 852/2004 toiduainete hügieeni kohta. Euroopa Kohus märkis, et sellistel asjaoludel võivad nii riigisisesed kui ka liidu toidualased õigusnormid kujutada endast erinorme üldistele riigihanke eeskirjadele (p 56) ning tuleb püüda ühitada üldistest riigihanke eeskirjadest ja toiduainete hügieeni reguleerivatest erinormidest tulenevaid vastuolulisi nõudeid (p 57). Euroopa Kohus kontrollis, kas Euroopa Liidu toiduohutuse normid, mis on liikmesriikides ühtlustatud, võimaldavad järeldada, et ühe liikmesriigi väljastatud registreering või tunnustus on piisav, et järeldada ettevõtja suutlikkust täita hankelepingut ka teises liikmesriigis (p-d 58–64).
  2. Kokkuvõttes leidis Euroopa Kohus vastuseks eelotsuse taotlusele, et direktiivi 2004/18/EÜ art-eid 2 ja 46 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt peab hankija hanketeates kvalitatiivse valikukriteeriumina nõudma, et pakkujad esitaksid juba oma pakkumuse esitamise ajal tõendi selle kohta, et neil on kõnealuse riigihanke esemeks oleva tegevuse suhtes kohaldatavates õigusaktides ette nähtud registreering või tunnustus, mille on väljastanud hankelepingu täitmiskoha liikmesriigi pädev asutus, ja seda isegi juhul, kui neil on sarnane registreering või tunnustus juba nende asukoha liikmesriigis.
  3. Seega ei saa Euroopa Kohtu seisukoha järgi RHS v.r § 41 lg-t 3 tõlgendada nii, et hankijal on kohustus nõuda teise liikmesriigi pakkujalt kvalifitseerumise eeldusena Eesti tegevusloa olemasolu ja selle puudumise korral jätta pakkuja kvalifitseerimata. Kohustus tõlgendada riigisisest õigust kooskõlas Euroopa Liidu õigusega või jätta liidu õigusega vastuolus olev riigisisese õiguse norm kohaldamata ja kui asjakohane, siis kohaldada selle asemel liidu õigust, seob liikmesriiki tervikuna, sh selle ametiasutusi (nt Euroopa Kohtu otsus C-384/17, p 58). Seega oli selline kohustus ka vaidlusaluse riigihanke korraldanud Sotsiaalkindlustusametil. Praeguses asjas oli võimalik tõlgendada RHS v.r § 41 lg-t 3 kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Aga isegi kui asuda seisukohale, et selline tõlgendus olnuks contra legem, oleks hankija pidanud kohaldama RHS v.r § 41 lg 3 asemel hanke alustamise ajal kehtinud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta. Direktiivi 2014/24/EL art 58 lg 2 on vaidlusaluses osas sarnane direktiivi 2004/18/EÜ art-ga
  4. Kuigi sotsiaalteenuseid nagu lapsehoiuteenus võis põhimõtteliselt hankida lihtsustatud korras (RHS v.r § 19), viis Sotsiaalkindlustusamet vaidlusaluses asjas läbi avatud hankemenetluse ning saatis hanketeate avaldamiseks Euroopa Liidu Teatajas, sest hanke eeldatav maksumus ületas rahvusvahelist piirmäära. RHS v.r § 16 lg 9 sätestas, et kui hankija alustab hankemenetlust ilma vastava seadusest tuleneva kohustuseta, on ta kohustatud järgima vastavat hankemenetluse korda. Seega muutis hankija endale riigihankes viitenumbriga 188638 10
(14)3-19-1239 kohustuslikuks avatud hankemenetluse sätted, sh kvalifitseerimise nõuete kehtestamise aluseks oleva RHS v.r § 41 lg 3, ja pidi nende sätete kohaldamisel arvestama Euroopa Liidu õigusega sõltumata sellest, millistel kaalutlustel ta otsustas avatud hankemenetluse kasuks.
  1. Kaebaja arvates on SHS § 151 p 1, mis kehtestas lapsehoiuteenuse osutamiseks tegevusloa nõude, erinorm üldistele riigihanke eeskirjadele ja sellest tulenevalt oli vaidlusalune kvalifitseerimise tingimus siiski õiguspärane.
  2. Pooled ei vaidle selle üle, et Euroopa Liidu õigus ei reguleeri raske ja sügava puudega lastele lapsehoiuteenuse osutamist, sh selle teenuse osutamiseks vajalikke erinõudeid nagu tegevusluba. Seega tulenes SHS § 151 p-s 1 sätestatud tegevusloa nõue üksnes Eesti õigusest. Euroopa Kohus leidis otsuses C-6/20, et liidu riigihankealaste eeskirjade erinorm võib põhimõtteliselt tuleneda ka riigisisest õigusaktist (p 56).
  3. Vastustaja ei ole seadnud vaidlustatud haldusaktides ega kohtumenetluses kahtluse alla, et hankelepingu täitmiseks (Eestis lapsehoiuteenuse osutamiseks) oli teise liikmesriigi pakkujal vaja maavanema antavat lapsehoiuteenuse tegevusluba – seda ka siis, kui tal oli asjaomane tegevusluba oma asukohariigis. Kvalifitseerimise tingimuste seadmise eesmärk on kontrollida pakkuja eeldatavat võimekust täita hankelepingut. Kuna puudega lastele lapsehoiuteenuse osutamine ei ole Euroopa Liidu õigusega ühtlustatud, võivad selle teenuse osutamisele ja osutajale kehtestatud nõuded liikmesriikides erineda, tulenevalt kultuurilistest vms eripäradest. Sellises olukorras võib hankijal olla keerukas veenduda Eesti tegevusluba mitteomava teise liikmesriigi pakkuja võimekuses osutada lapsehoiu teenust. Samuti on sellises olukorras risk, et riigihankes edukaks osutunud teise liikmesriigi pakkujale keeldutakse hiljem Eestis lapsehoiuteenuse tegevusloa andmisest ning ta saa seetõttu hankelepingut täita. SHS või majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse (MSÜS) ei sea teise liikmesriigi pakkujale lapsehoiuteenuse tegevusloa saamiseks teistsuguseid nõudeid kui Eesti päritolu pakkujale. Eeltoodu räägib vaidlusaluse kvalifitseerimise tingimuse kehtestamise kasuks.
  4. Samas tuleb arvestada, et teise liikmesriigi pakkuja pidi tegema vaidlusaluses riigihankes kvalifitseerumiseks endale selgeks Eesti riigisisese õiguse ja selle kohaldamise praktika ning taotlema maavanemalt lapsehoiuteenuse tegevusluba. Taotluses tuli määrata kindlaks, kas tegevusloa taotleja soovib lapsehoiuteenust osutada teenust saava lapse eluruumis või muus tegevuskohas; määrata kindlaks nende isikute arv, kellele taotleja soovib teenust osutada tegevuskohas; esmase tegevusloa taotlemise korral esitada lapsehoidjate kirjalik nõusolek tegevusluba taotleva teenuse osutaja juurde tööle asumiseks; esitada lapsehoidja tervisetõend nakkushaiguste suhtes tervisekontrolli läbimise kohta; kui lapsehoiuteenust soovitakse osutada lapsehoidja eluruumides, siis esitada eluruumi omaniku nõusolek lapsehoiuteenuse osutamiseks lapsehoidja eluruumides ja lapsehoidjaga ühist eluruumi kasutava isiku tervisetõend nakkushaiguste suhtes tervisekontrolli läbimise kohta (SHS § 152). Lapsehoiuteenuse tegevusluba anti, kui: 1) tegevusloa taotleja ja teenus, mida kavatsetakse osutama hakata ning lapsehoidja (teenust vahetult osutav isik) vastavad SHS-s teenusele, teenuseosutajale ja teenust vahetult osutavale isikule sätestatud nõuetele; 2) teenust vahetult osutaval isikul puudub karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo eest, mis võib ohtu seada teenust saama õigustatud isiku elu, tervise ja vara; 3) teenuse osutamise koht vastab rahvatervise seaduse alusel kehtestatud tervisekaitsenõuetele; 4) teenuse osutamise koht vastab tuleohutusnõuetele; 5) täidetud on lastekaitse seaduse §-s 20 sätestatud nõuded (s.o lastega töötaval isikul puudub karistatus teatud liiki süütegude eest). Võib eeldada, et teiste liikmesriikide ettevõtjad on Eesti õigusnormide sõnastuse ja nende kohaldamise tingimustega vähem tuttavad kui Eesti ettevõtjad, mistõttu on tegevusloa taotlemise asjaolude kindlakstegemine välisriigi ettevõtja jaoks ajamahukam (vrd Euroopa Kohtu otsused C-171/15, p 42 ja C-27/15 p 46). Eesti lapsehoiuteenuse tegevusluba tuli vaidlusaluses riigihankes kvalifitseerumiseks taotleda ka neil 11
(14)3-19-1239 teise liikmesriigi pakkujatel, kellel oli oma asukohariigis olemas sarnane tegevusluba, s.o kelle võimekust vastavat teenust osutada oli juba kontrollinud teise liikmesriigi asutus. Seejuures võis Eesti tegevusluba osutada välisriigi pakkujate jaoks kasutuks olukorras, kus nende pakkumus ei ole edukas.
  1. Lisaks on oluline, et vaidlusaluses riigihankes avaldati hanketeade 03.07.2017 ja pakkumused tuli esitada 22.08.
  2. Maavanemal oli kohustus otsustada tegevusloa andmine 30 päeva jooksul nõuetekohase taotluse esitamiseks koos võimalusega pikendada taotluse lahendamise tähtaega 30 päeva võrra (MSÜS § 20 lg-d 1 ja 3). Nagu eespool selgitatud, pidi Eesti lapsehoiu tegevusloa taotlemisel arvestama teatava ettevalmistusajaga. Seega sisuliselt pidi teise liikmesriigi pakkuja leidma vaidlusaluses riigihankes osalemiseks hanketeate viivitamata pärast selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamist, tutvuma kiirelt Eesti õigusaktide ja selle kohaldamise praktikaga, valmistama ette nõuetekohase taotluse, leides mh kvalifitseeritud inimesed ja nõuetekohased ruumid, ning ka siis oli seaduse järgi olemas võimalus, et maavanem ei otsusta siiski tegevusloa andmist enne pakkumuste esitamise tähtaega.
  3. Kokkuvõttes pidi teise liikmesriigi pakkuja tegema riigihankes osalemisega seoses selliseid täiendavaid toiminguid, mis olid seotud hangitava teenuse osutamisega Eestis. Seetõttu oli hankes osalemine teise liikmesriigi pakkuja jaoks keerulisem kui Eesti pakkuja jaoks. Teise liikmesriigi pakkuja võis küll kasutada lapsehoiuteenuse tegevusluba omavaid partnereid või osaleda hankes n-ö katusorganisatsioonina nagu Eesti pakkujagi, kuid see ei kõrvalda välisriigi ja Eesti pakkuja ebavõrdset kohtlemist. Hankijal seevastu oli võimalik maandada hankelepingu mittekohase täitmise riske mittediskrimineerivate meetmetega, nt nõudes lapsehoiu tegevusloa olemasolu vastavalt pakkuja asukohariigi õigusaktidele või kehtestades muid kvalifitseerimise tingimusi või tehnilise kirjelduse nõudeid erinõude täitmise eelduseks olevate asjaolude kohta. Kuna hanketingimuste kehtestamine on hankija pädevuses, ei saa vastustaja ega kohus otsustada, milliste tingimuste kehtestamine oleks praegusel juhul olnud hankija riskide maandamiseks sobivaim.
  4. Eeltoodud põhjendusi arvestades oli kvalifitseerimise tingimusena esitatud nõue omada Eesti lapsehoiuteenuse tegevusluba juba pakkumuse esitamise ajal teise liikmesriigi pakkujate suhtes diskrimineeriv ja ebaproportsionaalne. Järelikult rikkus hankija sellise kvalifitseerimise tingimuse kehtestamisel Euroopa Liidu õigust. b) Kahju Euroopa Liidu eelarvele 34.

§ 22

lg 11 p 5 kohaselt vähendatakse hankelepingule eraldatavat toetust mh juhtudel, kui hankemenetluse korraldamisel on pakkuja kvalifitseerimiseks nimetatud kriteerium, mis on vastuolus riigihangete seadusega. Selle normi kehtestamisel on aluseks võetud Euroopa Komisjoni 19.12.2013 otsus C

(2013)9527, millega sätestatakse ja kiidetakse heaks suunised selliste finantskorrektsioonide määramiseks, mida tuleb teha ühisjuhtimise raames rahastatavate liidu kulutuste suhtes, kui ei ole järgitud riigihanke eeskirju.1 Komisjoni juhendis on mh Euroopa Kohtu praktikat arvestades välja toodud riigihangete valdkonna rikkumised, mis mõjutavad Euroopa Liidu huve ja seeläbi ka liidu eelarvet. Juhendi eesmärk on tagada finantskorrektsioonide puhul võrdne kohtlemine, läbipaistvus ja proportsionaalsus. Samasugustele eesmärkidele on viidatud

seletuskirjas.

§ 22

lg 11 p 5 kohaselt on ebaseadusliku kvalifitseerimise tingimuse kehtestamine selline rikkumine, https://ec.europa.eu/transparency/documents-register/detail?ref=C

(2013)9527&lang=et; vt ka

seletuskirja lk-d 30–32, https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/36c9330e-aa34-46eb-9af1571cfd4d9de8?activity=1#PD7ee6Zb 1 12

(14)3-19-1239 mille puhul tuleb eeldada kahju tekkimist Euroopa Liidu eelarvele (vrd Euroopa Komisjoni juhendi p 2.1 alap 9). 35. Vastustajal ei olnud

§ 22

lg 11 p 5 eelduse täidetuse korral kaalutlusõigust, kas teha finantskorrektsioon. Vastustaja kaalutlusõigus puudutas vaid finantskorrektsiooni ulatust (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 12.01.2017 otsus nr 3-15-1709, p 19). Vastustaja on vaidlustatud haldusaktides siiski välja toonud, milles seisnes kahjulik mõju liidu eelarvele: vaidlusalune kvalifitseerimistingimus piiras konkurentsi ja mõni teise liikmesriigi pakkuja võis jätta selle tingimuse tõttu pakkumuse esitamata. Selle tulemusel võis hankelepingu esemeks olev teenus kujuneda kokkuvõttes kallimaks kui vaidlusaluse piirava tingimuseta.

  1. Õige on vastustaja seisukoht, et kuna vaidlusaluse riigihanke eeldatav maksumus ületas oluliselt rahvusvahelise hanke piirmäära ja hankija saatis hanketeate avaldamiseks Euroopa Liidu Teatajale, tuli hankijal eeldada piiriülese huvi olemasolu ja arvestada sellega ka kvalifitseerimise tingimuste kehtestamisel. Vastustaja ei pea finantskorrektsiooni otsust tehes tõendama, et piiriülene huvi oli reaalne (mida kinnitaks nt teise liikmesriigi ettevõtja poolne küsimuste või vaidlustuste esitamine), vaid piisav on potentsiaalne piiriülese huvi olemasolu, millele viitab mh riigihanke rahvusvahelist piirmäära ületav eeldatav maksumus. Rahvusvahelise piirmäära ületamise korral tuleb eeldada piiriülese huvi olemasolu ka sotsiaalteenuste puhul, mis üldiselt on seotud konkreetse liikmesriigi kultuuriliste eripäradega ja mille hankimisel on liikmesriikidel suurem otsustamisruum kui n-ö klassikaliste teenuste puhul.
  2. Piiriülese huvi eeldust ei lükka ümber pelgalt see, et teistel samalaadsetel hangetel ei ole osalenud teiste liikmesriikide pakkujaid. Vastustaja on välja toonud, et
  3. ja
  4. a-l läbi viidud riigihangete puhul oli hankija kehtestanud samasuguse piirava kvalifitseerimise tingimuse nagu praeguses asjas. Pelgalt ühest
  5. a-l läbi viidud riigihankest, kus kõnealune tegevusloa nõue oli kehtestatud lepingu täitmise tingimusena, ei saa teha üldistusi piiriülese huvi puudumise kohta vaidlusaluses hankes, eriti kuna kaebaja ei ole ära näidanud, et üldine turuolukord ja ka ülejäänud hanketingimused olid muus osas sarnased. Praeguse vaidluse asjaolusid arvestades ei ole tähtsust, et ükski välisriigi ettevõtja ei ole taotlenud Eestis lapsehoiuteenuse tegevusluba väljaspool riigihankemenetlusi.
  6. Järelikult on täidetud ka teine vaidlusalune eeskirjade eiramise tingimus. II Finantskorrektsiooni ulatus
  7. Üldjuhul tuleb finantskorrektsiooni otsus teha summas, mis vastab rikkumise rahalisele suurusele. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et praeguses asjas pole võimalik hinnata kahju täpset suurust, sest ei ole teada, milliseks oleks kujunenud pakkujate ring, esitatud pakkumused ja edukad pakkujad juhul, kui õigusvastast kvalifitseerimise ringimust ei oleks kehtestatud. Seepärast tuleb finantskorrektsiooni ulatuse määratlemisel lähtuda

§ 22lg 11 p-st 5 ja lg-st 12.

Vaidlustatud haldusaktides on arvestatud konkreetse vaidluse asjaoludega, sh sellega, et potentsiaalsete pakkujate hulk, kelle hankes osalemist on piiratud, on tõenäoliselt väga väike, ning finantskorrektsiooni otsus on tehtud vähimas suuruses, mis on

kohaselt õigusvastase kvalifitseerimise tingimuse kehtestamise puhul võimalik (5%). III Kokkuvõte 40. Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus, et kaebajale finantskorrektsiooni tegemise alused olid olemas ja vastustaja ei eksinud ka finantskorrektsiooni ulatuse kindlakstegemisel. Seega jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 13

(14)3-19-1239 41. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). Otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.