← Eesti

2-21-15296/7

Obsah (14)§ 177§ 657§ 654§ 407§ 420§ 651§ 456§ 163§ 173§ 162§ 174§ 138§ 176§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-21-15296 Otsuse tegemise aeg ja koht 16. mai 2022, Tartu Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parres

) § 407 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mis välistaksid tagaseljaotsuse tegemise, on võimalik teha asjas tagaseljaotsus, millega tuleb hagi õiguslikult põhjendatud ulatuses rahuldada. Maakohus leidis, et põhivõlgnevus, intress ja sissenõudmiskulud on hagiavalduse põhjal õiguslikult põhjendatud ning need tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Maakohus selgitas, et õiguslikult on põhjendatud viivise nõudmine, kuid mitte lepingujärgses määras 41,9% aastas (0,115% päevas), sest lepingujärgne määr on tühine. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud lahendi p-s 13 leidnud, et viivise mõistlik määr tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks Riigikohtu arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt sellist tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepet, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Maakohus märkis, et iseenesest on lubatud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgema määra kokku leppimine, kuid ka sel juhul ei tohiks kokkulepitud määr tarbijast laenuvõtja puhul ületada kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Lepingu sõlmimise ajal oli seadusjärgne viivise päevamäär 8% aastas ehk 0,022% päevas ning sama määr kehtib ka täna. Kolmekordne viivisemäär oleks seega 0,066%. Seega on lepingus kokkulepitud viivisemäär 0,115% päevas tühine, sest ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Praegusel juhul tulen kohaldada seadusjärgset viivisemäära ning vähendada hageja esitatud viivisenõuet. Viivis põhinõudelt 1825 eurot 68 senti seadusjärgses määras on kokku 173 eurot 89 senti. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 173 eurot 89 senti. 3

(8)Hageja on palunud kohtul kostjalt välja mõista ka tulevikus sissenõutava viivise 41,9% aastas põhivõlalt alates hagi esitamisest. Maakohus leidis, et see ei ole võimalik, sest nimetatud viivisemäär on ülalesitatud põhjendusi arvestades tühine. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista täiendav viivis seadusjärgses määras alates 30. septembrist 2021 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, jättis maakohus menetluskulud 77% ulatuses kostja kanda ja 23% ulatuses hageja kanda. Hageja põhjendatud menetluskuludeks hindas maakohus 675 eurot, millest 325 eurot on riigilõiv ja 350 eurot (käibemaksuta) lepingulise esindaja kulu. Hageja menetluskuludest jääb hageja kanda 155 eurot 25 seni ja kostja kanda 519 eurot 75 senti. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 519 eurot 75 senti. Hageja taotlusel mõistis maakohus

§ 177

lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

  1. Hageja palub
  2. veebruaril 2022 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis hageja viivisenõude rahuldamata ning mõista kostjalt hageja kasuks välja lepingust tulenevad viivised 909 eurot 57 senti ja alates
  3. septembrist 2021 viivise 41,9% aastas põhinõude täitmiseni, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Menetluskulud palub hageja jätta täies ulatuses kostja kanda. ESTO AS ja kostja vahel sõlmitud leping on VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidileping. Kuna seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana ette nähtud, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Riigikohus ei lahendanud
  4. mai
  5. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tarbijakrediidilepingust tulenevat vaidlust. Riigikohtu poolt nimetatud tsiviilasjas tehtud järeldusi ei ole seega automaatselt tarbijakrediidilepingute kohta sätestatud eriregulatsiooni arvestamata võimalik tarbijakrediidilepingutele üle kanda. Tarbijakrediidilepingus kokku lepitava intressimäära suurus on VÕS § 4062 lg 1 ja § 406 lg 1 järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohi ületada lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Alates
  6. novembrist 2015 oli Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20,66%. Eeltoodust tulenevalt ei ületanud lepingu sõlmimise hetkel krediidikulukuse määr Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda. Lähtudes eeltoodust, on hageja seisukohal, et tarbijakrediidilepingu tüüptingimustes sisalduv viivisemäär, mis on võrdne samas tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimääraga, ei ole VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus. Hageja jääb hagiavalduses esitatud seisukoha juurde, et tarbijakrediidilepingust nr XXXXXXXXX tulenev viiviste nõue on põhjendatud ning hageja rahuldamata jäänud viivisenõue summas 735 eurot 68 senti ja edasiulatuv viivisenõue määras 41,9% aastas tuleb rahuldada.
  7. Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud. 4

(8)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, ning teha uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada. Sellega seonduvalt muudab ringkonnakohus poolte menetluskulude jaotust ning määrab uusesti kindlaks menetluskulude rahalise suuruse maakohtu menetluses. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. Juhindudes

§ 654

lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 7.

§ 407

lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama sätte lõike 6 järgi kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates ei ole

§ 407

lg 6 järgi tehtav otsus tagaseljaotsus

§ 407

lg 1 alusel, vaid kohtuotsus kui sisuline lahend, millega jäetakse hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Seega sisaldab praeguses asjas vaidlustatud maakohtu lahend kahte erineval õiguslikul alusel tehtud otsust – tagaseljaotsust, millega maakohus hagi rahuldas ning kohtuotsust kui sisulist lahendit, millega maakohus jättis hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Hageja saab esitada sisulise kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (

§ 420lg 1 teine lause).

Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu lahendi üksnes osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata (st kohtuotsuse sisulises osas).

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Ülejäänud (tagaseljaotsuse) osas on maakohtu lahend jõustunud (

§ 456lg 3).

  1. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et käesoleval juhul tuleb kohaldada saedusjärgset viivisemäära ning vähendada hageja esitatud viivisenõuet, kuna kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära.
  2. VÕS § 415 lg 1 esimese lause järgi ei või tarbijalt nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Ringkonnakohtu hinnangul viitab VÕS § 415 lg 1 esimene lause ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (vt Riigikohtu
  3. jaanuari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida intressimääraga samas viivisemääras või, kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib viivisemäärana kokkulepitud intressimäär. Järelikult, kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast 5

(8)kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kuna seadusandja lubab eelmärgitust tulenevalt VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus ette nähtud intressimäär, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Küll aga saab kohustatud isik nõuda VÕS § 113 lg-st 8 ja §-st 162 tulenevalt viivise vähendamist. Pragusel juhul on nähtub hagiavaldusest, et lepingus kokku lepitud viivise arvestamises intressimääraga võrdses määras ning et intressimäär on 41,9% aastas. Kuna lepingujärgne intressimäär on suurem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette nähtud intressimääras, s.o 41,9% aastas. Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud otsuses väljendatud seisukohtadest, millele maakohus on mh tuginenud, ei saa käesoleva asja lahendamisel juhinduda, kuna selles varasemas asjas puudus poolte vahel kokkulepe intressimäära kohta. Pooled olid kokku leppinud üksnes viivisemääras. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 4062 lg-s 1 tulenevalt on tarbijakrediidileping tervikuna tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hagiavaldusest ega hagile lisatud lepingutingimustest ei nähtu, et kostja poolt sõlmitud krediidikonto leping oleks VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine. Enne lepingu sõlmimist oli Eesti Pank viimati avaldanud tarbimislaenude keskmise kulukuse määra 31. mail 2019 ning panga teate järgi oli määr 19,37%. Kostja poolt sõlmitud lepingust nähtuv kulukuse aastamäär 54,16% ei ületa seda enam kui kolm korda. 10. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja viivisenõuded on õiguslikult põhjendatud ning need tuleb rahuldada. Seega tuleb maakohtu lahend kõnealuses osas tühistada. Kuna ringkonnakohus ei tühista praegusel juhul maakohtu otsust osas, milles on tehtud tagaseljaotsus (

§ 407

lg 1), vaid selles osas, milles on maakohus jätnud hagi

§ 407

lg 6 alusel sisulise otsusega hageja nõude õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata, siis

§ 657lg 2 ei kohaldu ning ringkonnakohus saab teha ise uue sisulise lõpplahendi.

Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks käesoleval juhul ka menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas asja maakohtule uueks lahendamiseks saatmine üksnes hageja viivisenõuete osas. Seega saab ringkonnakohus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata teha uue sisulise otsuse, millega hagi täies ulatuses rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja maakohtu otsuse tegemise seisuga (21. jaanuar 2022) sissenõutavaks muutunud viivise ja alates 22. jaanuarist 2022 sissenõutavaks muutuva viivise põhivõlalt 1825 eurot 68 sendilt 41,9% aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte rohkem kui põhivõlg (1825 eurot 68 senti). 6

(8)Hageja nõuab VÕS § 113 lg 1 järgi
  1. juulil 2020 sissenõutavaks muutunud tasumata põhinõudelt 1825 eurot 68 senti viivist lepingujärgse intressimääraga võrdses määras, s.o 41,9% aastas. Viivis tasumata põhivõla 1825 euro 68 sendi tasumisega viivitamise eest alates
  2. juulist 2020 kuni maakohtu otsuse tegemiseni (
  3. jaanuar 2022) on 1149 eurot 65 senti (ringkonnakohus on kasutanud viivise arvestamiseks veebilehel http://www.viivisekalkulaator.ee/ kättesaadavat viivisekalkulaatorit). Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks menetluses taotlenud viivise vähendmist (VÕS § 113 lg 8 ja § 162).

§-st 367 lähtudes rahuldab ringkonnakohus ka hageja taotluse alates otsuse tegemisest sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks lepinguga ettenähtud intressimääras (41,9% aastas). 11. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse. 12. Maakohus jättis menetluskulud

§ 163lg-st 1 lähtudes 77% ulatuses kostja kanda ja 23% ulatuses hageja kanda.

Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit, rahuldades hagi täies ulatuses, muudab ringkonnakohus

§ 173lg 3 esimese lause alusel ka poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses.

Hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamist arvestades jätab ringkonnakohus menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

13. Ringkonnakohus määrab

§ 174

lg-test 3 ja 5 lähtudes kindlaks hagejale hüvitatavad menetluskulud maakohtu menetluses ja ringkonnakohtu menetluses. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses (

§ 174lg 1).

13.

  1. Maakohus on hinnanud hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ning leidnud, et põhjendatud on menetluskulud maakohtu menetluses kokku 675 eurot, sh riigilõiv 325 eurot ja esindajakulu 350 eurot (käibemaksuta). Apellatsioonkaebuse põhjendustes ei ole hageja neid maakohtu järeldusi vaidlustanud. 13.
  2. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 280 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on tasutud riigilõiv vajalik menetluskulu (kohtukulu) (

§ 138lg-d 1 ja 2, § 139 lg-d 1 ja 2).

Hageja on esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja kandnud esindajakulu apellatsioonkaebuse koostamisel ja esitamisel 120 eurot (1 tund). Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (

§ 176lg 5).

Kostja ei ole hageja menetluskulude osas seisukohta esitanud. Ringkonnakohus leiab, et hageja esindaja ajakulu on asja mahtu ning keerukust arvestades asjatundliku õigusteenuse osutamiseks

§ 175lg 1 tähenduses põhjendatud ja vajalik.

Ringkonnakohtu hinnangul on esindaja tunnitasu 100 eurot (käibemaksuta) samuti

§ 175lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud.

See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Hageja palub menetluskulude väljamõistmisel võtta arvesse, et hageja on piiratud käibemaksukohustuslane ning ei saa õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada. Hageja ei ole maakohtule ega ka ringkonnakohtule selgitanud, milles 7

(8)seisneb piiratud käibemaksukohuslase olemus ning ei ole esitanud tõendeid piiratud käibemaksukohuslaseks olemise kohta. Maksu- ja Tolliameti lehelt käibemaksukohuslase registreerimise numbri järgi tehtud otsingu järgi on hageja käibemaksukohustuslane. 13.
  1. Arvestades ülalesitatud menetluskulude jaotust, tuleb kostjalt hageja menetluskulude katteks välja mõista maakohtu menetluses 675 eurot ja ringkonnakohtu menetluses 380 eurot (riigilõiv 280 eurot ja esindajakulu 100 eurot), s.o kokku 1055 eurot. 13.
  2. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.