← Eesti

3-19-1239/19

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 26.08. 2021 Tallinn Haldusasja number 3-19-1239 Sotsiaalministeeriumi kaebus SA Innove 12.03.

§ 22lg 11 p 5 ja lõige 12).

Vastustaja on leidnud, et põhjendatud on kohaldada 5%-list finantskorrektsiooni määra, kuna see on proportsionaalne rikkumise raskuse ja võimaliku kahjuga. Seega on rakendusüksus kohaldanud lubatud väikseimat finantskorrektsiooni määra. KOHTU PÕHJENDUSED

  1. Vaidluse esemeks oleva SA Innove 12.03.2019 finantskorrektsiooni otsuse nr 3-3.1/100 aluseks on kaebaja poolne väidetav riigihanke reeglite rikkumine, mis seisnes välispakkujate suhtes piiravate kvalifitseerimistingimuste seadmises. Otsuse tagajärjel loeti mitteabikõlbulikuks 5% hanke raames esitatud kuludest. Otsuse kohaselt loeti rikkumiseks hanketeates ühe tehnilise ja kutsealase pädevuse kvalifitseerimistingimusena esitatud nõuet (hanketeate p III.2.3)), et igal isikul (pakkujal, ühispakkujal, alltöövõtjal), kes raamlepingu täitmise raames osutab lapsehoiuteenust, peab olema maavanema poolt antud kehtiv tegevusluba (vastavalt SHS § 151 punktile 1) pakkumuse esitamise kuupäeva seisuga ning pakkuja esitab ärakirja vastavast tegevusloast juhul, kui tegevusloa andmed ei nähtu majandustegevuse registrist. Antud nõude osas on täpsustavalt lisatud, et pärast raamlepingu sõlmimist peab lapsehoiuteenust osutav isik tagama lapsehoiuteenuse tegevusloa kehtivuse kogu raamlepingu perioodil või perioodil, mil vastavat teenust osutatakse ning juhul, kui tegevusluba ei ole ühel või mitmel pakkumuses nimetatud alltöövõtjatest, keda soovitakse kasutada lapsehoiuteenuse osutamiseks, ei jäeta pakkujat kvalifitseerimata, kuid tegevusloata isikuid ei ole lubatud raamlepingu täitmisel kasutada.
  2. Finantskorrektsiooni otsus on tehtud 01.07.2014 jõustunud STS § 45 lg 1 punkti 3 alusel, mille kohaselt tehakse finantskorrektsiooni otsus toetuse vähendamiseks või tühistamiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 143 alusel ja sellega kooskõlas mh juhtudel, kui toetuse saaja on jätnud osaliselt või täielikult täitmata kohustuse või nõude ja see on mõjutanud kulu abikõlbulikkust. Sama seaduse § 46 lõige 1 sätestab, et kui finantskorrektsiooni otsuse tegemisel ei ole kohustuse või nõude täitmata jätmise laadist tulenevalt võimalik selle rahalise mõju suurust hinnata, kuid esineb põhjendatud oht, et kohustuse või nõude täitmata jätmine tõi kaasa rahalise mõju, siis vähendatakse toetust

alusel.

§ 25

lõike 4 kohaselt kohaldatakse kuni 31.08.2017 kehtinud RHS-i alusel korraldatud riigihangetega seonduvate finantskorrektsiooni otsuste tegemisel sama määruse kuni 20.09.2018 kehtinud redaktsiooni (RT I, 02.09.2014, 11; RT I, 04.05.2017, 2).

§ 22

lõike 1 kohaselt vähendatakse toetust vastavalt sama paragrahvi lõigetes 2-14 sätestatule, kui toetuse tagasinõudmise aluseks olevate asjaolude põhjal ilmneb, et toetuse saaja on eiranud oma kohustusi või talle kehtestatud nõudeid ning selle tulemusena tekkinud kahju suurust ei ole võimalik hinnata või selle hindamine on ebamõistlikult aja- või ressursimahukas. 17. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et SHS § 151 punkti 1 kohaselt ei saa lapsehoiuteenust osutada ilma vastava tegevusloata. Poolte vahel on aga vaidlus, kas riigihankes nr 188638 „Raske ja sügava puudega lastele tugiteenuste osutamine (2017-2020)“ kvalifitseerimistingimusena sätestatud nõue, mille kohaselt peab igal isikul, kes raamlepingu täitmise raames osutab 6

(10)lapsehoiuteenust, olema maavanema poolt antud kehtiv lapsehoiuteenuse tegevusluba juba pakkumuse esitamise hetkel, on põhjendamatult piiranud pakkujate ringi ning kas kaebaja on nõuet kehtestades rikkunud RHS § 3 punkti 3 ja § 39 lg-t
  1. Kokkuvõtvalt ei ole vaidlus mitte selles, kas lepingu täitmiseks on vajalik SHS-s sätestatud lapsehoiuteenuse tegevusloa olemasolu, vaid küsimus sellest, kas kaebaja sai nõuda, et maavanema poolt väljastatud tegevusluba peab pakkujal olema olemas juba pakkumuse esitamise hetkel.
  2. Kohus nõustub, et kuni 31.08.2017 kehtinud RHS § 41 lõiget 3 tuleb tõlgendada ja kohaldada koosmõjus teiste RHS sätetega ning asjakohaste Euroopa Liidu üldpõhimõtete, õigusaktide ja kohtupraktikaga. Tõlgendamisel on oluline arvestada RHS §-s 3 sätestatud hanke läbiviimise üldpõhimõtetega, Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2004/18/EÜ, ehitustööde riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise kooskõlastamise kohta (klassikaline direktiiv) artikliga 46 ning EL õiguse üldpõhimõtetega. Viidatud õigusaktidest tuleneb, et vältida tuleb erinevate liikmesriikide ettevõtjate diskrimineerimist nende päritolu alusel.
  3. Käesoleva vaidlusega sarnases vaidluses haldusasjas nr 3-19-346 küsis Tallinna Ringkonnakohus Euroopa Kohtu seisukohta küsimuses, kas EL direktiivi 2004/18 artikleid 2 ja 46 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt peab pakkuja hanketeates kvalitatiivse valikukriteeriumina nõudma, et pakkujad esitaksid juba oma pakkumuse esitamise ajal tõendi selle kohta, et neil on kõnealuse riigihanke esemeks oleva tegevuse suhtes kohaldatavates õigusaktides ette nähtud registreering või tunnistus, mille on väljastanud hankelepingu täitmiskoha liikmesriigi pädev asutus, ja seda isegi juhul, kui neil on sarnane registreering või tunnustus juba nende asukoha liikmesriigis. Samuti küsis Tallinna Ringkonnakohus Euroopa Kohtu seisukohta õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte osas. Viidatud haldusasjas oli SA Innove rakendusüksusena finantskorrektsiooni otsuses asunud seisukohale, et õiguspärane ei ole toidukäitlemiseks vajaliku loa/registreeringu/teavitamiskohustuse täitmise nõudmine pakkujatelt kvalifitseerimise tingimusena ja välispakkujate suhtes oleks vähem piiravam sellise nõude seadmine lepingu täitmise tingimusena. Euroopa Kohus tegi asjas otsuse nr C-6/20, milles toodud seisukohad on vaidluste sarnasuse ning kohaldatava õiguse kattuvuse tõttu asjakohased ka käesolevas asjas. Kohtuasjas toodud printsiibid on praeguses kohtuasjas asjakohased ka tulenevalt asjaolust, et riigihanke korraldamise kohustus tulenes praegusel juhul 01.07.2014 jõustunud STS-ist, mis tähendab, et kuigi direktiiv 2004/18 ei olnud hanketeate ELTLis avaldamise hetkel (6.07.2017) enam jõus, kuna see tunnistati 18.04.2016 kehtetuks direktiiviga 2014/24/EL ning nimetatud direktiivi sätete ülevõtmise tähtaeg lõppes 18.04.2016, siis tulenes riigihanke korraldamise kohustus 01.07.2014 jõustunud STS-ist. Samas on direktiivi 2004/18 artiklid 2 ja 46 võetud üle direktiivist 2014/24 (vastavalt artiklid 76 ja 58 p-d 1 ja 2).
  4. Euroopa Kohus on otsuses nr C-6/20 selgitanud, et direktiivi 2004/18 artikleid 2 ja 46 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt peab hankija hanketeates kvalitatiivse valikukriteeriumina nõudma, et pakkujad esitaksid juba oma pakkumuse esitamise ajal tõendi selle kohta, et neil on kõnealuse riigihanke esemeks oleva tegevuse suhtes kohaldatavates õigusaktides ette nähtud registreering või tunnustus, mille on väljastanud hankelepingu täitmiskoha liikmesriigi pädev asutus, ja seda isegi juhul, kui neil on sarnane registreering või tunnustus juba nende asukoha liikmesriigis (p 66). Samuti leidis Euroopa Kohus, et riigi ühtne käsitlus, mis kehtib nii rahvusvahelises kui ka liidu õiguses, välistab põhimõtteliselt selle, et riigiasutus võiks tugineda liidu õiguses kehtivale õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele vaidluses, milles ta on vastastikku riigi mõne muu organiga (p-d 70 ja 71).
  5. Analüüsides Euroopa Kohtu otsuses C-6/20 esitatud seisukohti ei saa olla enam vaidlust asjaolu üle, et vaidlusalune kvalifitseerimistingimus oli vastuolus Euroopa Liidu õigusega ning välispakkujate suhtes piirava toimega. Kuna Euroopa Kohus on otsuses leidnud, et põhjendatud ei ole nõuda, et pakkujad esitaksid juba pakkumuse esitamise ajal tõendi selle kohta, et neil on hankija asukohamaa õigusaktides ettenähtud registreering või tunnustus ja seda isegi juhul, kui neil on sarnane registreering või tunnustus juba nende asukoha liikmesriigis, siis ei saanud ka 7
(10)kaebaja nõuda pakkumuste esitamise hetke seisuga pakkujatelt, et igal isikul, kes raamlepingu täitmise raames osutab lapsehoiuteenust, peab olema maavanema poolt antud kehtiv tegevusluba. Direktiivi 2004/18 artikli 26 kohaselt võib hankija küll kehtestada lepingu täitmisega seotud eritingimusi, kui need on kooskõlas ühenduse õigusega ning esitatud hanketeates või tehnilises kirjelduses. See ei anna aga hankijale õigust neid kehtestada kvalitatiivse valikukriteeriumina. Kaebaja tõlgendab Euroopa Kohtu otsuses toodut ebaõigesti, kui leiab, et otsusest tulenevalt on õiguspärane lapsehoiuteenuse osutamiseks õigusaktidega ettenähtud tegevusloa nõude sätestamine hankemenetluses kvalifitseerimise tingimusena. Euroopa Kohus on üheselt märkinud, et sellise nõude sätestamine kvalifitseerimise tingimusena (kvalitatiivse valikukriteeriumina) ei ole õiguspärane. Seega tuleb RHS § 41 lõiget 3 koosmõjus direktiivi 2004/18 artiklitega 2 ja 46 tõlgendada viisil, mille kohaselt ei näe säte ette, et hankija peab igal juhul nõudma enda asukohariigi õigusaktides sätestatud tingimuste täitmist juba pakkumuse esitamise hetkel. Vastupidine tõlgendus oleks vastuolus EL õigusega.
  1. Vastates kaebaja põhjendustele märgib kohus, et hankijal oli kaalutlusõigus tingimuste sõnastamisel ning tal oli võimalik sõnastada tingimus selliselt, et see oleks nii siseriiklike kui ka välismaiste hankest huvitatud isikute suhtes proportsionaalne ja kooskõlas EL õigusega. Kui tegemist on rahvusvahelise hankega, siis tuleb pakkujatele pakkumuste esitamiseks sätestatud tingimused sõnastada viisil, et ka välisriikide pakkujad saaksid pakkumusi esitada hankija asukohariigi pakkujatega võrdsetel alustel ja ebamõistlike pingutusteta. Sätte avaldatud sõnastuse kohaselt on eelisseisundis pakkujad, kellel on Eesti õigusaktidele vastav tegevusloa nõue täidetud juba varasemalt. Välismaiste pakkujate puhul on vaidlusaluse nõude eelnev täitmine pigem ebatõenäoline, mis tähendab, et pakkujad peavad enne nõude täitmist tegema endale piisavalt selgeks nõude täitmiseks vajalikud asjaolud. Eesti ettevõtjatelt saab ka eeldada suuremat teadlikkust nõude täitmise eelduseks olevatest asjaoludest ning olukorras, kus nõude täitmine eeldab Eesti ettevõtjalt kahe nädala pikkust aega, võib vajalik aeg välismaise ettevõtja jaoks olla oluliselt pikem. Tuleb ka arvesse võtta, et info hanke avaldamise kohta ei pruugi jõuda kõikide hankes osalemisest huvitatud isikuteni koheselt hanke väljakuulutamise päeval, mistõttu võib kehtestatud nõude täitmiseks jääv aeg olla praktiliselt olematu. See annab alust eeldada, et välismaine pakkuja on ebavõrdses seisundis võrreldes Eesti päritolu pakkujaga ning tegevusloa nõue ei olnud võrdsetel alustel täidetav Eesti ja välismaiste pakkujate poolt. Välismaise pakkuja suhtes on ebaproportsionaalne nõue, et pakkuja peab hankes osalemiseks asuma tegema toiminguid, mida saab pidada lahutamatult seotuks hangitava teenuse vahetu osutamisega hankija asukohariigis. Kohus nõustub vastustajaga, et on raske taotleda tegevusluba, kui puuduvad tegevused, millest teavitada, samuti muud vajalikud andmed, kuivõrd ei ole teada, kas hange võidetakse ja milliste mahtudega tuleb arvestada. SHS regulatsiooni eesmärgiks ei ole taotleda luba hüpoteetilisteks tegevusteks.
  2. Kohus nõustub kaebajaga, et pakkujal, kellel puudus maavanema tegevusluba, oli tõepoolest võimalus hankes osaleda ka nn katusorganisatsioonina või alltöövõtjana, kuid nimetatud võimaluse kasutamine oli pakkuja võimalus, mitte kohustus. Igal pakkujal pidi võrdsetel alustel olema võimalus iseseisvalt pakkujana hankemenetluses osaleda ja teenust ise osutada. Seega ei õigusta kaebaja poolt esile toodud alternatiivsed võimalused piiravate nõuete sätestamist.
  3. Kohus ei nõustu kaebajaga, et kuivõrd sotsiaalteenuste valdkonnas on tulenevalt kultuurilisest eripärast liikmesriigiti erinevad nõuded, siis on hanke raames tellitava teenuse puhul tegemist Euroopa siseturu mõttes vähe huvi pakkuva teenusega. Riigihankeõiguses eeldatakse piiriülese huvi olemasolu automaatselt, kui hanke eeldatav maksumus on võrdne või ületab asjaomast rahvusvahelist piirmäära. Praegusel juhul ületab hanke eeldatav maksumus nii tavateenuste kui ka sotsiaalteenuste rahvusvahelist piirmäära, mistõttu on õigustatud piiriülese huvi eeldamine. Samuti on saadetud teade avaldamiseks Euroopa Liidu Väljaannete Talitusele. Seega, isegi kui hanke oleks võinud viia läbi lihtsustatud korras tellitava teenusena, siis olukorras, kus hankija viis hanke 8
(10)ka üksnes tehnilistel põhjustel läbi avatud hankemenetlusena, oli ta RHS § 16 lõike 9 kohaselt kohustatud järgima kuni 31.08.2017 kehtinud RHS-is sätestatud hankemenetluse korda.
  1. Kohus leiab, et asjaolu, et hanke vastu tundsid huvi ja pakkumused esitasid vaid kohalikud sotsiaalse või tervishoiualase suunitlusega ettevõtjad ja mittetulundusühingud, võis olla tingitud sellest, et sätestatud kvalifitseerimistingimus oli piirav välisriikide pakkujate suhtes, kellel tegevusluba puudus ning kellel oli selle saamine pakkumuse esitamise tähtajaks võimatu või ülemäära keerukas.
  2. Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et kaebaja rikkus hanke läbiviimisel RHS v.r nõudeid, samuti EL õiguse põhimõtteid ning eksisteerisid õiguslikud alused finantskorrektsiooni kohaldamiseks. Vastustajalt ei saa eeldada, et ta suudaks finantskorrektsiooni kohaldamisel näidata ära konkreetse kahju, mida toetuse saaja hankereeglite rikkumine on põhjustanud. STS §is 45 on sätestatud, millal tehakse toetuse vähendamise või tühistamise, ehk finantskorrektsiooni otsus. Kui finantskorrektsiooni otsuse tegemisel ei ole kohustuse või nõude täitmata jätmise laadist tulenevalt võimalik selle rahalise mõju suurust hinnata, kuid esineb põhjendatud oht, et kohustuse või nõude täitmata jätmine tõi kaasa rahalise mõju, siis vähendatakse toetust vastavalt

§ 22

lõigetes 2-14 sätestatule.

§ 22

lõigetes 2-14 toodud rikkumiste korral puudub rakendusüksusel otsustusdiskretsioon, kas teha finantskorrektsiooni otsus või mitte.

§ 22

lg 11 p 6 kohaselt vähendatakse hankelepingutele eraldatud toetust 25 protsenti, kui riigihankes seatud kvalifitseerimise tingimused ei ole vastavad ja proportsionaalsed riigihanke esemega.

§ 22

lg 12 sätestab, et lg 11 p-des 3-16 ja 19 nimetatud juhtudel võib sõltuvalt rikkumise raskusest kohaldada 5- või 10 protsendilist finantskorrektsiooni määra. Vastustaja on finantskorrektsiooni otsuses leidnud, et põhjendatud on kohaldada 5%-list finantskorrektsiooni määra, sest see on proportsionaalne rikkumise raskuse ja võimaliku kahjuga. Vastustaja on oma seisukohta finantskorrektsiooni otsuse lehekülgedel 6-7 piisavalt põhjendanud ega ole rikkunud otsuse motiveerimise nõudeid. Otsuses on välja toodud asjaolud, mida võeti otsuse tegemisel arvesse. Muu hulgas on välja toodud, et potentsiaalsete isikute hulk, kelle osalemist hankes on piiratud, on tõenäoliselt väike. Seda kõike arvestades pidas rakendusüksus võimalikuks kohaldada 5%-list finantskorrektsiooni määra, kuna leidis, et see on proportsionaalne rikkumise raskuse ja võimaliku kahjuga. Kohus nõustub viidatud seisukohaga.

  1. Kohus leiab, et kaebaja ei saa praeguses asjas tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele. Tulenevalt Euroopa Kohtu otsuses nr C-6/20 toodust tuleb õiguspärase ootuse põhimõtet tõlgendada nii, et sellele ei saa tugineda hankija, kes on riigihankemenetluses liikmesriigi õigusnormide järgimiseks nõudnud, et neil oleks juba pakkumuse esitamise ajal lepingu täitmise liikmesriigi pädeva asutuse (maavanema) poolt antud kehtiv tegevusluba.
  2. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et finantskorrektsiooni otsus ning seda muutev otsus on õiged, nende tegemiseks esinesid õiguslikud alused ning need on kooskõlas Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtetega. Kaebaja on õigusvastaselt seadnud kvalifitseerimise tingimuseks nõude, mille kohaselt peab igal isikul, kes raamlepingu täitmise raames osutab lapsehoiuteenust, olema maavanema poolt antud kehtiv tegevusluba pakkumuse esitamise kuupäeva seisuga. Nõue piirab põhjendamatult pakkujate ringi ning kaebaja on seega rikkunud RHS v.r § 3 punkti 3 ja § 39 lõiget
  4. Kuna kohus leidis, et finantskorrektsiooni otsus ja nimetatud otsuses sisalduvat ebatäpsust parandav otsus on õiguspärased ning kaebaja ei väida, et vaidemenetluses oleks rikutud tema õigusi sõltumata vaidemenetluse tulemusest, siis puudub alus ka vaideotsuse tühistamiseks. Kuna tühistamisnõuded jäävad rahuldamata, siis ei ole põhjendatud ka kohustamisnõue. Kõike eeltoodut arvestades jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata. MENETLUSKULUD 9

(10)30. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm kohtunik 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.