Obsah (4)

§ 11§ 59§ 62§ 61

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 09. september 2021; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-20-2132 Haldusasi X kaeb

§-s 64 sätestatud alustel ja et korralduse täitmata jätmisel võidakse rakendada sunniraha.

1. Kaebaja on seisukohal, et teave ja dokumendid füüsilise isiku tehingute- ning pangakontol toimunud raha liikumise-, samuti laenu võtmise eesmärkide kohta riivab eraelu puutumatuse põhimõtet. Kaebaja arvates ei ole nõue ka eesmärgipärane ega proportsionaalne, sest küsitud teave ja dokumendid ei saa anda informatsiooni, mis võimaldaks maksuhalduril hinnata kas väljamaksete puhul oli tegemist laenu või dividendidega.
2. Menetlusosaliste seisukohti ja esitatud tõendeid hinnates, seejuures kogumis ning nende vastastikuses seoses, tuleb asuda kokkuvõttes seisukohale, et kaebus ei ole põhjendatud. Vastava teabe ehk pangakontode väljavõtete saamise tarvidust on vaidlustatud haldusaktis selgitatud. Nähtuvalt sellekohastest selgitustest on maksuhalduril vaja jõuda selgusele kas kontrollitavast äriühingust selle juhatuse liikmele tehtud väljamaksete puhul võis olla tegemist laenu andmisega. Küsimust laenu võtmise põhjuse kohta ei saa ka selles kontekstis asjassepuutumatuks pidada. Eeltoodust ei järeldu, et nõutav teave väljuks maksumenetluses tähendust omava teabe raamidest. Kaebuse kohta esitatud kirjalikus vastuses on maksuhaldur muu hulgas märkinud, et osaühingu pangakonto väljavõttest ilmnes, et väljamakseid oli põhjendatud ka teatavate kulude tagasimaksega, mistõttu on vaja hinnata kas kaebajal võis olla selliseid kulutusi, mis seostuksid Y OÜ äritegevusega. Seega ei olnud küsimus ainult laenu andmises kui sellises. Selgitamist vajavad 3 küsimused on ilmselt tunduvalt laiapõhjalisemad, kusjuures

§ 11

lõikes 2 on sätestatud, et maksuhaldur otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Seejuures ei ole maksuhaldur maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega. Ka

§ 59

lõike 1 kohaselt on maksuhalduril õigus otsustada, lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ning kaalutlusõigusest, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda. Vastustajaga tuleb nõustuda, et kolmas isik, kellelt tõendite esitamist nõutakse, ei saa maksuhalduri eest otsustada, kas taotletav teave ja dokumendid võimaldavad korralduses nimetatud eesmärki saavutada või mitte või millised tõendid võiksid olla teatava asjaolu tõendamiseks tarvilikud. 13. Vaidlustatud haldusaktis on viidatud selle andmise alusena

paragrahvile 46, paragrahvi 553 lõike 1 punktidele 1 ja 4, paragrahvi 61 lõigetele 1 ja 3 ning paragrahvi 62 lõigetele 1, 3 ja 4.

§-s 46 on toodud välja maksuhalduri haldusaktidele esitatavad nõuded või põhinõuded ning haldusasja materjalist ei nähtu, et selles osas võiks mingisugust sisulist vaidlust olla. Haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus on välja toodud.

paragrahv 553 lg 1 punktid 1 ja 4 võimaldavad maksuhalduril kontrollida kõiki maksustamise seisukohalt tähendust omavaid asjaolusid ning saada maksukontrolli läbiviimisel isikutelt teavet ja seletusi. Vaidlustatud korraldus on sellega kooskõlas. Põhimõttelist vastuolu ei saa olla ka

paragrahvi 61 lõigetega 1 ja 3 ehk maksuhalduri õigusega nõuda kolmandatelt isikutelt maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks teavet eeldusel, et selle kohta antakse ka sama seaduse paragrahvis 46 sätestatud nõuetele vastav korraldus. Antud juhul on taoline korraldus esitatud. Lähtuvalt eeltoodust osutuvad käesoleva vaidluse puhul sisuliselt asjassepuutuvaks eelkõige

paragrahvi 62 lõiked 1, 3 ja 4. 14.

§ 62

lõike 1 kohaselt on maksuhalduril õigus nõuda maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks maksukohustuslaselt või kolmandalt isikult tema valduses olevate asjade ja esitajaväärtpaberite ettenäitamist ning dokumentide esitamist, kusjuures kolmandatelt isikutelt asjade ja dokumentide nõudmise korral kehtib sama seaduse § 61 lõikes 2 sätestatud piirang. Vastavalt

§ 61

lõikele 2 tuleb maksuhalduril enne kolmandalt isikult teabe nõudmist pöörduda teabe saamiseks maksukohustuslase poole, välja arvatud juhul kui maksuhalduril puuduvad andmed maksukohustuslase elu- või asukoha kohta, maksukohustuslane ei ole maksuhaldurile teadaoleval aadressil kättesaadav või takistab maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamist ning sama seaduse § 72 lg 5 p 6 (teabe nõudmine vaatluse eesmärgiga piiratud ulatuses) sätestatud juhul. Antud juhul ei saa tekkida sisulisi küsimusi (eelnevalt) maksukohustuslase poole pöördumise nõude täidetavuse osas, sest vaidlustatud haldusaktis esitatud nõue baseerubki kontrollitavalt äriühingult saadud pangakontode väljavõtete analüüsil. 15.

§ 62

lg 3 reguleerib dokumentide ja asjade ettenäitamise või esitamise viise, mis peaks toimuma üldjuhul maksuhalduri ametiruumides, kuid antud juhul on võimaldatud edastada neid ka digitaalselt allkirjastatuna e-kirja teel. Kaebaja arvates ei oleks võinud maksuhaldur temalt kui kolmandalt isikult üldse pangakontode väljavõtteid küsida, kuid dokumentide esitamise viisi valiku osas ei ole vastustajale konkreetseid etteheiteid tehtud.

§ 62

lg 4 p 1 kohaselt peab maksuhaldur andma sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustuse kohta kirjaliku korralduse kui see kohustus on adresseeritud kolmandale isikule. Eelnimetatud nõue on samuti täidetud. 4

1. Lähtuvalt eeltoodust ning vaidluse põhiolemust arvesse võttes ei saa asuda antud juhul sellisele seisukohale, et Maksu- ja Tolliamet oleks oma pädevust ületanud ja sellekohastest piiridest väljunud. Vaidlustatud korralduses esitatud põhjendused vastavad ühtlasi ka taoliste haldusaktide motiveerimise üldnõuetele ehk kokkuvõttes tuleb hinnata neid piisavateks. Seetõttu ei saa asuda ka taolisele seisukohale, et tegemist oleks oluliste kaalutlusvigadega või ebapiisavalt motiveeritud haldusaktiga, mis tähendab seda, et kaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
2. HKMS § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
3. Halduskohtumenetluse seadustiku § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas lahendis kaebaja ja ka Y OÜ nimed tähemärkidega, sest kaebaja on seda taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik 5