Obsah (4)

§ 113§ 42§ 415§ 4062

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Gea Lepik Otsuse tegemise aeg ja koht 22.04.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-138519 Ko

) § 1132 lg 2 p-le 2 õigus nõuda vastavalt 20 eurot, 5 eurot ja 5 eurot. Lisaks nõudis hageja sama sätte alusel võlgniku makseviivitusega seotud muude kulude hüvitamist summas 10 eurot. Kokku nõudis hageja sissenõudmisega seotud kulusid 40 eurot. 6. Hageja nõudis kostjalt viivist laenulepingust tulenevalt põhivõlalt 327,07 eurot alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast (10.08.2020) kuni hagi esitamiseni (20.01.2022) laenuintressi aastase määraga võrdses määras 37,73% vastavalt laenulepingu üldtingimuste p-le 7.1 ja

§ 113lg 1 kolmandale lausele.

Hagiavalduse esitamise päeva seisuga oli hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue 178,72 eurot. 7. Hageja nõudis kostjalt viivist krediidikonto lepingust tulenevalt põhivõlalt 390 eurot alates krediidikonto lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast (25.09.2020) kuni hagi esitamiseni (20.01.2022) laenuintressi aastase määraga võrdses määras 40,02% vastavalt laenulepingu 2 2-21-138519 üldtingimuste p-le 7.1 ja

§ 113lg 1 kolmandale lausele.

Hagiavalduse esitamise päeva seisuga oli hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue 206,42 eurot.

1. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 367 palus hageja mõista kostjalt välja seadusjärgses määras viivise põhinõudelt alates 21.01.2022 kuni põhinõude kohase tasumiseni. Kostja vastuväited
2. Kostja hagile ei vastanud. Maakohtu otsus
3. Maakohus rahuldas hagi 08.03.2022 tagaseljaotsusega osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 717,07 eurot, intressi 55,62 eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 79,15 eurot ning viivis põhivõlalt

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 21.01.2022 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 370 eurot ja viivise. Maakohus tunnistas otsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. 11. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on Riigikohtu praktikast tulenevalt

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi eelduslikult tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, ning ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel.

1. Maakohus tuvastas, et hagiavaldusele lisatud laenulepingu nr SR3536054 tingimuste kohaselt on viivisemääraks 37,73% aastas ja krediidikonto lepingu nr KK3537515 tingimuste kohaselt on viivisemääraks 40,02% aastas. Kohus asus seisukohale, et tegemist on tüüptingimustega ning kostjaks on tarbija, kuivõrd laenu andjaks on kutse- või majandustegevuses tegutsev isik, kelle igapäevane äritegevus on laenuandmine. Kostja on laenu võtnud isikuna, kes ei tegutsenud oma kutse- või majandustegevuses. Kohus leidis, et viivisemäärad 37,73% ja 40,02% võlgnetavalt summalt aastas on eeltoodust tulenevalt tühised, sest ületavad seadusjärgset määra rohkem kui kolm korda. Sellest tulenevalt mõistis kohus hageja kasuks välja viivise seadusjärgses määras summas 79,15 eurot (37,89+41,26) eurot ja jättis hagi rahuldamata osas, milles nõuti seadusjärgsest suuremat viivist, s.o 305,99 euro osas. Apellatsioonkaebus
2. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõude 305,99 eurot, ja mõista see kostjalt hageja kasuks välja. Menetluskulud ringkonnakohtus palub hageja jätta kostja kanda.
3. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hageja viivisenõue on põhjendatud vaid

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

15. Hageja nõutud viivis on kooskõlas laenulepingu üldtingimuste p-ga 7.1 ja

§ 113lg 1 kolmanda lausega.

Hageja viitas

§ 415

lg-le 1,

§ 113

lg 1 kolmandale lausele ja Riigikohtu otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 p-le 12 ning leidis, et kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemas intressimääras, loetakse viivise määraks lepingus kokkulepitud intressimäär. Praegusel juhul on 3 2-21-138519 tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määr.

Ühtlasi on lepingus kokku lepitud, et viivisemäärana kohaldub lepingus kokkulepitud intressimäär. Seetõttu tuleb kohalduvaks viivisemääraks lugeda vastavalt 37,73% ja 40,02% aastas. 16. Praeguses asjas ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu väljendatud seisukohast tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, nagu võiks mõistlikuks viivisemääraks lugeda kuni 24% aastas ehk 0,06% päevas. Selles kohtuasjas oli tegemist õppeteenustasu hüvitamise lepinguga, mitte tarbijakrediidiga, ja seal ei olnud hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus kokku lepitud intressimääras. Praeguses asjas on tarbijakrediidilepingus intressimääras kokku lepitud, mistõttu tuleb lähtuda

§ 415lg-st 1 ja § 113 lg 1 kolmandast lausest.

17. Ei esine ka muid asjaolusid, mis viitaksid viivisekokkuleppe tühisusele või vastuolule hea usu põhimõttega. Intressimäär ega krediidileping ei ole tühised, mh tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 alusel. Maakohus on ebaõigesti jätnud intressimääras viivise nõude rahuldamata. Seadusjärgse viivisemäära kohaldamine olukorras, kus lepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, läheb vastuollu

§ 113

lg 1 ja

§ 415

lg 1 mõtte ja viivise eesmärgiga.

§ 415

lg 1 esimene lause koosmõjus

§ 113

lg 1 kolmanda lausega tagab, et ka lepingu rikkumisel lepingu ülesütlemise korral on krediidiandjale tagatud samas määras viivis, kui on lepingu kehtivuse ajal intressimäär. Vastupidisel juhul on võlgnikul soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär. See aga ei taga tõhusalt võlausaldajale võimalust nõuda viivist ületava kahju hüvitamist (

§ 113

lg 5), kuna see paneb võlausaldajale kahju olemasolu ja suuruse tõendamiskoormise. Viivisel on lisaks kompensatsioonile ka sanktsiooni eesmärk. Seaduse eesmärgiga ei lähe kokku ka tõlgendus, mille kohaselt lepingus kokkulepitud intressimäär kehtib viivisemäärana üksnes siis, kui see intressimäär on maksimaalselt kolmekordne seadusjärgne viivisemäär. 18.

§ 113

lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda viivise vähendamist vastavalt

§-s 162 sätestatule. Vastavalt

§ 113

lg-le 8 ja § 162 lg-le 1 tuleb võlgniku nõudel iga kord hinnata, milline viivis on kohustuse täitmise ulatust, teise poole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit arvestades mõistlik. See võimaldab kaitsta võlgniku huve ülemäärase kahjustamise eest. Praegusel juhul ei ole kostja taotlenud viivisemäära või välja mõistetava viivise vähendamist. Kohus ei saa tagaseljaotsust tehes ise

§ 113lg 8 kohaldada ega viivise suurust piirata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ning maakohtu tagaseljaotsus tuleb vaidlustatud osas TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657 lg 2 alusel tühistada apellatsioonkaebuse põhjal ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Maakohtu otsus tuleb tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
2. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõude summas 305,99 eurot. Ülejäänud osas maakohtu otsust vaidlustatud ei ole. 4 2-21-138519
3. Hageja nõuab kostjalt laenulepingust tulenevalt põhivõlalt 327,07 eurot alates 10.08.2020 kuni hagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivist 178,72 eurot ning krediidikonto lepingust tulenevalt põhivõlalt 390 eurot alates 25.09.2020 kuni hagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivist 206,42 eurot. Hagiavalduse kohaselt lähtub hageja viivise arvestamisel kostja ja Placet Group OÜ vahel lepingutes kokkulepitud intressimäärast vastavalt 37,73% ja 40,02%. Maakohus rahuldas viivisenõude osaliselt, mõistes hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise välja

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohus leidis, et lepingutes kokkulepitud viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära rohkem kui kolm korda, mistõttu on tegemist tarbijat ebamõistlikult kahjustava ja seega tühise tüüptingimusega

§ 42lg 1 ja lg 3 p 5 järgi.

22. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus eksis hageja viivisenõuet rahuldades materiaalõiguse normide tõlgendamisel ja kohaldamisel ning asus sellest tulenevalt ekslikult seisukohale, et tarbijakrediidilepingus on keelatud kokku leppida

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast suuremas viivisemääras.

Maakohus jättis tähelepanuta tarbijakrediidilepingule kohalduva

§ 415

lg 1 ja seetõttu ekslikult kohaldamata

§ 113lg 1 kolmandas lauses viidatud viivisemäära. Seejuures rikkus maakohus oluliselt kohtuotsuse põhjendamise kohustust (Ts

MS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8), kui jättis käsitlemata hageja väited lepingus kokkulepitud intressimäära ja kohalduva viivisemäära kohta ning põhjendamata, miks ta neid asjakohaseks ei pea või nendega ei nõustu. 23.

§ 415

lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

Sama lõike teise lause kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Riigikohus on leidnud, et kuna seadusandja ei ole

§ 415

lg 1 esimeses lauses täpsustanud, millist

§ 113

lg 1 lauset see viide hõlmab, siis viitab

§ 415

lg 1 ka

§ 113

lg 1 kolmandale lausele (Riigikohtu 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12; 15.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 16).

§ 113

lg 1 kolmanda lause kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, s.t kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (Riigikohtu 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist samas määras, nagu pooled on lepingus kokku leppinud intressimäärana. 24. Kostja ja Placet Group OÜ on hageja esile toodud asjaoludel laenulepingus kokku leppinud intressimääras 37,73% aastas ja krediidikonto lepingus 40,02% aastas. Seega oli mõlemas tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgne viivisemäär, mistõttu

§ 113

lg 1 kolmanda lause kohaselt tuleb lugeda viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja väitel olid lepingupooled nii laenulepingu kui krediidikonto lepingu üldtingimuste p-s 7.1 kokku leppinud, et viivisemäärana kohaldub kokkulepitud intressimäär. Hagi kohaselt on hageja omandanud Placet Group OÜ-lt nõude kostja vastu koos õigusega nõuda kõrvalnõuete täitmist. Eelnevast tulenevalt on hagejal hagi aluseks olevatel asjaoludel õigus nõuda kostjalt hagi esitamise ajaks põhinõudelt sissenõutavaks muutunud viivist määras laenulepingu puhul 37,73% aastas ja krediidikonto lepingu puhul 40,02% aastas. 25. Vastupidiselt maakohtule on ringkonnkohus seda meelt, et

§ 42

lg 3 p 5 mõttes ei saa pidada ebamõistlikuks sellist viivist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. Kuna seadusandja 5 2-21-138519 lubab

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, siis ei saa sellist viivise kokkulepet pidada

§ 42

lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja

§ 42lg 1 alusel tühiseks.

Tarbijakrediidilepingu tüüptingimustes sisalduv viivisemäär, mis on võrdne samas tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimääraga, ei ole

§ 42lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus.

Maakohus ei tuginenud sellistele asjaoludele, millega võiks kaasneda lepingutes sisalduva intressimäära kokkuleppe või kogu lepingu tühisus. Muu hulgas ei tuvastanud maakohus, et tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületaks

§ 4062lg-s 1 sätestatud ülempiiri.

1. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et põhjendatud ei ole maakohtu tuginemine Riigikohtu seisukohtadele tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 tehtud lahendis. Hageja on õigesti tähelepanu juhtinud, et viidatud asjas ei olnud tegemist tarbijakrediidilepinguga ning lepingus ei olnud kokku lepitud intressimääras.
2. Eeltoodud maakohtu eksimused annavad aluse vaidlustatud otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõude. Kuna vaidlustatud on tagaseljaotsus, ei saa ringkonnakohus teha tühistatud osas ise uut otsust, vaid TsMS § 657 lg 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tühistamise korral saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. TsMS § 646 alusel võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Kuna ringkonnakohtul ei ole praeguses asjas võimalik teha tühistatud osas ise uut sisulist otsust, on põhjendatud ja menetlusökonoomia kaalutlustel mõistlik teha otsus TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657 lg 2 järgi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal. TsMS § 646 kohaldamisel ei ole ringkonnakohtul kohustust küsida teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust ega analüüsida apellatsioonkaebuse põhjendusi (Riigikohtu 24.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11).
3. Ringkonnakohtul tuleb ka tagaseljaotsuse tühistamisel arvestada apellatsioonkaebuse piiridega (TsMS § 651 lg 1). Olukorras, kus tagaseljaotsus on vaidlustatud osaliselt, saab selle ka tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata üksnes osaliselt. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega kohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 305,99 eurot. Kuna erinevalt hageja taotletust ei saa ringkonnakohus uut lahendit teha, rahuldatakse apellatsioonkaebus osaliselt.
4. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse ja saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb tühistada ka maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine. TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt otsustab menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. (allkirjastatud digitaalselt) 6