KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Ulvi Loonurm, Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 10.06.2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-11975 Ts

§ 4062 lg 1, mis sätestab ära tarbijalepingute krediidikulukuse sh intressi määra.

Seadusega sätestatud maksimaalset intressimäära ületavas osas on kokkulepe tühine. Asjaolu, et kostja on kompromisslepingus kinnitanud, et ta nõustub viivise suurusega ja see ei ole talle ülemäärane, ei võta kohtult kohustust viivise määra kontrollida või õigust seda vähendada, samuti ei muuda see hageja kohustust viivise määra ja kujunemist selgitamast. Kohtu hinnangul on küll võlatunnistuses viivise suurus fikseeritud, kuid see ei vabasta hagejat temale seadusega pandud tõendamiskoormusest tarbijalepingute puhul. Kohtul on kohustus ameti ülesande korras kontrollida viivise ja 3

§ 113lg 8 järgi.

Kohtu hinnangul on taotlus kompromisslepingus kokku lepitud, juba sissenõutavaks muutunud viivise vähendamiseks põhjendatud, sest hageja ei ole oma tõendamiskohustust täitnud. Hageja põhinõue on kompromisslepingu järgi 4661,26 eurot ja viivise nõue 1883,03 eurot, mis moodustab põhinõudest 40,39 %. Kohtu hinnangul on sellises määras viivise nõudmine ilmselgelt liigne, sest viivis on kujunenud aasta jooksul st laenulepingu sõlmimisest 30.10.2018 kuni kompromisslepingu sõlmimiseni 30.10.2019. Kohus vähendab kompromisslepinguga kokku lepitud viivise suurust

§ 113

lg 1 sätestatud viivise määrani ja peab põhjendatuks viivist suuruses 462,66 eurot. 10. Kompromisslepingus on pooled kokku leppinud viivise määras 0,06% päevas ehk 21,09 % aastas, mis ei ole seadusega sätestatud maksimaalsest intressi suurusest suurem. Kohus vähendab ka seda viivise määra

§ 113lg 1 sätetatud määrani.

Alates nõude sissenõutavaks muutumisest 11.05.2020 kuni kohtulahendi tegemiseni on viivise suurus 535.27 eurot ja alates kohtulahendi tegemisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 sätestatud määras põhinõudelt 3807,81 eurot.

11. Kohtule esitatud nõudekirjadest nähtub, et hageja on esitanud kostjale nõudekirjad võla sissenõudmiseks ja neid saab käsitleda sissenõudmiskuludena

§ 1132lg 1 alusel ja suuruses.

Hageja sissenõudmiskulud ei ületa seadusega sätestatud sissenõudmiskulude suurust. Asjaolu, et kostja ei ole kirju väidetavalt kätte saanud, ei muuda nende saatmist ja hageja kulutusi sellele olematuks. Hageja apellatsioonkaebus

1. Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-21-11975 rahuldamata jäänud ulatuses, st mõista vastustajalt apellandi PlusPlus Capital AS kasuks välja PlusPlus Capital AS ja vastustaja vahel 09.09.2019 sõlmitud lepingust 24788489 tulenevad enne 09.09.2019 sissenõutavaks muutunud viivised 1881,77 €, viivised põhinõudelt 3807,81 € alates 11.05.2020 kuni 30.07.2021 summas 1018,97 € ning mõista vastustajalt välja apellandi PlusPlus Capital AS kasuks hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt 3807,81 € alates 30.07.2021 kuni põhinõude täitmiseni 0,06% päevas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.
2. Esiteks soovib apellant selgitada, et puutumuses kohtu põhjendustega, et viivise määra tõendamine on apellandi kohustus vastavalt

§ 406

2 lg 1-le märgib apellant, et viimatimärgitud põhjendus on kohaldatav tarbijakrediidilepingule. Apellandi poolt koostatud kompromisslepingu(te)/võlatunnistus(t)e puhul ei ole aga tegemist tarbijakrediidilepingu(te)ga. Samuti tuleb märkida, et apellant ei ole vastustajale poolte vahel sõlmitud võla tunnustamise lepingu alusel laenu andnud ja apellant ei ole laenuandja, vaid esialgselt võlausaldajalt erakorralise lepingu ülesütlemise tulemusena ja tervikuna sissenõutavaks muutunud nõuete omandaja ehk uus võlausaldaja. Poolte vahel sõlmitud võla tasumise kokkuleppele ei saa seega kohaldada tarbijakrediidilepingule kohaldatavaid sätteid. Teiseks selgitab apellant viivise määra ja kujunemise kohta järgmist. Maakohus jõudis järelduseni, et apellandi sissenõustavaks muutunud viivise nõue 1883,03 eurot, mis moodustab põhinõudest 40,39% ning on kujunenud aasta jooksul st laenulepingu sõlmimisest 30.10.2018 kuni kompromisslepingu sõlmimiseni 30.10.2019, on ilmselgelt liigne sellises määras. Apellant selgitab, et esialgse laenulepingu järgi sissenõutavaks muutunud viivise määr sai olla 40,39% ja suurus 1883,03 eurot, sest märgitud viivitusintressi kokkulepe 4

§ 415

lg-le 1, kuivõrd nimetatud sättes märgitud viite kaudu

§ 113

lg-le 1 (sh kolmandale lausele) võib tarbijakrediidilepingu puhul nõuda viivist, mis vastab lepingus kokku lepitud intressimäärale. Seega palub apellant kompromissilepingus kokku lepitud viiviste summas 1883,03 euro kohaldamist ja soovib lisada, et isegi juhul, kui apellant oleks pidanud tõendama viivise määra, siis saab kohaldada esialgses krediidilepingus toodud intressimäära alusel tuletatud viivisemäära, mis võib ületada seaduslikku viivist enam, kui kolm korda (0,110658% päevas ehk 40,39% aastas / 365). Apellant leiab, et apellandi viivisenõude rahuldamata jätmine kompromissilepingus kokkulepitud ja hagiavalduses esitatud viivisemäära ulatuses on põhjendamatu ning apellandi õigusi riivav. Apellant on seisukohal, et maakohus on kohtuotsuses ületanud diskretsioonipiiri. 2.1.3. Lisaks märgib apellant, et

§ 415

lg 1 esimene lause koosmõjus

§ 113

lõike 1 kolmanda lausega tagab, et ka lepingu rikkumisel lepingu ülesütlemise korral on krediidiandjale tagatud samas määras viivis kui oli lepingu kehtivuse ajal intressimäär. Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär. 14.

§ 113

lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel (vt nt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 19). Praegusel juhul ei ole vastustaja taotlenud viivise vähendamist.
3. Vastustaja on loobunud vastuväidete esitamisest. Võlatunnistuse p-s 1.1 kinnitas vastustaja, et nõue koosneb põhiosanõudest 4661,26 eurot ja viivitusintressinõudest 1883,03 eurot. Apellant leiab, et eelnimetatud asjaolude kinnitamisega loobus vastustaja nende asjaolude osas vastuväidete esitamisest Vastus apellatsioonkaebusele
4. Vastustaja vastust apellatsioonkaebusele ei esitanud. Ringkonnakohtu seisukoht
5. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt, osas, milles maakohus jättis hageja viivisenõuded rahuldamata, menetluskulude jaotuse osas ning asi saata tühistatud osas uueks arutamiseks maakohtule. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
6. Asja materjalidest nähtub, et: -Inbank AS ja kostja sõlmisid 30.10.2018 laenulepingu nr. L
7. -Pooled sõlmisid 09.09.2019 kompromisslepingu/võlatunnistuse nr 24788489 (tlk 4), mille järgi võlgnes kostja esialgsele võlausaldajale põhivõla 4661,26 eurot ja viivised summas 1883,03 eurot ning kuna esialgne võlausaldaja loovutas nõude hagejale, siis nõustus kostja tasuma hagejale 6543,03 eurot + 30 eurot lepingu sõlmimise tasu maksegraafiku alusel (tlk 5). -09.09.2019 kompromisslepingu/võlatunnistuse nr 24788489 p 3.2 järgi kohustus kostja maksekohustuse rikkumisel tasuma hagejale viivist 0,060 % päevas viivituses olevalt summalt. -Kostja tasus hagejale 883,45 eurot, millest 30,00 eurot arvestas hageja lepingu sõlmimise tasuks ja 853,45 eurot kompromissisummas sisalduva põhivõla katteks. -Hagiavalduse kohaselt kostja võlgneb hagejale järgnevad summad: 1) kompromissisumma põhivõlgnevus: 3807,81 eurot, 2) kompromissisumma viivised: 1881,77 eurot, 3) viivised: 1018,97 eurot. Hageja arvestas viiviseid vastavalt esialgse põhisumma 3807,81 euro osalt ning lepingu p 3.2 viivise 0,06 % päevamääralt. 5

§ 113

lg 2 teises lauses sätestatud määras, kuivõrd kostja taotlus viivise vähendamiseks on põhjendatud. 20. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide selles, et maakohtus ei ole kostja esitanud taotlust viivise vähendamiseks.

§ 113

lg 8 ja § 162 järgi ei vähenda kohus viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel (vt nt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-11, p 17). Kuna kohus saab vähendada viivist vaid juhul, kui kohustatud isik seda taotleb, siis on maakohus ebaõigesti viivist vähendanud.
3. Küll ei tähenda eeltoodu seda, et hageja viivisenõue on käesoleval ajal täies ulatuses põhjendatud ja tõendatud. Nimelt asja menetlemisel on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme ulatuses, mille tõttu ei ole olemasolevate andmete ja tõendite pinnalt võimalik tuvastada, kas hageja viivisenõue on täies ulatuses põhjendatud.
4. Apellatsioonimenetluses puudub poolte vahel vaidlus, et 09.09.2019 sõlmisid pooled deklaratiivse võlatunnistuse. Hageja viivisenõude lahendamisel omavad tähtsust järgmised asjaolud. Riigikohus on väljendanud seisukoha, et deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru (vt Riigikohtu
5. detsembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24), on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb kohtul välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki. 23.Kuivõrd hageja on käesolevas asjas tuginenud sellele, et kostja ei saa tulenevalt poolte vahel sõlmitud võlatunnistusest enam keelduda kokkulepitud viivise tasumisest, siis tuli maakohtul hinnata, kas hageja loobus võlatunnistust sõlmides vastuväidetest ja kui loobus, siis missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistuse sõlmimisega loobutud. Maakohus on jätnud nimetatud hageja seisukohad täielikult tähelepanuta. 24.Lisaks omab ringkonnakohtu arvates asja lahendamisel tähtsust asjaolu, kas algse võlausaldaja ja kostja vahel sõlmiti tarbijakrediidileping, millest tulenevat võlga kostja hageja eest tunnistas. Maakohtu otsuses sisalduvast viitest

§ 4062

lg-le 1 võib aru saada nii, et maakohtu arvates oli kostja ja Inbank AS vahel sõlmitud tarbijakrediidileping, mille tõttu kohalduvad tarbijakrediidilepingut reguleerivad imperatiivsed sätted. Millise tõendi alusel maakohus selle tuvastas, jääb arusaamatuks. Kuigi kostja on väitnud, et sõlmis algse võlausaldajaga laenulepingu oleks saanud alles esitatud laenulepingu alusel tuvastada, kas tarbijakrediidilepingu sätteid käesoleva asja lahendamisel saab kohaldada. Maakohtus taotles kostja korduvalt hagejalt välja nõuda dokumendid sh algse võlausaldajaga sõlmitud laenulepingu dokumendid (tlk 20 ja pöördel, tlk 32 pöördel, tlk 40), tarbija standardinfo teabelehe kuivõrd kostjal need puuduvad. Kohus jättis kõik kostja esitatud taotlused tähelepanuta. Sellega rikkus maakohus TsMS § 463 lg-t 1, TsMS §-i 392 ja TsMS § 238 lg-t 4 ning nimetatud rikkumiste tõttu ei ole võimalik tuvastada, kas hageja viivisenõue on täies ulatuses põhjendatud või mitte. 25. Ringkonnakohus toob esile, et kui tegemist on võlatunnistusega, mille aluseks olev algne kohustus või tunnustatud võlg on tekkinud tarbijakrediidilepingu raames, tuleb 6

§ 421

järgi on tarbijakrediidilepingute ja sellega seonduvate lepingute korral seadusest sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Juhul, kui algne võlg tekkis tarbijakrediidilepingust, ei saaks võlatunnistusega välistada selliste vastuväidete esitamist, mille välistamine ei ole

§ 421kohaselt võimalik.

Sel juhul tuleb lisaks kontrollida võlatunnistuse kehtivust osas, milles see on kostja kahjuks vastuolus tarbijakrediidilepingut reguleerivate imperatiivsete sätetega. Kostja seni esitatud väidetest võib järeldada, et sellise määraga nagu võlatunnistusest võib järeldada, ei ole kostja algse võlausaldajaga laenulepingut sõlminud. Apellatsioonimenetluses avaldas hageja, et algse võlausaldaja ja kostja vahel sõlmitud viivisekokkulepe viitas intressikokkuleppele, mille suuruseks oli 40,39 % aastas, st ka viivise suuruseks oli kokku lepitud 40,39% aastas. Selle kohta puuduvad aga igasugused tõendid. 26. Arvestades asjas esitatud väiteid võivad olla sellised imperatiivsed sätted, mille alusel tuleb kontrollida, kas ja millises osas võlatunnistus (viivisenõudes) kehtib, mh

§ 4062

lg-s sätestatut, st krediidi kulukuse määra ülempiiri kohta sätestatut.

§ 4062

lg 3 järgi tuleks tarbijakrediidilepingu tühisuse korral kostjal tasuda intressi

§ 94lõikes 1 sätestatud suuruses.

Sel juhul saanuks algne võlausaldaja nõuda viivist ka ainult seadusjärgses määras. Samuti tuleb arvestada

§ 408

sätestatuga, sh ka § 408 lg-s 4 tooduga, mille järgi võib olla võimalik, et intressimääraks tuleb lugeda

§ 94

sätestatud intressimäär ja kuna hageja väidetel oli laenulepingus kokkulepitud viivisemäär seatud sõltuvusse intressimääraga, siis ei oleks saanud viiviste arvutamise aluseks olla suurem määr.

1. Praeguses asjas on maakohus jätnud välja selgitamata ja hindamata, kas kostja loobus võlatunnistust andes vastuväidetest võla suurusele. Kui tegemist oli tarbijakrediidilepingu raames tekkinud võlaga, tuleb välja selgitada krediidilepingu tingimused, ja pöörates tähelepanu sellele, kas asjaolu, et algne kohustus tulenes tarbijakrediidilepingust, võis mõjutada võlatunnistuse (osalist) kehtivust.
2. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et deklaratiivse võlatunnistuse puhul ei ole võlausaldajal vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt nt Riigikohtu
3. jaanuari
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-58735/25, p 11.1;
5. detsembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23;
7. veebruari
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1149-11, p 21;
9. märtsi
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 20), sh kuna kohustust ei olnud olemas (vt Riigikohtu
11. aprilli
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-121-06, p 15;
13. septembri
14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p-d 13 ja 15;
15. aprilli
16. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-09, p 11; eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 21). Maakohtus oli poolte vahel vaidlus selles, kes peab algse võlausaldajaga sõlmitud laenulepingu tingimusi tõendama. Maakohus tõendamiskoormist pooltele ei selgitanud. Otsuses asus aga seisukohale, et algse võlausaldaja ja kostja vahel sõlmitud lepingust tulenevat viivise suurust oleks pidanud tõendama hageja. Seega avaldas maakohus otsuses hageja jaoks üllatusliku seisukoha.
17. Eelnevat arvestades leiab kolleegium, et maakohus on rikkunud menetlusõigust, jätnud olulised asjaolud vaidluse õigeks lahendamiseks välja selgitamata, mistõttu tuleb maakohtu otsus osas, milles kohtuotsus pole jõustunud (st osas, milles hagi jäeti rahuldamata), tühistada. Tühistatud osas tuleb asi saata tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
18. Riigikohus on väljendanud seisukohta et TsMS §-s 2 sätestatud menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada 7