Obsah (5)

§ 113§ 101§ 42§ 415§ 4061

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 20. mai 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-20-102175 Kohtuas

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

1. maist 2020 kuni põhinõude täitmiseni. 2-20-102175
2. Rahuldada Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus.
3. Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud XX kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
4. Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas
5. jaanuaril 2020 Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonnale maksekäsu kiirmenetluse avalduse XX (kostja) vastu võla saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse, kuna makseettepanekut ei õnnestunud kostjale mõistliku aja jooksul kätte toimetada, ning edastas asja Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
6. Hageja esitas
7. mail 2020 Harju Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja: - põhivõla 608 eurot 85 senti, intressi 81 eurot 98 senti ning sissenõutavaks muutunud viivise 473 eurot 35 senti; - edasiulatuva viivise alates hagi esitamisest kuni põhivõla kohase tasumiseni võlaõigusseaduse (

) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja riigilõivu 200 eurot ning õigusabikulud 420 eurot, samuti viivise menetluskuludest

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

2.

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Placet Group OÜ
2. mail 2017 laenulepingu nr SR3125671, mille alusel kostja sai 1000 eurot laenu. Laenulepingu kohaselt kohustus kostja tasuma laenusummalt intressi aastamääraga 45,07% s.o 535 eurot 4 senti. Kostja kohustus laenulepingu üldtingimuste p-i 8.1 kohaselt tasuma viivist põhivõlalt iga tasumisega viivitatud päeva eest intressiga võrdses määras. Kostja tasus esimesed 12 osamakset maksegraafiku alusel tähtaegselt. Kostjal tekkis võlg alates 13-nda osamakse tasumata jätmisest
3. mail
4. Kuna kostja talle antud täiendava tähtaja jooksul võlga ei tasunud, ütles Placet Grupp OÜ laenulepingu
5. augustil 2018 üles. Placet Group OÜ loovutas kostja vastu suunatud nõude
6. augustil 2018 hagejale. 2 2-20-102175
7. Kostja hagile ei vastanud. Maakohtu otsus ja põhjendused
8. Harju Maakohus rahuldas
9. juuli
10. a tagaseljaotsusega hagi osaliselt. Menetluskulud jättis maakohus poolte enda kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 608 eurot 85 senti, intressi 81 eurot 98 senti ning sissenõutavaks muutunud viivise 252 eurot 6 senti, samuti edasiulatuva viivise põhivõlalt

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude kohase tasumiseni. Maakohus tegi tagaseljaotsuse ilma kirjeldava ja põhjendava osata. 4.

1. Harju Maakohus täiendas
2. augusti
3. a otsusega tagaseljaotsust tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 448 lg 41 alusel kirjeldava ja põhjendava osaga. 4.
4. Maakohus tuvastas järgmist: - Placet Group OÜ sõlmis kostjaga
5. mail 2017 laenulepingu nr SR3125671, mille alusel kostja sai 1000 eurot laenu; kostja oli kohustatud laenu tagastama hiljemalt
6. aprilliks 2019; laenu intressimäär oli 45,07% aastas; kostja jättis laenu tähtaegselt tagastamata, mistõttu Placet Group OÜ ütles laenulepingu
7. augustil 2018 ennetähtaegselt üles;
8. augustil 2018 loovutas Placet Group OÜ laenulepingust tuleneva nõude hagejale; Kostja on täielikult tasunud esimesed 12 osamakset. 4.
9. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kostjal
10. mai
11. a seisuga tasumata põhivõlg 608 eurot 85 senti. Kostja tasus esimesed 12 osamakset täielikult ning hageja arvestas tasutud summadest põhivõla katteks 391 eurot 15 senti. Placet Group OÜ loovutas oma nõude
12. augustil 2018 hagejale ning saatis kostjale teatise nõude loovutamise kohta. Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võla tasumist. 4.
13. Maakohus leidis, et hageja põhivõla nõue tuleb

§ 101lg 1 p-i 1 alusel tervikuna rahuldada.

Samuti rahuldas maakohus

§-ide 397 lg 1 ja § 94 lg 1 alusel hageja intressinõude 81 eurot 98 senti. Hageja palus kostjalt mõista välja ka põhivõlalt arvestatud intressiga võrdses määras (45,07%) viivise 473 eurot 35 senti lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast s.o

1. augustist 2018 kuni hagiavalduse esitamiseni s.o
2. maini
3. Maakohtu hinnangul on hageja nõutava viivise määr 45,07% aastas ebamõistlikult suur ning tuleb

§-i 6 alusel hea usu põhimõttest tulenevalt kohaldamata jätta. Riigikohtu praktika kohaselt on tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, mille kohaselt viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära,

§ 42lg 3 p-i 5 ja § 42 lg 1 alusel tühine.

Hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist kolmekordses seadusjärgses viivisemääras s. o 24% aastas, mis on praegusel juhul 252 eurot 6 senti. Maakohus rahuldas seega viivisenõude 252 euro 6 sendi ulatuses. Maakohus rahuldas ka hageja edasiulatuva viivisenõude hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

4.

1. Maakohus määras hagi hinnaks 1212 eurot 89 senti. 4.
2. Maakohus jättis menetluskulud hagi osalise rahuldamise tõttu TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda, kuna hageja on teadlikult esitanud viivisenõude määras, mis on tühine ning seega pidi hageja arvestama võimalusega, et hagi jääb osaliselt rahuldamata ning menetluskulud hüvitamata. Hagejal oli inkassofirmana ning sagedase kohtusse pöördujana võimalik välistada menetluskulude poolte enda kanda jätmist, esitades hagi heas usus ning sellise nõudega, mis on hagejale teadaolevalt kooskõlas kõigi seadustest ja Riigikohtu lahenditest tulenevate tingimustega. 3 2-20-102175 Apellatsioonkaebus
3. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hageja viivisenõude rahuldamata, samuti menetluskulude poolte enda kanda jätmise osas. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 5.
4. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud viivisemäär.

§ 415

lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgu olevate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113

lg -s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist.

§ 415

lg 1 ei viita konkreetsele

§ 113

lg 1g 1 lausele.

§ 113lg 1 teine ja kolmas lause näevad ette erinevad viivisemäärad.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 p-s 12 leidnud, et tarbijakrediidilepingu puhul on võlausaldajal õigus nõuda viivist samas suuruses, mis on lepingus kokku lepitud intressimäär. Praegusel juhul tuleb lugeda viivisemääraks 45,07% aastas. Seega on maakohus jätnud ekslikult hageja viivisenõude lepingus kokkulepitud intressimääras rahuldamata. 5.2. Maakohus rikkus viivise vähendamisega oluliselt tagaseljaotsuse tegemist reguleerivaid norme. Viivise vähendamist võib nõuda viivise maksmiseks kohustatud isik (

§ 113lg 8).

Tagaseljaotsuse tegemisel kohaldab kohus õigust, kuid ei saa tagaseljaotsust tehes ise

§-i 113 lg-t 1 kohaldada ehk viivist vähendada. Maakohus on lepingus kokkulepitud viivisemäära õigusliku aluseta tühiseks tunnistanud. 5.

1. Maakohus rikkus menetluskulude poolte endi kanda jätmisega TsMS § 436 lg-t
2. Maakohus tegi eksliku järelduse, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Maakohus ei ole põhjendanud, miks tuli menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 kohaselt poolte endi kanda. Sellega ületas maakohus menetluskulude jaotamisel diskretsiooni piire. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada ka menetluskulude jaotuse osas ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 620 eurot. Vastustaja seisukoht
3. Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus jättis kostjalt välja mõistmata viivise 252 eurot 6 senti ületavas osas, ning osas, millega maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja nõude viivise väljamõistmiseks ning mõistab kostjalt välja viivise 473 eurot 35 senti ning jätab menetluskulud maakohtus kostja kanda. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse ja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad täielikult kostja kanda.
5. Maakohus rahuldas viivisenõude üksnes osaliselt, leides, et poolte vahel lepingus kokkulepitud viivisemäär on tühine. Varasemalt on küll kohtupraktikas leitud, et tühine võib olla selline viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (RKTKo 3-2-1-25-16, p 13). Ringkonnakohus märgib, et nimetatud asjas ei olnud lepinguga ettenähtud intressimäära ning seadusjärgne viivisemäär oli

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandus kaheksa protsenti aastas. Käesoleval juhul aga on lepingus ette nähtud kõrgem intressimäär, kui

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäär ning seega on sama lõike kolmanda lause kohaselt praegusel juhul seaduse kohaselt viivisemäär lepinguga ettenähtud intressimäär. Erinormina sätestab tarbijakrediidilepingu puhul

§ 415

lg 1, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113

lõikes 1 4 2-20-102175 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

§ 415

lg 1 viitab

§ 113lg-le 1 tervikuna, sh ka kolmandale lausele (RKTKo 3-2-1-120-08, p 12).

9. Praegusel juhul ei ole ka krediidi kulukuse määra suuruse tõttu tarbijakrediidileping tühine

§ 4061

lg 2 järgi, kuivõrd krediidi andmise ajal oli Eesti Panga viimati avaldatud (04.05.2017) viimase kuue kuu keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 18,92% (avaldatud Eesti Panga veebilehel https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102) ning pooltevahelises lepingus kokkulepitud krediidikulukuse määr aastas oli 45,07%. Seega ei ole kokkulepitud viivisemäär ebamõistlik tüüptingimus ning sellest saab lähtuda viivisenõude arvutamisel. Eeltoodust tulenevalt on maakohus kohaldanud materiaalõiguse norme ebaõigesti. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 10. TsMS § 162 lg 1 järgi jätab ringkonnakohus menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kuna ringkonnakohus lahendab vaidluse maakohtust erinevalt, siis määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus (RKTKo nr 2-16-14924, p 21). (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt 5