Obsah (9)

§ 407§ 444§ 438§ 468§ 163§ 139§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Margit Vutt Otsuse tegemise aeg ja koht 20. juuni 2022, Võru kohtumaja Tsiviilasi nr 2-22-6407 Tsiviilasi Debitum Invest O

) § 407 lg-d 1 ja 3 sätestavad, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks ning tagaseljaotsuse võib sel juhul teha kohtuistungit pidamata.

§ 407

lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust lepingule. 4. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Põhjendatud osas saab kohus teha otsuse

§ 444lg 3 alusel ilma kohtuotsuse põhjendava osata.

Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi

§ 407

lg 6 alusel rahuldamata ja kohus põhjendab tagaseljaotsuses hagi osalist rahuldamata jätmist. 5. Kohus leiab, et põhjendatud on hageja põhinõue ja sissenõudmiskulude nõue. Samas on kohus seisukohal, et hageja viivisenõue on põhjendatud üksnes osaliselt. Kohus märgib, et tulenevalt

§ 438

lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud lepingulise nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Esialgne võlausaldaja on tegutsenud kostjale teenust osutades oma majandustegevuses ning asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Seega saab füüsilise isiku puhul eeldada, et kostja sõlmis lepingu tarbijana võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 5 tähenduses.

1. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt on võlausaldajal juhul, kui võlgnik viivitab rahalise kohustuse täitmisega, õigus nõuda temalt viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Samuti võib viivisemäär olla kokku lepitud lepingus. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viivist alates 15.12.2020 kuni 29.04.2022 põhinõudelt (119 eurolt 44 sendilt) viivisemääraga 0,15% päevas ja selliselt arvestatuna on viivis 89 eurot 76 senti.
2. Elektrienergia müügilepingu üldtingimuste p 6.4 sätestab, et arve summa tervikuna tähtaegselt tasumata jätmisel on Alexela AS-il õigus nõuda viivist 0,15% tasunata summast kalendripäevas, alates arve summa tasumisega viivitusse sattumise kuupäevast kuni arve summa tervikuna tasumise kuupäevani. Kohus on seisukohal, et elektrienergia müügilepingu üldtingimuste p 6.4 puhul on tegemist tüüptingimusega VÕS § 35 lg 1 mõttes, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ning mida kostja lepingupoolena ei saanud mõjutada. Samuti puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et viivise määr oleks kostjaga personaalselt kokku lepitud.
3. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Eelduslikult tuleb VÕS 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt nt Riigikohtu
4. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p 17). Üldtingimuste p 6.4 järgne viivisemäär 0,15% päevas tähendab, et aastane viivisemäär on 54,75-54,9%. Seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 1 teine lause) loetakse viivise määraks VÕS §s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
5. jaanuari ja
6. juulit. Arvestades vaidlusalusel ajal kehtinud referentsiintressimäärasid, oleks tol ajal olnud seadusjärgne viivisemäär 8% aastas (so ca 0,0219% päevas). Praegusel juhul kokku lepitud viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära ca 6,8 korda ja kohtu hinnangul kahjustab selline viivisemäär kostjast tarbijat ülemääraselt ja ebamõistlikult. Seega on viivisekokkulepe praegusel juhul tühine.
7. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ning eeldustel (vt nt Riigikohtu
8. juuni 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viivist põhivõlalt 119 eurot 44 senti perioodi 15.12.2020 kuni 29.04.2022 eest. Kohtu arvutuste kohaselt ja kasutades viivisekalkulaatorit (viivisekalkulaator.ee) on seadusjärgne viivis selle aja eest 13 eurot 11 senti.
9. Eelneva tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kokku võlgnevuse 162 eurot 55 senti (sh põhivõlg 119 eurot 44 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 13 eurot 11 senti ja sissenõudekulu 30 eurot). Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja ka viivise tasumata põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 30.04.2022 kuni põhinõude 119 euro 44 sendi täitmiseni, kuid mitte suuremas ulatuses kui põhinõue 119 eurot 44 senti. Kohus jätab rahuldamata hageja viivisenõude 76 euro 65 sendi ulatuses (89,76 – 13,11). 11.

§ 468

lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. MENETLUSKULUD 12.

§ 163

lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Võttes arvesse, et hagiavalduse järgi on hagihind 304 eurot 77 senti ja et kohus rahuldab hagi ulatuses, mis vastab hagihinnale 172 eurot 11 senti, so ca 56% ulatuses, jätab kohus menetluskuludest 56% kostja ning 44% hageja kanda. 13. Hageja on palunud menetluskuluna mõista kostjalt välja 100 euro suuruse riigilõivu ja õigusabikulud 450 eurot (4,5 h tunnihinnaga 100 eurot ilma käibemaksuta).

§ 139

lg 2 ning riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt on põhjendatud hageja menetluskuluna välja mõista hagiavalduse esitamisel vastavalt hagihinnale tasutud riigilõiv 100 eurot. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus need kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (

§ 175lg 1 esimene lause).

Kohus leiab, et praeguse tsiviilasja keerukus ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja taotletud lepingulise esindaja kulu täies ulatuses välja mõistmist. Tegemist on tüüphagiga, mida korduvalt kasutatakse samalaadsete nõuete esitamisel (n.-ö „täida lüngad“-hagi). Esitatud hagiavaldus ei sisalda keerulist õiguslikku analüüsi, vaid koosneb peamiselt õigusnormide viidetest. Samuti ei saanud keeruline olla kohtule esitatud tõendite kogumine. Seega arvestades asjaolu, et tsiviilasi ei olnud keeruline ega mahukas, poolte vahel ei olnud sisulist õigusvaidlust ja asi lahendatakse tagaseljaotsusega, peab kohus põhjendatud ja vajalikuks õigusabi kuluks ühe tunni kulu ehk 100 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja põhjendatud menetluskulu on seega kokku 200 (100 + 100) eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 112 eurot (0,56 × 200). Lisaks märgib kohus

§ 177

lg 4 alusel lahendis, et kostja peab hüvitatavatelt menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumiseni kuni täitmiseni tasuma viivist VÕS § 113 lg 1 teise lause sätestatud määras. Arvestades asjaolu, et kostja ei ole menetluses osalenud ega hagile vastanud, ei saa tal eelduslikult menetluskulusid tekkinud olla. Seega ei määra kohus kindlaks hageja poolt kostjale hüvitatavate menetluskulude suurust. 14.

§ 178

lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Margit Vutt kohtunik