ja määrus nr 82) tugineb viisaeeskirjas kehtestatud nõuetele. Kaebaja taotles pikaajalist viisat (D-viisa), mis väljastatakse Eestis viibimiseks kuni kaheteistkümneks järjestikuseks kuuks viibimisajaga kuni 365 päeva ning tegemist on siseriikliku viisaga.
). Erandi sellest reeglist kehtestab
, mille kohaselt Eesti siseselt võib PPA-s pikaajalist viisat taotleda välismaalane, kes viibib Eestis ajutiselt
12. Vaidlust ei ole, et: − kaebajale väljastatud viisa kehtivus lõppes 31.05.2021; 1 − kaebajal oleks olnud õigus
alusel siseriiklikult pikaajalist viisat taotleda; − kaebaja soovis esitada viisataotlust 01.06.2021, kuid PPA keeldus taotluse vastuvõtmisest; − kaebajal võimaldati esitada 01.06.2021 omakäeline avaldus, millele PPA ei ole vastanud. 13. Määruse nr 82 § 102 sätestab, et pikaajalise viisa taotlemisel
§-s 911 sätestatud korras peab pikaajalise viisa taotluse esitama Politsei- ja Piirivalveametile hiljemalt kümme tööpäeva enne viibimisaja lõppemist (lg 1). Nimetatud 10-päevasest tähtajast teeb erandi sama paragrahvi lg 2, mille kohaselt võib välismaalane erandina esitada pikaajalise viisa taotluse määruse nr 82 § 102 lg-s 1 nimetatud tähtajast hiljem, kui ta tõendab, et tema terviseseisund või mõjuv isiklik põhjus ei võimaldanud tal taotlust tähtaegselt esitada. 14. Lahkumisettekirjutusest1 nähtub, et ehkki kaebaja soovis 01.06.2021 PPA-le pikaajalise viisa taotluse esitada, siis tema viisataotlust vastu ei võetud. Lisaks on lahkumisettekirjutuses toodud välja, et viisataotluse vastuvõtmiseni ei jõutud põhjusel, et isik nõudis uue viisa andmist tasuta. Kohtule jääb lõpuni arusaamatuks, kas kaebaja viisataotluse vastuvõtmisest keelduti põhjusel, et ta ei soovinud tasuda riigilõivu või põhjusel, et isiku viibimisõigus Eestis 1 Vastustaja 22.12.2021 vastus kaebusele lisa „Lahkumisettekirjutus.pdf“. Kaebaja 03.08.2021 avalduse lisad 11 ja 12 ning selle tõlge PPA 22.12.2021 vastus kaebusele lisa „Avalduste tõlked inglise keelest.asice“. 2 2
siseriiklikult taotluse esitamise seaduslik viibimisõiguse lõppemine, kuid kohus sellega ei nõustu. Vastupidiselt määruse nr 82 § 101 lg-le 2, kus on selgesõnaliselt toodud välja pikendamise taotluse esitamise viimane tähtaeg3, siis määrus nr 82 § 102 lg 2 ei too välja lõpptähtaega, pärast mida taotluse esitamine enam võimalik ei ole. Määruse nr 82 § 102 lg 2 näeb ette üksnes aluse, et lg-s 1 sätestatud tähtajast hiljem võib taotluse esitada, kui taotleja terviseseisund või mõjuv isiklik põhjus ei võimaldanud tal taotlust tähtaegselt esitada. Nimetatud sättest ei tulene keeldu, et taotlust ei võiks esitada mõjuval põhjusel pärast tähtaja lõppemist, seda enam, et viisaregulatsioon ei välista
§-s 35 sätestatud tähtaja ennistamise regulatsiooni kohaldamist. Seega tuleb PPA-l igakordselt hinnata, kas taotluse hilinenult esitamisel esinesid objektiivsed põhjused või mitte ning kas taotluse menetlemine on siseriiklikult võimalik või ei. Kui mõjuvaid põhjuseid ei ole ning tähtaja ennistamiseks alus puudub, siis tuleb isikule keelduda viisa väljastamisest, ning kui sellised mõjuvad põhjused aga esinesid ja võimalik on taotluse esitamise tähtaeg ennistada, siis on võimalik PPA-l ka sisuliselt otsustada
On tähelepanuväärne, et käesoleval juhul on vastustaja lahkumisettekirjutuses eneses möönnud, et kaebaja pikaajalise viisa taotlemine hilinenult võis olla tingitud vastustaja enda tegevusest. Nimelt märgib vastustaja vaidlustatud lahkumisettekirjutuses järgmist: „… on mitmeid usutavaid asjaolusid, mis võisid inimesele segadust tekitada õigeaegsel viisa taotlemisel….“. Seega nähtub lahkumisettekirjutusest, et taotluse hilinenult esitamine võis olla objektiivselt vabandatav (määruse nr 82 § 102 lg 2) ning taotluse esitamise tähtaeg kooskõlas
§-ga 35 ennistatav. 17.
, määrus nr 82 või ka HMS ei sätesta haldusorganile õigust keelduda taotluse vastuvõtmisest.
lg 2 sätestab, et pikaajalise viisa ja viibimisaja pikendamise taotlus jäetakse läbi vaatamata, kui välismaalane loobub taotlusest, PPA on
lg 1 alusel andnud hinnangu välismaalase kutsuja ebausaldusväärsuse kohta või esinevad muud taotluse läbi vaatamata jätmise alused, mis on sätestatud haldusmenetluse seaduses. HMS § 15 lg 4 sätestab, et kui taotluse lahendamine ei kuulu haldusorgani pädevusse, jätab haldusorgan taotluse läbi vaatamata, selgitades taotlejale, millise haldusorgani pädevusse asi kuulub, või edastab taotluse pädevale haldusorganile, teatades sellest taotlejale. Samuti ei nähtu kohtule, et taotluse vastuvõtmisest võiks keelduda põhjusel, et isik ei ole tasunud riigilõivu, kuid on esitanud taotluse selle tasumisest vabastamiseks. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et PPA tegevus on olnud õigusvastane ja vastuoluline, kuivõrd ühelt poolt taotluse vastuvõtmisest keelduti, kuid teisalt võeti avaldus vastu, ent see jäeti lahendamata. Taotluse vastuvõtmisest keeldumine ei ole samatähenduslik taotluse läbi vaatamata jätmisega või viisa andmisest 1 Määruse nr 82 § 103 lg 2: välismaalane võib erandina esitada viibimisaja pikendamise taotluse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtajast hiljem, kuid hiljemalt viibimisaja viimasel päeval, kui ta tõendab, et viibimisaja pikendamise taotlemise põhjus ilmnes või tekkis pärast nimetatud tähtaega. 3
). Nii taotluse läbi vaatamata jätmisel kui ka keelduva otsuse saamisel saab isik otsuse, mida vaidlustada, kuid taotluse vastuvõtmisest keeldumisel, mis on sisuliselt toiming, jääb isik ilma igasugusest võimalusest oma õigusi tõhusalt kaitsta. 18. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et ehkki kaebaja ei esitanud PPA-le nõuetekohast taotlust ning tasumata oli ka viisataotluse esitamise riigilõiv, siis on 01.06.2021 avaldus käsitatav määruse nr 82 § 102 lg-s 2 sätestatud pikaajalise viisa ning riigilõivu seadusest tuleneva riigilõivu tasumisest vabastamise taotlusena, mida PPA oleks kooskõlas
ja määrusega nr 82 pidanud menetlema. Kuna PPA võttis kaebaja 01.06.2021 avalduse pikaajalise viisa saamiseks vastu, siis ei saa kohus kohustada PPA-d taotlust vastu võtma, küll aga saab kohus kohustada PPA-d kaebaja 01.06.2021 taotlust sisuliselt menetlema. Taotluse sisuliseks menetlemiseks kohustamine ei tähenda seda, et PPA ei võiks kaebajalt nõuda nõuetekohase taotluse esitamist ja riigilõivu tasumist, kui riigilõivu tasumisest vabastamise aluseid ei esine. Kohtu hinnangul ei välju kohustamisnõude lahendamine sel viisil kohustamisnõude eesmärgist, milleks on kaebaja pikaajalise viisa taotluse lahendamine. 19. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) § 7 sätestab, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kohus nõustub PPAga, et alates 01.06.2021 viibis isik Eestis õigusliku aluseta. Seda kinnitavad ka
ning § 35 lg 3.
sätestab, et kui viisa kehtivusaja jooksul esitada uus pikaajalise viisa taotlus, siis säilib taotlejal taotluse menetluse ajal õiguslik alus Eestis viibida.
lg 3 sätestab aga, et menetlustähtaja ennistamise avalduse esitamine ega menetlustähtaja ennistamine ei muuda välismaalase Eestis viibimist seaduslikuks, kui välismaalasel puudub seaduslik alus Eestis ajutiseks viibimiseks või elamiseks. Seega formaalselt oli lahkumisettekirjutuse tegemise eeldus – kaebaja viibimine Eestis seadusliku aluseta – täidetud. 20. VSS § 1 lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse lahkumisettekirjutuse koostamise menetlusele HMS sätteid. HMS § 3 lg 2 sätestab, et halduse õigusakt ja toiming peab olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. HMS § 5 lg 1 sätestab, et haldusmenetluse üksikasjad määrab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti. VSS-ist ega ka
-ist ei tulene PPA-le kohustust viivitamata lahkumisettekirjutuse tegemiseks, kuna viibimisaluseta välismaalasel on nii kui nii seadusest tulenev lahkumiskohustus (VSS § 3 lg 2). Seega ehkki õiguslik alus lahkumisettekirjutuse tegemiseks oli PPA-l olemas, siis ei välista VSS § 7 ja HMS eelviidatud sätted PPA kaalutlusõigust selles osas, kas ja millal lahkumisettekirjutus koostada. Kooskõlas menetlusökonoomia ning hea halduse põhimõttega ei ole eesmärgipärane ja proportsionaalne teha lahkumisettekirjutust isikule, kes on esitanud taotluse viibimisõiguse saamiseks ning kelle viibimisõiguse taotluse osas ei ole lõpliku otsust tehtud. Selline haldusakt ei ole VSS § 3 lg-t 2 arvestades vajalik. Seega ei ole PPA lahkumisettekirjutuse tegemisel arvestanud kõiki olulisi asjaolusid. Sel põhjusel tuleb ka lahkumisettekirjutus tühistada, et vältida kaebaja väljasaatmist Eestist ajal, mil tema 01.06.2021 taotlust menetletakse. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused 21. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab kaebuse, siis tuleks kaebaja võimalikud menetluskulud mõista välja vastustajalt. Kohus andis kaebajale menetlusabi 06.08.2021 määrusega ning vabastas ta kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest ning menetlusdokumentide või kohtulahendi tõlkimise kulude kandmise kohustusest. Kaebajat esindas kohtumenetluses halduskohtu 15.06.2021 määrusest tulenevalt riigi õigusabi korras määratud esindaja. Seega jäävad kaebajale riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ning riigi õigusabi osutamisega seotud kulud ja temale antud menetlusabi kulud riigi kanda. 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.