KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Hagihind Menetlusosalised ja nende esindajad Menetluse liik Harju Maakohus Andres Suik 09.06.2

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras protsendina.

9.

§ 1131

lg 1 järgi on hagejal õigus nõuda kostjalt kokku sissenõudmiskulusid summas 120 (3x40) eurot. Hageja on seisukohal, et põhjendatud on kostjalt sissenõudmiskulude väljamõistmine, kuna kostja ei ole tasunud hageja nõuet ja hagejal tekkis õigus nõuda viivist. Hageja on nõudnud hüvitist kohtuväliselt, kuid kostja ei ole hüvitist hagejale kohtuväliselt tasunud. Kostjal oli võimalus maksta hüvitis hagejale ka kohtuväliselt, kohe peale hageja poolt nõude ja vajalike dokumentide kostjale esitamist. 10. Hageja 17.05.2022 menetlusdokumendi kohaselt määruse art 5 lõige 3 näeb ette õiguse lennuettevõttel keelduda hüvitise maksmisest, kui on üheaegselt täidetud järgmised kaks kumulatiivset eeldust:

1. a)lennutõrke põhjustasid erakorralised asjaolud ja
2. b)lennuettevõtja võttis kasutusele kõik vajalikud meetmed, et vältida lennutõrget. Hageja on seisukohal, et ei esine kahte kumulatiivset eeldust määruse alusel hüvitise maksmisest keeldumiseks. Kostja seisukoha lisas 1 p E sätestab „lennupiirangud lennud (kõik lennujaamad, v.a lennud Frankfurdist, Helsingist, 3 2-22-2623 Kopenhaagenist, Londonist, Riiast JA Varrsavist). Eeltoodu tõendab hageja positsiooni, mille kohaselt oli kostjal võimalik pakkuda asenduslendu läbi Helsingi (nt marsruut Tallinn-HelsinkiMilano), kuivõrd lennupiirang ei kehtinud Helsingi suhtes. 11. Hageja hinnangul oli kostjal võimalus võtta tarvidusele meetmeid kõnealuse olukorra vältimiseks. Nimelt oleks kostja pidanud ise planeerima asenduslende (mitte otselend) või tellima konkurendilt asenduslennu juhuks, kui Tallinn – Milano liinil kehtestatakse Eesti Vabariigi Valitsuse poolt piirangud. Nimetatud seisukohta on kinnitanud ka Euroopa Kohus, asudes seisukohale, et kuna lennuettevõtjal on määruse artikli 5 lõike 3 kohaselt kohustus rakendada kõiki erakorraliste asjaolude ületamiseks vajalikke meetmeid, siis peab ta lennu planeerimise etapis võtma mõistlikult arvesse võimalike erakorraliste asjaolude ilmnemisest tulenevat lennu tühistamise riski (Kohtuasi C-294/10, E ja R, p 27). Eeltoodut arvesse võttes peab kostja tõendama, et lennu tühistamist ega erakorralist asjaolu ei oleks mingil moel saanud vältida ning mis põhjusel ei planeeritud ette asenduslendu. 12. Käesoleval juhul tuleb hinnata, kas kostja oli eeskätt tehnilises, majanduslikus ja halduslikus plaanis võimalik võtta otseselt või kaudselt ennetavaid meetmeid tühistamise ohu vähendamiseks ja isegi ennetamiseks (Kohtuasi C-315/15; P ja P, p 28). Isegi, kui arvata, et lennu tühistamist saaks pidada mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt põhjendatuks COVID-19 viiruse leviku takistamiseks, siis ei ole kostja tõendanud missuguseid meetmeid on kostja võtnud kasutusele, et ära hoida lennu tühistamisega tekkinud reisijale põhjustatud lennutõrget. 13. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks pakkunud reisijatele muid asenduslende. Näiteks on Saksa Ülemkohus (Bundesgerichtshof) leidnud, et kõik võimalikud meetmed hõlmavad ka kohustust tellida konkurendilt või tšarterlendude teenuse pakkujatelt asenduslennukit. Sellist seisukohta on Saksa Ülemkohus väljendanud 12.06.2014 lahendite X ZR 104/13 p-des 24 ja 29, X ZR 121/13 pdes 23 ja 29 ning 20.02.2018, X ZR 24/17 lahendi p-s 9, viidates viimases, et piisas 53 erinevale tšarterlendude teenuse pakkujale taotluse esitamisest, et jaatada kõikide võimalike meetmete kasutuselevõttu. Selline praktika iseloomustab nn kõikide vajalike meetmete kasutuselevõtu äärmiselt kõrget lävendit, mis on kooskõlas määruse 261/2004 põhimõttega tagada kõrge reisijate kaitstuse tase. Eeltoodud seisukohta on kinnitanud Euroopa Kohus 11.06.2020 lahendi C-74/19 pdes 58-59. 14. Hageja on kokkuvõtlikult seisukohal, et kostja ei võtnud kasutusele kõiki vajalike meetmeid ega pakkunud võrreldavatel reisitingimustel asenduslendu, mis juhul on kostja kohustatud määruse alusel tasuma hüvitist. KOSTJA VASTUVÄITED 15. Kostja 30.03.2022 ja 09.05.2022 (täiendatud) vastuses hagi ei tunnista. Lend W65558 Tallinnast Milanosse 15.09.2020 tühistati kostja poolt 04.09.2020. Reisijaid teavitati tühistamisest samal päeval. See lend tuli tühistada seoses pandeemia olukorraga ja kohaliku valitsuse poolt määratud reisipiirangutega. 16. Eesti andis 04.09.2020 välja ametliku NOTAM-teate, mis keelas hulgast riikidest – sealhulgas Itaaliast – pärinevate lendude maandumise Eesti territooriumil. Rakendatud piirangutele reageerides lõpetas kostja koheselt tegevuse Eesti ja Itaalia vahel ning tühistas ajutiselt kõik lennud kahe riigi vahel. 17. Vastavalt EL komisjoni „ELi reisijate õigusi käsitlevate määruste tõlgendamise suunistele seoses viiruse COVID-19 olukorra muutmisega“ (2020/C 89 I/01) ei kehti hüvitis määruse 264/04 alusel „kui ametiasutused keelavad täielikult teatavad lennud või keelavad isikute liikumise viisil, mis välistab de facto kõnealuse lennu teostamise. (…). Sellistel juhtudel ja sõltuvalt asjaoludest võib tühistamist siiski käsitleda ametiasutuste võetud meetmest tulenevana. See võib (…) kehtida 4 2-22-2623 ka lendude puhul, mis toimuvad vastupidises suunas lendudega, mida isikute liikumise keeld otseselt puudutab“. 18. Kuna kostja lendudel Itaaliast ei olnud lubatud Eestisse siseneda, mõjutas tühistamine vältimatult broneeringu Tallinn-Milano suunda, mis tuli lõpuks tühistada erakorralistel asjaoludel, mis olid väljaspool kostja kontrolli. 19. Vastavalt määruse 261/04 5

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 19.02.2022 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja edasiselt põhisummalt 1 200 eurot protsendina

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuse kohase täitmiseni ning samuti sissenõudmiskulude väljamõistmist kogusummas 120 eurot.

1. Kostja vaidleb hagile vastu ning leiab, et lend tuli tühistada seoses pandeemia olukorraga ja kohaliku valitsuse poolt määratud reisipiirangutega, mis kvalifitseerub Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse 261/2004 art 5 lõikes 3 nimetatud erakorraliseks asjaoluks, mis vabastab lennuettevõtjat hüvitise tasumise kohustusest. Seega on pooltel vaidlus selle üle, kas pandeemia 5 2-22-2623 olukord ja sellest tingitud valitsuse kehtestatud reisipiirang vabastab lennuettevõtjast kostjat tühistatud lennu eest hüvitise, viivise ja sissenõudmiskulude tasumise kohustusest.
2. Kohtule nähtub, et reisijad on oma nõuded loovutanud hagejale (dtl 41-44, 75-82). Võlaõigusseaduse (

) § 164 lg 1 ja lg 2 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine) ning nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele.

§ 168

lg 2 kohaselt peab senine võlausaldaja uuele võlausaldajale tema nõudmisel andma dokumendi, mis kinnitab nõude loovutamist.

§ 170

sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule.

§ 171

lg 1 järgi võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal.

1. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse 261/2004 art 5 lg 1 punkt c alapunkti ii kohaselt on lennu tühistamise korral reisijatel õigus saada tegutsevalt lennuettevõtjalt hüvitist vastavalt artiklile 7, kui neid on teavitatud tühistamisest vähemalt seitse päeva enne kavandatud väljumisaega ja hiljemalt kaks nädalat enne kavandatud väljumisaega ning neile on pakutud võimalust teekonda muuta, mis võimaldab neil välja lennata mitte rohkem kui kaks tundi enne kavandatud väljumisaega ja jõuda lõppsihtkohta hiljemalt neli tundi pärast kavandatud saabumisaega. Määruse art 7 lg 1 punkti b kohaselt on kõikide üle 1 500 kilomeetri pikkuste ühendusesiseste lendude ning kõikide muude 1 500 - 3 500 kilomeetri pikkuste lendude puhul hüvitise suurus 400 eurot. Sama määruse art 7 lg 4 kohaselt mõõdetakse vahemaid vahemaa mõõtmise suurringjoone meetodil. Pooled ei vaidle, et lennumarsruudi Eesti (Tallinn) – Itaalia (Milano) mõõdetud vahemaaks on 1 873 kilomeetrit.
2. Pooled ei vaidle selle üle, et reisijate I. J.´i, L. J. ja V. E.´i lend tühistati ning määruse 261/2004 alusel oleks käesoleval juhul selliselt lennu tühistamise korral reisijal õigus saada hüvitist 400 eurot, kui ei esine määruse nr 261/2004 art 5 lõikes 3 sätestatud aluseid. Pooled ei vaidle ka selle üle, et tühistatud lendu opereeris kostja, st oli lennuettevõtja.
3. Määruse nr 261/2004 art 5 lg 3 järgi ei ole lendu teostav lennuettevõtja siiski kohustatud maksma hüvitist, kui ta suudab tõendada, et tühistamise põhjustasid erakorralised asjaolud, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed. Poolte vahel puudub vaidlus, et vaidlusalune lend tühistati 04.09.2020 seoses Eesti Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud reisipiirangutega, mis keelasid sh Itaaliast saabuvate lendude maandumise Eesti Vabariigi territooriumil. Määruse nr 261/2004 art 5 lõike 3 tähenduses võib „erakorraliste asjaoludena“ kvalifitseerida sündmusi, mis oma olemuselt või päritolult ei ole asjaomase lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omased ja väljuvad tema tegeliku kontrolli alt (Euroopa Kohtu
4. aprilli
5. a otsus kohtuasjas nr C-501/17 Germanwings, p 20). Euroopa Komisjon on määruse nr 261/2004 tõlgendamiseks antud suunistes leidnud, et kui ametiasutused võtavad viiruse COVID-19 pandeemia leviku piiramiseks meetmeid, siis ei ole sellised meetmed oma laadilt ja päritolult omased lennuettevõtjate tavapärasele tegevusele ja väljuvad nende tegeliku kontrolli alt ning art 5 lg-s 3 sätestatud tingimus tuleks lugeda täidetuks, kui ametiasutused keelavad täielikult teatud lennud või keelavad isikute liikumise viisil, mis välistab de facto kõnealuse lennu teostamise (Euroopa Komisjoni teatis 2020/C 89 I/01, p 3.4). Kuigi Euroopa Komisjoni suunised ei ole siduvad, siis tuleb kohtu hinnangul lennuliikluse piirangud, mis tingisid lennu tühistamise, eelnimetatud tõlgendusi arvestades kvalifitseerida erakorraliseks asjaoluks määruse nr 261/2004 art 5 lõike 3 tähenduses (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 19.08.2021 tsiviilasja nr 2-20-19040 kohtuotsuse p 10.3).
6. Lisaks erakorraliste asjaolude esinemisele peab lennuettevõtja hüvitise maksmise kohustusest vabastamiseks tõendama, et isegi kogu tema käsutuses oleva personali või kõigi seadmete ja 6 2-22-2623 rahaliste vahendite kasutamisega ei oleks ta oma ettevõtte suutlikkusele asjakohasel hetkel vastuvõetamatute ohverdustega nõustumata saanud ilmselgelt vältida, et need erakorralised asjaolud viiksid lennu tühistamiseni (Euroopa Kohtu
7. mai
8. a otsus kohtuasjas nr C-294/10 E ja R, p 25). Hoolsus, mida lennuettevõtjalt nõutakse, et ta saaks vabaneda hüvitise maksmise kohustusest, eeldab nimelt seda, et ta rakendab kõiki enda käsutuses olevaid vahendeid, et tagada teekonna muutmine mõistlikult, rahuldavatel tingimustel ja esimesel võimalusel, mille hulka kuulub ka see, et otsitakse teisi otse- või vahemaandumisega lende, mida võivad teostada teised lennuettevõtjad, kes kuuluvad samasse lennundusallianssi või mitte, ja mis saabuvad varem kui asjaomase lennuettevõtja järgmine lend (Euroopa Kohtu otsus asjas C‑74/19 p-d 57-59).
9. Kohus nõustub hagejaga, et olenemata erakorralisest asjaolu esinemisest (COVID-19 pandeemia tõttu riigivõimude poolt kehtestatud reisipiirangud), pidanuks kostjast lennuettevõtja määruse nr 261/2004 art 5 lõike 3 kohaselt artiklis 7 ette nähtud hüvitise maksmise kohustusest vabanemiseks pakkuma reisijatele asenduslendu. Kuigi pooled on käesolevas vaidluses üksmeelel, et otselennud Eesti ja Itaalia vahel olid Eesti riigivõimude korraldusel keelatud, ei ole kostja tõendanud, et tal ei olnud võimalik pakkuda reisijatele ka ühtegi muud ümberistumisega asenduslendu või et kõigist võimalikest riikidest, kus vahemaandumine toimuks, oleksid lennud lõppsihtkohta – Itaaliasse - keelatud. Seevastu hageja esitas dokumentaalse tõendi, millest nähtub, et 15.09.2020 toimus lend Eestist (Tallinn) Soome (Helsinki) ning Soomest (Helsinki) Itaaliasse (Milano) (dtl 115-138). Kostja ei ole eelnimetatud tõendile vastuväiteid esitanud ega hageja väidet asenduslennu võimalikkuse kohta ümber lükanud.
10. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 5 lg 1 sätestab, et vaidlust menetletakse poolte esitatud asjaolude ja tõendite alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kostja ei ole käesoleval juhul reisijatele asenduslennu pakkumist ega asenduslennu objektiivset puudumist tõendanud, kuigi hageja on eelnimetatud asjaolule kostja tähelepanu korduvalt juhtinud, sh esitades omapoolse tõendi asenduslennu olemasolu kinnitamiseks. 31.

§ 76

lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist

1. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda määruse nr 261/2004 järgi kostjalt reisijate I. J.´i, L. J. ja V. E.´i eest hüvitist kogusummas 1 200 (3 x 400) eurot. Hagejale on loovutatud reisijate hüvitise nõuded ja lend pidi olema üle 1 500 kilomeetri pikk, lend oli kostja poolt tühistatud ning kostja asenduslendu ei pakkunud. Olenemata erakorralisest asjaolu esinemisest (COVID-19 pandeemia tõttu ei olnud võimalik lend liinil Tallinn – Milano) tulnuks kostjal kui lennuettevõtjal pakkuda reisijatele asenduslendu tagamaks teekond lõppsihtpunkti Milanosse mõistlikult, rahuldavatel tingimustel ja esimesel võimalusel. Ainuüksi kostja vastuväide pandeemia osas ei välista hageja nõuet. Kohus rahuldab hageja põhinõude 1 200 euro ulatuses.
2. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivist seadusjärgses

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hüvitisnõude kostjale esitamisest kuni hagiavalduse esitamiseni järgnevalt: põhivõlgnevuselt summas 1 200 eurot viivis 8% aastas perioodi eest 27.09.2020 kuni 18.02.2022 summas 134,07 eurot. Lisaks nõuab kostja viivist põhivõlgnevuselt summas 1 200 eurot

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 19.02.2022 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja edasiselt põhisummalt protsendina kuni kohustuse kohase täitmiseni. 7 2-22-2623

1. Kostja ei ole täitnud hageja nõuet. Kohus rahuldas hageja põhinõude summas 1 200 eurot. Hageja nõudis hüvitise tasumist kohtuväliselt, kuid kostja keeldus nõude täitmisest (dtl 45-54, 83114). Kostja on oma kohustuse täitmisega viivituses. Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue põhjendatud. Kohus rahuldab hageja viivisenõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise põhinõudelt 1 200 eurolt arvestatuna hagiavalduse esitamiseni 18.02.2022 summas 134,07 eurot ja põhinõudelt 1 200 eurot arvestatuna seadusjärgses määras hagiavalduse esitamise järgnevast päevast (19.02.2022) kuni kohtuotsuse tegemiseni (09.06.2022) summas 29,19 eurot (vt https://viivisekalkulaator.ee/debt).
2. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab kostjalt hüvitiselt arvestatud viivise tasumist

§ 113

lg 1 ls 2 sätestatud ulatuses alates otsuse tegemisele järgnevast päevast kuni põhinõude tasumiseni. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt 1 200 eurot

§ 113

lõike 1 teises ettenähtud ulatuses alates 10.06.2022 kuni põhinõude (1 200 eurot) täitmiseni. 36.

§ 1131

lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Hageja nõuab kostjalt võla sissenõudmiskulude väljamõistmist kogusummas 120 eurot (40 eurot iga reisija hüvitisnõude kohta). Kohus leidis eelnevalt, et hageja saab nõuda kostjalt viivist. Hageja on nõudnud hüvitist kohtuväliselt (dtl 4554, 83-114). Kostja ei ole hüvitist hagejale kohtuväliselt tasunud.

§ 1131

lg 1 sätestab minimaalse hüvitise suuruse, mille nõudmiseks ei pea hageja tõendama tegeliku kahju tekkimist. Kohus rahuldab hageja sissenõudmiskulude nõude summas 120 eurot (40 x 3).

1. Kokkuvõttes mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1 200 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise arvestatuna hagiavalduse esitamiseni 18.02.2022 summas 134,07 eurot ja põhinõudelt 1 200 eurot arvestatuna seadusjärgses määras hagiavalduse esitamise järgnevast päevast (19.02.2022) kuni kohtuotsuse tegemiseni (09.06.2022) summas 29,19 eurot, edasiulatuva viivise seadusjärgses määras alates 10.06.2022 kuni põhinõude (1 200 eurot) täitmiseni ning võla sissenõudmiskulud kogusummas 120 eurot.
2. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi täies ulatuses, jäävad menetluskulud kostja kanda.
3. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks poolte menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. Kohus andis 18.05.2022 määrusega pooltele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks. Hageja pole kohtule menetluskulude nimekirja esitanud, mistõttu määrab kohus hageja menetluskulud kohtutoimiku materjalide põhjal. Kohtule nähtub, et hageja tasus hagiavalduse esitamisel riigilõivu summas 315 eurot. Kohus leiab, et TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv 315 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 315 eurot ning menetluskuludelt viivis

§ 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni. Kuna menetluskulud jäävad kostja kanda, siis puudub kohtul vajadus käesoleva kohtuotsusega kindlaks määrata kostja menetluskulude rahalist suurust. Kostja ei ole menetluskulude hüvitamist ka taotlenud ja kostjal ei olnud käesolevas asjas lepingulist esindajat.

1. Hageja esitas taotluse tunnistada kohtuotsus tagatiseta viivitamata täidetavaks. Kohus leiab, et taotlus tuleb TsMS § 405 lg 1 p 10 alusel rahuldada. Kohus menetles asja hagihinnast tulenevalt 8 2-22-2623 lihtmenetluses. Kohus on seisukohal, et asja lihtsustatud korras menetlemise eesmärgiks on asja kiirem lahendamine, sealhulgas kohtuasjas tehtava kohtulahendi kiirema täitmisele pööramise võimaldamine. Kohus leiab, et otsuse viivitamata täitmine aitab vältida asjas viivisenõude suurenemist. Samuti arvestab kohus asjaoluga, et kostja on välismaal registreeritud juriidiline isik, mistõttu kohtuotsuse jõustumine võib võtta tavapärasest rohkem aega. TsMS § 467 lg 1 sätestab, et viivitamata täidetavaks tunnistatud kohtuotsus täidetakse enne otsuse jõustumist.
2. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik 9