← Eesti

2-20-4094/133

Obsah (10)§ 656§ 198§ 201§ 5§ 231§ 436§ 237§ 374§ 238§ 173

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 20. mai 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-409

) § 646 alusel üksnes kaebuste põhjal. Maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normide olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi saadetakse uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule

§ 656

lg 1 p 2 ja § 657 lg 1 p 3 alusel, sest ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Apellatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.

  1. Mõlemad kaebused on tähtaegsed ja neilt tasuti piisav riigilõiv. Samuti vastavad kaebused seaduses sätestatud vorminõuetele. Ringkonnakohus võtab kaebused menetlusse.
  2. Maakohus kaasas kolmanda isikuna menetlusse RTK, kelle hiljem menetlusest eemaldas ja lubas tema asemel menetlusse astuda Maa-ametil. Ringkonnakohus leiab, et mõlema asutuse asemel tulnuks menetlusosalisena käsitleda riiki. 11.
  3. Kolmas isik on seaduses nimetatud menetlusosaline (

§ 198

lg 1) ja ta peab olema tsiviilkohtumenetlusõigusvõimeline, et omada tsiviilmenetlusõigusi ja kanda tsiviilmenetluskohustusi (

§ 201lg 1).

Tsiviilkohtumenetlusõigusvõime on igal isikul, kellel on õigusvõime tsiviilõiguse kohaselt (

§ 201lg 2 esimene lause). Riik on avalik-õiguslik juriidiline isik (Ts

ÜS § 25 lg 2), st riigi huve puudutavas menetluses saab ta olla menetlusosaline. Kirjeldatud õigusvõiet ei ole aga RTK-l ega ka Maa-ametil, kes oma põhimääruse § 1 järgi on valitsusasutused (vt sarnase olukorra kohta ka nt Riigikohtu

  1. oktoobri 1999 otsus tsiviilasjas nr 3-2-3-3-99, põhjenduste viies lõik). 11.
  2. Eelneva põhjal tulnuks RTK asemel menetlusse kaasata Eesti Vabariik RTK kaudu ja Maa-ameti asemel lubada menetlusse astuda samuti Eesti Vabariigil Maa-ameti kaudu. Praegu pole siiski enam vaja teha menetluslikku otsustust RTK osas, kes on menetlusest eemaldatud
  3. aprilli 2022 määrusega. Viidatud määrusele ei ole seni kaebust esitatud. Kirjeldatud puuduse Maa-ameti osas saab ringkonnakohus kõrvaldada, märkides otsuse resolutsioonis, et iseseisva nõudeta kolmandaks isikuks hageja poolel tuleb lugeda Eesti Vabariik (Maa-ameti kaudu).
  4. Maakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks arutamiseks saatmise tingivad eelkõige puudused eelmenetluses, sh selgitamiskohustuse ebapiisav ja osaliselt eksitav täitmine. Lisaks on vaidlustatud otsus vastuoluline ega sisalda piisavaid põhjendusi. Samuti võis maakohus kostja I hagi eraldada ennatlikult ja eksitada pooli seoses võimalike täiendavate hüvitisnõuete esitamise võimalusega. Need rikkumised on olulised

§ 656lg 1 p 1 mõttes.

12.1. Õige on maakohtu arusaam, et kaasomandi lõpetamise hagid tuleb lahendada hagimenetluses ja järgida selle menetlusliigi reegleid. Hagimenetlus on olemuselt võistlev menetlus (

§ 5

lg 1) ja kohus kontrollib tõendite põhjal hageja väiteid ulatuses, milles kostjad on neile vastu vaielnud (

§ 231lg-d 2 ja 4). 5

(9)12.1.1. Käesolevas asjas ei vaidlustanud kostjad, et kinnistu saab jagada reaalosadeks hageja soovitud viisil. Kuigi kostja XI soovis oma hagis kokku 14 uue kinnisasja moodustamist, siis ei rajane tema seisukohad ega väited sellel, nagu ei oleks hageja soovitud jagamisviis maakorralduslikult võimalik. Omakorda pole teised kaasomanikud (st hageja ja kostjad I–X) otseselt väitnud, et kostja XI soovitud jaotus pole maakorralduslikult võimalik. Samas jättis maakohus mõlemad hagid rahuldamata põhjendusega, et kinnistu jagamise maakorraldusliku võimalikkuse kohta pole piisavalt tõendeid. Maakohtu põhjendus ei ole kooskõlas eelmises p-s 12.1 kajastatud hagimenetluse olemusega. Nii on kohtulahend vastuoluline, mis tähendab

§ 436lg 1 rikkumist (Riigikohtu 21.

oktoobri 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-18305, p 16 neljas lõik ja seal viidatud varasem praktika). 12.1.

  1. Vaidlustatud otsuse põhjenduste järgi heitis kohus hagejale ja kostjale XI mh ette, et tõenditest ei nähtu, kas soovitud viisidel kinnistu reaalosadeks jaotamine eeldab detailplaneeringu kehtestamist. Maakohus ei vastanud hageja väitele, et tulenevalt planeerimisseaduse (PlanS) § 125 lg-st 1 ei ole detailplaneeringu koostamine nõutav, kui kavandatava tegevusega ei kaasne ehitusloakohustuslike ehitiste püstitamist. Maakohus ei tuvastanud, et jagamise tulemusel oleks kavas püstitada uusi ehitisi või detailplaneeringu koostamine oleks nõutav põhjusel, et kinnistu asub üldplaneeringuga määratud detailplaneeringu koostamise kohustusega alal või jagamine vastab sellisele juhule (PlanS § 125 lg 2). Nii jääb otsusest ja ka eelmenetluse toimingutest arusaamatuks, miks pidanuks pooled tõendama detailplaneeringuga seonduvaid asjaolusid. Ka selles osas on otsus vastuoluline ja ebapiisavalt põhjendatud. 12.
  2. Maakohus ei viinud sisuliselt läbi eelmenetlust nii nagu selle näevad ette

§ 237lg 1, § 329 lg-d 3 ja 4, § 392 ning § 398.

Maakohtu selgitused pooltele olid väga üldised ega haakunud käesoleva – küllaltki spetsiifilise – vaidluse asjaoludega. Õiged ja asjakohased olid maakohtu selgitused, et kaasomandi lõpetamist taotlev pool peab esitama selge nõude ja sõnastama need tahteavaldused, mida ta soovib TsÜS § 68 lg 5 alusel asendada kohtulahendiga. Samas ei kontrollinud maakohus piisavalt, kas hageja ja kostja XI on (eelkõige maakorraldustoimingute osas) selgelt avaldanud, kellelt ja millise sisuga tahteavaldusi nad nõuavad, ning kas kinnistu jagamisele suunatud avaldused on sellised, mida üks kaasomanik saab teiselt nõuda. 12.2.

  1. Kinnisasja jagamine on maakorraldusseaduse (MaaKS) § 2 lg 2 p 4 järgi maakorraldustoiming. Kõnealust toimingut kirjeldab MaaKS § 13, mistõttu on see lihtne toiming MaaKS § 10 lg 1 tähenduses ja viiakse läbi korraldatava kinnisasja omanike taotlusel. Korraldatav kinnisasi on käesoleval juhul kaasomandis olev kinnistu ja vastava toimingu taotluse peavad esitama kõik kaasomanikud. Maakorraldustoimingu teine alus on maakorralduskava, sh kinnisasja jagamisplaan (MaaKS § 10 lg 3), mis kooskõlastatakse osalistega (MaaKS § 13 lg 2), kelleks on samuti kõik kaasomanikud. Lisaks näeb MaaKS § 10 lg 6² ette, et kinnisasja jagamisel registreeritakse katastriüksused maakatastris maakorralduse läbiviija esitatud katastriüksuse moodustamise toimiku ja kinnisasja omaniku avalduse või kinnisasjade omanike vahelise kokkuleppe alusel. Käesoleval juhul peavad vastava avalduse tegema või kokkuleppe sõlmima samuti kõik kaasomanikud. MaaKS § 11 lg 4 kohaselt kantakse maakorraldustoimingute läbiviimisel toimunud muudatused kinnistusraamatusse maakatastri pidaja esitatud kinnistamisavalduse alusel. 12.2.
  2. Eelmises alapunktis märgitud taotluse esitamise tahteavaldus, jagamisplaani kooskõlastus ja kokkuleppe sõlmimisele suunatud tahteavaldused on põhimõtteliselt sellised, mida saab TsÜS § 68 lg 5 alusel asendada kohtulahendiga. Kaasomandis oleva kinnistu reaalosadeks jagamist taotleval kaasomanikul (hagejal) pole otsest kohustust hageda kõiki neid avaldusi, sest ta saab

§ 5

lg 1 järgi ise valida, mida teistele kaasomanikelt nõuab ja mida loodab saavutada kohtuväliselt. Siiski peab kohus juhtima eelmenetluses hageja tähelepanu võimalikele lünkadele nõude sõnastuses, kui õiguslikult ei ole võimalik ainult nõudes märgitud avaldustega saavutada seda, mis näib olevat hageja eesmärk. 6

(9)12.2.
  1. Hageja nõuab (
  2. märtsi 2020 täpsustuse nõudepunkti 3 esimeses pooles) kõigilt kostjatelt nõusolekuid 12 uue kinnisasja maakorraldustööde tegemiseks ja nende kinnisasjade piiriprotokollide allkirjastamiseks ning aadressil kinnistu sulgemiseks. Hageja nõude sõnastus ei vasta täpselt neile avaldustele, mida kostjad peaksid tegema maakorraldustoimingute taotlemiseks ja lõpetamiseks. Ühtlasi jääb arusaamatuks, mida hageja soovib saavutada, nõudes kostjate nõusolekuid kinnistu sulgemiseks. Mitmed kostjad, kes muidu hageja hagi õigeks võtsid, avaldasid, et nad ei soovi kinnistu sulgemise nõusolekut anda. Hageja tahte ebaselgus vajab kõrvaldamist eelmenetluses. Ühtlasi peab maakohus pooltega arutama MaaKS § 11 lg 4 mõju avaldustele, mida kaasomanik saab teistelt nõuda kinnistusraamatus maakorraldustoimingute tulemust kajastavas osas. TsÜS § 68 lg 5 alusel saab kohustada andma ja seega kohtulahendiga asendada vaid sellise tahteavalduse, mida teine pool on kohustatud andma. 12.2.
  3. Kostja XI nõuab (
  4. juuni 2021 puuduste kõrvaldamise avalduse nõudepunktiga 4) kõiki teisi kaasomanikke andma nõusolek kinnistu jagamiseks vajalike uute katastriüksuste toimingute tegemiseks, kirjeldades järgnevas, kellele neist peaks jääma jagamise tulemusel tekkivad 14 uut kinnisasja. Siinjuures on jäänud tähelepanuta, et maakorraldustoimingu puhul ei oma tähtsust, kellele uued kinnisasjad pärast jäävad, sest lihtsa maakorraldustoimingu käigus ei saa muutuda omandisuhted (vt eristamise kohta Riigikohtu
  5. oktoobri 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-20-154, p 15 jj). Sarnaselt eelmises alapunktis 12.2.3 märgituga ei sisalda ka kostja XI nõue just neid ja kõiki tahteavaldusi, mis võivad olla vajalikud tema hagiga taotletava tulemuse saavutamiseks. 12.2.
  6. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus nõuete sõnastust uuesti pooltega arutama. Pooltel võib olla otstarbekas esitada ka tõendeid selle kohta, milliseid avaldusi maakorralduse läbiviija kinnistu kaasomanikelt nõuab, et ta saaks teha MaaKS ette nähtud jagamistoimingud. 12.
  7. Kostja I hagi eraldamisel juhindus maakohus sellest, et hageja ja kostja I nõuded ei ole omavahel piisvalt seotud ning nende lahendamisel osaleb erinev menetlusosaliste ring. Ringkonnakohus kahtleb, kas neil põhjendustel saab käesoleval juhul hagisid eraldi lahendada. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel uuesti kaaluma kõnealuse eraldamise põhjendatust ja asjade liitmist (

§ 374, § 375 lg 2).

12.3.

  1. Kui kaas- (või ühis-) omandi lõpetamisel omanik kaotab kas osaliselt või tervikuna senise omandiõiguse, siis riivab see intensiivselt põhiseaduse (PS) § 32 lg-s 1 sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet. Seetõttu tuleb omandist ilma jäänud omanikule tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määrataks kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga (vt nt Riigikohtu
  2. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-09, p 15 kolmas lõik ja seal viidatud varasem praktika). PS § 32 lg 1 näeb mh ette, et omandi kaotanud omanikule tuleb tagada kohene hüvitis, seda aspekti on võetud arvesse ka kaasomandi lõpetamisel (Riigikohtu
  3. veebruari 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-05, p 9 teine lõik). 12.3.
  4. Eelmises alapunktis viidatud kohtupraktika käsitleb ühise omandi lõpetamist viisil, kus asi jääb ühele omanikule ja teis(t)ele tuleb nende omandiosa hüvitada. Seadusest (mh PS § 32 lg-st 1) ei tulene, et õiglase ja kohese hüvitise tagamine oleneks ühise omandi lõpetamise viisist. Sellest saab omakorda järeldada, et ka asja jagamisel reaalosadeks (AÕS § 77 lg 2 esimene alternatiiv) peab rahalise tasaarvestusena määratav hüvitis (AÕS § 77 lg 3) olema õiglane ja kohene. 12.3.
  5. Lisaks tuleneb senisest kohtupraktikast, et kohus saab lõpetada ühise omandi selle jätmisega ühele omanikest üksnes juhul, kui see omanik on asja omandamisest huvitatud ja nõus teistele kaas- või ühisomanikele nende osa rahas välja maksma (vt nt Riigikohtu
  6. mai 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-17, p 13 teine lõik). Asja saab ühele omanikule jätta ja temalt samal ajal teiste kasuks (täitedokumendina) hüvitise välja mõista eelkõige siis, kui eseme omandamist soovinud omanik on ise nõudnud asja endale hüvitise väljamõistmise vastu 7

(9)või vähemasti nõustunud temalt raha väljamõistmisega. Sel juhul tuleks hüvitise sissenõudmine siduda otsuse resolutsioonis vastastikku omandamiseks vajalike tahteavalduste andmisega, vältimaks nii asja omandamist hüvitist maksmata kui hüvitise sissenõudmist omandi üleminekut tagamata (Riigikohtu
  1. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 26.1, vt samas ka p 26.2 hüvitise väljamõistmise ja keeldumise vastuväite kohta koos seal viidatud varasema kohtupraktikaga). 12.3.
  2. Eelmises alapunktis kirjeldatud põhimõtted on vähemalt osaliselt asjakohased ka asja jagamisel reaalosadeks, kui selle tulemusel peab mõni senine omanik teistele nende omandi kaotuse rahas hüvitama. Nimelt tuleb ka siis teha selgeks, kas ja kui suurt hüvitist on kohustatud omanik valmis maksma. Vastasel juhul võib oma senisest mõttelisest osast suurema väärtusega asja saanud senine kaasomanik jääda olukorda, kus ta peab hüvitise maksmiseks talle jagamise tulemusel jäänud asja võõrandama, st kaotab uuesti selle omandi, mida ta jagamisest lootis. Kostja IX on menetluses asjakohaselt märkinud, et hüvitisnõuded ei tohi tulla pooltele üllatusena. 12.3.
  3. Hageja viitas kostja I hagi kohta esitatud seisukohas Riigikohtu
  4. oktoobri 2005 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-104-05 p 9 teises lõigus väljendatud arusaamale, et kinnistu reaalosadeks jagamise nõude korral ei ole võimalik AÕS § 77 lg 3 alusel hüvitise määramine kaasomandis oleva kinnistu reaalosadeks jagamise nõudega ühes menetluses, sest kinnistu jagamine otsustatakse lõplikult kohtuvälises menetluses. Võimaliku vaidluse AÕS § 77 lg 3 kohaldamiseks saab Riigikohtu hinnangul lahendada pärast seda, kui kaasomandis oleva kinnistu jagamisel on reaalosade piirid kindlaks määratud ja jagamise teel tekkinud uued kinnistud kinnistusraamatusse kantud. Sama arusaama on Riigikohus hiljem kinnitanud (
  5. novembri 2009 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-09, p 18) ja seda toetab ka õiguskirjandus (P. Varul jt. Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2014, § 77, p 3.3.2.3). 12.3.
  6. Ringkonnakohtu hinnangul ei tarvitse eelmises alapunktis kirjeldatud põhimõte olla absoluutne ja seda peaks rakendama koostoimes eespool alapunktides 12.3.1–12.3.4 märgitud reeglitega. Võttes arvesse eespool p 12.2 alapunktides maakorraldustoimingute kohta märgitut, on asjakohane juhinduda ka nende toimingute lõpuleviimise ja võimaliku hüvitise ajalisest seosest. Nimelt sätestab alates
  7. juulist 2018 kehtiv MaaKS § 10 lg 6¹, et kui maakorralduse käigus selgub kinnisasjade omanike vaheline hüvitise maksmise vajadus, arveldavad nad kokkuleppe sõlmimise käigus enne katastriüksuste maakatastris registreerimist. Eelkõige ei tohi hüvitise hilisem määramine põhjustada olukorda, kus omanikule ei ole tagatud kohene hüvitis omandiõiguse kaotuse eest, ega ka seda, et alles hiljem selgub mõnele omanikule, et ta peab maksma saadu eest suuremat hüvitist kui talle jõukohane. Eelkõige saab AÕS § 77 lg 3 alusel hüvitise määramise lükata edasi juhul, kui asja reaalosadeks jagamise tulemusel tekkivate uute asjade piisavalt täpse väärtuse tuvastamine on raskendatud. Kinnisasja jagamise puhul on see tingimus täidetud, kui moodustatavate maaüksuste piirid ei ole teada ning nende asukohad ja suurused võivad muutuda määral, mis mõjutab hinnangut jagamisel tekkivate asjade väärtusele või selle tõendamise võimalusi. Kostja I hagi eraldamise määrusest ei nähtu, et maakohus oleks kõnealuseid asjaolusid kontrollinud. Ringkonnakohtu esialgsel hinnangul on käesoleval juhul nii hageja kui ka kostja XI hagis jagamise tulemusel tekkivad maaüksused kirjeldatud sellise täpsusega, et nende väärtuse tuvastamine on võimalik. 12.3.
  8. Kui maakohus leiab eelmises alapunktis märgitud asjaolusid kaaludes, et käesoleval juhul ei ole võimalik kinnistu reaalosadeks jagamise ja AÕS § 77 lg 3 alusel hüvitise määramise nõudeid koos lahendada, siis tuleb pooltele selgitada, et hüvitisnõude hilisem esitamine samadel asjaoludel, mis on teada juba käesoleva menetluse ajal, võib olla vastuolus TsÜS § 138 lg-s 1 ja AÕS § 72 lg 5 teises lauses sätestatud hea usu põhimõttega. Kui pool ei tugine käesoleva menetluse ajal soovile saada hageja või kostja XI taotletud viisil kinnistu jagamise korral hüvitist omandi kaotuse eest, siis ei tarvitse tal hiljem olla võimalik seda nõuet maksma panna. 8
(9)13. Mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei osutu menetlusõiguse normi niivõrd oluliseks rikkumiseks, et see toob kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks

§ 656

lg 1 mõttes, siis saavad maakohtule ette heidetavad rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust ja seda ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses (

§ 656lg 2, vt ka Riigikohtu 29.

aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 20 teine lõik). Praegusel juhul on võimalik, et menetluslikud rikkumised mõjutasid asja lahendamise tulemust. Eelkõige ei ole apellatsioonimenetluses võimalik mõistlikult lahendada olukorda seoses hüvitisnõuete samaaegse menetlemisega. Lisaks peaks nõuete oluline muutmine apellatsiooniastmes olema pigem erandlik.

  1. Kuna maakohus on rikkunud mh selgitamiskohustust, tuleb asi saata maakohtule menetluse jätkamiseks alates eelmenetluse staadiumist (Riigikohtu
  2. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16, p 17 neljas lõik). Kui eelmenetluse ülesanded on täitmata, siis on põhjendatud vähemalt üldjuhul asja saatmine uuesti lahendamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumis (vt nt Riigikohtu
  3. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15 esimene lõik). Seetõttu ei käsitle ringkonnakohus apellatsioonkaebuste muid väiteid.
  4. Kostja XI esitas koos kaebusega maakohtu lahendi ärakirja. Selleks puudub vajadus, sest vaidlustatud otsus on toimikus.

§ 238

lg 1 p 2 mõttest juhindudes ei lisa ringkonnakohus otsust uuesti toimikusse, aga selle elektroonilise esitamise tõttu pole vaja kõnealust dokumenti ka tagastada. 16.

§ 173lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. (allkirjastatud digitaalselt) 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.