lg 2 alusel mõisteti lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 kuud 20 päeva vangistust, mille kandmise algust arvestati alates 29.06.
, § 2564 lg 4, § 2565 lg 1 p 2, lg 2, § 179 lg 1 p 2, § 180 lg 1, 3, § 306, § 313, § 238 lg 1 p 4 ja lg 2, kohus otsustas: Süüdi tunnistada P.O KarS § 199 lg 2 p 9 – § 25 lg 2 järgi ja karistada teda vangistusega 1 (üks) aasta.
S § 68 lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning karistusaja algust arvestada P.O’i kinnipidamisest, s.o alates 30.11.2016.a. Kohaldada P.O’i suhtes tõkendina vahistamist, vahistada P.O kohtusaalist.
, § 179, § 180 alusel välja mõista P.O’ilt riigituludesse: - sundraha summas – 322,50 eurot; - kaitsjatasu kogusummas 120 eurot. Kriminaalmenetluse kulud tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Maksu- ja Tolliameti kontole nr EE351010052031000004 SEB Pank, kontole nr EE502200221014193355 Swedbank, kontole nr EE401700017002872300 Nordea Pank või kontole nr EE873300333499990003 Danske Bank, maksekorraldusse märkida viitenumber 99916700087211 ning selgitusse kriminaalasja kohtunumber 1-16-10643, P.O ja tekst „kriminaalmenetluse kulud“ või “sundraha”. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. EDASIKAEBE KORD Kohtuotsuse peale võivad süüdistatav, kaitsja ja kannatanu esitada apellatsiooni. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kohtule teatada kirjalikult Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest s.o alates 02.12.2016.a. Apellatsioon esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult 15 (viieteistkümne) päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega, vahistatud süüdistataval ja tema kaitsjal alates kohtuotsuse koopia süüdistatavale kätteandmisele järgnevast päevast. Kohtuotsuse terviktekst on kättesaadav 15 päeva pärast apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtule teatamist. SÜÜDISTUS P.O ´it süüdistatakse selles, et tema isikuna, keda on 01.07.2016 Harju Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-16-5813 süstemaatilise varguse katse toimepanemises süüdi mõistetud ja karistatud vangistusega, jätkas pärast karistuse kandmist varguste toimepanemist ja uuesti 30.11.2016 kella 17.29 ajal viibides Tallinnas Viru väljak 4 asuvas Kaubamaja AS-le kuuluvas Tallinna Kaubamajas võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil viis pulkdeodoranti Hugo Boss maksumusega 28.99 eurot/tk, seega Kaubamaja AS-le kuuluvat kaupa kogumaksumusega 144.95 eurot, millega möödus kassadest jättes kauba eest tasumata, kuid tegu jäi tema tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata, kuna ta oli kinni peetud turvatöötaja poolt. 2 Seega P.O pani toime võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil süstemaatiliselt, see on KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. POOLTE SEISUKOHAD: Süüdistatav P.O tunnistas end kohtus talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemises täielikult süüdi ning nõustus kriminaalasja lahendamisega kiirmenetluses lühimenetluse sätete järgi. Süüdistatav jäi kohtuistungil eeluurimisel antud ütluste juurde. Süüdistatav selgitas, et ta varastas, kuna tal ei olnud toidu ostmiseks raha. Ta kinnitas, et on võimeline tegema üldkasulikku tööd ja suudab ka kontrollnõudeid täita. Kohtuistungil jäi prokurör esitatud süüdistuse juurde ning nõudis P.O ’i süüditunnistamist KarS § 199 lg 2 p 9 – § 25 lg 2 alusel ning karistamist vangistusega 9 kuud, millest tuleb
S § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud karistusaja hulka, samuti palus jätta tõkend muutmata otsuse jõustumise või karistuse ärakandmiseni. Samuti palus prokurör välja mõista menetluskulud. Kaitsja nõustus süüdistuse sisuga, leides, et toimikus leiduvad materjalid ja tõendid on lubatavad ning toetavad süüdistust. Kaitsja leidis, et vangistus ei avalda süüdistatavale soovitavat mõju ning isiku suhtes võiks kohaldada üldkasulikku tööd. Kaitsja märkis, et sel juhul oleks isik kriminaalhooldaja järelevalve all ja see kujundaks ka isiku tööharjumusi. Kaitsja palus ajatada menetluskulude tasumine 12 kuu peale. KOHTU SEISUKOHT: Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja viinud läbi kohtulike tõendite uurimise kogumis leiab, et P.O’i tegevus on õigesti kvalifitseeritud ning tema süü KarS § 199 lg 2 p 9 – § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritavas kuriteoepisoodis on tõendamist leidnud. P.O’i süüd kinnitavad peale tema poolt süü isikliku omaksvõtu ka: - Kaubamaja AS avaldus koos õigusrikkuja kinnipidamise aktiga /tl 2/, mille kohaselt varastati 30.11.2016.a. kella 17.29 ajal Tallinnas, Viru väljak 4 asuvast Tallinna Kaubamajas 5 Hugo Bossi pulkdeodoranti kogumaksumusega 144,95 eurot, kaup tagastatud. Kinni peeti P.O s. 29.05.1985.a..; - Tunnistaja Xxxx´i ütlused /tl 3/, mille kohaselt, 30.11.2016.a. kella 17.24 ajal märkas ta Tallinna Kaubamaja Ilumaailmas meesterahvast, kes liikus parfüümileti juurde. Isik võttis riiulilt esmalt 2 deodoranti ja pani need jope taskusse. Mõne hetke pärast võttis meesterahvas veel 3 deodoranti pani need teise taskusse ning hakkas liikuma väljapääsu poole. Kell 17.29 möödus meesterahvas kassadest ja turvaväravatest, jättes kauba eest maksmata ja ta peeti kinni. Turvakontrolli käigus võttis meesterahvas taskutest välja 5 Hugo Bossi pulkdeodoranti, mille kogumaksumus on 144,95 eurot. - Isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokoll /tl 9-12/, mille kohaselt 30.11.2016.a. kell 18.15 peeti aadressil Tallinn, Gonsiori 2 kahtlustavana kinni P.O , seoses 30.11.2016 kell 17.29 toime pandud vargusega; - P.O ´i kahtlustatavana antud ütlused /tl 13/, mille kohaselt tunnistab ta oma süüd varguse toimepanemises. Ta on selgitanud, et 30.11.2016.a. kella 17.30 paiku läks ta Tallinna 3 Kaubamajja, kus ta võttis riiulilt 5 pulkdeodoranti, millised pani endale taskusse ning väljus kauplusest nende eest tasumata. Esemeid varastas edasimüümise eesmärgil. Kahetseb tehtut. Muud iseloomustavad materjalid: - Harju Maakohtu 01.07.2016.a. otsus /tl 22/, mille kohaselt karistati P.O’i KarS § 199 lg 2 p 9 – § 25 lg 2 alusel vangistusega 7 kuud,
lg 2 alusel mõisteti lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 kuud 20 päeva vangistust, mille kandmise algust arvestati alates 29.06.2016.a. - Karistusregistri teade /tl 14-21/, millest nähtuvalt on P.O ’i karistatud korduvalt väärteokorras, sh 3-l korral on teda karistatud KarS § 218 lg 1 järgi (Põhja prefektuuri 25.05.2016, 02.05.2015.a. ja 21.03.2015.a. otsustega). Kriminaalkorras on isikul 12 kehtivat karistust, viimati karistati teda 01.07.2016.a. Harju Maakohtu otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 – § 25 lg 2 alusel, samuti 22.01.2016.a. Harju Maakohtu otsusega KarS § 199 lg 2 p 5, 9 – § 25 lg 2 alusel. Kohus leiab, et P.O’i tegevusele on süüdistuse kohaselt antud õige juriidiline hinnang ning tema tegu on õigesti kvalifitseeritud. Kohtu hinnangul ei esine kriminaalasjas õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Kohus, kontrollinud kriminaalasjas leiduvaid kirjalikke tõendeid ning P.O’i poolt kohtuistungil antud seletust, asub seisukohale, et kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega on P.O ’i süü kuriteokatse, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil süstemaatiliselt, toimepanemises tõendamist leidnud. Kohus leiab, et P.O pani kuriteo toime kavatsetult, kuivõrd ta seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise (võõraste vallasasjade äravõtmise ebaseadusliku omastamise eesmärgil) ja pidi seda ka võimalikuks pidama. Seejuures tuleb tähele panna, et P.O on ülekuulamisel ja kohtus selgitanud, et ta varastas kaupa, et see maha müüa ja seeläbi raha saada. KARISTUS Kohus viitab, et Riigikohus on väljendanud seisukohta, et kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on järeldanud ka, et kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt RKKKo 3-1-1-91-07 p 6.5, 6.6). Süüdistatav P.O pani kavatsetult toime teise astme kuriteo. Karistust kergendava asjaoluna arvestab kohus isiku puhtsüdamlikku kahetsust. Karistust raskendavaks asjaoluks tuleb pidada omakasu motiivi, mis väljendus selles, et P.O kinnitas, et varastas selleks, et kaup maha müüa ja raha saada. Seejuures süüdistatav kohtus väitis, et ta varastas kaupa, kuna tal ei olnud toiduraha. Samas tuleb tähele panna, et isik varastas kosmeetikat (deodorante), mitte aga toiduaineid, mistõttu ei ole eluliselt usutav, et isikut ajendas varastama üksnes vajadus toidu järele. 4 . Nimelt karistati teda karistati viimati kriminaalkorras Harju Maakohtu 01.07.2016.a. otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 – § 25 lg 2 alusel vangistusega 4 kuud 20 päeva, mille kandmiselt vabanes ta 18.112016.a. Samuti karistati P.O ’i 22.01.2016.a. Harju Maakohtu otsusega KarS § 199 lg 2 p 5, 9 – § 25 lg 2 alusel vangistusega 4 kuud, mille kandmise alguseks loeti 20.01.2016.a. ja mille kandmiselt vabanes ta seega hiljemalt 2016.a. maikuus. Seega saab järeldada, et P.O on jätkanud samalaadsete süütegude (s.o varguste) toimepanemist ning eelmiste kohtuotsustega mõistetud ja ka reaalselt täitmisele pööratud lühemaajalised vangistused ei avaldanud isiku väärtushinnangutele ja hoiakutele piisavalt pikaajalist mõju. . Kohus peab vajalikuks rõhutada, et käesoleva kriminaalasja aluseks oleva süüteo pani P.O toime vähem kui 2 nädala möödumisel eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmiselt vabanemiselt. Kohtu hinnangul iseloomustab see asjaolu ilmekalt ka tema üldist suhtumist õiguskorda ja toimepandusse. Väärteokorras on isikut samuti korduvalt karistatud, sh KarS § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritavate väärtegude eest (s.o väheväärtusliku asja ja varalise õiguse vastu toime pandud varavastaste süütegude eest), viimased 3 neist on toime pandud 2015. ja 2016. aastal (tl 16). Eelnevast saab teha järelduse, et P.O’i poolt varavastaste süütegude toimepanemine on talle iseloomulik käitumismuster. Kõike eelpool nimetatut, isiku süüd ja karistuse eesmärke arvestades, peab kohus seetõttu vajalikuks kohaldada P.O’i suhtes karistusena vangistust. P.O poolt toimepandud kuriteo eest on seadusandja alternatiivina näinud ette ka rahalise karistuse, seega lasub kohtul kohustus põhistada, kas ja miks kohus ei pea võimalikuks kohaldada kergemaliigilist karistust (RKKKo 3-1-1-24-07), mida kohus järgnevalt ka käsitleb. Kohus leiab, et rahalise karistuse kohaldamine ei kannaks süüdistatava puhul karistuse eesmärke, kuna ta on jätkanud eelmistest karistustest (sh vangistusest) hoolimata uute samalaadsete kuritegude toimepanemist. Seega ei oleks praegusel juhul, isikut ja tema poolt toimepandud tegusid arvestades, tema rahalise karistusega karistamine kooskõlas ka karistuspraktika ja karistuse eesmärkidega. Samuti kinnitas süüdistatav kohtuistungil, et ta ei töötanud (tl 33) ja ta varastas põhjusel, et tal ei olnud raha. Varasemad rahatrahvid on isikul samuti tasumata (tl 16-19) ning kõike eeltoodut arvestades puudub kohtul veendumus, et P.O suudaks rahalist karistust täita. Kohus eelnevalt selgitas enda seisukohta karistusliigi osas puudutavalt süü suurusest ning teistest andmetest tulenevalt ja KarS § 56 mõtte kohaselt peab kohus seejärel andma hinnangu ka karistuse määrale, mida peab vajalikuks kohaldada (RKKKo 3-1-1-99-06). Õigusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt orienteeruvad kohtud keskmistele karistustele ja kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest on põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamidest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või raskendavate asjaoludega (RKKKo 3-1-1-77-11). Käesoleval juhul on keskmiseks karistusmääraks 2 aastat 6 kuud vangistust. Kohus peab vajalikuks kohaldada karistusena vangistust, kuid arvestades isiku puhtsüdamlikku kahetsust ning samuti asjaolu, et varastatu väärtus ei olnud suur, on võimalik antud kuriteo puhul kohaldada vangistust sanktsiooni keskmisest madalamas määras. Kohus peab põhistatuks karistada P.O ’i vangistusega 1 aasta, millest tuleb kriminaalasja lahendamisel kiirmenetluses lühimenetluse sätete järgi tulenevalt
lg-st 2 maha arvata üks kolmandik (s.o antud juhul 4 kuud vangistust), seega on P.O ’ile mõistetavaks karistuseks 8 kuud vangistust. Kohus ei pea ka võimalikuks mõistetava vangistuse asendamist üldkasuliku tööga, seda juba eespool toodud motiividel – varasem karistatus samalaadsete 5 kuritegude eest ning eelmiste kohtuotsustega määratud vangistus, mis isikule mõju ei avaldanud, isik jätkas koheselt pärast vangistusest vabanemist uute süütegude toimepanemist. Seega on ilmne, et eelmiste karistustega ei saavutatud karistuse eripreventiivseid eesmärke ja need ei oleks enam saavutatavad ka üldkasuliku tööga, kuivõrd isik jätkas vabaduses koheselt uute süütegude toimepanemist. Tulenevalt kohtupraktikas väljendatud seisukohast, alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla saaks tulla tema karistusest tingimuslik vabastamine (RKKKo 3-1-1-99-06, p 16). Erinevalt karistuse mõistmisest, kus alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 3-1-1-40-04). Antud juhul võtab kohus arvesse seda, et süüdistatavat on ka varem varguste toimepanemise eest vangistusega karistatud, viimati 01.07.2016.a. kohtuotsusega ning isik vabanes vangistuse kandmiselt 18.11.2016.a. ning vähem kui 2 nädala möödumisel, alustas süüdistatav jälle uute samalaadsete kuritegude toimepanemist. Isikut iseloomustava asjaoluna tuleb arvestada, et toimikumaterjalidest nähtuvalt on P.O ’il olnud probleeme ka narkootikumidega (tl 16). Kohus on seisukohal, et nii narkootikumide (episoodiline) tarvitamine, kui ka töökoha ja sissetulekute puudumine on teguriteks, mis mõjutavad isikut pidevalt uusi vargusi toime panema, seega eksisteerib oht, et vabaduses jätkab isik elatusvahendite hankimist kuritegelikul teel. Ka isik ise on tunnistanud, et varastas selleks, et saadud kaup maha müüa ja raha saada (tl 13pö, 33). Sellest tulenevalt kohus leiab, et P.O’i , kuivõrd isik on varasemalt korduvalt pannud toime vargusi, tal puudub püsiv sissetulek ning ta saab varastatu müümisest tulu. Kohus peab vajalikuks peatuda ka tõkendi küsimusel. Kohus juba eelnevalt märkis, et Eesti karistussüsteem on rajatud põhimõttele, et juhul kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele ning ei saa väita, et isikute kohene vahistamine, kohtuotsuse täitmise tagamiseks, oleks EV-s harukordne. Tõkendi üle otsustamisel tuleb silmas pidada loomulikult kõiki
§-s 127 sätestatud aspekte: kriminaalmenetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise, kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, karistuse raskust, kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu isikut, tema tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid. Käesolevas kriminaalasjas on tegemist süüdistatavaga, kes on varasemalt samalaadse kuriteo eest mõistetud vangistuse ära kandnud, kuid jätkanud koheselt kuritegelikul teel ja pannud toime analoogse kuriteo. Kohus viitab, et
lg 41 kohaselt võib kohus vahistada vabaduses viibiva süüdistatava, et tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine. Kohus leiab, et antud juhul, kui P.O peeti kinni viimase kuriteoepisoodi toimepanemisel ning toimetati kiirmenetluse korras kohtuistungile, on põhjendatud ärakandmisele kuuluva karistuse täitmiseks ning selle mõjususe saavutamiseks kohaldada P.O ’i suhtes tõkendina vahistamist. Sel põhjusel tuleb KarS § 68 lg 1 alusel tuleb arvata eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning karistusaja algust arvestada P.O kinnipidamisest, s.o alates 30.11.2016.a. Menetluskulud ja asitõendid 6 Kriminaaltoimiku andmetel on käesolevas kriminaalasjas menetluskuludeks määratud kaitsja tasud summas 120 eurot.
lg-st 1 tulenevalt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu, mistõttu kuulub nimetatud menetluskulu süüdistatavalt väljamõistmisele. Süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha II astme kuriteo puhul on
on selle suuruseks 645 eurot. Kuivõrd käesolev kriminaalasi lahendatakse kiirmenetluses, kuulub
Kohus peab käesoleval juhul teo toimepanemise asjaolusid ja süüdistatava isikut arvestades põhjendatuks vähendada väljamõistetavat sundraha poole võrra, s.o väljamõistetava sundraha suuruseks on 322,50 eurot. Kohtu hinnangul ei esine P.O ’il erandlikke asjaolusid, mis tingiks temalt väljamõistetavate menetluskulude vähendamise. P.O ’i näol on tegemist töövõimelise isikuga, kes on nii vanglas, kui karistuse kandmiselt vabanenuna võimeline tasu eest töötama. Tulenevalt kohtuistungil esitatud taotlustest, peab kohus võimalikuks ajatada väljamõistetavate menetluskulude hüvitamine, määrates hüvitamise tähtajaks 12 kuud kohtuotsuse jõustumisest. Merle Parts kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.