Obsah (8)

§ 274§ 181§ 121§ 120§ 275§ 115§ 57§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. mai 2022, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-20-7024 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk

§ 274lg 2 p 3 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu 9.

märtsi 2022 otsus Apellatsiooni esitaja Danil Gokalo kaitsja advokaat Andrei Matvejev Süüdistatav Danil Gokalo Isikukood 39611222210, elukoht Estonia pst 32-2, Kohtla-Järve linn, Ida-Virumaa, töökoht puudub, varem kriminaalkorras karistatud Tõkend – vahistamine – kriminaalasjas nr 1-21-5449 Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kalmer Kask Süüdistatava kaitsja advokaat Andrei Matvejev RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; § 338 p 1; § 340 lg 2 p 2 tühistada Viru Maakohtu 9. märtsi 2022 otsus osaliselt, see on - Danil Gokalo süüditunnistamises

§ 274lg 2 p 3 järgi A.B.

i suhtes toimepandud kuriteos, - Danil Gokalo süüditunnistamises

§ 274lg 2 p 3 järgi T.M.A.

suhtes toimepandud kuriteos, - Danil Gokalole mõistetud karistuses, - Danil Gokalolt väljamõistetud kohtukuludes. Tühistatud osas teha uus otsus millega: - mõista Danil Gokalo süüdistuses

§ 274lg 2 p 3 järgi A.B.

i suhtes toimepandud kuriteos õigeks. - mõista Danil Gokalo süüdistuses

§ 274lg 2 p 3 järgi T.M.A.

suhtes toimepandud kuriteos õigeks. 1 Karistada Danil Gokalot

§ 274lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest 2 aasta ja 6 kuulise vangistusega. Kr

MS § 175 lg 1 p 4, § 180 lg 1 alusel jätta Danil Gokalole maakohtus osutatud õigusabi kulust 497,52 eurot Danil Gokalo kanda.

§ 181lg 1 alusel jätta maakohtus osutatud õigusabi kulu 331,68 eurot riigi kanda.

Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Danil Gokalo kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Sven Sillari Narva osakonna kasuks 489,60 eurot, sh käibemaks 81,60 eurot, advokaat Andrei Matvejevi poolt Danil Gokalole apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. KrMS § 185 lg 1 alusel jätta õigusabikulu 489,60 eurot riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus Danil Gokalot süüdistatakse selles, et tema ajavahemikul

1. august 2019 –
2. oktoober 2019 esitas korduvalt neljanda üksuse juht K.L. ile adresseeritud pöördumised, milles omakäeliselt kirjutades ähvardas kannatanut tapmisega. Muuhulgas esitas D. Gokalo samal ajavahemikul pöördumisi ka Viru Vangla direktor M.A. a ning teabe- ja uurimisosakonna peaspetsialisti T.P. u nimele, kinnitades nendes omakäeliselt kirjutades, et soovib K.L. i piinaval viisil tappa. Ähvardamise põhjuseks oli K.L. i poolt ametikohustuste täitmine, mis oli seotud D. Gokalole Vangistusseaduse § 69 tulenevate piirangute kohaldamise jätkamise otsustamisega. D. Gokalot süüdistatakse ka selles, et tema - lõi
3. oktoobril 2019 kell 19.53 Viru Vangla P-hoones P2 osakonnas asuvas kambris nr. P209 ametikohustusi täitnud järelevalveosakonna valvur O.K. it ühe korra rauastatud kätega näo piirkonda, tabades löögiga vasakpoolset lõua piirkonda, tekitades oma tegevusega kannatanule füüsilist valu. - ähvardas
4. jaanuaril 2020 kell 19.54 Viru Vangla P-hoones P2 osakonnas asuvas kambris nr. P209 ametikohustusi täitnud järelevalveosakonna valvur A.B. i tervisekahjustuste tekitamisega, kui ütles kannatanule, et lööb tal pea lõhki. Võttes arvesse D. Gokalo agressiivset käitumist ja seda, et ta oli eelnevalt teist ametnikku rünnanud, oli kannatanul alust karta ähvarduse täideviimist. - ähvardas
5. veebruaril 2020 kell 20.02 Viru Vangla K-hoones K4 osakonna kambrite vahelises koridoris ametikohustusi täitnud neljanda üksuse vanemvalvur T.M.A. t tervisekahjustuste tekitamisega, kui ütles kannatanule, et kui viimane ei lõpeta, siis läheb asi füüsiliseks ning kannatanust möödumise hetkel tõukas tema liikumist käe 2 - ettepanekuga takistanud kannatanut rindkere piirkonda, mille tagajärjel kannatanu vigastada ei saanud ja valu ei tundnud, kuid tõuke jõul taganes kannatanu D. Gokalost mõne sammu võrra eemale. Peale teiste ametnike saabumist sündmuskohale ja loenduse lõppemist jätkas D. Gokalo lukurežiimiga kambrisse paigutamise hetkel kannatanu ähvardamist ja ütles kannatanule, et tagasi tulles lõikab teda. Võttes arvesse D. Gokalo agressiivset käitumist ja seda, et ta on varasemalt teist ametnikku rünnanud, oli kannatanul alust karta ähvarduse täideviimist ähvardas
6. aprillil 2020 kell 06.03 Viru Vangla P-hoones P2 osakonnas asuva kambri nr. P202 ukselävel ametikohustusi täitnud järelevalveosakonna valvur O.K. it tervisekahjustuste tekitamisega, kui liikus ärritunult kannatanu poole ja ütles, et loenduse ajal annab talle lõuga. D. Gokalo liikumise kannatanu suunas katkestas juures viibinud teine ametnik enda käe takistavalt ette panemisega. D. Gokalo jätkas kannatanu ähvardamist samal kuupäeval kell 07.50, kui tuli enda kambrist välja, keeldus kambrisse tagasi minemast, liikudes samal ajal jõuliselt ennast surudes teda takistavatest ametnikest mööda kannatanu suunas ning öeldes samal ajal kannatanule Noh, prill, mängid minuga, ma ju lubasin sulle. D. Gokalo poolse ründe tõrjumiseks kasutasid juures viibinud teised ametnikud füüsilist jõudu, D. Gokalo suunati põrandale pikali fikseeritud asendisse ning talle paigaldati käerauad. Kell 07.56 D. Gokalo püsti tõstmise hetkel sooritas ta vasaku jalaga enda selja taha jääva kannatanu suunas löögi, tabades sellega riivamisi kannatanu vasaku jala säärt, mille tagajärjel kannatanu vigastada ei saanud ja valu ei tundnud. Võttes arvesse D. Gokalo agressiivset käitumist ja tema varasemat
7. oktoobri 2019 rünnet kannatanu suhtes, oli kannatanul alust arvata ähvarduse täideviimist. Seega pani D. Gokalo toime

§ 274lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o.

pani korduvalt toime vägivallategusid võimuesindajate suhtes seoses nende ametikohustuste täitmisega. Maakohtu otsus 9. märtsi 2022 otsusega tunnistas Viru Maakohus D. Gokalo süüdi

§ 274lg 2 p 3 järgi ning mõistis talle karistuseks 2 aastat ja 11 kuud vangistust.

D. Gokalo karistuse kandmise alguseks luges maakohus süüdistatava poolt karistuse kandmisele asumist. K.L. i suhtes toimepandud kuritegu Kannatanu K.L. i ütlustest tuleneb, et temal üksuse juhina on pädevus otsustada kinnipeetavatele kohaldatavate täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise ja nende pikendamise üle vastavalt Vangistusseaduse §

1. Alates
2. juulist 2019 kohaldati süüdistatava suhtes Viru Vangla käskkirja nr. 6-14/175-1 alusel järgmiseid täiendavaid julgeolekuabinõusid – kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, kehakultuuriga tegelemise keelamine, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, ohjeldusmeetmete kasutamine ning kinnipeetava paigutamine kambrist nr. K314 ümber kambrisse nr. P
3. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati
4. jaanuaril
5. Maakohtule esitati süüdistatava poolt omakäelised kirjalikud pöördumised koos tõlgetega. Kõik esitatud pöördumised sisaldavad ähvardust tappa K.L. . 3 Maakohtu istungil ei vaidlustanud süüdistatav asjaolu, et nimetatud pöördumised on tema poolt kirjutatud. Kõigis neljas süüdistatava poolt kirjalikult esitatud pöördumises K.L. i nimele ning pöördumistes T.P. u ja M.A. a nimele, on üheselt viidatud kannatanu tapmisele erinevatel viisidel. Maakohus leidis, et antud kuriteoepisoodis on ähvardamine tapmisega tõendatud, kuna tuvastatud on konkreetne kannatanu ja tapmisega ähvardamine on ka selgelt väljendatud. Maakohus tuvastas, et K.L. i tapmisega ähvardamine oli veenev ja kannatanul tekkis reaalselt hirm ähvarduste täideviimise ees. Kannatanu kinnitas, et seoses D. Gokalo kirjadega oli ta emotsionaalselt liimist lahti ja need pöördumised mõjutasid tugevalt tema keskendumisvõimet. Neist pöördumistest ajendatuna korrigeeris ta pidevalt oma liikumisi vanglas, et süüdistatavaga isegi mitte kogemata kokku puutuda. Maakohtu arvates puudus igasugune alus seada neid kannatanu ütlusi kahtluse alla. Maakohus möönis, et töötades ametnikuna vanglas, peab isikul olema keskmisest inimesest kõrgem taluvuslävi, kuid arvestas, et käesoleval juhul ei olnud tegemist ühekordse ähvardamisega. Maakohus pidas oluliseks, et tegemist oli nelja otsese pöördumisega kannatanu poole ja kahe pöördumisega teiste ametnike kaudu, mis samuti käsitlesid konkreetselt sama kannatanu ähvardamist tapmisega. Seega ei olnud tegemist ühe juhusliku episoodiga, mis võis olla ajendatud ühest konkreetsest otsustusest. Arvestades pöördumiste perioodi (19.08.2019 – 09.10.2019) ja nende arvu, oli ilmselgelt tegemist süüdistatava poolt teadlikult ja tahtlikult toime pandud ähvardamisega. Kannatanu poolt hirmu tundmist kinnitavad ka tunnistaja R.R. e ütlused milliste kohaselt kui kannatanu tema juuresolekul luges süüdistatava pöördumisi, siis oli kannatanu šokeeritud, ta nägu läks punaseks, suu lahti ja ta käed värisesid. Lisaks sellele kinnitas kannatanu tunnistajale ka otse, et ta kardab. Kohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et kuivõrd süüdistatava ei otsinud vanglas ja ajal kui ta viibis umbes 1 kuu jooksul vabaduses võimalusi oma ähvarduse täideviimiseks, siis ei ole esitatud ähvardused tõsiselt võetavad. Ähvardamine ongi selline tegu, mille puhul kahjustatakse kannatanu vaimset heaolu ja tekitatakse emotsionaalselt kurnav hirmutunne, mis on seostatav konkreetse tegevuse, asjaolu ja ajalise perioodiga. O.K. i suhtes
6. oktoobril 2019 toimepandud kuritegu Kannatanu ütlustest nähtub, et
7. oktoobril 2019 paigaldas ta D. Gokalole läbi ukseluugi käerauad, seejärel sisenes kambrisse ja hakkas andma ravimeid. Kui kannatanu hakkas avama ravimite pinalit, ründas süüdistatav teda ja lõi rauastatud kätega vasakule poole lõua piirkonda. Kannatanu tundis valu ja taganes.
8. jaanuari 2020 videovaatluse protokollist nähtub, et vaadeldi
9. oktoobri 2019 Viru Vangla P hoone P2 osakonna kambri nr. P209 kaamera salvestist kell 19.52.59 – 19.54.
10. Nimetatud protokollist nähtub, et kell 19.53.47 tõstis süüdistatav rauastatud käed ja lõi kannatanule näo piirkonda. 4 O.K. i ütlusi tema löömise kohta D. Gokalo poolt kinnitavad ka tunnistaja R.J. e ütlused. Viru Vangla meditsiiniosakonna õe A.K. i
11. oktoober 2019 tõendist nähtub, et samal kuupäeval kell 20.18 pöördus meditsiiniosakonda esmaabi saamiseks kannatanu ja tema kaebusteks olid süüdistatava poolt tekitatud tervisekahjustused. Visuaalsel vaatlusel kahjustusi ei tuvastatud, kuid subjektiivselt kaebas kannatanu valu vasakus suunurgas. Maakohus leidis, et kuriteokoosseis antud episoodis on täidetud. Maakohtu arvates puudus igasugune alus mitte uskuda kannatanu väidet, et käeraudadega rauastatud süüdistatava poolt näo piirkonda tehtud löögi tulemusel tundis ta valu. Löögist ja sellest valu tundmisest rääkis ta koheselt nii teisele ametnikule kui ka meditsiinitöötajale. Maakohus ei nõustunud kaitsja väitega, nagu esineksid süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlustes vasturääkivused ning et süüdistatav vaid tõmbas kannatanut raudus kätega. Esmalt märkis maakohus, et süüdistatav keeldus maakohtu istungil ütluste andmisest, mistõttu jäi maakohtule arusaamatuks, missugused süüdistatava ütlused on teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega vastuolus. Teiseks ei selgitanud kaitsja oma kohtukõnes mingil moel, missugused kannatanu ja tunnistaja ütlused on vasturääkivad ja mis osas. Ka ei nõustunud maakohus kaitsja väitega, et füüsiline kontakt süüdistatava ja kannatanu vahel ei olnud nii intensiivne, et tekitada kannatanule valu. Kohus leidis, et olenemata löögi intensiivsusest on löök näo piirkonda rauastatud kätega ilmselgelt suurema tundeelamuse ja valuaistinguga. A.B. i suhtes
12. jaanuaril 2020 toimepandud kuritegu A.B. i ütlustest nähtub, et loenduse ajal ähvardas D. Gokalo, et lööb kannatanul pea lõhki, kui ta peaks veelkord kambri läbi otsima. Nimelt leidis kannatanu kambri läbiotsimise käigus süüdistatava voodi alt kargud, kuigi süüdistatav oli väitnud, et karke tal ei ole. Seetõttu jättis kannatanu kargud kambrisse nähtavale ja ütles, et teisi karke süüdistatav ei saa. A.B. i taolised ütlused on kooskõlas A.K. i ütlustega mille kohaselt jaanuaris 2020 toimunud loenduse ajal ähvardas süüdistatav kannatanu pea lõhki lüüa, kuna viimane oli teostanud kambri läbiotsimise ja leidnud kargud. Tunnistaja kinnitas, et ähvardus oli suunatud just A.B. ile. Nimetatud kannatanu ja tunnistaja ütlustega on kooskõlas ka
13. märtsi 2020 asitõendi vaatlusprotokoll, millest nähtub, et
14. jaanuaril 2020 kell 19.54.34 – 19.55.10 on valvekaamera pildist tuvastatav, et süüdistatav suhtleb ametnikuga, kes seisab kaitsekilpi hoidva ametniku kõrval. Suhtlusele viitab süüdistatava suu liikumine ja miimika. Ähvardamine on kahju tekitamise kavatsuse teadvustamine, mis on suunatud teises inimeses hirmutunde tekitamisele ja see peab olema suunatud hirmutunde tekitamisele konkreetses kannatanus. See kannatanu, kes tunneb oma tervist ohustatuna, peab olema konkreetselt tuvastatav. Tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise puhul on piisav, et süüdistatav väljendab kavatsusena tegu, mis võib tervisekahjustuse põhjustada. Ähvardus pea lõhki löömisega tähendab iga keskmise inimese arusaama kohaselt ilmselgelt tervisekahjustust. 5 Maakohus asus seisukohale, et kannatanu ja tunnistaja ütluste ning asitõendi vaatlusprotokolliga on kannatanu ähvardamine tervisekahjustuse tekitamisega süüdistatava poolt tõendatud, sest tuvastatud on konkreetne kannatanu ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamine on ka selgelt väljendatud. Kohus leidis, et ähvardamine tervisekahjustuse tekitamisega oli veenev ja kannatanul tekkis ka reaalne hirm ähvarduse täideviimise ees. Kannatanu ja tunnistaja ütlustest nähtub, et nad mõlemad olid teadlikud sellest, et D. Gokalo on varem ametnikke rünnanud, kuna info selliste rünnakute kohta tuleb kõigile ametnikele üksuse juhilt. Lisaks sellele oli ähvardamise päeva näol tegemist perioodiga, mil valvurid olid süüdistatava kambrisse minekul kohustatud kandma täiendavat julgeolekuvarustust. Samuti kinnitab ähvarduse reaalsena võtmist ka see, et kannatanu viibis juhtumi juures, kui süüdistatav lõi jalaga valvur O.K. it. T.M.A. suhtes
15. veebruaril 2020 toimepandud kuritegu Kannatanu T.M.A. ütlustest nähtub, et
16. veebruaril 2020 õhtuse loenduse ajal ähvardas D. Gokalo kannatanut sellega, et asi läheb füüsiliseks ning ka tõukas kannatanut rindkere piirkonda, hiljem ähvardas veel lõikamisega. Kannatanu teadis, et antud süüdistatav on varem vanglaametnikke rünnanud ja ähvardanud. Tunnistaja R.N. e ütlustest nähtub, et ta viibis sündmuse juures, kus süüdistatav näitas üles agressiivsust kannatanu suhtes. Süüdistatav väljendus kannatanu suhtes ebatsensuurselt ja tegi tema suhtes ähvardava liigutuse, tunnistaja jõudis panna käe vahele. Tunnistaja A.S. ütlustest nähtub, et veebruaris 2020 teostas ta koos kannatanuga loendust, süüdistatav oli kannatanu suhtes agressiivne, ropendas, rääkis kõrgendatud toonidel ja tõukas kannatanut. Tunnistajale kinnitas kannatanu, et tundis ebamugavat tunnet õla piirkonnas. Valvekaamerate
17. veebruari 2020 salvestiselt ajavahemikul 20.01.33 – 20.08.40 nähtub, et kambrist nr.K417 väljuvale süüdistatavale toimub ravimite jagamine ja nende manustamise kontroll. Peale seda takistab kannatanu süüdistataval kambrisse tagasiminemise, mis lõpeb sellega, et süüdistatav teeb enda parema käega tõuke kannatanu rindkere vasaku poole suunas ja kannatanu taganeb paar sammu. Ähvardamine on kahju tekitamise kavatsuse teadvustamine, mis on suunatud teises inimeses hirmutunde tekitamisele ja see peab olema suunatud hirmutunde tekitamisele konkreetses kannatanus. See kannatanu, kes tunneb oma tervist ohustatuna, peab olema konkreetselt tuvastatav. Tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise puhul on piisav, et süüdistatav väljendab kavatsusena tegu, mis võib tervisekahjustuse põhjustada. Ähvardus füüsiliseks minemisega tähendab iga keskmise inimese arusaama kohaselt ilmselgelt tervisekahjustust. Käesolevas kuriteoepisoodis toetas nimetatud ähvardust ka süüdistatava poolt kannatanu tõukamine rindkere piirkonda. Kohus leidis, et ähvardamine tervisekahjustuse tekitamisega oli veenev ja kannatanul tekkis ka reaalne hirm ähvarduse täideviimise ees. Nii kannatanu kui tunnistajate ütlused kinnitavad üheselt, et süüdistatav ähvardas kannatanut tervisekahjustuse tekitamisega – asi läheb füüsiliseks. Kannatanul oli alust karta nimetatud ähvarduse täideviimist. Nimelt nähtub kannatanu ütlustest, et ta oli teadlik sellest, et see konkreetne süüdistatav on varem ametnikke rünnanud. Lisaks sellele oli süüdistatav kannatanut ka konkreetselt samas situatsioonis tõuganud. Maakohus 6 leidis, et ravimite andmise ja nende manustamise kontrollimise ajal sedavõrd agressiivseks muutumine, et ametikohustusi täitvatel ametnikel oli vajadus vajutada paanikanuppu ning kutsuda appi teisi ametnikke, näitab iseenesest süüdistatava suhtumist kannatanusse. O.K. i suhtes
18. aprillil 2020 toimepandud kuritegu Kannatanu ütlustest nähtub, et
19. aprilli 2020 hommikul läks ta süüdistatava kambrist ära võtma madratsit ja voodiriideid. Sel ajal küsis süüdistatav kannatanult taotluste blankette, aga kuna ta oli neid juba saanud ja täidetult veel mitte tagastanud, siis kannatanu selgitas, et uusi ta praegu ei saa. Seepeale muutus süüdistatav agressiivseks ja küsis, kas on lõuga vaja anda. Kuigi loenduse ajal hoidus kannatanu eemale ja seisis ukse peal, liikus süüdistatav vaatamata teiste ametnike poolt antud korraldusele ikkagi kannatanu suunas ja ähvardas endiselt. Seejärel kasutasid ametnikud jõudu ja panid süüdistatava kõhuli põrandale, püstitõstmise ajal lõi süüdistatav tema taga olnud kannatanule jalaga vastu jalga, kuid valu ta ei tundnud. Kannatanu taoliste ütlustega on kooskõlas ka tunnistaja M.L. u ütlused, mille kohaselt süüdistatav ei allunud loenduse ajal korraldustele ja oli agressiivne kannatanu suhtes. Tunnistajate ütlusi kinnitab ka asitõendi vaatlusprotokoll, sest sellelt nähtub D. Gokalo konkreetne tegevus
20. aprillil 2020 hommikul O.K. i suhtes. Kohus leidis, et ähvardus lõuga andmisega tähendab iga keskmise inimese arusaama kohaselt ilmselgelt tervisekahjustust, s.o. lööki vastu lõua piirkonda. Käesolevas kuriteoepisoodis toetas nimetatud ähvardust ka süüdistatava poolt kannatanu poole liikumine, mille peale reageeris teine ametnik vahele astumisega. Vaatamata sellele nähtub salvestiselt, et alates kambriukse avamisest kuni süüdistatava poolt kambrisse tagasipöördumiseni toimub süüdistatava ja kannatanu vahel vestlus ning süüdistatava poolt on see suunatud justnimelt kannatanule. Lisaks sellele nähtub salvestiselt ka asjaolu, et süüdistatava liikumisele reageerib kannatanu mõlema käe ettesirutamisega ja taganemisega. Kohus leidis, et ähvardamine tervisekahjustuse tekitamisega oli veenev ja kannatanul tekkis ka reaalne hirm ähvarduse täideviimise ees. Kannatanu ütlustest tulenevalt oli ta teadlik sellest, et D. Gokalo on varem ametnikke rünnanud. Lisaks sellele liikus süüdistatav verbaalse ähvardamise ajal kannatanu poole ja püüdis seda teha ka vaatamata teise ametniku vahele astumisele. Ähvarduse veenvust näitab ka asjaolu, et kannatanu reageeris käte ettesirutamise ja taganemisega. Maakohtu arvates näitab see selgelt, et kannatanu kartis ähvarduse kohest realiseerimist. Samamoodi hindas tekkinud situatsiooni ka teine ametnik, kes pidas vajalikuks astuda süüdistatava ja kannatanu vahele ning hakkas süüdistatavat suunama tagasi kambrisse. APELLATSIOON Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja, kes palub Viru Maakohtu otsuse D. Gokalo suhtes täielikult tühistada ja süüdistatav talle

§ 274lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista.

Kannatanu K.L. i episood 7 Kaitsja arvates on D. Gokaol süüditunnistamine antud kuriteo toimepanemises võimalik üksnes juhul, kui süüdistatav kasutanuks kannatanu suhtes vägivalda või teinuks katset vägivalda kasutada. Kaitsja rõhutab, et süüdistatava poolt saadetud kirjad on ilmselgelt solvavad ja ähvardavad, kuid süüdistataval puudus nendes kirjades esitatud ähvarduste realiseerimiseks igasugused võimalused. Kannatanu süüdistatavaga kokku ei puutunud ja süüdistataval ei olnud kinnipidamisasutuses viibides võimalust oma ähvardusi realiseerida. Kaitsja leiab, et

§ 274

lg 2 p 3 objektiivse teokoosseisu tunnused eeldavad, et süüdistatava tegu oleks samalaadne

§ 121ettenähtud teoga.

Seega peab olema tuvastatud, et süüdistataval tõepoolselt oli tahtlus tekitada kannatanule valu või tervisekahju. Seega selleks, et deliktikoosseis (vägivalla kasutamine) oleks täidetud, peaks süüdistatav otsima kannatanuga füüsilist kontakti ja tegema katset nt. lüüa kannatanut. Solvava ja ähvardava iseloomuga kirjade saatmist ei tohi käsitleda vägivalla kasutamisena ega katsena kasutada vägivalda. Kohus tegi järelduse, et vägivallaga on tegemist, kui selle käigus pannakse toime

§ 120

- § 121 vastav tegu, kuid seejuures ei ole oluline, kas lõppkokkuvõttes õnnestub süüdistataval võimuesindajat tema ametikohustuste täitmisel takistada või mitte. Kaitsja nendib, et ähvardamise ja vägivalla kasutamine on erinevad süüteo koosseisud ja ähvardamise puhul puudub võimalus rääkida sellest, et süüdistatav kasutas kannatanu suhtes vägivalda või tegi katset vägivalla kasutamiseks. Esitatud tõenditest tuleneb, et süüdistatav kirjutas kannatanule kirjad eesmärgiga solvata kannatnut ja väljendada süüdistava ärritust kartseris kinnipidamise tingimuste suhtes, kuid ta ei soovinud tekitada kannatanule füüsilist valu või tervisekahjustust. Teisisõnu, süüdistatava eesmärgiks oli väljendada oma emotsioone. Isegi kui käsitleda süüdistatava kirjades esitatud sõnu solvavatena, siis oleks tegemist pigem

§ 275ettenähtud koosseisuga.

Kannatanu O.K. i episood Antud episoodis tunnistas kohus süüdistatava süüdi eeskätt lähtudes kannatanu ütlustest. Videosalvestuselt ei ole väga hästi nähtav, et süüdistatav tegi löögi. Kaitsja arvates on videosalvestusest nähtav, et süüdistatav tõstis rauastatud käed kannatanu suunas, kuid kaitsja ei ole nõus sellega, et videosalvestusest on hästi nähtav, et oli löök. Tunnistaja R.J. e ütlustest tulenevalt ta nägi lööki, kuid väidetava löögi tegemise momendil ta seisis kannatanu selja taga. Ei ole selge, kuidas ta võis näha, kas süüdistatav tegi löögi. R.J. e ütluste järgi ütles kannatanu vahetult peale sündmust tunnistajale, et ta tundis löögist nõrka valu. Samas Viru Vangla meditsiiniosakonna õe A.K. i 14. oktoobri 2019 tõendist nähtub, et kannatanu visuaalsel vaatlusel kahjustusi ei tuvastatud. Süüdistatav on tugeva kehaehitusega noor mees. On loogiline, et juhul, kui süüdistatav tegelikult löönuks kannatanut, siis sellest löögist tekiks vähemalt sinakas. Juhul, kui puuduvad füüsilise vägivalla kasutamise jäljed, siis peab kohus kriitiliselt analüüsima kas kannatanu väide selle kohta, et temale tekitati valu on tõsiselt võetav. Kohus peab hindama, kas tegemist on vähese intensiivsusega mõjutamisega või siiski löögiga. Kohtuotsusest ega tõenditest ei tulene, et löök leidis aset ja seoses sellega ei ole täidetud

§ 274lg 2 p 3 ettenähtud süüteo koosseis.

Kannatanu A.B. i episood 8 Antud kuriteo luges kohus tõendatuks videosalvestise ja A.K. i ütlustega. Videosalvestise osas viitab kohus sellele, et sellelt nähtub süüdistatava ähvardav suhtlus kannatanuga. Taolisele ähvardavale suhtlusel viitab süüdistatava suu liikumine ja miimika. Kaitsja arvates ei saa suu liikumine ja miimika olla ähvardamise otsese tõendiks. Nii kanatanu kui ka tunnistaja A.K. on kinnitanud ainult seda asjaolu, et süüdistatav ei olnud rahul sellega, et süüdistava kambri läbiotsimisel leiti sealt kargud. Olukorras, kus süüdistatav oli arvamusel, et tal on õigus karke kasutada aga kannatanu soovis neid ära võtta, on tõenäoline verbaalse konflikti tekkimine ja süüdistatava miimika konflikti ajal võis väljendada tema rahuolematus tekkinud situatsiooniga. Kuid sellest ei tulene, et süüdistatav ähvardas kannatanut füüsilise vägivalla kasutamisega. Maakohus viitab sellele, et

1. märtsi 2020 asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et
2. jaanuaril 2020 kell 19.54.34 – 19.55.10 suhtleb süüdistatav ametnikuga, kes seisab kaitsekilpi hoidva ametniku kõrval. Kaitsja arvates muutuvad selles olukorras ebausaldusväärseks kannatanu ütlused, et ta tundis hirmu. Kannatanu suheldes süüdistatavaga oli piisavalt kaitstud süüdistatava igasuguse ründe eest. Kohus viitab üksnes sellele, et kannatanu oli teadlik sellest, et kannatanu varem kasutas teiste valvurite suhtes vägivalda ja pidas süüdistatava ähvardust tõsiseks. Arvestades seda, kuidas toimus kannatanu suhtlemine süüdistatavaga on kaitsja arvates võimalik asuda seisukohale, et igasugune süüdistatava poolt kannatanu suhtes vägivalla kasutamise võimalus puudus. K.L. iga seotud episoodis on kaitsja juba toonitanud, et ta ei ole nõus, et ähvardamine, isegi kui ähvardamine leidis aset, vastab

§ 274

lg 2 p 3 ettenähtud süüteo kooseisule, kuna ähvardamine ja füüsilise vägivalla kasutamine ei ole sarnased süüteod. Kannatanu T.M.A. episood Kaitsja rõhutab nimetatud episoodi puhul, et kannatanu väidete kohaselt ta tõukamise tagajärjel mingit valu ei tundnud. Seega ilmselgelt puuduvad

§ 274lg 2 p 3 ettenähtud kuriteo objektiivsed tunnused.

Kaitsja on seisukohal, et vägivalla kasutamise objektiivsed tunnused peavad olema sarnased

§ 121

ettenähtud süüteo objektiivsete tunnustega, so kannatanule peab olema tekitatud vähemalt valu. Juhul kui kannatanul valu süüdistatavaga füüsilisest kontaktist ei tekkinud, siis tegemist ei ole vägivalla kasutamisega. Kuna kannatanu on kinnitanud, et tõukest ta valu ei tundnud, siis antud episood ei või olla kvalifitseeritud

§ 274

lg 2 p 3 järgi, kuna puudub süüteo kvalifitseeritav tunnuskannatanule valu tekitamine. Kannatanu O.K. i episood Nimetatud kuriteoepisoodi puhul peab kaitsja oluliseks nn teoprovokatsiooni instituuti, mille all peetakse silmas olukordi, kus isik kutsub enda vastu suunatud ründe esile meelega ja eesmärgipäraselt (nn tahtlik provokatsioon) või põhjustab enda õigushüvede vastu suunatud ründe lihtsalt õigusvastase ja/või sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava käitumisega (nn süüline 9 provokatsioon). Seejuures viitab kaitsja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustele asjas nr 120-3535, 3-1-1-1-15 ja 3-1-1-86-

1. Sündmuse ajal viibis D. Gokalo kartseris, kus tema kui kinnipeetava õigused on täiendavalt piiratud võrreldes kinnipeetavate õigustega, kes ei ole karistatud kartseriga. Kannatanu ei selgitanud, mis põhjusel ta ei andnud süüdistatavale taotluste blankette. Vangistusseaduse ja selle alusel justiitsministri
2. novembri 2000 määrusega nr. 72 kehtestatud vangla sisekorra eeskirjaga ei piirata kartseris viibiva kinnipeetava õigust saada taotluste blankette. Vangla sisekorra eeskirja § 60 lg 1 kohaselt peavad kinnipeetaval kartseris olema kirjapaber ja kirjutusvahendid ning eeskiri ei kehtesta, et kirjapaber või taotluse blanketid väljastatakse kinnipeetavale alles peale seda, kui ta on temale varem antud blanketid ära kasutanud. Kannatanu seadusevastaselt piiras kinnipeetava õigust saada taotluste blankette. Selles olukorras on põhjendatud, et süüdistaval võis tekkida rahulolematus kannatanu käitumisega. Selles olukorras tekkinud konflikt oli provotseeritud kannatanu poolt. Seoses kannatanu jalaga löömisega, märgib kaitsja, et videosalvestusest nähtub, et intsidendi juures viibinud tunnistaja M.L. p kasutas süüdistatava suhtes jõudu, kuna tunnistaja arvates oli süüdistatav agressiivne ja tunnistaja pani jõuga süüditatava kõhuli põrandale. Seejuures tunnistaja ei näinud lööki pealt, kuna kannatanu seisis tunnistaja selja taga. See asjaolu, et löök oli, sai tunnistaja teada hiljem kui vaatas üle kambrikaamera salvestise. Maakohtu väitel on videosalvestisest näha, kuidas hetkel, mil ametnikud tõstavad süüdistatavat püsti, teeb süüdistatav vasaku jalaga löögiliigutuse enda selja taha kannatanu jalgade suunas ja tabab kannatanu põlve piirkonda. Kohus ei analüüsinud seda, et selles olukorras, kui vanglaametnikud tõstavad süüdistatavat püsti, siis vältimatult süüdistatav kaotab tasakaalu ja liigitus, mis on kajastatud videosalvestisel võib olla tingitud tasakaalu kaotamisest. Seoses sellega võib-olla tegemist mitte tahtlikult tehtud löögiga. In dubio pro reo põhimõttest lähtudes tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus nende kasuks. Kaitsja arvates nii toimiku materjalidest kui ka maakohtu otsusest ei tulene selgelt, et süüdistatav tegi nimelt löögi ja löök oli tehtud tahtlikult. Kirjalikud seisukohad
3. aprilli 2022 määrusega andis ringkonnakohus menetlusosalistele võimaluse esitada omapoolseid kirjalikke seisukohti. Prokuratuur leiab vastuväidetes, et puuduvad kaalukad alused Viru Maakohtu
4. märtsi 2022 otsuse tühistamiseks. Ühtlasi puuduvad vähimadki alused apellatsioonkaebuse rahuldamiseks osas, milles palutakse D. Gokalo esitatud süüdistustes õigeks mõista.
5. mail 2022 esitas D. Gokalo kaitsja omapoolse seisukoha mille kohaselt jääb kaitsja apellatsioonis esitatud väidete juurde. RINGKONNKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse, esitatud apellatsiooni ning sellele esitatud kirjalike seisukohtadega, leiab, et Viru Maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada, s.o D. Gokalo süüditunnistamises A.B. i ja T.M.A. suhtes toimepandud 10 kuritegudes. Ka kuulub otsus tühistamisele D. Gokalole mõistetud karistuse osas. Uue lahendi teeb ringkonnakohus ka D. Gokalolt väljamõistetud kaitsjatasude osas. K.L. i suhtes toimepandud kuritegu Esmalt märgib ringkonnakohus, et käsitletavas kuriteoepisoodis puudub vaidlus selle üle, et D. Gokalo saatis K.L. ile 6 kirja, milles kõigis ähvardas K.L. i tapmisega. Seega tuli maakohtul ja tuleb ka ringkonnakohtul otsustada, kas K.L. ile saadetud kirjades D. Gokalo poolt avaldatu on hinnatav tapmisega ähvardamisena ning kui on, siis kas taoline tegu täidab

§ 274lg 1 objektiivse teokoosseisu.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus, hinnates käsitletavas episoodis kogutud tõendeid igati põhjendatult tulnud järeldusele, et D. Gokalo tahtlikult ähvardas K.L. i talle saadetud kirjades tapmisega ning K.L. il oli alus karta ähvarduse täideviimist, s.o oma tegevusega täitis D. Gokalo

§ 120lg 1 ettenähtud kuriteokoosseisu.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu taolise otsustusega ega pea vajalikuks käesolevas otsuses maakohtu põhjendusi korrata. Apellatsioonis leiab kaitsja, et

§ 274

lg-s 1 ettenähtud kuriteo objektiivse teokoosseisu täidetus eeldab seda, et süüdistatava tegu oleks samalaadne

§ 121lg 1 ettenähtud teoga.

Seega selleks, et

§ 274

lg 1 ettenähtud kuriteo deliktikoosseis (vägivalla kasutamine) oleks täidetud peaks kaitsja arvates süüdistatav kasutama kannatanu suhtes vägivalda või tegema katset seda kasutada. Solvava ja ähvardava iseloomuga kirjade saatmist ei tohi käsitleda vägivalla kasutamisena ega katsena kasutada vägivalda. Ka leiab kaitsja, et süüdistatava poolt saadetud kirjad on ilmselgelt solvavad ja ähvardavad ning seega on pigem tegemist

§ 275ettenähtud süüteo koosseisuga.

Ringkonnakohus kaitsja taolise

§ 274

lg 1 tõlgendusega ei nõustu.

§ 274

lg 1 objektiivsed koosseisutunnused seisnevad võimuesindaja vastu vägivalla kasutamises seoses tema ametikohustuste täitmisega. Vägivallana tuleb seejuures mõista mõne

1. peatüki
2. jao
3. jaotises nimetatud süüteokoosseisule (§-d 120-121) vastava teo toimepanemist ( vt RKKKo otsus asjas nr 1-19-1849). Seega tuleb

§ 274

lg 1 mõttes vägivalla all mõista nii ähvardamise (

§ 120

) kui ka kehalise väärkohtlemise (

§ 121) süüteokoosseisudele vastavaid tegusid.

Ähvardamisega kaitsvaks õigushüveks on inimese tervis. Tervis on inimese kehalise ja vaimse heaolu seisund. Kuivõrd ähvardamisega võidakse kahjustada isiku kehalist (nt. peavalu, kõnehäired) kui ka vaimset (nt. kurnav hirmutunne) heaolu, siis on ka ähvardamine, kui isiku tervise vastu suunatud kuritegu, vaadeldav vägivallana teise isiku suhtes. Eeltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et kaitsja seisukoht, nagu tuleks vägivalla all

§ 274

lg 1 mõttes vaadelda vaid isiku kehalist väärkohtlemist (

§ 121), on ekslik.

Puutuvalt kaitsja väitesse, et D. Gokalol puudus võimalus kirjades kajastatud ähvarduse täideviimiseks, märgib ringkonnakohus järgmist. 11 Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 1-19-1849 leidnud, et ähvarduse esitaja peab looma kahjuliku tagajärje saabumisest mulje kui millestki, mis sõltub tema tahtest, s.t tekitama kannatanus ettekujutuse, et ta valitseb sündmuste edasist võimalikku käiku (nt realiseerib ähvarduse omakäeliselt või mõjutab teist isikut kannatanule kahju tekitama). Arvestades, et

§ 120

on formaalne teodelikt, on oluline rõhutada, et ähvarduse tegelik täideviimine tulevikus ei pea olema mõeldud reaalsena, vaid see peab kannatanu jaoks üksnes sellisena näima. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et asjaolul, kas D. Gokalol oli kavatsus esitatud ähvardus ka tegelikkuses täide viia või puudus tal sellekohane tahtlus, ei oma tema süüküsimuse üle otsustamisel tähtsust. Isiku tegevuse kvalifitseerimisel

§ 120

lg 1 järgi, s.o vägivalla tuvastamiseks

§ 274

lg 1 mõttes, on oluline, et esitatud ähvarduse täideviimine näiks reaalsena ähvardatava jaoks. K.L. on kohtuistungil üheselt kinnitanud, et pärast korduvate kirjade saamist, kus D. Gokalo ähvardas teda tapmisega, võttis ta süüdistatava ähvardust väga tõsiselt ja tundis ohtu endale. Ringkonnakohtul, arvestades D. Gokalo poolt K.L. ile saadetud ähvardavate kirjade arvukust, nende sisu ja ajavahemikku (1,5 kuu jooksul kuus kirja), puudub igasugune alus kahelda kannatanu taoliste ütluste tõelevastavuses. Ka leiab ringkonnakohus, et taolises olukorras esitatud korduvad tapmisähvardused tunduvad reaalsetena ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kuivõrd D. Gokalo poolt K.L. ile tapmisähvardustega kirjade saatmisega täitis süüdistatav

§ 120

lg 1 teokoosseisu ja kuna

§ 120

lg 1 ettenähtud tegu on vaadeldav vägivalla tarvitamisena

§ 274lg 1 mõttes, siis on maakohus D.

Gokalo käsitletavas kuriteos õigustatult süüdi tunnistanud. O.K. i suhtes

1. oktoobril 2019 toimepandud kuritegu Apellatsioonis leiab kaitsja esmalt, et maakohus on D. Gokalo süüditunnistanud eeskätt kannatanu ütlustele tuginedes. Ringkonnakohutu arvates on kaitsja taoline etteheide põhjendamatu, sest lisaks kannatanu O.K. i ütlustele on maakohus D. Gokalo suhtes süüdimõistvat otsustust tehes arvestanud ka videosalvestiselt nähtuva ning tunnistaja R.J. e ütlustega. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, nagu ei oleks videosalvestiselt üheselt mõistetavalt näha, et D. Gokalo lööb käeraudades kätega O.K. i ja tabab teda näo vasakule poolele. Ringkonnakohtu poolt uuritud videosalvestiselt on üheselt nähtav, kuidas pärast O.K. i sisenemist kambrisse ning seismajäämist kambri WC uksel, liikus D. Gokalo lühikeste sammudega O.K. i poole. Jõudnud O.K. ist löögikaugusele D. Gokalo hetkeks seisatab. Seejärel võtab D. Gokalo kehaga hoogu, kõverdab vasaku põlve ning lööb käeraudades kätega O.K. ile vasakule poole näkku. Saadud löögi tagajärjel taganeb O.K. tualettruumi. Salvestiselt on selgesti näha, kuidas D. Gokalo käed tabavad O.K. i vasakule poole lõua piirkonda. Arvestades videosalvestiselt nähtuvat D. Gokalo keha ja käte liikumist, on üheselt tuvastatav, et tegemist on suunatud löögiga, mitte pelgalt D. Gokalo poolt käte tõstmisega, nagu püüab seda apellatsioonis väita kaitsja. 12 Seega langeb videosalvestiselt nähtuv täielikult kokku O.K. i ütlustega, kuidas G. Gokalo lõi teda käerauadades kätega ning löök tabas teda vasakule lõua piirkonda. Apellatsioonis leiab kaitsja, et R.J. ei saanud näha D. Gokalo poolt löögi sooritamist, sest seisis O.K. i selja taga. Ringkonnakohtu jaoks on kaitsja taoline väide mõistetamatu, sest see on ilmses vastuolus videosalvestiselt nähtuvaga. Salvestiselt nähtuvalt on valvuritest kambris vaid O.K. , kes seisab kambri WC uksel. Videosalvestiselt ei ole kuidagi tuvastatav, et tunnistaja R.J. seisnuks O.K. i selja taga, s.o R.J. pidanuks sellisel juhul seisma kambri WC-s. Salvestiselt tuleneb hoopiski, et alles pärast seda, kui D. Gokalo oli O.K. it kätega näkku löönud, siseneb kambrisse teine valvur, kelleks on R.J. ja kes aitab O.K. il kambrist lahkuda. Seega saab tõsikindlalt väita, et hetkel kui D. Gokalo lõi O.K. it, seisis R.J. kambri uksel, mitte aga O.K. i selja taga ning tema asukoht sündmuse toimumise ajal ei takistanud tal nägemast O.K. i löömist. Ringkonnakohtu jaoks on mõistetamatu ka kaitsja etteheide, et meditsiiniosakonnas ei ole kannatanu visuaalsel vaatlusel tuvastatud vigastusi. O.K. on kinnitanud, et saadud löögi tagajärjel tundis ta valu. R.J. e ütluste kohaselt kinnitas O.K. talle pärast toimunud konflikti, et tundis löögi tagajärjel nõrka valu. Arvestades eeltoodu ütlusi ja meditsiiniosakonnas fikseeritud vigastuste puudumist, on loogiline järeldada, et D. Gokalo löök ei olnud sedavõrd tugev, et oleks tekitanud O.K. ile kehavigastusi, kuid piisavalt tugev, et põhjustada talle valu. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus arvamuseks, nagu oleks D. Gokalo löök olnud vähese intensiivsusega, sest ei põhjustanud kannatanule kehavigastusi. Asja materjalidest nähtub, et D. Gokalo lõi O.K. it käerauadades kätega, s.o lõi kahe käega. Tehtud löök tabas O.K. i vasakut lõuga ja videosalvestiselt nähtuvalt liikus kannatanu saadud löögi tagajärjel tagasi. Seega oli D. Gokalo löögi intensiivsus selline, et suutis kannatanu keha tasakaalust välja viia. Ringkonnakohus leiab, et on igati mõistusepärane järeldada, et löök, millega suudetakse teine isik tasakaalust välja viia ja mis pealegi tabab isikut näkku, on piisavalt tugev, et põhjustada isikule vähemalt valu. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on D. Gokalo õigustatult käsitletavas kuriteos süüdi tunnistanud. A.B. i suhtes
2. jaanuaril 2020 toimepandud kuritegu Ringkonnakohus leiab, et käsitletavas kuriteoepisoodis on tõendamist leidnud asjaolu, et
3. jaanuaril 2020 ähvardas D. Gokalo A.B. il pea lõhki lüüa, kui viimane veelkord otsib läbi tema kambri. Taolise ähvarduse lausumist kinnitab nii A.B. kui ka tunnistaja A.K. , s.o valvurite ütlused langevad kokku ning seetõttu puudub ringkonnakohtul alus kahelda nende ütluste tõepärasuses. Nimetatud väljendi kasutamist D. Gokalo poolt A.B. i suhtes ei ole vaidlustatud ka apellatsioonis. 13 Küll aga leiab kaitsja, arvestades eelkõige videosalvestiselt nähtuvat, et kannatanul puudus alus karta D. Gokalo poolt esitatud ähvarduse täideviimist, sest süüdistataval puudus igasugune reaalne võimalus oma ähvarduse täideviimiseks. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taoline väide väärib tähelepanu. Maakohus, põhjendades miks oli kannatanul reaalne alus karta D. Gokalo poolt väljendatud ähvarduse täideviimist, on tuginenud asjaolule, et kannatanu olid teadlik D. Gokalo konfliktsusest ning et süüdistatav on varemgi ametnikke rünnanud. Seejuures arvestas kohus otsustust tehes asjaolu, et A.B. viibis konflikti juures mille käigus lõi D. Gokalo O.K. it jalaga. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu sellekohase otsustusega ning leiab, et ainuüksi teadlikkus D. Gokalo konfliktsusest ja varasematest rünnakutest ametnike vastu, ei saa teha järeldust, et ka käsitletavas episoodis oli A.B. il alus karta ähvarduse täideviimist. Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et maakohtu viide O.K. i jalaga löömisele, on mõistetamatu. Episood, kus D. Gokalo ähvardas A.B. i toimus
4. jaanuaril 2020, O.K. i ähvardamine ja seejuures ka jalaga löömine aga
5. aprillil
6. Seega on maakohtu viide O.K. i ja D. Gokalo vahel
7. aprillil 2020 toimepandud konfliktile antud juhul ebakorrektne. Karistatavast teost

§ 120

mõttes on võimalik rääkida siis, kui teokoosseisus nimetatud kahju tekitamist väljendatakse viisil, mis on ähvarduse adressaadi silmis veenev. Kuna ähvardus peab olema tõsiselt võetav (veenev), ei saa seetõttu kannatanu hirmutunne üldjuhul tuleneda vaid tema isikulisest eripärast. Vastasel juhul sõltuks

§ 120

sätestatud süüteokoosseisu tunnuste realiseerimine üksnes kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist. Järelikult tuleb ähvarduse tõsiselt võetavust tavajuhtumil hinnata täiendavalt ka muu kriteeriumi abil. Riigikohus on selgitanud, et kuivõrd aluse karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused, peab ähvardus tunduma enamasti reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Seega saab süüdlane täita

§ 120

objektiivsed tunnused siis, kui ta paneb talle süüks arvatud tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi, kuid tekitaks sellega üldjuhul hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas ( Vt RKKKo otsus nr 1-19-1849). Tuginedes ülaltoodule leiab ringkonnakohus, et käsitletaval juhul ei saa D. Gokalole esitatud süüdistuse sisuks olevat tegevust hinnata ähvardamisena

§ 120tähenduses.

Ringkonnakohtu arvates väärib siinjuures eelkõige tähelepanu olustik, milles D. Gokalo poolt A.B. i ähvardamine toimus. Videosalvestiselt nähtuvalt sisenevad kambrisse kus viibib ka D. Gokalo, kaks kiivrites valvurit, kusjuures ühel on käes kilp. Kriminaalasja materjalidest tulenevalt on üks sisenejatest A.K. (kilbiga) ja teine A.B. . Kilpi omav A.K. jääb seisma D. Gokalo ette ning A.B. hakkab jagama D. Gokaloga samas kambris olevale teisele kinnipeetavale ravimeid. Salvestiselt on tuvastatav, et hetkel kui A.B. jagab teisele kinnipeetavale ravimeid, on D. Gokalo pilk suunatud A.B. ile ning ta ütleb viimasele midagi. Seejuures seisab D. Gokalo paigal ja tema kehaasendist ei ole võimalik välja lugeda mingitki agressiivsust. Pärast ravimite üleandmist kaaskinnipeetavale, ulatab A.B. ravimid D. Gokalole, kes need rahulikult vastu võtab ning taandub valvuritest. Seejärel ulatab D. Gokalo A.B. ile midagi valget, kes selle vastu võtab. Pärast seda lahkuvad valvurid rahulikult ruumist. 14 Videosalvestisest lähtuvalt saab ringkonnakohtu arvates tõsikindlalt väita, et mingeid ähvardavaid liigutusi D. Gokalo suhtlemisel valvuritega, ei teinud. Tema kehakeelest ei ole võimalik välja lugeda mingitki agressiivsust, soovi rünnata valvureid. Samas ei nähtu ka valvurite käitumisest, et tegemist oleks mingilgi määral konfliktsituatsiooniga. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kambris viibivad kaks valvurit, kusjuures A.K. seisab kilbiga varustatult otseselt D. Gokalo ees, ei oleks süüdistatav saanud kuidagi oma öeldud ähvardust täide viia, s.o lüüa kiivrit kandava A.B. i pea lõhki. Kolleegiumi arvates ei ole sellises olustikus öeldud ähvardus midagi taolist, mis nn tavaarusaama kohaselt saaks tekitada ning peaks tekitama keskmises inimeses tõsiselt võetavat kartust tervisekahjustuse saabumise ees. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et D. Gokalo tegevus A.B. i suhtes on hinnatav üksnes pahameele väljendamisena A.B. i tegevusele. Pelgalt ärritunud kõneviisi põhjal ei saa kõneleda kuriteost, s.o

§ 120

objektiivsetele tunnustele vastava kvaliteediga käitumisest, mis oleks andnud ähvarduse adressaadile tõsiselt võetava aluse tunda hirmu enda tervise pärast. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et nimetatud kuriteos tuleb D. Gokalo õigeks mõista. T.M.A. suhtes

1. veebruaril 2020 toimepandud kuritegu KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Käsitletavas episoodis on maakohus D. Gokalo süüdi tunnistanud selles, et ta ähvardas
2. veebruaril 2020 K4 osakonna kambrite vahelises koridoris T.M.A. t tervisekahjustuse tekitamisega, kui ütles kannatanule, et kui viimane ei lõpeta, siis läheb asi füüsiliseks ning kannatanust möödumise hetkel tõukas tema liikumist käe ettepanekuga takistanud kannatanut rindkere piirkonda, mille tagajärjel kannatanu vigastada ei saanud ja valu ei tundnud. D. Gokalo süüdistuses kajastatud osa, mille kohaselt süüdistatav ähvardas T.M.A. t lukurežiimiga kambrisse paigutamisel, et tagasi tulles ta lõikab T.M.A. t, jättis kohus tähelepanuta. Nimetatud osas pole maakohtu sellekohast otsustust menetlusosaliste poolt vaidlustatud. Eeltoodust tulenevalt kuulub ringkonnakohtu poolt läbi vaatamisele D. Gokalo süüdistus selles, kas süüdistatav ähvardas T.M.A. t võimaliku füüsilise vägivalla tarvitamisega ning kas kannatanul oli alust karta taolise ähvardamise täideviimist Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et D. Gokalo ähvardas T.M.A. t sõnadega, et kui viimane „ei lõpeta, läheb asi füüsiliseks“ ning ka see, et konflikti ajal tõukas D. Gokalo T.M.A. t. Nimetatud asjaolusid ei ole apellatsioonis ka vaidlustatud ning seega puudub selles osas vaidlus. Maakohus analüüsides, kas kannatanul oli alust karta ähvarduse täideviimist, on taolist kartust jaatanud. Oma otsustust põhjendas maakohus sellega, et T.M.A. oli teadlik, et D. Gokalo on varem valvureid rünnanud ning lisaks sellele lükkas süüdistatav toimunud konflikti käigus kannatanut. 15 Ringkonnakohus maakohtu taolise otsustusega ei nõustu ning leiab, et D. Gokalole esitatud süüdistuse sisuks olevat tegevust ei ole alust hinnata ähvardamisena

§ 120tähenduses.

Eeltoodut väites tugineb ringkonnakohus eelkõige RKKKo ootuses nr 1-19-1849 väljendatud seisukohale, et süüdlane saab täita

§ 120

objektiivsed tunnused siis, kui ta paneb talle süüks arvatud tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi, kuid tekitaks sellega üldjuhul hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas. Viru Vangla K4 osakonnas oleva valvekaamera videosalvestiselt on esmalt tuvastatav D. Gokalo väljumine kambrist ja tema liikumine ravimikäru juures seisva T.M.A. juurde. Jõudnud T.M.A. juurde saab D. Gokalo T.M.A. lt ravimid, paneb need suhu ja joob midagi peale. Seejärel avab D. Gokalo kahel korral suu ja näitab avatud suud T.M.A. le peale mida D. Gokalo pöördub ja hakkab liikuma oma kambri poole. Ilmselgelt ei jää T.M.A. D. Gokalo suu näitamisega rahule. Ta liigub D. Gokalole järele ning püüab teda takistada kambrisse sisenemast. T.M.A. astub D. Gokalole ette, kes aga püüab T.M.A. st siiski mööduda. Pärast korduvaid püüdlusi kambrisse minna, mida T.M.A. takistab, pöördub D. Gokalo ümber ja suundub ravimikäru poole ja T.M.A. järgneb talle. Seejärel D. Gokalo pöördub ning liigub taaskord kambriukse suunas. Tema liikumist püüab takistada valvur käe ettepanemisega. On arusaadav, et valvuri käsi on kontaktis D. Gokalo kehaga. Salvestiselt on võimalik aru saada, et pärast mõnda sammu lükkab D. Gokalo valvuri käe eemale ning käe eemale lükkamise käigus liigub D. Gokalo küünarvars vastu valvuri rindkeret ning valvur astub sammu tagasi. Seejärel liigub D. Gokalo mööda koridori edasi ja mõne sammu kaugusel järgneb talle T.M.A. . T.M.A. järgneb D. Gokalole kuni puhkeruumini. Seejärel nähtub salvestiselt, et sündmuskohale saabuvad teised valvurid. Ringkonnakohtu arvates saab videosalvestiselt nähtuvast teha järelduse, et D. Gokalo käitumises puudub kogu konflikti vältel agressiivsus. D. Gokalo ilmselgelt eirab T.M.A. poolt esitatavaid nõudmisi, kuid teeb seda T.M.A. suhtes passiivselt käitudes. Nii püüab D. Gokalo esmalt teda takistada püüdvast valvurist mööduda küll ühelt, küll teiselt poolt. Samas, vaatamata tema ja T.M.A. lähestikku asetsemisele, ei tee D. Gokalo valvuri suunas mingeid agressiivseid liigutusi, tema kehakeeles puudub agressiivsus. Suutmata T.M.A. st mööduda, pöördub D. Gokalo ümber ja liigub tagasi ravimikäru suunas. Taolisest D. Gokalo käitumisest on ringkonnakohtu arvates võimalik järeldada, et D. Gokalo ei püüa „füüsiliseks minna“ vaid püüab konflikti hoopis vältida. Kui T.M.A. talle järgneb, pöördub D. Gokalo ja liigub taaskord kambri suunas. Pärast mõne sammu astumist lükkab D. Gokalo teda käega takistanud T.M.A. käe eemale ja selle lükkamise liigutuse käigus tabab ka valvuri rindkeret. Ringkonnakohus leiab, et taolist käe eemale lükkamist ja selle käigus T.M.A. keha tabamist tuleb vaadelda kui ärritunud D. Gokalo hetkelist enesevalitsuse kaotust. Ringkonnakohtu arvates pole taolisest spontaansest T.M.A. käe eemale lükkamise liigutusest võimalik teha järeldust, nagu olnuks T.M.A. l alus karta talle öeldud ähvarduse täideviimist. Seda enam, et pärast nimetatud liigutust eemaldub D. Gokalo T.M.A. st ega püüagi teda rünnata. Samas jääb ka T.M.A. rahulikuks, järgnedes kinnipeetavale. Ringkonnakohtu arvates olukorras, kus isikut ähvardatakse „füüsiliseks minekuga“ ja vaatamata ähvardusele viibib ta ikkagi ähvardajaga lähikontaktis, on ringkonnakohtu arvates põhjendamatu rääkida ähvardatu tõsiselt võetavast kartusest võimaliku ähvarduse täideviimise ees. 16 Kolleegiumi arvates ei ole ülalkirjeldatud olukorras öeldud ähvardus midagi sellist, mis nn tavaarusaama kohaselt saaks tekitada ning peaks tekitama keskmises inimeses tõsiselt võetavat kartust tervisekahjustuse saabumise ees. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et nimetatud kuriteos tuleb D. Gokalo õigeks mõista. O.K. i suhtes 11. aprillil 2020 toimepandud kuritegu Ringkonnakohus leiab, et tunnistades D. Gokalo käsitletavas kuriteoepisoodis süüdi on maakohus veenvalt ja kõiki kahtlusi välistavalt põhistanud, miks annavad kogutud tõendid aluse järeldada, et D. Gokalo ähvardas O.K. it 11. aprillil 20202 kell 06:03 „lõuga andmisega“ ning O.K. il oli põhjust karta D. Gokalo ähvarduse täideviimist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu kõnealuste põhjendustega täielikult ja ei pea vajalikuks neid KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel käesolevas otsuses korrata. Ka esitatud apellatsioonis ei ole maakohtu sellisele otsustusele sisulisi vastuväiteid esitatud. Apellatsioonis leiab kaitsja, et nimetatud episoodi puhul on asjassepuutuv nn teoprovokatsiooni instituut, viidates seejuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi mitmetele otsustele. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks kaitsja viide teoprovokatsioonile ning ka viited Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustele. Kriminaalasjas 1-20- 3535 käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium hädakaitseprovokatsiooni, s.o olukorda kus isik kutsub ise esile teise isiku ründe ning kohtuotsuses analüüsitakse kas isikul, kes ründe esile kutsus (süüliselt või tahtlikult) on õigus hädakaitsele. Asjades nr 3-1-1-1-15 ja nr 3-1-1-86-04 käsitleb kolleegium

§ 115ettenähtud kuriteokoosseisu.

Ringkonnakohtule jääb mõistetamatuks, mil viisil nimetatud otsustes kajastatud järeldused seostuvad D. Gokalole etteheidetava teoga. Apellatsiooni tekstist on võimalik aru saada, et kaitsja arvates provotseeris O.K. , keeldudes D. Gokalole taotluse blankette andmast, D. Gokalot teda ähvardama. Provokatsioon tähendab Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt midagi tahtlikult esile kutsuma, kedagi ässitama. Ringkonnakohus leiab, et O.K. i mõistusepärast keeldumist (D. Gokalole oli antud blanketid ja ta polnud neid täidetult veel tagastanud) mitte anda süüdistatavale täiendavalt taotluse blankette, ei saa kuidagi vaadelda kui süüdistatava provotseerimist kuriteo toimepanemisele. Ringkonnakohtu arvates oli tegemist igati tavapärase kinnipeetava olemküsimustes esilekerkiva küsimuse lahendamisega O.K. i poolt. Ainuüksi see, et D. Gokalo ei nõustunud O.K. i eitava vastusega, ei anna kuidagi alust vaadelda O.K. i keeldumist kui tahtlikku soovi kutsuda esile D. Gokalo rünne enda vastu. Seega puudub ringkonnakohtu arvates O.K. i käitumises igasugune provokatsioon. Isegi kui hüpoteetiliselt nõustuda kaitsjaga, et O.K. provotseeris D. Gokalot, jääb ringkonnakohtule mõistetamatuks, kuidas O.K. i taoline käitumine peaks kaitsja arvates vabastama D. Gokalo vastutusest tema poolt toimepandu eest. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et D. Gokalo kasutas võimuesindaja suhtes vägivalda (ähvardas vägivallaga) ja tegi seda tahtlikult. Seega on D. Gokalo täitnud

§ 274

lg 1 17 ettenähtud kuriteokoosseisu ja tema käitumine on süüline, s.o isik oli teo toimepanemise hetkel täielikult võimeline aru saama enda teo keelatusest ja oli võimeline enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele ka juhtima. Süülisele käitumisele järgneb aga ka vastutus. Ringkonnakohtu arvates oleks juhul, kui O.K. i tegevust saaks tõepoolest vaadelda teatava provokatsioonina, võimalik seda arvestada üksnes D. Gokalole karistuse mõistmisel

§ 57lg 2 mõttes.

Ringkonnakohtule jääb mõistetamatuks ka kaitsja arutlus selle üle, kas D. Gokalo lõi O.K. it

1. aprillil 2020 kella 07.50 paiku jalga tahtlikult või oli tegemist tasakaalukaotusest tingitud juhusliku tabamusega. Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus otsuses analüüsinud vaid D. Gokalole esitatud süüdistust, mis toimus
2. aprillil 2020 kell 06.03 ja leidnud, et see on tõendatud. Samas on maakohus asunud seisukohale, et süüdistuses, milles D. Gokalot süüdistati O.K. i jalaga löömises ja mis toimus
3. aprillil 2020 kell 07.50, ei ole kuriteo objektiivne koosseis täidetud ( I kd tl 117). Seega ei ole maakohus D. Gokalot O.K. i jalaga löömises süüdi tunnistanudki ning seetõttu puudub ka igasugune vajadus analüüsida kaitsja apellatsioonis esitatud sellekohaseid väiteid. Karistus Ringkonnakohus leiab, et maakohus on D. Gokalole karistust mõistes arvestanud kõiki

§ 56lg 1 ettenähtud asjaolusid.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu taolise otsustusega ning ei pea vajalikuks maakohtu sellekohaste järelduste kordamist. Küll aga peab ringkonnakohus, seoses D. Gokalole esitatud süüdistuse mahu vähenemisega vajalikuks nimetatud põhjusel kergendada talle maakohtu poolt mõistetud karistust. Ringkonnakohus karistab D. Gokalot

§ 274lg 2 p 3 järgi 2 aasta ja 6 kuulise vangistusega. Menetluskulu Kr

MS § 191 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus teha kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni läbi vaadates uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata. Arvestades asjaolu, et ringkonnakohus mõistab D. Gokalo kahes talle

§ 274

lg 2 p 3 järgi süüks arvatud kuriteos õigeks, muudabki kriminaalkolleegium maakohtu kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtumenetluses on maakohus lugenud põhjendatuks ja mõistlikuks kaitsja A. Matvejevi poolt maakohtus D. Gokalole osutatud õigusabi eest tasu kokku summas 829,20 eurot (I kd tl 120). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ning leiab samuti, et kaitsja tasutaotlus on põhjendatud ja mõistlik ning seega on maakohus need põhjendatult rahuldanud. Vastavalt omaksvõetud kohtupraktikale jäävad süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel 18 näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. Käesoleva kohtuotsusega mõistab ringkonnakohus D. Gokalo kahes

§ 274lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritavas kuriteos õigeks.

Kuna kaitsjatasutaotlustest ei nähtu, milline osa kaitsjatasu summast seondub konkreetselt süüdistuse selle osa menetlemisega, milles ringkonnakohus D. Gokalo õigeks mõistab, siis tuvastab ringkonnakohus selle asjaolu hinnanguliselt. Arvestades õigeksmõistmise suhet süüdistuse kogumahuga, leiab kolleegium, et see moodustab kaitsjatasu summast 2/

1. D. Gokalole maakohtus riigi õigusabi osutanud kaitsja A. Matvejevi tasu suuruseks on kokku 829,20 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb D. Gokalolt määratud kaitsja poolt osutatud õigusabi tasust, 829,20 eurost, riigi kasuks välja mõista 3/5, s.o 497,52 eurot. Õigusabi tasust 2/5, s.o 331,68 eurot tuleb jätta riigi kanda.
2. aprillil 2022 esitas D. Gokalo kaitsja A. Matvejev Tartu Ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu ja õigusabi osutamisega seotud kulude kindlaksmääramiseks 489,60 euro suuruses summas, sh käibemaks 81,60 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja kliendi külastamisele ja temaga konsulteerimisele, Viru Maakohtu otsuse õiguslikule analüüsile ja apellatsiooni koostamisele kokku 420 minutit, mille eest kaitsja palub hüvitada 378 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt õigusabi osutamisega seotud kulutuste hüvitamise nõue on kooskõlas „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korras“ sätestatud kulude hüvitamise ulatusega. Ringkonnakohus leiab, et osutatud õigusabi oli vajalik ja selle maht kooskõlas maakohtu otsuses kajastatuga. Seetõttu tuleb kaitsja taotlus riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 ja § 23 lgst 1 ning justiitsministri
3. juuli
4. a määruse nr 16 § 1 lg-test 4, 5, 6 ja 10, § 6 lg-st 3, §-st 16 ning § 17 lg-st 2 juhindudes rahuldada summas 378 eurot millele lisandub käibemaks. Taotlusest nähtuvalt on kaitsja taotlenud Korra § 151 lg 1 p 4 alusel hüvitada talle 18 märtsil 2022 sõiduks marsruudil Narva-Jõhvi kulunud aeg kokku 15 euro ulatuses, millele lisandub käibemaks. Korra § 17 lg 1 kohaselt taotleb kaitsja hüvitada talle sõidukulud, mida ta kandis
5. märtsil 2022 sõiduki kasutamisel sõiduks marsruudil Narva-Jõhvi ja tagasi 100 km summas 15 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt õigusabi osutamisega seotud kulutuste hüvitamise nõuded on kooskõlas „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korras“ sätestatud kulude hüvitamise ulatusega ning need kuuluva hüvitamisele. Seega kuulub kaitsjale
6. aprilli 2022 esitatud taotluse alusel hüvitamisele 489,60 eurot (471,60+18). Arvestades asjaolu, et ringkonnakohus tühistab D. Gokalo suhtes tehtud maakohtu otsuse osaliselt, s.o teeb käesolevas asjas KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, tuleb menetluskulu KrMS § 185 lg 1 alusel jätta riigi kanda. 19 (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus 20