Obsah (6)

§ 1018§ 1024§ 1022§ 1028§ 197§ 198

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 27. juuni 2022. a, Tallinn Kohtuasja numbe

§ 1018

). See materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ei too aga kaasa siiski maakohtu otsuse tühistamist, kuna maakohus on oluliselt rikkunud menetlusnormi. Nimelt rikkus maakohus menetlusnormi osas, milles maakohus ei käsitlenud otsuses kostja I tasaarvestusavalduse vastuväidet ning jättis kostja I ja hageja vastastikused nõuded tasaarvestamata. Selle tõttu on vajalik maakohtu otsuse põhjendusi muuta, kuid lõppjäreldusena ei too see kaasa maakohtu otsuse resolutsiooni muutmist.

1. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selle kohta, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kuna ei kuulutanud kohtuotsust määratud ajal ja rahuldas kaja ebaõigesti, märgib ringkonnakohus, et kohtuotsuse määratud ajal kuulutamata jätmisest ei saa järeldada, et maakohtu otsus oleks sisuliselt ebaõige. Samuti ei saa ringkonnakohus muuta apellatsioonimenetluses maakohtu otsustust kaja rahuldamise ja menetluse taastamise osas ning isegi kui maakohus rikkus selles osas menetlusõigust, ei saaks sellest järeldada vaidlustatud kohtuotsuse ebaõigsust.
2. Maakohus tuvastas õigesti, et kostjate volitused hageja juhatuse liikmena lõppesid 12.06.2013, mistõttu võib nende tegevus 18.02.2014 otsuste vastuvõtmisel olla kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena

§ 1018mõttes (vt Riigikohtu 13.04.2016 otsust tsiviilasjas nr 32-1-181-15, p xx).

7 2-18-174xx 32. Käesolevas asjas ei ole vaidluse all, et 18.02.2014 otsustasid kostjad BBile kuuluva korteriomandi nr xx kanalisatsioonitoru sulgeda majandamiskulude võlgnevuse tõttu. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et korteriühistu võlgnikega tegelemine vastab üldjuhul korteriühistu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele (

§ 1018lg 1 p 2).

Samas peavad sellele vastama ka kohaldatavad meetmed. Kanalisatsioonitoru lahti ühendamine ja korteriomaniku äralõikamine süsteemist (kanalisatsioonitorule korgi paigaldamine) sellele kolleegiumi hinnangul ei vasta. Tegemist ei ole meetmega, mida seadus võimaldaks korteriühistul kohaldada. Kuni 31.12.2017 kehtinud korteriomandiseaduse (KOS) § 1 lg 2 ja § 2 järgi on korteriomanike kaasomandis korteriomandite ühiseks kasutamiseks vajalikud seadmed, mis on üks tervik ega saa olla jaotatud osadeks. Seejuures on ühiseks kasutamiseks vajalikud seadmed, mis on üks tervik, korteriomanike kaasomandis vaatamata sellele, et ühiskommunikatsioon läbib korteriomandi reaalosa (vt ka Riigikohtu 21.10.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-107-15 ja 16.05.2018 otsust tsiviilasjas nr 2-16-8344, p 11). KOS § 10 lg 2 kohaselt on korteriomanikul õigus kasutada kaasomandi eset selle otstarbe kohaselt. Kolleegiumi arvates on korteriühistul kuni 31.12.2017 kehtinud korteriühistuseaduse (KÜS) § 2 lg 1 järgi kohustus tagada kaasomandi osa majandamine, sh selle korrashoid ning säilitamine. Viidatud sättest tulenevalt saab korteriomanik, kes ei ole ühendatud ühtsesse süsteemi, nõuda korteriühistult selle kasutamise võimaldamist ning ühenduse tagamist (vt Tallinna Ringkonnakohtu 15.04.2020 otsust tsiviilasjas nr 2-15-10277, p 29). Viidatud lahendis leidis ringkonnakohus, et kui korteriühistu on kaasomandis olevat elektrisüsteemi muutnud ning korteriomaniku elektrivõrgu katkestanud (nt elektrikaabli läbilõikamisega), saab korteriomanik asjaõigusseaduse (AÕS) § 89 ja KOS § 16 lg 1 järgi nõuda elektrisüsteemi taastamist ning võrku tagasi ühendamist. Kolleegium leiab, et viidatud ringkonnakohtu seisukoht on kohaldatav ka kanalisatsioonisüsteemist eraldamise olukorras. Viidatud sätetest tulenevalt oli korteriühistul kohustus tagada korteriomanikule kaasomandis olevate seadmete, sealhulgas kanalisatsiooni kasutamine. Korteriomandiseadus ega korteriühistuseadus ei näinud ette võimalust ühises kasutuses olevast süsteemist ühe korteriomaniku eraldamist vastu tema tahtmist. Kanalisatsioonisüsteemile ligipääsu sulgemise võimalust ei näinud ette ka ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seadus. Seejuures ei näe seadus ette, et olukorras, kus võlgnik ei ole reageerinud korteriühistu nõudmistele majandamiskulude võlgnevus tasuda, võiks korteriühistu teenuse vahendamise lõpetada. Korteriühistul ja korteriomanikel on seadusega ettenähtud meetmed, millega võlgnikelt võlga sisse nõuda. Muuhulgas nii enne 01.01.2018 kehtinud korteriomandiseadus kui ka käesoleval ajal kehtiv korteriomandi- ja korteriühistuseadus näevad ette võlgniku suhtes, kes on korduvalt enda kohustusi rikkunud, võimaluse nõuda korteriomandi võõrandamist. 33. Eelnevast tulenevalt oli kostjate poolt 18.02.2014 korteriühistu juhatuse otsuse punktis 3 väljendatud otsustus (panna kanalisatsioonitorule ette kork/pump/tihend) vastuolus seadusega.

§ 1018

lg 1 p 2 kohaselt peab asjaajamisele asumine vastama soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele. Ringkonnakohtu hinnangul ei vasta seadusega vastuolus olev käitumine soodustatu huvile ega tegelikule või eeldatavale tahtele. Soodustatu tahet asjaajamiseks eeldatakse juhul, kui asjaajamine oli soodustatu objektiivsetes (hästimõistetavates) huvides (vt Võlaõigusseadus kommenteeritud väljaanne, § 1018, p 3.6.2). Soodustatu objektiivsetes huvides käitumiseks ei saa pidada seadusega vastuolus olevate meetmete kohaldamist korteriomaniku suhtes, kuna selline tegutsemine toob kaasa seaduses ette nähtud vastutuse ja sellega ka võimaliku varalise kahju. 34. Antud juhul ei ole vaidluse all, et hageja ei ole kostjate käitumist heaks kiitnud (

§ 1018

lg 1 p 1) või tegemist oleks olnud avalikes huvides tegutsemisega (

§ 1018lg 1 p 3).

Seega puudusid kostjate tegutsemises 18.02.2014 otsuse p 3 vastuvõtmisel käsundita asjajaamise eeldused. Kui käsundita asjaajajal puudus käesoleva seaduse § 1018 lõike 1 8 2-18-174xx punktides 2 ja 3 nimetatud õigustus asjaajamisele asumiseks ja kui soodustatu ei kiitnud asjaajamist heaks, peab asjaajaja kõrvaldama soodustatule asjaajamisest tulenenud tagajärjed ja hüvitama asjaajamisest tekkinud kahju (

§ 1024lg 1).

Ringkonnakohtu hinnangul on kostjate käitumine sellise otsustuse vastuvõtmisel pahauskne. Kostjad pidid aru saama, et tegemist ei ole korteriühistu huvides tegutsemisega. Asjaolu, et Tarbijakaitseameti ametnik on kostjatele selgitanud, et kui korteriomanik kulude eest ei tasu, on korteriühistu õigustatud teenuste andmine lõpetada, ei tähenda, et kostjad saanuks sellist seisukohta aluseks võtta ja vastuolus seadusega otsustada korteriomanikul kaasomandis oleva seadme (kanalisatsioonisüsteemi) kasutamise peatamise. 35.

§ 1022

lg 4 kohaselt juhul kui käsundita asjaajaja teadis või pidi teadma, et asjaajamine ei vasta soodustatu tahtele ja see tahe ei olnud vastuolus avalike huvide ega seadusega, vastutab käsundita asjaajaja igasuguse asjaajamise tõttu soodustatule tekitatud kahju eest. Käsundita asjaajaja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et kahju oleks tekkinud ka asjaajamise ülevõtmiseta. Asjaajaja vastutuse eelduseks

§ 1022

lg 4 järgi on lisaks asjaajamise pahausksusele § 1024 lg 1 mõttes seega veel põhjuslik seos kahju ja asjaajamisele asumise vahel (§ 127 lg 4). Ringkonnakohtu hinnangul esineb hagejal tekkinud varalise kahju ja kostjate 18.02.2014 otsuse p 3 vastu võtmise vahel põhjuslik seos. Vaidluse all ei ole, et tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx esitas BB Harju Maakohtule hagi korteriühistu vastu kahju tekitava käitumise lõpetamiseks. Kostjad hagi ei tunnistanud. Korteriühistu võttis seaduslike esindajate esindamisel hagi õigeks ning Harju Maakohtu tegi 17.11.2015 õigeksvõtul põhineva otsuse, mille alusel tuli hagejal hüvitada BBile menetluskulud 1000 eurot (riigilõiv 300 eurot ja lepingulise esindaja tasu 700 eurot). Kohtuotsusega väljamõistetud summa tasus hageja BBi arveldusarvele 18.11.

1. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet. Selle põhimõtte kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole isiku käitumine kahju põhjuseks (vt Riigikohtu 08.01.2013 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 18; Riigikohtu 08.06.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-42-16, p 19). Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kui kostjad ei oleks koostanud 18.02.2014 juhatuse otsust nr 3 (korteri nr xx kanalisatsioonitorustiku sulgemine) ja ei oleks seejärel ähvardanud BBit torustiku sulgemisega (06.03.2014 ja 12.03.2014 e-kirjades – I kd tl 63-64), ei pidanuks BB esitama hagi kohtusse hageja vastu kahju tekitava käitumise lõpetamiseks kohustamiseks. Samuti kui kostjad ei vaielnuks hageja nimel hagile vastu, ei tulnuks hagejal hüvitada BBile tema poolt tsiviilasja nr x-xx-xxxxx kantud menetluskulusid summas 1000 eurot (riigilõiv hagi tagamiselt 50 eurot, riigilõiv hagilt 250 eurot ja õigusabikulu 700 eurot). Ringkonnakohtu hinnangul pole antud juhul võimalik järeldada, et selline kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostjate tegevuseta. Seetõttu on ebaõige maakohtu järeldus, et pole teada, millise lahendi oleks ilma hageja poolse õigeks võtuta maakohus teinud. Kahju oli hagejale tekkinud kostjate õigustamatust käsundita asjaajamisest ja korteri nr xx omaniku poolt kulu (summas 1000 eurot) kandmisest. Seega on hageja nõue kostjate vastu 1000 euro saamiseks põhjendatud.
2. Ringkonnakohtu hinnangul on väär maakohtu arusaam, et hagejal puudub käesoleval ajal kostjate vastu nõue, kuna see nõue on rahuldatud enam kui 1,5 aastat tagasi. 03.07.2019 tagaseljaotsusega käesolevas asjas mõistis maakohus kostjalt I välja 1000 eurot + menetluskulu 1155 eurot. 11.02.2020 määrusega rahuldas maakohus kostja I kaja ja taastas menetluse. Kostjalt I oli täitemenetluse raames hagejale sisse nõutud 2155 eurot (=1000+1155). Maakohus jättis tähelepanuta, et 10.03.2020 esitas kostja I hagejale tagaseljaotsuse alusel tasutud raha tagastamise nõude. Ka 07.02.2021 istungil kinnitas kostja I, et tal on hageja vastu nõue raha tagastamiseks. Kostjal I on tagaseljaotsuse alusel tasutud summa tagasinõude õigus, kuna kehtivat täitedokumenti, mille alusel kostjalt I nimetatud summa sisse nõuti – tagaseljaotsust, 9 2-18-174xx enam pole. Seega on tegemist õigusliku aluseta tasutu tagasisaamise nõudega (

§ 1028lg 1).

Esile toodud asjaolude kohaselt ei ole hageja kostjale I temalt täitemenetluses sisse nõutud summat tagastanud. 37. Kostja I on maakohtus esitanud tasaarvestusavalduse, milles palub juhul kui kohus hagi rahuldab, tasaarvestada hageja ja kostja I nõuded (kostja I nõue raha tagastamiseks) (vt kostja I 08.03.2021 menetlusdokument, p 2.9). Riigikohus on selgitanud, et kui kostja on esitanud hagejale kohtumenetluse ajal tasaarvestuse avalduse, siis peab kohus seda arvestama (vt Riigikohtu 28.11.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06, p 16). Antud juhul on maakohus kostja I tasaarvestusavalduse arvestamata jätnud seetõttu, et hagejal puudub nõue kostjate vastu ja hagi on rahuldamata jäetud. Kuna ringkonnakohus leiab, et hagejal on nõue kostjate vastu, tuleb ringkonnakohtul kostja I poolt maakohtus esitatud tasaarvestusavaldust arvestada. Hageja 15.03.2021 menetlusdokumendist nähtub, et hageja on kostja I tasaarvestusavalduse kätte saanud.

§ 197

lg-st 1 tuleneb, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.

§ 197

lg 2 esimese lause järgi lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Pärast tasaarvestuse õiguse tekkimist sõltub tasaarvestuse tegemine ja tasaarvestus üksnes tasaarvestavast poolest ning

§ 198

järgi toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele (vt Riigikohtu 14.12.2009 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-136-09, p 22). Ringkonnakohus ei nõustu hageja poolt maakohtus 15.03.2021 esitatud seisukohaga, et kostja I tasaarvestuse vastuväide on esitatud hilinenult. Maakohus andis 08.02.2021 istungil pooltele võimaluse hiljemalt 08.03.2021 oma lõplike seisukohtade esitamiseks. Kostja I esitas seega oma vastuväite õigeaegselt. Seega piisas tasaarvestuseks

§ 198

kohaselt kostja I avaldusest ja selle lahendamist ei takista see, et hageja on sellele vastu vaielnud. Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus kostjal I on hageja vastu nõue 1000 euro tagastamiseks ja hagejal on nõue solidaarselt kostjate vastu 1000 euro tasumiseks. Riigikohus on leidnud, et kui nõuded on täielikult tasaarvestatavad, jätab kohus tasaarvestatud summa sissenõudmiseks esitatud hagi rahuldamata (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 06.06.2000 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-81-00). Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et menetlusliku tasaarvestuse puhul saab kohus kohtuotsuse resolutsioonis märkida üksnes, kas hagi kuulub tasaarvestusest tulenevalt osaliselt rahuldamisele või jääb rahuldamata (vt Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne, § 442, p 3.4.2.3 b). Seega tuleb kostjate vastu esitatud hagi jätta rahuldamata põhjusel, et hageja nõue kostjate vastu on kostja I tasaarvestusega lõppenud.

1. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 162 lg 4, § 163 lg 2 ja § 168 lg 4 koostoimes. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsustuse menetluskulude jaotuse osas samuti muutmata, kuid muudab selle põhjendusi. Maakohus on ebaõigesti võtnud aluseks TsMS § 168 lg 4, kuna antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus hageja oleks hagist loobunud või selle tagasi võtnud. Samuti ei saanud maakohus juhinduda TsMS §-st 163, kuna tegemist ei ole osalise hagi rahuldamisega. Lisaks sellele on asjakohatu maakohtu põhjendus selle kohta, et AA on midagi hagejale kompromissi korras tasunud ja see on üks asjaoludest, mis annab aluse menetluskulud poolte endi kanda jätmiseks. Maakohtu kohtuistungi protokollist nähtub, et see osa, mida AA kompromissi korras tasus, ei olnud hageja põhinõue, vaid hageja kohtuvälised menetluskulud. Selline asjaolu ei oma ringkonnakohtu hinnangul tähtsust hageja ja kostjate vahel menetluskulude jaotamisel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt tuleb hagi rahuldamata jätmise korral jätta menetluskulud poole kanda, kelle kahjuks otsus tehti. Üldpõhimõte „kaotaja maksab“ kehtib ka juhul, kui hagi jääb rahuldamata eduka tasaarvestuse vastuväite tõttu. Seega pidanuksid menetluskulud maakohtus jääma tervikuna hageja kanda. Kuna maakohus jättis 10 2-18-174xx menetluskulud poolte endi kanda ja kostjad apellatsioonkaebust esitanud ei ole, ei ole ringkonnakohtul võimalik maakohtu otsust muuta osas, milles menetluskulud jäid kostjate kanda. Seega lõppkokkuvõttes tuleb menetluskulude jaotus jätta endiseks – jätta menetluskulud poolte endi kanda.
2. Apellatsioonimenetluse kulud tuleb apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisest tulenevalt jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
3. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kostjad ei ole ringkonnakohtule apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja esitanud. Samuti ei nähtu tsiviilasja materjalidest kostjate poolt apellatsioonimenetluses menetluskulude kandmist. Seetõttu märgib ringkonnakohus, et kostjatel kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 11