← Eesti

2-19-1719/103

Obsah (20)§ 579§ 457§ 103§ 162§ 168§ 368§ 3§ 423§ 232§ 173§ 657§ 652§ 693§ 230§ 229§ 442§ 445§ 165§ 171§ 177

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 20. mai 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-171

) § 368 lg 1 tähenduses, sest ta oleks kostjate kõrval pärandaja teise järjekorra seadusjärgne pärija. Hagejal ei ole muud võimalust pärimisõiguse tuvastamiseks. Ta ei saa tuvastada, et ta põlvneb pärandaja õest

§ 579lg 1 alusel, sest Riigikohus on 5.

juunil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-40-12 tehtud määruse p-s 11 leidnud, et põlvnemise tuvastamine surnud vanavanemast (n-ö mitmeastmelisena) ei ole võimalik. Perekonnaseaduse (PKS) ja

põlvnemise tuvastamise regulatsioon on üldkehtiv ning ammendav. Riigikohtu seisukoht põhines Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 8 lg 6 tõlgendusel. Riigikohus jättis aga arvestamata, et ORAS § 8 täiendati eelnõu seletuskirja järgi lg-ga 6 just seetõttu, et võimaldada tuvastada põlvnemist mitmeastmeliselt ja lahendada olukorrad, mil põlvnemist vanavanemast soovivad tuvastada lapselapsed, kelle vanem on küll omandireformi õigustatud subjekt, kuid kes ei jõudnud enne surma tuvastada põlvnemist enda vanemast. 3.

  1. Maakohus pidas eluliselt usutavaks, et FF ja BB on tegelikult üks ja sama isik. Rahvasikuregistrisse on kantud kaks B-nimelist meest, kes sündisid xx. xxxxxxx xxxx – perekonnanimedega F jaA. Neist BBi ema on rahvastikuregistri andmetel LL. Ainus teadaolev dokument BBi perekonnasündmuste kohta on xx.xxxxxxxxx.xxxx LLi avalduse alusel vormistatud akt sünniregistri kande kohta. Rahvastikuregistris pole muid andmeid BBi perekonnasündmuste kohta. Tallinna Perekonnaseisuameti
  2. novembri 2018 kirja kohaselt on FFi kohta taastatud sünniakt xx.xxxxxx xxxx, st enam kui kümme aastat pärast tema sündimist. 3.
  3. Järeldust, et hageja isa on pärandaja õepoeg, toetab ka kostja III selgitus, mille kohaselt FF/A on üks ja seesama isik, keda on suguvõsas alati peetud sugulaseks. Fotode järgi oli hageja isa lähedastes suhetes kostjatega I ja II. Pole usutav, et kostja III esitaks valeväiteid, sest väidetu tulemusel on tema pärandiosa väiksem. Pooled ei vaidle, et pärandaja õel sündis poeg B samal 3

(11)päeval kui hageja isa. Ei ole tõenäoline, et Eestis sündis ühel päeval mitu poisslast, kes said nimeks B, samuti ei ole kostjad I ja II esitanud vastupidist kinnitavaid väiteid. Pole eluliselt usutav, et kostjad I ja II on koos hageja isaga mitmetel peresündmuste fotodel, kuid nad ei tea hageja isa päritolu. Vastuoluline ja ebausaldusväärsusele viitav on kostjate I ja II käitumine kohtumenetluses ka seetõttu, et nad tuginesid esmalt lapsendamisele, hiljem aga loobusid sellest, esitamata selgitusi hageja isa päritolu kohta. 3.
  1. Eelnevat ei muuda kostjate I ja II väide, et hageja isa ei põlvne pärandaja õest, sest rahvastikuregistris puudub nende vahel põlvnemisseos. Sugulussuhe ei teki rahvastikuregistri kandega. Perekonnaseisutoimingute seaduse (PKTS) § 2 lg 5 järgi eeldatakse registrisse kantud perekonnaseisuandmete õigsust, kuid see ei välista nende andmetega vastuolus oleva faktilise olukorra tuvastamist kohtus. 3.
  2. Maakohus selgitas, et kohtuotsuse resolutsioon on

§ 457lg 1 kohaselt üldjuhul siduv üksnes menetlusosalistele.

Põlvnemise kohta tehtud otsus on

§ 457

lg 4 kohaselt küll kehtiv kõigi isikute suhtes, kuid käesolev asi ei ole põlvnemisasi

§ 103

lg 1 tähenduses, sest see puudutab pärimis-, mitte perekonnaõiguslikku õigussuhet. 3.7. Menetluskulud jäid

§ 162lg 1 alusel kostjate I ja II kanda, kes vaidlesid hagile põhjendamatult vastu.

Kostja III võttis hagi õigeks ja

§ 168lg 6 järgi ei ole alust määrata menetluskulusid tema kanda.

Hagejale hüvitatava kulu suuruseks määras maakohus 5400 eurot (sh õigusabikulu 5000 eurot ja riigilõiv 400 eurot), mille mõistis koos viivisega kostjatelt I ja II solidaarselt hageja kasuks välja. POOLTE SEISUKOHAD

  1. Kostjad I ja II (edaspidi koos ka: apellandid) esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud paluvad nad panna hageja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 4.
  2. Maakohus leidis ebaõigesti, et hagejal ei ole teist menetluslikku võimalust oma eesmärgi saavutamiseks. Tallinna Perekonnaseisuameti
  3. novembri 2018 tõendis selgitatakse, et põlvnemise tühistamiseks on hagejal õigus pöörduda kohtu poole. Hageja ei ole seda võimalust kasutanud. FFi kehtiva sünnikande kohaselt on tema ema LL. 4.
  4. Maakohus põhjendas, et seadusjärgse pärimisõiguse alus on sugulus kui faktiline asjaolu. See seisukoht on vastuolus PärS §-dega 11 ja 80, PKTS §-ga 2 ning Riigikohtu seisukohtadega tsiviilasjas asjas nr 3-2-1-40-
  5. Pärimismenetluses toimub sugulussuhte tõendamine üldjuhul rahvastikuregistri kandega. Rahvastikuregistrisse kantud andmete vaidlustamiseks on ette nähtud kindel kord. Põlvnemist ei ole võimalik kindlaks teha pärandvara nõudmise hagis. Seadusjärgse pärimisõiguse alus on isikute sugulus PKS § 80 tähenduses ja selle alusel tehtud põlvnemise kanne rahvastikuregistris. Põlvnemise tuvastamist muus korras ette nähtud pole. 4.
  6. Maakohtu arusaam kohtuotsuse siduvusest on vastuolus PärS §-ga
  7. Vaidlustatud otsusega kaasneb hageja venna ilmajäämine pärandist. Kui kohus luges hageja pärijaks, siis tulnuks sama õigust laiendada ka hageja venna suhtes, aga teda hageja kaasata ei soovinud. 4.
  8. Apellandid vaidlustavad ka menetluskulude jaotuse, sest nad ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks, vaid on üksnes vastu vaielnud esitatud nõudele.
  9. Hageja vaidles kaebusele vastu
  10. Kostja III jäi maakohtus esitatud sisukohtade juurde ja esitas ringkonnakohtule
  11. veebruaril 2021 ingliskeelse seisukoha koos kahe fotoga. EDASINE MENETLUS
  12. Ringkonnakohus tühistas
  13. märtsi 2021 määrusega vaidlustatud otsuse ja jättis hagi läbi vaatamata. Ühtlasi tühistas ringkonnakohus
  14. veebruari 2019 määrusega rakendatud hagi 4

(11)tagamise abinõu ja jättis rahuldamata kostja III
  1. veebruari 2021 taotluse tõendite vastuvõtmiseks. Menetluskulud jäid hageja kanda.
  2. Riigikohus tühistas
  3. jaanuari 2022 määrusega (edaspidi: Riigikohtu määrus) eelmises p-s 7 kirjeldatud määruse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. 8.
  4. Pooled vaidlesid kassatsiooniastmes selle üle, kas hageja on pärandaja teise järjekorra seadusjärgne pärija PärS § 14 lg 1 tähenduses. Muu hulgas vaieldi, kas pärimisõiguse tuvastamise nõude raames on kohtul võimalik anda hinnang sellele, kas hageja põlvneb enda vanaemast olukorras, kus vaidluse all on hageja isa ja hageja vanaema põlvnemissuhe. Ühtlasi on hageja esitanud taotluse tunnistada

§ 579

lg 1 põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks osas, milles see piirab üle mitme põlvkonna põlvnemissuhte tuvastamist, sest see on vastuolus PS § 32 lg-ga 4, mis sätestab, et pärimisõigus on tagatud. 8.2. Seaduses sätestatud korras põlvnemise kindlakstegemise viiside kohta märkis Riigikohus järgmist. 8.2.1.

§ 579

lg 1 võimaldab põlvnemise tuvastamist üksnes n-ö üheastmelisena, st võimaldab tuvastada üksnes isiku põlvnemist väidetavast surnud isast või emast, mitte aga vanavanemast ning PKS ja

põlvnemise tuvastamise regulatsioon on üldkehtiv ja ammendav. Põlvnemisega tuvastatakse isikute sugulus PKS § 80 mõttes ning vanemate ja laste õigused ja kohustused PKS § 82 mõttes ning selle alusel tehakse kanne põlvnemise kohta ka rahvastikuregistrisse. Põlvnemise tuvastamist teistsuguses korras ja hiljem ei ole seaduses ette nähtud (Riigikohtu

  1. juuni 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-12, p-d 11 ja 12). Seda seisukohta pidas Riigikohus vajalikuks selgitada järgmiselt. 8.2.
  2. Hageja on palunud pärimisõiguse tuvastamise hagis tuvastada, et ta on pärandaja õe pojatütrena tema teise järjekorra seadusjärgne pärija. Teise järjekorra seadusjärgsed pärijad on PärS § 14 lg 1 kohaselt pärandaja vanemad ja nende alanejad sugulased. Asja lahendamiseks on vajalik seega hinnata, kas hagejal on pärimisõigus pärandaja sugulasena. 8.2.
  3. PKS § 80 lg 1 kohaselt on isikud otsejoones sugulased, kui üks isik põlvneb teisest. Vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused tulenevad PKS § 82 järgi laste põlvnemisest, mis on kindlaks tehtud seaduses sätestatud korras. Õiguslikult saab isikuid lugeda sugulasteks seega siis, kui nendevaheline põlvnemissuhe on kindlaks tehtud mõnel seaduses sätestatud viisil. Materiaalõiguslikult reguleerivad põlvnemise kindlakstegemist eelkõige PKS §-d 82–95 ning lapsendamise korral PKS §
  4. 8.2.
  5. Isiku sotsiaalne perekond või vanemad võivad olla teda faktiliselt kasvatavad isikud, kuid õiguslikult on tema vanemad need, kes vastavad seaduses sätestatud legaaldefinitsioonile. PKS § 83 kohaselt on ema naine, kes on lapse sünnitanud. Isa on isik, kellest on lapse põlvnemine kindlaks tehtud abikaasa isaduse eelduse, isaduse omaksvõtu ja sellele lisatud ema nõusoleku, isaduse kohtuliku tuvastamise või isaduse vaidlustamise ja seejärel isaduse kohtuliku tuvastamise kaudu (PKS §-d 84–95). Põlvnemissuhe tekib ka kunstlikuks viljastamiseks nõusoleku andmisega kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduse § 17 lg 21 ja § 21 lg 2 kohaselt ning lapsendamisega PKS § 161 lg-te 1 ja 2 kohaselt. 8.2.
  6. Eelnev tähendab näiteks seda, et õiguslikult on lapse ema naine, kes on lapse sünnitanud, või naine, kes on lapse lapsendanud, isegi juhul, kui molekulaargeneetiline uuring veresugulust ei kinnita. Samamoodi on abikaasa isaduse eelduse kaudu õiguslikult lapse isa ema abikaasa isegi juhul, kui molekulaargeneetilise uuringu järgi on lapse veresugulane küll kolmas isik, kuid kelle jaoks on isaduse vaidlustamise tähtaeg PKS § 93 lg 1 mõttes möödunud. 8.2.
  7. Põlvnemine on perekonnaõiguslik õigussuhe, mille tekkimine ega lõppemine ei ole seotud rahvastikuregistri kandega. Lapse sünni korral kantakse rahvastikuregistrisse andmed tema vanemate kohta, arvestades PKTS §-des 21–30² sätestatut. PKTS § 25 lg 6 kohaselt jäetakse vanema andmed registrisse kandmata, kui lapse põlvnemine ei ole PKS-i kohaselt 5

(11)tuvastatud. Eelnevast ei saa siiski järeldada seda, et õiguslikult saaks lapse vanemaks lugeda üksnes selle isiku, kelle andmed on rahvastikuregistris. 8.2.
  1. Rahvastikuregistri kanne ei ole konstitutiivne, see ei loo ega lõpeta isikutevahelist põlvnemissuhet. Rahvastikuregistri kandel on üksnes tõenduslik tähendus. Eeltoodut on rõhutatud ka kehtiva PKS sisuliseks aluseks oleva eelnõu seletuskirjas, kus on põlvnemise vaidlustamise kontekstis selgitatud, et põlvnemissuhte lähtealus ei ole seotud sünniakti kandega, aktil on vaid tõenduslik tähendus. Vaidlustada ei tule mitte akti kannet või kandes esitatud andmeid, vaid põlvnemist kui perekonnaõigusi ja -kohustusi loovat suhet ennast (Riigikogu XI koosseis, eelnõu 55 SE seletuskiri, lk 29). 8.2.
  2. Suguluse aluseks olev põlvnemine on seega õiguslik termin perekonnaõigusliku õigussuhte kohta, mis tekib põlvnemise kindlakstegemisega mõnel seaduses lubatud viisil. Väljaspool seaduses sätestatud korda (sh kui molekulaargeneetilise uuringuga tuvastatakse, et üks isik põlvneb suure tõenäosusega teisest isikust) õiguslikult põlvnemissuhet ei teki. PKS §-s 82 sisalduv viide seaduses sätestatud korrale ei tähenda aga seda, et põlvnemise saab kindlaks teha vaid rahvastikuregistri kande alusel. Ekslikud või vastuolulised rahvastikuregistri kanded ei tekita ega lõpeta põlvnemissuhet. Kui rahvastikuregistri kanne on vale, võib õigustatud isik paluda selle parandamist. Põlvnemisega seotud vaidluse lahendamist see aga ei takista. 8.
  3. Pärimisõiguse tuvastamise nõude lahendamise kohta selgitas Riigikohus järgmist. 8.3.
  4. Põlvnemise tuvastamine kohtus on võimalik PKS-s toodud materiaalõiguslikel alustel ja

-s sätestatud menetluslikus korras. Kohtus saab põlvnemise kindlaks teha põlvnemise kohtuliku tuvastamise või põlvnemise vaidlustamise ja seejärel põlvnemise tuvastamise kaudu. 8.3.2. Põlvnemise tuvastamiseks enda vanemast saab õigustatud isik esitada vanema eluajal hagi, pärast vanema surma hagita menetluse avalduse (

§-d 579–583). Sealjuures saab ema eluajal emadust tuvastada tuvastushagiga

§ 368

lg 1 mõttes, pärast väidetava ema surma

§ 579lg 1 kohaselt hagita menetluses (Riigikohtu 5.

juuni 201 2 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-12, p 11). Kohus otsustab isaduse tuvastamise või vaidlustamise PKS § 95 kohaselt mehe hagi põhjal, mis on esitatud lapse vastu, või ema või lapse hagi põhjal, mis on esitatud mehe vastu. Vaidlus lahendatakse hagita menetluses, kui isik, kelle vastu oleks tulnud hagi esitada, on surnud. 8.3.3. Kohtusse saab pöörduda

§ 3lg 1 kohaselt oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks.

Järelikult saab põlvnemisasjas tuvastushagi või avaldusega pöörduda kohtusse eelkõige isik enda põlvnemissuhte tuvastamiseks. Kui isik on surnud, ilma et ta oleks jõudnud või soovinud seaduses sätestatud korras põlvnemist enda vanemast kindlaks teha, ei saa tema asemel tuvastada kohtus põlvnemist kolmas isik, mh tema alaneja. Kolmas isik saab põlvnemise kindlakstegemise nõude esitada üksnes seaduses sätestatud juhtudel. Näiteks on selline õigus kolmandal isikul PKS § 91 lg-te 1 ja 2 järgi, mis võimaldavad isadust vaidlustada lapse kaalukaid huve järgides ministril ning mehel, kes taotleb enda isaduse tuvastamist. 8.3.4. Kui üldiselt on jõustunud kohtuotsus

§ 457

lg 1 kohaselt kohustuslik menetlusosalistele, siis põlvnemisasjas poolte eluajal tehtud ja jõustunud kohtulahend õigussuhte olemasolu, lõppemise või puudumise kohta kehtib

§ 457lg 4 järgi kõigi isikute suhtes.

Kuna põlvnemissuhe on absoluutne, ei saa see suhetes kolmandate isikutega olla erinev. Kuna põlvnemissuhe tekib seaduses sätestatud korras, ei saa kohus ka pärimisõiguse tuvastamise nõude rahuldamise eeldusi hinnates luua pooltevahelist põlvnemissuhet, millel oleks toime vaid menetlusosaliste vahelistes suhetes. 8.3.5. Käesolevas asjas ei eelda aga asja lahendamine põlvnemise kindlakstegemist seaduses sätestamata korras. Samuti ei ole hagi eesmärk luua põlvnemissuhet, millel oleks toime vaid menetlusosaliste vahelistes suhetes. Hageja soovib tõendada, et tema isa põlvnemine pärandaja 6

(11)õest ehk vanaemast on isa eluajal seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud. Selline hagi on lubatav ja õiguslikult perspektiivikas. Ringkonnakohus jättis ekslikult hageja pärimisõiguse tuvastamise nõude

§ 423lg 2 p 2 kohaselt läbi vaatamata.

Hagiga on võimalik hageja soovitud eesmärki saavutada, kui hageja tõendab, et tema põlvnemine enda isast ja isa põlvnemine tema vanemast on seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud. 8.3.

  1. Pooled ei vaidle, et FF on hageja isa, aga vaidlevad, kas sama isik on pärandaja õe poeg. Sünniakti kohaselt on päranda õel poeg nimega BB. Hageja on väitnud, et rahvastikuregistrisse on ekslikult sõjajärgsete segaduste ja küüditamise käigus tehtud tema isa kohta kaks kannet ning tegelikult on FF ja BB üks ja seesama isik. Hageja on esitanud ka selle kohta tõendeid. 8.3.
  2. Kohus hindab põlvnemist asjaolude alusel, mis võimaldavad eeldada, et isik põlvneb teisest. Rahvastikuregistri kannetel ei ole õigustloovat tähendust ega

§ 232lg 2 mõttes ette kindlaksmääratud jõudu.

Võimalik on tugineda kande ebaõigsusele. Kohus peab asja lahendama, hinnates kõiki tõendeid

§ 232lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.

8.3.8. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus andma sisulise hinnangu hageja pärimisõiguse tuvastamise hagi rahuldamise eeldustele, mh hindama, kas hageja on tõendanud, et tema isa põlvnemine pärandaja õest on seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud, mistõttu on hageja pärandaja seadusjärgne pärija. 8.4.

§ 579

lg 1 vastuolu PS-ga pole vaja hinnata, sest hagejal on võimalik tõendada, et ta on pärandaja seadusjärgne pärija. 8.5. Menetluskulude jaotuse jättis Riigikohus ringkonnakohtu otsustada (

§ 173lg 3).

  1. Asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus esitasid pooled täiendavaid seisukohti ja taotlusi. 9.
  2. Hageja leiab jätkuvalt, et FF ja BB on üks ja sama isik ning rahvastikuregistris nende kohta tehtud eraldi kanded on ebaõiged. Kannete õigsuse eelduse lükkavad ümber kannete ebaloogilisus, perekonnafotod ja geni sissekanded. Puudub vaidlus, et BB on pärandaja õe poeg, sest pärandaja õde on ta sünnitanud. Kuivõrd FF ja BB on üks ja sama isik, on pärandaja õde sünnitanud ka FFi. Apellandid pole tõendanud, et FF oleks lapsendatud või et LL oleks ta sünnitanud. Vastuseks hageja päringule selgitas Eesti Kohtuekspertiisi Instituut, et enam pole võimalik teostada DNA-ekspertiisi tegemaks kindlaks, kas pärandaja õe bioloogilised järglased ja hageja on sugulased seetõttu, et pärandaja õde on ka FFi bioloogiline ema. Lisaks märkis hageja, et apellandid ei saa nüüd tugineda uuele väitele nagu poleks LL, TT ja OO sama isik (pärandaja õde). Hageja esitas
  3. ja
  4. märtsil 2022 täiendavad väljavõtted genist, millega soovis tõendada, et kostja I poeg on uuendanud geni andmeid, mis kajastavad jätkuvalt vaidlusalust sugulussuhet nii nagu seda väidab hageja. 9.
  5. Apellandid järgivad oma senist seisukohta, et seaduses sätestatud korras pole kindlaks tehtud
  6. juulil 2003 surnud FFi põlvnemine pärandaja õest, mistõttu hageja ei saa olla pärandaja seadusjärgne pärija. Tõendite kohaselt on BBi ema LL ja FFi ema LL. Puuduvad tõendid, et LL, TT ja OO oleks sama isik. Kostja III seletused pole usaldusväärsed. Samuti pole usaldusväärsed geni kanded, sest igaüks saab neid muuta. Apellandid vaidlesid vastu hageja väitele, et hiljuti on kostja I poeg geni andmeid uuendanud ja soovisid oma sellekohaseid väiteid tõendada
  7. märtsi 2022 menetlusdokumendi lisadega. 9.
  8. Kostja III selgitas, et FFi sünninimi on tema teada BB ja see isik on tema isa EE vend. Hagejat nimetas kostja III oma nõoks (onutütreks).
  9. Ringkonnakohus rahuldas
  10. märtsi 2022 määrusega hageja
  11. veebruari 2022 taotluse. Sama määrusega jättis ringkonnakohus menetlemata kostja III
  12. veebruari 2021 võõrkeelse menetlusdokumendi koos selles sisaldunud taotlusega. 7

(11)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, aga täiendab seda otsustusega hagi tagamise kohta, täpsustab menetluskulude jaotuse kohta tehtud otsustust ja muudab osaliselt otsuse põhjendusi (

§ 657lg 1 p 2¹).

Apellatsioonkaebus jääb siiski rahuldamata ja apellandid kannavad kõigi seniste kaebemenetluste kulud. 12.

§ 652

lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 3.1 refereeritud asjaoludest. Õige on hageja arusaam, et apellandid ei saa praeguses menetlusstaadiumis enam edukalt tugineda väitele nagu poleks LL, TT ja OO sama isik (pärandaja õde). Sellist väidet nad maakohtus ei esitanud ning

§ 652lg-te 1–4 järgi pole uue väite esitamine lubatav.

Ühtlasi pole ringkonnakohtul alust võtta vastu uusi tõendeid geni hilisemate muudatuste ja nende tehnilise teostuse või võimaluste kohta, sest pooltel oli võimalik kõik vastavad seisukohad ja tõendid esitada maakohtu menetluses. Neil kaalutlustel jäävad hageja ja apellantide 11., 15, ja

  1. märtsi 2022 taotlused rahuldamata.
  2. Hageja nõude õigusliku kvalifikatsiooni kohta märgib ringkonnakohus järgmist. 13.
  3. Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud (

§ 693lg 2).

Apellantide vastuväited Riigikohtu määrusele ja toetumine eriarvamusele tuleb jätta tähelepanuta. Ringkonnakohus peab apellatsioonkaebuse uuel läbivaatamisel tõlgendama materiaal- ja menetlusõiguse sätteid nii, nagu Riigikohus seda tegi. Riigikohtu põhjendustest nähtub, et pärimisõigust põhjendavat sugulust ja selle õiguslikku tähendust tuleb hinnata kehtiva PKS sätete järgi. 13.2. Hageja võib esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi (

§ 368lg 1).

Hageja palus tuvastada, et ta on pärandaja õe pojatütrena tema teise järjekorra seadusjärgne pärija. Teise järjekorra seadusjärgsed pärijad on PärS § 14 lg 1 kohaselt pärandaja vanemad ja nende alanejad sugulased. Vaidlustamata asjaoludel suri pärandaja olukorras, kus tema ema ega isa polnud enam elus, st nende asemele astuvad alanejad sugulased esimese järjekorra pärijate kohta käivate sätete järgi (PärS § 14 lg 3). Asja lahendamisel saab kohus seega hinnata, kas hagejal on pärimisõigus pärandaja sugulasena vanema kaudu, st tuvastada õigussuhte olemasolu või puudumise. Järelikult jaatas maakohus asjakohaselt hageja õiguslikku huvi (vt Riigikohtu määruse p 12 esimene lõik ja p 19). 13.

  1. PKS § 80 määratleb isikute sugulussuhted mh järgmiselt: - - kui üks isik põlvneb teisest, on nad otsejoones sugulased. Otsejoones sugulased on ülenejad ja alanejad. Ülenejad sugulased on vanemad ja nende eellased, alanejad sugulased on lapsed ja nende järglased (lg 1); kui isikud põlvnevad samast isikust, kuid ei ole otsejoones sugulased, on nad külgjoones sugulased (lg 2); lapsed, kellel on ühine isa ja ema, on vennad või õed. Lapsed, kellel on ühine isa, kuid eri emad, või ühine ema, kuid eri isad, on poolvennad või poolõed (lg 3). 13.
  2. Hageja väidetav sugulusliin pärandajaga on järgmine: - pärandajal ja tema õel on vähemalt üks ühine vanem (nad põlvnevad samast isikust); hageja isa põlvneb pärandaja õest; hageja põlvneb oma isast (hageja on pärandaja vanema alaneja sugulane). 13.
  3. Pooled ei vaidle eelmise p 13.4 esimeses ja viimases taandes märgitud põlvnemisest tingitud suguluse üle, aga vaidlus on teise taandena kajastatud asjaolus, mis mõjutab järeldust kolmanda taande juures. Riigikohus märkis määruse p 14 teises lõigus viitega PKS eelnõu sisulisel arutamisel aluseks võetud varasemale seletuskirjale, et põlvnemissuhte lähtealus ei ole 8

(11)seotud sünniakti kandega, aktil on vaid tõenduslik tähendus. Sama seletuskirja järgi tugineb emadus puhtalt bioloogilisel põlvnemisel – lapse ema on naine, kes on lapse sünnitanud (mitte isik, kes on emana kantud lapse sünniakti, vt Riigikogu XI koosseis, eelnõu 55 SE seletuskiri, lk 29). Neil kaalutlustel taandub käesolevas asjas lahendatav vaidlus küsimusele, kas pärandaja õde on sünnitanud hageja isa.
  1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus vastas vaidluse kesksele küsimusele õigesti ja tegi asjas esitatud tõenditest selles osas põhjendatud järeldused. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, aga peab vajalikuks neid osaliselt täiendada. Vastused kaebuse väidetele ja otsuse täiendavad põhjendused on järgmised. 14.
  2. Rahvastikuregistri pidaja andmetel on rahvastikuregistrisse kantud kaks Vambolanimelist meest, kes sündisid
  3. detsembril 1937 – perekonnanimedega Al ja F. BBi ema on rahvastikuregistri andmetel LL. Pooled ei vaidle, et pärandaja õel LLil sündis xx.xxxxxxxx.xxxx poeg B. Nagu eespool p-s 12 märgitud, puudub vaidlus ka selles, et LL on sama isik kui TT ja OO. Järelikult oli LL pärandaja õde. Samal ajal on rahvastikuregistri pidaja
  4. septembri 2019 Harju Maakohtu päringule esitatud vastuse kohaselt ainus teadaolev dokument BBi perekonnasündmuste kohta
  5. jaanuaril 1938 LLi avalduse alusel vormistatud akt sünniregistri kande kohta. Rahvastikuregistris ei ole muid andmeid BBi perekonnasündmuste kohta, mh puudub kanne isiku surma kohta. 14.
  6. FFi (hageja isa) kohta on Tallinna Perekonnaseisuameti
  7. novembri 2018 kirja kohaselt koostatud taastatud sünniakt
  8. septembril 1948, st enam kui kümme aastat pärast tema sündimist. Puudub vaidlus, et M ja LL olid FFi kasuvanemad, kes võtsid ta kasvatada lastekodust ja kelle perre jäi ta lühikeseks ajaks, kuni kasuvanemad küüditati. Kuigi apellandid väitsid algselt, et M ja LL lapsendasid FFi, siis ei esitanud nad selle kohta tõendeid. Perekonnaseisuameti viidatud kirjast nähtub lisaks, et dokumente võimaliku lapsendamise kohta ei leitud. Apellandid loobusid maakohtu menetluses väitest, et FF lapsendati, kuid ei esitanud muid selgitusi FFi (hageja isa) päritolu kohta. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et lapsendamist ei saa eeldada, kuna seaduses ei ole sätestatud ümberpööratud tõendamiskoormist. Kuna kumbki pool peab

§ 230

lg 1 kohaselt hagimenetluses tõendama neid faktilisi asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (vt nt Riigikohtu

  1. oktoobri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-7379, p 20 ja seal viidatud varasem praktika). Apellandid ei tõendanud, et FF oli lapsendatud. Eelnevast saab järeldada, et kasuvanemad ei jõudnud FFit lapsendada. Samuti ei ole tõendeid selle kohta, et LL oleks ise sünnitanud FFi. 14.
  2. Ringkonnakohus peab eluliselt usutavaks, et teise maailmasõja ajal ning sõjajärgsete segaduste ja küüditamise käigus tehti perekonnasündmuste kohta kannete sisestamisel vigu. Muu hulgas võidi samale isikule koostada tagantjärele ekslikult kaks sünniakti. Asjakohane ei ole apellantide vastuväide, et
  3. aastal FFi kohta tehtud kande kuupäev ei ole otseselt seostatav
  4. või
  5. aasta küüditamise ajaga. Kohus nõustub hagejaga, et rahvastikuregistrisse tekkis teine kanne tõenäoliselt ajal, mil BB naasis lastekodusse ja lapsele koostati uued dokumendid kasuvanemate nime järgi. Sellist järeldust toetab eelnevalt käsitletud faktid, et BBi kohta puuduvad muud kanded ja FFi sünniakt koostati tagantjärele, enam kui 10 aastat pärast sündimist. Kuigi teoreetiliselt ei ole välistatud, et samal päeval sünnib mitu sama nimega last, siis eelnevalt käsitletud tõendeid kogumis hinnates on usutavam, et BB ja FF on üks ja sama isik. 14.
  6. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et FFilt peeti pärandaja suguvõsas alati sugulaseks. Seda kinnitavad hagi õigeks võtnud kostja III selgitused ja fotod, kus nii FF kui ka hageja on perekondlike sündmuste fotodel koos apellantidega. Perefotod on tehtud erineval ajal ja puudutavad kostjate lähedast pereringi. Koostoimes kostja III selgitustega kinnitavad need kogumis üheselt, et FF oli kostjatele lähedane isik. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus apellantide väitega, et kostja III seletused ei ole usaldusväärsed. Eluliselt pole usutav apellantide seletus, et kuigi nad on jäädvustatud koos hageja isaga mitmel peresündmuse fotol, 9

(11)ei tea nad siiski hageja isa päritolu. Kahtlust süvendab apellantide käitumine kohtumenetluses. Nimelt väitsid nad algselt, et FF on lapsendatud. Selles menetlusetapis ei pidanud nad oluliseks, kas BB ja FF võivad olla üks ja sama isik. Lapsendamise väitest loobumise järgselt ei esitanud nad selgitusi, miks on FF pikema aja vältel olnud osaline peresündmustel. Asjakohane on hageja väide, et kuigi apellandid möönavad, et BB on nende poolvend, ei esitanud nad tõendeid, et selline isik oleks üldse kunagi eksisteerinud. 14.5. Poolte väiteid geni sissekannete kohta pole määrava tähtsusega. See ei ole ametlik ega kontrollitav andmebaas, mistõttu ei saa selles kajastatud andmetele tõsikindlalt tugineda. Geni andmeid saab siiski võtta arvesse koos teiste tõenditega, omistades neile kaudse tõendi staatuse. Tsiviilkohtumenetluses on lubatud kasutada kaudseid tõendeid, kui nende põhjal saab

§ 229

lg 1 järgi kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kaudne tõend ei kajasta küll otseselt faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik tõendamist vajava asjaolu esinemist või puudumist järeldada (vt nt Riigikohtu 26. oktoobri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-7379, p 21 neljas lõik ja seal viidatud varasem praktika). Käesolevas asjas esitatud tõendeid koos maakohtu menetluses esitatud geni väljavõtetega igakülgselt, täielikult ja objektiivselt kogumis hinnates (

§ 232

lg-d 1 ja 2) asus maakohus õigesti seisukohale, et seaduses sätestatud korras on kindlaks tehtud, et BB ja FF on üks ja sama isik, kes põlvneb LList (PKS § 83). 14.6. Asja lahendamist ei mõjuta apellantide väide, et FF ise ei vaidlustanud oma eluajal sünniakti kannet, sest kandevead ei tekita, muuda ega lõpeta tegelikku põlvnemissuhet (Riigikohtu määruse p-d 14 ja 15). Hageja isa põlvnemine pärandaja õest LList on eelnevast nähtuvalt seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud tema isa eluajal. Samuti pole põhjendatud väide, et hageja suhtes tuvastatud pärimisõigust tulnuks laiendada ka hageja vennale. Hageja pöördus kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks (

§ 3lg 1).

Selles menetluses ei saa otsustada, kas hageja vennal on samasugune õigus. 14.

  1. Eelneva saab võtta kokku järgmiselt. LL oli BBi ema ja pärandaja õde, BB ja FF olid üks ja sama isik ning poolte vahel puudub vaidlus, et hageja on FFi tütar. Järelikult on hageja isa pärandaja õe poeg. Tuvastatud asjaoludel kuulub pärandaja õepoeg pärandaja järgi seaduse alusel pärivate isikute ringi. Niisiis on hagejal pärimisõigus pärandaja seadusjärgse pärijana ehk pärandaja õe pojatütrena. Maakohus on hagi õigesti rahuldanud.
  2. Maakohus tagas hagi
  3. veebruari 2019 määrusega ja peatas pärandaja pärimismenetluse ja kõik sellega seonduvad toimingud (sh pärimistunnistuse tõestamine). Vaidlustatud otsuses maakohus hagi tagamise abinõu lõppemise või edasikestmise kohta midagi ei märkinud. Nii rikkus maakohus

§ 442

lg 5 esimest lauset, mis kohustab selgelt lahendama ka rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Hagi rahuldamise korral jääb hagi tagamise abinõu

§ 445lg 2 alusel üldjuhul kehtima.

Samas on kohus käesolevas asjas hagi tagamist kohaldanud kuni lõpplahendi jõustumiseni. Hageja ei avaldanud kohtule, et ta soovib hagi tagamise kehtivuse pikendamist. Neil kaalutlustel täiendab ringkonnakohus vaidlustatud otsust hagi tagamise osas otsustusega, et

  1. veebruari 2019 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu kaotab kehtivuse käesoleva otsuse jõustumisel.
  2. Menetluskulude kohta teeb ringkonnakohus järgmised otsustused. 16.
  3. Põhjendatud ei ole apellantide väide, et menetluskulud jäid ebaõigesti nende kanda. Hagi rahuldamise korral on õige jätta kulud

§ 162

lg 1 alusel kostja kanda.

§ 168

lg 6 saab kohaldada üksnes juhul, kui kostja võtab hagi kohe õigeks – nii nagu seda tegi kostja III. Seetõttu ei anna kaebuse väited alust muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust. 16.2. Maakohus sõnastas kulujaotuse kohta tehtud otsustuse mõneti ebatäpselt ja seda tuleb täpsustada. Eelkõige ei selgu vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-st 3, kuidas jaotuvad kostjate omavahelised kulud ja mil viisil vastutavad apellandid kulude kandmise eest omavahelises 10

(11)suhtes. Kui otsus on tehtud kaaskostjate kahjuks, vastutavad nad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti (

§ 165lg 1 esimene lause).

Käesoleval juhul otsustas maakohus kulusid rahaliselt kindlaks määrates, et kostjad I ja II vastutavad hagejale hüvitatavate kulude eest solidaarselt. Seda ei ole kaebusega vaidlustatud. Korrektne on sama märkida kulujaotuses. Kaaskostja ei kanna menetluses teise kostja esitatud avaldusest, taotlusest, väitest, tõendist, kaebusest või vaidlustamisest tulenevaid täiendavaid menetluskulusid, sh ka juhul, kui kostjad vastutavad kulude hüvitamise eest solidaarselt (

§ 165lg 2).

Seetõttu tuleb lisaks märkida, et kostjad kannavad igaüks ise oma menetluskulu. 16.

  1. Maakohtu menetluskulude rahalist kindlaksmääramist apellandid ei vaidlustanud. 16.
  2. Senise põhjal jääb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata. Hageja menetluskulud ringkonnakohtus jäävad seetõttu

§ 171lg 1 alusel apellantide kanda.

Ühtlasi jäävad

§ 162lg 1 alusel apellantide kanda ka hageja kassatsioonimenetluse kulud Riigikohtus.

Eespool p-s 16.2 märgitud kaalutlustel vastutavad apellandid hageja kuude hüvitamise eest solidaarselt ja iga kostja kannab ise oma kulud mõlemas kaebemenetluses. Juhindudes

§ 173

lg 1 teisest lausest kajastab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. 16.5. Tulenevalt kaebemenetluste kulujaotusest tuleb need

§-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt kindlaks määrata hageja kulunimekirja alusel. Hageja taotles kokku 4200,32 euro (= 860 + 1148,52 + 2191,80) hüvitamist, mis on tasu 22 t 3 min (= 4 t 40 min + 5 t 38 min + 11 t 45 min) õigusteenuse eest. Peamiselt osutati hagejale õigusabi tasumääraga 170 eurot/t (lisandub käibemaks). Kostjad ei esitanud kulude osas vastuväiteid. 16.

  1. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja vajalik ja põhjendatud ajakulu kaebemenetlustes kokku 12 t (sh asja esimest korda läbivaatamisel ringkonnakohtus 4 t, Riigikohtus 4 t ja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus samuti 4 t). Ringkonnakohus võtab arvesse, et vaidluse ulatus kaebemenetluses sisuliselt ei muutunud, st valdavalt järgisid pooled oma seniseid seisukohti ja põhjendusi. Esindaja tunnitasu määr on kohane. Hageja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Neil kaalutlustel tuleb apellantidel hagejale hüvitada kaebemenetluste kuluna 2448 eurot (= 12 t × 170 + 20%). Rahuldamata jääb hageja taotlus 1752,32 euro (= 4200,32 – 2448) hüvitamiseks. 16.
  2. Vastavalt hageja taotlusele ja

§ 177lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peavad apellandid tasuma viivist. (allkirjastatud digitaalselt) 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.