KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu Määruse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-19-18680 Kohtuasi X aval

) §-dele 116 lg 1, 123 lg 1, 124 lg 1 ja 137 lg 1 ning asus seisukohale, et kogutud kirjalikest tõenditest, samuti vanemate ärakuulamistest ning lapse isa poolt kohtule saadetud kirjadest ilmneb, et lapse isa ei ole käesoleval ajal võimeline lapse eest hoolitsema. Kogutud tõenditest nähtuvalt ei saa lapse isa käesoleval ajal enda elu korraldamisega hakkama, ta on tulenevalt oma tervislikust seisundist ise suure abivajadusega. Lapse isa ei ole kohtu hinnangul võimeline käesoleval ajal adekvaatselt teostama lapse hooldusõigust üheski hooldusõiguse aspektis. Alates

1. a juunist kuni käesoleva ajani, s.o aasta, ei ole lapse isa üldse lapse hooldusõigust teostanud. Esitatud tõenditest nähtuvalt võimalik, et tervislikel põhjustel. Lapse sujuv elukorraldus on ema poolt tagatud, ema on lapse üksi hooldamisega väga hästi hakkama saanud.
2. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud ühise hooldusõiguse tervikuna lõpetamine ja emale üleandmine. Määruskaebus
3. Harju Maakohtu määrusele esitas määruskaebuse lapse isa, kes palus maakohtu määruse tühistada täies ulatuses ja jätta lapse ema avaldus rahuldamata. Alternatiivselt palus lapse isa saata asi tühistatud ulatuses tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus lapse isa jätta ema kanda.
4. Määruskaebuse kohaselt ei rajane kohtulahend tõenditel. Kohus on ainuüksi psüühikahäire olemasolu tõttu lõpetanud vanemate ühise hooldusõiguse ning kohus pole seejuures analüüsinud psüühikahäire mõju lapse kasvatamisele või hooldusõiguse teostamisele. Samuti ei ole aru saada, millistele tõenditele on kohus oma otsuse rajanud. Kohtule ei ole esitatud ühtegi ekspertiisiakti ning kohus ei korraldanud ekspertiisi ka omal algatusel, selgitamaks välja, kas üldse või kuidas mõjutab lapse isa bipolaarne psüühikahäire võimet last kasvatada. Teiseks ei ole kohus hinnanud, kas muud alternatiivsed lahendused võiksid viia rahuldava tulemuseni, et lapse huvid oleksid tagatud, kuid isa säilitaks lapse 5 hooldusõiguse. Lapse ema on esitanud isa kohta paljasõnalisi kirjeldusi isa maania- ja depressioonihoogude kohta, kuid ema väidetest ei tulene, et seetõttu oleks lapse isa kuidagi ohtlik või ei suudaks hooldusõigust teostada. Lapse isa võtab ravimeid regulaarselt ning tal ei ole esinenud äärmuslikku depressioonihoogu vähemalt 15 aastat. Ravimitega hoiab lapse isa haigust kontrolli all. Kohus ei ole hinnanud lapse ema väiteid kooskõlas tõenditega.
5. Lapse ema poolt taotletud ja kohtu poolt rahuldatud meede ei vasta olukorrale. Lapse ema pole esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, millest tuleneb tema kartus last lasteaeda viia. Seejuures oleks olnud nõude aluseks

§ 119, mitte hooldusõiguse täielik äravõtmine.

Kohus on ebaõigesti leidnud, et isa pole hooldusõigust teostanud

1. aasta juunist tulenevalt oma tervislikust olukorrast. Isa pole saanud hooldusõigust teostada, kuna ema ei võimalda lapsel isaga kohtuda.
2. Maakohus on rikkunud isa ärakuulamisõigust. Kohus helistas isale 27.05.2020, kuid lapse isa oli sel hetkel autoroolis. Isa soovis leppida kokku uut aega ärakuulamiseks, kuid vastav palve jäi kohtupoolse vastuseta. Samuti on kohus märkinud, et isa jutt oli hüplik ja mõistetamatu. Kuna lapse isa ei valda eesti keelt, rääkis ta kohtuga inglise keeles, kuid kohtu puuduliku inglise keele tõttu ei olnud isal võimalik sellest aru saada või vestlust pidada. Kohus lõpetas kõne väga kiirelt ning sellist vestlust ei saa pidada isa ärakuulamiseks. Menetluse edasine käik
3. Lapse ema palus jätta määruskaebus läbi vaatamata, kuna määruskaebus on esitatud hilinenult ning alternatiivselt kontrollida lapse isa tsiviilkohtumenetlusteovõime olemasolu ning peatada menetlus kuni lapse isa suhtes on eestkoste seadmise menetlus lõppenud jõustunud lahendiga. Määruskaebuse läbivaatamisel palus ema jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud lapse isa kanda.
4. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja hinnangul on maakohtu lahend oma lõppjäreldustes õige ja vastab lapse huvidele.
5. Maakohus korraldas 01.10.2020 istungi lapse isa ärakuulamiseks. Lapse isa ja tema esindajad avaldasid, et lapse isal ei ole probleemi, kui ema otsustab lapse tervise ja vara küsimusi, aga isa soovib kaasa rääkida haridus- ja huvialade küsimustes. Lapse isa on nõus, et kuna ta viibib palju välismaal, siis on viibimis- ja elukoha määramise õigus lapse emal, aga see peaks olema Eesti Vabariigi piires. Kohtu poolt on algatatud teine tsiviilasi välja selgitamaks lapse isa tervislik seisund ning selles läbiviidud kohtupsühhiaatriaekspertiis tõendab, et isa on teovõimeline. Isa on last kasvatanud viis ja pool aastat ning on vahetult lapse elus osalenud. Lapse isa soovib täita hooldusõigust haridus- ja huvialade küsimuses.
6. Tallinna Kesklinna Valitsus on seisukohal, et määruskaebuses puuduvad kaalukad asjaolud, millest lähtuvalt maakohtu määrust tervikuna tühistada. Samas pole välistatud, et kohtumäärust võiks täpsemalt ja täiendavalt põhistada. Siiski ei toeta eestkosteasutus lapse isa määruskaebust.
7. Põhja-Tallinna Valitsus on seisukohal, et määruskaebus on esitatud hilinenult, määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleks jätta rahuldamata.
8. Harju Maakohtu 15.09.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-8763 jäeti lapse isale eestkostja määramata. Kohus tuvastas, et menetluses läbi viidud eksperthinnangus on leitud, et kuigi 6 isikul esineb bipolaarne meeleoluhäire, siis see ei takista tal oma tegude tähendusest aru saada ja neid juhtida.
9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle 2021.a juulis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Tallinna Ringkonnakohtu menetluses on tsiviilasi alates 27.07.
11. Ringkonnakohus andis 31.05.2022 menetlusosalistele võimaluse seisukohtade esitamiseks. Oma seisukoha esitas lapse ema. Samuti edastas inglise keelses e-kirja oma seisukoha lapse isa. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid muuta tuleb kohtumääruse põhjendusi (TsMS § 659, § 657 lg 1 p 21). Määruskaebus jääb rahuldamata.
13. Avaldaja ja Põhja-Tallinna Valitsus on seisukohal, et määruskaebus on esitatud hilinenult. Maakohus luges määruse kättetoimetatuks 04.07.2020, olles saatnud 30.06.2020 lapse isale määruse e-kirjaga, mis sisaldas eesti- ja ingliskeelset hoiatust selle kohta, et kohtudokumendi kättesaamise kinnituse mitteedastamisel loeb kohus dokumendi kättetoimetatuks kolme tööpäeva möödumisel TsMS § 314¹ lg-st 2 tulenevalt. Lapse isa esitas esindaja vahendusel määruskaebuse 20.07.
14. Kuigi maakohus saatis kohtumääruse lapse isale e-kirjaga ka varem (09.06.2020), puudub lapse isa selgesõnaline kinnitus kohtule määruse kättesaamise kohta. 10.06.2020 e-kirjas on lapse isa teatanud, et ta ei saa faili avada. Kuna maakohus luges kohtumääruse kättetoimetatuks 04.07.2020, siis ei saa määruskaebust lugeda hilinenult esitatuks.
15. Seoses määruskaebuse väitega, et lapse isa jäeti maakohtus nõuetekohaselt ära kuulamata, märgib ringkonnakohus, et maakohus on kuulanud lapse isa ära pärast määruse tegemist
16. oktoobril
17. Seega on ringkonnakohtu menetluse ajaks lapse isa ära kuulatud. 26.

§ 137

lg 1 kohaselt võib juhul, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, kumbki vanem kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

§ 137

lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumust lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi.

1. Maakohus lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse eelkõige põhjusel, et lapse isa ei ole võimeline käesoleval ajal lapse eest hoolitsema. Sealjuures ei ole maakohus viidanud konkreetsetele tõenditele ega põhjendanud, kuidas nendest tuleneb, et lapse isa ei ole võimeline psüühikahäire tõttu hooldusõigust teostama. Maakohus ei ole oma seisukohta sisuliselt põhjendanud. Riigikohus on varasemalt näiteks vanema hooldusõiguse piiramise vaidluses selgitanud, et lapse huvidega ei ole kooskõlas piirata vanema hooldusõigust ainuüksi põhjusel, et vanemal on psüühikahäire, mis võib raskendada hooldusõiguse teostamist (Riigikohtu 30.04.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-3628, p 19). Maakohtu määrusest ei nähtu asjaolusid, mille alusel saaks kindlalt väita, et lapse isa vaimne tervis 7 takistab lapse isal täielikult hooldusõigust teostamast. Menetluses pole esitatud ühtegi eriteadmistega isiku (nt psühhiaatri või psühholoogi) arvamust, millest nähtuks isa võimetus lapse eest hoolitseda. Käesoleval juhul on asjas esitatud lapse ema kirjeldus psüühikahäire mõjust lapse isa käitumisele, lapse ema e-kirjavahetus arstidega perioodist 2015-2018, lisaks lapse isa e-kirjad, kuid nendest ei saa ringkonnakohtu hinnangul teha järeldust, et lapse isa psüühikahäire takistas tal maakohtu määruse tegemise ajal lapse hooldusõigust teostamast. Samuti jääb ebaselgeks maakohtu järeldus, mille kohaselt lapse isa ei saa iseenda elu korraldamisega hakkama. Maakohus pole selgitanud, millel selline järeldus põhineb. Tsiviilasjas nr 2-20-8763 lapse isa suhtes 17.08.2020 läbiviidud kohtupsühhiaatria ekspertiisi kohaselt ei esine lapse isal rasket psüühikahäiret, mille tõttu ta kestvalt ei suuda oma tegude tähendusest aru saada või neid juhtida. Lapse isa põeb bipolaarset meeleoluhäiret. Lapse isa saab käesoleval ajal aru oma tegudest ja ta on võimeline neid juhtima. Temal esineval häirel võib esineda lühiajalisi episoode, mil isikul on eelnimetatud võimekus alanenud, kuid eksperdi käsutuses olevate andmete põhjal temal seda esinenud ei ole. Eelnevast tulenevalt ei ole kolleegiumi hinnangul käesolevas asjas esitatud tõendeid, mille pinnalt saaks kindlalt asuda seisukohale, et lapse isa pole võimeline oma tervislikust seisundist tulenevalt lapse hooldusõigust teostama.
2. Eeltoodu ei anna aga alust maakohtu määrust tühistada. Kolleegium märgib, et materjalidest nähtub, et vanemate vahel oli enne lapse ema poolt kohtusse pöördumist hooldusõiguse osas erimeelsusi. 20.09.2019 e-kirjas on lapse isa avaldanud soovi panna laps suviti välismaale huvikooli (I kd tl 30, 32). 23.11.2019 e-kirjas on lapse isa viidanud soovile, et laps elaks välismaal (I kd tl 47-49, 52-53). Lapse ema on menetluses selgitanud, et laps on liiga noor õppimaks huvikoolis välismaal. Samuti on lapse ema vastu, et laps elaks välisriigis. Lapse vanemad on sõlminud 20.11.2019 lepingu, millega reguleerisid lapse suhtes ülalpidamiskohustuse täitmist, hooldusõigust lapse suhtes ning lapsega suhtlemiskorda. Menetluses esitatud väidetest nähtuvalt ei ole vähemalt suhtlemiskorra ja hooldusõiguse osas lepingut kokkulepitud kujul täidetud. Kompromissi läbirääkimisi on peetud ka maakohtu menetluse kestel. Ka eeltoodu kinnitab, et vanematel on hooldusõiguse osas olnud vaidlusi. Seonduvalt varahooldusega on lapse ema välja toonud, et lapse isa loobus oma ema pärandist lapse kasuks, paludes raha kande lapse kontole (I kd tl 12-13), kuid hiljem võttis selle raha siiski lapse kontolt välja (I kd 14). Lapse isa ei ole seda vaidlustanud ega ole vaielnud vastu lapse ema väitele, et raha väljavõtmine ei olnud lapse huvides.
3. Maakohtule 02.03.2020 esitatud kirjalikus seisukohas leidis lapse isa, et hooldusõigus tuleb jätta lõpetamata haridusküsimuse osas. Ülejäänud osas nõustus lapse isa lapse ema avaldusega. Kuigi määruskaebuses palus lapse isa maakohtu määruse tühistada, siis pärast määruskaebuse esitamist toimunud ärakuulamisel oli lapse isa seisukohal, et tema soovib hooldusõigust teostada haridusküsimuses. Samuti avaldas lapse isa, et ta ei ole vastu, et lapse ema otsustab vara ja tervise küsimusi, samuti elu- ja viibimiskoha üle Eesti piires. Eeltoodust järeldub, et menetluses lapse isa sisuliselt ei vaidle selle üle, et hooldusõigust teostab lapse ema, välja arvatud haridusküsimuses ja väljaspool Eestit elu- ja viibimiskoha küsimuses.
4. Riigikohtu 07.06.2011 määrusest tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11 (p 21) tuleneb, et vanemate lahuselu korral hooldusõiguse ümbervaatamisel tuleb muuta seda vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse. Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleval juhul täidetud

§ 137sätestatud tingimused hooldusõiguse lapse emale üleandmiseks.

Lapse vanemad elavad 8 lahus ning lapse ema ei soovi hooldusõigust ühiselt teostada. Lapse isa ei vaidle vastu, et valdavas osas teostab hooldusõigust lapse ema. Osas, milles isa soovib hooldusõigust säilitada (haridusküsimus ning viibimiskoht väljaspool Eestit) on vanemate vahel erimeelsusi. Pärast vanemate kooselu lõppemist on lapse hooldusõigust teostanud lapse ema. Sealjuures nähtub menetluses esitatud väidetest, et ka vanemate kooselu ajal viibis lapse isa olulise osa ajast väljaspool Eestit tööreisidel ning faktilist hooldusõigust teostas lapse ema. Lapse isa ei ole vaielnud vastu lapse ema suutlikkusele hooldusõigust teostada. Lisaks on lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja seisukoha kohaselt vanemate vahelised suhted sedavõrd halvad, et nad ühiselt ei suuda last puudutavaid olulisi asju kokku leppida. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu arvates ühise hooldusõiguse lõpetamine ja hooldusõiguse üleandmine lapse emale põhjendatud ega ole lapse huvidega vastuolus. 31. Ülaltoodust tuginedes tuleb määruskaebus jätta rahuldamata. 32. Lapse isa on viidanud, et lapse ema ei ole võimaldanud temal lapsega suhelda. Ringkonnakohus märgib, et ainuhooldusõiguse ühele vanemale üleandmine ei võta teiselt vanemalt õigust ja kohustust lapsega suhelda (

§ 143lg 1).

Suhtlemiskorra kindlaksmääramise avaldust ei ole lapse isa käesolevas asjas esitanud, mistõttu ei saa kohus käesolevas asjas suhtlemiskorra kindlaksmääramise küsimust otsustada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 33. Arvestades, et tegemist on lapse hooldusõigust puudutava vaidlusega, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda, välja arvatud lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lg 1, lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu 9