) § 35 mõttes. Maakohus viitas
Viivisemäär, mis ületab seadusjärgset määra rohkem kui kolm korda, ei kajasta kohast proportsiooni seaduses sätestatud viivisemäära suhtes ja on tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Ebaproportsionaalselt suure viivise määramine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus sissenõutavaks muutunud viivise nõude võlaõigusseaduse (
) § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäära järgi (8% aastas). Maakohus mõistis põhivõlalt 1796,76 eurot perioodi 17.04.2020 – 17.11.2021 eest välja viivise 228, 13 eurot ja edasi viivise seadusjärgses määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte suuremas ulatuses kui põhivõlg. Ülejäänud osas rahuldas maakohus hageja nõude. Apellatsioonkaebus 4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud palus hageja jätta täies ulatuses kostja kanda. Vaidlusalune leping on
Tarbijalt ei või
lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda
Riigikohus on
lg 1 tõlgendamisel leidnud, et
lg 1 esimene lause viitab ka
See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad
lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Hagejal on seega õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (RKTKo nr 3-2-1-120-08, p 12). Lepingu põhitingimuste kohaselt on intressimäär 30,00% aastas. Lepingu tingimuste p 5.3 sätestab, et juhul, kui laenusaaja ei soorita mistahes maksmisele kuuluvaid makseid tähtaegselt, 3
lg 1 ja
lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana ette nähtud, siis ei saa sellist viivise kokkulepet pidada
lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja
Maakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 ei ole asjas kohaldatav, kuna tegemist ei olnud tarbijakrediidilepingust tuleneva vaidlusega. Kuna tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga ja intressimäära suurus määrab ära viivise suuruse, on võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingule kohalduvates sätetes (
2 lg 1, § 406 lg 1 ja § 415 lg 1) reguleeritud tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir. Kostja on sõlminud 27.08.2018 lepingu krediidikulukuse määraga 54,73% aastas ja 23.11.2018 lepingu lisa krediidikulukuse määraga 36,21% aastas. Alates 31.05.2018 Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 19,97% (19,97% x 3 = 59,91%). Eeltoodust tulenevalt ei ületanud lepingu sõlmimise hetkel krediidikulukuse määr Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda (19,97% < 59,91%). Seega ei ületa krediidikulukuse määr lubatavat määra. Seetõttu ei ole viivisemäär, mis on võrdne samas tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimääraga,
Vastus apellatsioonkaebusele
lg 1 kohaldamisel.
lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda
lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.
lg 1 esimeses lauses sisalduv viide
Seega on kooskõlas seadusega ja Riigikohtu praktikaga (RKTKo nr 3-2-1-120-08, p 12) apellandi seisukoht, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad
lg-s 1 ja
lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. 8. Praegusel juhul ei ole ka krediidi kulukuse määra suuruse tõttu tarbijakrediidileping tühine
Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt välja mõista viivis 855,06 eurot ja alates 18.11.2021 määraga 30%, kuid tingimusel, et viivis (sh võttes arvesse otsusega juba välja mõistetud summat) ei ületaks põhivõla summat. 9. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega jäävad ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1 alusel). Vastavalt TsMS § 174 lg 3 määrab ringkonnakohus kindlaks väljamõistetavad menetluskulud apellatsiooniastmes. Hageja on palunud välja mõista menetluskuludena riigilõivu 200 eurot ja esindajatasu 180 eurot (sisaldab käibemaksu). Hageja on selgitanud, et tal kulus apellatsioonkaebuse koostamiseks ja esitamiseks 1,5 tundi. Hageja tunnihind on seega 100 eurot, koos käibemaksuga 120 eurot. Kostja hageja menetluskulude taotlusele vastuväiteid ei esitanud. Arvestades apellatsioonkaebuse sisu ning mahtu peab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse koostamise ja edastamise ajakulu 1,5 h ulatuses vajalikuks ja põhjendatuks. Tunnihind 100 eurot, millele lisandub käibemaks, on asjaolusid arvestades mõistlik. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele hageja kasuks apellatsioonimenetluse menetluskulu 200 + 180 = 380 eurot. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist
MS § 178 lg 1 ja 2 järgi saab menetluskulude jaotust ja väljamõistetavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati ja menetluskulud välja mõisteti, kui hüvitatavate menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.