KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 8.07.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-13192 Kohtuasi XX avaldus lapse

) § 137 lg 1 järgi, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

§ 137

lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Seega on ühise hooldusõiguse lõpetamise üle otsustamine kohtu kaalutlusotsus ning kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda üksnes juhul, kui alama astme kohus on väljunud kaalumispiiridest, kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. 27. Maakohus on

§ 137

lg-le 1 viidates leidnud, et alused vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks puuduvad, samas on maakohus pidanud põhjendatuks emale ainuotsustusõiguse andmist lapsega reisimise osas. Maakohus viitas määruses

§-le 137, kuid maakohtu määruse resolutsioonist ja põhjendustest nähtuvalt on maakohus andnud

§ 119alusel emale üksnes lapsega reisimise osas ainuotsustusõiguse.

Iseenesest ei pea kohus vanemate lahkarvamuste korral tingimata vanemate ühist hooldusõigust

§ 137

alusel lõpetama ning kohus võib vanema taotlusel ka

§ 119

esimese lause alusel anda ühele vanemale otsustusõiguse last puudutavas olulises küsimuses. Siiski tuleb kohtul arvestada nende nõuete eripära. 28. Vanemale otsustusõiguse andmise nõue (

§ 119

) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (

§ 137

) on alternatiivsed nõuded, mistõttu saab kohus lahendada avalduse kas

§ 119või § 137 alusel, kuid mitte mõlema sätte alusel korraga.

Otsustusõiguse saamiseks (

§ 119

) saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses lõpetada. Seevastu on ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise (

§ 137

lg 1) avalduse eesmärk üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse. Kohus ei ole

§-de 119 või 137 kohaldamise üle otsustamisel seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga ning kohaldab ise õigust, kuid peab menetlusosalistega õiguslikku kvalifikatsiooni arutama ja andma menetlusosalistele võimaluse avaldada selle kohta arvamust (vt Riigikohtu 25.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 13 ja 12.02.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 25). 29. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ema 23.08.2021 avalduses ja selle 2.09.2021 ja 17.09.2021 täpsustustes esitatud taotlusi ja hooldusõiguses muudatuste tegemise vajaduse põhistusi arvestades kahtlust, et ema soovib kestvaid muudatusi vanemate ühises hooldusõiguses. Ema avaldusest ja selle täpsustustest nähtub soov saada võimalus otsustada edaspidi üksi kõigi tulevikus tekkida võivate lapse reisimist puudutavate küsimuste üle, mitte lahendada üks konkreetne lapse reisimist puudutav aktuaalne küsimus. Seega taotleb ema ühise hooldusõiguse (osalist) lõpetamist lapse viibimiskoha osas ja ainuhooldusõiguse (osalist) üleandmist emale

§ 137tähenduses.

6 2-21-13192 (III)

1. Maakohus leidis, et hooldusõiguse lõpetamiseks alust andvaid asjaolusid ei esine. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta üksnes hooldusõiguse täieliku lõpetamise ja emale üleandmise taotluse osas. Selles osas märgib ringkonnakohus vastuseks määruskaebusele järgmist.
2. Erinevalt määruskaebuses väidetust ei anna tsiviilasja materjalid alust järelduseks, et lapse isa ei soovi lapse elust ega lapsega seotud otsustustest osa võtta. Vastupidi, isa 17.10.2021 esitatud SMS-ide vahendusel toimunud vanemate vahelisest kirjavahetusest (tõlked tl 43–44) nähtub isa soov lapsega suhelda ja tema elus osaleda. Samuti on lapse isa maakohtus 8.12.2021 toimunud ärakuulamisel (vt ärakuulamise protokoll tl 79 pöördel, ajamärk 00:06:05) kinnitanud, et soovib osa võtta lapse elust ning lapse tervise, hariduse ja elukoha küsimuste üle otsustada. Lapse isa ongi tulnud Eestisse selleks, et lapsega kohtuda.
3. Vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada tuleb võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus. Kui lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest hoolitseda, ei ole põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on hädavajalik. Sellises olukorras tuleb eelistada hooldusõiguse või otsustusõiguse reguleerimist kohtus selliselt, et see tagaks võimalikult suures ulatuses lapsele võimaluse saada isiklikku hoolitsust võrdselt mõlemalt vanemalt, toetades ja säilitades seeläbi ka vanemate lahuselu korral lapse suhet mõlema vanemaga (vt Riigikohtu 19.02.2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-15686, p 18; 19.05.2021 määrus tsiviilasjas nr 2-20-1708, p 19; 5.01.2022 määrus tsiviilasjas nr 2-21-233, p 15). Ringkonnakohtu hinnangul ei anna vanemate vahelised erimeelsused lapsega reisimise üle alust ühise hooldusõiguse täielikuks lõpetamiseks ega emale üleandmiseks.
4. Alust vastupidiseks järelduseks ei anna ka määruskaebuse väide, mille kohaselt on maakohus jätnud tähelepanuta ema avaldust toetava Tallinna linna seisukoha. See, et maakohus ei pidanud avalduse täielikku rahuldamist võimalikuks, ei tähenda, et kohus oleks jätnud Tallinna linna avaldust toetava seisukohaga arvestamata. Kohus kujundab oma siseveendumuse asja lahendamisel kõiki asjaolusid ja tõendeid arvestades. Maakohus ei pea ega saagi asja lahendamisel kõigi seisukohtadega täies ulatuses nõustuda. Sellest ega asjaolust, et maakohus määruse põhjendavas osas ei kajastanud Tallinna linna seisukohti, ei saa järeldada, et kohus on jätnud seisukohaga arvestamata.
5. Ülalmärgitud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et maakohtu määrus on põhjendatud osas, milles maakohus leidis, et avaldus tuleb selles sisalduva esimese alternatiivina esitatud taotluse (s.o hooldusõiguse lõpetamine ja täielikult emale üleandmine) osas jätta rahuldamata.
6. Järgnevalt annab ringkonnakohus hinnangu määruskaebuse väidetele, mis puudutavad emale lapsega reisimise osas ainuotsustusõiguse andmist Euroopa Liidu piires. (IV)
7. Ringkonnakohus selgitas eelnevalt

§ 119ja § 137 erinevusi.

Arvestades, et vanemad elavad lahus ja eri riikides (isa Saksamaal, ema Eestis) ning ema soovib teise alternatiivina esitatud nõudena ühise hooldusõiguse lõpetamist lapse viibimiskoha osas, saanuks maakohus

§ 137

lg 2 p 2 järgi keelduda ühist hooldusõigust lõpetamast üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanematest ainuhooldusõiguse andmine ei oleks olnud kooskõlas lapse huvidega. Vanemad ei ole toonud esile asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et vanemate ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine lapsega reisimise küsimuses oleks lapse huvidega vastuolus. Kuigi eelduslikult on lapse parimates huvides see, et tal on kaks 7 2-21-13192 hooldusõiguslikku vanemat, kes otsustavad üksmeelselt lapse elu puudutavaid olulisi küsimusi, on vanemate erimeelsuste korral põhjendatud nende ühine hooldusõigus lõpetada, kui need takistavad vanematel last puudutavaid otsuseid vastu võtta ja lapse elu korraldada. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitavad nii kohtule esitatud menetlusdokumentide sisu kui ka vanemate vaheline kirjavahetus, et vanemad ei suuda üksmeelselt otsustada lapsega reisimist puudutavaid küsimusi. Seda ei saa pidada lapse huvidega kooskõlas olevaks. Seetõttu leidis maakohus mh materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ekslikult, et alused ühise hooldusõiguse lõpetamiseks puuduvad ja erimeelsused lapsega reisimise üle ei ole põhjuseks lõpetada selles osas vanemate ühist hooldusõigust.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud piirata ema otsustusõigust lapsega reisimisel Euroopa Liidu liikmesriikidega. Ringkonnakohus, nõustudes selles osas määruskaebuse väidetega, leiab samuti, et sõltumata reisi sihtriigist lasuks lapse emal kohustus tagada lapse heaolu ja arvestada reisiotsuse tegemisel lapse tervise tagamiseks koroonaviiruse levikuga ning juhul, kui reisimine osutub koroonaviiruse levikut arvestades võimalikuks, võtta tarvitusele vajalikud abinõud viiruse leviku tõkestamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole alust kahelda selles, et ema teeb lapse heaolu ja tervise jaoks vajaliku. Öeldut arvestades ei olnud ringkonnakohtu hinnangul alust piirata ema otsustusõigust lapsega reisimisel Euroopa Liidu territooriumiga, lähtudes sellest, kuidas võivad erinevad riigid käituda pandeemia tingimustes.
2. Ringkonnakohus ei pea ema otsustusõiguse piiramist Euroopa Liidu riikidega lapsega reisimisel põhjendatuks ka seetõttu, et lapsel on Valgevene kodakondsus ning lapse vanaema (s.o ema ema) ja teised emapoolsed sugulased, elavad Valgevenes. Ema on menetluses avaldanud, et nii ema kui ka laps soovivad külastada Valgevenes elavat ema/vanaema, ent reisimiseks vajaliku isa nõusoleku puudumise tõttu ei saa laps Valgevenesse sõita. Ringkonnakohtu hinnangul on lapse huvides, et tal tekiks side ka teise riigiga, mille kodakondsus tal on (s.o Valgevene) ning ta saaks veeta aega ka Valgevenes elava vanaema ja teiste emapoolsete sugulastega. Neil põhjendustel peab ringkonnakohus põhjendatuks mitte piirata emale antud ainuotsustusõigust lapsega reisimisel. Reisimist puudutada võivate võimalike riikidevaheliste või muude piirangute tõttu võib olla vajalik reisimine Valgevenesse ja sealt tagasi Eestisse läbi kolmandate, Euroopa Liitu mitte kuuluvate riikide. Seetõttu ei ole alust piirata ema otsustusõigust lapsega reisimisel üksnes Euroopa Liidu riikide ja Valgevenega. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et esineks alus isa kartuseks, et ema sõidaks lapsega alaliselt Valgevenesse elama. Siiski rõhutab ringkonnakohus, et maakohtu määruse resolutsiooni p-i 2 (määrus on selles osas jõustunud) kohaselt on emal ainuotsustusõigus lapse elukoha määramiseks üksnes Eesti Vabariigi piires. See tähendab muuhulgas, et ema ei tohi ilma isa nõusolekuta viia lapse elukohta Valgevenesse.
3. Vaatamata eeltoodule peab ringkonnakohus ka avalduse teise alternatiivina esitatud nõuet (s.o lapse viibimiskoha osas ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja emale üleandmiseks) põhjendatuks üksnes osaliselt.
4. Viibimiskoha määramise õigus hõlmab ka selle otsustamist, kuhu laps reisib (vt Riigikohtu 7.06.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p 19). Asja materjalidest nähtuvalt on vanematel lapse viibimiskoha määramise osas erimeelsused lapsega reisimise üle otsustamisel. Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks lõpetada vanemate ühine hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas osaliselt, s.o üksnes lapsega reisimist puudutavas osas.

§ 137

lg 3 järgi lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamisel hooldusõigust ühele vanematest andes eelkõige lapse huvidest, arvestades mh kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumust lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud tagada lapsega koos elavale emale see, et ta saab lahus elava vanemaga erimeelsuste puhul korraldada lapsega reisimist puudutavaid küsimusi. Arvestada tuleb aga vanemate vahel tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx 8 2-21-13192 kompromissi korras sõlmitud ja 18.06.2020 määrusega kinnitatud suhtlemiskorraga. Vastasel korral muudaks emale taotletud viisil lapse viibimiskoha osas täielikult ainuotsustusõiguse üleandmine suhtluskorra täitmise vähemalt osaliselt võimatuks. Seetõttu on põhjendatud vanemate ühine hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas lõpetada lapsega reisimist puudutavas osas osaliselt selliselt, et lapse viibimiskoha määramise ainuhooldusõigus antakse emale osas, mis puudutab lapse viibimiskohta reisimise ajal, mil laps ei viibi Harju Maakohtu 8.12.2020 määruse järgi tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx isa juures. Sõltumata sellest, kas isa suhtluskorda järgib või mitte, peavad selles toodud õigused isale jääma.

1. Ringkonnakohus leiab, et määratud viisil lapse emale ainuhooldusõiguse andmine lapsega reisimise küsimuses ei piira liigselt lapse isa õigusi, arvestades seejuures, et ka lapse isale on Harju Maakohtu 8.12.2020 määruse p-i 1.
2. kohaselt tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx antud õigus alates lapse 6-aastaseks saamisest üks kord igas kvartalis, kvartali viimasel nädalal, võtta laps pühapäeva lõunast kuni järgmise pühapäeva lõunani endaga kaasa Saksamaale, kus laps elab isa elukohas või turismireisile samaks ajaks. Isa soov teada, kus laps on ja kas lapsega on kõik korras, on tagatud läbi tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx sõlmitud suhtluskorra täitmise, mille punkti 1.8 kohaselt kohustub lapse ema mh lapsega reisimisel isa teavitama lapsega reisimise ajast ja viibimiskoha aadressist.
3. Eeltoodud põhjendustel peab ringkonnakohus määruskaebust osaliselt põhjendatuks. Seda arvestades ei ole ülejäänud määruskaebuse väited asjakohased. (V)
4. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu, mis jäi riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 172 lg 1 esimese lause järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluse kulud. Vanemad ja Tallinna linn kannavad oma menetluskulud ise. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäävad riigi kanda.
5. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse praeguse määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Indrek Soots 9