lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõttest süüteo toimepanemises õigeks mõista. 5.7 Isegi kui möönda Egon Õnne poolt kannatanu suhtes vägivalla kasutamist, ei ole KarS §-s 114 lg 1 p 1 koosseisutunnusena ettenähtud piinav teoviis käesoleval juhul objektiivselt tuvastatav. Tõendatud ei ole peale 16.06.2020.a Q kolmel korral rindkeresse löömise süüdistatavapoolsed muud vägivallateod kannatanu suhtes, löömise järel Q liikus ja tegutses aktiivselt ning läks vabatahtlikult Egon Õnne elukohta edasi alkoholi tarvitama. Süüdistatav selgitas, et nad jätkasid joomist ja see joomine tuimestas kannatanu valu. Kahtlemata alkohol mõjutab valutundlikkust, see üldreeglina väheneb. Põhjuslik seos ei sõltu asjaolust, kas tagajärg saabus vahetult pärast tegu või pikema ajavahemiku möödumisel. Seejuures tuleb aga analüüsida subjektiivse koosseisuga seonduvat, kuivõrd süüdistatava tahtlus peab esinema ka põhjusliku seose osas, s.o käesoleval juhul Egon Õnne süüditunnistamiseks Q tahtlikus tapmises järgi tuleb kindlaks teha, et süüdistatav kujutas üldjoontes ette kausaalahela kulgu. Leian, et tuvastatud asjaoludest seda Egon Õnne puhul järeldada ei saa. 5.8 Maakohus viitas subjektiivse koosseisuga seonduvalt tunnistaja W ütlustele, jättes tähelepanuta, et tunnistaja ütlustest nähtuvalt oli tal pikemat aega psühhoos ja skisofreenia ning ta oli 2 kuud hullumajas ning ei mäleta sündmusi. Seejärel avaldati kohtuistungil 18.05.2021.a tema kohtueelses menetluses antud ütlused (kd 2 lk 112) ning kohus tugines kriminaalmenetluse seadust oluliselt rikkudes otsuse tegemisel kohtueelses menetluses antud ütlustele. Isegi kui möönda, et Egon Õnne ise teatud osas neist ütlustest nähtuvat suhtlust Wga kinnitas, ei saa sellest süüdistatava tahtluse kohta mingeid järeldusi teha. Nimetatud 6 vestluses olevat Egon Õnne rääkinud, et tema teine sõber on suremas, kuid on lootust, et Egon Õnne X tapmise eest karistada ei saa, sest tunnistajat (s.o Q) siis enam pole. Kui Egon Õnne oleks tõepoolest soovinud tunnistaja kõrvaldada, oleks tal võimalik olnud mitme päeva jooksul seda, jutuajamises W-ga ta üksnes kirjeldas ja hindas olukorda. Käesoleval juhul ei saa süüdistatava vastutust jaatada ka temale inkrimineeritava KarS § 113 ja KarS 114 subjektiivse külje puudumise tõttu. Tuvastatud ei ole ühtegi asjaolu, millest võiks järeldada, et Egon Õnnel oli tahtlus Q surma põhjustamiseks. 5.9 Tuleks kaaluda, kas mõni Egon Õnne tegudest võis põhjustada või soodustada kannatanu surma saabumist ning kas oleks alust jaatada süüdistatava teo vastavust KarS § 118 lg 1 p 7 või KarS § 118 lg 1 p 1 ja 7 koosseisule. Käesoleval juhul ei esine selliseid asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et Egon Õnne oleks pidanud ette nägema kausaalahela kulgu ja oma tegevuse tagajärjena Q surma saabumist. Ei ole võimalik tuvastada, et Egon Õnne on objektiivselt pannud toime sellise vägivallateo, mis põhjustas kannatanule süüdistuses kirjeldatud tervisekahjustused ja tema surma. Mitte ühestki tõendist ei nähtu, et Egon Õnne oleks pärast Q kolmel korral löömist 16.06.2020.a Kangru alevikus XXX asuvas korteris tekitanud kannatanule tervisekahjustusi KarS § 121 lg 1 esimese alternatiivi mõttes. Samuti ei nähtu kriminaalasjas kogutud tõenditest ega tuvastatud asjaoludest, et süüdistatava tahtlus oli just sellisele teole suunatud. Käesolevas asjas ei ole tuvastatav selline tõenditest järelduv asjaolude kogum, mis võiks olla aluseks Egon Õnne süüditunnistamisel Q surma põhjustamises, mistõttu tuleks ta nimetatud süüdistuses õigeks mõista. 5.10 Egon Õnne teos võib olla KarS § 124 lg 1 koosseis, mille kohaselt teadvalt eluohtlikus seisundis olevale inimesele abi andmata jätmise eest õnnetuse või üldise ohu korral, kui abi andmine oleks olnud võimalik ilma abistajat ennast ohtu seadmata, – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Samuti võib Egon Õnne 16.06.2020.a teos olla KarS § 121 lg 2 p 3 koosseis, mille kohaselt teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest korduvalt. –karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. Nimetatud kuritegude koosseisulised asjaolud nähtuvad Egon Õnnele esitatud süüdistusest. 5.11 Egon Õnne süü suurusega seonduvalt tuleb kõigepealt silmas pidada, et kõigi vigastuste kavatsetult ja otsese tahtlusega põhjustamine süüdistatava poolt ei ole tõendatud, mistõttu ei ole alust lugeda süüdistatava vägivallategusid eriliselt intensiivseks ja süüd keskmisest oluliselt suuremaks. Käesoleval juhul ei ole tuvastatavad süüdistatavale inkrimineeritava teo eriliselt taunitavad asjaolud, mis võiksid omada tähendust karistuse mõistmisel ja mis ei ole hinnatavad koosseisuliste asjaoludena üldiselt. Maakohus ei ole põhjendamatult arvestanud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Egon Õnne on avaldanud kahetsust toimepandu osas kohtueelses menetluses ja kohtus. 5.12 Egon Õnne poolt oma süü tunnistamine eriti märkimisväärne, kuivõrd kohtuotsus rajaneb suures osas tema ütlustel. Egon Õnne on ilustamata ja detailselt oma tegusid kirjeldanud, vaatamata sellele, et tema ütlustest nähtuvad üksikasjad ilmselgelt teda paremas valguses näidata ei saa. See iseloomustab kindlasti süüdistatava suhtumist ning peaks olulisel määral ka mõjutama mõistetavat karistust. Karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes kohus tuvastanud ei ole. Egon Õnne on kinnipidamiskohas käitunud korrektselt ja alustanud rehabiliteerivaid tegevusi. Eeltoodud asjaolusid arvestades tuleks mõista Egon Õnnele kergem karistus. 7 PROKURÖRI SEISUKOHT:
Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Apellatsioonides ei ole kajastatud tõendeid mida maakohus oleks jätnud tähelepanuta. Asjaolu, et kaitsja ja süüdistatav ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud või kõiki asjaolusid arvestanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et
lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel
lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). 7.2 Kohtukolleegium leiab, et maakohus on tõendeid hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendatud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 7.3 Kaitsja ja süüdistatava väited ei juhi tähelepanu mitte ühelegi maakohtu õiguslikule või faktilisele seisukohale, mille ümberhindamine apellatsioonimenetluses võiks vajalikuks osutuda. Maakohus on kõiki oma seisukohti põhjalikult põhjendanud, need põhjendused hõlmavad kõiki süüteo koosseisu seisukohast olulisi asjaolusid. Maakohtu põhjendused vastavad väljakujunenud kohtupraktikale, mida ringkonnakohus ei pea otstarbekaks revideerima asuda. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid
lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 11 8. Esitatud apellatsioonides palub süüdistatav ja kaitsja kvalifitseerida süüdistatava poolt toimepandu X suhtes KarS § 118 lg 1 p 1, 7 järgi. Q osas palub süüdistatav end õigeks mõista, kuna ta ei ole kannatanut tapnud. Kaitsja asub seisukohale, et Q suhtes toimepandu osas tuleks süüdistatava tegu kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p 3 ja KarS § 124 lg 1 järgi. 8.1 Apellandid asuvad seisukohale, et uuritud tõendite kogum ei kinnita süüdistatava süüd temale inkrimineeritud kuriteos. Kinnitust ei ole leidnud kõigi süüdistuses märgitud vigastuste põhjustamine süüdistatava poolt kannatanutele X-le ja Q-le. Puudub põhjuslik seos süüdistatava tegevuse ja kannatanu Q surma vahel ning puudub ka süüdistatava tahtlus kannatanute X ja Q surma osas. 8.2 Kolleegiumil tuleb kõigepealt märkida, et isikuliste tõendite kohtuliku uurimise põhimeetodiks on ristküsitlus. Ristküsitluse puhul toimub tõendina kasutatavate ütluste saamine kohtus põhiliselt kohtumenetluse poolte ühise ja teineteise tõendiallikaid pidevalt ja aktiivselt kontrolliva tegevuse tulemina (vt nr RKKo nr 3-1-1-52-06, p 7). Seega süüdistatava etteheide, et prokurör ristküsitles teda pidevalt ja aktiivselt, mistõttu tegi vigu, on ainetu. 8.3 Kohtupraktika kohaselt on usaldusväärsuse hindamise kriteeriumiteks, kas ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlustes on lahknevusi kannatanu ja tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega ning kas ütlused on eluliselt usutavad (vt RKKKo nr 3-1-1-10-17, p 8). Vastuseks apellatsioonide etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud süüdistatava Ego Õnne ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Seejuures ei ole maakohus tunnistanud süüdistatava ütlusi tervikuna ebausaldusväärseks, vaid osaliselt, mistõttu kaitsja poolt märgitu, et maakohus ei oleks justkui üldse süüdistatava ütlustega arvestanud on ainetu ja ei vasta tõele. 8.3.1 Maakohus on üheselt asunud seisukohale, et süüdistatava Egon Õnne ütlused ei ole osaliselt usaldusväärsed ja seda osas, milles vastuolud kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. Maakohus on oma sellist seisukohta veenvalt põhjendanud ning toonud välja ka konkreetsed vastuolud. Lisaks on maakohus asunud seisukohale, et süüdistatava ütlused ei ole eluliselt usutavad ning ka elulist usutavust on maakohus veenvalt põhjendanud. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks, mingeid argumente süüdistatava apellatsioonis esitatud ei ole. 8.3.2 Maakohus asus üheselt seisukohale, et süüdistatava ütlused, et lõi kannatanut Q mõnel korral rindkerre ja kannatanu X rindkerel ainult seisis, ei ole usutavad ning ei riimu teiste tõenditega. Kolleegium nõustub sellise maakohtu seisukohaga. Maakohtu järeldused tõendi, s.o süüdistatava ütluste ebausaldusväärsuse hindamise osas on loogilised ja jälgitavad ning ei ole vastuolus Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohtadega isikulise tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel. Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks ta ei pea süüdistatava selliseid ütlusi usutavaks ning on põhjendanud, miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate teiste tunnistajate ütlused ja kogutud muud tõendid kogumis usaldusväärsemateks süüdistatava Egon Õnne poolt antud erinevatest ütlustest. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile ning maakohus ongi kõrvutanud ja analüüsinud süüdistatava ütlusi koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Antud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellantide etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just süüdistatava ütlusi ja esitatud versiooni. Kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid just süüdistatava Egon Õnne versiooni, et ta ei ole kannatanute X ja 12 Q suhtes intensiivset vägivalda tarvitanud ja ei ole tekitanud süüdistuses märgitud vigastusi ning hoopis keegi teine isik võis kannatanule Q-le tekitada süüdistuses märgitud vigastused. Maakohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatava ütlusi tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Maakohus on üheselt näidanud ära tõendid, millega on lugenud tõsikindlalt tõendatuks, et süüdistuses märgitud vigastused tekitas kannatanutele X-le ja Q-le süüdistatav Egon Õnne ning põhjustades tekitatud vigastustega kannatanute surma. 8.3.3 Kokkuvõtvalt kaitsja toodud põhjendustega süüdistatava Egon Õnne ütluste usutavusega ja usaldusväärsusega ei saa nõustuda, kuna kaitsja viitab neile valikuliselt, kuid jätab tähelepanuta maakohtu põhjendused kogumis. Kaitsja jätab mugavalt apellatsioonis märkimata, et maakohtu istungil avaldati süüdistatava Egon Õnne kohtueelsel uurimisel antud ütlused korduvalt ja seda just usaldusväärsuse kontrollimiseks, kuna süüdistatava kohtuistungil antud ütlused lahknesid kohtueelsel uurimisel antud ütlustest. Süüdistatava Egon Õnne ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, on maakohus hinnanud
lg 2 kohaselt kogumis teiste tõenditega, sh tunnistajate ütlustega oma siseveendumuse kohaselt. Seejuures on maakohus järginud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1131-13 p 11-14 märgitud seisukohti. 8.3.4 Kaitsja jätab tähelepanuta, et süüdistatav eitas igasuguse vägivalla tarvitamist kannatanu X suhtes ning tunnistab ainult rindkerel seismist. Seega saab tulenevalt ekspertiisiaktist väita üheselt, et süüdistatav Egon Õnne kasutas kannatanu X suhtes vägivalda tunduvalt intensiivsemalt kui ta seda tunnistas. Kaitsja jätab tähelepanuta ka selle, et maakohus on analüüsinud põhjalikult süüdistatava versiooni, et kannatanu kukkus vastu kapi nurka ja lõi end tugevasti ära ning andnud sellega ka vastuse juba apellatsioonis esitatule. Maakohtuga saab üheselt nõustuda, et kuna vigastused asusid kannatanul erinevates peapiirkondades, ei saanud need tekkida otsmikuga ühel korral vastu kappi kukkudes, nagu väitis süüdistatav. Seega maakohtu järeldus, et selline süüdistatava versioon ei ole eluliselt usutav ja on ümberlükatud teiste tõenditega on õige. 8.3.5 Apellant ei arvesta kehtivat kohtupraktikat, mille kohaselt on senises praktikas põhimõtteliselt aktsepteeritud tõendina kategoorilise eksperdiarvamuse kõrval ka tõenäolikku arvamust (vt nt RKKKo nr 3-1-1-63-08). Kehtivast kriminaalmenetlusõigusest ei tulene nõuet, et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust, mistõttu oli maakohus õigustatud kriminaalasja lahendamisel tuginema ka tõenäolikus vormis antud eksperdiarvamusele. Seega kaitsja seisukoht, et eksperdi arvamus ei ole kategooriline, jääb tagajärjetuks.
10.1 Apellantide apellatsioone läbiv väide, et kannatanu võis tappa ja vägivalda tarvitada keegi teine isik, mitte süüdistatav ning kannatanu võis vigastused, mis põhjustasid surma, saada ka kukkudes, on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast tulenevalt oma olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kõik need argumendid on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt in dubio pro reo põhimõtte (
lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni (vt RKKKo nr 3-1-1-77-15). Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt antud lahendis märkinud, et oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka
Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et selline kaitseversioon ei ole tõendamist leidnud ning käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitsetees kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. Tegemist on pelgalt kaitsja ja süüdistatava oletustega, mis ei ole kriminaalmenetluses tõendiks. Seejuures süüdistatava versioon (arvamus) kuidas võisid tekkida kannatanule vigastused, ei ole kriminaalmenetluses tõendiks, kuna mitteõiguslike (sh meditsiinialaste) eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis ning käesoleval juhul on nii toimitud. 10.2 Süüdistatav on apellatsioonis leidnud, et pole kogutud piisavalt otseseid ja kaudseid tõendeid tema suhtes, mistõttu on tema süüdimõistmine Q tapmises oletuslik. Riigikohus on asunud seisukohale, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad (vt RKKKo nr 3-1-1-8-10, p-d 9-10). Kohtupraktika 15 üldistamisest lähtuva ning süüteomenetluste alases erialakirjanduses sageli korratava arusaama kohaselt võib mingi kaudne tõend, eriti kogumis asitõendiga, olla otsesest tõendist oluliselt usaldusväärsem, seda eriti juhul, mil otsene tõend lähtub isikulisest tõendiallikast. Otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, kaudse tõendi sisuks seevastu on teave, mis ei kajasta küll kuriteo tehiolu ennast, kuid võimaldab teha olulisi järeldusi sellega seotud muude asjaolude kohta. Kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse
lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis, mida maakohus käesoleval juhul ka tegi. 10.3 Maakohus on hinnanud süüdistatava süüd kinnitavaid tõendeid nende kogumis ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi ning paljude otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Lisaks nähtub maakohtu otsusest, millist täiendavat sisulist teavet tõendamiseseme asjaolude kohta on võimalik kaudsete tõendite pinnalt saada. Seejuures peab kolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-38-11, milles märgitud, et arvestades süüdistatavale inkrimineeritud kuriteoliigi eripära ja kuriteo tehiolusid ei ole asjakohane menetlejale ette heita seda, et kuriteosündmuse tõendamine on osutunud teatud kuriteosündmuse asjaolude puhul võimalikuks vaid kaudsete tõendite abil, kuivõrd see, kas konkreetse kuriteosündmuse asjaolud jäädvustuvad otseste või kaudsete tõenditena, ei sõltu alati menetleja tahtest. 10.4 Kolleegiumi ei nõustu kaitsjaga, et tuvastamata on jäänud asjaolu, millal ja mis põhjusel tekitati Q-le tervisekahjustused, mille tagajärjeks oli tema surm. Eksperdiarvamuse kohaselt tekitati parempoolse veririnna tekke põhjustanud roiete murrud maksimaalselt tundides mõõdetava ajaperioodi jooksul enne surma saabumist. Surm võis olla saabunud orienteeruvalt 3-4 päeva enne surnukeha vaatlust sündmuskohal
lg 2 alusel võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel määrata eksperdi ülekuulamise ekspertiisiakti sisu selgitamiseks või täiendamiseks ning
lg 1 kohaselt on ekspertiisiakti selgitamisel antud eksperdi ütlusel tõendi väärtus. Siinkohal tuleb aga silmas pidada, et
lg 2 alusel on eksperdi ülekuulamine võimalik üksnes kohtumenetluse poole taotlusel (vt nt RKKKo nr 3-1-1-105-16, p 42). Süüdistataval Egon Õnnel ja tema kaitsjal oli võimalik kutsuda kohtuistungile ekspert, kes saaks anda ütlusi ekspertiisiaktis märgitu kohta ning selgitada välja, kas kannatanul esines mõnda haigust/vigastust, mis võis soodustada tervisekahjustuse tekkimist. Süüdistatav ega kaitsja pole nimetatud taotlust ei kaitseaktis ega hiljem peale tõendite uurimise lõpetamist täiendavate tõendite kogumiseks esitanud, mistõttu asub kolleegium seisukohale, et ei süüdistatav ega kaitsja ise ei ole soovinud vastuseid saada, kuivõrd eksperdi ülekuulamisega oli nii süüdistataval kui ka tema kaitsjal võimalus saada igasuguseid andmeid ekspertiisiakti sisu selgitamiseks või täiendamiseks, kuid ilmselgelt oli see vastuolus valitud kaitsetaktikaga. Kolleegiumil tuleb märkida, et enda õiguste kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele ning selliseid kaitsja Viili esitatud argumente peab kolleegium otsituks. Kolleegium asub seisukohale, et antud juhul ei olnud võimatu eksperdi ütluste põhjal välja selgitada kaitseversiooni paikapidavust ning hinnata esitatud süüdistusversiooni. Apellatsioonis toodud sellekohased põhjendused ei anna kolleegiumile alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja õigeksmõistva otsuse tegemiseks, kuivõrd kriminaalasjas ei ole kogutud tõsikindlaid tõendeid, mis kinnitaksid sellist versiooni. 10.6 Asjaolu, et kannatanu Q tarvitas X korteris alkoholi ei tähenda seda, et ta tarvitas alkoholi kuni enda surma saabumiseni. Seega on tegemist pelgalt kaitsja oletusega, et kannatanu ei surnud piinaval viisil, kuna oli tarvitanud alkoholi ja alkohol tuimestas valu. Apellant jätab tähelepanuta, et eksperdiarvamuse kohaselt toksikoloogiauuringul Q surnukeha verest ja uriinist etanooli ja narkootilisi aineid ei leitud. Sellised kaitsja arutlused ja viited sellistele süüdistatava ütlustele jäävada tagajärjetuks. Eksperdiarvamusega on üheselt tõendamist leidnud, et arvesse võttes roidemurdude hulka on alust arvata, et tekitatud vigastused põhjustasid kannatanule tõsist valu. Hingamisliigutuste sooritamisel roidemurdude 17 korral valuaisting reeglina tugevneb. Kaitsja jätab tähelepanuta ka süüdistatava Egon Õnne enda ütlused, mida maakohus pidas selles osas usaldusväärseteks, et juba 17. juunil 2020 oli Q-l raske hingata, ta hädaldas ja kurtis ning valud tugevnesid 19. juunil 2020. 10.7 Kohtupraktika kohaselt on kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine
lg 1 alusel lubatud üksnes juhul, kui tunnistaja vastused erinevad oluliselt varem räägitust või kui asjaolud talle ei meenu. Tunnistaja W-le ei meenunud telefonikõne täpne sisu, mistõttu tema vastused erinesid varem räägitust. Seega avaldati ütlused usaldusväärsuse kontrollimiseks. Pärast ütluste avaldamist tunnistaja W kinnitas neid ütlusi ja selgitas, et vastuolud on tekkinud sellest, et ta lihtsalt ei mäleta (II kd, tl 114). 10.7.1 Nõustuda tuleb kolleegiumil kaitsjaga, et maakohus ei oleks saanud tunnistaja W kohtueelses menetluses antud ütlusi telefonikõne täpse sisu kohta kohtuotsuse tegemisel eelistada. Võimalust tugineda kohtuotsuses tõendina tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlustele, mis on avaldatud
lg 1 alusel, kehtiv kohtupraktika ette ei näe (vt nr RKKKo nr 3-1-1-101-15, p 27). Maakohus ei saanud tekkinud olukorras jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ja sisuliselt kohtuotsuses märkida, et ta lihtsalt eelistab kohtueelses menetluses antud ütlusi. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi
lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Kui isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajal andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (vt RKKKo nr 3-1-1-101-15, p 26). 10.7.2 Kolleegium asub seisukohal, et tunnistaja W ütlused on usaldusväärsed, kuivõrd peale ütluste avaldamist usaldusvääruse kontrollimiseks kinnitas tunnistaja, et need on küll tema ütlused, kuid ta ei mäletanud täpselt. Seega ei pidanudki tunnistaja andma mingeid erilisi selgitusi, kuna tema ütlustes diametraalset vastuolu ei olnud, vaid tunnistaja lihtsalt ei mäleta enam telefonikõne täpset sisu. Kolleegium ei saa aga maakohtu poolt viidatud kõne sisu tõsikindlalt tõendatuks lugeda, kuna kannatanu seda ei mäletanud ja sõnaselgelt kohtuistungil ei kinnitanud. 10.7.3 Kolleegiumil ei ole põhjust antud rikkumist lugeda menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks
Maakohus ei kasutanud tunnistaja W poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi kõne sisu kohta ainsate ja kaalukate tõenditena Egon Õnne süüdimõistmisel Q tapmises. Ütlustes sisalduv teave ei olnud süüdimõistva kohtuotsuse tegemise aluseks ning käsitataval juhul ei viinud maakohtu poolt tunnistaja W ütluste tõendina kasutamine ebaõige kohtulahendini. Kolleegium asub seisukohale, et samas saab tunnistaja W ütlustele tugineda osas, mis ta ristküsitlusel kinnitas, et telefonis oli süüdistatav Egon Õnne öelnud, et on kedagi ära tapnud ja on laibameri. Tapetud pidi olema väidetavalt kaks inimest (II kd, tl 109). Süüdistatav on ka ise ristküsitlusel kinnitanud helistamist ja sellise jutu rääkimist W-le. 10.8 Maakohus on üheselt näidanud ära tõendid, millega on lugenud tõsikindlalt tõendatuks, et süüdistuses märgitud vigastused tekitas kannatanu Q-le süüdistatav Egon Õnne, põhjustades tekitatud vigastustega kannatanu surma (V kd, tl 101-103). Maakohus on seda ammendavalt analüüsinud, mistõttu ei pea kolleegium vajalikus sellel küsimusel pikemalt peatuda, kuna nõustub täielikult maakohtu toodud argumentidega. Apellandid ei ole apellatsioonides viidanud ühelegi tõendile, mis maakohtu argumente ja järeldust kummutaks. 18 Nõustuda saab maakohtuga ka selles, et puuduvad igasugused kahtlused, et Egon Õnne tekitas sarnaselt X-le ka Q-le vigastusi sama mehhanismiga ja samal moel, astudes elava Q rindkerele, mis põhjustas rindkere tömp trauma roiete hulgimurdude ja parempoolse veririnnaga. Maakohus on õigustatult viidanud kuriteo toimepanemise viisile, kuivõrd sageli on erinevate kuritegude toimepanemise viis (nn modus operandi) niisuguseks kaudsete tõendite pinnalt süsteemiloovaks faktoriks, mis võimaldab lõppkokkuvõttes tõsikindlalt järeldada, et mitmed erinevad kuriteod on toime pannud sama isik. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et erinevate kuritegude toimepanemise asjaolude silmnähtaval kokkulangemisel võib sellest teha järelduse nende kuritegude toimepanemise kohta sama isiku poolt (vt RKKKo nr 3-1-1-32-05 p 8, 3-1-1-87-09 p 11). Modus operandi usaldusväärsust tõendamise moodusena kinnitab ka sarnaste juhtumite arv. Kuritegude toimepanemise sarnane viis on seejuures üldtunnustatult üheks kaudseks tõendiks, mille alusel saab täiendavalt tuvastada isiku süüküsimuse. 10.9 Kolleegium asub seisukohale, et pekstes kannatanut jõuliselt, korduvalt mitmel päeval ning astudes taas rindkerele, on ilmselgelt väliselt ohtlik tegu ning sellisel juhul on surma saabumise võimalus keskmise elukogemuse pinnalt äratuntav. Nõustuda saab maakohtuga, et Egon Õnne lahkudes sündmuskohast viina järgi, nähes Q-l verd suus ja arvates, et sisikonnas on midagi katki, kinnitab süüdistatava arusaama surma saabumisest. Kolleegium viitas juba eelnevalt, et väites mitte tahtlikust, vaid kergemeelsest käitumisest, peab olema tuvastatav toimepanija üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus, et oht elule ei realiseeru, st kannatanu ei sure. Riigikohus on varem selgitanud sedagi, et subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne ja -järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine. Lüües kannatanut korduvalt ning astudes rindkerele, mille tagajärjel tekkis verejooks ja jättes kannatanu lebama ja lahkudes vahepeal sündmuskohalt, ei kontrollinud süüdistatav Egon Õnne ilmselgelt sündmuste edasist käiku ja sellest tulenevalt möönis süüdistatav löömise mistahes tagajärgi, sh ka surma saabumist, põhjustades seetõttu kannatanu surma tahtlusega. 10.9.1 Kolleegium leiab üksmeelselt, et süüdistatava käitumisest ei nähtu midagi sellist, mille põhjal võib asuda seisukohale, et süüdistatav lootis tagajärje kujunemist vältida. Praegusel juhul ei saanud vahepeal sündmuskohalt lahkunud süüdistatav tõsimeelselt loota, et keegi juhuslikest isikutest võib osutada kannatanule abi ning muudab sellega Egon Õnne poolt vallandatud kausaalahela kulgemist. Seda enam, et süüdistatava tagasipöördumisel sündmuskohta suutis kannatanu ainult hingata ja silmi pilgutada. Süüdistatava vägivallategusid kannatanu suhtes saab pidada sedavõrd tugevaks, et see näitab tapmistahtluse olemasolu. Vähetähis ei ole asjaolu, et ekspertiisiakti kohaselt olid roiete hulgimurrud nende tekitamise ajal iseenesest eluohtlikud. Tegemist oli taas äärmusliku ründega, mis annab alust aktsepteerida tapmistahtluse olemasolu. Süüdistatava poolt rakendatud vägivald kannatanu suhtes oli sedavõrd intensiivne, et seda tuleb vältimatult käsitada elu ohustava teona KarS § 113 lg 1 mõttes. Egon Õnne tapmistahtluse poolt räägib seegi, et kannatanu ei olnud pärast tema suhtes tarvitatud vägivalda võimeline aktiivselt tegutsema. Kuigi vägivalla tarvitamist süüdistatav eitab, kinnitab ta üheselt, et Q ainult lebas ja hingas ning ei suutnud end liigutada. Sellest tulenevalt sai Egon Õnne aru, et ta tekitas kannatanule Q-le suurt valu ja tema poolt rakendatud vägivallast piisab kannatanu surma saabumiseks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistatav tegutses kannatanut kehaliselt väärkoheldes tapmistahtlusega. Tapmistahtlust kinnitab ka süüdistatava teojärgne käitumine, nähes kannatanut abitult lebamas ei osutanud süüdistatav kannatanule mingit abi. 19 11. Apellandid nõuavad sisuliselt, et maakohtu otsus peaks olema motiveeritud selliselt, et seal olevatele kohtu järeldustele puuduks võimalus esitada vastuväiteid ning otsus oleks ümberlükkamatu. Siseveendumus tähendab kohtuniku isiklikku seisukohta tõendamiseseme asjaolude suhtes, mis peab rajanema kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud tõenditel (
). Seejuures ei tule mõista
lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 kasutatud sõna veendumus selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu otsus ei tohi küll tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist (RKKKo nr 1-20-1301, p 20). Maakohtu otsus ei tugine oletustele, vaid on kooskõlas üldiste loogikareeglite ning ka kriminoloogiliste seaduspäradega ning maakohtu poolt on jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olev sündmus leidis aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendikogumist.
Apellatsioonimenetluse kulu on Egon Õnnele apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. Egon Õnne kaitsja Leelo Viil esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuotsuse analüüsiks ja nõustamiseks 90 minutit ja apellatsiooni koostamiseks 270 minutit. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 324 eurot, millele lisandub käibemaks 64,80 eurot, kokku summas 388,80 eurot. Kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest tasu hüvitamiseks on seega põhjendatud ning kuulub rahuldamisele koos käibemaksuga kokku summas 388,80 eurot. Vanalinna Advokaadibüroo kasuks tuleb välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 388,80 eurot.
lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse
lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Egon Õnne suhtes muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. 15. Eeltoodu alusel ja juhindudes
märtsi 2022.a otsuse muutmata. Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid jäävad rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 22
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.