Obsah (5)

§ 175§ 173§ 176§ 8§ 177

KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtunik Meelis Eerik Kohtujurist Maris Adamson-Särgava Määruse tegemise aeg ja koht 17.06.2022.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-13-57682 Tsiviilasi

) § 175 lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses 2 täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse.

§ 175

lg 51 sätestab, et kui kohus leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, võib ta menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja (kuni 7 aastat menetluse algatamisest), pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. 12.03.2020 ärakuulamisel pikendas kohus võlgniku kohustustest vabastamise menetlust kuni 03.10.2021. Vastavalt

§ 175

lg 2 „kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos; 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.“ Võlgnik ei ole süüdi mõistetud pankrotikuriteos. Kohus kontrollib, kas võlgnik on rikkunud menetluse kestel oma kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

§ 173sätestab võlgniku kohustused menetluse kestel.

Võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima (lg 1). Võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama (lg 3). Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tulust peab usaldusisik võlgnikule üle andma 25 protsenti. Kohus võib asjaolusid arvestades määrata sellest erineva määra (lg 4). Võlgnik ei pea usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (lg 5). Võlausaldajad xxx ja xxx paluvad kohtul jätta võlgnik kohustustest vabastamata. Kohus selgitab, et kohustustest vabastamise menetluse läbiviimine tugineb eeldusele, et võlgnik teeb kõik mõistliku endast oleneva, et menetluse kestel saaks võlausaldajate nõudeid rahuldada võimalikult suures ulatuses. Võlgnik on esitanud aruande perioodi 03.10.2020-30.09.2021 kohta, st perioodi kohta pärast kohustustest vabastamise menetluse pikendamist kohtu poolt. Kui võlgnik omas töökohta, on tema töötasu olnud vahemikus 824,69 eurot – 2050 eurot. Võlgniku poolt esitatud andmete kohaselt on võlgniku püsikulud järgmised: elukohakulu (üür, kommunaalkulud) – 314,24 eurot, toidukulu – 500 eurot ja kulu ülalpeetavatele – 600 eurot. Võlgnik on teostanud võlausaldajatele väljamakseid kogusummas 1631,36 eurot, millest pärast kohustustest vabastamise menetluse pikendamist 441,11 eurot. Kohtul ei ole põhjust kahelda võlgniku igakuiste püsikulude suuruses. Kohus peab võlgniku püsikulusid ökonoomseteks. Arvestades eeltoodut, st asjaolu, et võlgnikul on 3 alaealist ülalpeetavat (enne

1. aastat oli võlgnikul 4 alaealist ülalpeetavat) ja võlgniku igakuiseid püsikulusid, on ilmne, et võlgniku sissetulekust ei piisa võlausaldajatele suuremas mahus maksete teostamiseks. Siinjuures tuleb arvestada, et võlgnik ei pidanud tegema väljamakseid sellisest tulust, millele ei saa pöörata sissenõuet, eelkõige miinimumpalk, toetused ning kui võlgnikul on alaealisi ülalpeetavaid, siis 1/3 miinimumpalgast iga alaealise ülalpeetava kohta (täitemenetluse seadustiku § 131 ja 132). Võlgnik on menetluse kestel teinud võlausaldajatele väljamakseid võimaluste piires, kuid kohtule teadaolevaid andmeid arvestades ei ole tegu süülise rikkumisega ning võlgniku tegevus ei ole suunatud tahtlikule võlausaldajate kahjustamisele. Kohus viitab Riigikohtu seisukohale, et võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest vabastamise võimaluse ette neile, kelle majanduslik olukord on eriti raske, ja peaks lõpptulemusena võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks (RKTo lahend tsiviilasjas 3-2-1-60-13, p 10). Riigikohus on leidnud ka, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke. Samas võib võlgniku kohustuste rikkumiseks pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult vähendab või neid varjab (RKTKo 30.10.2019 lahend tsiviilasjas 2-11-24696). 3 12.03.2020 toimunud ärakuulamisel avaldas võlgnik valmisolekut tasuda võlausaldajatele 5035,94 eurot. Pärast ärakuulamist on võlgnik teinud makseid summas 441,11 eurot. Võlgnik avaldas 18.05.2021 ärakuulamisel, et ta jäi ilma oma töökohast, mistõttu ei olnud tal võimalik 12.03.2020 ärakuulamisel lubatud summat võlausaldajatele tasuda. Kohus leiab, et on ilmne, et töökaotuse korral ei olnud võlgnikul võimalik tasuda võlausaldajatele suuremas mahus võlgnevusi. Kohus on seisukohal, et võlgnik ei ole käesolevas menetluses oma sissetulekuid varjanud ega neid vähendanud. Võlgnik on edastanud kogu menetluse vältel kohtule korrapäraselt aruandeid. Kohtul puudub alus kahelda selles, et võlgnik on esitanud tõeseid andmeid enda kohta. Võlgnik on esitanud kohtule oma arveldusarve väljavõtted, millest nähtuvad detailselt võlgniku sissetulekud ja väljaminekud. Pärast seda kui võlgnik kaotas töö ei ole võlgnik olnud võimeline tasuma võlausaldajatele rohkem kui 441,11 eurot. Kohus leiab, et võlgnik on teinud võlausaldajatele väljamakseid vastavalt enda võimalustele, arvestades siinjuures, et võlgnikul oli 4 alaealist ülalpeetavat (alates
2. aastast 3 alaealist ülalpeetavat). Kohus leiab lisaks, et hoolimata võlgniku keerulisest majanduslikust olukorrast, on võlgnik teinud kõik endast oleneva võlgnevuste likvideerimiseks ning pingutanud selle nimel, et võlgnevused saaksid tasutud. Kohtu hinnangul on võlgnik kogu kohustustest vabastamise menetluse kestel teinud pingutusi ning tasunud igale võlausaldajale võlgnevusi võimaluste piires. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas 2-09-3606 31.01.2017 tehtud määruses asunud seisukohale, et ainuüksi asjaolu, et võlausaldaja hinnangul on võlgnik menetluse jooksul oma võlgnevust vähendanud ebapiisavalt, ei viita võlgniku süülisele käitumisele ega anna alust jätta teda kohustustest vabastamata, kui ta ei ole pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi rikkunud. Kohus ei ole käesolevas menetluses tuvastanud võlgniku käitumises võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud tegevust. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlgnik ei ole menetluse ajal kohustusi rikkunud sellisel määral, et see tooks kaasa kohustustest vabastamata jätmise. Kooskõlas

§ 175

lg 8 „kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse.“

§ 176

lg 1 järgi „kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud.“ Pankrotivõlausaldaja on isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist (

§ 8

lg 3).

§ 176

lg 2 sätestab, et kohustustest vabastamisel ei lõpe õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused. Vastavalt

§ 177

lg 1 ja 2 „kohus võib võlausaldaja taotlusel ühe aasta jooksul võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise määruse tegemisest selle määruse tühistada, kui selgub, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel oma kohustusi tahtlikult rikkunud ja sellega oluliselt takistanud pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist. Kohus lahendab võlausaldaja taotluse määrusega. Võlausaldaja võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse esitada üksnes juhul, kui ta sai võlgniku kohustuste rikkumisest teada alles pärast võlgniku kohustustest vabastamise määruse tegemist.“

§ 175

lg 6 kohaselt määruse peale, millega kohus on võlgniku kohustustest vabastanud või sellest keeldunud, võivad võlausaldaja ja võlgnik esitada määruskaebuse. Lõige 7 sätestab, et kohus avaldab teate võlgniku kohustustest vabastamise või vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude jaotus märkida 4 menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 172 lg 1 kohaselt hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Käesoleva menetluse menetluskulud jäävad R Ri kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik 5