Obsah (4)

§ 210§ 3892§ 298§ 294

1-18-10465 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 13. juuli 2022, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-10465 (15221000099) Kohtukoosseis Sten Lind, In

§ 210

järgi selles, et MTÜ Z on taotlenud W kaudu Y-lt toetust summas 255 000 eurot, kuid pole kasutanud seda sihtotstarbeliselt.

1. jaanuaril 2016 esitati esmased kahtlustused, sh X-le ja Q-le ning toimetati seitsme füüsilise isikuga seotud kohtades läbiotsimised.
2. aasta märtsis esitati lõplikud kahtlustused teiste hulgas Q-le, X-le ja F-le. 1 1-18-10465
3. aprillil 2018 saadeti kriminaalasja toimik prokuratuuri (23 köidet, sh 60 erinevat CD ja DVD-plaati).
4. detsembril 2018 edastas Põhja Ringkonnaprokuratuur Harju Maakohtule süüdistusakti, milles esitati süüdistus teiste hulgas X-le

§ 210lg-te 1 ja 2 järgi.

Koos süüdistusaktiga saatis prokuratuur kohtule Y avalik-õigusliku nõudeavalduse X vastu summas 125 836,40 eurot (seoses taotlusega nr 941113370674 summas 27 153,60 eurot; seoses taotlusega nr 941113370810 summas 63 000 eurot ning seoses taotlusega nr 941114370860 summas 35 682,80 eurot).

1. oktoobril 2019 andis Harju Maakohus viis süüdistatavat, sh X kohtu alla üldmenetluses. Samuti võeti menetlusse Y esitatud avalik-õiguslik nõudevaldus.
2. märtsi 2021 määrusega lõpetas Harju Maakohus kriminaalmenetluse Q, F ja X suhtes menetluse mõistliku aja möödumise tõttu.
3. aprilli 2021 määrusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu määruse ning saatis kriminaalasja samale kohtukoosseisule kohtumenetluse jätkamiseks. Ringkonnakohtu määrus jõustus
4. juunil 2021, mil Riigikohus ei võtnud süüdistatavate kaitsjate määruskaebusi menetlusse.
5. juunil 2021 määrati kriminaalasi uuesti kohtunik M. Partsi menetlusse.
6. juunil 2021 teavitas vandeadvokaadi abi Kadi Sitska kohut asjaolust, et ta ei ole enam X lepinguline kaitsja, mistõttu tuleb X-le määrata kaitsja riigi õigusabi korras.
7. juuni 2021 määrusega määrati X-le riigi õigusabi andmine ning tema kaitsjaks määrati K. Sitska.
8. juuni 2021 korraldaval istungil määrati poolte ajakava arvestades täiendavad kohtuistungid alates
9. septembrist 2021 kuni
10. aprillini
12. septembri 2021 istungile ei ilmunud Q ja F. Harju Maakohus jättis
13. septembri 2021 määrusega rahuldamata kaitsjate A. Simsoni ja T. Mällase taotlused tühistada Harju Maakohtu
14. mai 2020 määrus, millega kohus kuulutas F ja Q tagaotsitavateks ja määras nende vahistamise.
15. septembri 2021,
16. novembri 2021,
17. veebruari 2022 ja
18. veebruari 2022 istungitel viidi läbi tunnistajate ristküsitlemine.
19. veebruaril 2022 teavitas F kaitsja T. Mällas kohut asjaolust, et L & P Advokaadibüroo OÜ ja F vaheline kliendileping lõpetati. Maakohus tühistas
20. märtsi 2022 istungil varem määratud kohtuistungid kuni
21. märtsini
23. märtsil 2022 saatis kohus F-le e-kirja, millises märgiti, et ta peab kohut teavitama hiljemalt uuest lepingulisest kaitsjast
24. märtsiks
25. Kuivõrd F ei vastanud, määras maakohus
26. märtsi 2022 määrusega F-le kaitsja riigi õigusabi korras ning F kaitsjaks määrati Leelo Viil.
27. märtsi 2022 korraldaval istungil teavitas kaitsja L. Viil, et vajab aega materjalide tutvumiseks ning et aprillis määratud istungiaegadel on tal varem määratud istungid teistes kriminaalasjades. Kohus tühistas
28. aasta märtsi- ja aprillikuusse määratud istungid ning määras uued istungiajad
29. septembrist 2022 kuni
30. detsembrini
31. 2 1-18-10465 Taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 2742 lg 1 alusel
32. X kaitsja Kadi Sitska esitas
33. aprillil 2022 kohtule taotluse X suhtes kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses menetluse mõistliku aja möödumisega ning Y esitatud avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmist. Kaitsja hinnangul ei ole kriminaalasi mahukas ega juriidiliselt keerukas. Hinnanguliselt on kriminaalasjas kuue köite jagu materjale. Süüdistus on esitatud kolmele isikule kolmes episoodis, mis on seotud ühe kannatanuga F-le etteheidetav tegu (soodustuskelmus) ei liigitu oma olemuselt raskete kuritegude hulka, tegemist on II astme varavastase süüteoga. Kriminaalasjas alustati menetlust
34. juulil 2015

§ 210lg 2 tunnustel Z ehitustöödega seotud väidetavas kuriteoepisoodis.

Z episoodis, mida prokurör on kirjeldanud eriliselt töömahukana, lõpetati kriminaalmenetlus

1. aprillil
2. Kriminaalmenetluse lõpetamisel oli suur roll X-l, kes pidas koos teiste menetlusalustega ametiasutustega tihedat kirjavahetust teadvalt vale ekspertarvamuse osas. Prokuratuur on Harju Maakohtu
3. märtsi 2021 määruse peale esitatud
4. märtsi 2021 määruskaebuses leidnud, et X ei ole kriminaalmenetlusest kõrvale hoidnud – tema süül ei ole ükski kohtuistung ära jäänud, samuti ei nähtu tema tegevuses muid viiteid kohtuliku uurimise takistamisele. Samas esitas prokurör tõendamata väite, et X selline käitumine on olnud taotluslik, et lõpetada kriminaalasi kiiremini. Seetõttu on X käitumine olnud sisuliselt pahatahtlik. Tallinna Ringkonnakohus on
5. aprilli 2021 määruses prokuröri sellist seisukohta põhjendamatult jaatanud. X käitumises ei ole tuvastatud ühtegi obtstruktsionistlikku või menetlusõigusi kuritarvitavat kaitsetaktikat. Asjaolu, et teised menetlussubjektid, kes on juhtumisi tema lähikondsed, on kohtu hinnangul oma menetlusõigusi pahatahtlikult kasutanud, ei anna alust eeldada, et X sellist käitumist soosib. X-l pole ühtegi vahendit, millega ta saaks sundida või mõjutada F ja Q valima omale teistsugust kaitsetaktikat. Kaitsja hinnangul on prokuratuuri huvi kriminaalasjas lõppelahendini jõuda väike. Kriminaalasja toimik oli prokuratuuris ligi 8 kaheksa kuud (
6. aprillist 2018 kuni
7. detsembrini 2018). Prokuratuuri jaoks olulisi ja suure avaliku menetlushuviga kriminaalasju menetletakse kohtueelses menetluses nende mahukusest sõltumata ilma ajalise lõtkuta. Lisaks sai kriminaalasi kohtumenetluses seista 9 kuud ilma eelistungit määramata, ilma et prokuratuur oleks sellisele viivitusele kohtu tähelepanu pööranud. Seda, et kriminaalasjas ei ole märkimisväärset avalikku menetlushuvi, näitab ka see, et esimestel kohtu istungitel ei olnud prokurör ette valmistunud. Prokuröri arusaamatu sisuga sõnavõtud ja tõendite lubamatu esitamine tingis prokuröri taandamise. Kriminaalmenetluse lõpetamine ei kahjusta kannatanu huve, kuivõrd tal säilib võimalus esitada kahjunõue haldusmenetluse sätete alusel. Kannatanu on oma
8. märtsi 2021 määruskaebuses märkinud, et nõue oleks haldusmenetluses jõudnud ilmselt oluliselt kiiremini lõpplahendini. X suhtes on kriminaalasja menetletud ligi 7 aastat (alates
9. juulist 2015) ning ta on olnud menetluse subjekt rohkem kui 6 aastat 3 kuud (alates elukoha läbiotsimisest
10. jaanuaril 2016). Riigikohus on pidanud mõistlikku menetlusaega ületavaks näiteks 5 aastat 7 kuud ja 5 aastat 4 kuud kestnud menetlust (RK 3-1-1-53-15, p-d 9.1 ja 9.2). Kohtupraktika kohaselt tuleks 3 1-18-10465 kriminaalmenetlus mõistliku menetlustähtaja möödumisel lõpetada, kui võib eeldada, et asjas jõustunud kohtulahendini jõudmine ei ole võimalik hiljemalt kuue kuu jooksul arvestades mõistliku aja möödumist. Kriminaalasjas on pooleli tunnistajate ülekuulamine ja istungid on planeeritud kuni detsembrini
11. Kuivõrd arvestada tuleb ka võimalikku apellatsioon- ja kassatsioonimenetlust, ei ole 6 kuu jooksul jõustunud kohtulahendini jõudmine reaalne. Kaitsja hinnangul võidakse jõustunud kohtulahendini jõuda alles
12. aasta alguses või hiljemgi, s.o enam kui 8 aastat pärast X suhtes esimese avaliku menetlustoimingu teostamist. Seega intensiivistub süüdistatava X õiguste riive mõistliku menetlusaja ületamise tõttu aja jooksul pidevalt ning mitte tema tegevusest tingituna. Kaitsja hinnangul ei saa praeguseks enam kui 6 aasta pikkust menetlusaega pidada mõistlikuks, kuna X suhtes on menetlust toimetatud sisuliselt vahetult pärast temale etteheidetava süüteo toimepanemist. Veel märkis kaitsja, et Y hinnangul aeguvad avalik-õiguslikus nõudeavalduses esitatud nõuded
13. oktoobril 2023 ehk eeldatavalt enne jõustunud lahendini jõudmist. Kaitsja hinnangul on menetlus kestnud põhjendamatult ja ebamõistlikult kaua. Menetluses on olnud põhjendamatud ja pikad seisakud, mis pole olnud põhjustatud süüdistatava X tegevusest. Lõpliku kahtlustuse formuleerimine võttis aega 2 aastat 2 kuud ja süüdistuse formuleerimine 9 kuud. Kriminaalasja algatamisest kuni esimese süüdistusakti koostamiseni kulus 3 aastat 5 kuud. Menetleja on analüüsinud hulgaliselt andmekandjaid ja dokumente, kuid paljude toimingute mõte jääb arusaamatuks. Ainuüksi kuriteo majandusalane iseloom ei õigusta selle pikka menetlust. Ehkki materjalid on mõnevõrra mahukad, koosneb suurem osa köidetest formaalsetest päringutest ja nendele saadud vastustest ning andmekandjatelt leitud teabest (arvetest, pangakontode väljavõtetest). Menetluse ebamõistlik pikkus tingib selle, et menetlusaluse isiku saatus on pikka aega lahtine, ta peab taluma kriminaalmenetlusega kaasnevaid piiranguid pika aja vältel (menetlustoimingutes osalemine, kohtuistungitest osavõtt, meedia- ja avalikkuse kõrgendatud tähelepanu, raskused töökoha leidmisel jne). See, et X nõustub kriminaalmenetluse lõpetamisega KrMS 274² alusel, ei tähenda, et ta ennast temale esitatud süüdistuses süüdi tunnistaks. See on X kaalutletud otsus – kriminaalmenetlus on häirinud tema igapäevast elu sedavõrd intensiivselt, et naasmine rahulikku igapäevaellu kaalub üles õiguse lõpliku väljaselgitamise. Kaitsja leidis, et X osas on kohtuasja menetlemine jõudnud staadiumisse, kus mõistlik menetlusaeg on ületatud. On ebamõistlik, kui isiku jaoks, kes ei takista menetluse läbiviimist, on menetlus ise koormavam kui eeldatav lõppkaristus. Kaitsja leidis, et täidetud on kõik kriteeriumid, et lugeda menetlusaeg ebamõistlikuks ning X õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistlikul aja jooksul ei ole võimalik heastada muul viisil kui menetluse lõpetamisega KrMS § 2742 alusel. Karistuse kergendamise või kahju heastamise vaagimine tuleb kõne alla olukorras, kus kõige mahukam menetlusosa ehk kohtulik uurimine ning kohtuvaidlus esimese astme kohtus on läbitud. Praeguses asjas ei ole see etapp täielikult läbitud. Seega ei ole asjakohane menetluse praeguses etapis analüüsida süüdistatava karistuse kergendamist. 4 1-18-10465
14. Harju Maakohtu
15. aprilli 2022 istungil vaidles prokurör kaitsja taotlusele vastu. Prokurör märkis, et ta jääb nende argumentide juurde, mis ta esitas määruskaebemenetluses ringkonnakohtule eelmisel korral, kui esitati taotlus menetluse lõpetamiseks. Prokuröri sõnul ei ole kriminaalasjas mitte 6, nagu väitis kaitsja, vaid 17 köite jagu materjale. Prokurör ei nõustunud väitega, et X-l ei ole võimalik mõjutada seda, et tema lähikondsed ei võta osa kohtumenetlusest. Süüdistatavate tegevus – kaks neist hoiavad menetlusest kõrvale ja X, kelle vastu on esitatud avalik-õiguslik nõue, käib kohusetundlikult kohal – on kooskõlastatud ja läbi arutatud. Kogenud menetlejatele ja kohtumenetluse pooltele on arusaadav, et selle tegevuse eesmärk on X suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine mõisliku menetlusaja möödumise tõttu. Prokuröril ei ole selle kohta tõendeid, kuna avaliku kohtumenetluse raames neid hankida ei saa. Prokuröri hinnangul on juhul, kui süüdistatavad menetlust ei venita, võimalik jõuda jõustunud kohtulahendini mõistliku aja jooksul, s.o
16. aasta lõpuks. Y esindaja nõustus prokuröriga ja lisas, et kuigi Y-l on võimalik realiseerida oma nõuet haldusmenetluses, ei pea ta seda mõistlikuks – see on ressursi raiskamine ja loob kuvandi, et menetluse lõpus võibki nõudest pääseda. Seda peaks proovima vältida ja seetõttu on avalik menetlushuvi selles asjas endiselt suur. Seda, et Y nõue aegub enne lõpplahendini jõudmist, tõsimeeli väita ei saa. X toetas kaitsja taotlust. Kohtu küsimustele vastates sõnas X, et ei suhtle igapäevaselt teiste süüdistatavate F ja Q-ga. X kaitsjat K. Sitskat asendanud Leelo Viil rõhutas, et kriminaalmenetluse eesmärk on anda hinnang konkreetsele süüteole. Lahendini jõudmise kaalumisel tuleb silmas pidada isikute karistamistarvidust, mitte avalik-õiguslike nõuete jm seesugusega seonduvat. Maakohtu määrus
17. Harju Maakohus rahuldas
18. mai 2022 määrusega kaitsja taotluse ning lõpetas X suhtes alustatud kriminaalmenetluse mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. 4.
19. Maakohus oli seisukohal, et tegemist on mahuka kriminaalasjaga. Olukorras, kus lõppenud ei ole veel prokuratuuri tõendite kohtulik uurimine ning toimub tunnistajate ristküsitlus, on kriminaalasjas 26 köidet toimikuid. Tallinna Ringkonnakohus leidis
20. aprilli 2021 määruses, et tegemist on keskmisest keerukama kriminaalasjaga. 4.
21. Maakohtu hinnangul ei saa X-le kohtuasja venitamist ette heita – ta ei ole mingilgi moel menetlust venitanud ega kohtuistungitest kõrvale hoidunud. Etteheiteid saab teha üksnes F-le ja Q-le, kes hoiduvad seniajani kohtumenetlusest kõrvale. Kohus on kulutanud aega nende asukoha väljaselgitamisele, tagaotsitavaks kuulutamisele, kaitsjate pidevatest vahetusest tekkinud tõrgetega tegelemisele jne. Ehkki prokurör väitis, et kuna F ja Q on X lähikondsed, võib arvata, et tegemist on süüdistatavate nn kokkumänguga kohtumenetluse takistamiseks, ei ole selle kohta tõendeid. 5 1-18-10465 4.
22. Kohus märkis, et X sai teada tema suhtes toimuvast kriminaalmenetlusest
23. jaanuaril 2016, s.o ajal, mil ta kahtlustatavana kinni peeti ja tema juures toimus läbiotsimine. 4.
24. Maakohtu hinnangul piirdub kriminaalasjas avalik menetlushuvi asjaoludega, et X-le etteheidetav kuriteoliik, soodustuskelmus on levinud (Y toetustega seotud pettused) ning et esitatud on avalik-õiguslik nõudeavaldus. X süüdistatakse teise astme kuriteo toimepanemises. Ta ei ole küll vahi all viibinud, kuid kuus ja pool aastat süüdistatava staatuses olemine on kahtlemata frustreeriv. Lisaks on prokurör prognoosinud, et jõustunud kohtulahendini jõutakse alles
25. aasta lõpuks, st 8 aastat pärast X suhtes menetluse alustamist. 4.
26. Maakohus märkis, et kohtu süül ei ole istungeid ära jäänud. Seda on möönnud
27. aprilli 2021 määruses ka Tallinna Ringkonnakohus. Kriminaalasja viimasel perioodil on istungid ära jäänud F kaitsja vahetumise tõttu. Uus kaitsja vajas mahuka kriminaalasja materjalidega tutvumiseks aega, mistõttu tuli kohtul määrata uued istungiajad. Kohtu pakutud ajad maisse ja juunisse ei sobinud menetlusosalistele. Seetõttu määras kohus istungid sügisesse. Riigiorganite tegevuse kohta leidis Tallinna Ringkonnakohus
28. aprilli 2021 määruses, et kuigi kriminaalasi oli prokuratuuris pikka aega (8 kuud), ei anna see etteheideteks alust. Maakohus tõi välja, et üks kohtuistung jäi ära prokuröride I. Litvinova ja A. Voronini taandamise tõttu. Ka on Tallinna Ringkonnakohus nõustunud maakohtuga selles, et kohtumenetlus on mõnevõrra veninud, seda osaliselt riigi süül – kohtunik L. Raedla menetluses oli kriminaalasi 8 kuud isikuid kohtu alla andmata ning avalik-õiguslik nõudeavaldust menetlusse võtmata. Ehkki Tallinna Ringkonnakohus leidis
29. aprilli 2021 määruses, et menetlus maakohtus on lõppemas, ei ole rohkem kui aasta möödudes kohtust mittesõltuvatel põhjustel menetlusega oluliselt kaugemale jõutud. Toimunud on küll istungeid, kuid F kaitsja vahetumise tõttu on tõendite uurimine endiselt pooleli. Kokkuvõttes oli maakohus seisukohal, et ei saa öelda, et riigil menetluse venimises üldse süüd ei oleks, kuid valdavalt on menetlus olnud takistused menetluslikel põhjustel (kaitsjate vahetus, COVID-i levikust tingitud situatsioon, kahe süüdistatava kõrvalehoidumine kohtumenetlusest). 4.
30. Maakohus oli seisukohal, et mõistliku aja jooksul ei ole võimalik jõuda jõustunud lahendini. Maakohtu määruse tegemise ajal jätkus prokuratuuri tunnistajate ristküsitlus. Kohtuistungid on määratud perioodile
31. septembrist kuni
32. detsembrini
33. Kohus märkis, et ei oska prognoosida, millal jõutakse jõustunud kohtulahendini, kuivõrd menetlusosalistel on õigus kasutada maakohtu kohtuotsuse peale edasikaebeõigust kuni Riigikohtuni. Kui ka jõustunud kohtulahendini jõutakse
34. aasta lõpuks, nagu prognoosib prokurör, on menetlus kohtueelse uurimise algusest kestnud ligi 8 aastat ning sellisel juhul ei saa rääkida isiku õigusest mõistlikule menetlusajale tema süüasja läbivaatamisel. Kohus leidis, et selline ajakulu on teise astme kuriteo puhul erandlik. Kohus ei ole tuvastanud kohtuasja venimisel X süüd, küll aga on teataval määral süüd riigil. Avalik menetlushuvi seisneb avaliku nõudeavalduse olemasolus, 6 1-18-10465 millist saab isikult välja nõuda ka haldusmenetluse raames. Kohus leidis, et mõistliku menetlusaja ületamisest tingitud õiguse riivet ei saa õiglaselt korvata muude vahenditega. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus põhjendatuks lõpetada X suhtes alustatud kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja möödumise tõttu.
35. KrMS § 2962 lg 1 p 4 alusel jättis kohus Y avalik-õigusliku nõudevalduse läbi vaatamata. Kohus selgitas, et tulenevalt KrMS § 2962 lg-st 3 ei välista avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmine avalik-õigusliku nõudeavalduse aluseks olnud kohustuse kohta haldusakti andmist haldusmenetluses. Määruskaebused
36. Harju Maakohtu
37. mai 2022 määruse peale esitasid määruskaebuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokurör Kristiina Savtšenkova ja kannatanu esindaja C. 6.
38. Ringkonnaprokurör taotleb maakohtu määruse tühistamist ja X osas kriminaalasja arutamise jätkamist. Prokuröri hinnangul ei ole mõistlik menetlusaeg kohtuasja menetlemiseks möödunud. Kui tulevikus peaks mõistlik menetlusaeg mööduma, on X õiguste rikkumist võimalik korvata muude vahenditega, kuivõrd X süü küsimuse otsustamine on avaliku menetlushuvi seisukohalt väga oluline. Maakohus on jätnud arvestamata mõistliku menetlusaja hindamisel oluliste asjaoludega, mis viis kohtu ebaõigele järeldusele. Maakohus ei ole oma väidet, et mõistliku menetlusaja ületamist ei ole võimalik kompenseerida muude vahenditega, üldse põhistatud. Sellega on kohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, mis on toonud kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtumääruse. Kriminaalmenetlus on X jaoks kestnud kahtlustuse esitamisest
39. jaanuaril 2016 kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni Harju Maakohtus
40. mail 2022, s.o 6 aastat 4 kuud 4 päeva, sellest kohtueelses menetluses 2 aastat 11 kuud 17 päeva ja kohtumenetluses 3 aastat 4 kuud 28 päeva. Prokurör märgib, et Tallinna Ringkonnakohus on juba
41. aprilli 2021 määruses andnud hinnangu menetluspoolte käitumisele kohtueelses ja varasemas kohtulikus menetluses, mistõttu keskendub ta eelkõige sellele, kas ja kuidas võis kohtumenetluse kulg alates
42. aprillist 2021 kuni
43. maini 2022 mõjutada mõistlikule menetlusajale antavat hinnangut. Prokuröri hinnangul on maakohus eiranud mitmeid ringkonnakohtu määruses esitatud seisukohti. Prokuratuur ei nõustu maakohtu määruse argumentatsiooniga, milles kohus abstraheerib X käitumist teiste süüdistatavate käitumisest ning jõuab seetõttu ekslikult seisukohale, et X-le ei ole võimalik menetluse venimist ette heita. Samuti vaidleb prokuratuur vastu maakohtu hinnangule asjas kaalul olevale avaliku menetlushuvi kohta. Lisaks ei ole maakohtu määrus kooskõlas kohtupraktikaga. 6.1.
44. Prokurör peab põhjendamatuks maakohtu seisukohta, et X-l ei ole tema suhtes kohtumenetluse lõpetamise tinginud asjaolude esilekutsumises mingit teadlikku või läbimõeldud rolli. Maakohus on põhjendamatult eiranud süüdistatavate vahelisi perekondlikke 7 1-18-10465 seoseid ja isikute tegevuse tervikpilti, jõudes ekslikule järeldusele, et X käitumine ei ole tema kaassüüdistatavate eesmärkidega seostatav. Menetluse venimise põhjuseks on eelkõige X, F ja Q ühine ja kooskõlastatud tegevus, mistõttu ei ole mõistlik menetlusaeg X suhtes möödunud. Prokurör märgib, et
45. aasta märtsis-aprillis pidi algama pikk istungite seeria: märtsi teises dekaadis oleks jõutud kaitsetõendite uurimiseni, märtsikuu jooksul oleks suure tõenäosusega jõutud esitada kohtule kõik kaitsetõendid ja kuulata üle süüdistatava(d). F käitumine (F süül ütles kaitsja päev enne intensiivse istungiperioodi algust üles kliendilepingu; F ei valinud uut kaitsjat ega teavitanud kohut, et soovib riigi õigusabi korras kaitsja määramist) muutis selle aga võimatuks. F tegevuse ajastatus võimaldab üheselt väita, et tema eesmärk oli nurjata märtsikuusse määratud istungite toimumine ja seeläbi ka kohtuliku uurimise lõpuleviimine. Sarnaselt on F ka varem kaitsjat vahetades käitunud, põhjustades mitmekuuse menetlusseisaku. Ringkonnakohus leidis, et F selline käitumine võis olla suure tõenäosusega kantud soovist menetlust venitada. Ringkonnakohus leidis ka seda, et kuigi üksivõetuna ei saa X puhul täheldada tegevust, millega üritatakse teadlikult menetlust takistada, on tema lähedaste selline käitumine kahtlemata ka talle kasulik, kuivõrd rahalised nõuded on suunatud just tema vastu. Ehkki ka hiljem ei ole X menetlusest kõrvale hoidnud ega pealtnäha ühelgi muul moel kriminaalasja arutamise kulgu takistanud, on süüdistatavate käitumise tervikpilti vaadates läbinähtav nende ühine ja kooskõlastatud tegutsemine X huvides. X enda käitumine ei peakski võimaldama teha talle etteheiteid, lootuses, et kokkuvõttes toob teiste süüdistatavate venitamistaktika kaasa vähemalt tema suhtes menetluse lõpetamise ja tema vastu esitatud avalik-õigusliku nõude läbivaatamata jätmise. Maakohtu väitele, et süüdistatavate protsessuaalse tegevuse kooskõlastatuse kohta ei ole tõendeid, vastab prokuratuur, et prokurör ei saa käimasoleva kohtumenetluse keskel enam selliseid tõendeid koguda. Prokurör saab tugineda vaid kohtumenetluses ilmnevatele faktidele, enda kriminaalmenetluslikule kogemusele ja senisele kohtupraktikale. Ühtlasi on maakohus
46. märtsi 2021 määruses tõdenud, et ehkki F ja Q hoiavad menetlusest kõrvale, on nad siiski olnud pidevas kontaktis kaitsjatega, tõestades, et nad on sidevahendite kaudu kättesaadavad ning et neil on menetluse lõpptulemuse vastu huvi. Seega puudub mõistlik põhjus, miks nad ei oleks saanud kaitsetaktika kooskõlastamiseks suhelda ka X-ga, arvestades ka seda, et F ja X on isa ja poeg. Lihtsameelne ja eluvõõras oleks eeldada, et kohtu küsimuse peale kinnitaks X prokuröri väiteid süüdistatavate kokkumängu kohta, kuivõrd süüdistatav ei ole kohustatud kriminaalmenetluses ennast või oma lähikondseid süüstama ega avaldama oma protsessuaalse käitumise tagamaid. Prokuröri hinnangul viitab süüdistatavate ühisele ja kooskõlastatud tegevusele seegi, et teised süüdistatavad sel korra enda suhtes menetluse lõpetamist ei taotlenud. Samas tegi Tallinna Ringkonnakohus
47. aprillil 2022 asjas nr 1-20-8845 määruse, milles jaatas mõistliku menetlusaja möödumist juba 5 aasta 10 kuu möödumisel. Samuti on süüdistatavad kursis ringkonnakohtu varasema seisukohaga selles asjas, milles kohus leidis, et küüniline on lõpetada menetlus etteheidetega riigile, samal ajal kui F ja Q on teadlikult ja tahtlikult ise kohtumenetlusest kõrvale hoidunud ning teinud ise kõik selleks, et menetlust venitada. Olukorras, kus F ja Q oleksid uuesti taotlenud menetluse lõpetamist kõigi isikute suhtes korraga, oleks maakohus olnud ilmselgelt vähem aldis neile soodsat lahendit tegema. 8 1-18-10465 Prokuröri hinnangul on eeltoodud fakte ja asjaolusid kogumis hinnates elu- ja kriminaalmenetlusliku kogemuse põhjal ilmne, et süüdistatavate käitumise näol on tegemist süsteemse ja kooskõlastatud tegevusega. Selle tegevuse eesmärk ei saa olla midagi muud, kui soov päästa kohtumenetlusest ainus isik, kes selle lõpptulemusena päriselt kannatada saaks, s.o X. Ka kohtupraktikas on leitud, et süüdistatavate ja kaitsjate käitumist tuleb hinnata kogumis ka siis, kui esmapilgul võib arvata, et menetlustakistus on olnud põhjendatud või venitatud ei ole sihilikult (vt Tartu Ringkonnakohtu
48. jaanuari 2020 otsus asjas nr 1-15-6497, p 346). Seega on põhjendamatu kohtu seisukoht, et X-l ei olnud tema suhtes kohtumenetluse lõpetamise tinginud asjaolude esilekutsumises mingit teadlikku või läbimõeldud rolli. Riigikohus on
49. novembri 2011 otsuses asjas nr 3-1-1-81-11 rõhutanud, et süüdistatavate ja nende kaitsjate obstruktsionistlik ja menetlusõigusi kuritarvitav kaitsetaktika võib olla sisuliselt käsitatav loobumisena õigusest asja arutamisele mõistliku aja jooksul. Eespool kirjeldatud asjaolusid arvestades on prokuratuuri hinnangul just sellise õigusest loobumisega tegemist ka X puhul. Ehkki viidatud kaasuses oli isiku kvalifikatsiooniks samuti teise astme kuritegu ning riigile oli tekitatud ka võrreldav kahju, ei leidnud kohus süüdistatava käitumist arvestades siiski, et isiku õigusi olnuks rikutud ka olukorras, kus menetlus oli kestnud 7 aastat ja 4 kuud, s.o aasta kauem, kui selle kohtuasja menetlus. 6.1.
50. Prokurör heidab ette, et maakohus on avalikku menetlushuvi hinnates jätnud arvestamata olulised asjas kaalul olevad väärtused. Soodustuskelmus ei ole mitte üksnes levinud, vaid ka riigi ja Euroopa Liidu finantshuve oluliselt kahjustav kuriteoliik, mida on üsna keeruline avastada ja tõendada. Eesti riigi ja Euroopa Liidu finantshuvid on väärtused, mida kaitstakse mitte üksnes nende olulisuse tõttu, vaid ka seetõttu, et riigi ja Euroopa Liidu finantshuvide kaitse tõhususest sõltub riigi ja Euroopa Liidu elanike heaolu. Prokurör märgib, et viimasel ajal on ilmnenud tendents, et soodustuskelmuste süüdistustes ei jõua kohus jõustunud lahendini, vaid menetlus lõppeb mõistliku menetluseaja ammendumise või mõne muu mittesisulise asjaolu tõttu. Prokuratuur nõustub selles menetluses ringkonnakohtu poolt märgituga, et menetluse ennatlik lõpetamine vahetult enne kohtuliku uurimise lõpuleviimist annaks selge signaali, et sellise käitumise tulemus jääb tõenäoliselt riigipoolse vastuseta. Olukorras, kus kuriteo kaastäideviimises võtmerolli mänginud isikud Q ja F on läbivalt hoidnud menetlusest kõrvale ja teinud kõik endast oleneva, et takistada asja lahendamist, on lubamatu vabastada vastutusest kolmas kaastäideviija, jättes kõik kulud riigi kanda ning avalik-õiguslik nõue läbi vaatamata. Nii jätab X teole sisulise õigusliku hinnangu andmata jätmine avalikkusele mulje, et soodustuskelmuse toimepanemine võib end ära tasuda või olla isegi ühiskondlikult aktsepteeritav elatusviis. Prokurör leiab, et isegi juhul, kui kõne all oleks mõistliku menetlusaja ületamine, kaaluks avalik menetlushuvi menetluse jätkamiseks üles ka süüdistatavate õiguse menetlusele mõistliku aja jooksul. Praegusel juhul esinevad tugevad üldpreventiivsed kaalutlused kriminaalasjas kohtuotsuse langetamiseks. Seoses maakohtu poolt märgituga, et avalik-õigusliku nõude saab isiku vastu esitada ka haldusmenetluse raames, märgib prokuratuur, et võttes arvesse kriminaalmenetluses juba kulutatud ressursse ja aega oleks ebamõistlik ning riigi ressursse arutult kulutav alustada sama teekonda uuesti olukorras, kus käimasolevas menetluses on võimalus jõuda lahenduseni mõistliku aja jooksul või seda ebaoluliselt ületades. Lisaks tarbetule riigipoolsele kulule oleks 9 1-18-10465 see koormav ka süüdistatavale endale. Arvestades, et X on taotlenud avalik-õigusliku nõude läbivaatamata jätmist, ei ole põhjust arvata, et ta lepiks tema vastu suunatud rahalise kohustuse täitmisega mõnes muus menetluses ilma vastupanuta. Seega leiaks X end igal juhul uuesti olukorrast, mis oleks analoogselt kriminaalmenetlusega ebakindel ja frustreeriv, ent kestaks tõenäoliselt kauemgi. Eeltoodust tulenevalt ei katkesta kriminaalmenetluse lõpetamine X suhtes tema määratlematut ja ebakindlat olukorda, vaid viib selle üksnes haldusõiguslikku dimensiooni. Seega ei legitimeeri see eesmärk kriminaalmenetluse lõpetamist. 6.1.
51. Prokuratuur heidab ette ka seda, et maakohus ei ole nõuetekohaselt põhjendanud järeldust, miks ei saa mõistliku menetlusaja väidetavale ületamisele reageerida kriminaalmenetluse lõpetamisele alternatiivsete abinõudega. Maakohus on jätnud arvestamata, et kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel on äärmuslik abinõu, mille kohaldamine võib tulla kõne alla üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik heastada muul viisil. Maakohus ei ole vähimalgi määral kaalunud muude meetmete kohaldamise võimalikkust, mööndes üksnes, et see on välistatud. Maakohtu määruses ei ole jälgitavat arutluskäiku ka sellest, miks ei oleks X süüdimõistmise korral võimalik mõistliku menetlusaja ületamisest tingitud riivet õiglaselt kompenseerida karistuse kergendamisega. Maakohus on jätnud kõrvale fakti, et mõistliku menetlusaja ületamisele on võimalik lisaks karistuse kergendamisele või selle asemel reageerida rahalise hüvitisega. Rahalise hüvitise heastavat mõju ei tohi alahinnata ainuüksi juba seetõttu, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on mõeldav üksnes ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamine rahas. Kohtupraktikast on leitavad olukorrad, kus võrreldavate asjaoludega kriminaalasjades on peetud piisavaks korvata mõistliku menetlusaja ületamine karistuse kergendamisega: nt Tartu Ringkonnakohtu
52. novembri 2016 otsuses asjas nr 1-13-6111, kus toimiku prokuratuuri laekumisest kuni lõpliku otsuse kuulutamiseni oli möödunud rohkem kui 8 aastat (vt otsuse p 138.5). Kuigi viidatud menetluse esemeks olevate maksukuritegude ulatus tingis asjas küll mõnevõrra kaalukama avaliku menetlushuvi, on teo kvalifikatsioonist (

§ 3892lg 2, kehtetu alates 1.

jaanuarist 2015) tulenev seitsmeaastane sanktsiooni ülemmäär käesolevas asjas menetletavaga võrreldav. Seda kinnitab ka fakt, et lõppotsusega jäid isikute karistusteks keskeltläbi lühemad kui kolmeaastased vangistused, mis jäeti tingimisi täitmisele pööramata. Lisaks on oluline arvestada, et erinevalt käesolevast asjast hinnati viidatud kaasuses menetluse eset üksnes keskmiselt keerukaks, tuvastamata jäi süüdistatavate poolne venitamistegevus ning üks süüdistatavatest oli menetluse kestel sunnitud taluma ka äärmiselt intensiivset põhiõiguste riivet, viibides ligi 12 kuud vahi all. Samuti oli menetluse algusest möödunud 6 aastat ja 2 kuud, kui asjas saavutati alles esimese astme kohtu otsus. Ometi ei leidnud lõpplahendi teinud kohus, et isikute õigusi oleks olnud rikutud määral, mis tooks vältimatult kaasa menetluse lõpetamise. Maakohus ei ole arvestanud ka võimalusega, et Riigikohtu praktika kohaselt hõlmab KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel karistuse kergendamine karistuse vähendamist nullini (Riigikohtu

1. detsembri 2020 otsus asjas nr 1-17-3371, p 119). Ka juhul, kui X õiguste riive ületanuks lubatavaid piire, ei saa prokuratuuri hinnangul olla põhjendatud kriminaalmenetluse lõpetamine olukorras, kus isiku süü küsimuse sisuline lahendamine on sedavõrd oluline. Sisulise lahendi 10 1-18-10465 tegemise korral oleks kohtumenetlus avaliku menetlushuvi seisukohast vähemalt osaliselt oma eesmärki täitnud ning avalik-õigusliku nõudeavalduse sissenõudmise näol jääks kehtima minimaalnegi riigipoolne reageering kuriteole. 6.1.
2. Prokuratuuri hinnangul on maakohus on X suhtes menetlust lõpetades irdunud nii Riigikohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu pikaajalisest kui ka Tallinna Ringkonnakohtu hiljutisest kohtupraktikast. Näiteks ei tuvastatud mõistliku menetlusaja riivet Tartu Ringkonnakohtu
3. mai 2017 otsuses asjas nr 1-12-8206, kus menetlus oli lõppotsuse tegemise ajaks väldanud ca 6 aastat. Kriminaalasjas oli 5 süüdistatavat, keda süüdistati samuti teise astme kuritegudes, millest raskeimad, s.o altkäemaksu andmine (

§ 298

lg 1) ja altkäemaksu võtmine (

§ 294

lg 1) olid tegude toimepanemise ajal karistatavad soodustuskelmusega analoogsetes piirides. Sarnaselt praeguse asjaga oli ka viidatud kaasus keskmisest keerukam ja keskmiselt ajamahukas, puudusid tõkenditest tulenevad põhiõiguste riived ja pikemad riigipoolsed viivitused ning olemas oli ka arvestatav avalik menetlushuvi. Kuivõrd erinevalt praegusest ei nähtud viidatud kaasuses süüdistatavate käitumises vähimaidki venitamise märke, nähtub eeltoodust ka see, et vastupidisel juhul oleks saanud nihutada mõistliku menetlusaja piire ilmselt veelgi. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast toob prokurör näitena

1. märtsi 2012 otsuse kaasuses Dementjeva vs. Läti (kaebus nr 17458/10), kus kelmuses süüdistatud kohtualuse kriminaalasjas ei tuvastatud EIÕK art 6 lg 1 rikkumist ka pärast 8 aastat ja 5 kuud kestnud menetlust (vt otsuse p-d 19–28). Seejuures kulus esimese astme kohtu otsuse saavutamiseks asjas peaaegu 6 aastat 8 kuud. Inimõiguste kohus heitis küll ametivõimudele ette ligi 18 kuu pikkust viivitust seoses süüdistuse tagastamisega prokuratuuri. Samuti pidi asjas arvestama üliintensiivse põhiõiguste riivega, kuivõrd süüdistatav viibis alates kinnipidamisest ligi 2 aastat 5 kuud vahi all. Seejärel tõkendit ei tühistatud, vaid asendati leebemaga. Kohtuasi oli samamoodi küllaltki keerukas, hõlmates 21 kannatanut, 10 tunnistajat ja õigusabi taotlemist kahelt teiselt riigilt. Mõistliku menetlusaja riive puudumise seisukohast sai otsustavaks faktor, et nii süüdistatav kui ta kaitsja vältisid läbivalt kohtuistungeid, tuues ettekäändeks nii haigestumise kui ka muud põhjused, ning sundisid kohut muuhulgas menetluse lausa viieks kuuks seiskama, et viia läbi kohtuarstlik ekspertiis, mille lõpptulemuseks oli süüdistatava kuulutamine terveks. Lisaks ei suutnud ametivõimud kohtumenetluse eri aegadel süüdistatavat kohtu ette tuua, kuivõrd isik varjas enda asukohta. Samuti oli isik tagaotsitav terve eeluurimise aja. Seega on kirjeldatud asjas ka käesolevaga märgatavaid sarnasusi. Prokurör toob välja ka Tallinna Ringkonnakohtu
2. aprilli 2022 määruse kohtuasjas nr 1-208845, kus ringkonnakohus lõpetas ca 5 aastat ja 10 kuud kestnud menetluse mõistliku menetlusaja ületamise tõttu, ent leiab, et X suhtes väldanud menetlust ei saa mõõta sama mõõdupuuga. Erinevalt viidatud kaasusest ei ole praeguses asjas X õiguste riived olnud niivõrd intensiivsed. Kohtuasjas nr 1-20-8845 olid enam kui 5 aasta kestel arestitud või hüpoteekidega koormatud nii süüdistatavate kui ka kolmandate isikute kinnistud, st esines intensiivne omandiõiguse riive. X suhtes ei ole kohaldatud ühtegi tõkendit ega muud kriminaalmenetluse tagamise vahendit, tema õigusi on riivatud üksnes menetluse kulgemisega. Lisaks tuvastas ringkonnakohus viidatud kohtuasjas mitmeid seisakuid kohtueelses menetluses, s.h menetluses prokuratuuris, mille kestuseks määratles ringkonnakohus ligikaudu 2 aastat 8 kuud. X asjas 11 1-18-10465 millegi analoogsega tegemist pole (vt ringkonnakohtu
3. aprilli 2021 määruse p 21). Erinevalt praegusest asjast ei tuvastanud ringkonnakohus kohtuasjas nr 1-20-8845 ka süüdistatavate poolset menetluse venitamist. Kokkuvõttes on prokurör seisukohal, et ca 6 aastat 5 kuud kestnud menetlusega ei ole mõistlik menetlusaeg ületatud. Võimalikku tulevikus tekkivat mõistliku menetlusaja ületamisest tingitud õiguste riivet saab leevendada alternatiivsete vahenditega. 6.
4. Kannatanu – Eesti Vabariigi nimel menetluses osaleva Y – esindaja C taotleb maakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist tagasi maakohtule kohtuliku arutamise jätkamiseks. Y esindaja heidab ette, et maakohus ei ole menetluse lõpetamisel arvestanud avalikku menetlushuvi ega käsitlenud kannatanu esindaja seisukohti kaitsja taotluse kohta. Kannatanu esindaja märgib, et maakohus on vaid üldsõnaliselt välja toonud, et avalik menetlushuvi seondub asjaoluga, et antud kuriteoliik on levinud (pettused Y toetustega seonduvalt) ning esitatud on ka avalik-õiguslik nõudeavaldus, kuid ei ole andnud neile asjaoludele sisulist kaalu. Menetluse lõpetamisel tuleb muuhulgas arvestada kannatanu õigusi ja huvisid nõude lahendamiseks, mida maakohus teinud ei ole. Maakohtu üldsõnalisest ja napist põhjendusest võib järeldada, et kohus nõustus kaitsja käsitlusega, mille kohaselt ei kahjusta kriminaalmenetluse lõpetamine kannatanu huve, kuivõrd kannatanul säilib võimalus esitada enda nõue haldusmenetluse sätete alusel. Kannatanu sellega ei nõustu. Avaliku võimu varaliste huvide kahjustamisega kahjustatakse alati kaude ka eraisikute huvisid: avalik võim eksisteerib mitte tema enda, vaid inimeste pärast. Juba sellest tulenevalt on avalik menetlushuvi menetluse jätkamises olemas. Kannatanu on esitanud X vastu avalik-õiguslikku nõude summas 125 836,40 eurot. Kuigi Y-l on võimalik nõue maksma panna ka haldusmenetluse ning halduskohtumenetluse korras, kaasneb sellega täiendav ressursikulu nii riigile kui ka süüdistatavale. Maakohus on jätnud hindamata, et kannatanu jaoks tähendaks see tagasinõudemenetluse alustamist otsast peale (nõude kujundamine, ära kuulamise tagamine, otsuse koostamine, vaidemenetluse ja halduskohtumenetluse läbimine). Küsitav on ka see, kas haldusmenetluse ja halduskohtumenetluse läbimine oleks X jaoks vähem koormavam kui kriminaalasja lõpuni menetlemine. Lisaks tuleb kannatanu hinnangul arvestada sõnumit, mille kriminaalasja lõpetamine ühiskonnale saadaks – kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise teel on võimalik kohtumenetlust venitada, mis toob lõppastmes kaasa kriminaalmenetluse lõpetamise mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, kõik kulud jäävad riigi kanda ning avalik-õiguslik nõue läbi vaatamata. Kannatanu esindaja rõhutab, et alusetult välja makstud toetuste näol on tegemist otsese kahjuga riigile, kuivõrd liikmesriik on kohustatud pool alusetult välja makstud ning tagasi saamata summast tagastama fondile, olenemata sellest, kas tagasinõudemenetlus osutub edukaks või mitte. Seega on riigile igal juhul tekitatud kahju. Kaebuses märgitakse, et valdav enamus kriminaalasjadest, millede raames Y on avalikõigusliku nõudeavalduse esitanud, on menetlus lõppenud aegumise või mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Kannatanu praktikale tuginedes ei ole avalik-õigusliku nõudeavalduse instituut oma eesmärki täitnud ning seda tuleks käimasolevate kriminaalmenetluste lõpetamise 12 1-18-10465 üle otsustamisel arvesse võtta. Praegune kriminaalasjade kulgemise ja lõppemise tendents mõjub toetuspettuste toimepanemisele pigem julgustavalt. Kaebuses tuuakse välja ka seda, et X suhtes ei ole kohaldatud vabadust piiravaid tõkendeid. Ehkki kriminaalmenetlusest teadasaamine ja menetlustoimingutel osalemine võib põhjustada mõningast lisastressi ning ebamugavust, on kassatsioonikohtu praktikas kohaselt kriminaalmenetluses tõe välja selgitamine oluline üldine huvi, mistõttu on isikul teatud ulatuses kohustus enda suhtes toimuvat, sh kaasnevaid põhiõiguste riiveid, taluda (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-69-09 p 60 ja 3-3-1-15-10 p 68). Menetlus ringkonnakohtus
5. Ringkonnakohtu määratud tähtaja jooksul esitasid seisukoha X kaitsja K. Sitska ja ringkonnaprokurör K. Savtšenkova. 7.
6. X ja tema kaitsja on seisukohal, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning kaitsja palub jätta maakohtu määrus muutmata. F ei ole alust süüdistada tegevustes, mille tulemusena on menetlus veninud ning ta ei ole loobunud enda õigusest mõistlikule menetlusajale. Kaitsja hinnangul keskendub prokurör määruskaebuses põhiliselt sellele, et näidata, kuidas X mõjutab või teeb koostööd kaassüüdistatavaga, kelle tegevuse tõttu on kohtumenetlus olnud takistatud ning taotleb seeläbi endale käimasolevas kriminaalmenetluses soodsamaid lahendusi. Kaitsja leiab, et menetlusaja mõistlikkuse hindamisel ei ole võimalik ühe menetlusosalise menetlust takistavat ja venitavat käitumist automaatselt omistada teistele menetlusosalistele. Kui sellise sisuga väiteid esitatakse, peab neid sisustama konkreetsete tõendite või näidetega. Prokurör kajastab määruskaebuses F tegevust kriminaalmenetluses, kuid selle tegevuse seostatavus X-ga tugineb üksnes asjaolule, et vaid X suhtes on esitatud avalik-õiguslik nõudeavaldus. Q ja F tegevus ei ole asjas kogutud tõendite ega ka „elukogemuse“ pinnalt omistatav X-le. Pelk asjaolu, et süüdistatavad on omavahel isa ja poeg, ei anna alust veel nentida nendevahelist kooskõlastatud tegevust. X süül ei ole ükski kohtuistung ära jäänud. Prokuratuur on nõustunud, et tal pole tõendeid, mis kinnitaks, et F tegevus on olnud X-ga kooskõlastatud, et X on andnud selleks oma nõusoleku ja seeläbi loobunud õigusest mõistlikule menetlusajale. Kaitsja peab põhjendamatuks prokuratuuri viidet Tartu Ringkonnakohtu
7. jaanuari 2020 lahendile nr 1-15-6497, sest selles käsitletud sündmustik ei ole analoogne praeguse asja asjaoludele (vt viidatud lahendi punktis 347 toodud kronoloogia). Viidatud asjas oli tuvastatav kõigi süüdistatavate süsteemne ja ühine kooskõlastatud tegevus menetluse venitamisel, kuid praeguses asjas puuduvad ka kaudsed viited sellele, et X oleks menetlust venitanud. Viidatud asjas olid süüdistatavad omavahel elukaaslased ning kohus leidis, et pretsedenditult jõulisi pingutusi menetluse venimiseks tegid mõlemad elukaaslased. Kaitsja hinnangul on väär põhjendada X huvi menetluse lõpetamise vastu selle kaudu, et vaid tema suhtes on esitatud avalik-õiguslik nõudeavaldus. Kuivõrd avalik-õigusliku nõudeavalduse X suhtes saab realiseerida ka haldusmenetluses, ei ole menetluse venimise tõttu kriminaalmenetluse lõpetamises selles aspektis X jaoks midagi kasulikku. X on olnud menetluse käigus läbivalt seisukohal, et talle esitatud süüdistus ei ole põhjendatud. Selles 13 1-18-10465 olukorras on asjakohatu prokuratuuri „kartus“, et X ei nõustuks haldusmenetluses avalikõigusliku nõudeavaldusega ilma vastupanuta. Kriminaalmenetluse ja halduskohtumenetluse eesmärgid on erinevad, kuid X ei ole enda senise käitumisega vähimalgi määral näidanud üles obstruktsionismi või kuidagi teisiti takistanud kriminaalmenetlust. Kaitsja peab arusaamatuks prokuratuuri väidet, et X on ainuke isik, kes saaks kohtumenetluse tulemusena päriselt kannatada. Sellise väite esitamisel jääb arusaamatuks, mis on prokuratuuri eesmärk teiste süüdistatavate süüdistamisel. Kriminaalmenetlust viiakse läbi selleks, et selgitada välja, kas ja mis asjaoludel leidis aset kuriteona karistatav tegu. Kriminaalmenetluse eesmärk ei ole kellegi (sh riigi või Euroopa Liidu) finantshuvide tagamine. Selline eesmärk võiks iseenesest olla tagastusnõude suhtes teostataval haldusmenetlusel. Nii kohtumenetlus ise kui ka selle tulem mõjutavad kõiki süüdistatavaid. Kaitsjale jääb arusaamatuks ka prokuröri poolt enda argumentidele toe otsimine sellest, et X on menetlusest alati osa võtnud. X on huvitatud võimalikult kiirest kohtumenetlusest ning on selle saavutamiseks teinud koostööd. Kaitsja leiab, et kriminaalmenetluse jätkamine ei ole X ega ka riigi huvides. X mõjutaks halduskohtumenetluses osalemine oluliselt vähem, sest tal ei oleks kohustust menetlusest isiklikult osa võtta. Samuti kohus saaks lugeda vaidluse all mitte olevaid asjaolusid tuvastatuks, mis ei ole kriminaalmenetluses võimalik. Kaitsja märgib, et prokuröri poolt koostatud ajatabelist tulenevalt on kriminaalmenetlus X jaoks kestnud 6 aastat 4 kuud 4 päeva, millest kohtueelses menetluses 2 aastat 11 kuud 17 päeva ja kohtumenetluses 3 aastat 4 kuud 28 päeva. Justiitsministeeriumi
8. aasta kriminaalpoliitika ülevaate kohaselt kestab üldmenetluse protsess keskmiselt 482 päeva ehk pea 1 aasta 4 kuud. Seega on kohtumenetlus X üle kestnud juba 2,5 korda kauem kui keskmine menetlus. Kriminaalasja senine käik viitab sellele, et menetlusega ei jõuta lõpule mõistliku aja jooksul. Viimase aasta jooksul ei ole menetlusega palju edasi liigutud. Kaitsja hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et kõige optimistlikumal juhul jõuab kriminaalasi lõpliku lahendini
9. aasta lõpus. Samas realistlik on, et jõustunud lahendini jõutakse
10. aastal. Selleks ajaks on kriminaalmenetlus X suhtes kestnud ligi 9 aastat, mis on II astme kuriteo puhul üldjuhul ebamõistlikult pikk aeg ning saab olla põhjendatud väga erandlikel juhtudel. Kaitsja peab põhjendamatuks prokuratuuri väidet, et kohtumenetlusega ollakse juba nö lõpusirgel. Kriminaalasjas on vaja üle kuulata veel mitmed prokuratuuri tunnistajad (nähtub määruskaebusele lisatud elektronkirjast). X-l puudub aga igasugune roll selles, et kohtumenetlusega ei ole tänaseni piisavalt edasi liigutud. Kuulamata on ka kaitsjate tunnistajad. See tähendab, et kohtumenetlus on situatsioonis, kus kaitsepool pole veel asunud isegi enda tõendeid esitama. Ei ole vähetõenäoline, et pärast süüdistatava(te) ülekuulamist soovib prokuratuur esitada täiendavaid tõendeid. Samuti võib kaitsel olla soov esitada täiendavaid tõendeid. Kaitsja hinnangul viitab menetluse senine kulg sellele, et tõenäoliselt ei õnnestu kriminaalasja mõistliku menetlusaja jooksul lahendada. Seetõttu on maakohtu järeldus, et tõenäoliselt ei jõuta asjas lõpplahendini mõistliku menetlusaja jooksul, seaduslik ja põhjendatud. 14 1-18-10465 Kohus on seaduslikult ja põhjendatult vältinud edasist rikkumist ning lõpetanud kriminaalmenetluse ega nõustu määruskaebustes esitatud väitega, et kohus ei ole kaalunud alternatiivseid meetodeid rikkumise heastamiseks. Riigikohtu praktika kohaselt on menetluse lõpetamine suunatud ennekõike rikkumise süvenemise ärahoidmisele, mitte senise rikkumise heastamisele. See seisukoht lähtub arusaamast, et riik peab inimeste põhiõiguste rikkumisi vältima. Riik ei saa ise enda poolt inimeste põhiõiguste edaspidist rikkumist aktsepteerida põhjendusega, et rikkumine ei pruugi olla oluline. Selliste argumentide esitamisel lähtuvad määruskaebuse esitajad sisuliselt väitest, et kuigi menetluse jätkamise puhul rikub riik inimeste õigusi, on sellist rikkumist võimalik kompenseerida (ka teisiti kui menetluse lõpetamisega). Kaitsja arvates on tegemist põhimõttelise väärarusaamaga, justkui oleks inimeste õigusi lubatud rikkuda, kui see rikkumine seejärel kompenseeritakse. Õigusriiklikult ei või riik võtta endale õigust õigust rikkuda. Õiguskord ei saa per se aktsepteerida õiguskorra rikkumist. Ennekõike tuleb õiguserikkumisi vältida. Kui menetluse lõppfaasis (st kui õigusrikkumist ei saa enam ära hoida) prevaleerivad tõepoolest muud rikkumise kompenseerimise meetodid ja menetluse lõpetamine saab olla pigem erandlik, siis menetluse lõpetamine prevaleerib õiguskaitsevahendina ennekõike just nendel juhtudel, mil menetluse jätkamisega rikutaks isiku õigusi rohkem või intensiivsemalt. Sellist veelgi intensiivsemat rikkumist tuleb vältida ning õiguskaitsevahendite seast valida just rikkumise vältimist võimaldav meede. Vaid juhul, kui meedet, mis võimaldaks rikkumist vältida, ei ole (sest õigust juba rikuti), on alust pöörduda rikkumist kompenseerida võimaldavate meetmete poole. Antud juhul on aga tegemist olukorraga, kus menetlus on veel pooleli ning menetluse lõpetamise kaudu on võimalik vältida X õiguste ajas üha intensiivistuvat riivet. Olukorras, kus menetlus on veel pooleli, uurimata on hulga tõendeid ja on näha, et kriminaalasi ei jõua lõpule mõistliku aja jooksul, tulebki valida just menetluse lõpetamine. Võimalik on ka olukord, mil lisaks menetluse lõpetamisele tuleb maksta nt hüvitist menetluse mõistliku aja ületamise eest. See ei õigusta aga isiku õiguste jätkuvat ja tulevikku suunatud kestvat ja teadvat rikkumist. Eelnevast tulenevalt leiab kaitsja, et mis tahes õigusrikkumist ei või õigustada sellega, et rikkumine saab ohvrile kompenseeritud. Sisuliselt on selline argument samaväärne väitega, et õigust võib rikkuda, sest rikkumisega põhjustatud kahju eest on ette nähtud hüvitis. Mõistetavalt ei saa keegi põhjendada (tahtliku) õigusrikkumise aktsepteerimist lubadusega see rahas hüvitada. Kaitsja hinnangul on ekslik näha selles asjas kriminaalmenetluse läbiviimisel ülemäära suurt avalikku huvi. Prokuratuur on tuginenud ennekõike riigi ja Euroopa Liidu finantshuvide kaitsmise huvile, kuid see ei peaks kriminaalmenetluses olema primaarne. Kriminaalmenetluse eesmärk on eelkõige tuvastada süüdistatava tegevuses kuriteo tunnuste esinemine või puudumine, mis avalikest huvidest lähtuvalt ei ole niivõrd oluline küsimus. Kriminaalasja menetluse peamine eesmärk ei peaks olema kaevumine tsiviilhagisse või avalik-õiguslikesse nõuetesse. X süüküsimuse lahendamine käib ilmselt üle jõu ning seda on maakohus nentinud kahes määruses. Seetõttu ei ole kriminaalmenetluse lõpetamises midagi ülemäära avalike huvide vastast. Kriminaalmenetlus on X väga palju mõjutanud, sest ta on pidanud osalema paljudel kohtuistungitel ning see on takistanud märkimisväärselt tema igapäevaelu. X osalemine menetluses sedavõrd pikka aega kahjustab tema õigusi ebaproportsionaalselt võrrelduna teda süüdimõistmise korral ees ootava karistusega. 15 1-18-10465 Kaitsja juhib tähelepanu, et puudused õigussüsteemis võivad iseenesest põhjustada menetluse venimist. Riigil on aga kohustus võtta kasutusele vajalikud abinõud ja organiseerida õigussüsteem selliselt, et oleks võimalik mõistliku menetlusaja põhimõttest kinni pidada. EIK on seisukohal, et EIÕK artikkel 6 lg-st 1 tuleneb riikidele kohustus korraldada oma õigusemõistmine nii, et mõistlikku menetlusaega riigipoolsetel põhjustel ei ületataks, sh peab tagatud olema kohtute mõistlik töökoormus, piisav arv kohtunikke jms. Ka praeguses asjas on kohtumenetluse pikkust mõjutanud see, et kohtunik on olnud sunnitud laveerima oma teiste menetluste ja puhkuste ajaga. Lisaks tuvastas kohus, et politsei (koostöös prokuratuuriga) pole teinud midagi, et tuvastada tagaotsitavateks kuulutatud kaassüüdistavate asukohta. Kohtumenetluses on selgunud, et isikud viibivad kas Eestis või Soomes. 7.
11. Prokuratuur jääb esitatud määruskaebuse ning selles esitatud taotluste juurde. Täiendavalt juhib prokuratuur tähelepanu Riigikohtu
12. juuni 2022 otsusele asjas nr 1-
13. Prokuröri hinnangul on viidatud otsuse punktides 16-18 väljendatud seisukohad ülekantavad praegusele kohtuasjale. Erisus on vaid selles, et kui otsuses räägitakse kannatanu õigusest saavutada oma tsiviilnõude lahendamine mõistliku aja jooksul, siis praeguses asjas on kannatanul õigustatud huvi avalik-õigusliku nõude lahendamisele mõistliku aja jooksul. Eelnevast tulenevalt nõustub prokuratuur kannatanu esitatud määruskaebusega ning palub määruskaebus rahuldada. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14. Maakohtu määruse tühistamiseks ei ole alust.
15. Prokuratuuri hinnangul ei ole X osas kohtuasja menetlemiseks mõistlik menetlusaeg möödunud. Oma seisukohta põhjendab prokurör sellega, et Tallinna Ringkonnakohus leidis
16. aprilli 2021 määruses, et mõistlik menetlusaeg ei ole veel möödunud, pärast seda ei ole menetlus veninud riigi, vaid süüdistatavate tegevuse tulemusel. Nende väidetega seoses tuleb märkida, et kuigi ringkonnakohus leidis
17. aprilli 2021 määruses, et mõistlik menetlusaeg ei ole „veel möödunud“, sedastas kohtukolleegium, et kriminaalasja menetlusele kulunud aeg ei ole „olnud just lühike“ (määruse p 18). Seejuures tunnistas ringkonnakohus, et selles kriminaalasjas on kohtumenetlus „liialt veninud ja osaliselt on see toimunud ka riigi süül“ (määruse p 21). Niisiis möönis ringkonnakohus juba toonases määruses menetluse kestuse probleemi. Asudes seisukohale, et mõistlik menetlusaeg ei ole veel möödunud ja menetlust tuleb jätkata, lähtus ringkonnakohus eeldusest, et maakohtu menetlus jõuab lõpule
18. a lõpuks ja edasikaebamise korral on võimalik jõuda jõustunud kohtulahendini hiljemalt
19. a lõpuks (määruse p 21). Praeguseks on selge, et eeldus, mille kohaselt võidaks menetluses jõuda jõustunud kohtulahendini
20. a lõpuks, ei pidanud paika. Maakohus ei jõudnud
21. a lõpuks sisulise lahendini. Maakohus on ise oma määruses tõdenud, et möödunud aasta jooksul „ei ole menetlusega oluliselt kaugemale jõutud“. Kohus märkis, et endiselt on pooleli tõendite uurimine, kohtuistungid on määratud kuni
22. detsembrini
23. a. See tähendab, et isegi plaanikohase menetluse korral ei jõuaks
24. a lõpuks lahendini isegi maakohus. Maakohus 16 1-18-10465 pidas selle prognoosimist, millal oleks menetluses võimalik jõuda jõustunud lahendini, keeruliseks, kuid märkis, et kui lähtuda prokuröri prognoosist, et see võiks olla võimalik
25. a lõpuks, siis oleks menetlus jõustunud lahendini jõudmise ajaks kestnud ligi 8 aastat. Eelnevast tulenevalt ei välista Tallinna Ringkonnakohtu
26. aprilli 2021 seisukohad, et menetluse jätkumine pärast
27. a lõppu rikuks nõuet menetleda kriminaalasja mõistliku aja jooksul. Selle üle, et
28. a lõpuks kriminaalasjas jõustunud sisulise lahendini ei jõuta, vaidlust ei ole.
29. Selle hindamisel, kas mõistlik menetlusaeg on möödunud, on oluline seegi, miks on menetlus veninud. Prokurör väidab määruskaebuses, et „menetluse venimise põhjuseks on eelkõige süüdistatavate X, F ja Q ühine ja kooskõlastatud tegevus“. Menetlust viivitanud tegevusena kirjeldab prokurör siiski üksnes F käitumist. Prokurörgi märgib: „Prokuratuur on kohtuga päri ka selles, et vaadeldaval perioodil on peamiseks menetlust tõkestanud asjaoluks olnud fakt, et süüdistatava F tõttu oli tema kaitsja Tanel Mällas sunnitud kliendilepingu F-ga lõpetama.“ Prokurör leiab aga, et kohus on põhjendamatult käsitanud X käitumist teiste süüdistatavate käitumisest eraldi seisvana ning jõudnud seetõttu ekslikult seisukohale, et X-le ei ole võimalik menetluse venimist ette heita. Prokuröri selle seisukohaga ringkonnakohus ei nõustu. 10.
30. Tuues välja F tegevust iseloomustavaid asjaolusid (kaitsjaga lepingu lõppemise aeg ja põhjus), leiab prokurör, et tema tegevuse eesmärgiks oli just menetluse venitamine. Ringkonnakohus nõustub väitega, et F käitumine viitab soovile menetlust venitada, kuid ei jaga prokuröri seisukohta, et see näitaks kuidagi süüdistatavate ühist ja kooskõlastatud tegevust. Ühine tegevus tähendab ringkonnakohtu arusaama kohaselt seda, et iga osaleja panustab oma tegevusega kuidagi ühisesse plaani. Kuigi prokurör leiab, et maakohus on põhjendamatult eristanud X käitumist teiste süüdistatavate omast, ei ole määruskaebuses toodud välja ühtegi X käitumisakti, mis oleks menetluse kulgu mõjutanud. Niisiis ei nähtu määruskaebusest, et X oleks teinud midagi, mis oleks käsitatav osana süüdistatavate ühisest tegevusest menetluse venitamiseks. Selle poolest erineb praegune olukord määruskaebuses viidatud Tartu Ringkonnakohtu
31. jaanuari 2020 otsusest kriminaalasjas nr 1-15-
32. Viidatud otsuses leidis Tartu Ringkonnakohus, et süüdistatavate ja osade kaitsjate (sh selle süüdistatava, kelle suhtes taotleti menetluse lõpetamist, ja tema kaitsja) käitumist iseloomustab esimese astme kohtu menetluses ulatuslik, jõuline ja tõenäoliselt vähemalt vaikimisi kooskõlastatud kohtuprotsessi pidurdamine (p 345). Seetõttu on määruskaebuse väide, et menetluse venimine on olnud süüdistatavate ühise tegevuse tulemus, alusetu. 10.
33. Isegi juhul, kui X ise kuidagi menetlust ei venitanud, oleks F käitumist alust X-le ette heita siis, kui F oleks tegutsenud X plaani või vähemalt ühise kokkuleppe alusel. Prokurör on määruskaebuses möönnud, et mingeid konkreetseid tõendeid selle kohta ei ole. Prokuröri väitel on aga „süüdistatavate käitumise tervikpilti vaadates läbinähtav nende ühine ja kooskõlastatud tegutsemine X huvides“. Olukorras, kus prokurör ise tunnistab, et „käesoleval perioodil ei ole X menetlusest kõrvale hoidnud ega pealtnäha ka ühelgi muul moel kriminaalasja arutamise kulgu takistanud“, ei saa ringkonnakohtu hinnangul ka F käitumise kontekstis lugeda X 17 1-18-10465 käitumisest välja midagi sellist, mis viitaks tema soovile koos F-ga menetlust venitada. Tõik, et F tegevuse iseloomust tulenevalt oli tema tegevus kantud eesmärgist menetlust venitada, ei näita iseenesest kuidagi, et tegemist oleks olnud mitte F enda, vaid X plaaniga. Ka ei näita see ringkonnakohtu hinnangul X ja F kokkulepet – ei ole mingit alust välistada võimalust, et F venitas menetlust omal algatusel. Prokuröri määruskaebuse kohaselt annavad järelduseks, et tegemist oli süüdistatavate ühise plaaniga, alust veel süüdistatavate perekondlikud seosed ning see, et menetluse venimine on Xle kasulik. Ringkonnakohus ei pea kumbagi asjaolu selliseks, mis annaks põhjust omistada F käitumine ka X-le. Ringkonnakohus möönab, et ühisele plaanile osutav asjaolu võib olla see, kui menetluse venitamine ei too kasu seda põhjustanud isikule, küll aga süüdistatavale, kellega on menetlust venitanud isikul selline seos, mille pärast võib ta olla valmis tegutsema teise isiku huvides. Määruskaebuses välja toodud asjaolusid ei pea ringkonnakohus siiski piisavaiks. Ainuüksi sellest, et F ja X puhul on tegemist isa ja pojaga, ei saa teha järeldust, et F menetlust venitav tegevus on omistatav ka X-le. Selline seisukoht tähendaks sisuliselt üldistust, et alati kui süüdistatav, keda seob teise süüdistatavaga sugulus-, hõimlus- või muu tihe seos, teeb midagi menetlust venitavat, on see omistatav ka temaga seotud isikule. Ringkonnakohtu hinnangul oleks tegemist liialt kaugeleulatuva järeldusega. Pealegi tähendaks selline seisukoht, et ka süüdistatavail, kelle kaassüüdistatavad on menetlust takistanud, pole põhjust menetlust venitavast tegevusest hoiduda, sest nagunii omistatakse neile kaassüüdistatavate tegevus. Prokuröri hinnangul näitab süüdistatavate ühist eesmärki see, et enim võidab menetluse lõpetamisest X – menetluse lõpetamine toob kaasa X vastu esitatud avalik-õigusliku nõude läbivaatamata jätmise. Seoses selle argumendiga tuleb aga nentida, et kriminaalmenetluse lõpetamine ei tähenda, et X vabaneks rahalisest nõudest tema vastu. Maakohus on märkinud, et Y-l on võimalik oma nõuet realiseerida ka haldusmenetluses ning sellele faktile ei ole määruskaebustes vastu vaieldud. Prokurör on rõhutanud määruskaebuses, et
34. aprilli 2021 määruses asus ka Tallinna Ringkonnakohus seisukohale, et teiste süüdistatavate käitumine on ka X-le kasulik. Prokurör leiab, et käsitledes X käitumist teiste süüdistatavate käitumisest lahus, on kohus eiranud ringkonnakohtu seisukohti. Kohtukolleegium leiab, et prokurör on teinud Tallinna Ringkonnakohtu
35. aprilli 2021 määrusest liiga kaugeleulatuvaid järeldusi. Ringkonnakohus on piirdunud määruses tõdemisega, et lähedaste menetlust venitav käitumine on ka X-le kasulik. Kohtukolleegium ei ole selle seisukoha õiguslikku tähendust lähemalt käsitlenud ega öelnud, et eelnevast tuleks teha järeldus, et menetluse takistamine on kõigi süüdistatavate ühine ja kooskõlastatud tegevus. Tähelepanu väärib, et samas on ringkonnakohus kõnealuses määruses eristanud X käitumist teiste süüdistatavate omast öeldes, et „F kui ka Q puhul rakendub menetlusest pakku mineku argument vastukaaluks nende õigusele menetlusele mõistliku aja jooksul“. Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et ringkonnakohus ei ole andnud seisukohta õigusnormi tõlgendamiseks ja kohaldamiseks, mis oleks olnud maakohtu jaoks pärast ringkonnakohtu määrust aset leidnud F tegevusele hinnangu andmisel KrMS § 3421 järgi siduv. 18 1-18-10465 10.3 Prokurör näeb kooskõlastatud tegevuse märgina sedagi, et menetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu taotleti sel korral ainult X suhtes. Kohtukolleegium seevastu peab sellist sammu eelmist Tallinna Ringkonnakohtu määrust ja sellele järgnenud menetluse käiku arvestades loogiliseks – kuivõrd ringkonnakohus asus eelmisel korral seisukohale, et F ja Q olid püüdnud menetlust takistada ning ka nüüdne menetluse venimine oli tingitud F tegevusest, oli ette näha, et tõenäoliselt oleks nende huvides esitatavad menetluse lõpetamise taotlused edutud.
36. Eelnevast tulenevalt ei lükka määruskaebuste väited ümber maakohtu järeldust, et X suhtes ei ole võimalik mõistliku aja jooksul jõuda jõustunud kohtulahendini, mistõttu tema suhtes menetluse jätkamine rikub mõistliku menetlusaja põhimõtet.
37. Maakohus leidis, et avalik menetlushuvi seisneb avaliku nõudeavalduse olemasolus, riigil on aga võimalik põhjendamatult makstud toetus ka haldusmenetluses sisse nõuda. Tuleb tõdeda, et maakohtu avaliku menetlushuvi käsitlus on liiga kitsas. Avalik menetlushuvi sõltub ka menetletava kuriteo iseloomust. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga, et riigi ja Euroopa Liidu finantshuvide kaitse on oluline. Ka tuleb tõdeda, et kuriteoga on väidetavalt tekitatud märkimisväärne kahju. Samas tuleb arvestada, et seadusandja hinnangust kuriteo raskusele annab aimu kuriteo eest ette nähtud karistus. Kuriteo eest ettenähtud karistuse raskusest tulenevalt eristatakse esimese ja teise astme kuritegusid. Nagu maakohtu määruses märgitud, on X-le süüks pandava kuriteo puhul tegemist teise astme kuriteoga. Kuriteo puhul, mida seadusandja on pidanud kergemaks, tuleb ka mõistlikku menetlusaega pidada lühemaks. Määruskaebustes märgitu, et soodustuskelmuse menetlusi lõpetatakse kahetsusväärselt tihti mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, ei tähenda ringkonnakohtu arvates, et soodustuskelmuste menetlemisel peakski aktsepteerima seda, et menetlused kestavad kaua. Loomulikult tuleb mõistliku menetlusaja pikkuse hindamisel arvestada konkreetse etteheidetava teo ja menetluse asjaolusid, kuid ringkonnakohus ei pea põhjendatuks seda, kui mingile kindlale kuriteokoosseisule vastava teise astme kuriteo puhul peetakse mõistlikuks erandlikult pikka menetluse aega. Kui mingi kuriteo menetlemine tekitab riigile teistega võrreldes suuremaid raskusi ja menetlused kipuvad kestma kaua, tähendab see vajadust teha muudatusi menetluse regulatsioonis ja/või õiguskaitseasutuste töökorralduses ega õigusta isiku allutamist menetlusele talle tehtud etteheite raskuse seisukohalt ebaproportsionaalselt pikaks ajaks. Mis puutub määruskaebuse esitajate seisukohta, et menetluse lõpetamine ilma sisulise lahendita annaks üldsusele signaali, et soodustuskelmus võib end ära tasuda või olla lausa aktsepteeritav, siis ringkonnakohtu arvates on ka üldsuse seisukohalt oluline, et sellised teod saaksid vastuse just mõistliku aja jooksul ning menetlused ei jääks väga pikaks ajaks kestma. Kohtukolleegium ei nõustu prokuröri seisukohaga, et olukorras, kus „kuriteo kaastäideviimises võtmerolli mänginud isikud (Q ja F) on läbivalt hoidnud menetlusest kõrvale ja teinud kõik endast oleneva selleks, et takistada asja lahendamist, on lubamatu vabastada vastutusest kolmas kaastäideviija“. Vastupidi – olukorras, kus ei ole tõendatud see, et menetluse takistamine oli kõigi süüdistatavate ühine plaan, ei pea ringkonnakohus õigeks, et süüdistatav, kellele ei heideta ette mingisugust menetlust takistavat tegevust, peaks teiste süüdistatavate süül taluma seda, et tema kriminaalasja menetletakse väga kaua. 19 1-18-10465
38. Määruskaebuse esitajad ei nõustu ka maakohtu seisukohaga, et avalikku menetlushuvi ei ole, sest riigil on võimalik oma nõue nõuda sisse haldusmenetluses. Nii kannatanu esindaja kui ka prokurör (täiendavas seisukohas) rõhutavad, et kriminaalmenetluses tuleb arvestada ka kannatanu huvidega. Kannatanu esindaja leiab, et kui Y on otsustanud oma nõude maksma panna kriminaalmenetluse raames, oleks ressursiraiskamine pärast pikaajalist kriminaalmenetlust sellega haldusmenetlusse uuele ringile siirdumine. Erinevalt kannatanust ja prokurörist ei näe ringkonnakohus arvestades kriminaalmenetluse senist käiku nõude menetlusel just kriminaalmenetluses eelist.
39. Prokurör toob veel välja, et menetluse lõpetamine ei ole ainus meede mõistliku menetlusaja rikkumise heastamiseks. Arvestades seda, kui kaua menetlus juba kestnud on, ning seda, et isegi optimistliku prognoosi kohaselt kuluks jõustunud lahendini jõudmiseks veel poolteist aastat, peab kohtukolleegium maakohtu seisukohta, et põhjendatud on just menetluse lõpetamine, õigeks. Teistsuguseks järelduseks ei anna alust prokuröri viidatud Tartu Ringkonnakohtu
40. novembri 2016 otsus kriminaalasjas nr 1-13-
41. Selles otsuses leidis ringkonnakohus, et ehkki ringkonnakohtu otsuse tegemiseni oli menetlus kestnud enam kui 8 aastat ja mõistlik menetlusaeg oli ületatud, saab rikkumist heastada kergema karistuse määramisega. See, millise meetmega mõistliku menetlusaja rikkumist heastada, sõltub ka menetluse esemeks oleva kuriteo ja toimunud menetluse asjaoludest. Prokuröri viidatud otsuse põhjendustest nähtuvalt pidas ringkonnakohus asjaoluks, mis õigustas menetluse pikkuse kompenseerimist just karistuse kergendamisega, maksuõigusrikkumiste ulatust (riigile maksmata jäänud või alusetud tagastusnõuded moodustasid kokku mitukümmend miljonit krooni). St toonases otsuses käsitletud kuritegudega tekitatud kahju oli praeguse menetluse esemeks oleva kuriteoga tekitatud kahjust tunduvalt suurem.
42. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 ja §-st 390 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja esitatud määruskaebused rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 20