Obsah (6)

§ 477§ 459§ 172§ 174§ 177§ 445

2-18-8986 KOHTUMÄÄRUS Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Reena Undrest Määruse tegemise aeg ja koht 8.oktoober 2021, Kuressaare kohtumaja Tsiviilasja number 2-18-8986 Tsiviilasi A M E.V avaldus avalikult k

§ 477

lg 5 kohaselt ei ole kohus hagita menetluses seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Energialevi OÜ poolsed hinnangud M detailplaneeringu kohta on kohtu arvates ebaõiged ning asjasse ei puutu ka erinevad detailplaneeringuga seonduvad viidatud Riigikohtu lahendid. On küll M kinnistu planeering /I kd lk 48 alates/, kuid planeeringuga jagati kohtu hinnangul M kinnistu kaheks – M ja M (katastritunnus xxxxxxxxxxxxxxxx, registriosa number xxxxxx) ning M planeeringuga lahendati juurdepääs uuele, tekkinud M (mitte M) kinnistule. Nii seletuskiri kui ka planeeringu joonis kinnitavad, et mahasõit on L-T teelt näidatud vaid uuele, tekkivale M kinnistule / III kd lk 108/. Õiguskirjanduses on ka märgitud, et juurdepääsu maakorraldusliku võimalikkuse eelduseks ei ole otseselt ühegi haldusaktiga määratud tingimused, st juurdepääsu õiguse teostamise eelduseks ei ole detail(planeeringu) kehtestamine (vt AÕS I kommenteeritud väljaanne § 156, p 3.1.4.). Detailplaneeringu olemasolul tuleb arvestada, et talumiskohustuse seisukohalt ei ole see seadusjärgne kitsendus (RKTKo 3-2-1-5-06 p 22), samas võib siiski eeldada, et kui detailplaneeringus on konkreetses kohas juurdepääs ette nähtud, siis on see ka maakorralduslikult parim võimalus, kuid see ei anna kolmandatele isikutele õigust kavandatavat teed detailplaneeringus lahendatud viisil kasutada ega asenda kokkulepet omanikuga. Kuna käesoleva kohtuasja esemeks on vaid juurdepääsu küsimus avaldajale kuuluvale M kinnistule, jätab kohus tähelepanuta kõik menetlusoaliste väited ja tõendid, mis seonduvad L maaüksusel asuva nn S koha /ka S sadama/ avalikku kasutamist ja sellele juurdepääsu saamist. Siia L kohale juurdepääsu osas võib kõne alla tulla avalik-õiguslik vaidlus tulenevalt menetlusosaliste viidatud Pihtla Vallavolikogu otsustest ja Pihtla valla rannikualade üldplaneeringust. Need asjaolud ei ole juurdepääsu küsimuses antud juhul määravad.

1. Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et avaldajale tuleb määrata soovitud juurdepääsutee üle L maatüki. Juurdepääsutee ületab K kinnistu L maatükki 61 meetri ulatuses ning juurdepääsutee laiuseks tuleb määrata 3 meetrit. Seega asub juurdepääsutee L maatükil 183 m2 ulatuses (vt V lk 182). Juurdepääsutee asukoht on kantud kohtumääruse lisaks olevale plaanile ning märgistatud punase joonega.
2. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-31-17 p-s 14 märkinud, et AÕS § 156 lg 1 mõtte kohaselt tuleb juurdepääsu kindlaksmääramise korral üldjuhul määrata koormatava kinnisasja omanikule juurdepääsu talumise eest tasu ning see koormatud kinnisasja igakordse omaniku kasuks välja mõista (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
3. juuni
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p 42). Lahendi nr 3-2-1-27-17 p-s 14 on Riigikohus märkinud, et koormatava kinnisasja omanikele määratav tasu peab lisaks juurdepääsutee korrashoiu kulude hüvitamisele sisaldama hüvitist omandiõiguse riive eest. Samuti on Riigikohus lahendi nr 3-21-180-15 punktis 39 selgitanud, et kuna juurdepääsu määramisega tekib valitseva kinnisasja 10 2-18-8986 omanikul õigus kasutada koormatud kinnisasja avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsuks oma kinnisasjale, kaotab koormatud kinnisasja omanik juurdepääsu alla jääva maatüki osas võimaluse maad kasutada muul viisil kui juurdepääsuna. Sellest tulenevalt on kinnisasja koormamisel juurdepääsuga kasutuseelise kaotamise hüvitamise eesmärk tagada kinnisasja omaniku samasugune seisund, milles ta oleks olnud, kui ta oleks saanud juurdepääsualust maatükki juurdepääsuta ise kasutada, sh kasutada tee alla jäävat maad mõnel muul otstarbel. Seda silmas pidades tuleb hüvitise suuruse määramisel hinnata, kuidas ja millise kasu saamiseks võiks kinnisasja omanik juurdepääsualust maad kasutada, arvestades maatükil paiknevaid ehitisi, ehituslikke, muinsuskaitselisi, maa otstarbest tulenevaid jms piiranguid ning kõiki muid selles osas tähtsaid asjaolusid (vrd Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
5. mai 2008, a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, p 23).
6. Avaldaja hinnangul on mõistlik tasu juurdepääsu talumise eest 100 eurot aastas, arvestades kohtupraktikat, kuivõrd on piisav tasu maamaksu ja juurdepääsutee hooldamise kulutuste eest ning hüvitis omandiõiguse riive eest. Puudutatud isik I leiab, et 100 eurone tasu on ebamõistlikult väike ja leiab, et avalduse rahuldamisel tuleks talle määrata õiglane hüvitist 50 000 eurot, mis sisaldab hüvitist kinnistu väärtuse vähenemise eest, kinnistul vajalike ümberkorralduste tegemise kulusid ja talumise ning korrashoiu kulusid.
7. Juurdepääsutee määratakse K kinnistu L maatükile 183 m2 ulatuses ning tee aluse maamaksu suurus on Saaremaa Vallavalitsuse esitatud andmete alusel (V lk 182) 1,12 eurot. Kohus märgib, et antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus puudutatud isiku I õiguseid väga intensiivselt riivatakse, kuna juurdepääsutee määratakse kohta, kus see juba praegu asub ning asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et avaldaja hakkaks juurdepääsu kasutama ebamõistliku intensiivsusega. Kohus võtab ka arvesse, et puudutatud isik I ise seda teed enda kinnistule pääsemiseks ei kasuta. Kohus leiab, et arvestades väljakujunenud kohtupraktikat ning antud vaidluse asjaolusid, on põhjendatud määrata iga-aastaseks tasuks seoses kasutuseeliste ja omandiõiguse riivega ja teealust maamaksu arvestades kokku 150 eurot. Tasu tuleb avaldajale kuuluva kinnistu igakordsel omanikul maksta iga aasta
8. veebruariks. Kohus leiab, et puudutatud isiku I nõutav juurdepääsutasu 50 000 eurot ei ole põhjendatud, kuna esiteks kehtiva kohtupraktika kohaselt ei saa nõuda hüvitist kinnistu väärtuse vähenemise eest (3-2-1-27-17, p 14.) Teiseks, on tõendamata võimalike ümberkorralduste tegemise kulud kinnistul ning Ringkonnakohus on 4.06.2020 määruses mh juhtinud tähelepanu asjaolule, et juurdepääsu määramist ei välista see, kui kinnisasjale, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, on omanik naaberkinnisasja omaniku juurdepääsu soovist teades rajanud juurdepääsu takistavana rajatisi, peenraid ravimtaimede kasvatamiseks vms. Sellist tegevust saab hinnata pahauskse käitumisena AÕS § 156 lg 1 järgse nõude realiseerimise takistamiseks (vt ka RKTKM nr 3-2-1-42-10, p 32). Kolmandaks, on tõendamata juurdepääsu korrashoiukulud summas 100 eurot kuus.
9. Juurdepääsu määramisel tuleb määrata isik, kes määratud juurdepääsuteed hooldab ja kannab sellega seotud kulud. Arvestades seda, et avaldaja elab välismaal ja seda kohustust endale võtta ei soovi, talvel ta enda kinnistul ei viibi, muul ajal on aga kinnistu kasutamise intensiivsus väike, siis on põhjendatud määrata, et puudutatud isik I hooldab ning kannab juurdepääsutee hooldamisega seotud kulud, mida 150 euro suurune aastatasu peab katma. Kui tee kasutamisel selgub, et tee kasutamine maakohtu määratud tingimustel (sh nt ehitustegevuse käigus raskeveokite liikumine) kahjustab teed, on teeomanikul tee korrashoiukohustus. Juhul kui tee korrashoiuks ja liiklemise tagamiseks on vaja teha täiendavaid ühekordseid investeeringuid võib avaldaja juurdepääsuõigust omavalt isikult 11 2-18-8986 taotleda tee korrastamist või investeeringute hüvitamist. Samuti on asjaolude muutumise korral võimalik ka esitada avaldus tee kasutamise tasu muutmiseks (

§ 459lg 1 p 1).

1. Juurdepääsuõigus sisaldab eelduslikult õigust kasutada teed jalgsi liikumiseks, autoga juurdepääs ei pea olema igal juhul tagatud, kuid elamiseks kasutatava kinnisasja puhul peab vähemalt üks autoga juurdepääsu võimalus olema (RKTKo 3-2-1-58-05 p 22). Kohus on seisukohal, et antud juhul tuleb avaldajale juurdepääs määrata nii jalgsi kui sõidukitega (sh kinnisasja teenindavate raskeveokitega). Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud täiendavalt reguleerida juurdepääsu kasutamise tingimusi, mitme ja milliste sõidukitega avaldajad juurdepääsuteed kasutada tohivad, kuna juurdepääs on tarvilik avaldaja kinnistu otstarbeliseks kasutamiseks. Samuti märgib kohus, et kuivõrd puuduvad mõjuvad põhjused avaldajatele juurdepääsu ajaliseks piiramiseks, leiab kohus, et juurdepääs peab olema avaldajatele tagatud igal ajal. Juurdepääsuõigus hõlmab eelduslikult nii kinnisasja omanikku kui ka teisi kinnisasjal elavaid või seda omaniku nõusolekul muul viisil kasutatavaid isikuid (RKTKo 3-2-1-85-05 p 21). Kohus leiab, et põhjendatud on määrata juurdepääs avaldajale ja tema kinnistu igakordse omaniku ning omaniku nõusolekut omavate isikute kasuks nii jalgsi kui ka sõidukitega.
2. Eeltoodud põhjendustel määrab kohus, et M kinnisasja igakordsel omanikul ja temalt nõusoleku saanud isikutel on õigus kasutada igal ajal nii jalgsi kui transpordivahenditega K kinnistu L maatükil olevat juurdepääsuteed, mis on määruse lisaks oleval plaanil tähistatud punase joonega. Juurdepääs on tähtajatu, kuna eelduslikult ei kaota avaldaja kinnistu igakordne omanik teatud aja möödudes huvi oma kinnistule juurdepääsuks. Kohus märgib, et juhul kui L maatükil toimub kariloomade karjatamine on maaomanikul põhjendatud paigaldada juurdepääsuteele lukuta/võtmeta avatavad väravad/tõkked.
3. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-33-04 p-s 22 märkinud, et kohtulahendiga määratud juurdepääsuõiguse kehtivuseks kolmandate isikute suhtes tuleb see kanda kinnistusraamatusse märkusena. Lähtuvalt Riigikohtu seisukohast tuleb juurdepääsuõigus kanda kinnisturaamatusse märkusena.
4. AÕS § 641 kohaselt kinnisomandi üleandmiseks ja kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, samuti kinnisasja koormava asjaõiguse üleandmiseks, koormamiseks või selle sisu muutmiseks on nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. TsÜS § 68 lg 5 alusel, kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Seega tuleb puudutatud isik I nõusolek kinnistusraamatusse märkuste kandmiseks asendada AÕS § 641 kohaselt käesoleva määrusega. Tuleb kohustada kinnistu, üle mille kohtu poolt määratav juurdepääs M kinnistule kulgeb, omanikku andma nõusolek märkuse tegemiseks vastava kinnistu registriosasse üle kinnistu kulgeva juurdepääsu kohta M kinnistule. Menetluskulud 31.

§ 172

lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi.

§ 172

lg 1 esimese lause üldpõhimõtte järgi kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse.

§ 172

lg 1 esimest lauset on otstarbekas kohaldada 12 2-18-8986 juhul, mil hagita menetluses selle iseloomu tõttu peale avaldaja teisi menetlusosalisi ei ole, nt registriasjad, lapsendamise menetlus vms (RKTKm nr 3-2-1-42-08, p 18).

§ 172

lg 1 teine lause annab kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, võimaldades põhjendatud juhtudel jätta menetluskulud täielikult või osaliselt mõne menetlusosalise kanda, eeldusel et hagita menetluses osaleb mitu isikut. Riigikohus on avaldanud ka seisukohta, et mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (3-2-1-4208, p 18). Kuna antud juhul määratakse juurdepääs üle Energialevi OÜ kinnisasja, nagu on avaldaja taotlenud, siis tehakse lahend Energialevi OÜ kahjuks, mistõttu on õiglane jätta menetluskulud Energialevi OÜ kanda. Kohus arvestab siinkohal asjaolu, et avaldaja kohtusse pöördumise on põhjustanud Energialevi OÜ käitumine, kuivõrd Energialevi OÜ asus põhjendamatult takistama avaldajale juurdepääsu kasutamist. 32.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

§ 174

lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

§ 174

lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui kohtulahend kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Menetlusosaliste vahel leidis aset intensiivne ja ajamahukas vaidlus ning erimeelsused näivad olevat ületamatud, mida kinnitab ka menetluses kompromissile mittejõudmine. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks asja lõpetavas määruses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast asja lõpetava määruse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

33. Maakohtu 23.08.2019 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu tuleb

§ 445lg 2 alusel jõusse jätta kohtumääruse täitmist tagava abinõuna.

/digitaalallkiri/ Reena Undrest kohtunik 13