Obsah (14)

§ 236§ 230§ 5§ 657§ 651§ 456§ 442§ 654§ 634§ 652§ 171§ 174§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 30. juuni 2022. a , Tallinn Kohtuasja numb

) § 236 lg 2 alusel.

§ 236

lg 2 ja § 278 alusel saaks kostja taotleda tõendite väljanõudmist ka hageja valdusest, põhjendades ära, miks ta arvab, et laenuleping olevat hageja käes. Eelnevast tulenevalt asus kohus seisukohale, et antud juhul puudub alus käesolevas vaidluses kohalduva tõendamiskoormise ümberpööramiseks. Lähtudes deklaratiivse võlatunnistuse eripärast lasus kostjal kohustus tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, v.a nende asjaolude osas, millest kostja deklaratiivset võlatunnistust andes loobus.

1. Kostja esile toodud asjaoludel ei saa pidada hageja ja kostja sõlmitud võlatunnistust vastuolus olevaks heade kommetega ning seetõttu tühiseks. Asja materjalidest ei nähtu, et võlatunnistus eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu. Võlatunnistus ja kompromissileping on tsiviilkäibes tavapärased. Kostja ei ole asjaolusid tehingu ebamoraalsuse ja taunitavuse kohta tõendanud. Kostjale pidi hageja poolne nõude omandamine Inbank AS-ilt olema teada hiljemalt vaidlusaluse võlatunnistuse allkirjastamisel. Samuti on kostja võlatunnistuse allkirjastamisega kinnitanud ps 1.1, et hageja omab kostja vastu nõuet, mis tuleneb kostja ja Inbank AS-i vahel 20.07.2018 sõlmitud väikelaenulepingust nr L
2. Seega on alusetu kostja vastuväide, et võlatunnistus on tühine põhjusel, et kostja ei saanud ühtegi teadet, et hageja on Inbank AS-i nõude omandanud.
3. Asjas kogutud tõendid ei võimalda järeldada kostja eksimusse viimist hageja poolt. Kohtule ei nähtunud, et hageja oleks avaldanud kostjale võlatunnistuse kohta ebaõigeid andmeid. Seega võlatunnistuse tühistamise aluseid ei esine. Kohus ei nõustunud ka kostja seisukohaga, et hageja oleks pidanud eelnimetatud võlatunnistuse/kompromissilepingu sõlmimisel jälgima vastutustundliku laenamise põhimõtet ning keelduma eelnimetatud lepingu sõlmimisest, kuivõrd kostjal olid tekkinud makseraskused ja maksehäired. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine on seadusega selgelt ettenähtud laenu väljastavatele juriidilistele isikutele (krediidiasutused, s.o pangad, ja krediidiandjad). Vastutustundliku laenamise põhimõtte nõuetekohast täitmist kontrollib Finantsinspektsioon. Samuti näeb eelmainitud põhimõtte järgimine ette ulatusliku informatsiooni kogumist eraisikute finantsseisundi kohta. Hagejal ei olnud sellise informatsiooni kogumiseks ei kohustust ega seadusest tulenevalt õigust. 5 2-21-13955
4. Eelnevast tulenevalt asus maakohus seisukohale, et poolte 17.03.2020 sõlmitud kompromissileping/võlatunnistust nr 24887403 on kehtiv ning pooltele täitmiseks kohustuslik.
5. Hagiavalduse kohaselt muutus poolte sõlmitud võlatunnistuse/kompromissilepingust tulenev põhivõlgnevus ja enne 17.03.2020 sissenõutavaks muutunud viivis täies ulatuse sissenõutavaks 20.05.2020 osamakse tähtaja möödumisest alates, seega alates 21.05.
6. Kostja ei ole eelnimetatud väidet kahtluse alla seadnud. Seega aeguksid eelnimetatud nõuded 20.05.2023 kell 00.
7. Hagiavaldus oli kohtule esitatud 06.09.
8. Seega polnud 06.09.2021 kuupäevaks hageja põhinõue ja viivisenõue kostja vastu aegunud.
9. Samuti on põhjendatud viivisenõue põhinõudelt 5 324,01 eurot võlatunnistusest tulenevas määras 0,06% päevas alates 21.05.2020 kuni 06.09.2021 summas 1 514,15 eurot. Viivisemäära ulatusele kostja vastuväiteid ei esitanud, mh ei nähtunud kohtule, et lepingus kokkulepitud viivisemäär võiks olla lepingutingimusena tühine.
10. Kohus ei pidanud põhjendatuks kolmanda isiku poolt võlateatiste saatmisega seotud sissenõudmiskulude hüvitamist, sest VÕS § 1132 lg 2 näeb tarbijalt sissenõudmiskulude hüvitise nõudmise alusena ette tarbijaga sõlmitud lepingu. Kohtule pole esitatud kostja ja kolmanda isiku vahelist lepingut, mis võiks olla aluseks sissenõudmiskulude hüvitamisele. Apellatsioonkaebus
11. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
12. Maakohus rikkus

§ 230lõiget 2.

Maakohus ei uurinud, kas hageja pöördus Inbank AS-i poole või mitte dokumentide saamiseks. Maakohus võttis positsiooni, et hageja ei pöördunud Inbank AS-i poole, kuid see ei vasta tõele. 17.09.2021 vastas Inbank AS-i võlamenetluse spetsialist ML kostja päringule, et „X-l ei ole lepinguid Inbank Finance AS-is“ ning soovitas pöörduda hageja poole. Inbank AS-i vastusest tulenevalt võib teha järelduse, et kõik nõude aluseks olevad dokumendid on üle antud hagejale. Sel põhjusel luges kostja mõttetuks taotleda kohtult tõendite väljanõudmist Inbank AS-i valdusest. Kostja ei lisanud hagivastusele seda tõendit, kuna hageja ei väitnud, et tema valduses ei ole laenudokumente. 28. Maakohus rikkus

§ 5lõiget 1.

Antud juhul olid dokumendid hageja kontrolli all, kostja põhistas võla puudumist (esialgne laenusumma ei olnud üle kantud kostja arveldusarvele), seega pidi hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga. Hageja ei esitanud tõendeid. Kui kostja oleks taotlenud

§ 236

lg 2 ja § 278 alusel tõendite väljanõudmist kostja valdusest, sellega oleks kostja lihtsustanud hageja ülesannet. Hageja oleks esitanud nõutud dokumendid ning niiviisi oleks rikutud võistleva menetluse printsiipi. Kostja arvates pidi esimese astme kohus esitamata tõendite tõttu jätma hagi rahuldamata tõendamatuse ja põhjendamatuse tõttu.

1. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 168 lõiget
2. Kostja ei ole nõus, et hageja tegevus (ärimudel) ei lähe ühegi kehtiva õigusaktiga vastuollu. Hageja tegevus on VÕS § 168 lõikega 1 vastuolus. Vastavalt VÕS §-le 168 peab olema arusaadav kohtule, et hageja valduses on olemas nõude aluseks olevad dokumendid ning kui hageja ei esitanud neid kohtule, siis tal on olemas põhjused midagi varjata. Hageja pahauskselt kaldus kõrvale kohustusest oma nõuet tõendada ning kohus aktsepteeris seda, öeldes, et hageja ei pea laenu väljastamise protsessi asjaoludega kursis olema. 6 2-21-13955 Vastustaja seisukoht
3. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

32. Ringkonnakohus kontrollib

§ 651

lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata. Selles osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 järgi jõustunud.

33. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab

§ 442lg-s 8 sätestatule.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt

§ 654lg-s 6 sätestatust neid ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Pooled ei vaidle, et hageja ja kostja sõlmisid 17.03.2020 kompromissilepingu/võlatunnistuse nr 24887403 ning et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Apellatsioonimenetluses on vaidluse all, kas maakohus oleks pidanud hea usu põhimõttest tulenevalt tõendamiskoormise ümber jaotama. Riigikohus on selgitanud, et deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest. Võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru (vt Riigikohtu
2. detsembri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24), on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks (vt Riigikohtu 03.06.2021 otsust tsiviilasjas nr 2-19-5601, p 16.3-16.4). Maakohus leidis, et võlatunnistuse p-s 1.1 kinnitas kostja, et nõue tema vastu koosneb põhiosanõudest 5364,01 eurot ja viivitusintressinõudest 1803,25 eurot. Maakohus leidis, et eelnimetatud asjaolude kinnitamisega loobus kostja nende asjaolude osas vastuväidete esitamisest. Seda maakohtu järeldust kostja apellatsioonkaebuses vaidlustanud ei ole. Samuti ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud maakohtu järeldust võlatunnistuse kehtivuse osas ning kostja 14.06.2022 lõppsõnas esitatud sellekohased vastuväited maakohtu otsusele tuleb

§ 634lg 1 alusel jätta tähelepanuta.

Seega on tegemist olukorraga, kus asjaolud võla olemasolu ja selle suuruse osas on muutunud vaieldamatuks isegi siis, kui kostja suudaks tõendada vastupidist.

1. Vastuseks kostja väitele hea usu põhimõttest tuleneva tõendamiskoormuse ümberjaotamise kohta märgib kolleegium, et hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormis pöördub ümber, kui kostja esitab asjaolud, mis viitavad nõude puudumise 7 2-21-13955 võimalikkusele. Riigikohus on oma varasemates lahendites leidnud, et eelkõige kehtib eelöeldu olukorras, kus tuleb tõendada asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Seega kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (vt Riigikohtu 10.12.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26). Kostja esile toodud asjaolud ei viita sellele, et kostja ei ole Inbank AS-ilt võlatunnistuses märgitud ulatuses laenu saanud. Kostja tugines maakohtus ka sellele, et Inbank AS ei ole laenulepingut üles öelnud, mistõttu kehtib laenuleping edasi ja seda ei saanud hagejale loovutada. Samuti tasus kostja Inbank AS-ile saadud laenust tagasi 532 eurot viitega vaidlusalusele laenulepingule. Seega ei viita need asjaolud sellele, et kostja ei ole laenu saanud, mistõttu ei ole kostja võla puudumise tõenäosust põhistanud. Samuti ei ole tegemist olukorraga, kus asjaolu, mida kostjal on vaja tõendada, on hageja kontrolli all. Maakohus märkis otsuses, et kostja saanuks nõuda laenulepingu dokumente Inbank AS-ilt ja vajadusel ka hagejalt. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Maakohtus ei toonud kostja esile, et tal pole võimalik tõendeid esitada. Seega ka ringkonnakohtu arvates pole alust tõendamiskoormist antud juhul ümber pöörata.
2. Ringkonnakohtu hinnangul on asjakohatu kostja väide võimalikust

§ 5lõike 1 rikkumisest.

Kostja kohustus oli tõendada võla puudumine ja seega on kostja kohustus ka nõuda vajadusel teiste isikute (sealhulgas hageja) valduses olevad tõendid välja. Kui sellisel juhul hageja esitab nõutud tõendid, ei tähenda see

§ 5lõikes 1 sätestatud võistlevuse põhimõtte rikkumist.

Samuti on asjakohatu kostja viide VÕS § 168 lg 1 võimalikule ebaõigele kohaldamisele. Käesoleva asja lahendamisel antud säte tähtsust ei oma. Nimetatud säte reguleerib nõuet ja kõrvalkohustustest tulenevaid õigusi tõendavate dokumentide üleandmist ühelt võlausaldajalt teisele. Sellest, kelle valduses konkreetselt mingil hetkel on nõuet tõendavad dokumendid, ei sõltu kostja tõendamiskoormis. 37. Kostja palub ringkonnakohtul vastu võtta Inbank AS-i 17.09.2021 vastuse, millega kostja soovib tõendada, et hageja nõude aluseks olevad dokumendid on Inbank AS-i poolt üle antud kostjale. Samuti palub kostja ringkonnakohtul koguda täiendavaid tõendeid: nõuda hagejalt välja 20.07.2018 väikelaenulepingu nr L89001872193, laenu väljamaksmist tõendava maksekorralduse, laekumiste ajaloo, laenulepingu ülesütlemise avalduse, nõude loovutamisteate. Hageja on vastu kostja täiendava tõendi vastuvõtmisele ja tõendite kogumise taotluse rahuldamisele. Ringkonnakohus leiab, et kostja poolt esitatud täiendava tõendi vastuvõtmiseks ja tõendite kogumise taotluse rahuldamiseks ei ole alust. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, ei ole antud juhul tõendamiskoormuse ümberpööramiseks alust ja arvestades, et kostjal on lepinguline esindaja, pidi see olema kostjale arusaadav ka maakohtus. Samuti ei ole kostja tuginenud sellele, et maakohus oleks selgitamiskohustust rikkunud. Seetõttu sai kostja lähtuda üksnes sellest, et kostja peab tõendama võlanõude puudumist. Selline võimalus oli kostjal maakohtus olemas. Asjaolust, et hageja ei ole väitnud, et tema valduses ei ole laenudokumente, ei saa järeldada, et kostja ei peaks oma tõendamiskoormist täitma.

§ 652

lg-st 3 tulenevalt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta. Samuti juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Kuna kostja oleks saanud tõendid ja taotlused nõude puudumise osas esitada maakohtus, jätab ringkonnakohus kostja taotlused rahuldamata

§ 652lg 3 alusel.

Tõendi elektroonilise esitamise tõttu puudub vajadus selle füüsiliseks tagastamiseks. 8 2-21-13955 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 38. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel apellandi kanda.

39. Tulenevalt sellest, et maakohus on menetluskulud rahaliselt kindlaks määranud, teeb seda apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja esitas 16.06.2022 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 840 eurot (koos käibemaksuga). Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepinguline esindaja osutanud hagejale apellatsioonimenetluses õigusabi 7 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuga).

1. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud apellatsioonkaebusega tutvumine, vastuse koostamine apellatsioonkaebusele, kostja lõpliku seisukohaga tutvumine ning hageja lõpliku seisukoha ja menetluskulude nimekirja koostamine on põhjendatud. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et menetlusdokumentidega tutvumine ei ole põhjendatud toiming, mille eest saaks menetluskulude hüvitist nõuda. Tegemist on vajaliku toiminguga, mis eelneb tavapäraselt menetlusdokumendi koostamisele. Samas nõustub ringkonnakohus kostjaga, et apellatsioonkaebusele vastuse koostamise ajakulu 3 tundi ja lõplike seisukohtade koostamise ajakulu 2 tundi on liigselt suur arvestades antud menetlusdokumentide mahtu ja sisu. Suures osas on vastuses apellatsioonkaebusele hageja korranud juba maakohtus esitatud seisukohti ning lõplikes seisukohtades omakorda apellatsioonkaebuses esitatut ja sedagi üksnes poolel leheküljel. Arvestades kostja apellatsioonkaebust, on ringkonnakohtu hinnangul mõistlik ajakulu sellele vastamiseks 2 tundi ning lõplike seisukohtade koostamiseks 1 tund. Seega on hageja põhjendatud ajakulu apellatsioonimenetluses kokku 5 tundi.
2. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr 120 eurot (käibemaksuga) on kolleegiumi hinnangul

§ 175lg 1 mõttes mõistlik ja põhjendatud.

Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas peetud keskmiselt 80-100 eurot tund (käibemaksuta). Seega vastab hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr senisele kohtupraktikale. 42. Seega rahuldab ringkonnakohus hageja taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud 600 eurot (käibemaksuga). 43. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 9