← Eesti

2-20-5396/65

Obsah (16)§ 14§ 189§ 1032§ 113§ 217§ 1028§ 116§ 197§ 82§ 365§ 218§ 223§ 208§ 73§ 111§ 115

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2022, Tallinn Kohtuasja num

§ 14lg-t 1.

1.

  1. Kui kostja väidab, et ta ei teadnud läbisõidumõõdiku tagasikerimisest ja tegutses heauskse müüjana, võib tegemist olla ka eksimusega (TsÜS § 92 lg 3 p 1). Eksimus esines müügilepingu alusel müüdud asja omaduste osas. 1.
  2. Hageja võttis tehingu tegemisega seoses krediiti 15 750 eurot koos intressiga (kuue kuu Euribor + 2,99%). Lisaks tasus hageja liisingulepingu sõlmimise tasu 200 eurot ja on tasunud hagi esitamise seisuga intresse 728,67 eurot. Seega on hagejal lisaks ostuhinna tagastamise ja 4

(27)2-20-5396 viivise nõuetele ka kahju hüvitamise nõue summas 928,67 eurot. Praeguses hagis hageja kahju hüvitamise nõuet kostja vastu ei esita. 1.
  1. Kuna hageja tühistas tehingu ja palus kostjal tagastada müügihind 17 500 eurot hiljemalt
  2. detsembril 2019, nõudis hageja kostjalt viivist alates
  3. detsembrist 2019 kuni kohustuse täieliku täitmiseni. 1.
  4. Alternatiivselt esitas hageja
  5. aprilli
  6. a hagis lepingust taganemise avalduse ja ostuhinna tagastamise nõude. 1.15.
  7. Hageja leidis, et kostja rikkus müügilepingut, kuna müüdud sõiduk ei vasta müügilepingus kokku lepitud ja müüja lubatud tingimustele. Sõidukil olid olulised varjatud puudused, mida kostja hagejale ei avaldanud. Asja parandamine ja puuduste kõrvaldamine ei ole objektiivselt võimalik, kuna sõiduki suurt läbisõitu ei ole võimalik olematuks muuta. Müügilepingu tingimuseks olid mh sõiduki õige läbisõit ja ühe omaniku olemasolu pärast sõiduki ostu Itaaliast, mida müüja eraldi kinnitas. Hagejale üleantud sõiduki tegelik läbisõit oli kokkulepitust 2,36 korda suurem, mistõttu sõiduk ei vastanud müügilepingu tingimustele. 1.15.
  8. Puudus oli olemas juba juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale ega tulenenud ostjast. Ostja ei teadnud ega pidanudki lepingu sõlmimise ajal puudusest teadma. Hageja on teatanud puudustest kostjale mõistliku aja jooksul pärast neist teadasaamist. Asjakohane ei ole kostja väide, et ta ei teadnud läbisõidu kerimisest, kuna müüja vastutab asjal varjatud puuduste ilmnemise eest ka juhul, kui ta neist ei teadnud. Kui kostja ei kontrollinud sõiduki läbisõitu, oleks ta pidanud hoiduma sellekohaste kinnituste andmisest. 1.15.
  9. Hagejal on õigus nõuda

§ 189

lg 1 alusel müügihinna ja intressi tagastamist, arvestades nõudest maha auto kasutamisest saadud kasutuseelised. Tavalisest kasutamisest tingitud väärtuse vähenemist tagasitäitmisel ei arvestata. Lisaks on hagejal tekkinud kahju intressi ja lepingutasu maksmisest. Hageja leidis, et kasutuseelise mõistlikuks rahaliseks suuruseks võib pidada sama summat, mida tal on õigus nõuda kostjalt kahju hüvitisena. Hageja tasaarvestas kasutuseelise väärtuse intresside ja lepingutasu nõudega (928,67 eurot). Kostja on kohustatud maksma tagasi ostuhinna ja hageja tagastab sõiduki või hüvitab selle turuväärtuse. 1.

  1. Alternatiivselt nõudis hageja
  2. aprilli
  3. a hagis kostjalt hinna alandamisena alandatud hinda ületava rahasumma tagastamist. Kuna sõiduki müümisel esitatud hooldusraamat oli võltsitud ja selles märgitud regulaarseid hooldustöid ei ole tegelikult tehtud, võis sõiduki tehniline seisukord olla läbisõitu arvestades juba hageja valdusesse andmisel probleemne. Seetõttu ei saa sõiduki väärtuse arvestamisel tugineda hinnale, mis vastaks tehniliselt korras u 250 000 km läbisõiduga sama sõiduki väärtusele. Müügiportaalis auto24.ee on võrreldava läbisõidu ja vanusega tehniliselt heas korras ja kontrollitud sõiduk müügis 7999 euroga. Seega võiks vaidlusaluse teadmata hooldusajalooga sõiduki hind olla 7000 eurot. Arvestades hinna alandamiseks kasutatavat valemit, on alandatud hind 7000 eurot (= (väärtus puudusega 7000 eurot × kokkulepitud müügihind 17 500 eurot) ÷ väärtus puudusteta 18 000 eurot). Kostja sai sõiduki eest 17 500 eurot, mistõttu tuleb tagastada 10 500 eurot. 1.
  5. oktoobri
  6. a vastuses tasaarvestusavaldusele nõustus hageja, et kuna sõiduk on võõrandatud, tuleb vastavalt

§ 189

lg 2 p-le 2 taganemise korral sõiduki tagastamise ja väljaandmise asemel hüvitada sõiduki väärtus. Sõiduki väärtuseks on sel juhul 7000 eurot ja tasaarvestamine võimalik selle summa ulatuses. Hageja leidis, et kostja kasutuseelise nõue on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna kostja tegevus kvalifitseerub pettuseks (TsÜS § 94 lg-d 1 5

(27)2-20-5396 ja 2). Vastavalt Riigikohtu praktikale on kasutuseelise väärtuse hindamisel vaja võtta arvesse ka sõidukil esinenud puudusi ja arvestada ei saa müügihinnaga. 1.
  2. veebruari
  3. a menetlusdokumendi järgi kinnitas sõiduki endine omanik Arval Service Lease Italia S.p.A, et
  4. juunil 2017 oli sõiduki läbisõit 238 673 km ja müügihind 9917 eurot, mis kinnitab, et sõiduki müümisel avaldatud ja rõhutatult õigena esitatud läbisõit oli tegelikult vale. Kinnitusest nähtub ka see, et sõidukil oli pärast Itaaliast võõrandamist lisaks kahele seni tuvastatud omanikule veel üks omanik UAB Auto Group. Seega oli kostja kinnitus selle kohta, et sõidukil oli pärast Itaaliast ostmist üks omanik, väär. Järelikult ei vastanud sõiduk lepingutingimustele. 1.
  5. Hageja leidis
  6. veebruari
  7. a menetlusdokumendis, et sõiduki väärtus tuleks määrata
  8. juuni
  9. a tehingu järgi, mil see müüdi oksjonil hinnaga 9917 eurot. Kui sõiduki väärtus oli
  10. a juunis 9917 eurot, võib järeldada, et sama sõiduki mõistlik turuväärtus oli detsembris 2019 ligikaudu 7000 eurot. Arvesse tuleb võtta ka seda, et kuna sõidukil puudus hooldusajalugu, on selle väärtus eelduslikult madalam kontrollitava hooldusajalooga samade tehniliste ja läbisõiduga sõidukist. Ka kostja esitatud eksperthinnangu kohaselt alanes turuhind aprillist 2018 detsembrini 2019 24%. Seega võis turuhind juunist 2017 kuni detsembrini 2019 alaneda suurusjärgus 7140 eurot. Ajal, mil kostja sõidukit hagejale müügiks pakkus, võis selle väärtus olla 8500 eurot, millest saab lähtuda hinna alandamisel (alandatud hind 8500 eurot = (väärtus puudusega 8500 eurot × kokkulepitud müügihind 17 500 eurot) ÷ väärtus puudusteta 18 000 eurot). 1.
  11. Kasutuseelise nõude osas leidis hageja
  12. veebruari
  13. a menetlusdokumendis, et kui võtta aluseks puudustega sõiduki väärtus müügihetkel 8500 eurot ja iga 1000 km läbisõidu kohta 0,6% sellest väärtusest, siis kujuneks kasutuseeliseks 1173 eurot (22 972 km ÷ 1000 = 23; 8500 × 0,006 = 51; 23 × 51 = 1173). Kasutuseelise summa on ligikaudu sama, mida hagejal on õigus nõuda kostjalt kahju hüvitisena. Hageja tasaarvestas kasutuseelise väärtuse oma intresside, lepingutasu ja viivise nõudega. Hagi esitamise seisuga oli lepingutasu ja intresside summa 928,67 eurot, millele lisandus kahe kuu intress 48,33 eurot ning viivis liisingulepingust tulenevalt võlgnevuselt liisinguandja ees
  14. veebruari 2021 seisuga 414,77 eurot. Seega on kahju hüvitamise nõude summa 1392 eurot, mille võrra tuleb vähendada kostja mõistliku kasutuseelise nõuet (1173 – 1392 = -219). 1.
  15. Kuna hageja maksis sõiduki eest 17 500 eurot, tuleb kostjal
  16. veebruari
  17. a seisuga tagastada: 1) tühistamise nõude rahuldamise korral 10 977,90 eurot (17 500 – 7140 + 398,90 + 219), millele lisanduvad viivised alates
  18. aprillist 2020 kuni summa kohase tasumiseni; 2) taganemise nõude rahuldamisel 9219 eurot (17 500 – 8500 + 219), millele lisanduvad viivised alates
  19. aprillist 2020 kuni summa kohase tasumiseni; 3) hinna alandamise nõude rahuldamisel 9219 eurot (17 500 – 8500 + 219), millele lisanduvad viivised alates
  20. aprillist 2020 kuni summa kohase tasumiseni. Kostja vastuväited
  21. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. 2.
  22. Kostja leidis, et AutoDNA raport sisaldab ebakindlat informatsiooni ja sellega ei saa tõendada õiget läbisõitu. Viidatud raportile tuginedes ei ole võimalik asuda seisukohale, et sõiduki läbisõit ei vastanud müügikuulutuses lubatule. Raporti fotod tõendavad vaid seda, et keegi on kunagi pildistanud sõidukiga sarnast sõiduautot. Lisaks on raportis märgitud sõiduki esmase registreerimise kuupäevaks
  23. september 2014, kuid maanteeameti andmetel on sõiduki 6
(27)2-20-5396 esmase registreerimise kuupäev
  1. september
  2. Analoogsed raportid on saadaval ka teistes portaalides. Portaalist Carvertical saadud andmete põhjal on võimalik järeldada, et kostja müüdud sõiduki läbisõit vastas lubatule. Siiski oli kostja seisukohal, et raportite alusel ei ole võimalik järeldada, kas sõiduki läbisõit ja muud asjaolud vastavad lubatule või mitte, sest raporti saab automatiseeritud otsingumootoriga, mis kogub kontrollimata andmeid erinevatest allikatest teatud algoritmidega. Ükski otsingumootori haldaja ei saa garanteerida, et raportis olev informatsioon on õige ja usaldusväärne. Seega ei ole tõendanud läbisõiduga petmine ja tähtsust ei oma asjaolu, et kostja ei kontrollinud läbisõidu õigsust enne müügikuulutuse avaldamist. Kostja lähtus C edastatud infost, kes omakorda lähtus Läti ettevõtte avaldatust, mille kohaselt oli sõiduki läbisõit
  3. juulil 2017 94 000 km. 2.
  4. Avaldades müügikuulutuses, et sõidukil on olnud üks omanik, mõtles kostja ühte reaalset omanikku, kelle nimele sõiduk Eestis vormistati. Seega ei ole tegemist ebaõigete andmete avaldamisega. Erinevad omanikud väljaspool Eestit lühikese ajavahemiku jooksul ei oma keskmise isiku tehingu tegemise soovile automaatselt negatiivset mõju. 2.
  5. Tõendatud ei ole asjaolu, et kostja majandus- ja kutsetegevuseks on sõidukite müük. Kostja möönab, et tema telefoninumber on seotud Facebooki grupiga „Eesti Autod“. Grupp loodi turunduslikel eesmärkidel. Selle eesmärk on suunata kasutajaid tehinguid tegema ja grupi looja eesmärgiks on teenida tulu reklaamteenuse osutamisega, mitte müüja sõidukeid. Grupi kaudu müüdi erinevaid sõidukeid. Kostja on müünud aastas 1-2 sõidukit. Kostja hinnangul ei näita selline tegevus, et sõidukite müük oleks kostja majandus- ja kutsetegevuseks. Kostja on noor, kes vahetas sõidukeid tihemini kui seda teeks vanem inimene, kuid see ei tähenda, et kostja oleks professionaalne sõidukite müüja. 2.
  6. Tehingu tühistamine ei ole põhjendatud. Puuduvad tõendid, et läbisõit ei vasta lubatule. Muud andmed, sh omanike arv ja nende vahetumise põhjus, ei mõjuta otsustamist selliselt, et potentsiaalne ostja loobuks tehingu tegemisest. Äärmisel juhul võib see mõjutada hinda. Sõiduki omandajaks oli praegusel juhul vandeadvokaat ja tuleb eeldada, et tal on õigusvaldkonnas põhjalikud teadmised. Isegi kui hageja igapäevatöö ei ole seotud müügilepingutega, siis tuleb eeldada, et analoogsete tehingute puhul peab olema professionaalsest tegevusest välja kujunenud suurem riskitaju ja -hoolsuskohustus, mis võib väljenduda põhjalikumas ostuobjekti kontrollis. Hagejal oli võimalik teha sõidukile taustakontroll ja hinnata võimalikke riske enne tehingu tegemist. Seetõttu palus kostja jätta tehingu tühistamisest tulenevad nõuded rahuldamata. 2.
  7. Hageja esitas hagiavalduses lepingust taganemise avalduse, mis täidab taganemise formaalse eelduse. Täidetud ei ole taganemise materiaalsed eeldused, kuna hageja ei ole tõendanud olulist lepingurikkumist. Seega tuleb ka hageja alternatiivne nõue jätta rahuldamata. Kostja oli seisukohal, et isegi kui vale läbisõidu väide oleks tõendatud, siis oleks taganemine rikkumist arvestades ebaproportsionaalne õiguskaitsevahend. Suurem läbisõit ei saa olla lepingust taganemise aluseks, kui sõidukit saab otstarbekohaselt kasutada ja sellega ei kaasne täiendavaid tehnilisi defekte. Hageja sai sõidukit pikalt kasutada ja tal puudusid pretensioonid seoses sõiduki tehnilise seisukorraga. Proportsionaalne õiguskaitsevahend võib olla hinna alandamine. 2.
  8. Hinna alandamise materiaalsed eeldused ei ole täidetud, kuna hageja ei ole tõendanud, et sõiduk ei vastanud lepingutingimustele. Kostja leidis
  9. septembri
  10. a menetlusdokumendis, et sõiduki hinda ei moodusta ainult läbisõit ja hooldusraamatu olemasolu, vaid ka sõiduki vanus ja varustus. Kostja hinnangul maksis müügikuulutuse objektiks olev sõiduk
  11. a aprillis vähemalt 13 000 eurot. Hagejale müüdud sõiduk oli aga 7
(27)2-20-5396 varustuse ja tehniliste komponentide poolest kallim ja maksaks seetõttu vähemalt 15 500 eurot.
  1. oktoobri
  2. a menetlusdokumendis leidis kostja, et sõiduki väärtus oli müügi hetkel vähemalt 16 500 eurot. 2.
  3. Kostja leidis, et tehnohoolduse läbimata jätmine võib tuleneda valest sõidustiilist, s.o ebapiisavast diiselmootoriga seotud juhiste järgimisest. Sõiduk läbis enne hagejale üleandmist ülevaatuse vigadeta. Sõiduk oli enne korralist ülevaatust hageja käes 1,5 aastat ja selle käigus ei ilmnenud sõidukil ühtegi puudust. Viidatud ajavahemiku jooksul on võimalik vale sõidustiiliga heitgaaside süsteem ummistada ja selliselt sõites sõiduki seisukorda halvendada. Sõiduk osales
  4. märtsil 2019 liiklusõnnetuses ning ei ole välistatud, et sellest tekkis ka kütusetorude probleem. 2.
  5. Kostja esitas
  6. oktoobri
  7. a menetlusdokumendis tasaarvestusavalduse. Kostja leidis, et kuna hageja on kinnitanud, et sõiduk on müüdud, siis tekib lepingust taganemise korral

§ 189lg 2 p-s 2 ja lg-s 3 sätestatud olukord.

Seega juhul, kui kohus rahuldab lepingust taganemise avalduse ja kohustab kostjat tagastama hagejale ostuhinna 17 500 eurot, tasaarvestab kostja oma nõude summas 17 500 eurot, mis tuleneb

§ 189lg 2 p-st 2 ja lgst 3, hageja sama suure nõudega.

Hageja on rikkunud

§ 189lg-s 5 sätestatud kohustust.

Lisaks on kostjal kasutuseelise nõue, mis tuleneb hageja poolt sõiduki kasutamisest. Kasutuseelise väärtuse arvutamisel lähtutakse sõidukiga läbitud kilomeetritest, iga 1000 km kohta arvutatakse hüvitist 1% auto ostuhinnast. Sõiduki hagejale üleandmise hetkel oli sõiduki läbisõit 101 628 km. Maanteeameti andmetel oli sõiduki läbisõit seisuga 21. juuli 2020 124 600 km. Seega läbis hageja vähemalt 22 972 km ja kasutuseelise maksumus on 4020,10 eurot. Lepingu tühistamise korral kohaldub

§ 1032lg 2 ja sõiduki hariliku väärtuse kindakstegemisel tuleb lähtuda 2019.

a novembri-detsembri turuväärtusest, kuna siis edastas hageja kostjale tühistamisavalduse. Sel juhul on sõiduki keskmine väärtus 13 080 eurot, millele lisandub kasutuseelise nõue 4020,10 eurot. 2.

  2. detsembril 2020 esitas kostja seisukoha, mille järgi vastavalt ekspertiisile: 1) juhul kui sõiduki läbisõit oleks
  3. a aprillis 239 000 km, võis sõiduk maksta 12 500 eurot; 2) juhul kui sõiduki läbisõit oleks
  4. a detsembris 260 000 km, võis sõiduk maksta 9500 eurot; 3) juhul kui sõiduki läbisõit oleks
  5. a juulis 261 000 km, võis sõiduk maksta 9000 eurot. 2.
  7. mai
  8. a menetlusdokumendis selgitas kostja, et ta ei olnud teadlik, et sõiduki läbisõit on väiksemaks tehtud. Vastavalt
  9. detsembril 2020 esitatud ekspertiisiaktile ei mõjuta sõiduki omanike arv sõiduki turuväärtust. Arval Trading ostudokument ei saa olla sõiduki turuväärtuse määramise aluseks, kuna sõiduk müüdi oksjonil ja hinnale ei ole lisatud käibemaksu. Lähtuda tuleb eksperdi määratud turuväärtusest. Kostja ei nõustunud, et sõiduki hind võis detsembris 2019 olla 7140 eurot. 2.10.
  10. Kui kohus peaks rahuldama lepingu tühistamist tuleneva nõude, siis tuleb lähtuda hinnast 9500 eurot, mille kostja tasaarvestab hageja nõudega. Sellele lisanduvad kasutuseelised 4020,10 eurot. 2.10.
  11. Juhul kui kohus rahuldab hageja lepingust taganemise avalduse ja kohustab kostjat tagastama hagejale ostuhinna 17 500 eurot, siis kostja tasaarvestab oma nõude summas 17 500 eurot, mis tuleneb

§ 189lg-test 2 ja 3.

Lisaks tasaarvestab kostja hageja nõudega oma kasutuseelise nõude summas 4020,10 eurot. 2.10.3. Kui kohus rahuldab hinna alandamise nõude, siis tuleks seda teha järgmiselt: alandatud hind = lepingu eseme väärtus puudustega (12 500 eurot) ÷ lepingu eseme väärtus puudusteta 8

(27)2-20-5396 (ekspertiisis märgitud
  1. a aprilli seisuga 15 000 eurot)). Eeltoodu on 14 583,33 eurot ja hinnavahe seega 2916,67 eurot (17 500 – 14 583,33). Lisaks tasaarvestab kostja hageja nõuetega oma kasutuseelise nõude summas 4020,10 eurot. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
  2. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis tasaarvestuse tulemusena kostjalt hageja kasuks välja 8291,90 eurot, viivise 389,90 eurot ja

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise 8291,90 eurolt alates 10.

aprillist 2020 kuni võla tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohus jättis kohtuotsuse täitmist tagama praeguses tsiviilasjas

  1. aprilli
  2. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega seati hageja kasuks kohtulik hüpoteek esimesele vabale järjekohale summas 17 898,90 eurot kostjale kuuluvale korteriomandile asukohaga XXX. 3.
  3. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: - - kostja müüs
  4. aprillil 2018 Luminor Liising AS-ile ja hageja liisis liisinguandjalt
  5. a sõiduki VOLVO V60, tehasetähisega XXXXXXXXXXXXXXXXXXX (I kd, tl-d 11–16); kostja märkis sõiduki müügikuulutuses läbisõidumõõdiku näiduks 98 500 km (I kd, tld 17–18); sõiduk ei läbinud
  6. novembril 2019 tehnoülevaatust (I kd, tl 19); sõiduki omanikuks on olnud Läti äriühing SIA „SV Centrs“, UAB Group, kolmas isik ja kostja (I kd, tl-d 29, 33–34; II kd, tl 169); hageja esitas
  7. detsembril 2019 kostjale lepingu tühistamise avalduse, millele kostja vastas
  8. jaanuaril 2020 (I kd, tl-d 30–32). Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja poolt hageja liisinguandjale müüdud sõidukil esinesid sellised varjatud puudused, mis annavad aluse müügilepingu tühistamiseks, sellest taganemiseks või hinna alandamiseks, samuti kas hageja oleks vandeadvokaadina pidanud sõiduki varjatud puuduseid märkama. 3.
  9. Hageja hinnangul on sõiduki puudusteks läbisõidumõõdiku oluliselt suurem näit müügipakkumuses avaldatust, enamate omanike olemasolu ja võltsitud hooldusraamat või selle puudumine. 3.2.
  10. Maakohus viitas

§ 14lg-le 1 ja § 217 lg-le 1.

Riigikohus on

  1. märtsi
  2. a lahendi nr 3-2-1-17-12 p-s 15 leidnud, et osa müüja vastutab selle eest, et müügiesemel oleksid kokkulepitud omadused

§ 217lg 2 p 1 mõttes.

Müüja müügieseme omaduste kohta antud kinnitused (eseme omaduste kohta antud lubadused) peavad

§ 14lg 1 teise lause järgi olema tõesed.

Kui kinnituse tõesus ei ole müüja jaoks ilmne, tuleks kinnituse andmisest hoiduda. Müügieseme kohta lepingueelsetel läbirääkimistel asjaolude avaldamise kohustuse ulatust täpsustavad

§ 14lg 2 ja Ts

ÜS §

  1. Riigikohus on
  2. mai
  3. a lahendi nr 3-21-50-15 p-s 18 leidnud, et varjatud puudustest tulenevat müügieseme lepingutingimustele mittevastavuse riski kannab müüja, st asi ei vasta lepingutingimustele ka juhul, kui müüja samuti puudustest ei teadnud. 3.2.
  4. Vastavalt müügipakkumusele avaldas kostja läbisõidumõõdiku näiduks 98 500 km (I kd, tl 17), rõhutades muu informatsiooni all (I kd, tl 18), et läbisõit on õige. Samuti avaldas kostja, et sõidukil on hooldusraamat (I kd, tl-d 17, 18) ja üks omanik (I kd, tl 18). Kohus luges sõiduki
  5. juuni
  6. a müügiarvega (II kd, tl 169) ja Tribunale di Milano poolt õigusabitaotluse vastuseks esitatud dokumentidega (II kd, tl-d 189–190, 198–199) tõendatuks asjaolu, et
  7. juunil 9

(27)2-20-5396 2017 oli sõiduki läbisõidumõõdiku näit 238 673 km, s.o 146 000 km võrra suurem müügipakkumuses näidatust. Pooled ei vaidle selle üle, et hooldusraamatus märgitud hoolduseid ei ole sõidukile tehtud. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et sõiduki omanikuks on olnud Läti äriühing SIA „SV Centrs“, UAB Grouo, kolmas isik ja kostja (I kd, tl-d 29, 33–34; II kd, tl 169). 3.2.
  1. Kohus leidis, et viidatud puudused on olulised. Õige läbisõit, eelnevate omanike arv ja korrektne hooldusraamat võivad oluliselt mõjutada võimaliku ostja otsust sõiduk osta või ostmata jätta. Nende andmete olulisust kinnitab ka kostja enda müügikuulutus, kus on eraldi rõhutatud, et läbisõit on õige, sõidukil on olnud üks omanik ja olemas on hooldusraamat. Kui need andmed ei oleks ostuotsuse langetamisel otsustava tähtsusega, ei oleks kostjal vaja neid eraldi esile tuua. Sõiduki muud puudused, mille kostja on esile toonud, ei oma asja lahendamisel tähtsust, kuna hageja ei ole neile hagis tuginenud. 3.
  2. Maakohus leidis, et vandeadvokaadilt ei saa eeldada sõiduki tehnilise seisundi kontrollimiseks vajalike eriteadmiste olemasolu. Menetluses esitatud andmete ja tõendite põhjal ei ole võimalik tuvastada, kas kostja majandus- ja kutsetegevuseks on sõidukite ost ja müük, kuid see ei ole ka vajalik, sest kostja on kinnitanud, et oma vanusest tingituna on ta isikuks, kes vahetab sõidukeid tihemini. Kohus oli seisukohal, et ka ühel korral aastal sõiduki ostmine ja võõrandamine on sagedasem kui seda teeb keskmine sõidukit omav inimene. Seega on kostja igal juhul isik, kellel on keskmisest suuremad kogemused sõidukite ostmisel ja võõrandamisel ning ka sõiduki korrasoleku hindamisel. 3.
  3. Seoses hageja lepingu tühistamisel põhineva nõudega viitas maakohus TsÜS § 94 lg-tele 1 ja
  4. Kostja on müügipakkumises esitanud läbisõidumõõdiku näiduks 98 500 km (I kd, tl 17). rõhutades muu informatsiooni all (I kd, tl 18), et läbisõit on õige, samuti avaldanud, et sõidukil on hooldusraamat (I kd, tl-d 17, 18) ja üks omanik (I kd, tl 18). Tegemist on ebaõigete väidetega, mille õigust on kostja pidanud vajalikuks rõhutada. Kohus nõustus hagejaga, et kostja ebaõigete andmete esitamine ja selle viis annavad alust väita, et kostja on käitunud teadlikult ja tahtlikult eesmärgiga petta hagejat lepingut sõlmima. Igal juhul on kostja pidanud põhjendatuks rõhutada selliste andmete tõele vastavust, mida ta ei ole kontrollinud. Siinkohal ei oma tähtsust, kas kostja tegutses majandus- ja kutsetegevuses või mitte. Kui kostja ei olnud andmete õigsuses kindel, ei oleks ta tohtinud nende õigsust eraldi rõhutada. Seega on hageja õigustatud tehingu tühistama. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja esitas
  5. detsembril 2019 kostjale tehingu tühistamise avalduse, millele kostja vastas
  6. jaanuaril 2020 (I kd, tl-d 30–32). Seega on täidetud nii tühistamise materiaalsed kui ka formaalsed eeldused. 3.
  7. Vastavalt

§ 1032

lg-le 1 võib üleandja

§ 1028lg-s 1 nimetatud juhul nõuda saajalt tagasi saadu ja sellest saadud kasu.

Üleantud eseme hävimise, äratarvitamise, kahjustumise või äravõtmise korral võib nõuda ka selle eest hüvitisena omandatu väljaandmist. Lõike 2 järgi kui saadu väljaandmine ei ole saadu olemuse tõttu või muul põhjusel võimalik, peab saaja hüvitama saadu hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal. Kuna hageja tühistas lepingu detsembris 2019, siis tuleb arvestada sõiduki väärtust selle aja seisuga. Kohus leidis, et hageja ei ole põhjendamatult lisanud sõiduki

  1. juuni
  2. a müügihinnale juurde käibemaksu, mida müügiarvelt (II kd, tl 198) ei nähtu. Arvestades sõiduki
  3. juuni
  4. a müügihinda ja selle väärtuse vähenemist
  5. a detsembriks, tuleb koos käibemaksuga lugeda hageja arvestatud hinnaks 8400 eurot. Kohus asus seisukohale, et sõiduki väärtuseks tuleb lugeda eksperdi märgitud 9500 euro ja sõiduki
  6. juuni
  7. a müügihinna järgi arvutatud keskmine hind 8950 eurot, mis tuleb hageja nõudega tasaarvestada. 10

(27)2-20-5396 3.
  1. Kohus leidis, et kasutuseelise arvestamine on põhjendatud ja vajalik. Hageja kasutas sõidukit 1,5 a jooksul ja seetõttu ei saa kasutuseelise nõue olla vastuolus hea usu põhimõttega. Kasutuseelise hinnaks kujuneb 1235,10 eurot (22 972 km ÷ 1000 = 23; 8950 × 0,006 = 53,7; 23 × 53,7 = 1235,10). 3.
  2. Hageja esitas
  3. veebruaril 2021 tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestas kasutuseelise väärtuse oma intresside, lepingutasu ja viivise nõuetega. Hagi esitamise seisuga oli lepingutasu ja intresside summa 928,67 eurot. Sellele lisandus veel kahe kuu intress 48,33 eurot ning samuti viivis, mida arvestatakse liisingulepingust tulenevalt võlgnevuselt liisinguandja ja mis
  4. veebruari
  5. a seisuga oli 414,77 eurot. Kostja vaidles vastu viivisenõudele. Kohus leidis, et hageja
  6. veebruari
  7. a tasaarvestusnõuet saab arvestada lepingutasu ja intresside nõude osas, s.o kokku 977 euro ulatusees. Viidatud kulutused jäänuks hagejal tegemata, kui ta ei oleks kostjalt sõidukit ostnud. Kohus ei pidanud põhjendatuks viivisenõude arvestamist, kuna viivituse on põhjustanud hageja ise oma kohustuse täitmata jätmisega. 3.
  8. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus, et kostjalt tuleb hagejale välja mõista 8291,90 eurot (17 500 – 8950 – 1235,10 + 977). 3.
  9. Seoses hageja viivisenõudega viitas maakohus

§ 113

lg 1 esimesele ja teisele lausele ning leidis, et kuna müügihinna väljamõistmine kostjalt on põhjendatud, on põhjendatud ka sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmine. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks ajavahemiku

  1. detsember 2019 kuni
  2. aprill 2020 eest välja viivise 398,90 eurot. Kohus pidas põhjendatuks ka hageja TsMS § 367 alusel esitatud taotlust edasiulatuva viivise väljamõistmiseks. Kuna hageja oli arvestanud sissenõutavaks muutunud viivist
  3. aprilli 2020 seisuga, mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise alates 10.

aprillist 2020 kuni 8291,90 euro tasumiseni. 3.

  1. Kuna maakohus rahuldas nii hagi kui ka tasaarvestusavaldused osaliselt, oli kohtu hinnangul põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus
  2. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus osas, millega kohus hagi rahuldas, ja teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Alternatiivselt palus kostja rahuldada hageja nõue müügiobjekti lepingutingimustele mittevastavuse sätete alusel ja tasaarvestada poolte vastastikused nõuded ning jätta hageja viivisenõuded rahuldamata. Alternatiivselt palus kostja saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. 8.
  3. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohus ebaõigesti leidnud, et esines alus müügilepingu tühistamiseks. TsÜS § 94 rakendamine eeldab petmistahet ehk tahtlust. Maakohtu järeldused tahtluse esinemise kohta ei põhine tõenditel, ei ole jälgitavad ega võta arvesse kostja menetluses esitatud väiteid. See on toonud kaasa materiaalõiguse normi vale kohaldamise. Kostja tahtlus on tõendamata. Enne hageja
  4. detsembri
  5. a tehingu tühistamise avaldust ei olnud kostja andmete ebaõigsusest teadlik. Kostja oli andmete õigsuses kindel, sest oli sellekohase kinnituse saanud sõiduki müünud isikult. Ei ole tõendatud, et kostja oli lepingu sõlmimise hetkel ebaõigetest asjaoludest teadlik. Kohus ei hinnanud kostja väidet, et ta lähtus kuulutuses oleva informatsiooni avaldamisel C edastatud informatsioonist, kes omakorda lähtus SIA SV Centrs edastatud informatsioonist. Ka C ja SIA SV Centrs vahel sõlmitud müügilepingus on märgitud sõiduki läbisõiduks 94 000 km. 11

(27)2-20-5396 Põhjendatud ei ole kohtu järeldus, et kuna kostja ostab ja võõrandab sõidukeid sagedamini kui keskmine sõidukit omav või kasutav inimene, on tal keskmisest suuremad kogemused sõidukite ostmisel, võõrandamisel ja korrasoleku hindamisel. See, et isik vahetab sõidukeid ühe korra aastas, ei tähenda automaatselt, et tal on sõidukite ostmisel, võõrandamisel ja korrasoleku hindamisel suuremad teadmised. Kostja on noor inimene, kes otsis endale sobivat autot. Üksnes sõidukite vahetamine ei suurenda teadmisi sõidukite ostu, müügi või korrasoleku alal. Puuduvad tõendid, et kostja oleks tegutsenud majandus- ja kutsetegevuses. Kostja on tavaisik, mistõttu ei pea tal enne kuulutuse avaldamist andmeid põhjalikumalt kontrollima ning välistatud ei ole kostjale sõiduki müünud isiku informatsioonist lähtumine. Kostja täitis oma hoolsuskohustuse, avaldades müügikuulutuses ainult need andmed, mis olid talle teatavaks saanud sõiduki omandamisel. Rohkem ei olnud tema võimuses. Müügileping, mis kinnitas andmete ebaõigsust, oli võimalik kätte saada vaid kohtu kaudu. Seega ei saa kostjale ette heita hoolsuskohustuse rikkumist andmete eelneval kontrollimisel. Kohus ei ole selgitanud, mida kostja oleks hoolsuskohustuse täitmiseks pidanud andmete kontrollimisel rohkemat tegema või mida ta oleks saanud teha rohkem kui ta tegi. Kohus ei ole kostja tahtluse hindamisel arvestanud ka kostja argumentidega hooldusraamatu ja ühe omaniku kohta. Kostja selgitas, et hooldusraamat käib autoga kaasas ja kostja tavaisikuna ei ole kohustatud eraldi kontrollima, kas hooldusraamatus olev informatsioon kajastab tegelikkust või mitte. Ühe omaniku all mõtles kostja menetluses seda, et tema on olnud esimene ja ainuke omanik, kelle nimele sõiduk oli vormistatud Eestis. Seega ei olnud tegemist ebaõigete andmete avaldamisega. Kokkuvõtvalt leiab kostja, et hagi ei saa rahuldada TsÜS § 94 alusel, sest tõendamata on kostja tahtlus. Kui kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada, tuleks see rahuldada

§ 116

lg 1 alusel sõiduki lepingutingimustele mittevastavuse tõttu, arvestades

§ 189lg-s 3 sätestatut.

8.

  1. Kohus on ebaõigesti tõendeid hinnates asunud põhjendamatult seisukohale, et sõiduki turuväärtus
  2. a detsembris oli 8950 eurot. Kohus ei ole oma seisukohta põhjendanud. Kohtu seisukohad turuväärtuse kohta on kostja hinnangul subjektiivsed, põhinevad hageja arvamusel, ei ole asjaoludega põhjendatud ega tõendatud. Kostja esitas
  3. detsembril 2020 kohtule ekspertiisi, mille oli koostanud riiklikult tunnustatud sõidukite hindaja. Ekspertiisiakti kohaselt oli sõiduki turuhind
  4. a detsembris 9500 eurot. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei ole võimalik lähtuda eksperdi määratud turuhinnast, vaid sellele tuli juurde liita hageja subjektiivsel arvamusel põhinev hind ja leida nende kahe hinna keskmine (8950 eurot). Hageja ei ole esitanud arvutuskäiku, millest ilmneks, kuidas kujunes sõiduki hinnaks
  5. a detsembris 8400 eurot. See hind põhineb vaid hageja arvamusel ega tugine ühelegi tõendile. Seega ei saa kohtu arvutatud 8950 euro suurune sõiduki turuväärtus olla õige. Kostja leiab, et sõiduki hariliku väärtuse leidmisel tuleks lähtuda kostja esitatud eksperdiarvamusest. 8.
  6. Kohus ei ole põhjendanud kasutuseelise arvutuskäiku, rikkudes sellega kohtu põhjendamiskohustust. Riigikohus on
  7. mai
  8. a otsuse nr 3-2-1-29-17 p-s 2 selgitanud, et sõidukite kasutuseeliste väärtuse arvutamisel lähtutakse sõidukiga läbitud kilomeetritest, iga 1000 km kohta arvutatakse hüvitist 0,4–1% auto ostuhinnast. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei lähtunud ostusummast 17 500 eurot, vaid võttis arvutamisel aluseks 8950 eurot, ja miks arvutati 1000 km kohta hüvitist vaid 0,6% ulatuses. Kostja leiab, et kasutuseelis tuleks arvutada järgmiselt: (22 972 ÷ 1000) × (17 500 × 1%) = 22,972 × 175 = 4020,10 eurot. 8.
  9. Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõigust, rahuldades osaliselt hageja tasaarvestusavalduse. Kohus sisuliselt rahuldas hageja kahjuhüvitise nõude lepingutasu ja intresside eest 977 euro ulatuses, mille hageja tasaarvestas, aga nõudena ei esitanud. 12

(27)2-20-5396 Kohtumenetluse käigus protsessuaalse tasaarvestuse vastuväite esitamise võimalus on kostjal. Hageja ei ole esitanud kohtule kahju hüvitamise nõuet ega tasunud sellelt riigilõivu. Järelikult ei olnud kohtul võimalik hageja kahju hüvitamise nõuet 977 eurot rahuldada ega selle võrra kostja kasutuseelise nõuet vähendada. 8.10. Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, rahuldades hageja viivisenõude. Kohus jättis arvestamata, et hageja oli kohustatud hüvitama kostjale kasutuseelised ja sõiduki hariliku turuväärtuse samal hetkel, kui tal tekkis õigus nõuda kostjalt ostuhinna tagastamist (TsÜS § 90 lg 2,

§ 1032lg-d 1 ja 2).

Seega ei ole viivise väljamõistmine kogu ostuhinnalt põhjendatud, sest hagejal puudus tasaarvestuse tulemusena õigus nõuda ostuhinda 17 500 alates 28. detsembrist 2019 (

§ 197lg 1, lg 2 esimene lause).

Lisaks oli tegemist vastastikuste kohustustega, mille puhul vastavalt

§ 82

lg-tele 5 ja 7 ei muutu kostja kohustus ostuhinda tagastada sissenõutavaks enne, kui hageja on hüvitanud kostjale sõiduki väärtuse ja kasutuseelised. Hageja ei ole oma kohustusi täitnud, mistõttu ei ole nõuded kostja vastu muutunud sissenõutavaks. Viivise tasumise kohustus võib praegusel juhul tekkida alles pärast kohtuotsuse jõustumist. Vastuapellatsioonkaebus

  1. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, ja teha uus otsus, millega jätta menetluskulud tervikuna kostja kanda. 5.
  2. Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu hageja maakohtu seisukohaga, et kuna hagi ja tasaarvestusavaldused rahuldati osaliselt, on põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda. Hagi rahuldati peaaegu täies mahus (76% ulatuses) ja ulatuses. Kohus oleks pidanud arvestama hagi rahuldamise suurt ulatust ja asjaolu, et otsusega loeti tõendatuks hageja poolt kostjale etteheidetav tegu ja see, et hageja oli õigustatud tehingu pettuse tõttu tühistama. Seega saavutas hageja menetlusega taotletud eesmärgi ja üksnes lõplik summa, mis kostjal tuli kohtu hinnangul tagastada, oli veidi erinev hageja hinnangust. 5.
  3. Hageja viitab TsMS § 163 lg-le
  4. Hageja pakkus
  5. oktoobri
  6. a kohtuistungil kompromissina summat 9000 eurot ning kostja üksnes 1000 eurot. Kohus rahuldas hageja nõude summas 8291,90 eurot, millele lisandus viivis, ehk sisuliselt rahuldati hagi hageja pakutud kompromissiga võrdses ulatuses. Kompromissi kinnitamise korral oleks asjas menetlus juba kolmveerand aastat varem lõpetatud ja jäänud tegema palju kulutusi. Kostja on kompromissist sisuliselt keeldumisega põhjendamatult ja pahatahtlikult menetlust venitanud. Hageja arvates ei ole õiglane jätta kaalutlusotsustust tehes TsMS § 163 lg-s 2 sätestatud põhimõte kõrvale. Hageja viitas Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-87-13 (p-d 15 ja 16) ja leidis, et maakohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks menetluskulude jaotamisel kompromissiettepanekuga ei arvestatud. Seega rakendas maakohus kaalutlusõigust puudulikult ja rikkus oluliselt menetlusõiguse normi. 5.
  7. Hageja arvates on õiglane ja põhjendatud jätta menetluskulud tervikuna kostja kanda. Õiglane ei ole see, kui kõik hageja nõude esitamiseks tehtud kulutused (lepingulise esindaja kulud, tõlkekulud, riigilõiv) jääks hageja enda kanda, kuigi lahendi sisuline tulemus on üheselt hageja kasuks. Sellisel menetluskulude jaotusel ei ole kostjale ka distsiplineerivat mõju ning kuna kostja õigusabikulude eest tasub kindlustus, siis ei kanna kostja menetluses üldse mingeid kulusid. See riivab hageja õiglustunnet ja loob kuvandi, et ka etteheidetava teo tuvastamise korral võib kostja menetluse läbida ilma ise kulusid kandmata. 13

(27)2-20-5396 Vastaspoole seisukohad
  1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus mõistis tasaarvestuse tulemusena kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 7667,60 eurot ületavas osas ja viivise, mis ületab põhivõlalt 7667,60 eurot alates
  3. juulist 2021 arvestatavat

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.

Tühistatud osas tuleb teha uus otsus, millega jätta hagi selles osas rahuldamata. Muus osas tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, muutes TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud tuleb jätta poolte endi kanda ja vastuapellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud hageja kanda.

  1. Maakohus on tuvastanud järgmised asjaolud, mille üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle: - - - - kostja müüs
  2. aprillil 2018 Luminor Liising AS-ile (liisinguandja) ja hageja liisis liisinguandjalt
  3. a sõiduki VOLVO V60, tehasetähisega XXXXXXXXXXXXXXXXXXX (sõiduk); kostja märkis sõiduki müügikuulutuses läbisõidumõõdiku näiduks 98 500 km, rõhutades muu informatsiooni all, et läbisõit on õige. Samuti avaldas kostja, et sõidukil on hooldusraamat ja sellel on olnud üks omanik; sõiduk ei läbinud
  4. novembril 2019 tehnoülevaatust; hiljem selgus, et
  5. juuni 2017 seisuga oli sõiduki läbisõidumõõdiku näit 238 673 km. Hooldusraamatus märgitud hoolduseid ei ole sõidukile tehtud. Sõiduki omanikeks on olnud UAB Group, Läti äriühing SIA „SV Centrs“, kolmas isik ja kostja; hageja esitas
  6. detsembril 2019 kostjale lepingu tühistamise avalduse; hageja esitas hagiavaldusega avalduse lepingust taganemiseks.
  7. Pooled vaidlevad ringkonnakohtus selle üle, kas hageja on lepingu kehtivalt pettuse tõttu tühistanud või sellest sõiduki lepingutingimustele mittevastavuse tõttu taganenud. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kui suure summa üleandmist on kummalgi poolel õigus teiselt poolelt nõuda, arvestades mh seda, et hageja on sõiduki edasi võõrandanud ja saanud sellelt kasutuseeliseid. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist ja viivist.
  8. Kolleegium käsitleb esmalt kostja apellatsioonkaebuse alusel hageja nõude õiguslikku alust ja sisulist põhjendatust (I) ning seejärel hageja nõude sisu, arvestades poolte menetluses tehtud tasaarvestusi (II). Pärast seda analüüsib kolleegium hageja vastuapellatsioonkaebuse väiteid menetluskulude jaotuse kohta (III). Lõpetuseks lahendatakse apellatsioonimenetluse kulude jaotuse ja kindlaksmääramise küsimused. I
  9. Hageja tugines hagiavalduses esmajärjekorras sellele, et ta on lepingu
  10. detsembril 2019 kostjale esitatud avaldusega tühistanud ning tal on kostja vastu alusetust rikastumisest tulenevad nõuded. Juhuks kui tehingu tühistamise eeldused ei ole täidetud, esitas hageja
  11. 14

(27)2-20-5396 aprilli 2020. a hagiavalduses lepingust taganemise avalduse ja nõudis kostjalt ostuhinna tagastamist

§ 189lg 1 alusel.

Omakorda alternatiivsena tugines hageja hinna alandamisele.

  1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ekslikult leidnud, et hageja on lepingu kehtivalt tühistanud pettuse tõttu TsÜS § 94 tähenduses. Kolleegium muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. 12.
  2. Hageja on tuginenud lepingu tühistamise alusena pettusele. TsÜS § 94 lg 1 kohaselt on pettus isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. Vastavalt TsÜS § 92 lg-le 1 on eksimus ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. TsÜS § 94 lg 2 kohaselt on ebaõigete asjaolude avaldamisega võrdsustatud nendest asjaoludest teatamata jätmine, millest vastavalt hea usu põhimõttele oleks tulnud teatada, samuti selliste asjaolude tõesena avaldamine, mille tõelevastavust avaldaja ei ole kontrollinud ja mis hiljem osutuvad ebaõigeks. Lõike 3 kohaselt võib tehingu teinud isik pettuse mõjul tehtud tehingu tühistada. Seega on tehingu pettuse tõttu tühistamise materiaalsed eeldused järgmised: 1) üks isik (avaldaja) on avaldanud teisele isikule ebaõigeid asjaolusid või jätnud teatamata nendest asjaoludest, millest vastavalt hea usu põhimõttele oleks tulnud teatada, või avaldanud tõesena selliseid asjaolusid, mille tõelevastavust avaldaja ei ole kontrollinud ja mis hiljem osutuvad ebaõigeks; 2) avaldaja on p-s 1 nimetatud asjaolude avaldamisega või neist teatamata jätmisega tahtlikult tekitanud teisele isikule ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest (s.o viinud ta eksimusse) või teda eksimuses hoidnud; 3) avaldaja eesmärk oli kallutada teine isik tehingut tegema. 12.
  3. Praeguses asjas tugines hageja lepingu tühistamisel sellele, et kostja avaldas talle ostetava sõiduki kohta ebaõige läbisõidu või avaldas tõesena sellise läbisõidu, mille tõelevastavust ta ei olnud kontrollinud ja mis hiljem osutus ebaõigeks. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaidle selle üle, et müügikuulutuses avaldatud läbisõit 98 500 km (I kd, tl 17) ja lepingus avaldatud läbisõit 101 628 km (I kd, tl 11) ei vastanud tegelikkusele, kuna sõiduki tegelik läbisõit oli juba
  4. juuni 2017 seisuga 238 673 km (II kd, tl-d 183 ja 190, tõlked tl-d 198–199). Seega oli kostja avaldanud tõesena (sh müügikuulutuses rõhutatult õigena) asjaolu, mis osutus ebaõigeks. 12.
  5. Kostja on hageja tühistamisavaldusele vastates selgitanud, et sõiduki müümisel selle läbisõidu õigsust kinnitades tugines kostja talle
  6. augustil 2017 sõiduki müünud kolmanda isiku avaldusele, et sõiduki läbisõit on õige. Kostja väidet kinnitab kaudselt
  7. juuli
  8. a müügileping SIA „SV Centrs“ ja kolmanda isiku vahel, milles on sõiduki läbisõiduna märgitud 94 000 km (I kd, tl 34; tõlge II kd, tl 84). Seega on eluliselt usutav kostja väide, et kolmas isik lähtus kostjale sõiduki läbisõidu õigsust kinnitades SIA „SV Centrs“ avaldatust. 12.
  9. Kolleegium nõustub maakohtuga, et praegusel juhul ei anna menetluses esitatu alust järeldada, et kostja majandus- ja kutsetegevuseks oleks olnud sõidukite ost ja müük (vt maakohtu otsuse p 41.3). Erinevalt maakohtust leiab kolleegium, et asjaolust, et oma vanusest tingituna vahetab kostja sõidukeid keskmisest tihedamini, ei saa järeldada seda, et kostjal on endale kuuluva sõiduki müümisel kõrgendatud kohustused. Sõltumata eelnevast on kolleegiumi hinnangul üldteada see, et kasutatud sõidukite müümisel on levinud probleemiks läbisõidumõõdiku näidu manipuleerimine. Seega olukorras, kus kasutatud sõiduki müüja rõhutatult kinnitab, et müügikuulutuses avaldatud läbisõit on õige, mõistab keskmine isik seda selliselt, et müüja on teinud läbisõidu õigsuses veendumiseks täiendavaid pingutusi (nt saanud 15

(27)2-20-5396 eksperdi arvamuse või teinud päringuid sõidukite ajalugu kajastavates portaalides), mitte ei tugine üksnes läbisõidumõõdiku näidule või varasema omaniku avaldatud andmetele läbisõidu kohta. Sõiduki müüjal on lepingueelsetel läbirääkimistel

§ 14

lg-test 1 ja 2 tulenevalt kohustus avaldada teisele poolele lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus üksnes tõeseid andmeid ning teatada teisele poolele kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Seega olukorras, kus kostja kinnitas müügikuulutuses ja lepingueelsete läbirääkimiste käigus sõiduki läbisõidu õigsust, oleks kostja pidanud hagejat teavitama ka sellest, et ta ei ole sõiduki läbisõidu õigsust ise kontrollinud, vaid on tuginenud varasema omaniku avaldustele. 12.

  1. Eelnevale vaatamata ei ole praegusel juhul alust järeldada, et kostja oleks hageja tahtlikult eksimusse viinud eesmärgiga kallutada hageja tehingut tegema, s.o et kostjal oli petmistahe. Praegusel juhul ei ole asjas tõendeid selle kohta, et kostja oleks läbisõidu ebaõigsusest teadnud. Samuti ei olnud kostjal mõistlikku alust arvata, et talle eelmise omaniku poolt avaldatud ning eelduslikult ka sõiduki läbisõidumõõdikult nähtuv läbisõit ei olnud õige. Ainuüksi see, et kostja ei rakendanud läbisõidu õigsuse kontrollimiseks täiendavaid abinõusid (nt sõiduki ajalugu kajastavate raportite tellimise näol), ei anna alust arvata, et kostjal oli tahe hagejat petta ja kallutada teda tehingut tegema. Kolleegiumi arvates ei anna igasugune lepingueelsete läbirääkimiste käigus kehtivate kohustuste rikkumine ning müügilepingu sõlmimise eel avaldatud teave, mis osutub hiljem ebaõigeks, alust lepingut pettuse tõttu tühistada, vaid TsÜS § 94 alusel tehingu tühistamiseks on vaja tuvastada ka andmeid avaldanud isiku tahe teine isik eksimusse viia. Selleks peaks ta vähemalt möönma, et tema poolt tõesena avaldatud andmed võivad olla valed. Praegusel juhul ei ole tuvastatud asjaolusid, millest nähtuvalt kostja oleks pidanud konkreetsel juhul möönma, et hagejale müüdud sõiduki läbisõit ei olnud selline, nagu müügikuulutuses ja lepingus avaldatud. 12.
  2. Ehkki hageja ei ole lepingu tühistamisel nendele asjaoludele tuginenud, ei annaks praegusel juhul pettuse tõttu lepingu tühistamiseks alust ka asjaolud, et sõiduki hooldusraamatus esitatud andmed sõidukile tehtud hoolduste kohta ei osutunud õigeks ning sõidukil oli olnud enne kostjat ka teisi omanikke. Sõiduki müügikuulutuses on kostja üksnes märkinud, et sõidukil on hooldusraamat (muu informatsiooni all on sõna „hooldusraamat“), ega ole eraldi rõhutanud seal esitatud andmete õigsust. Hageja ei ole toonud välja asjaolusid, millest nähtuks, et kostja oli teadlik sellest, et hooldusraamatus esitatud andmed ei ole õiged, ja mis oleks toonud kaasa kohustuse sellest hagejale teatada. Kostja märkus, et sõidukil on olnud üks omanik, ei ole aga kolleegiumi hinnangul selline teave, mille avaldamisest saaks järeldada kostja tahet viia hageja eksimusse ja kallutada teda seeläbi lepingut sõlmima. Üldjuhul ei ole varasemate omanike arv selline asjaolu, mis otseselt mõjutaks isikute soovi lepingut sõlmida. Kui üldse, siis võib tähtsust omada selliste omanike arv, kes on sõidukit tegelikult pikema aja jooksul kasutanud. Praegusel juhul aga nähtub asja materjalidest, et selliseks omanikuks oligi üksnes kostja, kuna varasemad omanikud UAB Group, SIA „SV Centrs“ ja kolmas isik ei ole sõidukit pikema aja jooksul kasutanud, olles hageja enda väitel nö vahendaja rollis. Kostja selgitas ka ise, et mõtles ühe omaniku all seda, et tema oli ainus tegelik omanik Eestis, kes autot igapäevaselt kasutas (I kd, tl 92). Sellest, et sõiduk oli toodud Itaaliast ja sellel pidi seega ka seal vähemalt üks omanik (lisaks kostjale) olema, oli hageja asja materjalidest nähtuvalt teadlik (vt I kd, tl 92).
  3. Kolleegiumi arvates võiks praegusel juhul esineda alus lepingu tühistamiseks eksimuse tõttu TsÜS § 90 lg 1 ja § 92 alusel. 16

(27)2-20-5396 13.
  1. Riigikohus on selgitanud, et tehingu tühistamise avalduse tuginemine eksimusele või pettusele on avalduse õigusliku hindamise küsimus, mille puhul ei ole kohus poolte hinnanguga seotud. Üldjuhul sisalduvad pettuse alusel tehingu tühistamise avalduses ka eksimuse alusel tehingu tühistamise asjaolud, st kui esitatud asjaolud ei anna alust tühistada tehingut pettuse alusel, võivad need siiski anda aluse tühistada tehing eksimuse alusel (vt Riigikohtu
  2. jaanuari
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09, p 18). Seega tuleks praegusel juhul hinnata ka seda, kas hageja võib olla lepingu kehtivalt tühistanud eksimuse tõttu. 13.
  4. TsÜS § 92 lg 1 kohaselt on eksimus ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. Lõike 2 kohaselt on tehing tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. Lõike 3 p 1 kohaselt võib tehingu teinud isik olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu tühistada mh juhul, kui eksimuse põhjustasid teise poole poolt teatavaks tehtud asjaolud. Õiguskirjanduses on leitud, et eksimus, mille on põhjustanud tehingu ettevalmistamise käigus teise poole edastatud ebaõiged andmed, annab reeglina alati õiguse tehing tühistada. Seejuures ei ole oluline, kas ebaõigeid andmeid edastanud pool andmete ebaõigsusest teadis või mitte (vt nt Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura
  5. § 92 komm, lk 301). Samas leitakse, et ebaõigete andmete esitamise korral võib tehingu tühistamine olla erandlikult välistatud, kui andmeid edastanud pool avaldab andmete edastamisel selgelt, et andmeid ei ole kontrollitud ning andmete edastaja ei võta endale vastutust nende õigsuse eest. TsÜS § 92 lg 5 välistab tehingu teise poole õiguse tehingut tühistada, kui ta vastavalt tehingu tegemise asjaoludele ja tehingu sisule kandis eksimuse riisikot. 13.
  6. Praegusel juhul oli kostja avaldanud müügilepingu sõlmimisel ebaõigeid andmeid sõiduki läbisõidu kohta, kusjuures müügikuulutuses oli kostja rõhutanud läbisõidu õigsust, toomata selgelt välja, et ta ei ole neid andmeid kontrollinud ega võta endale vastutust nende õigsuse eest. Seega oli hageja viidud tehingu tegemisel eksimusse sõiduki läbisõidu osas. Kolleegiumi hinnangul oli tegemist olulise eksimusega, kuna erinevus sõiduki väidetud läbisõidu (müügikuulutuses 98 500 km ja müügilepingus 101 628 km) ning tegeliku läbisõidu (juba
  7. juunil 2017 238 673 km) vahel oli sedavõrd suur, et arvestades läbisõidu olulisust sõiduki üldisele kulumisele ja eeldatavale järelejäänud elueale, ei oleks hagejaga sarnane mõistlik isik tegelikust läbisõidust teades sellistel tingimustel tehingut teinud. Tegelikku läbisõitu teades oleks hagejaga sarnane mõistlik isik kas jätnud tehingu üldse tegemata (kui tema eesmärk oleks olnud osta uueväärsem sõiduk) või oleks selle teinud oluliselt teistsuguse hinnaga. Seda, et sõiduki läbisõit mõjutab oluliselt sõiduki turuväärtust, kinnitab nii üldine loogika kui ka kostja esitatud AEB autoekspertide büroo arvamus (vt vastus küsimusele 4 (II kd, tl 108)). 13.
  8. Eelnevast tulenevalt on kolleegiumi hinnangul täidetud lepingu eksimuse tõttu tühistamise materiaalsed eeldused. 13.
  9. Kolleegium on siiski seisukohal, et puudub nõuetekohane avaldus lepingu tühistamiseks, mistõttu täidetud ei ole tehingu tühistamise formaalsed eeldused. 13.5.
  10. TsÜS § 98 lg 1 esimese lause kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt läheb tehingu tühistamise õigus üle õigusjärglasele, seaduses sätestatud juhtudel aga ka muule isikule. 13.5.
  11. Praegusel juhul on tühistatava lepingu näol tegemist müügilepinguga, mille pooled on kostja (müüja) ja Luminor Liising AS (ostja). Hageja ei ole müügilepingu pooleks, vaid temal 17
(27)2-20-5396 on liisinguvõtjana liisinguleping Luminor Liising AS-ga. Seega on vaidlusaluse lepingu tühistamise õigus liisinguandjal Luminor Liising AS-l. 13.5.3.

§ 365

lg 1 kohaselt võib liisinguvõtja esitada otse müüja vastu liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. Sellist nõuet esitades on liisinguvõtjal kõik ostja õigused ja kohustused, v.a eseme eest maksmise kohustus ja õigus nõuda eseme omandi üleandmist. Lõike 2 kohaselt on liisinguvõtjal õigus teostada liisinguandja õigust müüjaga sõlmitud müügilepingust taganeda üksnes liisinguandja nõusolekul. Need sätted võimaldavad liisinguvõtjal esitada müüja vastu müügilepingu rikkumisest tulenevaid nõudeid. Õiguskirjanduse kohaselt võib liisinguandja ja liisinguvõtja vahelise müügilepingu müüjapoolne rikkumine, mille tagajärjel tekkivaid liisinguandja kui ostja õiguskaitsevahendeid liisinguvõtja

§ 365

lg 1 alusel kasutada saab, väljenduda nii lepingu täitmata jätmises (müüja ei anna liisinguvõtjale müügilepingu objektiks olnud liisingueset õigeaegselt üle) kui ka mittekohases täitmises, mis väljendub lepingutingimustele mittevastava asja üleandmises (müügilepingu objektiks olnud liisinguese ei vasta sellel olevate puuduste tõttu

§ 217ja § 77 lg 1 kohaselt lepingu tingimustele) (vt Varul, P.

jt. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2019. § 365 kommentaar, p 3.2).

§ 365

ei anna liisinguvõtjale õigust liisinguandja ja müüja vahel sõlmitud müügilepingut tühistada. Kolleegium leiab, et kui seadusandja tahe oleks olnud anda liisinguvõtjale ka müügilepingu tühistamise õigus, oleks see sarnaselt lepingust taganemise õigusega normis sõnaselgelt ette nähtud. 13.5.4. Kolleegium märgib, et isegi kui

§-i 365 laiendavalt tõlgendades leida, et liisinguvõtjal on sarnaselt müügilepingust taganemisele õigus ka müügileping tühistada, vajaks see sarnaselt taganemisega vähemalt liisinguandja nõusolekut, kuna sarnaselt müügilepingust taganemisega toimub ka selle tühistamise korral lepingu alusel üleantu tagastamine, mis avaldab olulist mõju ka liisingulepingule ja mõjutab otseselt ka liisinguandja huvisid (vrd Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 26). Praegusel juhul ei ole hageja väitnud, et liisinguandja oleks andnud talle nõusoleku müügileping tühistada, ning sellist nõusolekut ei ole ka kohtule esitatud. Kohtule on esitatud üksnes liisinguandja
  3. aprilli
  4. a nõusolek hagejale lepingust taganemiseks (II kd, tl 140). Kolleegium ei nõustu hagejaga, et taganemise heakskiitmisega on liisinguandja heaks kiitnud ka müügilepingu tühistamise (vt hageja
  5. juuni
  6. a seisukoha p 3), kuna tegemist on erinevate õiguskaitsevahenditega, millel on erinevad eeldused ja õiguslikud tagajärjed. 13.5.
  7. Eelnevast tulenevalt ei ole hageja oma
  8. detsembril 2019 kostjale esitatud avaldusega lepingut kehtivalt tühistanud. Kuna praeguses asjas ei ole esitatud selleks õigustatud isiku poolt nõuetekohast avaldust tehingu tühistamiseks, ei ole lepingut kehtivalt tühistatud.
  9. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul on sõiduki puuduste näol tegemist müügilepingu eseme lepingutingimustele mittevastavusega

§ 217lg 1 ja lg 2 p 1 järgi ning hageja on lepingust kehtivalt taganenud.

14.1. Ehkki müügileping on sõlmitud kostja ja liisinguandja vahel, võimaldab

§ 365

lg 1 liisinguvõtjal esitada otse müüja vastu liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. Seega saab hageja kui liisinguvõtja esitada kostja kui müüja vastu olemuslikult müügilepingust tulenevaid nõudeid (vt ka Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-14, p 35). Muu hulgas saab liisinguvõtja otse oma nimel esitada müüja vastu (liisinguandjale kuuluvaid) müügilepingu rikkumisest tekkinud nõudeid (vt Riigikohtu
  3. märtsi
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-12, p 15 ja seal viidatud 18

(27)2-20-5396 kohtupraktika). Liisinguandja õigust müüjaga sõlmitud müügilepingust taganeda on liisinguvõtjal aga

§ 365lg 2 järgi õigus teostada üksnes liisinguandja nõusolekul.

14.2.

§ 217

lg 1 esimese lause kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele ning lõike 2 punkti 1 kohaselt ei vasta asi muu hulgas lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi. Riigikohus on selgitanud, et müüja vastutab selle eest, et müügilepingul oleksid kokkulepitud omadused

§ 217lg 2 p 1 mõttes.

Müüja müügieseme omaduste kohta antud kinnitused (eseme omaduste kohta antud lubadused) peavad

§ 14lg 1 teise lause järgi olema tõesed.

Kui kinnituse tõesus ei ole müüja jaoks ilmne, tuleks kinnituse andmisest hoiduda (vt Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-12, p 15). Seejuures võib ka müügikuulutuses esitatud teave kujutada endast müügieseme kokkulepitud omadusi

§ 217lg 2 p 1 mõttes.

Kui müügikuulutuses esitatu ei vasta tõele, tuleb sellele lepingus tähelepanu juhtida või vähemalt sellest selgelt ostjale teatada (Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17, p 19;
  3. mai
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-43-15, p 18). Kui lepingueelsete kohustuste rikkumine selgub alles pärast lepingu sõlmimist, tuleb pooltevahelist suhet vaadelda ühtse lepingulise suhtena, mille sisuks on lisaks lepingust tekkinud kohustustele ka kohustused, mis on tekkinud juba enne lepingu sõlmimist (Riigikohtu
  5. mai
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-15, p 17 ja seal viidatud kohtupraktika). 14.
  7. Ehkki kostja on menetluses väitnud, et ta ei teadnud, et sõiduki läbisõit on tegelikult suurem sellest, mis ta müügilepingu sõlmimise eel ja ajal avaldas, ei välista see kostja vastutust müügilepingu rikkumise eest. Varjatud puudustest tulenevat müügieseme lepingutingimustele mittevastavuse riski kannab müüja, st asi ei vasta lepingutingimustele ka juhul, kui müüja samuti puudustest ei teadnud (vt Riigikohtu
  8. mai
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-15, p 17).

§ 218

lg-st 1 ja § 214 lg-st 2 tulenevalt vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest üldjuhul alati, kui mittevastavus on olemas asja üleandmisel ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem.

§ 223

lg-test 4 ja 5 tulenevalt võib ostja müügilepingust taganeda, kui lepingutingimustele mittevastavus on oluline, muu kui tarbijalemüügi lepingu puhul ka

§-s 116 nimetatud juhtudel. Praegusel juhul ei ole tegemist tarbijalemüügiga

§ 208

lg 4 tähenduses, sest sõiduki ostjaks oli äriühing (liisinguandja) ja kostja ei sõlminud sõiduki müügiks lepingut oma majandus- ja kutsetegevuses. 14.4. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus müüdud sõiduki tegelik läbisõit on üle kahe korra (ja enam kui 100 000 km) suurem kui müügilepingu sõlmimisel, sh müügikuulutuses, avaldatud, on tegemist ostjale üle antud asja lepingutingimustele mittevastavusega, mille eest müüja vastutab. Arvestades sõiduki läbisõidu olulisust sõiduki erinevate osade kulumisele ja selle mõju sõiduki väärtusele (mida kinnitab ka kostja esitatud asjatundja arvamus), on tegemist olulise puudusega, mis õigustab

§ 223

lg-te 4 ja 5 ning

§ 116lg 1 ja lg 2 (eelkõige p 1) alusel lepingust taganemist.

Seega on taganemise materiaalsed eeldused täidetud. 14.

  1. Hageja esitas lepingust taganemise avalduse (juhuks, kui kohus leiab, et lepingu pettuse alusel tühistamise eeldused ei ole täidetud)
  2. aprilli
  3. a hagiavalduses (p 32). Asjas on esitatud liisinguandja

§ 365

lg 2 järgi nõutav nõusolek selleks, et liisinguvõtja saaks müügilepingust taganeda (I kd, tl 140). Ehkki nõusolek on antud pärast taganemisavalduse esitamist, on see käsitatav heakskiiduna liisinguvõtja taganemisele TsÜS § 128 lg 2 ja § 129 lg 1 järgi. Taganemise heakskiitmise võimalikkust liisinguandja poolt on kinnitatud ka õiguskirjanduses (vt Varul, P. jt. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2019. § 365 kommentaar, p 3.4.1). Pooled ei ole menetluses vaielnud taganemise formaalsete eelduste täidetuse üle. Eelnevast tulenevalt on kolleegium seisukohal, et hageja on lepingust kehtivalt taganenud. 19

(27)2-20-5396 II 15. Lepingust kehtiva taganemise korral tekib lepingupoolte vahel tagastusvõlasuhe.

§ 189

lg 1 esimese lause kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu.

§ 189

lg 2 kohaselt peab lepingupool tagastamise või väljaandmise asemel hüvitama üleantu väärtuse mh siis, kui ta on üleantud eseme võõrandanud. Riigikohus on selgitanud, et tagastusnõue müüja suhtes kuulub liisinguandjale ja liisinguvõtjale solidaarselt, st tegemist on solidaarvõlausaldajatega

§ 73tähenduses (Riigikohtu 19.

aprilli

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 27).
  2. Hagejal on seega õigus

§ 189

lg 1 alusel nõuda kostjalt lepingu alusel tasutud müügihinna 17 500 euro tagastamist. Kostjal tekkis lepingust taganemisega õigus nõuda hagejalt sõiduki tagastamist. Praegusel juhul ei vaidle pooled selle üle, et vaidlusalune sõiduk on edasi võõrandatud. Seega on kostjal õigus nõuda hagejalt

§ 189lg 1 ja lg 2 p 2 alusel sõiduki väärtuse hüvitamist.

Kuna hageja sai sõidukit kuni selle võõrandamiseni 1. juulil 2020 kasutada, on kostjal õigus

§ 189

lg 1 alusel nõuda hagejalt ka sõiduki kasutamisest saadud kasutuseeliste väljaandmist. Kostja on esitanud menetluses avalduse poolte nõuete tasaarvestamiseks.

  1. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kui suur on sõiduki väärtus, mille hüvitamist on kostjal õigus hagejalt nõuda. 17.
  2. Õiguskirjanduses on leitud, et

§ 189

lg 2 järgi tuleks hüvitamisel aluseks võetav üleantu väärtus määrata kindlaks selle lepingu järgi üleandmise aja seisuga (vt Varul, P. jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura

  1. § 189, p 5.5.1.a). Praegusel juhul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et sõiduk anti hagejale lepingu alusel üle aprillis
  2. 17.2.

§ 189

lg 3 sätestab, et kui üleantu hind on lepingus määratud, loetakse see

§ 189lg 2 tähenduses üleantu väärtuseks.

Sellele viidates on kostja menetluses leidnud, et tal on taganemise kehtivuse korral hageja vastu nõue 17 500 euro saamiseks

§ 189lg 2 p 2 ja lg 3 alusel.

Riigikohus on aga asunud seisukohale, et üleantu väärtuse kindlakstegemisel tuleb arvestada ka selle lepingule mittevastavusega (vt

  1. novembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 218-13432, p 19.4;
  3. märtsi
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 26). Õiguskirjanduses on Riigikohtu praktikale viidates selgitatud, et kui sooritus ei vastanud lepingule, tuleb selle väärtuse puuduv osa hinnaga võrreldes

§ 189lg-te 2 ja 3 järgi maha arvestada (vt Varul, P.

jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura

  1. § 189, p 5.5.1.b). Seda, et üleantu tegelik väärtus on selle puuduste tõttu väiksem lepingus kokkulepitud hinnast, peab tõendama hageja, kes praegusel juhul puudustele tugineb (vrd Riigikohtu
  2. novembri
  3. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-13432, p 19.4). 17.
  4. Hageja on maakohtus leidnud, tuginedes sõiduki müügihinnale
  5. juunil 2017, et sõiduki tegelik väärtus võis aprillis 2018 olla 8500 eurot (vt hageja
  6. veebruari
  7. a menetlusdokumendi p 15 ja lisa 1 (II kd, 169; tõlge tl 170)). Ringkonnakohtus jäi hageja selle juurde, lisades, et igal juhul ei saanud sõiduki väärtus olla aprillis 2018 kõrgem kui oli tõendatult sama sõiduki hind ligikaudu aasta varem (
  8. juunil 2017), mil see oli 9917 eurot (hageja
  9. märtsi
  10. a menetlusdokumendi p 16). Kostja esitas maakohtus sõiduki väärtuse kohta aprillis 2018 Autoekspertide Büroo (Smart Assist OÜ) arvamuse (II kd, tl-d 104–156), mille kohaselt võis sõiduk läbisõidu 239 000 km korral maksta 12 500 eurot. Oma
  11. mai
  12. a seisukohas leidis kostja, et sõiduki väärtuseks 20

(27)2-20-5396 tuleks lugeda 17 500 eurot (viitega

§ 189lg-le 3).

Ringkonnakohtus täpsustas kostja, et tema arvates tuleks

§ 189

lg 2 p 2 ja lg 3 järgi lugeda sõiduki väärtuseks 17 500 eurot, kuid kui ringkonnakohus peab vajalikuks arvestada väärtuse hindamisel sõiduki lepingutingimustele mittevastavusega, tuleb sõiduki turuväärtuseks aprilli 2018 seisuga lugeda 12 500 eurot (kostja

  1. märtsi
  2. a menetlusdokumendi p 2.1). 17.
  3. Kolleegium nõustub hagejaga, et on üldteada asjaolu, et sõidukite hind ajas langeb. Seega kui sõiduki turuväärtus on
  4. a juunis 9917 eurot, siis aprillis 2018 on see eelduslikult madalam. Ehkki kostja esitatud asjatundja arvamuses on hinnatud sõiduki väärtuseks 12 500 eurot, peab kohus usaldusväärsemaks hageja esitatud tõendit konkreetse sõiduki tegeliku müügihinna kohta
  5. juunil 2017, kuna see kajastab hinda, millega sõiduk sel kuupäeval tegelikult võõrandati, samas kui asjatundja hinnang on olemuselt hinnanguline ja annab teavet teoreetilise müügihinna kohta, mis ei pruugi praktikas samal kujul realiseeruda. Samuti nõustub kolleegium hagejaga, et kindla sõiduki tegelik müügihind võtab eelduslikult täpselt arvesse konkreetse sõiduki tegelikku läbisõitu, kõiki tehnilisi parameetreid ja puudusi, samas kui asjatundja arvamus lähtub sarnaste sõidukite pakkumishindadest (vt Autoekspertide Büroo arvamuse lk 4 (II kd, tl 105 pöördel)), mis ei pruugi olla vaidluse all oleva sõidukiga kõigis aspektides võrreldavad. Autoekspertide Büroo arvamusest nähtub ka, et ajavahemikul
  6. jaanuar 2018 kuni
  7. juuli 2018 puudusid auto24.ee portaalis (mille arhiiv arvamuse andmisel aluseks võeti) samaväärsete näitajatega (sh läbisõiduga) autode pakkumised. Asjatundja on oma arvamuse andnud ligikaudselt sarnaste sõidukite müügipakkumiste põhjal, kuid arvamuses viidatud sõidukite läbisõit on olnud vaidlusalusest sõidukist väiksem ning autode tehnilistes parameetrites, varustustasemes ja lisavarustuses on erinevusi (vt II kd, tl-d 106 pöördel ja 107). Põhjendatud on ka hageja märkus, et sõiduki turuväärtuse hindamisel tuleb arvestada sellega, et müügipakkumistes toodud sõidukite müügihinnad on alghinnad, samas kui tehingute tegelikud hinnad selguvad läbirääkimiste käigus ja võivad osutuda ostjale soodsamaks. Samuti on õige hageja märkus, et vaidlusaluse sõiduki tegelikku turuväärtust võisid võrdluseks valitud sõidukite hinnaga võrreldes mõjutada ka asjaolud, et vaidlusaluse sõiduki läbisõidumõõdiku näitu oli manipuleeritud (läbisõitu oli tagasi keritud), mis muudab sõiduki ja tema müüja potentsiaalsete ostjate silmis ebausaldusväärsemaks, ning vaidlusaluse sõiduki hooldusraamatus oli ebaõigeid või puudulikke andmeid. See, kui palju on sõidukil olnud varasemaid omanikke, ei ole kolleegiumi hinnangul selline asjaolu, mis üldjuhul mõjutaks sõiduki hinda. Ehkki hageja on
  8. märtsi
  9. a menetlusdokumendis viidanud ka vaidlusaluse sõiduki muudele tehnilistele probleemidele, ei ole asjas esitatud tõendeid selle kohta, et need probleemid oleksid sõidukil olnud ka aprillis 2018 ja saanud seega mõjutada sõiduki turuväärtust selle hagejale üleandmise ajal. 17.
  10. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et sõiduki
  11. juuni
  12. a müügihinnale 9917 eurot tuleks lisada käibemaks, mida müügiarvelt (II kd, tl 198) ei nähtu.
  13. aprillil 2018 sõlmitud lepingus, millega kostja sõiduki liisinguandjale võõrandas, ei lisandunud sõiduki müügihinnale (17 500 eurot) käibemaksu. Ka kostja esitatud asjatundja arvamuses on asjatundja võtnud sõiduki turuväärtuse hindamisel arvesse ka käibemaksuta müügipakkumisi ilma, et oleks neile käibemaksu juurde lisanud, ning ei ole märkinud, et arvamuses esitatud hinnangud sõiduki turuväärtuse kohta sisaldaksid käibemaksu. 17.
  14. Võttes arvesse vaidlusaluse sõiduki müügihinda
  15. juunil 2017 (9917 eurot) ja kostja esitatud Autoekspertide Büroo arvamust sõiduki orienteeruva turuväärtuse kohta aprillis 2018 (12 500 eurot) ning arvestades eespool esitatud põhjendusi sõidukite turuväärtuse ajas langemise ja esitatud tõendite kaalukuse kohta, asub kolleegium TsMS § 233 lg-te 1 ja 2 alusel seisukohale, et sõiduki turuväärtuseks aprillis 2018 tuleb lugeda 9500 eurot. See on kooskõlas 21

(27)2-20-5396 ka maakohtu lõppjäreldusega, et sõiduki turuväärtus
  1. a detsembris oli 8950 eurot (vt maakohtu otsuse p 43.4). 17.
  2. Eelnevast tulenevalt on kostjal õigus nõuda hagejalt

§ 189lg 1 ja lg 2 p 2 alusel sõiduki väärtuse 9500 euro hüvitamist.

18.

§ 189

lg 1 esimese lause kohaselt saab lepingust kehtiva taganemise korral kumbki lepingupool nõuda teiselt poolelt ka saadud viljade ja muu kasu väljaandmist. TsÜS § 62 lg 1 kohaselt hõlmab esemest saadav kasu eseme kasutamisest saadavaid eeliseid (kasutuseeliseid). Praegusel juhul on kostja menetluses tasaarvestanud hageja rahalise nõudega ka oma nõude hageja vastu sõiduki kasutamisest saadud kasutuseeliste hüvitamiseks. Hageja ei ole vaielnud vastu sellele, et kostjal on

§ 189

lg 1 järgi õigus kasutuseeliseid nõuda, kuid pooled on eriarvamusel kasutuseeliste väärtuse osas. 18.

  1. Mõlemad pooled on kasutuseeliste väärtuse arvutamisel lähtunud järgmisest valemist: (hageja sõidetud km arv ÷ 1000) × (sõiduki väärtus × protsent vahemikus 0,4–1%). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on sõitnud 22 972 km, kuid vaidlus on sõiduki väärtuse üle ja selle üle, milline protsent vahemikus 0,4–1% tuleks arvutamisel aluseks võtta. Hageja leidis, et aluseks tuleks võtta 0,6% sõiduki väärtusest iga 1000 km kohta, kostja arvates 1%. Ringkonnakohus nõustub kostjaga selles, et maakohus ei ole vaidlustatud otsuses põhjendanud, miks ta leidis, et kasutuseelise väärtus on just 0,6% sõiduki väärtusest 1000 km kohta. Selle rikkumise saab ringkonnakohus apellatsioonimenetluses parandada, mistõttu kohus palus oma
  2. märtsi
  3. a kirjas pooltel täpsustada, millistest kaalutlustest lähtudes nad leiavad, et kasutuseeliste õiglane väärtus on vastavalt kas 0,6% või 1% sõiduki väärtusest iga läbitud 1000 km kohta. Ringkonnakohus täiendab järgnevaga maakohtu otsuse põhjendusi. 18.1.
  4. Hageja selgitas oma
  5. märtsi
  6. a menetlusdokumendis, et Saksa kohtupraktika ja õiguskirjanduse kohaselt, millel põhineb ka Eesti kohtupraktikas kasutatav 0,4–1% skaala, arvestatakse koefitsienti lähtuvalt auto oodatavast elueast. Auto väärtuse ja läbisõidu korrutis jagatakse sõiduki eeldatava elueaga, mis vastab teatud läbisõidule kilomeetrites. Keskklassi sõidukite puhul pidavat kohtupraktika liikuma 250 000 km pikkuse eeldatava maksimaalse läbisõidu suunas, millisel juhul arvutatakse iga 1000 km või selle osa kohta 0,4% sõiduki väärtusest (kuna 1000 km moodustab 0,4% 250 000-st). Hageja leidis, et vaidlusaluse sõiduki eeldatavaks elueaks tuleks lugeda 250 000 km, millisel juhul tuleks kasutuseelise arvutamisel lähtuda koefitsiendist 0,4% (hageja
  7. märtsi
  8. a menetlusdokumendi p-d 29 ja 30). Kostja leidis, et põhjendatud oleks lähtuda koefitsiendist 1%, sest sõiduk on olnud hageja kasutuses poolteist aastat ja kogu kasutamise perioodi jooksul pole hagejal probleeme esinenud. Kostja arvates oleks väiksem koefitsient põhjendatud juhul, kui sõiduk oleks kasutuses lühemat aega ja sellel oleksid pidevalt esinenud tehnilised probleemid (kostja
  9. märtsi
  10. a menetlusdokumendi p 3.1). 18.1.
  11. Kolleegium leiab, et hageja viidatud Saksa kohtupraktika ja õiguskirjandus on praegusel juhul asjakohased, sest ka Eesti õiguskirjanduses on leitud, et kasutuseeliste arvestamisel tuleb vallasasjade puhul arvestada nende väärtuse langust kasutamisega (nn amortisatsiooni) ning sarnaselt Saksa kohtupraktikaga on ka Riigikohus sidunud auto puhul kasutuseeliste väärtuse kilometraažiga (vt Varul, P. jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura
  12. § 189 kommentaar, p 5.5.2; Riigikohtu
  13. aprilli
  14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2906, p 27; vt ka Riigikohtu
  15. mai
  16. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-07, p-d 14 ja 2). Kolleegiumi arvates ei saa hageja siiski tugineda ringkonnakohtus esmakordselt sellele, et kasutuseelise arvutamisel kasutatav koefitsient peaks olema 0,6% asemel (nagu hageja väitis 22

(27)2-20-5396 maakohtus) 0,4%. Hageja ei ole maakohtu otsust hageja kasuks välja mõistetud rahasumma osas vaidlustanud, mille suurus hõlmas ka hagejalt kostja kasuks välja mõistetud kasutuseeliseid (maakohus tasaarvestas poolte vastastikkused nõuded). Praeguses asjas vaidluse all oleva sõiduki eeldatav kasutusiga on kindlasti rohkem kui 166 666,67 km, mis vastab koefitsiendile 0,6% (1000 km moodustab 0,6% 166 666,67-st). Seda kinnitab mh asjaolu, et juba aprillis 2017 oli sõiduki läbisõit u 239 000 km. Seega ei ole alust kohaldada suuremat koefitsienti kui 0,6%. Kostja väited selle kohta, et sõiduki kasutamine ei olnud tehniliste probleemide tõttu takistatud, ei anna kolleegiumi hinnangul koefitsiendi suurendamiseks alust, sest kasutuseelise saamine ongi võimalik üksnes juhul, kui sõidukit on võimalik kasutada. Hageja menetluses välja toodust nähtub, et sõidukil oli selle kulumisest tingitult tehnilisi probleeme, mh ei läbinud sõiduk
  1. a novembris ülevaatust. Kasutuseeliste väärtuse määramisel koefitsiendist 0,6% (ja mitte kõrgemast) lähtumist õigustab praegusel juhul ka see, et vaidlusalune sõiduk oli suure läbisõidu tõttu oma eeldatava eluea lõpuosas. 18.
  2. Arvestades hageja sõidetud kilomeetrite arvu (22 972 km) ja sõiduki hinnangulist väärtust selle üleandmise ajal (9500 eurot), on hageja saadud kasutuseeliste väärtus seega 1309,40 eurot ((22 972 ÷ 1000) × (9500 × 0,6%)).
  3. Hageja esitas menetluses
  4. veebruaril 2021 tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestas kostja kasutuseeliste nõude oma nõudega kahju hüvitamiseks tulenevalt tasutud intressidest, lepingutasust ja liisinguandjale tasuda tulevast viivisest. Maakohus leidis, et hageja tasaarvestust saab arvestada lepingutasu ja intresside nõude osas, s.o kokku 977 euro ulatuses. Viidatud kulutused oleksid hagejal jäänud tegemata, kui ta ei oleks kostjalt sõidukit ostnud. Viivise lisamist ei pidanud maakohus põhjendatuks, sest viivituse põhjustas hageja oma kohustuse täitmata jätmisega ise (vt maakohtu otsuse p 43.6). Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus on põhjendamatult vähendanud tema kasutuseelise nõuet hageja kahjuhüvitise nõude 977 euro võrra, kuna hageja ei ole kahjuhüvitise nõuet hagis esitanud ega sellelt riigilõivu tasunud ning protsessuaalse tasaarvestuse tegemine on kohtumenetluses võimalik vaid kostjal. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. Kolleegium on seisukohal, et hageja
  5. veebruari
  6. a tasaarvestusavaldus vastas

§ 197lg 1 ja § 198 nõuetele.

Hagejal ei ole seaduse kohaselt keelatud tasaarvestada kohtumenetluse ajal oma nõudeid, mida ta ei ole hagis esitanud, kostja nõuetega, mida ka kostja ei ole vastuhagis esitanud. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad poolte nõuded kattuvas osas vastavalt

§ 197lg-le 2.

Ulatuses, milles kostja nõue on lõppenud, ei saa ta seda nõuet kohtumenetluses hageja hagis esitatud nõuete vastu protsessuaalse tasaarvestuse tegemiseks kasutada. Seejuures ei ole hageja menetluse ajal tehtud tasaarvestuse näol tegemist kostja protsessuaalse tasaarvestuse avalduse kui tahteavalduse muutmisega, vaid asjaoluga, mis võib mõjutada kostja protsessuaalse tasaarvestuse avalduse tagajärgi menetluses, kuna see võib mõjutada kostja tasaarvestuseks kasutatava nõude olemasolu. Kuna hageja ei ole taotlenud hagis 977 euro väljamõistmist kostjalt, ei olnud seda vaja esitada eraldi haginõudena ega tasuda sellelt nõudelt riigilõivu. Seda, et kohus võimalusel ja seadusega ettenähtud piirides käsitleks poolte õigussuhteid terviklikult, toetavad ka menetlusökonoomia kaalutlused. 20. Eelnevast tulenevalt tuleb pärast kostja ja hageja tasaarvestusi mõista kostjalt hageja kasuks välja 7667,60 eurot (17 500 – 9500 – 1309,40 + 977). Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 7667,60 eurost suurema summa. 21. Hageja viivisenõue on kolleegiumi hinnangul põhjendatud alates maakohtu otsuse tegemisest praeguse otsusega välja mõistetud summalt. Seega tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada ka viivisenõude rahuldamise osas. 23

(27)2-20-5396 21.1. Hageja nõudis esitatud hagis ka

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist kostja poolt tagastamisele kuuluvalt ostuhinnalt alates

  1. detsembrist 2019 kuni kohustuse täitmiseni. Maakohus mõistis viivise kuni hagi esitamiseni välja kindla summana (398,90 eurot) ja alates hagi esitamisest TsMS § 367 alusel edasiulatuvalt kuni põhinõude täitmiseni. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses ka hageja viivisenõude rahuldamise. 21.
  2. Eelnevalt leidis kolleegium, et hagejal oli lepingust taganemise korral õigus nõuda kostjalt

§ 189

lg 1 järgi ostuhinna tagastamist ning kostjal oli õigus nõuda hagejalt

§ 189

lg 1 ja lg 2 p 2 alusel sõiduki väärtuse hüvitamist ja sõiduki kasutamisest saadud kasutuseeliseid. Riigikohtu seisukoha järgi muutub lepingust taganemisel tekkiv tagastamisnõue

§ 82

lgst 3 tulenevalt sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingust taganemist (vt

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-10, p 15;
  3. juuni
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5711, p 35).

§ 189

lg 1 teise lause kohaselt peavad lepingupooled taganemisest tulenevad kohustused täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse

§-s 111 sätestatut.

§ 111

lg 1 sätestab, et kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. 21.

  1. Praegusel juhul ei nähtu asja materjalidest, et hageja oleks pakkunud kostjale sõiduki omandi üleandmist (vrd Riigikohtu
  2. septembri
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-12, p 13), vaid hageja võõrandas sõiduki menetluse ajal edasi, mis tegi selle tagastamise võimatuks. Hageja ei pakkunud kostjale ka sõiduki väärtuse hüvitamist, vaid nõudis kostjalt kuni maakohtu menetluse lõpuni kogu tasutud ostuhinna 17 500 euro tagastamist, leides ka ringkonnakohtus, et hageja peab sõiduki tagastama või selle väärtuse hüvitama ning kasutuseelised hüvitama alles siis, kui kostja täidab oma kohustuse tagastada hagejale müügihind (vt hageja
  4. märtsi
  5. a seisukoha p-d 38 ja 39). Ka kostja ei pakkunud hagejale oma kohustuse täitmist. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et kummalgi poolel oli

§ 189

lg 1 teise lause ja § 111 lg 1 järgi õigus keelduda oma kohustuse täitmisest teise poole ees. 21.4.

§ 113

lg 4 järgi ei pea võlgnik tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest. Seega ei ole kummalgi poolel õigust nõuda teiselt poolelt

§ 189

alusel tekkinud rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise eest viivist ajavahemiku eest, mis eelneb maakohtu otsuse tegemisele. Kostja õigus keelduda sõiduki ostuhinna tagastamisest langes ära pärast seda, kui kohus tema menetlusliku tasaarvestusavalduse alusel tasaarvestas tema nõude hageja vastu sõiduki väärtuse ja kasutuseeliste saamiseks. Pärast seda olid kostja nõuded hageja vastu lõppenud ja ta ei saanud enam

§ 111

lg 1 kohaselt keelduda pärast tasaarvestust järele jäänud ostuhinna tagastamise kohustuse täitmisest. Samal ajal tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt pärast tasaarvestust järele jäänud ostuhinna tagastamise kohustuse täitmist ja viivist, juhul kui kostja seda kohustust ei täida (vrd Riigikohtu 16. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-06, p 12). 21.5. Hageja kahju hüvitamise nõude õiguslik alus on

§ 115, mitte § 189.

Seega selle nõude puhul tuleks

§ 113

lg 2 järgi arvestada viivist alates ajast, mil hageja teatas võlgnikule oma nõudest. Ehkki hageja ei ole kostja vastu praeguses menetluses kahju hüvitamise nõuet esitanud (kohus ei ole sellist nõuet menetlusse võtnud), on hageja oma nõudest kostjale teatanud

  1. veebruari
  2. a menetlusdokumendis. Hageja aga tasaarvestas praeguses menetluses üksnes põhinõude (s.o intresside ja lepingutasu näol tekkinud kahju), mitte sellelt arvestatud viivise. Seega ei ole selle nõude puhul vaja viivist arvestada. 24

(27)2-20-5396 21.
  1. Eelnevat arvestades leiab kolleegium, et viivise arvestamine on põhjendatud alates maakohtu otsuse tegemisest summalt, mis pärast poolte vastastikuste nõuete tasaarvestamist hageja kasuks välja mõistetakse. Ringkonnakohtu otsuse tegemise kuupäeva seisuga on sellelt summalt sissenõutavaks muutunud viivis ajavahemiku
  2. juuli 2021 kuni
  3. juuni 2022 eest viivisekalkulaatori arvutuse kohaselt 583,16 eurot. Osas, milles maakohus mõistis hageja kasuks välja viivise ka sellele eelneva aja eest ja 7667,60 eurot ületavalt põhinõudelt, tuleb maakohtu otsus tühistada. III
  4. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Maakohus põhjendas seda sellega, et kohus rahuldas nii hagi kui ka tasaarvestusavaldused osaliselt. Hageja arvates oleks menetluskulud tulnud jätta kostja kanda, kuna hagi põhinõue rahuldati 76% ulatuses ning hageja oli pakkunud
  5. oktoobri
  6. a kohtuistungil kompromissina summat 9000 eurot, mis oli hagi rahuldamise ulatusega sarnane. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit, tuleb ringkonnakohtul TsMS § 173 lg 3 järgi vajaduse korral muuta ka menetluskulude jaotust. Seega tuleks kolleegiumil hinnata menetluskulude jaotust ka sõltumata hageja vastuapellatsioonkaebusest.
  7. Kolleegium on seisukohal, et arvestades hagi rahuldamise ulatust, on põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda. Praegusel juhul rahuldati hagi põhinõudest u 43,8% (7667,60 eurot 17 500 eurost) ulatuses ning ka viivisenõue rahuldati osaliselt. Ehkki hageja nõue osutus sisuliselt põhjendatuks, rahuldas ringkonnakohus mitte hageja esmase nõude tehingu tühistamise sätete alusel, vaid alternatiivse nõude, mis rajanes lepingust taganemisele. Hagi rahuldamise lõplik ulatus ei ole sedavõrd sarnane hageja
  8. oktoobri
  9. a kohtuistungil pakutud kompromissile (kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:06:48), et hageja ettepanekuga mittenõustumine annaks alust jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas kostja kanda. Osaliselt (977 euro ulatuses) tõstis hageja nõude rahuldamise ulatust praegusel juhul ka see, et hageja tasaarvestas
  10. veebruari
  11. a menetlusdokumendis oma kahju hüvitamise nõude kostja vastu, mida ta ei olnud hagis esitanud, kostja nõudega sõiduki kasutuseeliste hüvitamiseks. Kui hageja ei oleks seda tasaarvestust teinud, oleks hagi rahuldamise ulatus olnud veel väiksem. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  12. Kostja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu on põhjendatud jätta sellega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 ja analoogia korras § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda. Kolleegium arvestab menetluskulude jaotamisel muu hulgas seda, et kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt nii põhinõude kui ka viivisenõude (sh viivise arvestamise ajast tulenevalt) osas ning hagi osaline rahuldamine toimub maakohtuga võrreldes erineval ja hagis esitatud primaarse nõude asemel alternatiivsel õiguslikul alusel. Hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb sellega seotud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
  13. TsMS § 174 lg 3 kohaselt määrab ringkonnakohus apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse üldjuhul kindlaks juhul, kui maakohus on menetluskulud otsuses kindlaks määranud. Praeguses asjas ei määranud maakohus menetluskulusid kindlaks, kuna kohus jättis kulud poolte endi kanda. Kuna ringkonnakohus maakohtu menetluskulude jaotust ei muuda ja ainsana tuleks kindlaks määrata hageja vastuapellatsioonkaebusega seotud kostja menetluskulud, on kolleegiumi hinnangul otstarbekas, et ringkonnakohus määrab apellatsiooniastmes hüvitatavad kulud ise kindlaks. 25
(27)2-20-5396 25.
  1. Kostja
  2. juunil 2022 esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt kandis kostja apellatsioonimenetluses kulusid kokku 1914 eurot (koos käibemaksuga), mille moodustasid kulud õigusabile 14 t 30 min tunnihinnaga 110 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja vastuapellatsioonkaebusega seonduvad kostja menetluskulude nimekirja kohaselt kulud õigusabile vastuapellatsioonkaebusega tutvumiseks 132 eurot koos käibemaksuga (1 t) ja vastuapellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks 198 eurot koos käibemaksuga (1 t 30 min), seega kokku 330 eurot koos käibemaksuga 2 t 30 min õigusabi eest. Ülejäänud kostja menetluskulude nimekirjas toodud kulud ei seondu vastuapellatsioonkaebusega, vaid kostja enda apellatsioonkaebuse esitamisega või ringkonnakohtu
  3. märtsi
  4. a kirjaga seoses seisukohtade esitamisega, kusjuures viidatud kohtu kiri puudutas üksnes apellatsioonkaebust. Ka kohtu
  5. juuni
  6. a määrusega tutvumise kulu ei ole käsitatav hageja vastuapellatsioonkaebusega seotud kuluna, kuna määruses esitatud selgitused ja lahendatud taotlused seondusid kostja apellatsioonkaebusega. 25.
  7. Vastavalt TsMS § 175 lg-le 1 mõistab kohus menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et kostja menetluskulude nimekirjas toodud vastuapellatsioonkaebusega seotud lepingulise esindaja toimingud on nende sisu ja kostja poolt vastuapellatsioonkaebusele esitatud vastuse mahtu arvestades põhjendatud ja vajalikud kokku 2 t ulatuses, millest 30 min vastuapellatsioonkaebusega tutvumiseks ja 1 t 30 min sellele vastuse koostamiseks. See põhjendatuks peetav aeg hõlmab ka vastuapellatsioonkaebusele vastamiseks vajalikus ulatuses maakohtu otsusega tutvumist. Kostjale on osutatud õigusabi tunnihinnaga 110 eurot, millele lisandub käibemaks. Arvestades asja sisu ja mahtu ning juristi puhul kohtupraktikas põhjendatuks peetud tunnitasude vahemikku, on tunnitasu 110 eurot praegusel juhul põhjendatud. Kostja on kinnitanud, et ta ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seega on kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud seoses hageja vastuapellatsioonkaebusega koos käibemaksuga 264 eurot (2×110×1,2), mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. 25.
  8. Vastavalt kostja taotlusele ja TsMS § 445 lg-le 1 tuleb määrata kindlaks menetluskulude hüvitamise kord, nähes ette, et hagejal tuleb kostjale hüvitatavad menetluskulud kanda ERGO Insurance SE arvelduskontole nr EE472200221049641283 (Swedbank). Vastavalt kostja taotlusele märgib kohus otsuses, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda praeguse otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

  1. Kostja on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 750 eurot. Arvestades apellatsioonkaebuse hinda (9354,15 eurot), oleks sellelt tulnud selle esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse redaktsiooni § 59 lg 15 ja lisa 1 alusel tasuda riigilõivu 550 eurot. Seega on kostja tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 200 eurot liiga palju. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt TsMS § 150 lg 1 p-le 1 on kostjal õigus enam tasutud riigilõivu tagastamisele. TsMS § 150 lg 4 järgi tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti.
  2. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse resolutsiooni, esitab ringkonnakohus vastavalt TsMS § 654 lg-le 22 ka kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
  3. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt TsMS § 178 lg-le 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati, kusjuures lõike 26

(27)2-20-5396 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur 27
(27)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.