2-11-4924 KOHTUMÄÄRUS Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Reena Undrest Määruse tegemise aeg ja koht 29. märts 2021, Kuressaare kohtumaja Tsiviilasja number 2-11-4924 Tsiviilasi J H võlgniku kohustustest va

) § 173 lg-st 2 tulenevat kohustust; • võlgnik on terve menetluse kestel töötanud samal töökohal, mille eest on ta saanud töötasu miinimummääras. Võlausaldaja arvates ei ole võlgnik täitnud kohustust tegeleda tulu toova tegevusega. Ta teenib tulu endiselt samas ettevõttes, sarnase töötasuga, seega ei saa võlgniku tegevust pidada piisavaks

§ 173

lg 1 mõtte kohaselt; • võlgnik pole esitanud ühtegi põhjust ega tõendit, mis takistaks võlgnikul otsida lisatööd, mille eest saadava tasu eest saaks rahuldada võlausaldajate nõudeid; • 08.09.2020 aruandes on võlgnik märkinud, et CCCCCCC OÜ-st laekub temale töötasuna miinimumpalk. Siiski nähtub esitatud arvelduskonto väljavõtetest, et võlgnik saab CCCCCCC OÜ-lt ka päevarahasid. Ka sellist tulu tuleb käsitleda sissetulekuna, millest kuulub 75% usaldusisikule. Selliselt käitudes on võlgnik varjanud oma tulu selles ulatuses, mis ületab mittearestitava summa piiri. Võlgnik on eelnimetatud rikkumised toime pannud vähemalt raskelt hooletult.

1. 29.12.2020 esitas AS Espak kohtule seisukoha kohustustest vabastamise menetluse lõpetamises osas. AS Espak leiab, et võlgniku kohustustest vabastamise menetlus tuleb lõpetada ning võlgnik jätta kohustustest vabastamata. Kokkuvõtvalt põhistab AS Espak oma seisukohta järgnevalt: • kohustustest vabastamise perioodil on minimaalse sissetulekuga võlgnik suutnud endaga seotud ettevõttele anda laenu kokku 7 000 eurot. Eluliselt ei ole usutav, et kolmas isik on nõus andma võlgnikule laenu, kes ei ole võimeline laenu tagasi maksma - st on pankrotis ja saab igakuiselt ca 500 eurot palka. Võlgnik ei ole esitanud kohtule laenulepinguid ega ole põhjendanud, miks kolmas isik pidi võlgnikule laenu andma ja ei sõlminud laenulepingut otse XXXXXX OÜ-ga. Tegemist võis olla võlgnikule kuuluva 7 000 euroga; 2 2-11-4924 • • • • • • võlgnik pole kohtule selgitanud, miks võlgnik XXXXXX OÜ juhatuse liikmena ei ole kasutanud majanduskulude jaoks ettevõtte pangakontot. XXXXXX OÜ majanduskulude väljavõte ei tõenda, et võlgnik oleks neid kulusid XXXXXX OÜ nimel teinud; võlgniku isiklikule pangakontole on laekunud erinevaid täiendavaid summasid (nn majanduskulud), kuid võlgnik ei ole tõendanud, kuidas on võlgnik pangakontole laekunud rahasid kulutanud. Võlgnik on teinud oma pangakontole suuri sularaha sissemakseid ning on teeninud vahepeal töötasu ka üle elatusmiinimumi. Võlgnik ei ole kohtule usutavalt põhjendanud majanduskulude sisu ega tõendanud kulude kandmist (sh näinud oma kontodelt väljamakseid). Samuti ei ole võlgnik selgitanud sissemakstud sularaha päritolu. Tegemist võib olla varjatud töötasuga; võlgniku aruannetest nähtub, et võlgnik ei ole 7 aasta jooksul tegelenud mõistliku tulutoova tegevusega. Samas avalikes registritest nähtub, et võlgnik on kolme ettevõtte juhatuses (CCCCCCC OÜ, Ehitusinvesteeringud OÜ ja XXXXXX OÜ) ja olnud ka nõukogus (UUUUUU AS). Vaatamata juhtivatele ja vastutusega positsioonidele on võlgniku töötasu kõikide ametikohtade peale kokku miinimummääras; võlgnik on pidevalt oma aruannete kohtule viidanud tööandjate rasketele majanduslikele seisunditele. Samas ei ole võlgnik otsinud alternatiivseid töökohtasid. Arvestades võlgniku pikaajalist juhtimiskogemust, oleks võlgnikul olnud võimalik leida endale kohustustest vabastamise menetluse kestel tulutoovam töökoht; võlgnik ei kohtle võlausaldajaid võrdselt. 09.03.2020 aruandest nähtuvalt on võlgnik teinud makse üksnes Swedbank AS-ile; võlgnik ei ole üles näidanud piisavat hoolsust ja tahet võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, mis on eelduseks kohustustest vabastamiseks.
2. 16.02.2021 kuulas kohus võlgniku ära. Ärakuulamisel osales ka AS-i Espak lepinguline esindaja.
3. Ärakuulamise järgselt tegi kohus päringud AS-le SEB Pank ning AS-le LHV Pank võlgniku pangakontode väljavõtete saamiseks. Kohtu seisukoht
4. Võlgniku kohustustest vabastamise otsustamist reguleerib

§ 175

. Sätte rakendamisel peab kohus tuvastama, et võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos (

§ 175

lg 2 p 1) või on rikkunud süüliselt

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve või keeldunud kohtu määratud tähtajaks vande all oma kohustuste täitmise kohta teabe andmisest (

§ 175lg 2 p 2 ja lg 4).

Kui füüsilisest isikust võlgniku käitumises ei ole

§ 175

lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud süülise käitumise tunnuseid, siis ei ole kohtul alust teda kohustustest vabastamise võimalusest ilma jätta (Tallinna Ringkonnakohtu 15.09.2017 määrus asjas nr 2-11-6039). Alljärgnevalt kontrollibki kohus, kas käesoleval juhul esinevad alused võlgniku kohustustest vabastamiseks või sellest keeldumiseks. 9. PanrkS § 175 lg 2 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

§ 173

lg-st 1 tulenevalt on võlgnik menetluse kestel kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Selleks, et hinnata võlgniku tegevuse (või selle otsimise) mõistlikkust, tuleb kohtul tuvastada need asjaolud ja omadused, mis mõjutavad tulutoova tegevusega tegelemise või selle leidmise võimalusi. Muu hulgas on sellisteks võlgniku varasem tegevus, samuti toimingud pankrotimenetluse ja kohustustest vabastamise menetluse ajal, aga ka tööjõuturu üldine ja võlgniku töökohaks oleva ettevõtte majandusolukord (Tallinna Ringkonnakohtu 15.09.2017 määrus asjas nr 2-11-6039, p 15.2). 9.1. Kohustustest vabastamise menetluse kestel on võlgnik töötanud järgmistel kohtadel: 3 2-11-4924 • • • menetluse algatamisest kuni maini 2017 sai võlgnik töötasu OÜ-st IIIIIIIIIIIIIII. Võlgniku peamine tööülesanne oli otsida ettevõttele uusi projekte ning viia ettevõte kasumisse. Võlgnik sai miinimumtöötasu, va september 2016 – november 2016, mil võlgnik teenis 733,92 eurot kuus (kd II tl 177). Ühingu tegevusalaks on äriregistri järgi elamute ja mitteeluhoonete ehitus; juunist 2017 alates XXXXXX OÜ-s juhatuse liikme positsioonil. Võlgnik tõi välja, et tegu on alles alustava ettevõttega, kus tegeletakse tööprojektide otsimisega. Võlgnik sai miinimumtöötasu. Ühingu tegevusalaks on äriregistri järgi elamute ja mitteeluhoonete ehitus; alates juulist 2020 saab võlgnik miinimumtöötasu CCCCCCC OÜ-st, kus ta töötab juhatuse liikme positsioonil. Võlgnik toob välja, et tegu on alustava ettevõttega. Ühingu tegevusalaks on äriregistri järgi elamute ja mitteeluhoonete ehitus. Kohustustest vabastamise menetluse algatamisel oli avaldaja 60 aastane. Äriregistrist nähtub, et võlgnik on olnud alates 1996 aastast seotud kokku 17 ühinguga. Võlgnik on olnud paljudes ühingutes juhatuse liikme positsioonil. Toimikust nähtuvalt on võlgnik ehitusvaldkonnas tegutsenud juba ca 25 aastat (kd I tl 125). Seega on võlgnikul pikaajaline töökogemus juhi ametikohal ehitusvaldkonnas. Sellest olenemata on võlgnik töötanud kohustustest vabastamise menetluse vältel kolmes ettevõttes, kus ta on teeninud väidetavalt miinimumtöötasu. Kusjuures kõik need kolm ettevõtet on seotud võlgniku elukaaslase K Kga (kd III tl 125). XXXXXX OÜ-s ja CCCCCCC OÜ-s tegutses võlgnik juhatuse liikme positsioonil ning kõigi kolme tööandja juures on võlgniku tööülesanded olnud sarnased. Nii OÜ-s IIIIIIIIIIIIIII kui XXXXXX OÜs (CCCCCCC OÜ kohta majandusaasta aruannet esitatud pole) on tööl keskmiselt 4-8 inimest ning majandusaasta aruannete põhjal järeldub, et kõigi töötajate sissetulek on üle miinimumi. Riikliku statistika andmetel jääb ehitusvaldkonnas keskmine brutokuupalk olenevalt aastast 1000-1500 euro vahemikku. Kohus möönab, et 2012 aasta alguses võis ehitusvaldkond olla veel teatavas madalseisus, kuid sellest ajast edasi on ehitusmahud teatavate tõusude ja mõõnadega Statistikaameti andmetel järjest kasvanud. Eeltoodut arvestades ei saa kohtu hinnangul pidada põhjendatuks ega mõistlikuks sedavõrd pika perioodi jooksul isiku töötamist üksnes miinimumpalga eest. Seda eelkõige olukorras, kus võlgnikul on pikk töökogemus antud valdkonnas ning ka olukorras kus mõlemas ettevõttes töötavad teised isikud kõrgema palga eest. Realistlikuks ei saa pidada võlgniku väidet, et nende aastate jooksul pole talle suurema palga maksmise jaoks lihtsalt raha jätkunud. Pidades silmas eelkõige võlgniku töökogemust, ei pea kohus usutavaks ka võlgniku väiteid, et tal poleks enda vanuse tõttu olnud võimalik paremat töökohta leida. Võlgnik ei ela sellises piirkonnas, kus vastavas valdkonnas tööd pakkuda poleks või oleks töötasud ääretult madalad (võlgnik viibib peamiselt XXXXXs). Võlgniku ütlustest ärakuulamisel nähtub, et ta pole ka aktiivselt paremat töökohta otsinud. Eelnevale tuginedes leiab kohus, et sedavõrd kvalifitseeritud isiku töötamine pikaaegselt miinimumtöötasu eest ei saa pidada otstarbekaks. Samuti pole võlgnik otsinud endale tasuvamat tööd samas või muus valdkonnas. Võlgnik on suutnud menetluse kestel tasuda ca 0,14% kõikidest nõuetest, mida ei saa kirjeldatud asjaolusid arvestades pidada mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemiseks. Seetõttu leiab kohus, et võlgnik on rikkunud

§ 173lg-s 1 sätestatud kohustust.

9.2.

§ 173

lg 2 kohaselt ei tohi võlgnik varjata saadud tulusid ning tal on kohustus anda teavet oma sissetulekute kohta. Kohus nõustub võlausaldajatega, et praegusel juhul on alust arvata, et võlgnik võib varjata enda tegelikke tulusid. Analüüsides võlgniku pangakonto väljavõtteid ning sealt nähtuvaid igapäevaseid kulusid, siis jääb paratamatult mõistmatuks, kuidas niivõrd väikse sissetuleku eest saab võlgnik endale sellist elustiili lubada. Nii nähtub pangakonto väljavõtetest, et võlgnik mängib tennist, einestab tihti väljas ning sageli jäävad toidupoe külastuse arved 50-70 euro vahemikku. Kõiki neid 4 2-11-4924 asjaolusid koos vaadeldes pole eluliselt usutav, et töötasu alamäära eest elatuv inimene saaks endale sellises ulatuses kulutusi lubada. Seoses võlgniku väidetega, et ta kasutab enda isiklik arvelduskontot ettevõttega seotud kulutuste katmiseks, märgib kohus järgmist. Võlgniku pangakonto väljavõtetest pole võimalik eristada neid kulusid, mis on tehtud ettevõtte tarbeks ja mis on tehtud võlgniku enda tarbeks. Võlgniku pangakontodelt nähtuvad mitmed tööandja poolt tehtud ülekanded majanduskulude katteks, kuid väljavõtetest ning kohtule esitatust pole võimalik järeldada, milliseid otseselt ettevõtlusega seotud kulusid on nendega kaetud. Samuti pole võlgnik selgitanud sularaha sissemaksete päritolu. Kohus nõustub tsiviilasjas nr 2-11-51474 väljendatud seisukohaga, et kohustustest vabastamise menetluse vältel ei tohiks võlgniku kontot kasutada kolmandate isikute huviks. Selline tegutsemine raskendab oluliselt võimalust kontrollida võlgniku sissetulekuid ja väljaminekuid ning seega ka tema nõuetekohast käitumist antud menetluses. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et võlgnik on rikkunud

§ 173lg-s 2 nimetatud kohustusi.

9.

1. Nagu kohus määruse punktis 8 viitas, peab kohustustest vabastamata jätmise alusena võlgnikule ette heidetav rikkumine olema süüline. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 2 kohaselt süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine (VÕS § 104 lg 3). Raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (VÕS § 104 lg 4). Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel (VÕS § 104 lg 5). Kohtu hinnangul on võlgnik toime pannud määruse punktides 9.
2. ning 9.
3. nimetatud rikkumised koostoimes ning tahtlikult eesmärgiga vältida võlausaldajatele väljamaksete tegemist. Määruse viidatud punktides tuvastatud asjaoludel on kohtul alust asuda seisukohale, et võlgnik on leppinud kokku töötasu alammääras ning ülejäänud töötasu on võetud välja sularahas ning majanduskulude arvelt. See sai võimalikuks seeläbi, et võlgnik kasutas enda pangakontot väidetavalt ettevõttetega seotud kulutuste katmiseks. Eeltoodust tulenevalt tuleb võlgnik jätta kohustustest vabastamata

§ 175

lg 2 p 2 alusel, sest võlgnik on rikkunud süüliselt

§ 173

lg-des 1 ja 2 nimetatud kohustusi.

§ 175lg 8 alusel tuleb kohustustest vabastamise menetlus lõpetada.

9.4. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et võlgnik on rikkunud

§ 173

lg-des 1 ja 2 nimetatud kohustusi tahtlikult ning viidatud rikkumiste tulemusena tuleb võlgnik kohustustest jätta vabastamata (

§ 175

lg 2 p 2), puudub vajadus täiendavalt analüüsida võlausaldajate seisukohti seoses nende erineva kohtlemisega ning puutuvalt päevarahade arvestusega. 9.5. Viimaseks märgib kohus, et Riigikohus on mitmes tsiviilasjas rõhutanud, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk on anda võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimaluse vabaneda oma kohustustest. Käesoleval juhul pole leidnud kinnitust, et võlgniku majanduslik olukord oleks eriti raske (vt eelkõige määruse p 9.2.), mistõttu ei vastaks võlgniku kohustustest vabastamine selle menetluse eesmärgile. 10.

§ 175

lg-st 7 tulenevalt avaldab kohus teate võlgniku kohustustest vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. 11.

§ 172lg 4 alusel vabastab kohus ametist usaldusisiku.

Menetluskulud 5 2-11-4924 12. Kohustustest vabastamise menetluse kulud jäävad vastava avalduse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 172 lg 7 teise lause alusel võlgniku kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Reena Undrest kohtunik 6