2-21-6087/132

(1)ja lisa 24 tõlge 3), ema ja YYY direktori 1.–

1. juuli
2. a e-kirjavahetus ja selle tõlge (lisa 24

(2)ja lisa 24 tõlge 2), ema kuriteoavaldus (lisa 25); 1.6. Q 9. juuni 2022. a vastusele lisatud Hollandi riikliku elatise sissenõudmise büroo 12. oktoobri 2020. a kirja tõlge (lisa 1), FFF valla 18. mai 2021. a elukoha muutmise kinnituse tõlge (lisa 2), Hollandi lastekaitseametniku 4. mai 2020. a e-kirja tõlge (lisa 3), Hollandi lastekaitseameti 15. mai 2019. a järelevalve kohaldamise taotlus ja Rotterdami kohtu 29. mai 2019. a teade ning nende tõlked (lisad 4 ja 5); 1.7. Q 16. juuni 2022. a seisukohale lisatud Hollandi lastekaitseameti 24. aprilli 2019. a raport (lisa 5); 1.8. W 16. juuni 2022. a seisukohale lisatud advokaadi 14. jaanuari 2020. a taotlus Rotterdami kohtule ja selle tõlge (lisa 1), ema ja lastekaitsespetsialisti 11.–16. mai 2022. a e-kirjavahetuse tõlge (lisa 2), 24. aprilli 2019. a aruande tõlge (lisa 3), Hollandi Justiits- ja julgeolekuministeeriumi lastekaitseameti 27. novembri 2020. a kirja tõlge (lisa 3), Rotterdami kohtu 14. mai 2020. a kohtulahend (lisa 4), ema 11.–19. mai 2022. a WhatsApp’i sõnumite väljavõtte tõlge (lisa 7), ema ja tütre 28. aprilli kuni 17. mai 2022. a WhatsApp’i vestluse väljavõtte tõlge (lisa 7), OÜ Onyx 2., 10., 15. ja 16. juuni 2022. a tõlkekulude arved (lisa 9); 1.9. W 17. juuni 2022. a e-kirjale lisatud Rotterdami kohtu 14. mai 2020. a kohtulahendi tõlge (lisa 9 tõlge). 2. Jätta vastu võtmata järgmised tõendid: 2.1. W 21. veebruari 2022. a vastusele lisatud 17. mai 2021. a tõlkimata e-kirjad (lisa 3) ja vanemate 26.–31. detsembri 2020. a WhatsApp’i vestluse väljavõte (lisa 4); 2.2. Q 31. märtsi 2022. a seisukohale lisatud Politsei- ja Piirivalveameti 16. märtsi 2022. a teatis kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta (lisa 1); 2 2-21-6087 3. 4. 5. 6. 7. 2.3. W 19. mai 2022. a e-kirjale lisatud Harku Vallavalitsuse lastekaitsespetsialisti 13. mai 2022. a e-kiri; 2.4. Harku Vallavalitsuse 1. juuni 2022. a menetlusdokumendile lisatud korduv ema ja Harku Vallavalitsuse andmetöötlusspetsialisti 21.–23. septembri 2021. a ekirjavahetus (lisa 1); 2.5. W 9. juuni 2022. a vastusele lisatud korduv vanemate 9. novembri kuni 2. detsembri 2020. a WhatsApp’i vestluse väljavõte (lisa 1), ema ja Harku Vallavalitsuse 23. septembri 2020. a kuni 16. märtsi 2021. a e-kirjavahetuse korduv tõlge (lisa 3 kirjavahetuse tõlge), ema 21. mai 2022. a kaebus lastekaitsetöötaja peale ja selle tõlge (lisa 3-1 ja lisa 3-2 kaebuse tõlge), korduv foto tütre passist (lisa 4), tõlkimata GGG valla rahvastikuregistri 29. jaanuari 2021. a väljavõte (lisa 7), Hollandi eestkosteasutuse otsuse väljavõte (lisa 8), Hollandi kohtu otsuse väljavõte ja selle tõlge (lisad 9 ja 10 ning lisade 9 ja 10 tõlge), korduv Hollandi riikliku elatise sissenõudmise büroo 17. augusti 2021. a kiri (lisad 11 ja 12), korduvad fotod ema elukohast (lisad 13-1–13-3), korduv XXX’i 4. septembri 2020. a e-kiri koos tõlkega (lisa 14 ja lisa 14 tõlge), korduv 30. juuli 2021. a ema ja YYY direktori e-kirjavahetus (lisa 15-1), korduv YYY direktori 30. juuli 2021. a e-kiri (lisa 15-2), korduv ema 29. juuli 2021. a e-kiri (lisa 15-3), korduv ema 1. juuli 2021. a e-kiri (lisa 16), korduv ema ja Hollandi lastekaitseametniku 7. detsembri 2020. a e-kirjavahetus (lisa 19), korduv Hollandi Justiits- ja julgeolekuministeeriumi lastekaitseameti 27. novembri 2020. a kiri (lisa 21-2), korduv tütre õpilase toimiku 17. mai 2021. a väljavõte (lisa 22); 2.6. Q 16. juuni 2022. a seisukohale lisatud Estonian Air Callcenter’i 15. juuli 2013. a kinnitus lennureisi kohta (lisa 1), Finnairi 2. septembri 2020. a lennupiletid (lisa 2), airBalticu 18. juuli 2020. a kinnitus lennureisi kohta (lisa 3), airBalticu 22. augusti 2020. a kinnitus lennureisi kohta (lisa 4), Luisa tõlkebüroo 14. juuni 2022. a e-kiri (lisa 6) ning YYY 3. juuni 2022. a raport tütre 2021/2022 õppeaasta kohta (lisa 7); 2.7. W 16. juuni 2022. a seisukohale lisatud korduv ema ja YYY direktori 30. juuli 2021. a e-kirjavahetus (lisa 5), korduv YYY direktori 30. juuli 2021. a e-kiri (lisa 5), korduv ema 29. juuli 2021. a e-kiri (lisa 5), korduv ema 1. juuli 2021. a e-kiri (lisa 6) ning korduv ema kuriteoavalduse tõlge (lisa 8). Jätta Q määruskaebuses sisalduv tõendite kogumise taotlus rahuldamata. Jätta Q taotlus X ärakuulamiseks rahuldamata. Jätta Q määruskaebus rahuldamata. Jätta Harju Maakohtu 16. jaanuari 2022. a määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja täiendada osaliselt kohtumääruse põhjendusi. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud W-le ja X-le määratud esindaja kulud ning Hollandi lastekaitseameti 24. aprilli 2019. a raporti tõlkekulud Eesti Vabariigi kanda. Jätta muud menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. 3 2-21-6087 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud 1. Justiitsministeerium edastas 19. aprillil 2021 Harju Maakohtule W (avaldaja, ema) taotluse tagastada X (puudutatud isik I, tütar) Haagi 25. oktoobri 1980. a lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni (konventsioon) ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 27. novembri 2003. a määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (Brüsseli IIa määrus) alusel Madalmaade Kuningriiki (Hollandisse). 1.1. Avalduse ja selle täpsustuste kohaselt on ema pärit Venemaalt, kuid elab alates 2009. a-st Hollandis. Ta kolis sinna koos Q-ga (puudutatud isik II, isa), kellega ta Venemaal tutvus. Vanemad abiellusid 9. septembril 2009 ning nende abielust sündis XX.XX.XXXX tütar. Vanemad lahutasid abielu 22. juulil 2013. Isa kolis elama Eestisse ning ema ja tütar jäid elama Hollandisse. Emal oli vahepeal uus elukaaslane, kuid nad läksid lahku. Ema pidi seetõttu leidma uue elu- ja töökoha. Kuna ema ei tahtnud, et tütar jääks elukohast ilma, palus ta isa abi. Vanemad leppisid kokku, et tütar elab isaga senikaua, kui ema leiab endale korteri ja tütar saab uuesti emaga elada. Isa läks tütrega 3. septembril 2020 Eestisse. Ema andis 23. septembril 2020 ka nõusoleku, et tütar võib jääda isa juurde Eestisse senikauaks, kui ema on asjad korda ajanud, mis võtab kõige rohkem kümme kuud. Ema sai uue korteri ja töökoha 2020. a novembris. Tütrel on ema juures tuba, kus on kõik vajalik olemas. Ema teatas isale, et tütar võib tema juurde tagasi tulla, ning tühistas isale antud nõusoleku 2. detsembril 2020. Isa keeldus tütart tagasi toomast. 1.2. Isa hoiab tütart enda juures kinni ema nõusolekuta ja ebaseaduslikult. Isa ei pea sellega kinni ka Hollandi kohtu 14. jaanuari 2020. a määrusest, millega tütar jäi elama emaga ning määrati isa ja tütre suhtluskord. Selle järgi veedab tütar isaga iga kolme nädala tagant ühe nädalavahetuse alates reedel kella 14.00-st kuni pühapäeval kella 18.00-ni, samuti pool koolivaheaegadest. Isa suhtes on Hollandis seoses lapseröövi toimepanemisega algatatud ka kriminaalmenetlus. 1.3. Isa väited selle kohta, et ema ei taganud tütrele turvalist elukeskkonda, on ebausutavad ja tõendamata. Ema elas uue elukaaslasega üle kolme aasta ja selle aja vältel ei olnud ühtegi probleemi. Lisaks läks ema uuest elukaaslasest lahku ja elab praegu üksi. Hollandi lastekaitse alustas tütre suhtes järelevalvet isa päringu pärast ametivõimudele, milles isa uuris, miks kirjutati tütar uude elukohta isa nõusolekuta. Järelevalvemenetlus lõpetati peagi seetõttu, et ema tegevuses ei tuvastatud minetusi ja menetluse jätkamiseks ei olnud põhjust. 1.4. Tütre huvides on tema viivitamatu tagastamine Hollandisse, kus on tema harjumuspärane elukeskkond. Ta on seal emaga sünnist saati elanud ning käis seal koolis. Hollandis on ka tütre sõbrad ja tuttavad. Tütar käib Eesti koolis ema nõusolekuta ja seega ebaseaduslikult. Ema armastab tütart väga. Ei ole usutav, et tütar ei taha emaga rääkida. Tütar on tõenäoliselt isa poolt mõjutatud ja manipuleeritud. Emal on pärast tütre lahkumist olnud võimalik tütrega isa takistuste tõttu suhelda ainult mõned korrad telefoni teel ja isa kontrolli all. Puudutatud isikute seisukohad 2. Isa vaidles avaldusele vastu. 4 2-21-6087 2.1. Ema võttis isaga ise ühendust ja palus isal tütre ära viia ohtliku ja ahistava olukorra tõttu ema juures ning seda vähemalt aastaks ajaks. Lisaks oli 2020. a mais intsident, mil isa viis tütre ema juurde, kuid seal ei olnud kedagi tütart ootamas. Lastekaitse toimetas tütre erakorraliselt isa vanemate juurde FFF-sse ning tütar eraldati emast neljaks nädalaks. Sel ajal hoolitses tütre eest isa. Ema elab ikka samas kohas ja ahistav olukord ei ole lahenenud. Ema on arvatavasti avalduse esitanud ainult Hollandi üksikvanema toetuse pärast. 2.2. Tütar oli Hollandis lastekaitse järelevalve all. Hollandi lastekaitse lõpetas tütre suhtes toimunud järelevalvemenetluse, kui nad said teada, et tütar elab isaga Eestis ja tal on kõik hästi. Järelevalvemenetluse lõpetamise otsuse järgi elab tütar isaga Eestis. See otsustus on üle kõigist varasematest tütre elukorraldusega seotud kokkulepetest. 2.3. Ema ei külastanud vahepeal tütart aasta aega, kuigi isa soovitas tal seda teha. Samuti ei uurinud ema selle kohta, kuidas tütrel läheb. Isegi kui tütar tagastatakse Hollandisse, elaks ta seal isa juures, kuhu ta on registreeritud. 2.4. Tütar on isa juures õnnelik ja tal läheb väga hästi. Ta elab seal koos isa, isa uue elukaaslase ning oma pooleteise aastase poolõega. Tütar on Eestis käinud palju kordi alates teisest eluaastast. Ta usaldab isa uut elukaaslast, kellega isa on koos alates 2013. aastast. Tütar käib YYY Koolis ja tal on palju sõpru. Ta ei taha minna tagasi kohta, kus teda väärkoheldi. Ta kardab seda väga. Tütre poolõest eraldamine oleks tütre suhtes õel. Ema lähedal ei ole tütrel perekonda, mis on tütrele suur trauma. 3. Tütrele määratud esindaja toetas avaldust. Tütrele määratud esindaja vestles nii vanemate kui ka tütrega. Ema ja isa kordasid kohtule avaldatut. Tütar selgitas, et talle meeldib Eestis elada. Ta käib siin koolis, tal on siin palju sõpru ja ta tahab siia isa juurde jääda. Tütar ei tahtnud tagasi Hollandisse minna, sest tal olid ema elukaaslasega halvad suhted. Tütrele on Eestis tagatud head ja vajalikud tingimused elamiseks ja õppimiseks ning tal on head ja lähedased suhted isaga. Tütar on kinnitanud, et soovib elada isaga Eestis ega taha Hollandisse tagasi minna. Tütar on juba sellises vanuses, et tema arvamusega tuleb arvestada. Samas on tütar pärast vanemate lahutust elanud Hollandi kohtu otsuste alusel püsivalt emaga ning kindlaks on määratud isa ja tütre suhtluskord. Ei ole tõendeid selle kohta, et tütre tagastamine Hollandisse oleks ohtlik ja et tütre heaolu oleks ohus. Isa ei soovinud neid kohtule ka esitada. Ei ole selge, mis põhjusel on ema ja tütre suhtlus katkenud. Arvestades, et tütre elukorralduse kohta on olemas kehtivad Hollandi kohtulahendid, ema ei andnud isale nõusolekut tütre püsivaks elamiseks isa juures ning ei ole tõendatud, et ema ei oleks võimeline tütrega tegelema, tuleb tütar tagastada Hollandisse. Vanemad peavad seal otsustama, kellega tütar elama jääb. Kui tütar jääb Eestisse, jäävad ema õigused kaitseta, sest vanematel ei ole kokkulepet ema ja tütre suhtlemise kohta ja ei ole usutav, et nad selle sõlmivad. Isa õigused on aga kaitstud, sest isal on kohtulahendi alusel õigus lapsega suhelda. 4. Harku Vallavalitsus ei toetanud avaldust. Harku Vallavalitsus külastas tütart ja isa nende kodus ning vestles nendega. Tütar avaldas, et tahab elada isaga Eestis ega taha minna tagasi Hollandisse. Tal on siin ka väike poolõde, kellega ta mängib. Ta ei taha ema juurde minna, sest ema on paha ja kuri. Tütrele on emaga telefoni teel rääkimine keeruline ja tekitab temas stressi, mistõttu ta ei vasta ema kõnedele ja hoopis 5 2-21-6087 kirjutab emale. Tütar käib YYY 4. klassis ja talle meeldib seal väga. Tal on klassis sõbrad, kellega ta aega veedab. Tütre huvides on elada isaga ja jätkata õppimist juba tuttavas koolis. Tütrele on isa juures tagatud väga hea ja turvaline elukeskkond. Ta saab õppetööga hästi hakkama ning tal on koolis sõbrad, kellega ta iga päev suhtleb. Tütrel on isaga väga hea ja lähedane suhe. Ta soovib elada isaga ega taha minna tagasi Hollandisse. Ema andis ise isale nõusoleku tuua tütar Eestisse, sest ta ei suutnud tütrele turvalist elukeskkonda tagada. Maakohtu määrus ja põhjendused 5. Harju Maakohus rahuldas 16. jaanuari 2022. a määrusega ema avalduse. Maakohus määras ka tütre Hollandisse tagastamise korra, mille järgi peab isa ostma tütrele lennupilet(

1. id)lennuks Eestist Hollandisse, saatma tütart terve reisi jooksul Hollandisse kuni tütre üleandmiseni emale, lennupileti(
2. te)ostmisel peab isa teatama emale tütre Hollandisse saabumise kuupäeva, koha, kellaaja ja lennu numbri ning isal on määruse vabatahtlikuks täitmiseks aega 30 päeva alates selle jõustumisest. Maakohus määras, et kui isa määrust vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul ei täida, võib ema pöörduda kohtutäituri poole, et kohtutäitur alustaks määruse alusel täitemenetlust ning teeks täitetoiminguid lapse tagastamiseks täitemenetluse seadustiku (TMS) §-de 179 ja 183 järgi, mh on kohtutäituril õigus määrata vanemale sunniraha TMS §-s 261 sätestatud korras, kuid täitetoimingute tegemisel ei ole lubatud kasutada jõudu tütre ega isa suhtes. Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste enda kanda. 5.1. Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud: - vanematel on tütre suhtes ühine hooldusõigus; tütar on Hollandi kodanik ja elas alates sünnist kuni Eestisse toomiseni 2020. a septembris Hollandis; vanemate ja lapse vahel on Rotterdami kohtu (Rechtbank Rotterdam) 14. juuli 2020. a määrusega kindlaks määratud suhtluskord, mille alusel elab tütar ema juures ning veedab iga kolme nädala tagant ühe nädalavahetuse alates reedel kella 14-st kuni päevapäeval kella 18-ni isaga, tütre üleandmine emalt isale toimub Schipoli lennujaamas. 5.2. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on tütre Hollandisse tagastamise eeldused täidetud ning ei esine aluseid tema tagastamata jätmiseks. 5.2.1. Asjas vaieldakse selle üle, kas tütar tuleb konventsiooni alusel Hollandisse tagastada. Konventsiooni art 12 lg 1 näeb ette, et kui laps on õigusvastaselt ära viidud või kinnipeetud ja kui kohtu- või haldusmenetluse alguseks osalisriigis, kus laps asub, on lapse õigusvastasest äraviimisest ja kinnipidamisest möödunud vähem kui aasta, annab asjaomane asutus korralduse laps viivitamatult tagasi saata. Konventsiooni art 3 lg 1 lit a ja b järgi on lapse äraviimine või kinnihoidmine õigusvastane, kui sellega rikutakse isikule, institutsioonile või muule organile ühiselt või üksi antud hooldusõigusi selle riigi seaduste alusel, kus oli lapse harilik viibimiskoht enne äraviimist või kinnipidamist, ning äraviimise või kinnipidamise ajal neid õigusi tegelikult kasutati kas ühiselt või üksikult või oleks kasutatud, kui ei oleks toimunud äraviimist või kinnipidamist. Lapse tagastamise kohustus ei ole aga absoluutne ning konventsiooni artiklid 13 ja 20 sätestavad juhud lapse tagastamata jätmiseks. 5.2.2. Praegu on täidetud konventsiooni art 3 lg 1 ja art 4 eeldused, sest tütre hariliku viibimiskoha riigiks oli Holland ning vanematel oli ühine hooldusõigus ja mõlemad vanemad 6 2-21-6087 soovisid seda teostada. Ema ei ole tütre kinnipidamise ajal tütre hooldusõiguse teostamisest vabatahtlikult loobunud. Ema selgitas ärakuulamistel, et soovis peale tütre Eestisse toomist tütrega suhelda, kuid isa takistas seda. Ema säilitas tütrele Hollandis koolikoha, suhtles kooliga ning nõudis tütre Eesti elukoha registreeringu ja elamisloa tühistamist. Ema on käinud ka tütrega Eestis kohtumas. 5.2.3. Praegu ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et tütre tagastamine Hollandisse põhjustaks talle ülemääraseid psüühilisi või füüsilisi kannatusi. Isa ei ole väitnud, et ema ei nõudnud last 2020. a detsembris tagasi. Isa ainus vastuväide on see, et tütrel ei pruugi olla ema juures turvaline. Samas ei ole tõendeid selle kohta, et tütre tagastamine Hollandisse on ohtlik ja tema heaolu on ohus, sh selle kohta, et jätkuvalt esineksid asjaolud, mis tingisid tütre ema juurest ära toomise 2020. a septembris. Tütar avaldas kohtule ärakuulamisel, et ei soovi ema juurde tagasi minna, kuid ei osanud seda üldse põhjendada. Hollandis jätkaks tütar samas koolis, kus ta käis varem. Flaami keel on tütre kodune keel ning selles keeles õppimine ei ole talle raske. 5.2.4. Kohtu arvates on vanemate vahel vaidlus hoopis tütre hooldusõiguse ja elukoha üle, kuid selle vaidluse peab lahendama tütre tegeliku elukohariigi ehk Hollandi pädev asutus. 5.3. Menetluskulud jäävad menetlusosaliste enda kanda, v.a ema ja lapse riigi õigusabi tasu ja kulud, mis jäävad riigi kanda. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad 6. Isa esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta avaldus rahuldamata ning menetluskulud ema kanda. 6.1. Määruskaebuse väidete kohaselt ei kohaldu siinsel juhul konventsioon, sest tütre elukohaks ja harilikuks viibimiskohaks alates 2020. a septembri algusest mõlema vanema otsuse alusel Eesti. Ema palus isa, et isa viiks tütre Eestisse elama, ning on seda ka kinnitanud. Ta andis ka nõusoleku tütre elukoha Eestisse registreerimiseks ning oli nõus tütre õppima asumisega XXX. Sellega lakkas Holland olemast tütre hariliku viibimiskoha riik. Ema soov tütre Eestisse elama asumiseks oli selge ning nõusoleku hilisem tagasivõtmine ei mõjuta selle kehtivust. Ema ei ole tõendanud, et vanemad leppisid kokku, et tütar tuleb Eestisse üksnes ajutiselt. Sellel ei ole ka tähtsust. Ema väited on ka vastuolulised, sest ta on öelnud, et andis isale nõusoleku tütre Eestisse viimiseks kümneks kuuks, kuid väidab samas, et ta teatas juba paar kuud hiljem, et soovib tütart tagasi tuua ja võttis nõusoleku 2. detsembril 2020 tagasi. Tütre elukoha registreerimiseks pärast seda, kui tütar oli juba Eestisse tulnud, andis ema nõusoleku kuni 30. juunini 2021. Kui ema soovib, et tütar elaks temaga, on tegemist Eestis lahendatava hooldusõigusliku vaidlusega ja varasemad Hollandi kohtumäärused ei kehti. 6.2. Kui konventsioon siiski kohaldub, on maakohus jätnud ebaõigesti kohaldamata selle artikli 13 ning jätnud välja selgitamata asja lahendamiseks olulised asjaolud. Emal oli probleeme tütrele turvalise elukorralduse tagamisega ja ema oli Hollandis lastekaitse järelevalve all. Järelevalve menetlus lõpetati seoses sellega, et tütar asus Eestisse elama. Ema saatis tütre isa juure elama äärmiselt kiireloomuliselt, mis kinnitab, et oht tütre heaolule oli ka ema hinnangul tõsine. Maakohus ei ole järelevalvemenetluse kohta esitatud tõenditele tähelepanu pööranud. Tütre turvalisus ja ohutus on samas olulised asjaolud ning nendega seonduv tulnuks enne asja 7 2-21-6087 lahendamist välja selgitada. Maakohus oleks pidanud koguma tütre sotsiaalse tausta, sh järelevalve menetluse kohta Hollandist teavet. Tütrel ei ole emaga turvaline elada ning tütar on üheselt väljendanud, et ta soovib elada isaga Eestis. Avaldus tulnuks jätta seega konventsiooni art 13 alusel rahuldamata. 6.3. Maakohus ei selgitanud välja, millistes tingimustes ema elab, millised oleksid tütre tulevased elutingimused, kuidas Holland hindab lapse tulevasi elutingimusi, mis koolis hakkaks tütar käima ja kas tütre elukorraldus oleks turvaline ja ohutu. Ema on vahepeal elukohta muutnud. Tütre elukoha muutmiseks Hollandis on vaja ka isa nõusolekut ning isa ei ole seda andnud. 6.4. Maakohtu määrus on tütre tagastamise korra osas üllatav. Maakohus ei arutanud seda menetlusosalistega ning isale ega kohtule ei ole teada, mis last Hollandis emale tagastamisel ees ootab. Konventsooni järgi tuleb laps tagastada riiki, mitte teisele vanemale. 7. Ema vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata, nõustudes maakohtu määrusega. Isa ei ole esitanud ema kirjalikku nõusolekut tütre Hollandist äraviimiseks. Isal ei saagi seda olla, sest ema ei ole talle seda andnud. Samuti ei ole isa tõendanud, et ema oleks talle andnud nõusoleku isa väidetud sõnastuses ja alaliselt. Ema poolt isale antud nõusolek võtta tütar enda juurde oli tingimuslik ja ajutine, mida on sisuliselt kinnitanud ka isa. Ema ei andnud nõusolekut tütre registreerimiseks Eestis ja tütrele väljastati tähtajaline elamisluba pärast tema Hollandist äraviimist. Emale selgitati, et tütrele saab tervisekindlustuse ainult elamisloaga. Kuna tütrel on astma, andis ema nõusoleku. Kohe pärast selle andmist ei võimaldanud isa enam emal tütrega suhelda, mistõttu ema tühistas nõusoleku ja palus Hollandi ametivõimudelt abi tütre tagasitoomisel. Möödunud on ka nõusoleku periood ning ema ei ole tütre Eestis viibimist heaks kiitnud. Tütar viibib Eestis ebaseaduslikult ning Eestist ei ole saanud tema hariliku viibimiskoha riiki. Lisaks ei ole ema andnud nõusolekut selleks, et tütar saaks käia Eestis koolis. Jääb arusaamatuks, kuidas sai vahepeal kehtetuks muutuda Hollandi kohtumäärus. Isa üritab lapseröövi õigustada asjaoludega, mida ei eksisteeri, ja tõendada seda tõenditega, mis ei kinnita isa väiteid. Maakohtu määrus arvestab tütre huvidega. Tütar elas emaga Hollandis ligi 10 aastat ning isa ei ole tõendanud, et ema ei oleks taganud talle turvalist keskkonda. Tütre psüühika kannatab hoopis praeguses keskkonnas, sest isa viis tütre ära tema harjumuspärasest keskkonnast ja viis ta keskkonda, millega tütrel ei ole mingit sidet. Tütar soovib minna tagasi enda harjumuspärasesse keskkonda. Isa määruskaebusele lisatud tõendeid ei tuleks vastu võtta. Ta oleks pidanud need esitama juba maakohtu menetluses ning ta ei ole välja toonud põhjust, miks ta seda ei teinud. Lisaks on isa esitatud tõendite kallutatud tõlked ja need tuleks lasta tõlkida vandetõlgil või jätta arvestamata. Kui ringkonnakohus võtab isa uued tõendid vastu, palub ema vastu võtta ka enda uued tõendid. Ema palus avalduses tütre enda juurde Hollandisse tagastada, mistõttu pidi isa olema teadlik avaldust lahendava kohtumääruse võimalikust resolutsioonist. Ema elukoht Hollandis vastab kõrgetele standarditele. Kui see nii ei oleks, ei lubataks Hollandis tütart ema elukohta. 8. Tütrele määratud esindaja vaidleb määruskaebusele vastu, jäädes varasemate seisukohtade juurde. Olemas on kohtumäärused, mille järgi vanematel on ühine hooldusõigus, tütar elab 8 2-21-6087 emaga ning isa ja tütre vahel on määratud suhtluskord. Kui vanematel on vaidlus tütre elukoha üle, peab selle lahendama Hollandi pädev asutus. Tütre püsivaks elukohaks oli Holland ning ei ole tõendeid selle kohta, et tütre tagastamine tooks talle kaasa negatiivseid tagajärgi või ema juures viibimine oleks talle ohtlik. 9. Harku Vallavalitsus toetab määruskaebust. Tütre igakülgse heaolu tagamiseks tuleb arvestada tema arvamust elada koos isaga Eestis. Tütar on ema agressiivsest hoiakust ja nõudmistest traumeeritud ega soovi emaga kohtuda ja temaga aega veeta. Ema käis mitmel päeval tütre koolis ning andis teada, et tütar peab temaga kaasa tulema ja tütrel ei ole õigust selles koolis käia. Tütre koolikaaslased said sellega teada tütre pereelust ja ta pidi kõigile toimunut selgitama. Ta on stressis ja tunneb end väga halvasti ning tal on süvenenud arusaamine, et ema ei saa usaldada. Tütar kardab, et ema viib ta vastu tahtmist endaga kaasa ning ta ei saa midagi teha. Tütar vajab psühholoogi abi, et tulla toime ärevuse ja hirmuga. Menetluse edasine käik 10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. 11. Ringkonnakohus palus 25. mail 2022 vanematel kokku võtta oma väited, mis võimaldavad kindlaks teha tütre hariliku viibimiskoha nii 2020. a novembri/detsembri kui ka 2021. a juuni/juuli seisuga, ning esitada nende kohta tõendid või viidata juba esitatud tõenditele, mis nende väiteid kinnitavad. Samuti palus ringkonnakohus isal kokku võtta nii ema poolt isale tütrega teise riiki kolimiseks antud väidetava nõusolekuga kui ka tütrele Hollandisse tagastamisega kaasnevate negatiivsete tagajärgedega seotud väited ning esitada nende kohta tõendid või viidata juba esitatud tõenditele, mis neid väiteid kinnitavad. Ringkonnakohus andis isale ka võimaluse tuua esile, milline võiks olla tütre tagastamise kord, ning märkis, et kui ema nõustub maakohtu määratud tütre tagastamise korraga, tuleb emal tuua esile, kus ja mis tingimustes tütar temaga elama hakkaks. Ühtlasi juhtis ringkonnakohus tähelepanu sellele, et kõik võõrkeelsed tõendid tuleb esitada koos eesti keelse tõlkega, sh tuleb lisada juba esitatud tõendite tõlked. 12. Ema selgitas ringkonnakohtule, et tal oli isaga suuline kokkulepe, et isa hoolitseb tütre eest ema jaoks raskel perioodil Hollandis, kuid isa viis tütre ema nõusolekuta Eestisse. Seejärel andis ema isale nõusoleku, et tütar võib elada isaga ajutiselt, s.o maksimaalselt kümme kuud Eestis. Ema tegi seda põhjusel, et talle selgitati, et vastasel juhul ei saa tütar ravikindlustust, kuid tütar vajas astma tõttu ravimeid ja meditsiinilist järelevalvet. Pärast nõusoleku andmist ei võimaldanud isa enam emal tütrega suhelda. Ema nõudis alates 2020. a novembrist tütre tagastamist Hollandisse, kus tütar oli terve elu elanud, kuid isa sellega ei arvestanud. Ema tühistas seetõttu 2. detsembril 2020 oma nõusoleku ning palus Eesti ja Hollandi võimudel abi tütre Hollandisse tagastamiseks. Isa hoiab tütart Eestis sellegipoolest kinni. Tütre harilik viibimiskoht oli vahetult enne äraviimist ja kinnipidamist Hollandis. Ta elas seal koos emaga ja käis seal koolis. Ka Hollandi kohtuotsuse järgi elab tütar alaliselt emaga. Tütar ei olnud varem Eestis elanud. Isa hoiab tütart Eestis alates 2020. a novembrist/detsembrist õigusvastaselt kinni. Tütrel ei ole ka passi ega Eesti elamisluba ning ta õpib seal ema loata. Isa ei võimalda emal jätkuvalt tütrega suhelda. Isa avaldas Hollandi lastekaitsele, et ema ei kasvata tütart nii nagu isa arvates peab. Samas leiti vaatluse tulemusel, et isa süüdistused ema ja ema endise elukaaslase suhtes olid alusetud ning järelevalve peatati. Järelevalve lõpetati seetõttu, et tütar ei viibinud enam Hollandis. Tütre emast neljaks nädalaks eraldamise põhjustas asjaolu, et tütre vanaema tõi tütre isa poolt tagasi 9 2-21-6087 eestkosteametniku vahendusel kokkulepitust mitu päeva varem, s.o 10. mai 2020. a asemel 4. mail 2020. Ema oli sel ajal ära ja ei saanud koju minna, kuid vanaema jättis tütre naabri juurde ja läks minema, võttes hiljem ikkagi tütre kaasa ja teavitades sellest eestkosteasutust. Eestkosteasutus leidis seepeale, et tütar ei peaks mõnda aega kodus viibima. Kui ema sellest teada sai, esitas ta kohe kohtule avalduse. 14. mai 2020. a kohtuistungil selgus, et eestkosteasutus eksis kuupäevades ja kohus otsustas, et tütar pidi olema kodus 16. mail 2020. Seejuures ei ole kohus muutnud otsust, et tütre peamine elukoht on emaga Hollandis. Isa peab tütrele siiani maksma ka elatist. Tütrel ei ole Hollandis ohtlik ning isa ei ole seda tõendanud. Ema uus elukoht on väikeses Hollandi linnas ning vastab Hollandi kõrgetele normidele. Hollandis on turvaline elada. Hollandisse naastes läheks tütar samasse kooli, kus ta käis varem. Tütrel on selles koolis ka sõbrad, kes ootavad teda tagasi. Tütre emakeel on hollandi keel ja ta ei oska eesti keelt. 13. Isa selgitas ringkonnakohtule, et ema andis 2020. a septembris selge nõusoleku tütre Eestisse tulemiseks ning siin viibimiseks kuni 1. juulini 2021. Ema nõudis õigustamatult tütre tagastamist lapseröövi menetluses enne seda kuupäeva. Selliselt ei olnud tegemist lapseröövi menetlusega ja avaldus tuleb jätta rahuldamata. Ema registreeris tütre 29. jaanuaril 2021 isa nõusolekuta uuele aadressile, mis ei ole tütre elukoht ja kus tütar ei ole kunagi elanud. Emal oli eelmises elukohas kokkupuuteid lastekaitsega ja ta oli seoses tütre heaolu kahjustamisega allutatud järelevalvele. Ema muutis lapse elukohta selleks, et lastekaitse ega kohalik omavalitsus ei oleks tütre tagastamisel kaasatud ega saaks tütre heaolu tagamise küsimusega tegeleda. Alates 10. aprillist 2021 on tütar kirjutatud sisse isa aadressile Hollandis. Ei ole teada, kus, kellega ja millistes oludes ema ja tütar tegelikult elama hakkaksid. Isa palub kohtul koguda selle kohta teavet Hollandist. Isale teadaolevalt algatati tütre suhtes 2. juuli 2019. a kohtulahendiga järelevalve tütre vaimse tervise ning probleemide tõttu kodus ja koolis. Ema takistas tütrel isa ja isa sugulastega suhelda. Tütar tegi seetõttu endale ka füüsiliselt haiget. Isal ei ole tõendeid selle kohta, miks järelevalvet 14. mail 2020 pikendati. Samas on isale teada, et järelevalve pikendamine oli tingitud sellest, et ema keeldus lastekaitse spetsialistidega koostöö tegemisest ning isiklikust abist. Kui tütar ei oleks isaga Eestisse elama asunud, oleks ta paigutatud lastekodusse. Järelevalve tühistati 8. jaanuaril 2021, sest tütar asus vanemate kokkuleppel Eestisse elama ning ema toetamine tütre eest hoolitsemisel ei olnud enam õigustatud. Tütar eraldati emast 2020. a mais neljaks nädalaks ja ta viibis isa vanemate juures, sest tütrele oli emaga viibimine ohtlik ning tütar oli ema juurest mitu korda põgenenud. Pärast seda kui tütar oli viibinud isaga ja isa vanemad läksid tütart emale tagasi viima, ei läinud ema naabrite juurde jäetud tütrele järele. Lastekaitse viis tütre uuesti isa vanemate juurde. Isa palub kohtul koguda andmeid seoses tütre järelevalvemenetlusega nii Rotterdami kohtult kui ka Hollandi lastekaitseametilt, et selgitada välja, miks oli tütre heaolu emaga viibides ohustatud, miks tütar emast eraldati ning miks kohaldati kohtulikku järelevalvet ja seda mitu korda pikendati. Hollandi lastekaitseamet on viidanud järelevalvemenetluse algatamise aluseks olevale aruandele, mida isal ei ole, kuid see sisaldab olulisi asjaolusid järelevalve kohta ning sellega on oluline asja lahendamisel arvestada. Ema käitumine tütre suhtes ei ole muutunud. Ema ei hoolitsenud tütre heaolu tagamise ja turvalisuse eest ning tütar jäi hooletusse. Tütar hakkas endale füüsiliselt haiget tegema ja põgenes mitu korda kodust. Ema on olnud tütre suhtes äärmiselt agressiivne ka tütre Eestis 10 2-21-6087 viibimise ajal. Ema ei arvesta tütre arvamuse ega soovidega. Isa ei takista ema ja tütre suhtlemist. Ema ja tütre suhtlemine on keeruline, sest ema esitab tütrele ainult nõudmisi, süüdistab tütart ja räägib isast halba. Ema ja tema elukaaslane on vägivaldsed, mistõttu on tütar Hollandisse tagastamisel füüsiliselt ja vaimselt samasuguses ohus kui varem. Ema palus isal tütre enda juurde võtta seniks, kuni ema enda elu korda saab, kuid ema ei ole seda siiani korda saanud. Ema ei suuda tütrega arvestada ega tagada tütre vaimset ja füüsilist heaolu ning suhtlemist isa ja isapoolsete sugulastega. Isa palub tütre heaolu ja tütrele Hollandisse tagastamisega kaasneva ohu kohta koguda tõendeid ka psühholoog Helen Söölilt, kelle vastuvõttudel tütar käib. Kui tütar siiski tagastatakse Hollandisse, on tagastamine võimalik üksnes koos isaga või isa vanematele, mitte emale. Seda seniks, kuni otsustatakse, kumma vanemaga ja mis riigis tütar elama hakkab. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 14. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse resolutsiooni tühistada, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 tuleb osaliselt muuta ja täiendada kohtumääruse põhjendusi. 15. Kolleegiumi hinnangul on maakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme sellega, et ta ei nõudnud TsMS § 33 lg 1 I lause alusel menetlusosalistelt nende esitatud võõrkeelsete tõendite eestikeelset tõlget ning jättis vastuolus TsMS § 463 lg-ga 2 ja § 442 lg-ga 8 tuvastamata asja lahendamiseks vajalikud asjaolud, hindamata menetlusosaliste esitatud tõendid ja põhjendamata, miks ta ei nõustu menetlusosaliste faktiliste väidetega. Samas on need minetused kõrvaldatavad. Ringkonnakohus palus vanematel kokku võtta enda väited ning esitada nende kohta tõendid või viia need kokku juba esitatud tõenditega. Ringkonnakohus selgitas, et võõrkeelsed tõendid tuleb tõlkida ning kõik tähtajaks tõlkimata jäänud tõendid jäävad TsMS § 33 lg 3 alusel tähelepanuta. Vanemad esitasid oma vastused ja tõendid ning asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis. 16. Esmalt lahendab kolleegium seni lahendamata taotlused. 16.1. Kolleegium võtab TsMS § 662 lg 3 ja § 238 lg 1 I lause alusel tõenditena vastu määruse resolutsiooni p-s 1 märgitud tõendid ning jätab TsMS § 238 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel vastu võtmata määruse resolutsiooni p-s 2 märgitud tõendid, kuivõrd neil ei ole asja lahendamisel tähtsust või on need juba asja materjalide hulgas. Viimasel juhul on resolutsioonis märgitud, et tõend on korduv. Lisaks jätab ringkonnakohus TsMS § 33 lg 3 alusel tähelepanuta menetlusosaliste esitatud 25. mai 2022. a kohtunõudega antud tähtpäevaks tõlkimata jäänud tõendid. 16.2. Kolleegium jätab rahuldamata isa taotluse tütre ärakuulamiseks. Tütre vahetu arvamuse on välja selgitanud nii Harku Vallavalitsus, tütrele määratud esindaja kui ka maakohus. Harku Vallavalitsus on tütrega vestelnud 25. märtsil 2021, 20. septembril 2021 ja 9. märtsil 2022 (vt kd I, tl-d 55, 68, 70 ja 159 ning kd II, tl-d 91 ja 97) ja tütrele määratud esindaja 26. mail 2021 (vt kd I, tl 94) ning maakohus kuulas tütre ära 26. mail 2021 (vt kd II, tl 22 pöördel). Ringkonnakohus ei tähelda, et maakohus oleks tütart ära kuulates eksinud menetlusõiguse normide vastu. Samuti ei ole isa toonud määruskaebuses esile, et ärakuulamine oleks vajalik 11 2-21-6087 asjas tähtsate asjaolude muutumise tõttu. Seetõttu ei ole tütre korduv ärakuulamine ringkonnakohtus põhjendatud. 16.3. Ringkonnakohus lisab toimikusse tõendid, mille maakohus on jätnud lisamata, ning jätab asja lahendades arvestamata toimikusse köidetud tõendid, mille maakohus on jätnud vastu võtmata. Kuigi ringkonnakohus tagastas 25. mail 2022 toimiku maakohtule korrastamiseks, nummerdamiseks ja ringkonnakohtule tervikliku toimiku edastamiseks, ei lisanud maakohus siiski kõiki menetlusosaliste esitatud dokumente toimikusse. Ringkonnakohus lisas toimikusse kohtuinfosüsteemi sisestatud, kuid maakohtu poolt köitmata jäänud isa 14. augusti 2021. a e-kirja lisa (Rotterdami kohtu 8. jaanuari 2021. a lahend, kd III, tl 79) ning isa 27. septembri 2021. a e-kirja (kd III, tl 80). Lisaks juhib kolleegium tähelepanu sellele, et maakohus jättis 4. mai 2022. a määrusega vastu võtmata ema 10. märtsi ja 26. aprilli 2022. a menetlusdokumentidele lisatud tõendid ning ema ei ole neid uuesti esitanud. Olenemata sellest, et maakohus on jätnud need tõendid toimikust eemaldamata, ei arvesta kolleegium neid asja lahendamisel. 16.4. Kolleegium jätab rahuldamata isa taotluse koguda täiendavaid tõendeid Rotterdami kohtult, Hollandi lastekaitseametilt, lastekaitseametnikult SM-lt, psühholoog HS-lt ja Hollandi keskasutuselt, sest isa ei ole toonud kohtu ette ega põhistanud asjaolusid, mille alusel oleks ringkonnakohtul alust arvata, et võib valitseda tõsine oht, et lapse tagastamine võib talle põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil panna lapse talumatusse olukorda, samuti ei kinnita seda asjas esitatud muud tõendid (vt all p 18.3). Kolleegium ei pea ainuüksi isa kahtluse põhjal vajalikuks koguda uusi tõendeid ka ema elutingimuste kohta Hollandis. On teada, et ema elukoht Hollandis on alates 9. novembrist 2020 XXX (vt nt kd I, tl-d 10 ja 56 ning kd II, tl 62 ja selle tõlge kd II, tl 167). Ema on esitanud ka fotod enda elukohast (kd I, tl-d 84, 91 ja 92). Kolleegiumil ei ole mingit alust arvata, et need fotod ei oleks tegelikult tehtud ema elukohast (vt ka Google Mapsi tänavavaade, XXX). 17. Kolleegiumi hinnangul järeldas maakohus õigesti, et isa hoiab tütart Eestis ebaseaduslikult kinni Brüsseli IIa määruse art 2 lg 11 ja konventsiooni art 3 tähenduses, kuid maakohtu määruse põhjendusi tuleb selles osas oluliselt täiendada. 17.1. Kolleegium selgitab, et lisaks Euroopa Liidu kõigis liikmesriikides ratifitseeritud konventsioonile kohaldatakse lapseröövi juhtumite korral Euroopa Liidu liikmesriikide vahelistes suhetes (v.a Taanis) ka Brüsseli IIa määrust. Brüsseli IIa määruse sätted on sellega reguleeritud küsimustes konventsiooni sätete suhtes ülimuslikud. Brüsseli IIa määruse artikli 2 punkti 11 sõnastusest, mis on väga sarnane konventsiooni artikli 3 sõnastusele, tuleneb, et lapse äraviimist või kinnihoidmist tuleb ebaseaduslikuks pidada siis, kui sellega rikutakse isikuhooldusõigust, mis on saadud kohtuotsusega, seaduse alusel või selle liikmesriigi õiguse alusel kehtiva kokkuleppe alusel, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne äraviimist või kinnihoidmist, tingimusel et seda hooldusõigust reaalselt teostati äraviimise või kinnihoidmise ajal üksi või ühiselt või seda oleks teostatud, kui äraviimist või kinnihoidmist ei oleks toimunud. Seejuures loetakse isikuhooldusõigust ühiselt teostatavaks, kui vastavalt kohtuotsusele või seaduse alusel ei saa üks vanemliku vastutuse kandja ilma teise vanemliku vastutuse kandja nõusolekuta otsustada lapse elukohta. Lisaks näeb Brüsseli IIa määruse art 11 12 2-21-6087 lg 1 ette, et selle artikli sätteid kohaldatakse juhul, kui isik, kellel on isikuhooldusõigus, taotleb liikmesriigi pädevalt asutuselt kohtulahendi tegemist konventsiooni alusel, et saavutada lapse tagasitoomine, kes on ebaseaduslikult ära viidud või kinni hoitud liikmesriigis, mis ei ole see liikmesriik, kus laps vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist harilikult viibis. Nendest sätetest tuleneb, et lapse äraviimise või kinnihoidmise õigusvastaseks kvalifitseerimiseks peab olema täidetud kaks tingimust: ühelt poolt peab esinema selle liikmesriigi õiguse alusel saadud isikuhooldusõiguse rikkumine, kus oli lapse harilik viibimiskoht, mistõttu tuleb enne isikuhooldusõiguse võimaliku rikkumise kindlakstegemist kindlaks teha lapse äraviimise või kinnipidamise eelne harilik viibimiskoht, ja teiselt poolt isikuhooldusõiguse tegelik teostamine või selle eeldatav teostamine juhul, kui ebaseaduslikku äraviimist või kinnihoidmist ei oleks toimunud (vt ka Euroopa Kohtu 2. augusti 2021. a otsus kohtuasjas nr C-262/21, p-d 44 ja 45, 8. juuni 2017. a otsus kohtuasjas nr C-111/17, p-d 36– 38, 53). „Harilik viibimiskoht“ on Euroopa Liidu õiguse autonoomne mõiste, mida tõlgendades tuleb arvestada seda mõistet sisaldavate sätete konteksti ja Brüsseli IIa määruse eesmärke. Kohtupraktikast tuleneb, et lapse „harilik viibimiskoht“ on koht, mis väljendab lapse teatavat integratsiooni sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda. Selle koha peab kindlaks tegema siseriiklik kohus, võttes iga konkreetse juhtumi korral arvesse konkreetseid faktilisi asjaolusid. Selleks tuleb lisaks lapse füüsilisele viibimisele liikmesriigis arvesse võtta ka muid tegureid, millest võib ilmneda, et lapse viibimine liikmesriigis ei ole vaid ajutist või juhuslikku laadi. Nende tegurite hulgas on näiteks lapse liikmesriigi territooriumil viibimise kestus, õiguspärasus, regulaarsus, tingimused ja põhjused ning lapse kodakondsus, kooliskäimise koht ja tingimused, keelteoskus, sotsiaalsed ja perekondlikud suhted nimetatud liikmesriigis. Mõiste „harilik viibimiskoht“ Brüsseli IIa määruse tähenduses on seega peamiselt faktiküsimus (vt ka Euroopa Kohtu 8. juuni 2017. a otsus kohtuasjas nr C-111/17, p-d 40-44 ja 51; 9. oktoobri 2014. a otsus kohtuasjas nr C-376/14, p-d 50–54). 17.2. Kolleegiumi arvates oli tütre harilik viibimiskoht vahetult enne ema poolt väidetud ebaseadusliku kinnipidamise algust Hollandis. 17.2.1. Ema sõnul andis ta isale 23. septembril 2020 nõusoleku, et tütar võib jääda isa juurde Eestisse senikauaks, kui ema on saanud Hollandis uuesti järje peale, kuid mitte kauemaks kui kümneks kuuks. Harku Vallavalitsuse esitatud e-kirjavahetusest on näha, et ema andis nõusoleku tütre elukoha registreerimiseks isa juurde Eestisse kümneks kuuks, ning lisas, et tütar tuleb tagasi Hollandisse 1. juulil 2021 (kd II, tl 45 ja tõlge kd II, tl 134). Ema sõnul sai ta uue elu- ja töökoha 2020. a novembris ja teavitas kohe ka isa, et tütar võib tema juurde tagasi tulla. Vanemate WhatsApp’i vestluse väljavõttest nähtub, et ema andis sellest isale teada 12. novembril 2020 (kd II, tl 143 ning tõlge kd II, tl 145). Samuti on ema arvamusel, et ta tühistas 2. detsembril 2020 isale antud nõusoleku. Ema saatis selle kohta Harku Vallavalitsusele 2. detsembril 2020 e-kirja (kd II, tl 147 ning tõlge kd II, tl 148) ning kirjutas isale WhatsApp’is, et ta tahab tütart tagasi (kd II, tl 144 ning tõlge kd II, tl-d 145 pöördel ja 146). Ema on seega seisukohal, et isa hoiab tütart Eestis õigusvastaselt kinni alates 2020. a novembrist või 2. detsembrist 2020, kuid igal juhul hiljemalt 1. juulist 2021. Ema esitas avalduse tütre tagasitoomiseks rahvusvahelise lapseröövi raames Hollandi Justiits- ja julgeolekuministeeriumile 18. veebruaril 2021 (kd I, tl-d 28–33 ning tõlge kd I, tl-d 6 ja 7). Hollandi Justiits- ja julgeolekuministeerium edastas selle 11. märtsil 2021 Eesti Justiitsministeeriumile (kd I, tl-d 22 ja 23), kes esitas selle 19. aprillil 2021 maakohtule. Ema väiteid ja tütre tagasitoomiseks esitatud avalduse esitamise aega arvestades tuleb seetõttu esmalt 13 2-21-6087 hinnata, kus oli lapse harilik viibimiskoht 2020. a novembri keskpaiga ja detsembri alguse seisuga, kuid täiendavalt ka 1. juuli 2021. a seisuga. Kolleegium selgitab, et asjaolu, et ema esitas avalduse tütre tagasitoomiseks 18. veebruaril 2021 ning maakohtuni jõudis see 19. aprillil 2021, ei takista iseenesest selle hindamist, kas isa võib tütart ebaseaduslikult kinni pidada alates 1. juulist 2021, kui leida, et isa ei pidanud tütart ebaseaduslikult kinni 2020. a novembri või detsembri seisuga. Ema võis tütre tagasitoomise avalduse esitada siis, kui tema hinnangul muutus tütre kinnipidamine ebaseaduslikuks, ega pidanud pärast 1. juuli 2021. a möödumist esitama selleks uut avaldust, kui varem esitatud avaldus oli jätkuvalt kohtumenetluses. 17.2.2. Vanemate esitatud asjaoludel ei ole vaidlust selle üle, et alates tütre sünnist XX.XX.XXXX kuni 2020. a septembri alguseni oli tütre elukoht ja harilik viibimiskoht Hollandis, kus vanemad ja tütar elasid kuni vanemate lahkuminekuni 2013. a-l koos ning kuhu hiljem jäid alaliselt elama ema ja tütar. Isa elas alates 2013. a-st vaheldumisi nii Eestis kui ka Hollandis (kd I, tl-d 17 ja 22). Vanemad leppisid 12. juunil 2013 kokku ka vanemliku vastutuse jagamise plaanis (kd I, tl-d 38 pöördel kuni 46 ning tõlge kd I, tl-d 11–13), mille alusel viibis tütar nädala sees pühapäeva õhtust kuni reede õhtuni ema juures ja igal nädalavahetusel reede õhtust kuni pühapäeva õhtuni isa juures. Tütar käis vahel ka isal Eestis külas. Tütar sündis Hollandis (kd I, tl-d 14, 15 ja 33 pöördel), tal on Hollandi kodakondsus (kd I, tl 15), tema emakeel on hollandi keel (kd I, tl 73; kd III, tl 139) ning ta käis enne 3. septembril 2020 Eestisse tulekut Hollandis koolis (ajavahemikul 18. november 2014. a kuni 31. juuli 2020. a FFF´i koolis ning alates 1. augustist 2020 XXX´i koolis, vt kd I, tl 83 ning tõlge kd II, tl 211). Hollandist on pärit ka isa, kellel on samuti Hollandi kodakondsus (kd I, tl 34 pöördel). Ema on pärit Venemaalt, kuid on juba aastaid elanud Hollandis ja ka emal on Hollandi kodakondsus (kd I, tl-d 5 ja 34). Praegu elab ema enda sõnul Hollandis üksi. Vanemate avaldatu kohaselt elavad Hollandis ka tütre isapoolsed vanavanemad. Isa on avaldanud, et ta elab Eestis uue elukaaslase R-ga ja nende ühise lapse N-ga (vt kd I, tl 61; kd I, tl 160). Rahvastikuregistri andmetel ei ole isal teist last, kuid R-l on laps Z, kes on sündinud XX.XX.XXXX ja kelle kohta ei ole rahvastikuregistris isakannet. Samas on nii isa kui ka ema käsitanud teda isa lapsena ja tütre poolõena, mistõttu lähtub sellest ka kolleegium. Tütar tuli Eestisse 3. septembril 2020 ning nagu ülal märgitud, andis ema 23. septembril 2020 nõusoleku tütre elukoha registreerimiseks isa juurde Eestisse kuni 1. juulini 2021. Tütar asus Eestis õppima XXX. Harku Vallavalitsuse avaldatu põhjal sõlmis isa kooliga lepingu 9. septembril 2020 (kd I, tl 55 pöördel). 2020. a novembri keskpaigaks oli tütar Eestis isa juures olnud kaks ja pool kuud, 2. detsembri 2020. a seisuga kolm kuud ning 1. juuli 2020. a seisuga kümme kuud. Isa on 5. mail 2021 tütrele määratud esindajale avaldanud, et esindaja ei räägi ühtegi keelt, mida räägib tütar, ning et tütre peamised keeled on hollandi ja inglise keel (kd I, tl 71). Sellest saab järeldada, et tütar ei rääkinud eesti keelt ka 2020. a novembri ega detsembri ning tõenäoliselt ka 2021. a juuli seisuga. Eeltoodut kogumis hinnates leiab kolleegium, et tütre harilik viibimiskoht oli nii 2020. a novembri keskpaiga ja detsembri alguse kui ka 2021. a juuli alguse seisuga jätkuvalt Hollandis. Tütar oli sealsesse sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda rohkem integreerunud ning seda sai seetõttu pidada tema harjumuspäraseks elukeskkonnaks. Lisaks vastab tõlgendus, mille kohaselt säilitab laps oma senise hariliku viibimiskoha riigi ajal, mil ta on ühe vanema tähtajalisel nõusolekul teise vanemaga muus riigis, ka konventsiooni ja Brüsseli IIa määruse eesmärkidele. Tagasitoomise menetluse üks eesmärke on taastada olukord, mis esines enne lapse ebaseaduslikki äraviimist või kinnihoidmist, kuid ka see, et üks vanematest ei saaks tugevdada oma positsiooni isikuhooldusõiguse küsimuses, pääsedes oma õigusvastase käitumise teel kohtualluvusest, mis on ette nähtud selleks, et lahendada lapse suhtes vanemliku 14 2-21-6087 vastutuse küsimus (vt Euroopa Kohtu 8. juuni 2017. a otsus kohtuasjas nr C-111/17, p-d 61 ja 63). Teistsugune tõlgendus muudaks sisutühjaks konventsiooni ja Brüsseli IIa määruse ebaseadusliku kinnihoidmise kontseptsiooni ja selle korral konventsiooni art lg-st 1 tuleneva lapse tagastamise kohustuse, kui kohtumenetluse alguskuupäevaks on väidetavast õigusvastasest kinnihoidmisest möödunud alla aasta. Kolleegium lisab, et tähtsust ei ole sellel, kas ema elas Hollandis veel samas kohas, kus nad varem tütrega koos elasid, kuivõrd harilik viibimiskoht määratakse kindlaks riigi, mitte linna või muu koha täpsusega (vt Riigikohtu 28. septembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-10, p 18). Samuti ei ole tähtsust sellel, kui kaua jõudis tütar Hollandis käia uues koolis, kuivõrd fakt on see, et tütar oli enne Eestisse tulekut õppinud ainult Hollandi koolides. 17.3. Kuivõrd tütre hariliku viibimiskoha riik oli väidetava ebaseadusliku kinnipidamise seisuga igal juhul jätkuvalt Holland, tuli hinnata, kas isa rikkus tütre kinnihoidmisega Hollandi õiguse alusel saadud isikuhooldusõigust. Kolleegiumi arvates on see eeldus täidetud. Vanemate 12. juuni 2013. a vanemliku vastutuse jagamise plaanist (kd I, tl-d 38 pöördel kuni 46 ning tõlge kd I, tl-d 11–13), Rotterdami kohtu 14. juuli 2020. a kohtumäärusest asjas nr C/10/589666 (kd I, tl-d 24–27 ning tõlge kd I, tl-d 16–19) ning Hollandi Justiits- ja julgeolekuministeeriumi 11. märtsi 2021. a avaldusest (kd I, tl 22 pöördel) nähtuvalt on vanematel tütre suhtes ühine hooldusõigus ning nad saavad Hollandi õiguse alusel tütre elukoha üle otsustada üksnes koos. Vanemate vahel ei ole vaidlust selle üle, et ema pöördus 2020. a septembri alguses isa poole, et isa võtaks tütre enda juurde. Isa on esitanud vanemate ajavahemikul 1.–3. september 2020. a toimunud WhatsApp’i vestluste väljavõtted (kd I, tl 117 ning tõlge kd II, tl 36; kd II, tl 38 ning tõlge kd II, tl 37), milles ema ei ole küll avaldanud selget soovi selleks, et isa võtaks tütre enda juurde, kuid see on vestlusest kaudselt järeldatav. Isa on vestluses palunud tütrele teha reisiloa ning pakkunud välja, et tütar võiks õppida YYY Koolis. Ema ei ole sellele midagi vastanud, kuid kui isa kirjutas 2. septembril 2020, et tütrel ei ole Hollandi mobiilinumbrit kaasas, siis vastas ema, ta unustas selle. Isa palus selle hiljem järele saata ja andis teada, et nad on homme lennukis ja ta alustab homme tütrele kooli saamisega. Ema on avalduses kinnitanud, et tütar ja isa sõitsidki 3. septembril 2020 Eestisse. Harku Vallavalitsus pöördus 21. septembri 2020. a ekirjaga ema poole, märkides, et isa on esitanud neile taotluse tütre registreerimiseks isa elukohta Eestis, ning palus emal anda selleks nõusoleku. Ema andiski 23. septembri 2020. a e-kirjaga nõusoleku tütre elukoha registreerimiseks isa juurde, märkides, et tema nõusolek kehtib 10 kuud ja 1. juulil 2021 tuleb tütar tagasi Hollandisse, kus on tütre peamine elukoht (kd II, tl 45 ja tõlge kd II, tl 134). Eelnevast nähtub, et tütar läks isaga Eestisse ema teadmisel ning ema andis vähemalt tagantjärele ka tähtajalise nõusoleku tütre elukoha registreerimiseks isa juurde. Ema andis selle nõusoleku küll Harku Vallavalitsusele, kuid ta väljendas siiski selget tahet tütre ajutiseks elamiseks Eestis. Isa ei ole tõendanud, et ta oleks emaga kokku leppinud, et tütar jääbki isaga elama. Vastupidi, Hollandi lastekaitseameti 19. novembri 2020. a järelevalve kohaldamise lõpetamise taotlusest nähtuvalt teatas isa lastekaitseametile, et vanemad leppisid kokku, et tütar jääb isa juurde 2021. a juulini, et ta saaks seal kooliaasta lõpetada (vt kd I, tl 185 pöördel ning tõlge kd I, tl-d 195 pöördel). Ema teatas ka Hollandi riikliku elatise sissenõudmise büroole, et tütar elab isaga kuni 1. juulini 2021 (kd I, tl 62 ning tõlge kd III, tl 5). Ema ei sidunud enda poolt Harku Vallavalitusele avaldatud kirjalikku nõusolekut muude tingimuste kui tähtajaga, kuid ema väitel oli tal isaga kokkulepe, et tütar naaseb ema juurde Hollandisse, kui ema saab uuesti järje peale, s.o leiab endale uue elu- ja töökoha. Samas ei nähtu asjas esitatud tõenditest, 15 2-21-6087 et vanemad oleksid selles kokku leppinud. Kolleegium ei saa sellist järeldust teha üksnes ema avaldatu põhjal. Seetõttu ei muutunud tütre isa juures viibimine ebaseaduslikuks veel sellega, et ema sai endale uue elu- ja töökoha. Samas võib erandlikel juhtudel lapse kinnihoidmine muutuda ebaseaduslikuks ka enne lapse tagastamiseks kokku lepitud tähtaja möödumist. Üheks selliseks juhuks saab pidada seda, kui last kinni hoidev vanem annab oma tegudega mõista, et ta ei kavatse last kokku lepitud tähtpäevaks teisele vanemale tagastada. Seda kinnitab ka teiste riikide konventsiooni kohaldamise praktika (vt nt Ühendkuningriigi Ülemkohtu 14. veebruari 2018. a otsus asjas C (Children), [2018] UKSC 8, kättesaadav: https://www.supremecourt.uk/cases/docs/uksc2017-0135-judgment.pdf; Kanada Briti Columbia Provintsi Ülemkohtu 19. augusti 2020. a otsus asjas Bakker v. Bakker, 2020 BCSC 1620, kättesaadav: https://www.bccourts.ca/jdbtxt/sc/20/16/2020BCSC1620.htm). Ema ja isa vahel ajavahemikul 12. november kuni 2. detsember 2020. a toimunud WhatsApp’i vestluse väljavõttest (kd II, tl 143 ja 144 ning tõlge kd II, tl 145 ja 146) nähtub, et isa ei pidanud enam enda suhtes siduvaks kokkulepet, mille kohaselt ta pidi tütre emale tagastama 1. juulil 2021. Isa kirjutas 12. novembril 2020, et tütre 1. juulil 2021 Hollandisse tagasiminek ei ole üldse kindel. 2. detsembril 2020 kirjutas isa, et tütar elab nüüd temaga. Isa poolt sel ajavahemikul avaldatu näitab, et isal ei olnud reaalset kavatsust tütart 1. juulil 2021 Hollandisse tagastada ja seega kokkulepet täita. Kolleegiumi arvates muutus sellega tütre Eestis kinnihoidmine ebaseaduslikuks hiljemalt 2. detsembril 2020, ning ema ei pidanud jääma ootama 1. juuli 2021. a saabumist, veendumaks selles, et isa tõesti tütart Hollandisse kokkulepitud aja möödudes ei tagasta. Eelnevast taganemata lisab kolleegium, et tütre Eestis kinnihoidmine muutus igal juhul ebaseaduslikuks hiljemalt 1. juulil 2021, kui oli möödunud ema nõusoleku tähtaeg. Kuigi emal on vahepeal olnud suure vahemaa tõttu tütre isikuhooldusõiguse vahetu teostamine raskendatud, ei ole kohtu ette toodud asjaolusid ega tõendeid, mis viitaksid sellele, et ema oleks tütre isikuhooldusõiguse teostamisest loobunud. Vastupidi, ema soovis alates 2020. a novembri keskpaigast, et isa tagastaks tütre talle, ta on otsinud tütrega kontakti ja tundnud tütre käekäigu vastu huvi (vt nt vanemate 9. novembri kuni 2. detsembri 2020. a WhatsApp’i vestluse väljavõte, kd I, tl-d 204–205 ning tõlge kd II, tl-d 145–146; ema ja Harku Vallavalitsuse 23. septembri 2020. a kuni 16. märtsi 2021. a e-kirjavahetus, kd II, tl-d 189–195 ning tõlge kd I, tl-d 196–200, ema ja Hollandi lastekaitseametniku 7. detsembri 2020. a e-kirjavahetus, kd I, tl 141 ning tõlge kd II, tl 203; ema 1. juuli 2021. a e-kiri isale, kd II, tl 61 ning tõlge kd II, tl 188; ema ja lastekaitsespetsialisti 11.–16. mai 2022. a e-kirjavahetus, kd II, tl 156–158 ning tõlge kd III, tl-d 55–57; ema 11.–19. mai 2022. a WhatsApp’i sõnumite väljavõte ning ema ja tütre 28. aprilli kuni 17. mai 2022. a WhatsApp’i vestluse väljavõte, kd II, tl 201 ning tõlge kd III, tl 66). Seda arvestades ei ole ringkonnakohtul alust järeldada, et ema ei oleks hooldusõigust teostanud, kui tal oleks olnud see võimalik. 17.4. Eelnevat arvestades on täidetud Brüsseli IIa määruse art 2 p 11 tingimused ja tütre Eestis kinnihoidmist tuleb alates 2. detsembrist 2020, kuid igal juhul hiljemalt 1. juulist 2021 pidada ebaseaduslikuks. 18. Kuigi isa väitel esinevad asjaolud, mille tõttu tuleks jätta tütar tagastamata, ei ole isa, vaatamata kohtu selgitustele, tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust jätta tütre Hollandisse konventsiooni art 13 lg 1 lit a ja b ega lg 2 alusel tagastamata. Muudele tütre tagastamisest keeldumise alustele ei ole isa tuginenud. 18.1. Kolleegium selgitab, et kui lapse äraviimine või kinnihoidmine on Brüsseli IIa määruse mõttes õigusvastane ja lapse asukohaks oleva riigi kohtus toimuva menetluse alguskuupäevaks 16 2-21-6087 on lapse õigusvastasest äraviimisest või kinnihoidmisest möödunud alla aasta, peab kohus lapse tagastamise avalduse konventsiooni art 12 lg 1 alusel rahuldama, välja arvatud siis, kui esinevad konventsioonis sätestatud lapse tagastamist välistavad asjaolud. Lapse tagastamisest keeldumise alused on ammendavalt sätestatud konventsiooni artiklites 12, 13 ja 20. Konventsiooni mõtte kohaselt on eelduslikult lapse huvides lapse viivitamatu tagastamine lapse harjumuspärasesse elukeskkonda. Lapse tagastamine tagab ka vanemate huvide kaitse, sest säilib vanemate õigus pöörduda lapse hooldusõiguse küsimuse lahendamiseks lapse esialgse elukoha järgsesse kohtusse, ning takistab ühel vanemal saada lapse õigusvastase äraviimisega teises riigis eeliseid lapse hooldusõiguse määramisel. Samuti on lapse tagastamise otsustusel üldpreventiivne toime, mis peab tagama selle, et vanemad ei vii last õigusvastaselt ühest riigist teise. Sellest tulenevalt saab jätta lapse tagasi toomata vaid erandlikel asjaoludel (vt ka Riigikohtu 6. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-06, p-d 16 ja 17). 18.2. Konventsiooni art 13 lg 1 lit a kohaselt ei ole kohtul kohustust last tagastada juhul, kui lapse tagastamisele vastu olev isik tõendab (konventsiooni tõlkes ekslikult märgitud „tuvastab“), et lapse eest hoolitsenud isik ei ole lapse kinnihoidmise ajal teostanud oma hooldusõigust või ta on nõustunud lapse kinnihoidmisega või selle hiljem heaks kiitnud. Kolleegium käsitas ema nõusolekuga ja tütre suhtes isikuhooldusõiguse teostamisega seonduvat määruse p-s 17.3 ning jääb selle juurde. Tuvastatud asjaoludel oli küll praegusel juhul ema nõusolek tütre Eestisse isa juurde registreerimiseks, kuid see oli ajutine. Seega pidi laps pöörduma tagasi Hollandisse ning alates ajast, mil isa keeldus last tagastamast, asus ta last õigusvastaselt Eestis kinni pidama. Isa ei ole väitnud ega tõendanud, et ema oleks andnud talle nõusoleku tütre püsivaks Eestisse registreerimiseks või tütre ebaseadusliku kinnipidamise hiljem heaks kiitnud. Samuti ei ole isa väitnud ega tõendanud, et ema ei oleks tütre kinnihoidmise ajal teostanud oma hooldusõigust. Seetõttu ei ole alust jätta tütart konventsiooni art 13 lg 1 lit a alusel Hollandisse tagastamata. 18.3. Konventsiooni art 13 lg 1 lit b kohaselt ei ole kohtul kohustust last tagastada juhul, kui lapse tagastamisele vastu olev isik tõendab, et valitseb tõsine oht, et lapse tagastamine võib talle põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil panna lapse talumatusse olukorda. Kolleegium selgitab, et lapse tagastamata jätmiseks konventsiooni art 13 lg 1 lit b alusel annab alust üksnes erakordne oht lapse heaolule, mis on piisavalt konkreetne ja tõenäoline (vt Riigikohtu 6. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-06, p 18; 2. detsembri 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-7510, p 19). Silmas tuleb pidada ka seda, et Brüsseli IIa määruse art 11 lg 4 järgi ei saa kohus keelduda lapse tagastamisest konventsiooni art 13 lg 1 p b alusel, kui ta on kindlaks teinud, et lapse kaitseks on pärast tema tagastamist tehtud piisavad korraldused. Siinsel juhul on isa erakordset ohtu tütre heaolule tema Hollandisse tagastamisel põhjendanud Hollandis tütre suhtes toimunud lastekaitseameti järelevalvega, intsidendiga, mis viis 2020. a mais tütre ajutise eraldamiseni emast, olukorraga, mille tõttu ema palus isal tütre ajutiselt enda juurde võtta, ema poolt tütre hooletusse jätmisega ning tütre arvamuse ja soovidega arvestamata jätmisega, ema ja tema elukaaslase vägivaldsusega, samuti ema suutmatusega tagada tütre vaimne ja füüsiline heaolu ning suhtlemine isa ja isapoolsete sugulastega. Kolleegium märgib, et ühestki asjas esitatud tõendist ei nähtu, et tütre suhtes lastekaitseameti järelevalve alustamise oleks tinginud ema suutmatus tagada tütre heaolu. Isa esitas 16. juuni 2022. a seisukohaga Hollandi lastekaitseameti 24. aprilli 2019 raporti, kuid ei esitanud selle terviklikku tõlget, vaid üksnes üksikute kontekstist välja võetud lausete tõlked. Kuivõrd ringkonnakohtu hinnangul võis kogu raport olla asja õigeks lahendamiseks vajalik, korraldas 17 2-21-6087 ringkonnakohus selle tõlkimise ja lisas tõlke toimikusse. Raportis on põhjalikult selgitatud, millal ja miks sattus tütar lastekaitse tähelepanu alla. Sellest nähtub, et vanematel oli väga keeruline lahutusprotsess ning tütar jäi selle vahele. See tekitas tütres pingeid ja lojaalsuskonflikti ning viis tema baasturvatunde kadumiseni. Mõlemale vanemale on ette heidetud seda, et nad ei suuda tütrele tagada piire ja stabiilsust ning nad süüdistavad üksteist tütre ees. Põhilise probleemina ongi lastekaitseamet näinud vanemate suhtlusprobleeme. Tütar on aga rääkinud positiivselt mõlemast vanemast ning avaldanud soovi nende mõlemaga koos olla. Lastekaitseamet tõi positiivse küljena välja selle, et ema on otsinud tütrele ise abi. Kinnitust ei leidnud isa mure, et ema on tütre suhtes vägivaldne, ning lastekaitseameti arvates peitub isa sellise mure põhjus vanemate vahelistes probleemides. Lastekaitseamet leidis, et ei ole põhjust tütart emast eraldada, kuna ei ole mingeid märke selle kohta, et tütrel oleks ema juures ebaturvaline. Lastekaitseameti arvates oli põhjendatud jätkata selliselt, et tütar elab emaga ja suhtleb isaga. Raport ei kinnita seega isa esitatud väiteid ning sellest nähtub selgelt, et tütre suhtes alustati järelevalvet tütrele vanemate keeruliste suhetega kaasnevate tagajärgede tõttu. Isa on esitanud ka Hollandi lastekaitseameti 15. mai 2019. a järelevalve kohaldamise taotluse (kd III, tl-d 8 pöördel ja 9 ning tõlge kd III, tl 10 pöördel, 11 ja 11 pöördel), mille põhjendused sisalduvad ülalviidatud Hollandi lastekaitseameti 24. aprilli 2019 raportis. Isa on esitanud ka Rotterdami kohtu 29. mai 2019. a teate (kd III, tl 8 ning tõlge kd III, tl 10), milles Rotterdami kohus on kinnitanud lastekaitseameti 15. mai 2019. a taotluse kättesaamist ja selle arutamist 18. juunil 2019 toimuval istungil. Asjas ei ole esitatud selle taotluse kohta tehtud Rotterdami kohtu lahendit, kuid selle resolutsioon on kajastatud Rotterdami kohtu 14. juuli 2020. a määruses (kd I, tl-d 24–27 ning tõlge kd I, tl-d 16–19). Sellest nähtub, et Rotterdami kohus kehtestas 2. juuli 2019. a määrusega reeglid tütre hooldamise ja kasvatamisega seotud ülesannete jagamiseks, millega vähendati isa ja tütre suhtlemise aegasid võrreldes 12. juunil 2013 kokkulepitud vanemliku vastutuse jagamise plaaniga, ning isal keelati rääkida tütrega suheldes või temaga kohtudes emast ja/või ema elukaaslasest halvasti. Sama määrusega määrati tütar ka lastekaitseameti järelevalve alla kuni 2. juulini 2020 (kd I, tl 20). 14. juuli 2020. a määrusega andis Rotterdami kohus emale isa nõusolekut asendava loa koos tütrega teise kohta kolimiseks, isale ema nõusolekut asendava loa 2020. a suvevaheajal tütrega Eestisse ja tagasi reisimiseks, ning vähendas isa taotlusel veelgi isa ja tütre suhtlemise aegasid. Määruse põhjendustest on näha, et lastekaitseasutus kinnitas, et kolimine ei takista tütrele abi osutamist ning vanemad kinnitasid, et toetavad tütrele abi osutamist ja teevad selle nimel koostööd. Rotterdami kohus leidis, et tütre huvides on, et abi osutamisega alustatakse kiiremas korras ja seda antakse tütre uues elukohas, ning et ema ja tütre huvides on uue pereelu alustamine ema uue partneriga. Rotterdami kohus lõpetas tütre suhtes toimunud järelevalve lastekaitseameti 19. novembri 2020. a taotluse alusel 8. jaanuari 2021. a määrusega seoses tütre Eestisse kolimisega (vt kd I, tl 185–186 ning tõlge kd I, tl-d 195–196; kd III, tl 79 ja tõlge kd I, tl 133). Arvestades ülaltoodut, ei saanud emaga koosolemine olla tütrele ohtlik ning ei ole alust järeldada, et ema ei oleks tütre heaolu tagamiseks olnud valmis tegema lastekaitseametiga koostööd, ega seda, et ema või tema toonane partner olnuks vägivaldsed. Seejuures arvestab ringkonnakohus seda, et Rotterdami kohtu 2. juuli 2020. a määrusega vähendati isa ja tütre suhtlusaegasid isa soovil. On mõistetamatu, miks oleks isa pidanud soovima enda ja tütre suhtlusaega vähendada, kui tütart ohustas ema juures erakordne oht. Sellisele ohule ei viita ka muud asjas esitatud järelevalvemenetlust puudutavad tõendid. Küll aga nähtub ka Rotterdami kohtu 12. juuli 2020. a määrusest ja selles viidatud 2. juuli 2019. a määruse resolutsioonist ning Hollandi lastekaitseametniku 4. mai 2020. a e-kirjast (kd I, tl 116; tõlge kd III, tl 7), et vanemate suhted olid väga keerulised ja esines tülisid ning tütar kannatas selle tõttu. 18 2-21-6087 Isa üld- ja paljasõnalised väited selle kohta, et ema ei ole suutnud ega suuda tulevikus tagada tütre heaolu, ei anna alust jätta last tagastamata. Isa ei ole toonud esile konkreetseid asjaolusid, mille alusel saaks kohus järeldada, et ema ei suuda tagada lapse heaolu, ega neid tõendanud. Isa väited on üldsõnalised ja ta ei ole viidanud ühelegi konkreetsele juhtumile, millega ema oleks seadnud tütre heaolu ohtu, ning mis annaks alust järeldada, et seetõttu esineks ka praegu ema juures viibides tõsine oht tütre heaolule. Ükski isa esitatud tõend ei kinnita ka seda, et ajal, mil tütar elas veel emaga Hollandis, ei oleks isa ja tütar saanud suhelda. Kuigi vanematel võis vahepeal olla kokkulepete saavutamine keeruline, on asjas esitatud tõenditest siiski näha, et tütar ja isa said suhelda, kuid vahetute kohtumiste takistuseks oli suur vahemaa ja seetõttu soovis isa ka suhtlusaega vähendada. Ainuüksi suhtlemise takistamine ei ole asjaolu, mis annaks alust jätta tütart Hollandisse tagastamata. Isa saab sellisel juhul nõuda kohtulahendiga kindlaksmääratud suhtluskorra täitmist. Ema ei pea tagama tütre suhtlust isa vanematega. Ka tütre Hollandisse tagastamisega kaasnev isast ja poolõest eraldamine ei täida erakordse ohu kriteeriumi, kuivõrd isa saab tütrega kontakti säilitamiseks samuti Hollandisse minna ning tagada ka tütre suhtluse poolõega (vt ka Riigikohtu 18. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-14, p 18). Erakordset ohtu tütre heaolule ei nähtu ka sellest, et ema palus isal tütre ema jaoks keerulisel ajal enda juurde võtta, s.o ajal, mil ta otsis seoses elukaaslasest lahkuminekuga uut elu- ja töökohta. Vastupidi, selliselt on ema toiminud tütre huvides ja taganud talle ajutiselt parima võimaliku lahenduse. Ainus konkreetne juhtum, millele isa on viidanud, on tütre emast ajutine eraldamine 4. mail 2020, kuid isa on esitanud selle juhtumi kohta vastuolulisi selgitusi ning jätnud oma väited tõendamata. Isa väitis, et tütar eraldati emast seetõttu, et kui isa või tema vanemad viisid tütre pärast isa juures viibimist tagasi ema juurde, ei olnud seal kedagi ootamas (kd I, tl 115 ning kd III, tl 2 pöördel). Samas on isa avaldanud, et tütar eraldati emast, sest tütrele oli emaga viibimine ohtlik ja tütar oli ema juurest mitu korda põgenenud (kd III, tl 1 pöördel). Ema on kinnitanud esimest versiooni ning selgitanud, et teda ei olnud kodus, sest isa tõi tütre tema juurde kokkulepitust varem (kd I, tl 137–138 pöördel; kd III, tl 1–4). Ema on esitanud ka Rotterdami kohtu 14. mai 2020. a määruse (kd III, tl 58–61 ja 83–84 pöördel), millest on näha, et Hollandi lastekaitseamet taotles 4. mail 2020 tütre emast eraldamist ja paigutamist isapoolsete vanavanemate juurde neljaks nädalaks. Kohus tühistas tütre emast eraldamise alates 16. maist 2020, leides, et tütre vanavanemate juurest naasmise kuupäeva kohta oli tekkinud arusaamatus. Määrusest ei nähtu aga see, et tütar oleks emast eraldatud seetõttu, et talle oli emaga viibimine ohtlik ja ta oli mitu korda ema juures põgenenud. Isa on seega esitanud kohtule eksitavat teavet. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust jätta tütart Hollandisse tagastamata konventsiooni art 13 lg 1 lit b alusel. 18.4. Konventsiooni art 13 lg 2 järgi võib kohus keelduda lapse tagastamist nõudmast ka siis, kui laps on juba sellises vanuses või sellise küpsusastmega, kus on õige tema arvamusega arvestada, ning ta ei soovi tagasi minna. Kolleegium selgitab, et lapse võib konventsiooni art 13 lg 2 alusel jätta tagastamata üksnes siis, kui ilmneb lapse tõsine vastuseis tagastamisele, see on tekkinud objektiivsete asjaolude alusel ning lapse tahte sõltumatuses ei ole kahtlust (vt Riigikohtu 22. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-06, p 14). Siinsel juhul on tütar Harku Vallavalitsusele, talle määratud esindajale ja maakohtule avaldanud, et tahab elada isaga Eestis ega taha minna tagasi Hollandisse. Ta on seda Harku Vallavalitsusele põhjendanud sellega, et ema on paha ja kuri ning emaga rääkimine on keeruline 19 2-21-6087 ja tekitab temas stressi, viitamata seejuures ühelegi konkreetsele juhtumile. Tütrele määratud esindajale põhjendas ta seda sellega, et tal olid ema elukaaslasega halvad suhted, kuid see ei ole siiski objektiivne põhjus, miks jätta tütar Hollandisse tagastamata ning ema on ka avaldanud, et ta läks oma elukaaslasest lahku. Tütar ei osanud ka maakohtule üldse põhjendada, miks ta ei soovi ema juurde tagasi minna. Selliselt ei saa tütre vastuseisu tagastamisele pidada tõsiseks ega ka objektiivsetel asjaoludel kujunenuks. Samuti on kolleegiumil kahtlusi tütre arvamuse sõltumatuses, arvestades vanemate vahelisi varasemaid erimeelsusi ja tütre kuuldes tehtud avaldusi ning seda, et tütar on pikalt viibinud isa mõjualas ning isa on takistanud ema ja tütre suhtlemist (vt nt vanemate ajavahemiku 12. november kuni 2. detsember 2020. a WhatsApp’i vestluse väljavõte, kd II, tl 143 ja 144 ning tõlge kd II, tl 145 ja 146; tütrele määratud esindaja poolt 16. augusti 2021. a istungil avaldatud, kd I, tl 126 pöördel). Siinkohal tasub märkida, et isa on 27. septembri 2021. a e-kirjas (kd III, tl 80) selgitanud, et tütre telefonis on rakendus, mis võimaldab tal tütart jälgida ja kuulata, ning ta kasutas seda ka nädalavahetusel, mil ema ja tütar üle pika aja koos aega veetsid. Isa selline tegevus on lubamatu ning hoopis see võib olla lapses pingete tekkimise põhjustajaks. Kolleegiumi arvates ei anna seega ka tütre arvamus alust jätta teda Hollandisse konventsiooni art 13 lg 2 alusel tagastamata. 18.5. Kuivõrd tütre Hollandisse tagastamisest keeldumise aluseid ei esine, otsustas maakohus õigesti tütre tagastamise Hollandisse. 19. Isa on esitanud vastuväiteid ka tütre Hollandisse tagastamise korrale. Isa leiab, et tütre tagastamise kord on üllatav, sest maakohus ei arutanud seda vanematega läbi. Samuti on isa arvamusel, et tütart ei saa Hollandis üle anda emale, vaid tütar peab sinna jääma isaga või isa vanematega seniks, kuni otsustatakse, kumma vanemaga ja mis riigis tütar elama hakkab. Kolleegiumi arvates ei anna isa väited alust tütre tagastamise korda muuta. Asja materjalidest küll ei nähtu, et maakohus oleks tütre Hollandisse tagastamise korda vanematega arutanud, kuid isa sai vastuväited tütre tagastamise korrale esitada määruskaebuses ning ringkonnakohus andis selleks isale võimaluse ka 25. mai 2022. a kohtunõudega. Olukorras, kus on olemas Rotterdami kohtu jõustunud kohtulahend, mille alusel tütar elab peamiselt emaga ja millega on kindlaks määratud isa ja tütre suhtlemiskord ning ei ole mingit alust arvata, et ema ei suudaks tütrele tagada minimaalselt vajalikke elamistingimusi, on põhjendatud selline tütre Hollandisse tagastamise kord, mille alusel isa annab tütre Hollandis üle emale. Kohtupraktikast ei tulene, et sellist tagastamise korda ei võiks määrata (vt nt Riigikohtu 27. veebruari 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-10797, p 16.1). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 20. Määruskaebuse menetlemise kulud jätab kolleegium TsMS § 172 lg 1 II lause alusel menetlusosaliste enda kanda, v.a ema esindaja ja tütre esindaja ning Hollandi lastekaitseameti 24. aprilli 2019. a raporti tõlkekulud, mis jäävad TsMS § 172 lg 3 II lause alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 20