Obsah (10)

§ 30§ 76§ 100§ 108§ 339§ 396§ 101§ 113§ 142§ 145

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kädi Sacik-Korn Otsuse tegemise aeg ja koht 22.06.2022, Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-21-15011 Tsiviilasi Tallinna lin

) § 8 lg 2 tulenevalt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 30

lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus.

§ 76

lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita õigele isikule nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule.

§ 100

alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

§ 339

lg 1 kohaselt rendilepinguga kohustub üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti). 8. Hageja ja kostja I vahel on

§ 339

lg-st 1 tulenev lepinguline suhe, mille alusel kohustus hageja andma kostja I kasutusse rendilepingu eseme ja kostja I kohustus tasuma selle eest tasu (renti). Lisaks on hageja ja kostja sõlminud

§ 30lg 1 kohase võlatunnistuse.

Kohus märgib, et kohtupraktikas on eristatud deklaratiivset ja konstitutiivset võlatunnistust. Riigikohus on 02.05.2018 otsuse 2-13-34922 punktides 12.1-12. selgitanud, et võlatunnistus on deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones

§ 396lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises.

Kohus leiab, et hageja ja kostja I sõlmisid 12.04.2018 deklaratiivse võlatunnistuse (mida nad muutsid 07.09.2018 kokkuleppega), kuivõrd pooled soovisid 12.04.2018 ja 07.09.2018 kokkuleppega kinnitada olemasolevat võlga ja määrata kindlaks tasumiseks maksegraafik. Riigikohus on 03.06.2021 otsuse punktis 16.4 selgitanud, et deklaratiivse võlatunnistuse puhul võib võlgnik kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada.

1. Vastavalt 12.04.2018 võlatunnistusele (tl 31-32) ja selle 07.09.2018 muudatusele (tl 3334) kohustus kostja I tasuma hagejale 37 788 eurot maksegraafiku alusel hiljemalt 23.12.
2. Puudub vaidlus, et kostja I nõuetekohaselt maksegraafikut ei täitnud, tasudes kokku 17 788 eurot, mistõttu jäi tasumata 20 000 eurot. Kostja I on vastuses põhinõuet 20 000 eurot tunnistanud. Kohus leiab, et hagi kuulub põhinõude osas rahuldamisele ning kostjalt I tuleb hageja kasuks välja mõista põhinõue 20 000 eurot.
3. Hageja on lisaks palunud välja mõista viivise 7 232,85 eurot ja edasi viivise põhinõudelt 20 000 eurolt 0,05% tööpäevas alates 24.09.2021 kindla summana kuni kohtuotsuse tegemiseni ja edasiulatuvalt 0,05% tööpäevas kuni nõude kohase täitmiseni (tl 44, tl 90-91). Kostja I on palunud mitte viiviseid määrata. Kostja I on märkinud, et ei suutnud
4. aasta negatiivsete finantsnäitajate tõttu võlga tasuda, plaanis võla tasuda 2020.aastal, kuid algav pandeemia ja täielikult ära jäänud kontserttegevus ei võimaldanud võlga tasuda. Selline olukord jätkus ka
5. 11.

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Sama §-i lg 1 kolmas lause sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja ja kostja I võlasuhte aluseks olevates rendilepingute punktides 5.3.4

1. d)on pooled kokku leppinud viivisemääras 0,05% tööpäevas (tl 6, 10, 14, 18, 22 ja 26). Hageja on perioodil 24.09.2018-23.09.2021 arvestanud viiviseid summas 7 232,85 eurot vastavalt lepingus kokku 5 lepitud viivisemäärale ning kostja I tasumistele (tl 48-48pöördel). Vastavalt 07.09.2018 kokkuleppele pidi kostja I tasuma võla 37 788 eurot järgmiselt: • 23.09.2018 summas 8000 eurot; • 23.10.2018 summas 10 000 eurot; • 23.11.2018 summas 10 000 eurot; • 23.12.2018 summas 9 788 eurot. Hagi kohaselt tasus kostja I võlgnevust järgmiselt: 27.09.2018 summas 2 628 eurot, 03.10.2018 summas 1 800 eurot, 08.10.2018 summas 1 572 eurot, 15.10.2018 summas 2 000 eurot, 01.11.2018 summas 1 245 eurot, 07.11.2018 summas 1 300 eurot, 28.12.2018 summas 2 403 eurot, 02.01.2019 summas 1 840 eurot, 04.01.2019 summas 1 500 eurot ja 08.01.2019 summas 1 500 eurot, kokku seega 17 788 eurot. Kostja I ei ole väitnud ega tõendanud vastupidist. Samuti ei ole kostja I esitanud vastuväiteid hageja viivise arvestuskäigule. Kohus leiab, et hageja oli õigustatud arvestama viivist vastavalt rendilepingus kokkulepitud viivisemäärale, kuna kostja I oli kohustuste tasumisega viivituses ning pidi viivise tasumise kohustusega arvestama. Kostja I vastuväited seoses 2019.a negatiivsete finantsnäitajate ja hilisema pandeemiaga, ei ole asjakohased. Kohustused tekkisid kostjal I juba 2018.aastal ja varem. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul hageja viivisenõue kostja I vastu summas 7 232,85 eurot põhjendatud ja kuulub kostjalt I väljamõistmisele. 12. Hageja on lisaks palunud välja mõista viivis põhinõudelt 20 000 eurolt 0,05% tööpäevas alates 24.09.2021 kindla summana kuni kohtuotsuse tegemiseni ja edasiulatuvalt 0,05% tööpäevas kuni nõude kohase täitmiseni. Eeltoodust tulenevalt lisandub kohtuotsuse tegemise päeva seisuga viivis 190 tööpäeva eest perioodil 24.09.2021-22.06.2022 (v.
2. a)summas 1 900 eurot, so 0,05/100x20000x190. Seega kuulub kostjalt I kohtuotsuse tegemise päeva seisuga väljamõistmisele kokku viivis 9 132,85 eurot, so 7232,85+1900 ning edasi viivis põhinõudelt (20 000 eurolt) 0,05% tööpäevas alates 22.06.2022 kuni põhinõude tasumiseni. 13.

§ 142

lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega.

§ 145

lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida.

1. Puudub vaidlus ning kohus on tuvastanud, et 16.07.2018 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu, millega kostja II kohustus käendama hageja ees kostja I kohustuste nõuetekohase täitmise, mis tulenesid hageja ja kostja I vahel perioodil 13.12.2016-15.06.2017 sõlmitud rendilepingutest ning kostja I poolt võlgnetav summa oli 37 788 eurot. Käenduslepingu punkti 3.8 kohaselt käendaja vastutuse maksimumsumma oli 45 000 eurot (tl 29-30). Kostja II märkis vastuses, et ta ei nõustu et on isikliku käenduslepingu alusel võlgu, kuna lepingu sõlmimisel ei olnud tal sellist vara ega sissetulekuid ning ta allkirjastas käenduslepingu surve all olemise tõttu. Kui kostja II poleks käenduslepingut allkirjastanud, oleks mitu ettevõtet kandnud kahju. 6
2. Kohus selgitas kostjale II 21.04.2022 kirjas (tl 82), et juhul kui kostja II tugineb sellele, et käendusleping sõlmiti olulise ähvarduse mõjul, tuleb kostjal II neid asjaolusid tõendada ning tõendada, et ta on seaduses sätestatud tähtaja jooksul (TsÜS § 99) esitanud hagejale käenduslepingu tühistamise avalduse. Kostja II ei ole oma väiteid ka peale kohtu kirja saamist tõendanud. Hageja on väitnud, et kostja II väited ei vasta tõele, vaid kostja II andis käenduse hagejale vabatahtlikult, lähtudes oma majanduslikest huvidest seoses kostjaga I, kelle omanik ja juhatuse liige ta on. Puudub vaidlus, et kostja II oli lepingute sõlmimisel kostja I omanik ja juhatuse liige. Kohus leiab, et kostja II vastuväited on paljasõnalised ja 16.07.2018 sõlmitud käendusleping on kehtiv. Lepingu kehtivuse osas ei oma tähtsust kostja II väited tema majandusliku seisundi kohta käenduslepingu sõlmimise ajal. Kostja II ei ole tõendanud või väitnud, et kostja I kohustused hageja ees oleksid täidetud suuremas mahus kui hageja poolt hagis välja toodud ning kohus eelnevalt tuvastanud. Eeltoodust tulenevalt vastutab kostja II 16.07.2018 käenduslepingu ja

§ 142

lg-te 1-2 alusel vaidlusalustest rendilepingutest (tl 528) tulenevate kohustuste ees kostjaga I solidaarselt ning seda nii põhinõude kui viiviste osas. Seega kuulub hagi rahuldamisele ka kostja II osas samas ulatuses mis kostja I osas.

1. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi ja mõistab solidaarselt kostjalt I ja kostjalt II hageja kasuks välja põhinõude 20 000 eurot, viivise 9 132,85 eurot ning edasi viivise põhinõudelt (20 000 eurolt) 0,05% tööpäevas alates 22.06.2022 kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus
2. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 jäävad menetluskulud solidaarselt kostja I ja kostja II kanda.
3. Hageja 30.05.2022 menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad hageja menetluskulud tasutud riigilõivust 1 000 eurot. TsMS § 138 lg 1 ja 2 ja § 139 lg 2 alusel on riigilõiv menetluskulu, mis tasutakse vastavalt riigilõivuseaduses (RLS) sätestatule. Tulenevalt TsMS § 133 lg-test 1 ja 2 oli käesoleva asja hind 30 882,85 eurot, so 20 000 + 7 232,85 + (0,05/100 x 20 000 x 365). Hagihinnalt 30 882,85 eurot tuli kuni 31.12.2021 kehtinud RLS Lisa 1 alusel tasuda riigilõivu 1 000 eurot. Riigilõivu tasumine nähtub kohtute infosüsteemist. Kohus leiab, et TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv summas 1 000 eurot. Kohus mõistab selle solidaarselt kostjatelt I ja II välja.
4. TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja taotlusel mõistab kohus kostjatelt I ja II solidaarselt hageja kasuks välja menetluskuludelt viivise

§ 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses määruse jõustumisest alates kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Kädi Sacik-Korn kohtunik 7