veebruari 2022 otsus Apellatsiooni esitajad Süüdistatava Valentin Krutõhi kaitsjad Toomas Alp ja advokaat Toomas Kõiv Süüdistatava Valentin Krutõh (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Advokaat Toomas Kõiv Kelly Kruusimägi Prokurör RESOLUTSIOON
lg 1 järgi ja karistas teda vangistusega 12 aastat.
märtsi 2020 otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse, s.o 3 aasta 1 kuu ja 29 päeva pikkuse vangistuse võrra ja mõisteti lõplikuks karistuseks 15 aastat 1 kuu ja 29 päeva vangistust.
veebruar
või § 118 järgi ja leebema karistuse mõistmist, mis jääb alla sanktsiooni keskmist määra. Kohus rikkus oluliselt menetlusõigust, kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, tõendite hindamisel jättis kohus põhjendamatult kõrvale kaitsja ja süüdistatava argumendid, tunnistajate ja süüdistatava ütlusi arvestas kohus valikuliselt. Kohus rikkus põhjendamise kohustust, tugines lubamatutele tõenditele. Oma taotlusi põhjendab kaitsja järgmiselt. Kaitsja ei nõustu maakohtuga, et süüdistatav soovis tappa X ning tema tegu ei olnud pandud toime hädakaitseses. Kaitsja hinnangul oli süüdistatval kaitsetahe, ta tegutses hädakaitses, tõrjudes X ja Q õigusvastast rünnet, mis oli suunatud süüdistavale, aga süüdistatava hinnangul ka C-le. Kohus on ebaõigesti tükeldanud katkematu sündmusteahela, trepikojas aset leidnu, õues toimunu alusetult kõrvale jätnud ning keskendunud ainult trammipeatuses toimunule. Kaitsja möönab, et tuginedes trammi pardasalvestise videole, võis kohut eksitada asjaolu, et videosalvestisel nähtu on tegelikkusega peegelpildis. Kaitse ei nõustu maakohtu hinnanguga, mille kohaselt on leidnud kinnitust
Kohus on ebaõigesti hinnanud süüdistatava ütlused ebausaldusväärseteks, samuti meelevaldselt hinnanud tõendeid. Kaitsja rõhutab, et väiksemgi kahtlus süüküsimuse lahendamisel tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohus on hinnanud tõendeid, eelkõige sõna-sõna vastu olukordades, süüdistatava kahjuks. Maakohus tuvastas 2 õigesti, et X ja Q sekkusid põhjendamatult ja vajaduseta süüdistatava ja C vestlusse. Kaitsja ei nõustu maakohtuga, et asja õiglase ja õige lahendamise seisukohast ei oma tähtsust asjaolu, et X ja Q võtsid koheselt maja juures joped seljast talvisel külmal ajal. See oli kindel märk, et soovitakse üle minna füüsilisele arveteklaarimisele. Selliselt mõistis olukorda ka süüdistatav. Järgnevalt esitab apellant omapoolse tõendite hindamise analüüsi ja jõuab järeldusele, et süüdistatav kasutas nuga alles konflikti kulmineerumisel trammipeatuse juures Majaka tänaval, olles üksinda kolme meesterahva vastu (lisandus tunnistaja Q. Nuga oli süüdistava valduses kogu sündmuste toimumise aja ning loomulikult oli noa olemasolust teadlik ka süüdistatav ise. Süüdistatav ei kasutanud nuga enda kaitseks trepikojas ega elumaja vahetus läheduses konflikti algstaadiumis. Nuga oli ta sunnitud kasutama enda kaitseks alles pärast seda, kui oli palunud kutsuda politsei ning tema liikumist tuttava C juurde takistasid tahtlikult X, Q ja tema poeg, kusjuures Q käes oli ligi meetripikkune puidust kepp, millega ta ka vehkis süüdistava suunas. Puidust kepiga vehkimist kinnitas oma ütlustega süüdistatav, aga ka tunnistajad R ja M. Maakohus on ebaõigesti hinnanud X tegutsemist-mittetegutsemist vahetult enne tema kukkumist trammipeatuse juures. Tunnistaja M selgitas kohtus, et vahetult enne kukkumist lumehange, oli X aktiivne ning kogu aeg liikumises. Samuti kinnitas tunnistaja, et Q vehkis kaikaga, mitte ei hoidnud seda lihtsalt käes. Ilmselge on, et X ja Q tegutsesid kooskõlastatult. Kes, kui aktiivne neist oli, ei ole asjas määrava tähtsusega. Süüdistatava jaoks oli tegemist kahe isiku ründega tema vastu. Maakohus on alusetult süüdistavale ette heitnud soovi pisendada tema rolli sündmustes. Maakohus on ütlusi arvestanud valikuliselt, eelistades alusetult süüdistuse versiooni toetavaid ütlusi. Süüdistatava ütlused X kukkumisele vahetult eelnenud sündmuste kirjeldamisel riimuvad tunnistajate M, C ja R ütlustega. Kaitsja hinnangul on enda ja X süü pisendamise eesmärgil andnud ebatõeseid ütlusi hoopiski Q (25.10.2021 istungiprotokoll) ja tema poeg Q (15.11.2021 istungiprotokoll). Mõlemad tunnistajad, isa ja poeg, vastupidiselt süüdistatava ning tunnistajate M ja R ütlustele, eitasid trammipeatuse juures Q poolt puidust kepiga vehkimist ning väitsid, et X oli passiivne. Kaitsja juhib tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 1-1810214. Osundatud lahendis peeti õigustavaks relva kasutamist olukorras, kus relva kasutati ühe relvastamata ründaja vastu. Süüdistatav tegi mitmeid katseid X ja Q algatatud tüli lahendamiseks: esmalt, trepikojas, palus süüdistatav neil lahkuda; seejärel, omades nuga, proovis süüdistatav tüli lõpetada juhuslikult võetud puidust kepiga; seejärel põgenes ta nende eest. Mõistes, et olukord ei lahene, olles vastastikku kolme mehega, kellest ühel oli löögiks puidust kepp, kasutas ta alles nuga, mille tulemusel tüli koheselt lõppes. Süüdistatav selgitas kohtus, et ta ei teadnud sel ajahetkel täpselt, kuhu ta lõi – tegi kaks kiiret lööki ja kõik ning seda olukorras, kus tunnistaja M ütluste kohaselt toimus aktiivne tegevus ning kirjeldas sündmust kui sigrimigri ehk tegemist oli lähivõitluse olukorraga, millises võis süüdistava käes olnud nuga sattuda arvulises ülekaalus olevate ründajate kätte. X ja Q rünne oli jätkuv. Riigikohus on otsuses nr 1-19-8038 selgitanud, et vahetuks õigusvastaseks ründeks
lg 1 järgi liigituvad ka jätkuva ründe olukorrad ja nimelt: rünne on vahetu seni, kuni juba alustatud ründest pole üheselt ja mõistetavalt lõplikult loobutud. Järgnevalt esitab kaitsja versiooni, et süüdistatav tegutses afektiseisundis. Eluliselt on usutav, et süüdistataval tekkis füsioloogilise afekti seisund mitmete lühikese aja jooksul teineteisele vahetult toimunud sündmuste tagajärjel: süüdistatava tuttaval naisterahval oli trepil kukkumise tagajärjel võimalik tõsine jalavigastus (algselt arvas C, et luumurd); kukkumise järgselt sekkuvad süüdistatava vestlusse kaks ilmselgelt purjus agressiivselt meelestatud isikut, kelledest ühte, X, teadis süüdistatav kui agressiivset inimest (seda kinnitas kohtus ka tunnistaja W); vaatamata palvetele, ei jätnud kaks isikut süüdistatavat ja C rahule, vaid järgnesid neile trepikojas esimese 3 korruseni; tunnistaja W, kes oli XXX maja valvur, sekkus süüdistava ja kahe meesterahva verbaalsesse konflikti ning ajas nad välja asju klaarima, mistõttu oli süüdistatav sunnitud minema õue üksi kahe meesterahva vastu; jopede seljastvõtmine signaliseeris eesseisvat füüsilist rünnakut; meesterahvad järgnesid põgenevale süüdistavale mitmesaja meetri kaugusele elukohast, ühel käes kepp; pärast ekslikku arvamust, et asi on lahenenud, soovis süüdistatav minna trammipeatusesse, kus oli C, kuid tema teekond blokeeriti teda jälitanud kahe meesterahva poolt, ühel oli käes endiselt kepp ning neile lisandus kolmas isik; afektiseisundi esinemist süüdistataval on lisaks süüdistava enda ütlustele kinnitanud ka tunnistajad H ja R; H, süüdistatava ema, suhtles süüdistatavaga vahetult pärast sündmusi ning selgitas kohtus, et poeg oli sündmuste kirjeldamise ajal šokis; tunnistaja R selgitas kohtus, et süüdistatav palus kutsuda politsei, tegemist oli süüdistatava abipalvega ning süüdistava näoilme peegeldas hirmutunnet; Krutõh tegutses kahe isiku provotseeritud käitumise tõttu;
lg 1 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Alternatiivselt juhib kaitsja tähelepanu Riigikohtu
Ka on kohtuotsuse kirjeldav – motiveerivas osas kohus enese seisukohtadega vastuollu läinud. Nii väidetakse korduvalt, et „selles osas on tunnistaja ütlused kooskõlas Valentin Krutõhi kohtueelsel uurimisel antud ütlustega kuid kohus ei saa nendega tõendina arvestada”, toomata välja, millisele menetlusnormile see seisukoht tugineb. Võetakse näiteks tunnistaja C ütlused ning viidatakse, et poolte kokkuleppel nimetatud isiku poolt eeluurimisel antud ütlused on arvestatavad kohtuotsuse põhjendustes. Samaaegselt hakatakse kirjeldama, miks teatud sündmuse osas nimetatud ütlusi arvestada ei saa, näiteks, et isikul jalg valutas ja sellest tulenevalt oli tema sunnitud iseenesega tegelema ja ei suutnudki ümbritsevale piisavalt tähelepanu pööratQ ütlustega toimitakse samamoodi. Konflikti alguses oli kohtu arvates Q liiga purjus ja need Q ütlused, milles ütlused haakuvad Krutõhi ütlustega, ei ole otsuses kasutatavad, samas kui hilisema sündmuse kirjelduseks kõlbavad Q ütlused täielikult. Samaaegselt H ütluste hindamisel pole arvestatud emaotsionaalset seisundit, milles V. Krutõh viibis ja on otsitud vastuolusid teo kirjelduses H-le ning hilisemalt V. Krutõhi ütlustes. Kohus mingis osas motiveerib otsuse ning hakkab uuesti tõendeid kirjeldama, seejärel motiveerib teatud osas otsuse uuesti. Kaitsja jääb eriarvamusele otsuse lk 6 kohtu seisukoha osas, mille järgi on salvestiselt näha X 4 löömine V. Krutõhi poolt. Salvestis esitati tõendina kohtuistungil ja sellest on selgesti näha üksnes V. Krutõhi ärajooksmine. Kohtu põhjendused on kaheldavad ka selles, kus kohus ei pea eluliselt usutavaks ega teiste tõenditega kooskõlas olevaks V. Krutõhi ütlusi noaga löömise suuna osas ja selle kohta, et ta ei saanud aru, kuhu ta lõi ja jätab selles osas V. Krutõhi ütlused tõendikogumist kui ebausaldusväärsed välja. Kohus jätab täielikult tähelepanuta, et kannatanul tuvastatud kehavigastuste tekkemehhanism sõltub sellest, mis asendis oli kannatanu tema noaga löömise hetkel ja ka kahe kannatanut erinevatesse kehapiirkondadesse tabanud noalöögi vahel ei saa välistada kannatanu liikumist. Samaaegselt on tunnistajate ütluste kui tõendiliigile iseloomulik, et tunnistajad mitte ei anna eeluurimisel antud ütlustega võrreldes oluliselt erinevaid ütlusi, vaid nende ütlused on täiustunud, muutunud arusaamatul kombel üksikasjalikemaks ning osa tunnistajaid kasutab juriidilisi termineid, näit R rõhutab pidevalt teise V. Krutõhiga tülinorimist alustanud isiku passiivsust, kuigi seda saab pidada pigem hinnanguks kui tajumisvõimest tulenenud ütluseks. Kohtuotsus on rajatud positsioonile nagu oleks Valentin Krutõh ise otsinud kannatanu ja Q-ga konflikti, mitte vastupidi. Samaaegselt on üksnes V. Krutõh kirjeldanud kogu sündmuste käiku ühiselamust kuni trammipeatuses toimununi ning sündmusele juriidilise hinnagu andmisel tuleb lähtuda tema subjekiivsest kriteeriumist, s.o. millele konkreetselt isiku tahtlus oli suunatud. V. Krutõh on andnud üheseid ütlusi, et soovis konfliktist vabaneda. Tervikpildile hinnangut andmata süüdistab kohus V. Krutõhi kogu otsuse vältel vasturääkivustes pisiasjade osas, millest ei sõltu teo kvalifikatsioon, nt kes kelle välja kutsus, kes ees läks, kes kellele, millal järgnes, kes keda esimesena tõukas jne. See tähendab mittesüüdiolemise tõendamise koormise panemist süüdistatavale. Tegelikkuses ükski kohtu loetletud tunnistajatest v.a. C ei näinud V. Krutõhi tülitanud isikute ja V. Krutõhi vahelist sõnalist või füüsilist konflikti algusest lõpuni. Jääb arusaamatuks, millist tähtsust V. Krutõhi jaoks omas asjaolu, milline isikutest teda sõimas või milline püüdis kaikaga lüüa. V. Krutõhi jaoks tegutsesid nad - X ja Q ühise tahtlusega ja ühise eesmärgi nimel: tekitada V. Krutõhile võimalikult rohkem kehalist kahju. V. Krutõh on kohtuistungil korduvalt avaldanud, et kartis elu pärast. Vähemalt ühel juhul on kohus otsuses möönnud, et keegi tunnistajatest ei näinud pealt X noaga löömist Krutõhi poolt (otsuse lk 9). Seega ei saanud tunnistajad näha, milline tegevus X poolt eelnes tema noaga löömisele ja mis asendis oli X, kui teda noaga löödi. See, et kohus suudab pimedas liikuvalt esemelt salvestatud videopildist midagi täpselt välja lugeda, ei ole eluliselt usutav. Apellant analüüsib kohtu järeldusi ning leiab, et kohus püüab igal võimalusel vältida süüdistatava ütluste arvestamist. Kohus jõuab ühiselamus toimunu osas järeldusele, et on ilmne, et Sergei X ja Q sekkusid tegeliku vajaduseta V. Krutõhi ja C vestlusse ja tekkinud olukorda, kuid nende sekkumises ei olnud reaalset ohtu V. Krutõhile ja Cle. Aasta hiljem jõuab kohus järeldusele, et tegelikku ohtu meeste sekkumine ei kujutanud. Sellest ei tulene Krutõhi ja C enese hinnang olukorrale süüdistuses käsitletud ajahetkel. Seega ei saa teha järeldusi V. Krutõhi edasise käitumise kohta tulenevalt ühiselamus toimunu kohta tagantjärele antud ohuhinnangust. Pigem on tegu otsitud põhjendusega. Ka edaspidiste sündmuste kirjelduses laskub kohus meelsasti oletustesse ja annab sündmustele omapoolse ning tegelikkusele mittevastava tõlgenduse. Otsuses kirjeldatud kähmluste puhul tegutses kogu aeg kaks isikut süüdistatava vastu, kes olid temast suuremad ja tugevamad. Otsuse lk 20 jõuab kohus siiski järeldusele, et kohtuistungil poolte kokkuleppel avaldatud C eeluurimisel antud ütlused on usaldusväärsed, mistõttu kohus arvestab neid tõendina. Sellisel juhul jääb arusaamatuks, milles näeb kohus probleemi
C on eeluurimisel antud ütlustes kirjeldanud, kuidas X ja Q hakkasid ühiselamus tema ja Krutõhiga tüli norima, kuidas hilisemalt samad mehed Krutõhi jälitasid, kaikaga taga ajasid ja hetkekski rahule ei jätnud, milline tegevus viis lõpuks traagilise lõpplahenduseni. Kaitsja möönab, et V. Krutõhi minevik ei ole laitmatu, kuid jääb seisukoha juurde, et eelmised konfliktid on tekkinud Krutõhil eraeluliste probleemide pinnal, ning neid ei ole 5 vähimalgi määral võimalik siduda käesoleva kaasuse lahendamisega. Lõpuks pole võimalik ka nõustuda kohtu järeldusega selles, et hädakaitseversiooni tuleks suhtuda täie tõsidusega lähtudes ainult ja täiel määral üksnes V. Krutõhi ütlustest. Tema ütlustega on täiel määral kooskõlas C eeluurimisel antud ja kohtuistungil avaldatud ütlused. Tunnistaja R ütlustega on tõendatud, et Krutõh nõustus tema ettepanekuga politsei kutsumiseks ja Krutõh näis R-le hirmunud olekuga. Riigikohtu lahendis 3-1-1-34-08 p 8 on üheselt välja toodud, et „ ... õigusvastase ründe tõrjumine võibki väliselt jätta mulje vastastikusest löökide vahetamisest ehk tavamõistes kaklusest. Rünne ja sellele vastav kaitsetegevus võivad kesta pikemat aega, arvestades ka kaitsja õigust tegutseda ründe täieliku lõpetamiseni.” Maakohtu rõhuasetus on otsuses seatud valede asjaolude tõendamisele. Oluline ei ole, kes millal kaika võttis või kelle käest see hiljem ära võeti ja kes siis keda ründas. Oluliseks tuleb pidada hädakaitseseisundi esinemist või mitteesinemist ja selle tõendamist X-le kehavigastuste tekitamise momendil. Selle kohta on V. Krutõh andnud korduvalt üheseid ütlusi, et tema ei suutnud ründajatele trammipeatuses enam vastupanu osutada, oli väsinud ja ei näinud teist võimalust enese kaitsmiseks ,vastasel juhul oleks ta kaikaga lihtsalt surnuks löödud. Poolte seisukoht süüdistuse põhjendatuse ja süüdistatavale mõistetud karistuse osas ei ole kohtule siduv, v.a juhul kui prokurör isikule esitatud süüdistusest loobub. Prokuröri arvates kannatanu käitumine ei anna alust rääkida hädakaitsest, kuid tema käitumine on kindlasti ebaadekvaatne ning pigem konflikti tekkimist soosiv. Kohtu arvates lähtusid kannatanu ja tema kaaslane Q üksnes õilsast eesmärgist aidata nende arvates kannatada saanud neiut, mitte aga nagu tegelikkuses, otsisid põhjust V. Krutõhiga tüli normimiseks. Kaitsja leiab, et süüdistusfunktsiooni peaks kriminaalmenetlusseaduse üldisest põhimõttest lähtuvalt jätma prokuratuuri hooleks tema poolt määratud ulatuses ning kohtul puudub igasugune õigustus asumaks ise süüdistaja rolli. Kui juba ühe kohtumenetluse poole arvates esineb V. Krutõhi käitumises rida õigustavaid asjaolusid, pole kohtul võimalik neid ignoreerida. Kohtu seisukoht, et pole vajadust analüüsida
Kui kohus leidis, et puudub hädakaitse, tulnuks kohtul analüüsida
Seda enam on analüüs vajalik, kuna kohtu seisukohtadest tulenevalt pani V. Krutõh süüteo toime isiku suhtes, kes kohtu arvates vahetus füüsilises konfliktis temaga ei osalenud, kuid kellega eelnevalt oli olnud teravdatud toonides teineteist solvav verbaalne sõnavahetus. Seega pidanuks kohus analüüsima, kas tegemist pole V. Krutõhi solvumisest tingitud kättemaksuga. Puuduvad tõendid, et trammipeatuses kannatanu poolt V. Krutõhi järjekordset solvamist või löömist ei toimunud, seda enam, et on tõendatud, et Q vehkis samaaegselt V. Krutõhi vahetus läheduses kaikaga. Tallinna Ringkonnakohtu 28.märtsi 2022 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 7.aprillini 2022. Määratud tähtajaks esitas oma seisukohad prokurör ja kaitsja. Kaitsja adv. Toomas Kõiv esitas avalduse süüteomenetluses kahju hüvitamiseks ja nimelt lähtudes SKHS §-st 1; §-st 2; §-st 4; § 5 lg 1 p-st 2; §-st 9, §- st 11, §-st 12; § 18 lg-st 1 palub kaitsja hüvitada süüdistatavale süüteomenetluses tekitatud kahju ja määrata hüvitis kõigi isiku kinnipidamise ja vahi all olemise päevade eest, millal isikult oli võetud vabadus. Samuti esitas kaitsja taotluse määrata valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstava tasu suuruseks 2 100 eurot ning hüvitada see kaitsjatasu Advokaadibüroo FORUM OÜ-le. 6 Prokurör esitas kirjalikud seisukohad ja palus jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsiooni väidetele vaidles prokurör vastu. Oma seisukohti põhjendab prokurör kokkuvõtlikult järgmiselt. Kohus on asja lahendamisel olnud põhjalik, hinnanud tõendeid kogumis ning neid ka omavahel kõrvutanud. Maakohus on peatunud jope seljast võtmise küsimusel, mistõttu on sisuliselt tegemist kaitsja mittenõustumisega kohtu järeldustega, mis ei tingi otsuse tühistamist. Kaitsja jätab tähelepanuta, et kannatanu võttis jope seljast XXX hoone ees väljas, kuid juba majas sees oli V. Krutõh alustanud füüsilist rünnet ning tõuganud kannatanut. Seega ei ole kaitse seisukoht kooskõlas tõenditega. Kohtupraktikas kujunenud seisukohast lähtuvalt tuleb isiku teotahtlus tuvastada rangelt teo toimepanemise hetke seisuga. Asjaolu, et süüdistataval ei pruukinud olla tapmistahtlus enne noa väljavõtmist trammipeatuse juures, ei välista tapmistahtlust teo toimepanemise ehk noalöökide tegemise ajal. Kohus on sellest põhimõttest lähtunud ning tuvastanud tõenditele tuginevalt ka tahtluse. Maakohus on valdava osa otsuse põhjendustest pühendanud hädakaitse küsimuse lahendamisele. Maakohus on analüüsinud nii kannatanu, tunnistajate kui ka V. Krutõhi käitumist, tunnistajate ütlusi, objektiivseid tõendeid. Samuti on kohus pööranud tähelepanu nii noa välja võtmise asjaoludele kui ka puidust kaikaga vehkimisele. Apellant jätab täielikult tähelepanuta, et puidust kaigas kaasati sündmustesse V. Krutõhi poolt. Tunnistaja R sõnul olid kannatanu ja tunnistaja passiivsed sel hetkel, kui V. Krutõh läks, võttis puidust kaika ning liikus ise tagasi kannatanu ja tunnistaja poole koos selle kaikaga. Maakohus on nii kaikasse puutuvat kui ka noa välja võtmist analüüsinud ning kaitsja ja V. Krutõhi mittenõustumine kohtuotsusega ei tingi kohtuotsuse tühistamist. Kaitsja ei ole välja toonud ühtegi argumenti, mille kohus oleks jätnud ütluste usaldusväärsuse küsimuse lahendamisel arvestamata. Maakohus on kõrvutanud põhjalikult süüdistatava ütlusi teiste tõenditega ning ka süüdistatava enda ütluste muutumist ajas. Kaitsja T. Kõivu hinnangul võis V. Krutõh tegutseda äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis. Maakohtu istungitel ei esitanud V. Krutõh ega ka tema tolleaegne kaitsja T. Alp versiooni provotseeritud tapmisest. V. Krutõh ega ka tema kaitsja ei leidnud ega avaldanud, et V. Krutõh oleks olnud erilises hingelise erutuse seisundis. Põgusalt märkis kohus otsuses, et ei saa sedastada kannatanu poolt süüdistatavas esile kutsutud tugeva hingelise erutuse seisundit (seda mitte üheski sündmuse etapis), mistõttu pole põhjust analüüsida
Maakohtuga saab täielikult nõustuda, et puuduvad viited äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundile. Täiendavalt lisan, et andmaks hinnangut erilise hingelise erutuse esinemise võimalikkusele, tuleks analüüsida noalöökidele eelnenud sündmusi. Maakohus on tuvastanud, et trepikojas sekkusid X ja Q C ja V. Krutõhi tegevusse ning meestevaheline vestlus muutus solvavaks, ebatsensuurseks ning vastastikkuseks sõimlemiseks. Siinjuures jätab kaitsja läbivalt kogu apellatsioonis tähelepanuta, et samamoodi vastas X-le ja Qle ka V. Krutõh, kes ei jäänud viisakaks, rahulikuks ega tasakaalukaks, vaid saatis kannatanu ja tunnistaja pikalt ning alustas juba XXX maja valvuriruumi juures füüsilist konflikti, tõugates Xt. Seega oli tegemist vastastikuse ebatsensuurse vestlusega ning nagu maakohus õigesti on märkinud, alustas füüsilist rünnet V. Krutõh ning läks korduvalt kannatanu ja tunnistaja juurde tagasi. Seega oli tõenditele tuginevalt V. Krutõh valmis, et kogu sõnaline konflikt eskaleerub füüsiliseks ning ta alustas füüsilist kokkupuudet kannatanuga. Samuti on V. Krutõhi vägivalla kasutamise eest karistatud ehk konfliktide eskaleerumine vägivaldseks ei olnud tema jaoks esmakordne, mis oleks pidanud ta nö täiesti endast välja viima. On mõistetav, et vahetult sündmuse eel ja selle käigus võis V. Krutõh olla emotsionaalselt erutunud või ärritunud, millele avaldas mõju ka eelnev alkoholi tarbimine (mida kaitsja küll eitas, kuid V. Krutõh ja C oma ütlustes kinnitasid) kui ka kannatanu ja tunnistaja käitumine. Kannatanu käitumine tervikuna võis olla süüdistatava jaoks tüütu ja kurnav ning ta soovis seda lõpetada. Samas ei ole kriminaalasjas avaldatud ega uuritud tõendeid, mis viitaks süüdistataval just äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundile. Nagu juba öeldud, siis ka süüdistatav ega kaitsja sellist versiooni esitanud ei 7 ole. Süüdistatava käitumine on muude tõendite pinnalt olukorrale kohane – ta reageerib vastavalt olukorra muutumisele, ta suhtleb kõrvaliste inimestega, ta jälgib kannatanu ja tunnistaja tegevust, ta tegutseb nii enne teo toimepanemist, selle ajal kui ka vahetult pärast tegu igati olukorrale vastavalt, vabaneb teo toimepanemise vahendist, otsib võimalusi sündmuskohalt põgenemiseks ja enda varjamiseks. Seega puuduvad mistahes viited äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundile. Apellant leiab, et V. Krutõhi tegevus võib olla kvalifitseeritav
Apellant on jätnud täpsustama, millise
Eeldades, et kaitsja peab silmas
lg 1 p 7, märgib prokurör, et tahtluse küsimusel on kohus otsuses peatunud ning selle selgelt tuvastanud. Kohus leidis õigesti ja põhjendatult, et V. Krutõh on toime pannud tahtliku tapmise. Kaitsja ei ole esitanud uusi argumente, mida kohus juba analüüsinud ei oleks. Karistuse osas märgib kaitsja, et maakohus on jätnud alusetult arvestamata V. Krutõhi süüd kergendava asjaoluna kannatanu ja tunnistaja käitumise, mis oli kogu sündmuste ahela päästikuks. Samuti leiab kaitsja, et kui ringkonnakohus kvalifikatsiooni ei muuda, tuleks karistus mõista alla sanktsiooni miinimumi. Maakohus on hinnanud kannatanu rolli kogu konflikti silmas pidades. Kaitsja ei põhjenda ühegi lausega, millised on need erandlikud asjaolud, millele tuginevalt saaks mõista karistuse alla
Seega ei ole võimalik kaitsja seisukohta arvestada. Kaitsja leiab, et V. Krutõh tuleks kohtumenetluse ajaks vabastada vahi alt. Apellatsioonis puuduvad põhjendused tõkendi muutmise kohta. Käesoleva vastuse esitamise ajaks ei ole prokuratuurile teadaolevalt kaitsja põhistusi tõkendi muutmise kohta esitanud. Seega tuleks jätta taotlus rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud esitatud apellatsioonidega, kohtule esitatud prokuröri seisukohtadega ja kriminaaltoimiku materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puuduvad alused. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjatega, kes väidavad, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust ja seda otsuse põhjendamise kohustuse osas, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ja et ebaõigesti on kohaldatud materiaalõigust. Kaitsja Toomas Alp teeb seejuures viite KrMS § 339 lg 1 p-dele 7,8, advokaat Toomas Kõivu apellatsioonist seadusele tehtud viiteid ei leia. Kohtukolleegium selgitab vastuseks apellantidele järgmist. Kohtukolleegium ei nõustu sellega, et maakohtu otsus on põhjendamata ning tegemist on KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes või ka KrMS § 339 lg 2 mõttes motiveerimata otsusega. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asus kokkuvõtvalt seisukohale, et kohtuotsuse põhistamise kohustuse rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (3-1-114-14 p 699). KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib põhjenduse kui terviku, mitte üksikute põhjenduste puudumisest. Kohtuotsuse põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Ühtlasi tuleb arvestada asjaoluga, et kohtu põhistuste ekslikkus ei ole samastatav nende puudumisega. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Maakohus on otsuse tegemisel neid nõudeid järginud. 8 Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole vaidlustatud kohtuotsuses sedastatav ka süüdistatava kaitsja poolt viidatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine e KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud rikkumine, millele kaitsja oma apellatsioonis viitab. Riigikohus on korduvalt selgitanud, mida kujutab endast sisuliselt KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumine. Vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab rääkida siis, kui otsuse põhiosa ja resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (3-1-1-23-11; 3-1-1-100-12; 3-1-1-15-13). Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses ei ole tuvastatav KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud rikkumine. Selline rikkumine seisneb selles, et kohus on kohtuotsuse põhiosas lugenud tuvastatuks ühed asjaolud ja resolutiivosas esitatud otsustus ei lange nende kohtuotsuse põhisosas toodud põhjendustega kokku. Nimetatud rikkumisega oleks tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud süüdistatava õigeksmõistmist, resolutiivosas aga ekslikult süüdi mõistnud või vastupidi – põhjendanud süüdimõistmist, kuid resolutiivosas ta õigeks mõistnud. Selliseid rikkumisi kohtukolleegium ei tuvastanud.Süüdistatava kaitsjad on apellatsioonides viidanud maakohtu poolt materiaalõiguse normide ebaõigele kohaldamisele. Apellatsioonidest selgub, et väär materiaalõiguse kohaldamine seisneb selles, et maakohus ei nõustunud sellega, et süüdistatava käitumises esinevad õigusvastasust välistavad asjaolud – hädakaitse, eksimus -, et õige oleks kvalifitseerida tema käitumine, kas
Samuti on eksimusi materiaalõiguse kohaldamisel karistuse mõistmise osas. Nendele väidetele vastab kohtukolleegium allpool. Rõhutada tuleb sedagi, et kaitsja, kes väidab, et maakohus on rikkunud mõnda KrMS § 339 lg 1 punktides 1-11 loetletud sätetest e praegusel juhul p 7 ja 8, ei saa taotleda enamat, kui kriminaalasja tagastamist maakohtule pärast kohtuotsuse tühistamist ringkonnakohtu poolt. Seevastu olukord, kus maakohtu otsuse motiivid mõnes küsimuses ei ole piisavad või on ebaselged, on parandatav ringkonnakohtu poolt. See tuleneb KrMS § 341 lg-st
mõttes õigusvastasust välistavat asjaolu e V.Krutõh ei tegutsenud hädakaitseseisundis. Kohtukolleegium nõustub selle kohtu järeldusega ja leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust tõendite ümberhindamiseks ja vastupidise järelduse tegemiseks. Apellatsioonides esitatud väidetega püütakse küll ühte, küll teistpidi läheneda maakohtu otsusele, kuid selleks, et kohtukolleegium jõuaks kaitsjatega ühele meelele, jääb neist kaitseväidetest väheseks. Esmalt seetõttu, et vead, mis on etteheidetud maakohtu otsusele, on otsitud ja sestap jäävad paljasõnaliseks. Teiseks, kohtukolleegiumi arvates on liigagi läbinähtavalt olnud kaitsetegevuse eesmärgiks vägisi ja väga kunstlikult kohandada arutatavas kuriteosündmuses tehiolud täpp-täpilt Riigikohtu otsuses 1-18-10214 tuvastatud tehioludele. Just kaitseväited, mis kujundavad arutatavast sündmusest pildi, kus V. Krutõh, hirmunud ja oma elu ning tervist säästes, kihutab pidevalt eest ära kahe teda kaikaga taga ajava ründaja eest paludes möödujaid politsei kutsuda jne. Selline kaitsjate poolt kohtule serveeritud „lugu“ on meelevaldne ning rajaneb ainult süüdistatava enda versioonile, mis ei saa 10 aga olla toimunud kuriteosündmuse tegelike tehiolude tuvastamisel määravaks. Maakohus on oma otsuses põhjendanud, mis osas ta süüdistatava ütlusi usaldusväärseteks peab ja mis osas mitte ning just süüdistatava ütlused, mis „loovad“ versiooni tema kestvast hädakaitseseisundist, ei ole usaldusväärse taustaga. Oma seisukohta tõendite usaldusväärsuse sh süüdistatava ütluste hindamisel, on maakohus selgitanud põhjalikult ning kohtukolleegium nõustub nendega ning märgib, et ei ole maakohtu põhjendustele midagi lisada. Andes hinnangut V. Krutõhi ütluste usaldusväärsusele, on kohus lugenud usaldusväärseteks V. Krutõhi ütlused selles osas, et 31. jaanuaril 2021 toimus temal kokkupuude kannatanu X-ga ja tunnistaja Q-ga XXX, Tallinn trepikojas, kus toimus vastastikune sõnelemine, mille tulemusena väljuti hoonest õue. Samuti selles, et tänaval jooksis tema teistest eemale ja võttis (lammutas) endale kaika, jäi sellest ilma ning see sattus Q kätte, trammipeatuse juures lõi tema kahel korral Xt noaga, mille tulemusena kannatanu kukkus maha, tõusis üles ja kukkus uuesti maha. Kohtu hinnangul on ülejäänud osas, sealjuures juhtunut täpsemalt kirjeldavas osas V. Krutõhi ütlused ennast õigustavad, enda süüd pisendavad ja ebausaldusväärsed ning maakohus jättis tema ütlused muus osas tõendikogumist välja ja seda eelkõige põhjusel, et need on vastuolus süüdistuses temale etteheidetud kuriteosündmust vahetult pealt näinud tunnistajate ütlustega. Tõsi on see, et konkreetselt X löömist tunnistajad ei näinud, kuid hinnates tunnistajate ütlusi, on võimalik tuvastada, et see toimus enne, kui toimus viimane kähmlus kaikaga V. Krutõhi ja Q vahel. Maakohtu seisukoht rajaneb tunnistajate ütlustele, mis on omavahel kooskõlas ja hinnates tunnistajate ütlusi kogumis trammi pardakaamera salvestiselt nähtuga, on maakohus saanud kohtukolleegiumi hinnangul adekvaatse pildi nende sündmuste tegelikult käigust, mis on süüdistuses süüdistatavale ette heidetud. Apellantide väited, et pardakaameralt näeb kohus V. Krutõhhi lööki tegemas, sest tahab seda näha ja tegelikult ei ole näha, kes keda lööb, siis sellise seisukohaga ringkonnakohus ei nõustu. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis, mitte ainult pardakaamera salvestiselt nähtu pinnalt teinud vastava järelduse. Just tunnistajate ütluste alusel on rekonstrueeritud asjassepuutuvate sündmuste ajal iga asjaomase isiku – süüdistatav, kannatanu, tunnistaja Q, tunnistaja Q – konkreetne asukoht ja maakohtu järeldus selles, et süüdistatav lõi noaga Xt just sel momendil, mis on salvestanud pardakaamera, on igati asjakohane ja põhjendatud. Tunnistaja Q oli küll purjus, kuid siiski mäletab teatud sündmusi. Tema ütluste kohaselt kuskil tee peal kuulis tema Xt hüüdmas, et tal (V. Krutõh) on nuga, mispeale ta ise haaras tee pealt kaika (eelnevalt on süüdistatav kinnitanud, et kaigas kukkus tema käest maha). Ta jooksis noormehe juurde, ei mäleta, kus sel hetkel X oli. Seal olid veel juhuslikud möödakäijad. Teha ei jõudnudki ta midagi, sest noormees lõi teda jalgadega rindu ja ta kukkus maha. Siis jooksis kohale tema poeg Q. Maha kukkudes ta nägi Xt teed ületamas ja kukkumas. Samuti nägi ta sel hetkel selle noormehe käes nuga. Tema poeg ütles sellele noormehele, et see ära läheks. Sel hetkel kui ta Xt maas olles nägi, oli viimane temast umbes 5 meetri kaugusel, siis ta tõusis, kõndis kõikudes ja kukkus uuesti maha, siis tõusis, kõndis paar meetrit ja kukkus uuesti maha ega tõusnud enam uuesti üles. Varasemaid vigastusi X-l ei olnud. X oli üleni verine, st verised olid sviiter ja püksid. Q oli X-st sel hetkel umbes 2-3 meetri kaugusel. Seega nähtub tunnistaja ütlustest, et konflikti lõppfaas Q ja V. Krutõhi vahel, kus tunnistaja käes oli kaigas ja ta liikus sellega noaga relvastatud süüdistatava poole ning süüdistatav lõi tunnistaja jalaga pikali, toimus juba pärast seda, kui V. Krutõh oli noaga löönud relvitut X. Ehk siis, kui toimus väidetav rünne kaikaga Q poolt ja sellele järgnenud rüselus V. Krutõhi ja Q vahel, oli X juba haavatud ja kõik nägid, kuidas ta küll üritas sõiduteelt ära liikuda üle lumevalli, kuid kokku kukkus ja tal olid sel ajal juba noahaavad. Seda kinnitavad ka järgmiste tunnistajate ütlused. 11 Kui Q poeg tunnistaja Q jõudis kohale, seisis X keset kõnniteed. Tema isa ja süüdistatav olid kõnniteel. Q käes oli kepp, V. Krutõhi käes nuga. Enne, kui X kukkus, olles juba noahaavadega, ei näinud tunnistaja, et V. Krutõh oleks pärast tema saabumist sündmuskohale X juurde läinud. Siit ka järeldus, et X oli enne süüdistatava ja tunnistaja Q vahelist nö „kaikakonflikti“ juba noalöögid V. Krutõhi poolt saanud ja tunnistaja H kohale jõudis oli V. Krutõh juba X noaga löönud. Neid tunnistaja Q ütlusi kinnitavad kohtukolleegiumi hinnangul ka üheselt täiesti erapooletu ja juhuslikult sündmuskoha läheduses viibinud tunnistaja R ütlused. R-st sai sündmuste pealtnägija hetkest, kui ta kuulis karjumist ja nägi, kuidas kolm meest sõnelevad. Üks mees e süüdistatav ühel pool ja X ning Q teiselt poolt. Tunnistaja R ei teadnud küll konfliktis osalejate nimesid, kuid tema ütluste järgi on vaieldamatult kindlaks tehtud, et just sellistel positsioonidel olid need kolm konfliktist osalejat. Seejuures omavaheline karjumine toimus pikalt vahemaalt e nagu tunnistaja väidab ca 10 meetri kaugusel olid omavahel süüdistatav ja kannatanu koos tunnistaja Q-ga. Ka pani tunnistaja tähele, et X oli kogu selles sõimlemises passiivsem pool. Edasi hakkas V. Krutõh liikuma poe poole, kus olid noored puud toestatud toigastega, lammutas ühe toika ära ja liikus sellega tagasi kahe mehe suunas. Seejärel rüselesid omavahel V. Krutõh ja Q. Kaigas oli kord ühe, siis teise käes, kuid otseseid lööke sellega ei teinud kumbki, ainult vehkimine toimus. X seisis lähedal ja rahulikult. Siis jooksis V. Krutõh minema, ilma kaikata. X ja Q liikusid rahulikult trammipeatuse poole. Märgata oli, et tegemist oli purjus meestega. Tunnistaja mäletamist mööda oli see kaigas sellesama mehe käes, kes rüseluses osales e siis Q käes. Nende juurde tuli tagasi V. Krutõh ja hakkas rüselema selle mehega, kellel oli käes kaigas. Kolmas mees e X seisis sel momendil eemal. Tunnistaja lubas politsei kutsuda, mille peale V. Krutõh avaldas nõusolekut. Sel ajal, kui tunnistaja helistas, nägi ta, et kolmas mees e kannatanu kukkus autotee peale, inimesed hakkasid juba karjuma ja süüdistatav, keda tunnistaja nimetab nooremaks meheks, jooksis ära. Kohtukolleegiumi hinnangul on süüdistatava kaitsja adv. Toomas Kõiv oma apellatsioonis tõlgendanud meelevaldselt tunnistaja M ütlusi. Apellant väidab, et tunnistaja M selgitas kohtus, et vahetult enne kukkumist lumehange, oli X aktiivne ning kogu aeg liikumises. Tegelikult kinnitavad ka M ütlused, et V. Krutõh oli noaga löönud X enne, kui asus rüselema teistkordselt Q-ga. Nimelt rääkis tunnistaja M järgmist:„ Ütleme, et siis vasakpoolsest seltskonnast, millel see juhtliige või keegi, jooksis ja hüppas sellele kaikaga mehele nagu rindu või kuidagi niimoodi. See kaikaga mees siis korra kukkus, kaigas lendas minema. Siis oli vahepeal jälle seal püsti tagasi. Tohutu selline sigri-migri käis seal. Rahuneti suht ruttu maha. Lihtsalt see kisa ja kära käis seal nagu rohkem, kui see asi seal väärt oli.“ Kohtukolleegium juhib tähelepanu sellele, et tunnistaja ütlused on kooskõlas Q ütlustega, et V. Krutõh lõi jalaga kaika tema käest maha. Me ütluste kohaselt toimus edasi sõnelemine ja ta helistas kiirabisse. Põhjuseks oli see, et ta nägi, kuidas eemal olnud X kukkus ootamatult sõiduteele tikksirgelt selili maha: „Mitte mingit eelnevat.. keegi teda ei puutunud ega midagi ja ei olnud näha ka, et tal oleks midagi viga. Aga mulle tundus, et oli alkoholijoove. Tõusis püsti. Kõndis justkui edasi natukene ja kukkus jälle. Nagu oleks juba minestus või selline hoog peal ja jälle uuesti püsti. Liikus sealt kuidagi üle lumehangede kõnnitee poole peale ja kukkus uuesti ja siis ta sinna hange jäi pikali ja siis see tüdruk seal karjus ja siis tuldi ja pandi sellele kukkujale jope peale.“ Prokuröri küsimustele:“Kas ma saan õigesti aru, et see kukkuja kukkus kolm korda? – Kolm minu arust jah. Ja kogu selle aja jooksul, millal teie teda liikumas ja üldse märkasite, keegi temaga justkui ei kakelnud ega midagi? – Ei, mitte midagi. Ta täiesti iseseisvalt toimetas ja liikus seal. Siis kui ta sinna hange jäi või midagi, siis nad panid talle jope peale. Ja siis jäädi omavahel sinna klaarima veel edasi, aga mingit rohkem asju ei olnud.“ Mis puudutab väidetavat X aktiivsust, siis kaitsja tõlgendus sellele tunnistaja väitele on samuti kõiki tuvastatud asjaolusid arvestades eksitav ja on kontekstist välja rebitud. Nimelt, tunnistajat 12 ristküsitledes küsib prokurör, mis momendil helistas tunnistaja kiirabisse, et kas pärast viimast kukkumist. Tunnistaja vastab: „Jah. Ta ju kogu aeg liikus ja oli aktiivne ja sellest hetkest ma arvan, et ma siis helistasin“. Kui nüüd lugeda ja hinnata tunnistaja eelnevalt antud ütlusi, siis saab teha nendest ainuvõimaliku järelduse, et selle liikumiseks ja aktiivsuse all mõtleb tunnistaja kukkustõusis- pisut liikus- kukkus-tõusis- pisut liikus – kukkus. Ehk, et seni kuni tunnistaja nägi, et kannatanu oli võimeline tõusma ja liikuma mõned sammud, ta kiirabisse ei helistanud ja pani selle olukorra alkoholijoobe arvele. Samas on selge, et aktiivsuse all ei ole mõeldud kindlasti kohe mingit rünnet, ründeohtu vms või kakluses osalemist. Arvestades eeltoodut, ei näe kohtukolleegium alust väidetel, et V. Krutõh oli hädakaitseseisundis, kui lõi noaga Xt. See konflikt, mis algas kannatanu ja tunnistaja sekkumise tõttu V. Krutõhi ja G tegemistesse ja kulges sisuliselt küll ebatsensuurses, kuid siiski verbaalses vormis ning vastastikuste bagatellilaadsete üksikute tõugetega, sai oma lõpu sellega, kui V. Krutõh kannatanu ja tunnistaja Q juurest lahkus. Vähemalt kõrvaltvaatajale ja miks ka mitte siis kannatanule ja tunnistaja Q-le jäi selline mulje, et konflikt on lahendatud. V. Krutõh aga tuli tagasi ja tal oli käes kaigas e et tema tuli esialgselt ise kaikaga kannatanu ja tunnistaja juurde e asus ründaja pooleks, rüseles tunnistajaga, kaotas kaika ja lahkus. Kannatanu ja tunnistaja Q liikusid edasi, Q-l kaigas käes, kuid mingit ohtu nad sel ajal juba lahkunud V. Krutõhile ei kujutanud ja V. Krutõhhi nad ka ei otsinud. V. Krutõh tuli teist korda tagasi ja nagu kohtukolleegium juba eelnevalt sedastas, saab üheselt järeldada, et tulles tagasi, lõi ta esmalt Xt noaga ja seejärel nuga ikka veel käes (seda nägi sündmuskohale sel ajal tulnud Q), asus rüselema Q-ga, kellel oli kaigas käes ja kes ise väidab, et mäletab, et liikus selle kaikaga V. Krutõhi poole, kuid viimane lõi jalaga tal kaika käest. Rüselesid nad kaika pärast ja seejuures Q teadis juba, et V. Krutõhil on nuga. Oluline on rõhutada, et viimane episood selles sündmuste jadas toimus juba peale neid etteheiteid, mis on süüdistatavale tehtud süüdistuses e et ta oli juba noaga korduvalt löönud X, löönud jõuga ja seni kuni veendus, et on oma eesmärgi saavutanud, siis taganes ja läks nuga käes tunnistaja Q poole. Kohtukolleegiumi hinnangul oli ka selles situatsioonis, kus süüdistatav lähenes tunnistajale noaga ja viimane seda fakti teadis, ründaja rollis siiski V. Krutõh ja rääkida, et ta hakkas hoopis kaitsma ennast Q ründe eest, on paljasõnaline. Ta mitte ei võtnud välja nuga kaitsevahendina kaikaga relvastatud tunnistaja ründe vastu, vaid ta läks ise nuga käes vastu kaikaga ennast kaitsva tunnistaja vastu, lõi tunnistajalt rüseluse kõigu kaika käest ja kohtukolleegiumi hinnangul on põhjendatud alus oletada, et tunnistaja pääses noalöökidest tänu sellele, et tema poeg saabus sündmuskohale. Kuigi see kirjeldatud lõppfaas ei ole V. Krutõhile süüdistuses etteheidetud tegevuse sisuks sh ei süüdistata teda ka Q jalaga löömises, on see siiski süüdistatava tahtlust iseloomustava faktorina oluline. Nimelt võib isiku teojärgne käitumine Riigikohtu seisukoha järgi teatud juhtudel anda teavet ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta, olles nö abipakkuvaks kriteeriumiks, mis aitab tahtlust siduda isiku suhtumisega teosse ja tagajärge vahetult teo toimepanemise ajal. Muu hulgas ei tohi tahtluse küsimuse lahendamisel heita kõrvale teo toimepanijat iseloomustavaid asjaolusid, sealhulgas tema võimalikku emotsionaalset seisundit. Siinjuures on asjakohane peatuda V. Krutõhi isikul. Kes on V. Krutõh ja milline on tema suhtumine vägivalda ning kui suur on tema võime lahendada konflikte vägivallata, seda näitab tema karistusregister, ja just selles loetletud paragrahvide taga olev konkreetne etteheidetud käitumine, mis on väljaloetav varasematest kohtuotsustest. V. Krutõh on ilmselgelt isik, kellel „rusikad sügelevad“ ja kes peab iga konflikti lõpetama füüsilise rünnakuga ja enda maksmapanekuga. Maakohus on samuti analüüsinud süüdistatava nö musterkäitumist ja see on läbinähtav muster. 2017 .a oli V. Krutõh mõistetud süüdi
Ta oli alaealisena karistusest vabastatud, kuid järgmise otsusega tuvastatud vägivallakuriteo raskendavaks koosseisuliseks asjaoluks oli varasemalt samalaadse kuriteo toimepanemine, mis annab aluse kohtul arvestada süüdistatava käitumise 13 iseloomustamiseks ka selle otsuse tehiolusid. Järgmine kord e 2019.a, vähem, kui 2 aasta möödudes, mõisteti V. Krutõh süüdi taaskord vägivallakuriteos, mis seisnes selles, et ta hotellitoas peksis naisterahvast käte ja jalgadega ja lämmatas padjaga. Ka mõisteti V. Krutõh süüdi avaliku korra raskes rikkumises, mis seisnes selles, et ta lõi tänaval kolmel korral rusikaga näkku tüdruksõpra ja kägistas ning tiris juustest. Vaidlustatud kohtuotsusest eelmise kohtuotsusega tuvastatud kuritegu seisnes selles, et V. Krutõh peksis meesterahvast rusikatega näkku ja seejärel maas lamavat jalgadega erinevatesse kehapiirkondadesse, sh pähe. Kohtukolleegiumi arvates ilmestavad V. Krutõhi eelnevalt toimepandud vägivallakuriteod tema oskamatust lahendada konflikte teisiti, kui vägivallaga, olgu need siis tekkinud tüdruksõpradega või juhuslike isikutega tänaval või ruumis. Tegemist on ilmselgelt madala kriitika taluvuslävega isikuga, kes reageeribki igale märkusele või sekkumisele ettearvamatult, aga kindlasti lõpetab konflikti füüsilise vägivallaga. Ka viitab noa kaasas kandmine sellele, et isik on valmis iga konflikti lõpetama noa kasutamisega. See, et isik ja just sellise taustaga isik nagu seda on V.Krutõh, rahu ajal kannab taskus igapäevaselt külmrelva, ei ole normipärane ja lubab sellest teha järeldusi selle kohta, millistel eesmärkidel ta seda teeb. Ehk siis, kohtukolleegiumi hinnangul oli just V.Krutõh see, kellel oli võimalus kannatanu ja tunnistaja sekkumisest alanud konflikt lõpetada, sest see oli ammendunud. Tulles tagasi selle juurde, et süüdlase teojärgne käitumine ja süüdlase isik annavad kohtule piisavat informatsiooni, et otsustada selle alusel ka selle üle, kas süüdistatav lõi kannatanut noaga tahtlikult ja milline oli tahtluse liik, märgib kohtukolleegium järgmist. Esiteks, kohtukolleegiumi hinnangul on kaitseväited juba aluseks väitmaks, et noaga löömise näol on tegemist eesmärgipärase tegevusega. Kaitseversioonid, et V. Krutõh kaitses ennast ründe eest või et ta oli provotseeritud kannatanu poolt vägivallategudele, pigem kinnitavad seda. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega tahtluse liigi osas e selles, et V. Krutõh tappis kavatsetult X ja seda veendumust süvendab tema teojärgne käitumine. Ta tuli nuga käes tagasi kannatanu ja tunnistaja suunas, esimesena jäi ette talle kaitsetu X, kellele ta kahel korral tugevasti rindkere ja ülakõhu piirkonda noaga lõi. Miks pidi ta edasi minema nuga käes kaikaga seisva Q juurde, kui ta väidetavalt nii väga kartis Qt. Arvestades seda, et V. Krutõhi suhtes kehtis eelmise otsusega määratud katseaeg, mis oli määratud kohtu poolt mõistetud suhteliselt pikale vangistusele, mis uue kuriteo puhul teadaolevalt veel juurde liidetakse ja et Q oli isik, kes peale juba kõrvaldatud X, oleks saanud koheselt anda informatsiooni politseile, kes tappis X, siis on vägagi usutav see, et järgmine ohver pidi olema Q. Rüseledes Q-ga, vastas ta tõesti jaatavalt tunnistaja R-le, kes teatas, et kutsub politsei. Oleks see ta tõeline soov, ei oleks ta minema jooksnud, kui politsei kutsuti. Ehmunud ja hirmunud nägu ja olek on aga normaalsed olukorras, kus isik on tapnud ühe inimese ja teab, et temaga rüselev isik teab, kust tema isiku kohta teada võib saada (samast majast, kus verbaalne konflikt alguse sai) ja kus elas X. Kohtukolleegiumi seisukohast ei ole ka süüdistatava kaitsja adv. Toomas Kõivu apellatsioonis tehtud järeldus, et süüdistatav palus kutsuda politsei enne juba, kui oli kasutanud nuga, vastav tegelikult tuvastatud tehioludele. Nagu kohtukolleegium tuvastas, oli V. Krutõh löönud noaga Xt enne, kui hakkas rüselema teistkordselt Q-ga ja just selle rüseluse käigus ütles tunnistaja R, et ta kutsub politsei. Rääkida sellest, et V. Krutõh palus kutsuda politsei, alust ei ole. Tõsiseltvõetav ei ole ringkonnakohtu jaoks ka see, kui väidetakse, et purjus inimesed, kes rahulikult liiguvad samas suunas, kuhu liikus süüdistatav, teda kindlasti jälitavad. Igal juhul tunnistaja R ütluste kohaselt jätsid temale need kaks meest e kannatanu ja tunnistaja Q mulje, et kaks purjus inimest lihtsalt kõnnivad mingis suunas. Järgmine asjaolu, mis apellantide arvates annab alust rääkida V. Krutõhi tegutsemisest hädakaitseseisundis on see, et millalgi konflikti käigus olid X ja Q seljast visanud oma joped. Arvestades, et väljas oli jaanuar, ei saanud olla neil palav ja pigem oli apellantide arvates siis V. 14 Krutõhil alus karta, et ees ootab tõsine rünne tema vastu. Kohtukolleegiumi hinnangul näitab jopede seljast võtmine maksimaalselt seda, et isikud on valmis vastastikuseks kakluseks, kuid see ei kohusta vastaspoolt kaklust alustama, kui tal seda soovi reaalselt ei ole. Tõlgendada seda selliselt, et sellest tuleneks V. Krutõhi õigusvastasust välistav asjaolu X tapmiseks, kohtukolleegium alust ei näe. Jopede maha heitmine võib samamoodi olla demonstratiivne käitumine kahe purjus isiku poolt, kes sellega näitavad oma valmisolekut ründe vastuvõtmiseks. Ehk siis, kohtukolleegiumi hinnangul ei saa see fakt iseenesest olla määravaks, kumb konflikti osapool kogu järgneva sündmuste ahela initsiaatoriks on. Seda kinnitab kohtukolleegiumi arvates ka asjaolu, et reaalselt oli just V. Krutõh see, kes ei suutnud ilma ennast füüsilise üleolekuta kehtestamata leppida konflikti lõpetamisega. Kokkuvõtvalt rajaneb kohtukolleegiumi seisukoht hädakaitseseisundi puudumise osas järgmistel käesolevas kriminaalasjas tuvastatud aga ka kohtupraktikas omaks võetud tehioludel. Esiteks, kohtukolleegium nagu maakohuski leiab, et V. Krutõhi hädakaitseseisundis viibimise tuvastamist tuleb alustada sellest momendist, kui V. Krutõh tuli pärast verbaalse konflikti lõppu tagasi kannatanu ja tunnistaja juurde, kaigas käes. Rääkida, et tema oli sel ajal kannatanu ja tunnistaja poolse ründe objektiks, alust ei ole. Isik, kes tuleb nende isikute juurde, kellega on varem olnud sõnelus ja mingid bagatellitaolised vastastikused tõukamised, kaigas käes, on ise ründaja või äärmisel juhul, meelitab ise enda vastu rünnet välja. Teiseks, isik, kes tuleb kaigas käes relvitute isikute vastu ja seda olenemata, et varasemalt on tal olnud nende isikutega verbaalne konflikt, mis päädis ilma igasuguseid ründevahendeid kasutamata, näitab valmisolekut kakluseks ja soovi kakelda e V. Krutõh ei nõustunud sellega, et varem toimunud verbaalse konflikti käigus ei saanud ta ennast maksma panna e väljuda võitjana. See asjaolu välistab samuti hädakaitseseisundis tegutsemise. Isegi kui korraks nõustuda kaitseversiooniga, et tegemist oli vastastikuse kaklusega, mis sai alguse verbaalsest ja põhjendamatust sekkumisest V. Krutõhi tegemistesse nö vastaspoole poolt, siis oma edasise käitumisega ilmutas V. Krutõh ka üheselt kakluse soovi. Vastastikuse kakluse korral on tegemist teadliku eneseohustamisega, kus mõlemad kakluses osalejad arvestavad ründaja ja kaitsja rolli pideva vahetumisega ning enda tervise kahjustamise võimalusega, mistõttu nende tegevus ei ole käsitatav ründe tõrjumisena (RKKKo 3-1-1-34-08). Kaitsjad räägivad apellatsioonides, et maakohus on jätnud põhjendamata, miks süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav provotseeritud tapmisena
järgi ning nagu võib apellatsiooni väidetest välja lugeda, on see üks peamisi argumente väitmaks, et maakohtu otsus on põhjenduste osas puudulik. Kohtukolleegiumi seisukoht on selles osas järgmine. Esiteks, seda, et süüdistatav oleks olnud kannatanu käitumisest või isegi kannatanuga koosviibinud tunnistaja Q käitumisest kuidagiviisi hingeliselt häiritud, rääkimata äkki tekkinud hingelisest erutusest, ei ole kogu maakohtus toimunud kohtuliku uurimise vältel väitnud ei süüdistatav ise ega ole puudutanud seda küsimust ka tema kaitsja. Kui tegemist on provotseeritud tapmisega või kui väidetakse, et tapmine seda oli, siis ilmselgelt on see juba kriminaalmenetluse algstaadiumis üks peamine kaitseversioon ja süüdistatava tegevust õigustav faktor ning seda hakatakse väitma uurimise algstaadiumist peale. Põhimõtteliselt on seda seisukohta toetanud ka Riigikohus oma otsuses 3-1-1-68-06. Riigikohus selgitab, et juhul, kui kannatanu oleks tõepoolest eelnevalt rünnanud süüdistatavat, oleks olnud põhjust oletada, et süüdistatav oleks enese väidetavast hädakaitseseisundis olemisest rääkinud koheselt esimesel ülekuulamisel. Seetõttu ei ole kohtukolleegiumile alles apellatsioonis esitatud sellekohased väited tõsiseltvõetavad. 15 Oluline on kohtukolleegiumi hinnangul veel järgnev. Igal konkreetsel juhul tuvastatakse kuriteo tõendamiseseme asjaolud ning sealhulgas konkreetne tegu, mis viis süüdistatava äkki hingelise erutuse seisundisse. Inimesed solvuvad ja nende hing erutub vägagi erinevalt e see, mis ühele on solvav, ei näi seda teisele ja kui üks inimene süttib iga potentsiaalse kannatanu käeliigutuse peale, siis teine näeb selles vaid head põhjust füüsilise konflikti alustamiseks või vastupidi, ei lase konfliktil edasi areneda ja lahkub. Kohus ei näe inimese pähe ja ilma, et keegi räägiks solvumisest ja mis konkreetselt teda solvas vms, ei pea kohus seda eeldama hakkama. Kohtu ülesanne on anda hinnang solvangule, aga kui seda ei väideta, siis pole ka midagi hinnata selles osas. Kohtukolleegiumi arvates saab kohtu initsiatiiv provotseeritud tapmise versiooni analüüsiks ja sellele hinnangu andmiseks tulla kõne alla sel juhul, kui see on nö kriminaalmenetlusliku kogemuse, elukogemuse või elulise usutavuse pinnalt nö eeldatav e tehiolud on sellised, mis lausa kutsuvad seda teemat kohtu enda initsiatiivil analüüsima. Apellatsioonides väidetakse, et kohus peab ise elulise usutavuse pinnalt järeldama, et Q-l tekkis afektiseisund kohe konflikti alguses. Kohtukolleegium seda seisukohta ei jaga ja leiab, et see on otsitud põhjus ja seda selleks, et õigustada V. Krutõhi poolt X tapmist. Provotseeritud tapmine on tapmise kergem koosseis ja priviligeerimise aluseks on asjaolu, et kannatanu ise on oma tõsise isikuvastase ründega sh verbaalse solvanguga süüdlase viinud tapmiseni, teda provotseerinud. Süüdlane on sellisest käitumisest viidud tapmise momendil tugeva hingelise erutuse seisundisse e siis see seisund peab olema põhjuslikus seoses kannatanupoolse vägivalla või solvamisega. Kohtukolleegium leiab, et kannatanu käitumine enne seda, kui ta sai surmavad noalöögid V. Krutõhilt ei olnud sellise sisuga, mis annaks alust rääkida sellest, et V. Krutõhil tekkis äkki seisund, mis kuidagi viisigi õigustaks noalööke kannatanule. Ta ei rünnanud enne kannatanut ka kaikaga mitte, kui tal võimalus oli ja mis oleks olnud ajaliselt lähemal selle nö sekkumisega tema tegemistesse, kui seda oli hilisem kannatanu tapmine. V. Krutõh tuli spetsiaalselt tagasi, et ennast nö maksma panna ja tappis kannatanu. Ta suundus pärast X tapmist Q poole noaga, kuid viimane oli kannatanult jõudnud saada hoiatuse, et V. Krutõhil on nuga ning ta jõudis võtta enesekaitseks kaika. Eeltoodust teeb kohtukolleegium järgmised järeldused, mis välistavad provotseeritud tapmise. Käesoleval juhul ei ole kohtukolleegiumi hinnangul tõendeid selle kohta, et süüdistatav just kannatanu käitumisest tingitult kannatanu tappis. Tõendatud on ja seda on tuvastanud ka maakohus ning arvestanud karistuse mõistmisel, et kogu konflikt sai alguse kannatanu suulisest sekkumisest süüdistatava ja tunnistaja C tegemistesse. Kannatanu arvas, et süüdistatav on Ct rünnanud ja et tunnistaja just sellepärast nutab. Seejuures avaldas kannatanu ka arvamust, et võimalik, et V. Krutõh on tütarlapse vägistanud. Kohtukolleegium möönab, et selline arvamusavaldus oli süüdistatavale vastumeelt ja võimalik, et ka solvav. Isik, kellel on olnud probleeme naiste suhtes vägivaldse käitumisega ja kes on korduvalt selle eest ka kohtu all olnud, selle lävi selliste väljaütlemiste taluvuse suhtes on kindlasti madalam, kui meesterahval, kellele on omane naistega konfliktide rahumeelne lahendamine. Kohtukolleegium ei eita, et selline väljaütlemine võib teatud emotsionaalse taustaga isikutel välja kutsuda vihapurske ja vastureaktsiooni ütleja suhtes, mis võib olla isegi füüsiline. Samas aga, kui rääkida põhjuslikust seosest isiku suhtes väljaöeldud alusetu süüdistuse ja sellest äkki tekkinud sellisest hingelisest erutusest, mis annab alust priviligeeritud kuriteokoosseisu kohaldamiseks tagajärje suhtes, siis vähemalt ühekordse sellise väljaütlemise puhul oleks arusaadav vasturünnak, mis on ajaliselt ja ruumiliselt ligilähedane solvava väljaütlemisega. Kui aga väline teopilt kõrvaltvaataja jaoks kujuneb selliseks nagu ta on praeguses kriminaalasjas kujunenud, siis enam ei saa kohtukolleegiumi hinnangul rääkida tapmise priviligeeritud koosseisust. Kannatanu väljaütlemise ja tema vastu suunatud noaründe vahele jäi veel terve rida süüdistatava käitumisakte, mis katkestavad põhjusliku seose kannatanu verbaalse solvangu ja toimepandud tapmisteo vahele. 16 Kogu sündmuste jada on kohtukolleegium juba eelnevalt kirjeldanud, kuid fakt on see, et kohe pärast väidetavat solvangut ei erutunud süüdistatava hing sedavõrd, et ta oleks sellele koheselt reageerinud, samuti jättis süüdistatav kannatanu kõrvale, kui tuli esmakordselt tagasi kaigas käes. Ta vajas aktiivsemat vastast, milleks oli vaieldamatult võrreldes X-ga just Q. Noaga lõi süüdistatav kannatanut, kui viimane oli passiivne nii oma tegude kui ka väljaütlemiste poolest. Kohtukolleegium ei pea siinjuures asjakohaseks toetuda oma sellise seisukoha kujundamisel nendele kohtupraktikas esinenud kaasustele, kus kannatanu käitumine on kestev e pikaajaline ning kohus on tunnistanud tapmise priviligeeritud koosseisu
Kohtukolleegium näeb vahet selles, kui sündmustes osalejad on isikud, kelle elud ongi pikemat aeg olnud omavahel kuidagi seotud ning nende antagonistlike suhete ajaline faktor on selle tõttu pikemale veninud, võib see tõesti mõjutada ka karistusõiguslikku hinnangut. Kui aga kokku juhtunud on sisuliselt omavahel täiesti võõrad isikud, siis selleks, et rääkida kestvast kannatanu poolsest provokatsioonist ei ole õige panna nö mosaiiki kokku täiesti erinevatest piltidest/vaatustest. Sellisel juhul kohandub just see, mida antud kriminaalasjas on arvestanud kohtud ja see põhineb arusaamisel, et said kokku kaks võõrast ja läksid lahku võõrastena ja sellega ka esimene vaatus lõppes ning enam pole vaja otsida taaskohtumisi. Järgmine vaatus on juba uus lõik oma alguse ja lõpuga jne. Inspiratsiooni tõstatada provotseeritud tapmise küsimus apellatsioonimenetluses, on kaitsjad saanud maakohtu otsuses tehtud konstanteeringust. Nimelt on maakohus vaidlustatud otsuses põhjendanud, miks leiab, et süüdistatav on toime pannud tahtliku tapmise ja seda kavatsetult. Seejärel on maakohus oma järeldused võtnud kokku, viidates ka
§-le 115. Riigikohus on selgitanud, et tuvastamaks äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse, peavad selle kohta olema usaldusväärsed tõenduslikud pidepunktid. Kui need puuduvad, siis ei ole vähimatki põhjust sellest kõneleda (1-18-10214 p 23). Ehk siis, ei ole alust heita maakohtule seda, et maakohus ei analüüsinud põhjalikult võimalikku provotseeritud tapmise koosseisu. Ringkonnakohtule esitatud kaitseväiteid aga peab kohtukolleegium eeltoodud põhjendustel paljasõnalisteks ja otsituteks. Nõustuda ei saa ka taotlusega kvalifitseerida süüdistatava käitumine
Ju mõeldakse selle all
Kohtukolleegium ei loe küll apellatsioonist välja, mis on need põhjused, miks antud juhul peaks olema kaitsja arvates õige kvalifikatsioon just
Esiteks, kohtukolleegiumi hinnangul ei aktualiseerru praegusel juhul
Krutõh toime kavatsetult. Seda seisukohta on otsuses põhjendatud ja kohtukolleegium sellega ka nõustub. V. Krutõh tuli noaga kannatanu juurde, kes oli purjus ja kes lihtsalt seisis. Noalööke oli mitu, seda kinnitavad nii kannatanu riietel esinevad vigastused, kui ka kohtuarstliku ekspertiisiga kannatanul tuvastatud vigastused. Mööduva trammi pardakaamera salvestiselt on näha, et süüdistatav ei lõpetanud enne, kui oli veendunud, et X sai piisavalt tugeva noalöögi, sest sai aru, et kannatanu hakkab kukkuma ja ta ise taganes selg ees. Olles tuvastanud, et süüdistatav pani toime tahtliku tapmise, ei ole vaja hakata enam ka analüüsima, kas tegemist võib olla
Riigikohus on selles osas selgitanud, et 1. jaanuaril 2015 jõustus karistusseadustiku muudatus, millega lisati
Selles nähakse ette karistus isikule, kes tekitab teisele tervisekahjustuse, mis põhjustab surma. Kuivõrd surma tahtlik põhjustamine kujutab endast tapmist või mõrva (
§-d 113 ja 114), ei saa
lg 1 p 7 kohaldada juhul, kui tervisekahjustuse tekitaja tegutseb tahtlikult ka surma osas - sellisel juhul neeldub
Seega tuleb
lg 1 p 7 kohaldamine kõne alla vaid juhul, kui tervisekahjustuse tekitaja tegutseb surma põhjustamisel ettevaatamatusega (3-1-1-46-15). Üldjuhul, kui tegemist on mitme jõulise noalöögiga elutähtsasse organisse, siis ei saa enam rääkida
Kohtupraktikast võib tuua asjakohase kaasuse, kus süüdistuses etteheidetud tehiolud on 17 suhteliselt sarnased praeguse kriminaalasjaga e jõuline noalöök kõhtu. V. Krutõhile heidetakse ette veel enamat, ta lõi kaks tugevat noalööki rindkeresse ja kõhupiirkonda. Võrdluseks toodud kriminaalasjas on need „stsenaariumid“, mida praegusel juhul taotletakse e
lg 1 ümberkvalifitseerimist
Süüdistus esitati ja kohtu alla anti isik
Maakohus muistis süüdi
Ringkonnakohus läks veel kergemaks, kvalifitseeris tapmisteo
Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse ja esitas omad põhjendused, miks ei saa rääkida konkreetsel juhul ettevaatamatust surma põhjustamisest. Ringkonnakohus mõistis teistkordsel arutamisel süüdistatava süüdi
lg 1 järgi (Riigikohtu otsus 1-20-3107 ja samas kriminaalasjas alamaastmete kohtute lahendid Riigi Teatajas). Süüdistatava kaitsja Toomas Alp leiab apellatsioonis, et kohus jättis täielikult tähelepanuta, et kannatanul tuvastatud kehavigastuste tekkemehhanism sõltub sellest, mis asendis oli kannatanu tema noaga löömise hetkel ja ka kahe kannatanut erinevatesse kehapiirkondadesse tabanud noalöögi vahel ei saa välistada kannatanu liikumist. Ehk siis kaitsja justkui soovib kohtule väita, et tegelikult ei sihtinud süüdistatav noaga mitte elutähtsatesse organitesse ja kannatanu ise oma liikumisega asetas need kohad noale ette. Kohtukolleegium leiab, et arvestades eksperdi hinnangust, mis suunas on kumbki löök tehtud, ei saa rääkida sellest, et süüdistatav ei seadnud endale märklauaks just elutähtsaid organeid. Esiteks, me räägime kahest jõulisest löögist, mis mõlemad on elutähtsate organite piirkonda löödud ja kohtukohtukolleegiumi hinnangul ka suunatud sinna. Kaitsja, kes väidab, et kannatanu ise oma liikumisega tekitas olukorra, kus löök sattus piirkonda, mis tekitab eluohtlikke vigastusi, ei ole küll selgitanud, et kuhu siis soovis süüdistatav kannatanut lüüa tegelikult. Seda, et ta mitte ainult vehkides hirmutada ei tahtnud ja hirmutamise eesmärgil vehkides sattus nuga kannatanu kehasse, seda ei väida ka apellant ise ja see on maakohtu otsuses ka ümber lükatud kohtukolleegiumi hinnangul ammendavalt. Fakti, et esialgselt süüdistatav noaga vehkis kannatanu suunas kinnitavad erinevad noavigastused kannatanu riietel, mis kehani ei ulatunud. Arvestades aga järgnevaid tugevaid eesmärgipäraseid noalööke, oli kannatanu ees noaga vehkimine mitte sedavõrd kannatanu hirmutamine kui teadlik kannatanu tähelepanu hajutamine, et seejärel kiirelt ja segamatult teha jõulised löögid kannatanu elutähtsatesse organitesse. Tähelepanu väärib ka see, et nagu eelnevalt analüüsitud tõenditest nähtub, ei näinud mitte keegi seda, kuidas süüdistatav kannatanuga mingis füüsilises kontaktis/konfliktis oli. See aga tähendab seda, et tegemist oli läbimõeldud rünnakuga, kus V.Krutõh tuli juba nuga käes ja tegutses kiirelt. Olenemata kumb eluohtlikud vigastused tekitanud löökidest oli esimesena tehtud, kas rindkeresse ülalt alla ja suunaga paremale või ülakõhtu suunaga eest taha, ei sobi see kokku kaitseversiooniga, et kannatanu ise kiikus noale ette oma elutähtsate organitega. Kohtukolleegium leiab, et eluliselt on usutavam, et esimesena oli löök rindkere ülaossa, sest isik, kes saab tugeva noalöögi kas rindkere või kõhu ülaossa, tõmbub kasvõi korraks, kuid reflektiivselt nö kägarasse , kummardub vms. Saanud jõulise löögi rindkere ülaossa, keskendus kannatau tahtmatult sellele löögile vaatas, võimalik, et kummardus ja selles asendis oli hea kohe lüüa kõhtu eest taha. Vastupidisel juhul e kui kanatau oelks esmalt keskendunud kõhtu tabanud noalöögile ja suunanud pilgu allapoole, ei oleks võimalik tabada rindkeresse ülalt alla. Pea/kael oleks ette jäänud. Seega ei ole alust rääkida sellistel asjaoludel toimunud ettevaatamatust surma põhjustamisest. Teine variant, miks pakutakse
Krutõh ekslikult arvas, et teda rünnatakse ja seega pani toime süüdistuses käsitletava teo tegutsedes „näiliku hädakaitse” seisundis (kaitsja Alpi apellatsioon). Teine apellant e adv. Toomas Kõiv väidab, et
lg 1 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Ehk samuti sisuliselt leiab, et vastutada saaks V.Krutõh vaid ettevaatamatusest toime pandnud tapmise eest. Kohtukolleegiujm kaitsjatega ei nõustu. 18 Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-15-96 selgitanud järgmist. Näilik hädakaitse tähendab teatavasti olukorda, kus õigusvastast rünnet tegelikult ei ole, kuid isik arvab ekslikult, et teda rünnatakse. Tegemist on eksimuse eriliigiga, kus isik teadlikult realiseerib kuriteokoosseisu antud juhul tahtlik tapmine -, kuid ekslikult arvab, et tegutseb õigusvastasust välistavatel asjaoludel - hädakaitseseisundis. Järelikult on oluline tuvastada kas kohtualune tõepoolest eksis ja arvas, et teda rünnatakse. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa kuidagi väita, et maakohus oleks ainult põgusalt püstitatud kaitseväitega tegelenud. Sisuliselt on maakohus analüüsinud neid asjaolusid, mis kaitseväidete alusel peaks andma põhjust rääkida näilisest hädakaitsest
lg 1 ja eksimusest
lg 1 mõttes 15 lehekeüljel, alapealkirja all “õigusvastasus” kus analüüsitakse põhjalikult kõiki tõendeid, mis käsitlevad V. Krutõhi käitumist nii kohe pärast sõnavahetuse/sõimu lõppu ja ka vahetult enne X tapmist ning selle põhjal teinud õiged järeldused, mis juba eos välistavad näiliku hädakaitse e eksimuse
Tõsi on see, et maakohtu poolt tehtud järeldustes nimetatakse välistatud eksimust vääralt keelueksimuseks (
lg 1), kuid nii põhjendused ise puudutavad siiski eksimust
lg 1 mõttes ja nagu apellatsioonides saab järeldada, on seda samamoodi mõistnud ka apellandid. Ehk teisiti ei saagi kõrgkvalifitseeritud karistusõigusega tegelev jurist neid põhjendusi mõista. Eeltoodu alusel on kohtukolleegiumi hinnangul maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang (
Mis puudutab süüdistatavale mõistetud karistust, siis ka selles osas peab kohtukolleegium maakohtu otsust põhjendatuks. Karistus on
Seega on maakohus on hinnanud süüdistatava süüd lõppkokkuvõttes suuremana, kui seda on sanktsiooni keskmäär, milleks on 10,5 aastat. Seejuures karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei ole maakohus tuvastanud. Maakohus on ühelt poolt süü suuruse hindamisel arvestanud seda, et iseenesest see , et kannatanu ja süüdistatav kuriteosündmusele eelnevalt üldse kokku said, on määrav roll kannatanul ja temaga kaasas olnud tunnistajal, sest just nemad sekkusid, küll mitte pahatahtlike kavastsustega, aga siiski V. Krutõhi tegemistesse. Maakohus on analüüsinud ka karistuse mõistmisel, kas ja kuivõrd konflikti algus mõjutas konkreetselt süüdistatavale süüdistuses etteheidetud kuritegu ning põhjendatult ja kooskõlas maakohtu otsuses eelnevalt tuvastatud tehioludele leidnud, et kannatanu tegevus, mis seisnes verbaalse konflikti algatamises, ei evi sellist mõju süüdistatava poolt toimepandud tapmisele, et seda saaks hinnata karistust kergendava asjaoluna e nimetatud asjaolu ei mõjutanud kohut hindama süü suurust allapoole sanktsiooni keskmäära. Seejärel asus kohus tuvastamata faktoreid, mis vastupidi kergitasid süü suurust. Nendeks on vaieldamatult konkreetse kuriteo tehiolud. Kohtupraktikas on omaks võetud ja seda on jaatanud tapmisasjades ka Riigikohus. Ei saa kohtukolleegium jätta viitamata Riigikohtu otsuses 1-19-4150 väljaöeldud seisukohtadele. Esiteks, on nimetatud Riigikohtu otsus asjakohane just seetõttu, et tapmistegu on sarnane oma tehiolude poolest ning sarnane on ka tapmise toime pannud isik. Selle seisukoha kasuks räägib Riigikohtu otsuses kirjeldatud J.P. poolt toimepandud tapmistegu: Tekkinud sõnavahetus kutsus esile J. P. vihapurske ja ta alustas füüsilist rünnet M. K. vastu. M. K-le tuli appi S. K., võttes käega kinni J. P. kraest. Pärast seda toimus J. P. ja S. K. vahel rüselus. J. P. haaras kannatanust kinni ja lõi talle rusikaga näkku. Seejärel võttis süüdistatav noa ja tegi sellega neli kiiret lööki kannatanu rindkerre. Neist vigastustest üks - vasakusse rinnaõõnde tungiv torke-lõikehaav - põhjustas ägeda verekaotuse ning kannatanu suri kohapeal. J. P. tapmistahtlust kinnitavad neli noalööki inimese eluohtlikku piirkonda, samuti asjaolu, et kohe pärast pussitamist lahkus J. P. sündmuskohalt, andmata 19 kannatanule esmaabi. Alust ei ole rääkida provotseeritud tapmisest, sest S. K. ei rünnanud J. P. ega öelnud talle midagi solvavat. Siinjuures juhib kohtukolleegium tähelepanu faktile, et J.P mõisteti
lg 1 järgi 13 aastat vangistust, mis on pigem lähedasem sanktsiooni ülemmäärale ja mille kergendamine ringkonnakohtu poolt jäi Riigikohtu otsusest nähtuvalt tagajärjetuks. Kindlasti on esmalt märkimist väärt Riigikohtu selgitus, et andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Nii võivad süü suurust mõjutada koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, aga samuti kannatanu isik ja tema käitumine. Kannatanu isiku arvestamisest arutataval juhul ringkonnakohus juba põhjendas. Süüteo asjaolud on need, millele tahab kohtukolleegium tähelepanu pöörata ja seda on viidatud Riigikohus väljendas oma otsuses (p 32) nõustumist ringkonnakohtuga ning pidas lausa põhjendatuks ringkonnakohtu argumente, mis puudutasid toimepandud tapmisteo tehiolusid ja nende mõju süü suuruse hindamisel. Riigikohus rõhutas, et peab põhjendatuteks ringkonnakohtu argumente, miks J. P.süü tapmise toimepanemisel on tema hinnangul keskmisest suurem, osutades järgnevale:
lg 1 esimese lause tähenduses tekib eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii teo toimepanija isikust kui ka tema teost. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Karistuse kohaldamine ei ole täiel määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks ning õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus Kohtule karistuse mõistmisel antud kaalutlusruum tähendab, et liigilt ja/või määralt erinevaid õiguspäraseid karistusi, mille vahel kohus võib seadusest tulenevates piirides valida, on peaaegu alati mitu. Kokkuvõtteks märgib kohtukolleegium, et ei ole tuvastanud maakohtu poolt materiaal- või menetlusõiguslikke rikkumisi karistuse mõistmisel ja seega ei ole ka kuidagi õigustatud ringkonnakohtu poolt mõistetud karistuse kergendamine. Sellega on ringkonnakohus vastanud ka kaitsja Toomas Kõivu taotlusele kergendada V. Krutõhile mõistetud karistust sanktsiooni alammäärast allapoole. Süüdistatava kaitsja adv. Toomas Kõiv taotleb oma apellatsioonis süüdistatava suhtes kohaldatud tõkendi – vahistamine – tühistamist ja süüdistatava vabastamist kohtumenetluse 20 ajaks vahi alt. Selle taotluse jättis kohtunik oma
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.