lg 3 ls 2 peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Kui tarbija on seda kohustust rikkunud ning krediidiandja on seetõttu hinnanud tarbija krediidivõimelisust ebaõigesti, siis krediidiandja selle eest ei vastuta ning
lg 7 sätestatud tagajärg (intressimäära vähendamine seadusjärgse määrani) ei rakendu. Võttes arvesse asjaolu, et kostja on järk-järgult kasutanud temale võimaldatud krediidilimiiti, seda ka tagasi maksnud, siis puudusid alused eeldada, et ta ei ole võimeline saadud kohustust teenindama. Lisaks on kostja tasunud igakuist määratud miinimumsummat, mis on olnud varieeruv ning sõltuvalt kasutusse võetud krediidilimiidi suurusest 70-100 eurot, seega isegi kui lähtuda kostja märgitud sissetuleku andmetest oleks kohustuse täitmine tema poolt olnud võimalik. Võttes arvesse antud laenukohustuse protsessi, siis on ilmne järeldada, et kostja poolt väidetud vastutustundliku laenamise põhimõtet on järgitud ning võlausaldaja on teinud mõistlike pingutusi krediidivõime hindamisel. Viivisemäär on võrdne intressimääraga, s.o 49,09 % aastas tulenevalt lepingu hinnakirjast. Antud asjas on tulenevalt lepingu hinnakirjast kokkulepitud, et viivisemäär on võrdne intressimääraga, s.o 49,09 % aastas, seega kuulub kohustus ka kostja poolt täitmisele. (Tartu Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-20-103014, p 8)
lg 7 sätestatud tagajärg (intressimäära vähendamine seadusjärgse määrani) ei rakendu. Hagejal puudusid alused eeldada, et kostja ei ole võimeline saadud kohustust teenindama. Isegi kui lähtuda kostja märgitud sissetuleku andmetest oleks kohustuse täitmine tema poolt olnud võimalik. Hageja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud ning võlausaldaja on teinud mõistlike pingutusi krediidivõime hindamisel, viidates, et hageja ei väljasta laene ilma Krediidiinfo andmebaasi kontrollimata, võttes arvesse laenutaotluses märgitut. 11. Võlaõigusseaduse (
) § 4034 lg 1 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust.
lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.
lg 3 järgi krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks.
lg 4 kohaselt teavitab tarbija 4 2-21-13917 krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe omandamiseks krediidiandja tarbijat, missuguse antud paragrahvi lõikes 2 viidatud teabe, missugused tõendid selle kohta ja missuguse tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama. Krediidiandja kontrollib tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lõigetele 3 ja 4.
lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
⁴ lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. KAVS § 50 lg 3 ja 4 kohaselt krediidiandja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. Krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. 12. Vastavalt
lg-le 13 oli hageja kohustus esitada kohtule asjaolud ja tõendada, et kostjale laenu andmisel täideti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja esitas kohtule vastuseks küll omapoolse seisukoha ja kirjelduse laenutaotluse protsessist, kuid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ei ole tõendanud, sh on hageja viidanud, et ei väljasta laene ilma Krediidiinfo andmebaasist kontrollimata, võttes arvesse laenutaotluses märgitud, kuid ka antud toimingut hageja tõendanud ei ole. 13. Hageja tõi välja, et kostja esitas laenulimiidi taotluse hageja kodulehekülje kaudu, märkides taotlusesse, et tema igakuine sissetulek oli 1000 eurot ning tema igakuisteks kuludeks oli 350 eurot. Menetluses on kostja läbivalt olnud seisukohal, et oli maksejõuetu juba laenutaotluse esitamisel ning hageja poleks tohtinud kostjale laenulimiiti avada. Kohtu hinnangul ei ole võimalik pelgalt esitatud andmete põhjal asuda üheselt seisukohale, et kostja ei oleks võimeline teenindama laenulimiiti üheski suuruses ning kostja oleks makseraskustes. Kostja ei ole välja toonud ega tõendanud, et oleks andnud laenulimiidi lepingu sõlmimisel laenuandjale teavet oma mitmetest varasematest laenukohustustest ja/või raskustest neid teenindada. Samuti ei ole kostja tõendanud, et oleks seda teinud pooltevahelise lepingu kehtivuse ajal täiendavatele limiiditaotlustele eelnevalt. 14.
⁴ lg 7 kohaselt kui krediidiandja rikub antud paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks võlaõigusseaduse seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Viidatud lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt antud paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. 15. Eeltoodust lähtuvalt asub kohus seisukohale, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, jättes ammendavalt täitmata
Samuti on kostja rikkunud
lõikes 3 sätestatud kohustust esitada krediidiandjale õige ja täielik teave, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Kuivõrd kostja on ka omapoolselt kohustust rikkunud, ei kohaldu käesolevas asjas
Kohalduv intressimäär 16. Hageja tõi välja, et lepingus leppisid pooled kokku, et kostja kasutusse antavale laenulimiidile kohaldub intressimäär 49,09 % aastas, krediidikulukuse määr 61,79 % aastas ja viivisemäär on võrdne intressimääraga, s.o 49,09 % aastas. Kostja hinnangul on intressikokkulepe tarbijat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine. 17.
lõige 1 sätestab, et kui tarbijakrediidileping võimaldab tarbijal valida, millal ta krediidi kasutusse võtab, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit võetakse kasutusse viivitamata ja täies mahus.
lõige 2 sätestab, et kui tarbijakrediidileping 5 2-21-13917 võimaldab krediiti kasutusse võtta mitmel viisil ning seejuures on krediidiga seotud tasud ja intressimäär erinevad, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit on kasutusse võetud kõige kõrgemate tasude ja intressimääraga, mida rakendatakse seda liiki tarbijakrediidilepingu puhul kõige levinuma krediidi kasutusse võtmise viisi suhtes. 18.
lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. 19. Seega nõustub kohus kostjaga, et arvestades
lõikes 1 antud eeldust ja seda, et hageja poolt tõendina esitatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt on viivitamata ja täies mahus kasutusele võetud krediidi kulukuse määr 61,79%, ning see ületab seaduses lubatust kõrgemat krediidi kulukuse määra (lepingu sõlmimisel 58,11%). 20.
lg 3 kohaselt kui tarbijakrediidileping on
lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi
Tähtajatu tarbijakrediidilepingu alusel saadu tagasimaksmise tingimuste määratlemisel kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 4061 sätestatud eeldusi. Krediidiandja peab tagasimaksed ja tagasimaksete tegemise tähtaja uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. 21. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidileping on tühine, kuna krediidi kulukuse määr ületab seaduses lubatud määra ning kostjal tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi
lõikes 1 sätestatud suuruses.
§-s 94 sätestatud intressimäär on Eesti Panga andmetel alates
sätestab, et isik peab antud peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. 23. Hageja poolt esitatud Ferratum Bank Laenulimiidi üldtingimuste punktis 10.6 on sätestatud järgmist: „Ebapiisavate maksesummade korral on nende kasutamise järjekord järgmine:
24. Kostja on kokku saanud enda kasutusse laenulimiidi perioodil 26.03.2019-17.12.2019 summas 3204 eurot (tl 1p). Hageja poolt kohtule esitatud tõenditest nähtub 1 tasulise meeldetuletuskirja kostjale edastamine summas 5 eurot (tl 19). Täiendavalt nähtub hageja poolt esitatud väljavõttest, et kostja on teinud hagejale tagasimakseid kokku summas 1382,25 eurot (tl 13-15). Eeltoodust,
lõikes 2 lähtuvalt ja võttes arvesse laenulimiidi üldtingimuste punktis 10.6 sätestatut, on kostja põhivõlgnevus hageja ees 3204-5-1382,25=1816,45 eurot, mis tuleb kostjal hagejale tagastada. 25. Hageja nõuab kostjalt viivist võrdselt lepingus kokkulepitud intressimääraga ehk 49,09% aastas, viidates
lg 1 kolmandale lausele, mille kohaselt kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär ning Tartu Ringkonnakohtu lahendile tsiviilasjas nr 2-20-
lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kajastab kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-66-05, p 24)./---/“ 27. Tartu Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-20-103014 tehtud lahendis lähtunud seisukohast, et tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 puudus kokkulepe intressimäära kohta ja pooled olid kokku leppinud üksnes viivisemääras, mistõttu ülenevalt
lg-st 1 ja
lg 1 kolmandast lausest lähtuvalt on õigus tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär ja sellist viivisekokkulepet ei saa pidda
lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja
28.
lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. 29. Kuivõrd kohus on eelnevalt tuvastanud, et laenulimiidi lepingus kokku lepitud krediidi kulukuse määr ületas seaduses lubatud määra ning kostjal tuli krediidi kasutamise aja eest maksta intressi
lõikes 1 sätestatud suuruses, on kohus seisukohal, et käesoleval juhul ei ole põhjendatud viivise nõudmine määras 49,09% aastas ning kohaldada tuleb
lg 1 teises lauses sätestatud määra, ehk viivise määraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.