Obsah (12)

§ 657§ 407§ 434§ 420§ 2§ 173§ 162§ 175§ 171§ 150§ 445§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2022, Tartu Tsiviilasja number 2

) § 407 lg 6). Hageja nõuded on põhjendatud põhivõla, intressi ja sissenõudmiskulude väljamõistmise osas. Maakohus viitas Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 ning tuvastas, et lepingute tüüptingimustes sätestatud viivisemäärad 40,02% ja 44,92% aastas ületavad kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ja on VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel tühised. Seega tuleb sissenõutavaks muutunud viivise arvutamisel lähtuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivise määrast. Järelikult kuulub hagi rahuldamisele 1164,17 euro osas, s.o põhivõlg 924,01 eurot, intress 97,19 eurot,

1. septembri 2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 92,97 eurot ja sissenõudmiskulud 50 eurot. Rahuldamisele kuulub hageja edasiulatuva viivise nõue. Maakohus jättis menetluskulud 76% ulatuses kostja kanda ja 24% ulatuses hageja kanda. Maakohus leidis, et hageja esindaja ajakulu on põhjendatud 2 tunni ulatuses, kuna tegemist ei ole keerulise asjaga ning hagiavaldus on koostatud tüüpvormil. Seega on hageja vajalikud ja põhjendatud kulud kokku 465 eurot (s.o riigilõiv 225 eurot ja esindajakulu 240 eurot), millest 76% on 353,40 eurot. Kostjal kindlaksmääratavad kulud puuduvad. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti hagi rahuldamata, menetluskulud osaliselt hageja kanda ning vähendati hageja esindajakulusid. Hageja palub teha uue otsuse, millega hagi täies ulatuses rahuldada ja hageja menetluskulude nõue tervikuna rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. 3 Maakohus on ebaõigesti vähendanud hageja viivisenõuet VÕS § 113 g 1 teises lauses sätestatud määrani. Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevas VÕS § 415 lg-s 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätetatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimääras. Hageja jääb oma seisukoha juurde, et sissenõutavaks muutunud viivise nõue määradega 40,02% ja 44,92% aastas on põhjendatud. Kuivõrd maakohus jättis hagi ebaõigesti osaliselt rahuldamata, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Samuti on maakohus eksinud hageja esindajakulude põhjendatuse hindamisel. Tegemist ei olnud tavapärase „masshagiga“. Esindaja ajakulu 4 h oli põhjendatud. Samuti on mõistlik tunnitasu 120 eurot. Maakohus pole arvestanud kõigi hageja esindaja õigusabitoimingutega.
3. Kostja (vastustaja) apellatsioonkaebusele ei vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja maakohtu otsus tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu

§ 657

lg 1 p 2 alusel osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ning teha selles osas uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada. Sellega seonduvalt muudab ringkonnakohus poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses ning tühistab maakohtu otsuse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. 7.

§ 407

lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi lõikest 6 tuleneb, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates ei ole

§ 407

lg 6 järgi tehtav otsus tagaseljaotsus

§ 407

lg 1 alusel, vaid kohtuotsus kui sisuline lahend, millega jäetakse hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Seega sisaldab vaidlustatud maakohtu lahend kahte erineval õiguslikul alusel tehtud otsust – esiteks tagaseljaotsust, millega maakohus hagi rahuldas (

§ 407

lg 1), ning teiseks kohtuotsust kui sisulist lahendit (

§ 434), millega maakohus jättis hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

Hageja saab esitada sisulise kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (

§ 420lg 1 teine lause).

Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu lahendi üksnes osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata (st asja sisulise lahendamise osas). Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse põhjendatust ja seaduslikkust vaidlustatud osas, s.o osas, milles hagi jäeti rahuldamata, jaotati menetluskulud ja vähendati hageja esindajakulude suurust.

1. Hageja esitas nõuded kahe tarbijakrediidilepingu alusel. Ringkonnakohtus selgitab, et
2. augustil 2019 ja
3. oktoobril 2019 sõlmitud lepingutest tulenev viivisekokkulepe, mille kohaselt arvestatakse viivist intressimääraga võrdses määras (üldtingimuste p-d 7.1, dtl 50), on VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus, kuna pooled ei ole seda viivisekokkulepet eraldi läbi rääkinud. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on 4 ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. VÕS § 415 lg 1 esimese lause järgi ei või tarbijalt nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Ringkonnakohus selgitab, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (vt Riigikohtu
4. jaanuari 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida intressimääraga samas viivisemääras või, kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib viivisemäärana kokkulepitud intressimäär. Järelikult, kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kuna seadusandja lubab eelmärgitust tulenevalt VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus ette nähtud intressimäär, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Eeltoodu ei välista võimalust kohustatud isiku taotlusel viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel vähendada. Praegusel juhul on lepingutes kokku lepitud, et viivist arvestatakse intressimääraga võrdses määras ning
5. augusti 2019 lepingus on intressimäär 40,02% aastas (dtl 23) ja
6. oktoobri 2019 lepingus on intressimäär 44,92% (dtl 30). Kuivõrd lepingujärgne intressimäär on suurem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingutes ette nähtud intressimääras, s.o 40,02% ja 44,92% aastas. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 4062 lg-st 1 tulenevalt on tarbijakrediidileping tervikuna tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr (VÕS § 406 lg 1) aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hagiavaldusest ega hagile lisatud lepingute tingimustest ei nähtu, et kostja poolt sõlmitud lepingud oleks VÕS § 4062 lg 1 alusel tühised. Enne
7. augusti 2019 ja
8. oktoobri 2019 lepingute sõlmimist oli Eesti Pank viimati avaldanud tarbimislaenude keskmise kulukuse määra
9. mail 2019, mis oli panga teate järgi 19,37%. Kostja poolt sõlmitud lepingutest nähtuvad kulukuse aastamäärad 49% ja 56,38% ei ületa viidatud keskmist kulukuse määra enam kui kolm korda. Maakohtu viidatud Riigikohtu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tulenevaid juhiseid ei saa käesoleva asja lahendamisel kohaldada, kuna selles asjas polnud poolte vahel kokkulepet intressimäära kohta. Pooled olid kokku leppinud üksnes viivisemääras.
10. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõuded on õiguslikult põhjendatud ning need tuleb rahuldada. Seega tuleb maakohtu otsus viiviste suuruse osas tühistada. Kuivõrd ringkonnakohus ei tühista praegusel juhul maakohtu otsust osas, milles on tehtud tagaseljaotsus (

§ 407

lg 1), vaid selles osas, milles on maakohus jätnud hagi

§ 407

lg 6 alusel sisulise otsusega hageja nõude õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata, siis

§ 657lg 2 ei kohaldu ning ringkonnakohus saab teha ise uue sisulise lõpplahendi.

Kuna 5 hageja viivisenõude lahendamine ei eelda faktiliste asjaolude täiendavat tuvastamist, ei oleks asja tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks saatmine ka menetlusökonoomia (

§ 2) seisukohalt mõistlik.

Ringkonnakohus teeb asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hagi täies ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja hagi tervikteksti esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise. Hageja nõuab

1. augusti 2019 lepingu alusel VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi
2. septembril 2020 sissenõutavaks muutunud tasumata põhinõudelt (477,27 eurot) viivist intressimääras 40,02% aastas kuni
3. detsembrini
4. Hageja nõuab
5. oktoobri 2019 lepingu alusel VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi
6. augustil 2020 sissenõutavaks muutunud tasumata põhinõudelt 446,74 eurolt viivist intressimääras 44,92% aastas kuni
7. detsembrini
8. Alates
9. detsembrist 2021 nõuab hageja viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja esitatud viivisearvestused (dtl 120-121) on korrektsed. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista sissenõutavaks muutunud viiviseid 492,82 eurot (238,45 + 254,37). Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks menetluses viivise vähendamist taotlenud (VÕS § 113 lg 8 ja § 162).
10. Kuivõrd ringkonnakohtu lahendi tulemusena rahuldatakse hagi täies ulatuses, muudab ringkonnakohus

§ 173lg 3 esimese lause alusel maakohtu määratud menetluskulude jaotust.

Hagi täies ulatuses rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta

§ 162lg 1 alusel jätta kostja kanda.

Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, millega vähendati hageja esindaja ajakulu 4 tunnilt 2 tunnile. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus

§ 175

lg-st 1 tulenevat kaalutlusõigust praegusel juhul õiguspäraselt teostanud ning piisava põhjalikkusega kontrollinud hageja esindaja töö mahtu. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja esindaja ajakulu on põhjendatud 2 tunni ulatuses. Tegemist on n-ö tüüphagiga, mille põhitekst on välja töötatud korduvaks kasutamiseks ning mille õiguslikud põhjendused on suures osas trafaretsed. Samuti ei ole hagiavaldusele lisatud tõendite maht suur ja vaidluse sisu õiguslikult keeruline. Arvestades võrdlemisi kõrget tunnihinda (120 eurot), võib eeldada esindaja suuremat efektiivsust ajakulu kasutamisel. Esindajakulu 240 eurot vastab tsiviilasja keerukusele ja mahule ning on seega põhjendatud ja vajalik. Samuti on hageja menetluskuluna maakohtus põhjendatud riigilõiv 225 eurot. Järelikult kuulub maakohtu menetlusega seoses kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 465 eurot. 11. Apellatsioonkaebuse sisulise rahuldamise tõttu tuleb jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud kostja kanda (

§ 171lg 1).

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud apellatsioonimenetluses kokku 790 eurot, s.o 190 eurot riigilõiv ja 600 eurot esindajakulu. Hageja tasus apellatsioonkaebuselt riigilõivu 190 eurot, s.o 50 eurot seaduses ettenähtust enam (vt 10. veebruari 2022 kaebuse menetlusse võtmise määruse põhjendusi). Enamtasutud riigilõivu tagastab kohus menetlusosalise avalduse alusel (

§ 150lg-d 1 ja 4).

Hageja esindaja on osutanud apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 5 tundi tunnihinnaga 120 eurot järgmiste toimingutena: otsusega tutvumine ja analüüs (1 h), apellatsioonkaebuse koostamine, lisa komplekteerimine ja kohtule esitamine (3 h) ning kirjaliku menetluse määrusega tutvumine, täiendava seisukoha ning menetluskulude nimekirja koostamine ja esitamine (1 h). Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetluses on hageja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu 1 tund (

§ 175lg 1).

Apellatsioonkaebus on küll mahukas, kuid keskendub kokkuvõttes ühele kitsale õiguslikule küsimusele. Põhiseisukohad oleks esindaja saanud kaebuses välja tuua oluliselt lühemalt. Sarnaselt maakohtule esitatud hagiga on 6 apellatsioonkaebus n-ö tüüpkaebus. Kaebuse sisuline osa kattub sama hageja poolt mitmes teistes tsiviilasjas esitatud apellatsioonkaebustega. Samuti on lõplikus seisukohas üksnes korratud varasemaid seisukohti, kuigi kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud. 1 tunni sisse mahub ka menetluskulu nimekirja koostamine, mis ei saanud olla kokku rohkem kui 15 minutit. Seega on apellatsioonimenetluses põhjendatud esindaja kuluks 120 eurot. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjalt hageja kasuks apellatsioonimenetluse menetluskulude katteks väljamõistmisele 260 eurot. Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse määrata kindlaks kohtulahendi täitmise kord selliselt, et kostjal tuleb kanda menetluskulud Julianus Inkasso OÜ pangakontole nr EE147700771000526428 viitenumbriga 713246685 (

§ 445lg 1).

Samuti kuulub rahuldamisele hageja taotlus mõista kostjalt välja viivis menetluskuludelt alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (

§ 177lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi (allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke 7 (allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks