← Eesti

2-20-10545/52

Obsah (18)§ 654§ 456§ 392§ 652§ 238§ 272§ 232§ 301§ 5§ 436§ 644§ 367§ 173§ 163§ 165§ 174§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 17. jaanuar 2022, Tallinn Kohtuasja

) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt hagejate kasuks välja põhivõlgnevuse 864 eurot (s.o põhivõlgnevust 20 264 eurot ületavas osas) ja sellelt arvutatud viivise, samuti menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist puudutavas osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab selles osas hagi rahuldamata ning jaotab menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule. Muus osas (st põhivõlgnevuse 20 264 eurot ja sellelt arvutatud viivise väljamõistmist puudutavas osas) jääb maakohtu otsus muutmata, täiendades otsuse põhjendusi. Kostjate apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

§ 654lg 2² alusel esitab kolleegium kohtuotsuse resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7. Kohtuotsus on

§ 456

lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, millega maakohus võttis vastu hagist loobumise 504 euro (jalgtee parandamiskulud) ja sellelt arvutatud viivise 11,45 euro osas, ning lõpetas selles osas menetluse (maakohtu resolutsiooni p-d 1 ja 2).

  1. Apellatsioonimenetluse esemeks on hagejate kui kinnistu ostjate nõuded kostjate kui müüjate vastu tulenevalt kinnistu väidetavast lepingutingimustele mittevastavusest. Hagejate nõue koosneb erinevatest puuduste kõrvaldamise tööde maksumusest ja kohtueelses staadiumis kantud õigusabikuludest. Esitatud asjaolude järgi on vaidluse all olevad puuduste kõrvaldamisega seotud kulutused summas 19 944 eurot tegemata, st hagejad nõuavad puuduste kõrvaldamiseks vajalike tulevaste kulutuste hinnangulise maksumuse hüvitamist. Selliste kulutuste hüvitamist saab nõuda VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel puuduste kõrvaldamise kui kohustuse täitmise asemel esitatava kahju hüvitamise nõudena, viivisenõude alus on VÕS § 113 lg
  2. Hagejad on ühiste ostjatena kostjate suhtes solidaarvõlausaldajad VÕS § 73 mõttes. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjatelt hagejate kasuks solidaarselt välja 21 128 eurot, viivise 480,29 eurot ja seadusjärgse viivise alates
  3. juulist 2020 kuni põhinõude täitmiseni. 6
  4. Maakohus on õigesti välja toonud müügilepingu rikkumise korral kahju hüvitamise nõude üldised eeldused VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel. Samas leiab kolleegium, et viidates küll oma otsuses, et müügilepingu ese on puudustega, kui see ei vasta lepingutingimustele või ei ole vähemalt keskmise kvaliteediga, ei täitnud maakohus kohaselt eelmenetluse ülesandeid

§ 392

lg 1 p-de 1–3 mõttes, sest jättis välja selgitamata, millistes asja omadustes pooled kokku leppisid või millistele muudele nõuetele pidi asi vastama. Ringkonnakohus sai maakohtu menetlusnormi olulised rikkumise kõrvaldada, võimaldades pooltel esitada uusi asjaolusid ning tõendeid (vt ringkonnakohtu 16. novembri 2021. a kiri; kd III, tl 61 ja pöördel). Kolleegium arvestab apellatsioonimenetluses esitatud poolte väiteid ja võtab

§ 652lg 3 p 2 alusel vastu hagejate 10.

detsembril 2021 esitatud dokumentaalsed tõendid (Eesti standard EVS 837-1:2003 ja väljavõte Eesti standardist EVS 812-3:2002). Kõnealuste tõenditega soovivad hagejad tõendada, millistele nõuetele pidi kinnistul asuv elamu vastama ning milliseid ehitusnõudeid ja -tavasid on ehitamisel rikutud. Seega on tegemist tõenditega, millel on asjas tähtsust

§ 238lg 1 järgi.

  1. Kolleegium leiab, et vaatamata maakohtu menetlusnormi olulistele rikkumistele, on maakohus hagi õigesti 20 264 euro ja sellelt arvutatud viivise osas rahuldanud. Hagi tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus tühistada küttekolde auditi ja ehitisregistri andmete sisestamise kulu 864 euro (käibemaksuga) kostjatelt solidaarselt hagejate kasuks väljamõistmise osas.
  2. Kolleegium nõustub hagejate seisukohaga, et praegusel juhul tuleb kinnistu väidetavat lepingutingimustele mittevastavust hinnata VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi. Hagejate väidet tõendab poolte vahel
  3. veebruaril
  4. a sõlmitud kinnitu võlaõiguslik müügileping (kd I, tl 11–17), mille p 1.9.4 järgi ei ole lepingu esemel mingeid müüjale teadaolevaid eritunnuseid ega varjatud puudusi, millest müüja ei ole ostjale teatanud või mida ostja ei saanud märgata lepingu eseme ülevaatuse teostamisel; p 1.9.5 järgi on lepingu esemeks olevat elamut võimalik kasutada sihtotstarbeliselt, see on elamiskõlblik ning lepingu esemel puuduvad õigusliku aluseta teostatud ümberehitused; p 1.9.11 järgi ei pea müüja vajalikuks lepingu eseme täpsemat kirjeldamist käesolevas notariaalaktis ning ta on teavitanud ostjat kõikidest asjaoludest, mille vastu ostjal võiks olla äratuntav oluline huvi. VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Kohustuse täitmise kvaliteet tuleneb VÕS §-st 77, mille lõike 1 kohaselt peab võlgnik kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga. Kui lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. Kolleegium märgib, et müügiobjektiks olnud kinnistu kvaliteedinõuete hindamisel ei saa tähelepanuta jätta, et tegu oli
  5. aastal ehitatud elamuga.
  6. Hagejad on kinnistu lepingutingimustele mittevastavuse tõendamiseks esitanud kahe eriteadmistega isiku arvamused, mida maakohus on õigesti hinnanud

§ 272

lg 2 järgi dokumentaalse tõendina (OÜ Ehituskaitse Büroo raport ja MS arvamus; kd I, tl 36–70). Maakohus on tõendeid kooskõlas

§ 232

lg-ga 1 hinnanud ja kolleegium nõustub maakohtuga, et kostjate väited ei anna alust jätta hagejate esitatud tõenditega arvestamata. Kõnealused tõendid ei ole omavahel vastuolus, vaid on teineteist täiendavad, kirjeldades puuduseid erinevas mahus. Mõlemal asjatundjal on vaidlusaluses valdkonnas eriteadmised. Täiendavaid kutsestandardi täitmise nõudeid ei ole asjatundjale ette nähtud. Kostjate apellatsioonkaebuses esitatud väiteid ei anna alust jätta kõnealused tõendid ebausaldusväärsuse tõttu arvestamata. Vastuseks kostjate apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. 7 Eriteadmistega isiku arvamuse koostamise aeg ei oma tähtsust, kas pidada puudust varjatud puuduseks või mitte. Järelduse, kas tegemist on varjatud puudusega või mitte, teeb asjaolusid hinnates kohus. VÕS § 218 lg 4 järgi ei vastuta müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma. Kolleegium selgitab, et tegemist ei ole varjatud puudusega, kui arvestades müüja avalikustatud teavet tervikuna, võiks järeldada, et ostja pidi avalikustatud info põhjal aru saama, et müügiesemel esineb vaidlusalune puudus. Vastupidisel juhul tuleb eeldada, et tegemist on varjatud puudusega, mille eest vastutab VÕS § 218 lg 4 järgi müüja (vt Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17, p 26). Kui võimalikule puudusele viitas spetsialist, saab järeldada, et tegemist oli varjatud puudusega, mida ostja ei pidanud avastama (vt Riigikohtu
  3. mai
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17, p 25;
  5. septembri
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 31). Varjatud puuduste tuvastamisel tuleb lähtuda eriteadmisteta isiku, mitte asjatundja mõistlikest ja põhjendatud järeldustest (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17, p 25). Asjaolu, et MS ei tutvunud elamu projektiga ega selle algdokumentidega, ei muuda tema arvamuses antud eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitusi kõlbmatuks. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et eriteadmistega isiku arvamuse koostaja ei pea olema ehitise auditi tegevusalal tegutsev isik. Praegusel juhul ei koostanud OÜ Ehituskaitse Büroo arvamust kontrolltoimingu raames ega tellitud temalt ehitise auditit ehitusseadustiku § 18 lg 1 mõttes. Kolleegium ei nõustu kostjate väitega, et hagejad pidid lepingutingimustele mittevastavust tõendama

§ 301

kohase eksperdiarvamusega.

§ 5

lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (

§ 5

lg 2 teine lause).

§ 232

lg 2 järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. 13. Järgnevalt analüüsib kolleegium hagis märgitud kinnistu puudusi. Kuna maakohtu otsusest ei ole võimalik järeldada, millistele tingimustele pidi kinnistu vastama, siis täiendab ringkonnakohus otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega, kõrvaldades sellega otsuse põhjendamise kohustuse rikkumise (

§ 436lg 1 ja § 442 lg 8).

13.

  1. Maakohus leidis, et elamu siseruumide laed ei vasta nõuetele. Kolleegiumi hinnangul on hagejad tõendanud, et siseruumide lagede puudused kujutavad endast lepingutingimustele mittevastavust VÕS § 217 lg 2 p 2 ja § 77 lg 1 alusel. Vastuseks kostjate apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Siseruumide laed pidid sobima elamu kasutamiseks sihtotstarbeliselt ehk elamiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et siseruumidesse olid paigaldatud pinglaed, mille taga oli kipslagi. Maakohus ei ole lagede puuduste tuvastamisel menetlusnorme rikkunud (lagede nurkades on ulatuslikud praod, valgustite paigaldamisel on lõhutud aurutõkke kile, esineb niiskus- ning kipsplaadi kahjustusi, laealused talad on osaliselt läbi lõigatud). Samuti nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et tegemist on varjatud puudusega, sest hagejad ei oleks pidanud teadma lagede puudusest. Arvestades maakleri avaldatud teavet, ei pidanud nad VÕS § 218 lg 4 mõttes puudustest teadma. Kostjate vastutust ei välista müügiprotsessis maakleri kasutamine, sest kui maakler osaleb müügiprotsessis müüja poolel, avaldades kinnistu kohta õigusliku tähendusega informatsiooni, siis müüjale omistatakse maakleri poolt tehtud avaldused. Kolleegium nõustub hagejate seisukohaga, et keskmine kvaliteet, millele laed pidid vastama, tuleneb standardist EVS 837-1:2003 (kd III, tl 72–84), mille p 2.2.1 järgi peavad piirdetarindid olema konstrueeritud selliselt, et niiskuse kondenseerumine oleks normaalolukorras välistatud. Märkus 1 kohaselt peab soojustusest seespool paiknevate kihtide aurupidavus olema 1,2 korda suurem, kui soojustusest väljas paiknevatel kihtidel. Sama standardi p 2.5.2 sätestab, et piisava 8 õhutihedusega peavad olema kõik köetavaid ruume välisõhust ja mitteköetavatest ruumidest eraldavad piirded, samuti erinevate õhuparameetritega (temperatuur, niiskus, lõhnad) ruume eraldavad piirded; p 2.8.1 sätestab, et piirdetarindite ja nende detailide ning kinnitite mehaaniline tugevus peab tagama hoone kasutajate ja hoonest möödujate turvalisuse. Hooneosade lahtipääsemine ja allakukkumine ka võimalike juhuslike mõjude (kulumised, löögid) puhul peab olema välistatud. Kolleegium nõustub hagejate seisukohaga, et keskmine kvaliteet, millele elektripaigaldised pidid vastama, tuleneb standardist EVS-HD 60364-7-701:2007+A11+A12 Madalpingelised elektripaigaldised. Osa 7-701: Nõuded eripaigaldistele ja -paikadele, mis sätestab, et vanne ja dušše sisaldavad ruumid on märgades ruumides (pritsmete piirkonnas) lubatud kasutada minimaalselt IP44 kaitseastmega elektriseadmeid ja tarvikuid vältimaks elektrilöögi ohtu (vt MSi arvamus; kd I, tl 55 pöördel–56). Kolleegium ei nõustu kostjate väitega, et hagejate väited standardile mittevastavuse kohta on meelevaldsed, sest hagejad ei ole esitanud standardit dokumentaalse tõendina. Kõnealuse standardi sisu ja märgade ruumide lagedesse paigaldatud valgustite mittevastavust tõendab MSi arvamus. Kolleegium ei nõustu kostjate väitega, et hallitus lagedel tekkis pärast elamu üleandmist hagejatele. Maakohus ei ole kipslae niiskuskahjustuse ja hallituse olemasolu tuvastamisel menetlusnorme rikkunud. Fotod lagede hallituse kohta on tehtud vahetult pärast kinnistu üleandmist (kd I, tl 29, 32, 33). Samuti tuleneb OÜ Ehituskaitse Büroo raportist, et nurgapealse magamistoa kipslaes on niiskuskahjustused, mille tulemusena on tekkinud hallitus (kd I, tl 36 pöördel). Kolleegium nõustub hagejate seisukohaga, et hallitanud laega elamu ei vasta
  2. aastal ehitatud elamu keskmisele kvaliteedile ega sobi elamiseks. 13.
  3. Maakohus leidis, et korstnad ei vasta nõuetele, mh tuleohutusnõuetele. Kolleegiumi hinnangul on hagejad tõendanud, et korstnad on paigaldatud ohtlikult ja esinevad niiskuskahjustused, mis kujutavad endast lepingutingimustele mittevastavust VÕS § 217 lg 2 p 2 ja § 77 lg 1 alusel. Vastuseks kostjate apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Nõustuda tuleb kostjate seisukohaga, et maakohtu seisukoht, et korstna ja hoone konstruktsioonide vahe peab olema minimaalselt 100 mm, ei ole põhjendatud. Samas ei ole see asjaolu viinud ebaõige järelduseni. Muus osas ei ole maakohus korstnate puuduste tuvastamisel menetlusnorme rikkunud (korstnad on otseses kontaktis konstruktsiooni ja puistevillaga, korstnad on isoleerimata, kamina korstna läbiviigul on kahjustatud tugikonstruktsioone, esineb niiskuskahjustusi ja hallitust). Samuti nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et tegemist on varjatud puudusega, sest hagejad ei oleks pidanud teadma korstnate puudusest. Kolleegium nõustub hagejate seisukohaga, et korsten ei vasta nõuetele, mis tuleneb standardist 812-3-2002 p-st 6.2.3 ja standardist EVS 837-1:2003 p-st 4.8.1 (kd III, tl 85–86). Hagejad on samuti tõendanud, et roostevabade lõõride JT-200 ja JT-115 paigaldamisel pole järgitud toote juhiseid (vt kd II, tl 82 pöördel–83). Hagejad on fotodega tõendanud, et korstnad on kontaktis elamu konstruktsiooniga ja isoleerimata, mis on põhjustanud ka niiskuskahjustusi (kd I, tl 58– 62). Korstnate halba seisukorda tõendab ka OÜ Ehituskaitse Büroo raport. MSi arvamuse kohaselt on korstnamoodulid toetatud esimese korruse lage kandvate katuse ogaplaatfermide alumisele vööle improviseeritud toetusega, mis ei kuulu moodulkorstna tootja süsteemi ja on äärmiselt tuleohtlik, samuti ei ole korstnate läbiviigud katusekattest veetihedad, tekkinud on niiskuskahjustus. Kolleegium ei nõustu kostjate väitega, et maakohus jättis arvestamata kostjate tõendi „Ehituslike tuleohutusnõuete kokkuvõte“ (kd II, tl 114–140). Tegemist on normiga, mille kohaldamist maakohus tuvastatud asjaoludele ei pidanud vajalikuks. Muus osas on maakohus 9 piisavas ulatuses kostjate väiteid käsitlenud, kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja seda ei korda. 13.
  4. Maakohus leidis, et sauna leiliruum ja duširuum (sauna eesruum) ei vasta nõuetele. Kolleegiumi hinnangul on hagejad tõendanud, et sauna leiliruumis ja duširuumis esinevad niiskuskahjustused ja hallitus, mis kujutavad endast lepingutingimustele mittevastavust VÕS § 217 lg 2 p 2 ja § 77 lg 1 alusel. Kolleegium nõustub hagejate seisukohaga, et sauna leiliruum ja duširuum ei vasta projektile ega standardis EVS 837-1:2003 sätestatud hüdroisolatsiooni nõuetele. Sauna leiliruumi ja duširuumi seina liigniiskus on kahjustanud kõrvaltubade seinu ja konstruktsioone. Nende ruumide vaheliselt seinalt ja leiliruumi laest võetud proovidest leiti hallitusseene kolooniad (Sihtasutuse Eesti Mükoloogiauuringute Keskus eksperthinnang 4242/0420; kd I, tl 71–73 pöördel). Kolleegium nõustub hagejate seisukohaga, et korrosioonikaitsega metallkarkassi roostetuse ulatusest saab teha järelduse, et liigne niiskus on eksisteerinud pikemat aega (MSi arvamus; kd I, tl 51 pöördel–52 pöördel).
  5. Kolleegium märgib, et hagejad ostsid kinnistu elamiseks. VÕS § 217 lg 2 p 2 ja § 77 lg 1 järgi pidi elamus olema tagatud elementaarsed elutingimused (vt ka nt Riigikohtu
  6. märtsi
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 29;
  8. novembri
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1129-12, p 23). Eelkõige tuleb VÕS § 77 lg 1 järgi lepingus kokku leppimata kvaliteedi osas arvestada ehitamisele seaduses sätestatud nõudeid ja ehitustava (vt Riigikohtu
  10. novembri
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-05, p 12). Keskmise kvaliteedi määramine on väärtusotsus, mille tegemisel tuleb lähtuda tavaarusaamast ning arvestada iga üksikjuhtumi asjaolusid. Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et
  12. a ehitatud elamu, millele on väljastatud kasutusluba, ostmisel ei saa ostja eeldada, et ta peab hakkama elutingimuste tagamiseks sinna kohe lisainvesteeringuid tegema. Põhjendatud on hagejate seisukoht, et neil oli alust oodata vähemalt keskmise kvaliteedinõuete täitmist. Nii on hagejad selgitanud, et visuaalsel vaatlusel oli siseviimistlus väga heas korras, see oli tehtud eriprojekti järgi ning kasutatud oli kallima klassi materjale, nt sauna eesruumis Revigres plaadid ja leiliruumis kvaliteetne puitlaudis. Kuigi kohtupraktikas on leitud (vt Riigikohtu
  13. novembri
  14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1131-05, p 15), et iseenesest ei saa igasuguseid kõrvalekaldumis projektist lugeda ehitise puudusteks, siis praegusel juhul on tõendatud, et välja toodud puudused ei vasta ehitus- ja tuleohutusnõuetele. Isegi kui puudused kinnistu eesmärgipärast kasutamist iseenesest ei välista, kujutavad need praegusel juhul endast lepingutingimustele mittevastavust VÕS § 217 lg 2 p 2 tähenduses, sest kinnistu ei vasta VÕS § 77 järgi lepingutingimustele. Kolleegiumi hinnangul ei tekkinud lepingutingimustele mittevastavused kinnistu senisest tavapärasest kulumisest, vaid ehitusvigadest. Lisaks märgib kolleegium vastuseks kostjate apellatsioonkaebuse väitele, et kostjate vastutust ei välista asjaolu, et nad puudustest ei teadnud. Müüja vastutab VÕS § 218 lg-st 1 tulenevalt müügieseme puuduste eest ka juhul, kui ta neist puudustest ei teadnud ega pidanudki teadma (vt Riigikohtu
  15. veebruari
  16. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p-d 18 ja 19;
  17. septembri
  18. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 35). Seega ei sõltu müüja vastutus VÕS § 218 lg 1 järgi ka sellest, kas talle saab ette heita VÕS § 14 lg-st 2 tulenevat teavitamiskohustuse rikkumist. Samas on müüjal oma vastutuse välistamiseks parim viis ostjale eseme kõikvõimalikest puudustest või sellega seotud riskidest enne müügilepingu sõlmimist teada anda (Riigikohtu
  19. septembri
  20. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 35). Samuti ei nõustu kolleegium kostjate väitega, et hagejad pidid ise kinnistu lepingutingimustele vastavuse kindlaks tegema, nt vaatama pööningu üle. VÕS § 219 järgi, kui ostja on müügilepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. Eeltoodud sättest ei tulene füüsilisest isikust ostjal kohustust asi üle vaadata. 10
  21. Kolleegium ei nõustu maakohtu otsusega osas, milles maakohus leidis, et lepingutingimustele mittevastavuseks on ka see, et ehitisregistrisse ei ole kantud kaminat. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja jätta hagejate nõue 864 euro (käibemaksuga) ja sellelt arvestatud viivise osas rahuldamata. Kuna hagejad ei ole esitanud kahju hüvitamise nõuet seoses varjualuse garaažiks ümber ehitamise kohta, siis tuleb see osa maakohtu otsuse põhjendustest välja jätta. Hagejad leiavad, et kinnistu lepingutingimustele mittevastavuseks on see, et ehitisregistri andmed ei kajasta kamina olemasolu. Müügilepingu p-s 1.9.5 on kostjad andnud kinnituse, et lepingu esemeks olevat elamut on võimalik kasutada sihtotstarbeliselt, see on elamiskõlblik ning lepingu esemel puuduvad õigusliku aluseta teostatud ümberehitused. Eeltoodud kokkuleppe kohaselt pidid kinnistul olema kõik vajalikud load ning ümberehitused nõuetekohaselt dokumenteeritud. Kolleegiumi hinnangul ei ole kamina näol tegemist õigusliku aluseta teostatud ümberehitusega. Nõustuda saab kostjate seisukohaga, et ehitisregister omab üksnes informatiivset tähendust ning ehitise tehnilised andmed ehitisregistris ei reguleeri ega seadusta ehitamist ega ehitise kasutamist. Ehitisregistris ei ole kaminat välja toodud kütteallikana, sest ta ei täida küttesüsteemi funktsiooni, st ei ole elamu põhiküttesüsteem, vaid täiendav lahendus dekoratiivsel eesmärgil. Projekti muudatust tõendab kasutusloa taotlus ning väljastatud kasutusluba (kd II, tl 66–69).
  22. Järgmisena hindab kolleegium kahjuhüvitise suurust. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti võtnud kahjuhüvitise suuruse hindamisel aluseks hagejate esitatud hinnapakkumise 20 448 eurot (kd I, tl 75). Maakohus on tõendeid hinnanud kooskõlas

§ 232

lg-ga 1 ning kolleegium ei näe alust asuda selles osas maakohtust erinevale seisukohale. Tulenevalt kostjate apellatsioonkaebuse väidetest peab kolleegium vajalikuks täpsustada maakohtu seisukohta hinnapakkumiste siduvusega seoses. Maakohus on pidanud hinnapakkumise siduvuse all silmas seda, et selles tehtud pakkumisega on võimalik asi korda teha. Hallitus võib olla ka seintes, mida ei ole veel avatud ning kõiki seinu, põrandaid ja lagesid korraga viimistlemata ei ole võimalik ruume rekonstrueerida, sh puudutab see leiliruumi ja sauna eesruumi hüdroisolatsiooni (vt pakkumise teinud ehitusettevõtte e-kiri; kd II, tl 30–32). Samuti on MS oma arvamuses selgitanud, et hüdroisolatsiooni tootjate juhistest ja RYL 2013 nõuetest lähtuvalt peab niiskete ruumide nurkades kasutama armeerimiskangast ning selle paigaldamine on võimalik siis, kui kõik plaadid on eemaldatud. Maakohtul tekkis põhjendatud kahtlus, et kostjate esitatud hinnapakkumised selliseid töid ei sisalda, mistõttu ei saa nendes toodud summade eest puudusi nõuetekohaselt kõrvaldada. Siinjuures tuleb silmas pidada VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärki, milleks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Lisaks märgib kolleegium, et hagejate hinnapakkumist ei muuda ebausaldusväärseks asjaolu, kui selle teinud äriühingul puudub pottsepa kutsetunnistus. Äriühing saab töid teostada läbi alltöövõtu, sest VÕS § 635 lg 3 järgi eeldatakse, et töövõtja ei pea täitma lepingust tulenevaid kohustusi isiklikult. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti puuduste kõrvaldamiseks vajalike tulevaste kulutuste hinnangulise maksumuse hüvitamiseks kostjatelt solidaarselt hagejate kasuks välja mõistnud 19 080 eurot. See koosneb (hinnad käibemaksuta): eluruumide kipslagede taastamine, lagede maalritööd 1600 eurot; hallituse likvideerimisega seotud tööd 11 800 eurot, millest kostjad ei vaidlusta nõuet 6000 euro osas; korstna läbiviigu korrastamine 1250 eurot; pööningu käigutee taastamine 80 eurot; katuse aluskile korrigeerimine 310 eurot; pööningul elastse ventilatsioonitoru asendamine, ventilaatori ja torustiku isoleerimine 860 eurot. Esitatud 11 asjaolude kohaselt ei pea kolleegium kahjuhüvitist liiga suureks, et seda VÕS § 127 lg 5, § 139 või § 140 alusel vähendada. Selguse huvides märgib kolleegium, et kuigi kostjad on hagejate nõuet tunnistanud 6000 euro ulatuses ja täpsustanud, et vaidlustavad maakohtu otsuse 15 128 euro ulatuses, ei ole nad

§ 644

lg 2 kohast apellatsioonkaebusest osalise loobumise avaldust esitanud (kd III, tl 87 pöördel). Seetõttu lähtub kolleegium apellatsioonkaebuses esitatud nõudest tühistada maakohtu otsus ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata.

  1. Maakohus leidis, et hagejate nõue kohtumenetluse eelsete menetluskulude hüvitamiseks 1184 eurot on põhjendatud. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja seda ei korda. Vastuseks kostjate apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad (Riigikohtu
  2. veebruari
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 29). Ka praegusel juhul leiab kolleegium, et õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik ning hagejate eesmärk oli lahendada vaidlus kohtuväliselt, esitades koos nõudekirjaga OÜ Ehituskaitse Büroo raporti ja hinnapakkumise ning selgitades enda õiguslikku positsiooni (kd I, tl 76–78). Hagejad on esitanud oma nõuet kinnitavad tõendid, kuid kostjad tuginevad vaid üldisele vastuväitele ega ole esitanud oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid. Kolleegiumi hinnangul on hagejate kantud kulud mõistliku suurusega.
  4. Hagejad nõuavad kostjatelt põhinõudest viivist VÕS § 113 lg 1 teise lause ja

§ 367alusel alates 9.

aprillist 2020 kuni põhinõude täitmiseni. Ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudest 20 264 eurot (=19 080 + 1184) 2879,24 eurot. Menetluskulude jaotus 19. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas

§ 173

lgtes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse. 20. Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium

§ 163lg-st 1, jaotades menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Kolleegium märgib, et otsustab kulude jaotuse asja kui terviku lahendamise tulemuse järgi ja ei pea vajalikuks jaotada kulusid kohtuastmete kaupa eraldi, sest vaidluse ulatuse erinevus maa- ja ringkonnakohtus on marginaalne. Hagi kuulub rahuldamisele hinnanguliselt 96% ulatuses. Seega jäävad maa- ja ringkonnakohtus kantud hagejate menetluskulud 96% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ning kostjate menetluskulud 4% ulatuses solidaarselt hagejate kanda. Menetluskulude eest vastutava poole kanda jäetud menetluskulude eest vastutavad hagejad või kostjad solidaarselt (

§ 165lg 3).

21. Ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. Riigikohus on selgitanud, et ei ole mõistlik tõlgendada

§ 174

lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama mh alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

22. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause).

12 (allkirjastatud digitaalselt) 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.