Obsah (6)

§ 147§ 158§ 145§ 146§ 34§ 118

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-18-8605 Otsuse tegemise aeg ja koht 18. veebruar 2022, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur

) § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat.

§ 147

lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Lg 2 kohaselt nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.

§ 158

lg 1 ja 2 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos.

1. Hageja leiab, et kostjate väited 07.09.2007 laenulepingust tuleneva nõude aegumise kohta on ümber lükatud sellega, et võlgnik on hageja nõuet korduvalt tunnustanud. Nii on võlgniku raamatupidaja saatnud 09.02.2015 ja 21.06.2016 hagejale saldokinnitused, milles on palunud kinnitada võlgniku võlgnevust hageja ees vastavalt seisuga 31.12.2014 summas 195 033 eurot ja 31.12.2015 summas 205 111 eurot (I k tl 70-71). Samuti on võlgniku juhatuse liige Y 29.05.2017 võlgniku nimel kohtule esitatud pankrotiavalduse lisaks olevas võlanimekirjas kinnitanud laenulepingust tulenevat võlgniku kohustust hageja ees (I k tl 7273). Ühtlasi nähtub võlgniku
2. majandusaasta aruandest (I k tl 77-87), et hageja laenu on võlgniku juhatuse liikme C resolutsiooniga pikendatud kuni 01.07.2014 (I k tl 85) ning 26.04.2015 on võlgnik teinud hagejale laenu osalise tagasimakse summas 200 eurot (I k tl 76). Hageja osutab, et ka võlgniku
3. majandusaasta aruandest nähtuvalt (I k tl 150-159) on välja toodud seotud isikute laenunõuete pikenemine kuni 2015.a (lk 13, I k tl 156). 4 Eeltoodust tulenevalt on hageja seisukohal, et võlgniku poolse nõude tunnustamisega on aegumine katkenud, seda viimati võlgniku poolt 26.04.2015 võla osalise tagasimaksmisega 200 eurot, mil aegumistähtaeg on alanud uuesti. Hageja leiab täiendavalt, et kostjate esitatud aegumise vastuväide rikub hea usu põhimõtet.
4. Maakohus leidis, et hageja vastuväited ei ole põhjendatud. Riigikohus on lahendis 3-2-1129-16 selgitanud (p 48-49), et aegunud nõude tunnustamisega ei saa aegumine

§ 158lg 1 mõttes katkeda.

Kui tunnustatakse juba aegunud nõuet, ei saa aegumine

§ 158

lg 1 järgi katkeda ega uuesti alata, st katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud (vt ka nt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24;
3. veebruari
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 10). Küll aga saab aegunud nõude tunnustamist lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru. Samuti võib sõnaselget võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta

§ 145lg 2 mõttes (vt ka Riigikohtu 18.

detsembri

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24).
2. Laenulepingu p 4.1 kohaselt võis laenulepingut muuta või täiendada üksnes kirjalikult, poolte seaduslike esindajate poolt vastavat lepingu lisa allkirjastades. Sellist laenulepingu lisa ei ole kohtule esitatud. Kostjad on osutanud, et ka vandeaudiitoritele üle antud raamatupidamisdokumentide koopiate hulgas selliseid kokkuleppeid ei ole (I k tl 50-64). VÕS § 13 lg 1 kohaselt lepingut võib muuta või lepingu lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. Lg 2 kohaselt, kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatavas vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti. Käesoleval juhul eeldab laenuleping selle muutmist või täiendamist üksnes kirjalikult. Kuna seda ei olnud kuni 07.09.2008 kirjalikult tehtud ja poolte esindajate poolt allkirjastatud, muutus hageja nõue alates 08.09.2008 sissenõutavaks (

§ 147

lg 1) ja hakkas kulgema 3-aastane aegumistähtaeg vastavalt

§ 146lõikele 1, mis möödus 08.09.2011 kl 24:00.

Pärast seda ei saanud aegumistähtaeg enam katkeda, vaid oli võimalik ainult võlgniku poolt aegumise vastuväitele tuginemisest loobumine. 15. Kuivõrd võlgnikul on kolmeliikmeline juhatus ja kehtib ühine esindusõigus (võlgniku põhikiri I k tl 167), siis ei saa ka aegunud nõude tunnustamise või aegumise vastuväitele tuginemisest loobumise korral mööda minna asjaolust, et selline tahteavaldus peab olema tehtud võlgniku kõigi juhatuse liikmete nõusolekul ja heakskiidul (

§ 34lg 2).

Kuna võlgniku juhatuse liige X (kostja III) ei ole kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni hageja nõude tunnustamist ja/või aegumise vastuväitele tuginemisest loobumist mingil moel heaks kiitnud, pole võimalik käsitleda hageja nõude tunnustamisena või võlgniku võlatunnistusena või poolte kokkuleppena aegumise pikendamise kohta ei võlgniku raamatupidajate 09.02.2015 ja 21.06.2016 saldokinnitusi, võlgniku juhatuse liikme Y poolt ainuisikuliselt esitatud pankrotiavaldusele lisatud võlanimekirjas hageja nõude äramärkimist, võlgniku juhatuse liikme C poolt võlgniku

1. majandusaasta aruandele 5 oma allkirjaga resolutsiooni lisamist hageja nõude pikendamise kohta kuni 01.07.2014 ega tema poolt 26.04.2015 võlgniku kontolt hageja kontole 200 euro tasumist (I k tl 76, II k tl 15-16), kuna kõik need toimingud on tehtud ilma X nõusolekuta ja heakskiiduta.
2. Hageja väide, mille kohaselt on võlgniku
3. majandusaasta aruandes pikendatud hageja nõude tasumise tähtaega, on ebaõige. Võlgniku
4. majandusaasta aruandes on kirjas: „Ühe laenulepingu lõpptähtaeg oli 31.12.2011 ning teise 07.09.
5. Laenude intressimäärad on vastavalt 20% ning 7% aastas ning laenude baasvaluutaks on euro“ (vt võlgniku 2014 aasta majandusaasta aruanne lk 15 I kd tl 150-159). Seega on majandusaasta aruandes selgelt kinnitatud, et vaidlusalune laenuleping lõppes 07.09.
6. Seega hageja väide, justkui oleks võlgniku
7. majandusaasta aruandes kirjas 07.09.2007 laenulepingu tähtaja pikendamine, ei vasta tõele. Hageja väite osas, et kostja III on võlgniku juhatuse liikmena käitunud pahatahtlikult, hoidudes kõrvale hageja laenu tagastamise tähtaja pikendamisel oma nõusoleku andmisest, mistõttu sellega ei tuleks hea usu põhimõttest tulenevalt arvestada, leiab kohus, et kostjale III kui võlgniku, mitte aga hageja, juhatuse liikmele ei saa ette heita ebalojaalsust hageja suhtes. Asjaolu, et äriühingu juhatuse liikmed võivad olla teatud küsimustes eriarvamusel, ei tähenda, et enamuse liikmete seisukohaga mittenõustuva juhatuse liikme käitumine oleks hinnatav hea usu vastase käitumisena, seda enam, et tegemist on nõudega, mille aegumistähtaeg oli möödunud.
8. Eelnevast tulenevalt kohaldas maakohus aegumist ja jättis hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus
9. Maakohtu otsusele esitas 25.02.2021 apellatsioonkaebuse hageja, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või saata asi tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus palub hageja jätta kostjate kanda.
10. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus tõendeid hinnanud enda siseveendumuse kohaselt, vaid on tuginenud oma otsuse tegemisel hoopis teises tsiviilasjas tehtud varasemale otsusele. See nähtub maakohtu otsuse faili pealkirjast, milleks on teise tsiviilasja nr 2-18-
11. Maakohus hindas tõendeid ebaõigesti. Hageja on korduvalt selgitanud, et kokkulepete tulemusena pikendati laenulepingut korduvalt ning hageja on esitanud seda kinnitavad tõendid. Võlgnik on korduvalt nõuet oma tegevusega tunnustanud, samuti on aegumine katkenud ja alanud uuesti 26.04.2015, mil võlgnik tasus hagejale laenu tagasimaksena 200 eurot.
12. Kohus on ebaõigesti leidnud, et kuivõrd kostja III ei ole kunagi andnud nõusolekut laenu tasumise tähtaja pikendamiseks, siis tema ainukesena saab mõjutada laenu mittetagastamist. Maakohtu käitluse kohaselt ei saaks kostja III pankrotimenetluses võlgniku nimel ainuisikuliselt vastuväidet esitada ning hagi oleks tulnud jätta läbi vaatamata. 6
13. On ilmselge, et kostja III esitab vastuväiteid üksnes omakasu eesmärgil ja seega tuleb lugeda väited hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ning need tuleb jätta tähelepanuta.
14. Võlgniku pankrotimenetluses kostja I enda esitatud nõue on alusetu ning see jäi ka pankrotimenetluse võlausaldajate üldkoosolekul tunnustamata. Vastus apellatsioonkaebusele
15. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
16. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis hagi kostja III vastu rahuldamata. Kostja III vastu esitatud hagi tuleb jätta läbi vaatamata. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
17. Käesolevas asjas esitas hageja hagi nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses. PankrS § 193 lg 5 sätestab, et kui pankrotiavaldus on menetlusse võetud enne
18. aasta
19. veebruari, kohaldatakse nõuete kaitsmisele ja tunnustamisele käesoleva seaduse § 3 lõike 2, § 77 punkti 6 ja
20. peatüki
21. jao redaktsiooni ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 132 lõike 4 punkti 9 redaktsiooni, mis kehtisid
22. aasta
23. jaanuarini. Kuni 31.01.2021 kehtinud PankrS § 106 lg 1 sätestab, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Kuni 31.01.2021 kehtinud PankrS § 104 lg 1 redaktsioon sätestab, et vastuväite nõudele või nõuet tagavale pandiõigusele võib hiljemalt nõuete kaitsmise koosolekul esitada ka võlgnik ise. Võlgniku vastuväide ei takista nõude või nõuet tagava pandiõiguse tunnustamist, kuid sel juhul ei ole määrus, millest nähtuvad tunnustatud nõuded, täitedokument käesoleva seaduse § 168 tähenduses nõude osas, millele võlgnik vastuväite esitas. Vastavalt kuni 31.01.2021 kehtinud PankrS § 104 lg 2 redaktsioonile, kui võlausaldaja soovib, et määrusel, millest nähtuvad tunnustatud nõuded, oleks täitedokumendi tähendus, võib võlausaldaja esitada võlgniku vastu hagi nõude või pandiõiguse tunnustamiseks, millele võlgnik esitas vastuväite. Võlgniku vastu nõude tunnustamiseks esitatud nõude aegumistähtaeg on kolm aastat arvates nõuete kaitsmise koosolekust, kus võlgnik nõudele vastuväite esitas.
24. Käesoleval juhul esitas hageja hagi teiste seas kostja III kui füüsilise isiku vastu ning kostja III on poolena ka menetluses osalenud. Võlgniku 07.05.2018 nõuete kaitsmise koosoleku 7 protokollist nähtuvalt on kostja III esitanud hageja nõudele vastuväite võlgniku juhatuse liikmena. Ringkonnakohus palus hagejalt ja kostjalt III selgitust, kas kostja III on võlgniku pankrotimenetluses võlausaldaja. Pooled selgitasid, et kostja III ei ole võlgniku pankrotimenetluses võlausaldaja. Ringkonnakohus märgib, et nõude tunnustamiseks saab esitada hagi nõudele vastu vaielnud halduri, võlausaldaja või võlgniku vastu. Käesoleval juhul ei ole hageja esitanud hagi võlgniku vastu ja võlgnik ei ole ka menetluses osalenud. Hageja on esitanud hagi isiklikult kostja III vastu. Kuna kostja III ei ole võlausaldaja, siis ei saa hagejal olla õiguslikku huvi kostja III vastu nõude tunnustamise hagi esitamiseks. Hageja ei saaks taotleda ka kostja asendamist, kuna kostja asendamine ringkonnakohtus ei ole võimalik. Kostjat saab asendada kuni kohtuliku arutamise lõppemiseni esimese astme kohtus (TsMS § 208 lg 1). TsMS § 423 lg 2 p 2 sätestab, et kohus võib jätta hagi läbi vaatamata, kui ilmneb, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi kostja III vastu jätta läbi vaatamata ja maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles hagi kostja III vastu jäeti rahuldamata (TsMS § 425 lg 3). Käesoleva asja lahendamisel ei ole vaja võtta seisukohta küsimuses, kas kostja III sai ainuisikuliselt võlgniku nimel nõuete kaitsmise koosolekul vastuväidet esitada. Võlgnik ei ole käesolevas asjas menetlusosaline.
25. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et 07.09.2007 sõlmitud laenulepingust tulenev nõue on aegunud ja jättis õigesti kostja I vastu esitatud hagi rahuldamata. Lepingu kohaselt oli laenu tagastamise tähtaeg 07.09.
26. Lepingus leppisid lepingupooled kokku, et lepingut saab muuta üksnes kirjalikult. Maakohus leidis õigesti, et tõendatud ei ole, et laenulepingut oleks kirjaliku kokkuleppega muudetud.

§ 146lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

Kuna hageja nõue muutus sissenõutavaks 08.09.2008, siis möödus aegumistähtaeg 08.09.

2. Riigikohus on 21.12.2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16 (p 48-49) selgitanud, et kui tunnustatakse juba aegunud nõuet, ei saa aegumine

§ 158

lg 1 järgi katkeda ega uuesti alata, st katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud. Aegunud nõude tunnustamist saab lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru. Samuti võib sõnaselget võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta

§ 145lg 2 mõttes.

29. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tõendatud, et võlgnik oleks pärast aegumistähtaja lõppu võlga tunnistanud. Võlgnikul on kolmeliikmeline juhatus (üheks juhatuse liikmeks on kostja III) ja ühine esindusõigus (

§ 34lg 2 esimene lause).

Seega ei saa ühe või kahe juhatuse liikme poolt võla tunnistamist lugeda aegumise vastuväitest loobumiseks või kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta. Samuti ei ole tõendatud, et juhatuse liikmed oleksid üht või mitut enda hulgast volitanud tehingu tegemiseks, millega loobutakse aegumise vastuväitest või sõlmitakse kokkulepe aegumise pikendamise kohta (

§ 34lg 2 viimane lause).

8

1. Võla tunnistamisena ei saa käsitleda võlgniku juhatuse liikme C poolt võlgniku 2013.a majandusaasta aruandes oma allkirja juurde lisatud märget, et hageja laen on pikendatud kuni 01.07.2014 ning 2014.a majandusaasta aruandes oma allkirja juurde lisatud märget, et hageja nõue on pikendatud kuni 01.07.
2. Nimetatud märked ei ole käsitletavad võlgniku võla tunnistamise avaldustena, kuna need ei ole avaldatud võlausaldajale. Samuti ei järeldu C allkirja juurde lisatud märgetest kostja III kui võlgniku juhatuse liikme tahet tunnistada võlgniku kohustust hageja ees. Lisaks on põhjendatud maakohtu seisukoht, et ka võlgniku 2014.a majandusaasta aruande sisust ei tulene võla tunnistamist. Majandusaasta aruandes on viidatud laenulepingule lõpptähtajaga 07.09.2008, intressimääraga 7 %. Kuna hageja laenu tähtajana on märgitud algne laenu tähtaeg, siis sellest järeldub, et võlgniku juhatuse liikmetel puudus üksmeel hageja aegunud nõude tunnistamise osas.
3. Võlgniku juhatuse liikme C poolt 26.04.2015 võlgniku kontolt hagejale 200 euro tasumist ning võlgniku pankrotiavaldusele lisatud võlgniku juhatuse liikme Y poolt 29.05.2017 allkirjastatud võlanimekirja (mille kohaselt on võlgnikul laenulepingust tulenev kohustus hageja ees) ei saa samuti käsitleda võlgniku poolt võlatunnistuse andmisena. Need ei sisalda kostja III kui võlgniku juhatuse liikme tahet tunnistada võlgniku kohustust hageja ees. Lisaks ei saa 200 euro tasumisest järeldada võlatunnistuse andmist kogu ülejäänud võlgnevuse kohta.
4. Võlgnikule raamatupidamisteenust osutav isik on 09.02.2015 saatnud hagejale saldokinnituse, mille kohaselt oli 31.12.2014 seisuga võlgniku võlgnevus hageja ees 195 033 eurot. 21.06.2016 on võlgnikule raamatupidamisteenust osutav isik saatnud hagejale saldokinnituse, mille kohaselt oli 31.12.2015 seisuga võlgniku võlgnevus hageja ees 205 111 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tõendatud, et võlgnikule raamatupidamisteenust osutaval isikul oli esindusõigus tahteavalduse tegemiseks, mille sisuks on aegumise vastuväitest loobumine või kokkuleppe sõlmimine aegumise pikendamise kohta. Käesolevas asjas ei ole esitatud tõendeid, et temale oleks otsese või kaudse tahteavaldusega antud volitus sellise tehingu tegemiseks. Samuti ei anna käesolevas asjas esitatud asjaolud ja tõendid alust väita, et esindusõigus tuleneb

§ 118

lõikest 2, mis sätestab, et kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. Asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja III võlgniku juhatuse liikmena teadis või pidi teadma, et võlgnikule raamatupidamisteenust osutav isik teeb tehinguid, mille sisuks võib olla aegumise vastuväitest loobumine või pärast aegumistähtaja möödumist kokkuleppe sõlmimine aegumise pikendamise kohta. Lisaks pidi hageja teadma, et võlgnikule raamatupidamisteenust osutaval isikul ei ole esindusõigust sellise tehingu tegemiseks. Hageja juhatuse liige oli C, kes on ka võlgniku juhatuse liige. C allkirjastas võlgniku 2013.a majandusaasta aruande 05.06.2014 ja lisas oma allkirja juurde märke võlgniku laenu pikendamise kohta. Eeltoodust järeldub, et juba sel ajal olid võlgniku juhatuse liikmete vahel erimeelsused hageja nõude tunnistamise osas. Ka hageja ise on 01.11.2018 9 menetlusdokumendis seonduvalt 2013.a majandusaasta aruandega avaldanud, et sellise resolutsiooni kirjelduse lisamine on igati õigustatud ning ainus võimalus tagada hageja nõude pikendamise fikseerimine olukorras, kus üks juhatuse liige keeldub alusetult laenu tagasimaksmise ja laenulepingu tähtaja pikendamisest. Kuna enne 09.02.2015 ja 21.06.2016 saldokinnituste väljastamist olid võlgniku juhatuses tekkinud erimeelsused võla tunnistamise osas, siis pidi hageja teadma, et võlgnikule raamatupidamisteenust osutaval isikul ei ole esindusõigust sellise tahteavalduse tegemiseks, millega võlgnik loobub aegumise vastuväitest või sõlmib kokkuleppe aegumise tähtaja pikendamise kohta.

1. Kostja III poolt võlgniku juhatuse liikmena aegunud nõude tunnistamisega mittenõustumist ei saa pidada hea usu põhimõtte rikkumiseks. Kostja III ei ole hageja seaduslik esindaja ja tal ei ole lojaalsuskohustust hageja suhtes. Ülaltoodust tulenevalt leidis maakohus põhjendatult, et laenulepingust tulenev hageja nõue on aegunud.
2. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse viide maakohtu otsuse failinimele. Dokumendi failinimi ei oma sisulist tähtsust. Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus lahendanud hagi käesolevas tsiviilasjas esitatud poolte väidete ja tõendite alusel.
3. Hageja on märkinud, et kostja I enda nõue on alusetu ja jäi võlausaldajate üldkoosolekul tunnustamata. Ringkonnakohus märgib, et kuna kostja I on esitanud hagi nõude tunnustamiseks kohtule, siis ei saa kostja I vastuväidet hageja nõudele jätta käesolevas menetluses arvestamata (kuni 31.01.2021 kehtinud PankrS § 103 lg 8).
4. Ülaltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5. Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jäävad hageja kanda (TsMS § 162 lg 1, 168 lg 2, § 171 lg 1). Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov 10