Obsah (5)

§ 652§ 442§ 654§ 445§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Gaida Kivinurm Otsuse tegemise aeg ja koht 16. veebruar 2022. a, Tallinn Kohtuasja number

) § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Maakohtu otsuse resolutsiooni on vajalik täiendada hagi tagamise abinõu kehtima jätmise osas. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 31. Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonimenetluses esitatud täiendavate tõendite osas. Hageja esitas 10.12.2021 menetlusdokumendi lisana väljatrüki veebilehelt www.discounttire.com velgede nihke kohta. Kostja esitas 23.12.2021 menetlusdokumendi lisadena imporditud velgede pakkenimekirja koos tõlkega ja Drews OÜ asjatundja arvamuse. Ringkonnakohus leiab, et poolte esitatud täiendavate tõendite vastuvõtmiseks puudub alus.

§ 652

lg-st 3 tulenevalt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta. Samuti juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus.

§ 652

lg 4 kohaselt peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Kumbki pool ei ole vastaspoole tõendi vastuvõtmisega nõus. Riigikohus on selgitanud, et menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi tõendeid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid tõendeid varem esitada (vt Riigikohtu 11.02.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 17). Lisaks peab ringkonnakohus võimaldama uute tõendite esitamist nt olukorras, kus pooltel jäid maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud tõendid esitamata (vt Riigikohtu 23.11.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 27). Pooled ei ole esile toonud, et neil polnud objektiivselt võimalik neid tõendeid maakohtus esitada. Seejuures ei andnud ringkonnakohus oma 18.11.2021 kirjas pooltele võimalust esitada täiendavaid tõendeid, vaid üksnes täiendavaid seisukohti. Samuti ei saanud pooled ringkonnakohtu poolt 18.11.2021 kirjas toodud küsimusest (poolte täiendava seisukoha saamiseks seoses velgede mõõtude erinevuse paljususega), järeldada, et pooled saavad esitada ka täiendavaid tõendeid. Seega on pooled nimetatud täiendavate tõendite esitamisega hilinenud ja ringkonnakohus jätab seetõttu need vastu võtmata. Tõendite elektroonilise esitamise tõttu puudub vajadus nende füüsiliseks tagastamiseks. 32. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab olulises osas

§ 442lg-s 8 sätestatule.

Nimetatud sätte kohaselt peab otsuse põhjendavas osas märkima kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Seda on maakohus nõuetekohaselt ka teinud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, neid

§ 654

lg 6 alusel kordamata, välja arvatud osas, milles maakohus tuvastas asjaolu, et kostja müüb koopiavelgesid komplektina ning kahele kostja tõendile antud hinnangu osas. Vastavad maakohtu otsuse põhjenduste muudatused ja seda asendavad ringkonnakohtu põhjendused esitab ringkonnakohus allpool, vastates ühtlasi apellatsioonkaebuse väidetele. 9 2-18-3370

1. Ühenduse disainimääruse artikkel 89 lg 1 p a näeb ette, et kui ühenduse disainilahenduste kohus tuvastab, et kostja on ühenduse disainilahendust rikkunud või loonud selle rikkumise ohu, kohustab ta juhul, kui seda ei takista mõjuvad põhjused, kostjat lõpetama tegevuse, mis ühenduse disainilahenduse õigusi rikub või rikuks. Ühenduse disainimääruse art 19 lg 1 järgi annab ühenduse registreeritud disainilahendus selle omanikule ainuõiguse kasutada disainilahendust ning takistada kolmandal isikul selle loata kasutamist. Nimetatud kasutamiseks loetakse eelkõige sellise toote valmistamist, pakkumist, turustamist, importi, eksporti või kasutamist või nendel eesmärkidel sellise toote säilitamist, milles disainilahendus sisaldub või mille puhul seda on kasutatud. Vastavalt disainmääruse art 110 lg-le 1, kuni jõustuvad komisjoni asjakohase ettepaneku alusel vastuvõetud muudatused käesolevas määruses, ei ole ühenduse disainilahendusena kaitstav mitmeosalise toote koostisosa moodustav disainilahendus, mida on artikli 19 lõike 1 tähenduses kasutatud selle mitmeosalise toote parandamisel tema esialgse välimuse taastamiseks. Ühenduse disainimääruse art 110 lg 1 sõnastusest ja Euroopa Kohtu otsusest liidetud kohtuasjades nr C-397/16 ja nr C-435/16 Acacia ja D’Amato nähtub, et „parandamistingimus“ kohaldub järgmistel tingimustel: koostisosa, mille puhul disainilahendust kasutatakse, on ühenduse disainilahendusega kaitstud ning vastab ühenduse disainimääruse art-s 4 sätestatud kaitsetingimustele; tegemist on „mitmeosalise toote koostisosaga“; mitmeosalise toote koostisosa kasutatakse (ühenduse disainimääruse art 19 lg 1 tähenduses) selle mitmeosalise toote „parandamisel“; mitmeosalist toodet parandatakse „tema esialgse välimuse taastamiseks“; erandile tuginev isik täidab hoolsuskohustust, et tarneahelas järgnevad kasutajad täidaksid ühenduse disainimääruse art 110 lg-s 1 ette nähtud tingimusi. Pooled ei vaidle selle üle, et antud juhul on tegemist hageja disainilahendust sisaldavate velgedega ja tegemist on mitmeosalise tootega (sõiduautoga). Pooled vaidlevad selle üle, kas täidetud on ülejäänud „parandamistingimuse“ kohaldamise tingimused, s.o kas vaidlusaluseid velgesid kasutatakse sõiduauto parandamisel ja selle esialgse välimuse taastamiseks ning kas kostja on täitnud temal lasuvat hoolsuskohustust tarneahelas järgnevate kasutajate (kostja klientide) teavitamisel.
2. Maakohus leidis, et „parandamistingimuse“ kohaldamise hindamiseks on oluline, kas kostja müüb velgi komplektina või üksikult. Ringkonnakohus ei nõustu, et velgede üksnes komplektina müümisest saaks teha järelduse, et kostja poolt ei müüda velgesid mitmeosalise toote (sõiduauto) parandamiseks (esialgse välimuse taastamiseks). Riigikohus leidis sarnases vaidluses asjas nr 2-18-3445, et velgede komplektina müümisest ei saa järeldada, et neid müüakse kasutamiseks muul eesmärgil kui parandamiseks ja seega „parandamistingimus“ ei kohaldu (vt Riigikohtu 18.03.2020 otsust tsiviilasjas nr 2-18-3445, p 21.7 ning samas asjas 10.11.2021 tehtud Riigikohtu otsuse punkti 13). Seega võib esineda olukordi, kus ka sõiduauto esialgse välimuse taastamiseks on vajalik müüa terve komplekt velgesid ja komplektina müümisele ei saa seetõttu „parandamistingimuse“ kohaldamisel tähtsust omistada. Sellega seoses muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi osas, milles maakohus tuvastas, et kostja müüb velgesid üksnes komplektina, jättes need põhjendused otsusest välja. Sellest tulenevalt ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastata apellatsioonkaebuse väidetele seoses maakohtu otsuse põhjenduste vastuolulisusega velgede komplektina müümise osas ning apellatsioonkaebuse väidetele koopiavelgede hinnaerinevusest võrreldes originaalvelgedega.
3. Pooled ei vaidle selle üle, et koopiaveljed erinevad originaalvelgedest järgmiselt: velg tähistusega 5409 (vastab hageja disainile nr 001754979-0001) - originaalist erinevad velje laius 8,5 tolli ja velje nihe 35 mm; velg tähistusega 5413 (vastab hageja disainile nr 0017146680002) - originaalist erinevad velje laius 11 tolli ja velje nihe 35 mm; velg tähistusega 5620 (vastab hageja disainile nr 002766089-0011) - originaalist erinevad velje laius 8,5 tolli, läbimõõt 19 tolli ja velje nihe 35 mm; velg tähistusega 1357 (vastab hageja disainile nr 002707240-0001) - originaalist erinevad velje laius 8,0 tolli ja velje nihe 35 mm; velg 10 2-18-3370 tähistusega 1262 (vastab hageja disainile nr 002205740-0004) - originaalist erinevad velje läbimõõt 21 tolli ja velje nihe 35 mm; velg tähistusega 1166 (vastab hageja disainile nr 001658154-0002) - originaalist erineb velje läbimõõt 22 tolli; velg tähistusega 5456 (vastab hageja disainile nr 002015602-0004) - originaalist erinevad velje laius 8,5 tolli ja velje nihe 35 mm; velg tähistusega 5480 (vastab hageja disainile nr 002591453-0001) - originaalist erinevad velje laius 8,5 tolli ja velje nihe 35 mm; velg tähistusega 5486 (vastab hageja disainile nr 002156554-0004) - originaalist erinevad velje laius 11,0 tolli, läbimõõt 20 tolli ja velje nihe 35 mm. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et antud juhul ei saa sellise mõõduerinevusega koopiavelgesid pidada „parandamistingimuse“ mõttes varuosaks ehk asendusosaks isegi siis, kui need on silmaga vaadates identsed originaalosaga, sest selliste mõõtudega originaalosa ei ole tootja/disainiomanik ette näinud. Maakohus on oma otsuses viidanud Euroopa Kohtu lahendile liidetud asjas nr C-397/16 ja nr C-435/16, milles Euroopa Kohus on selgitanud, et ühenduse disainimääruse art 110 lg 1 kohaldamine eeldab, et mitmeosalist toodet parandatakse „tema esialgse välimuse taastamiseks“ (vt nr C-397/16 ja nr C-435/16 Acacia ja D’Amato, p-d 71 ja 72). Sellest tuleneb, et „parandamistingimusele“ tuginemiseks peab koostisosa olema kasutatud mitmeosalise toote sellise välimuse taastamiseks, mis tal oli turuleviimisel (samas, p 74). Sellest tuleb Euroopa Kohtu arvates järeldada, et „parandamistingimus“ on kohaldatav üksnes mitmeosalise toote nende koostisosade suhtes, mis on visuaalselt originaalosaga identsed (samas, p 75). Punktis 77 on Euroopa Kohus märkinud, et „Seetõttu on välistatud koostisosa kasutamine muul kui mitmeosalise toote turuleviimise aegse välimuse taastamise eesmärgil. Sellise olukorraga on tegemist eeskätt siis, kui varuosa ei vasta värvitooni ja mõõdu poolest originaalkoostisosale või kui mitmeosalise toote välimust on pärast turuleviimist muudetud.“ (C-397/16, p 77). Punktides 71-77 tehtud arutluse võttis Euroopa Kohus kokku otsuse p-s 78: „Eelnimetatud kaalutlusi arvestades [---], määruse nr 6/2002 artikli 110 lõikes 1 sisalduva „parandamistingimuse“ alusel saab välistada ühenduse disainilahendusest tuleneva kaitse kohaldamise mitmeosalise toote parandamisel tema esialgse välimuse taastamiseks kasutatud koostisosas sisalduva disainilahenduse suhtes tingimusel, et asendusosa välimus on visuaalselt identne selle koostisosa välimusega, mis kuulus mitmeosalise toote koosseisu toote turuleviimisel.“ Euroopa Kohus nõustus antud asjas otsuse tegemisel kohtujuristi 28.09.2017 ettepanekuga, kus analüüsiti küsimust varuosa kasutamisest mitmeosalise toote parandamiseks selle algse välimuse taastamiseks. Selles ettepanekus on selgitatud, et mõistet „välimus“ tuleb tõlgendada, pidades silmas määruse nr 6/2002 artikli 3 punktis a sätestatud mõistet „disainilahendus“, nii et see tähistab eelkõige toote enese ja/või selle kaunistuste joonte, piirjoonte, värvide, kuju, struktuuri ja/või materjali omadustest tulenevat välimust. Põhikohtuasjade kontekstis tähendab see nõue, et remondiks kasutatav velg peab olema välimuselt identne autole algselt paigaldatud veljega, eelkõige velje ja/või selle kaunistuse joonte, piirjoonte, värvide, kuju, struktuuri ja/või materjali omaduste poolest (Ettepaneku C osa punktid 105-107). Riigikohus leidis, et Euroopa Kohtu seisukohast tulenevalt on seega toote mõõduerinevus oluline asjaolu. Riigikohtu hinnangul on Euroopa Kohus pidanud esmatähtsaks seda, et asendusosa välimus oleks visuaalselt identne selle koostisosa välimusega, mis kuulus mitmeosalise toote koosseisu toote turuleviimisel. Mõõtude erinevus toob Riigikohtu hinnangul üldjuhul kaasa selle, et asendusosa ei ole originaalosaga visuaalselt identne, mis välistab „parandamistingimusele“ tuginemise (vt Riigikohtu 10.11.2021 otsust asjas nr 2-18-3445, p 14). Nimetatud asjas oli tegemist koopiavelgede nihke erinevusega originaalist 5 mm võrra ning pooled ei vaielnud selle üle, et selline erinevus ei ole visuaalselt märgatav ning kostja koopiaveljed ei erine visuaalselt hageja originaalvelgedest. Käesolevas asjas on pooltel vaidlus, kas olemasolevad koopiavelgede tehniliste mõõtude erinevused tähendavad nende visuaalset erinevust võrreldes originaalvelgedega. Ringkonnakohus leiab, et sellele tuleb maakohtuga nõustudes vastata jaatavalt. Kostja veljed ei vastanud originaalile: 1 veljetüübi puhul läbimõõdult (ühe tolli võrra); 4 veljetüübi puhul laiuselt (0,5-2,5 tolli) ja nihkelt (1-16mm); 3 11 2-18-3370 veljetüübi puhul laiuselt (0,5-2 tolli), läbimõõdult (ühe tolli võrra) ja nihkelt (3-6mm); ühe veljetüübi puhul läbimõõdult (ühe tolli võrra) ja nihkelt (2-5mm). Tegemist on toote mõõtude erinevusega ja mõõtude erinevus toob ülalviidatud Euroopa Kohtu ja Riigikohtu lahendites toodud seisukohtadest lähtudes asendamiseks kasutatud toote puhul kaasa selle visuaalse identsuse puudumise võrreldes esialgse (originaal) tootega. Euroopa Kohus nõustus kohtujuristi ettepanekuga, milles on rõhutatud, et parandamiseks kasutatud velg peab muuhulgas vastama piirjoonte poolest autole algselt paigaldatud veljega. Ringkonnakohus leiab hagejaga nõustudes, et see tähendab ka koopiavelje mõõtude vastavuse nõuet võrreldes originaalveljega. Selliselt on mõõtude olulisust ja originaalvelgedele vastavuse vajadust rõhutanud ka Riigikohus viidatud asjas. Seejuures tuleb Riigikohtu seisukohta selle kohta, et „kui koopiavelg ei vasta tehniliste mõõtude poolest täpselt originaalosale, saaks seda ikkagi „mitmeosalise toote koostisosaks“ või „asendusosaks“ lugeda“, viidatud lahendites toodud seisukohtade kontekstis mõista ringkonnakohtu hinnangul selliselt, et üksnes ebaolulise kõrvalekalde puhul originaalvelje mõõtudest on lubatav sellise koopiavelje kasutamine „asendusosana“. Ebaoluliseks kõrvalekaldeks mõõtude osas ei saa ringkonnakohtu arvates lugeda velje läbimõõdu erinevust ühe tolli võrra ning mitmete mõõduerinevuste (nihe ja laius) koos esinemist. Tegemist on velje piirjoonte erinevusega, mis ei ole Euroopa Kohtu juhiste kohaselt „asendusosana“ lubatav. Kostja pidi vastutuseks vabanemiseks tõendama, et vaidlusaluste velgede import ja hageja ühenduse disainilahenduse õiguste kasutamine toimus kooskõlas „parandamistingimusega“ (vt Riigikohtu 18.03.2020 otsust tsiviilasjas nr 2-18-3445, p 20). Seega pidi kostja tõendama ka seda, et tegemist on üksnes ebaolulise kõrvalekaldega originaalvelgede mõõtudest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole tõendanud, et mõõtude erinevused on ebaolulised ning seega ei ole kostja tõendanud, et hageja ühenduse disainilahenduse õiguste kasutamine toimus kooskõlas „parandamistingimusega“.
4. Seejuures ei ole asjakohane kostja viide sellele, mis võimalused on selliste mõõtude erinevuse kompenseerimiseks erinevate vahenditega (nt nihke puhul vaheflantsi kasutamisega ning velje läbimõõdu puhul teise mõõduga rehvi kasutamisega). Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et disainilahenduse rikkumise tuvastamise seisukohast on ebaoluline, kas hageja toodetud sõidukile võiks tehniliselt sobida ka mõnede muude mõõtudega veljed. Ühenduse disainimääruse art 110 lõikes 1 sisalduva „parandamistingimuse“ kohaldamisel tuleb hinnata, kas konkreetse asendusosa välimus on visuaalselt identne selle koostisosa välimusega, mitte seda, kuidas sellist erinevust on võimalik muude vahenditega n.ö „visuaalselt ära petta“. HL Autoosad OÜ selgituskiri (I kd tl 75) on seetõttu jäetud maakohtu poolt õigesti tähelepanuta.
5. Ringkonnakohtu hinnangul on ekslik kostja väide, et antud juhul on kaitstav üksnes disainilahenduse graafiline kujutis, mitte kaitstava lahenduse mõõtmed. Ülalviidatud Euroopa Kohtu seisukohast järeldub üheselt, et ühenduse disainimääruse alusel on kaitstav toote disainilahendus, mis hõlmab ka toote mõõtmeid.
6. Maakohus leidis otsuse punktis 61, et asjaolu, et vaidlusalused veljed ei ole mõeldud sõiduki parandamiseks algse välimuse taastamiseks, kinnitab kaudselt ka kostja enda esitatud tõend velgede tootja kinnituskiri, milles nähtub, et velgi toodetakse klientidele, kes soovivad oma tooteid parendada (inglise keeles upgrade their cars). Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et saatedokumendis märgitust ei saa järeldada seda, mis eesmärgil kostja poolt imporditud valuvelgi kasutatakse, isegi kui saatedokumendis on märgitud sõna „parendama“ (inglise keeles upgrade) (I kd tl 72). Tegemist on saatja keelekasutusega, mida ei saa kostja käitumise puhul määravaks pidada. Ehkki maakohus tegi antud tõendist ebaõige järelduse, ei mõjuta see asja lahendamise tulemust. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi selles osas vastavalt eelpool märgitule. 12 2-18-3370
7. Eelnevast tulenevalt asus maakohus seega õigele seisukohale, et kostja poolt imporditud hageja disainilahenduse ainuõigust rikkuvate velgede puhul ei ole täidetud „parandamistingimuse“ eeldused: mitmeosalise toote koostisosa kasutatakse (ühenduse disainmääruse art 19 lg 1 tähenduses) selle mitmeosalise toote „parandamisel“ ning mitmeosalist toodet parandatakse „tema esialgse välimuse taastamiseks“. Lisaks hindas maakohus, kas on täidetud ka „parandamistingimuse“ järgmine eeldus: erandile tuginev isik täidab hoolsuskohustust, et tarneahelas järgnevad kasutajad täidaksid ühenduse disainimääruse art 110 lg-s 1 ette nähtud tingimusi. Euroopa Kohtu juhiste kohaselt tähendab hoolsuskohustuse täitmine eelkõige seda, et isik teavitab tarneahelas järgnevaid kasutajaid selge ja nähtava märkega tootel, selle pakendil, kataloogides või müügidokumentidel ühelt poolt asjaolust, et asjaomane koostisosa sisaldab ühenduse disainilahendust, mis ei kuulu talle, ja teiselt poolt, et vastav koostisosa on mõeldud kasutamiseks üksnes mitmeosalise toote parandamisel tema esialgse välimuse taastamiseks (vt nr C-397/16 ja nr C-435/16 Acacia ja D’Amato, p 86). Teiseks peab ta sobivate, eelkõige lepinguliste abinõude abil tagama, et tarneahelas järgnevad kasutajad ei kasuta koostisosa eesmärgil, mis on vastuolus art 110 lg 1 tingimustega (samas, p 87). Lõpuks peab ta jätma koostisosa müümata juhul, kui ta teab või on mõistlik, et ta oleks kõiki asjaolusid arvestades pidanud teadma, et seda koostisosa ei kasutata kooskõlas art 110 lgs 1 ette nähtud tingimustega (samas, p 88). Maakohus leidis, et ka see eeldus on täitmata, kuna kostja kodulehelt jääb mulje, et kostja müüb originaalvelgi. Alles kohtumenetluse ajal on kostja avaldanud teate, et tegemist ei ole originaalvaruosadega. Lisaks leidis maakohus, et kostja ei ole tõendanud, et teavitamiskohustus on täidetud ka nende klientide suhtes, kes ei pöördu velgede ostmiseks kostja poole veebilehe kaudu. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et vaidlusaluste velgede sisseveo ja hagi esitamise ajal on leidnud aset hageja õiguste rikkumine. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, neid kordamata. Kostja märkused apellatsioonkaebuses selle kohta, et kostja majandustegevus on käesolevaks ajaks üksnes veebipõhine ning kostjal puudub kauplus, mis oleks kindlatel aegadel avatud ning kust klientidel oleks võimalik kaupa osta, ei lükka ümber seda, et „parandamistingimuse“ eeldus klientide teavitamise osas oleks hagi esitamise ajal olnud täidetud. Riigikohus rõhutas asjas nr 2-18-3445, et kostja hoolsuskohustuse täitmist tuli hinnata hagi esitamise seisuga ning kostja poolt täiendavate meetmete rakendamise tähtsus tõusetub üksnes kostja edasise käitumise õiguspärasuse hindamisel (vt Riigikohtu 18.03.2020 otsust tsiviilasjas nr 2-18-3445, p 24.6). Seega saaksid kostja väited olla asjakohased hageja poolt esitatud disainilahenduse ainuõiguse rikkumisest hoidumise nõude lahendamisel.
8. Samas on maakohus ka hageja disainilahenduse ainuõiguse rikkumisest hoidumise nõude põhjendatult rahuldanud. Maakohus lähtus toimepandud rikkumisest ja sellest, et kostja poolt tarvitusele võetud meetmed ei tõenda, et kostja on „parandamistingimuses“ ette nähtud hoolsuskohustust piisavalt täitnud. Maakohus leidis, et kuna teavitust selle kohta, et tegemist ei ole originaaltootega ja seda võib kasutada üksnes sõiduki parandamiseks, ei ole avaldatud veebilehel iga konkreetse velje tutvustuse juures, on kostja kodulehel olev üldine teavitus ebapiisav. Ringkonnakohus sellise käsitlusega ei nõustu. Mõistlikule kodulehe külastajale on hinnakirja juures avaldatust arusaadav, et tegemist ei ole originaaltoodetega ning on esitatud ka teavitus, et neid võib kasutada üksnes sõiduki parandamise eesmärgil (I kd tl 76-77). Selleks ei pea sama teavitust veelkord iga toote juures üle kordama ja ringkonnakohus nõustub kostjaga, et sellekohane kohustus oleks kostjale põhjendamatult koormav ning ebamõistlik. Samas ei too selline tõendi ebaõige hindamine kaasa maakohtu otsuse muutmise vajadust nõude rahuldamise osas. Lähtudes asjaolust, et vaidlusaluste koopiavelgede näol on tegemist hageja disainilahenduse ainuõigust rikkuvate toodetega ja nendele ei kohaldu „parandamistingimuse“ eeldus (mitmeosalisel toote koostisosa kasutatakse selle mitmeosalise toote „parandamisel“ ning mitmeosalist toodet parandatakse „tema esialgse välimuse taastamiseks“), ei saa selliste 13 2-18-3370 toodete Eestisse sissetoomist ega turustamist võimaldada ka tulevikus, olenemata milliseid teavitusmeetmeid kostja oma kodulehel kasutab. Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi vastavalt eeltoodule.
9. Kostja heitis maakohtule ette ka seda, et maakohus on koopiavelgede hävitamiseks loa andmise näol kohaldanud ebaproportsionaalset meedet. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Velgede hävitamise nõude õiguslik alus tuleneb ühenduse disainimääruse art 89 lg 1 p-st d koosmõjus VÕS §-ga 1043, VÕS § 1045 lg 1 p-ga 5 ning VÕS § 1055 lg-ga 1 ja lg 3 p-ga
10. Olukorras, kus kohus on tuvastanud hageja disainilahenduse õiguste rikkumise, saab hageja nõuda rikkumise kõrvaldamiseks tema õigusi rikkuvate kaupade suhtes mõistlike abinõude rakendamist, muu hulgas nende hävitamist, tagasivõtmist või lõplikku eemaldamist turustusvõrgust. Maakohus märkis, et ehkki velgede hävitamine on kostja omandiõigust kõige intensiivsemalt kahjustav abinõu, ei ole kaupade õigusvastast iseloomu võimalik kõrvaldada muul viisil peale hävitamise. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Kuna koopiavelgede mõõdud erinevad originaalvelgedest, ei ole sellist rikkumist kuidagi võimalik muude abinõudega kõrvaldada. Kostja ei ole ka esile toonud, milline alternatiivne kostjat vähem koormav lahendus sellises olukorras oleks võimalik.
11. Maakohus tagas käesolevas asjas hagi 09.03.2018 määrusega ja kohaldas hagi tagamise abinõuna hageja disainilahendust nr 001754979-0001, 001714668-0002, 002766089-0011, 002707240-0001, 002205740-0004, 001658154-0002, 002015602-0004, 002591453-0001 ja 002156554-0004 sisaldavate velgede, koguses 148 tk, arestimist ning võõrandamise ja valduse üleandmise keelamist.

§ 442

lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Maakohus ei ole otsuses võtnud seisukohta hagi tagamise abinõu kehtivuse, selle muutmise või tühistamise osas. Ringkonnakohus saab maakohtu vea parandada käesoleva otsusega.

§ 445

lg 2 kohaselt juhul kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Kuna maakohus rahuldas hagi ja hageja ei ole hagi tagamise tühistamist taotlenud, tuleb 09.03.2018 kohaldatud hagi tagamise abinõu jätta kehtima. 43. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel apellandi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm 14