Obsah (9)

§ 657§ 442§ 654§ 238§ 171§ 178§ 174§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Peeter Pällin, Ele Liiv ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 10. detsember 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-20-5038 K

) § 162 lg 1 kohaselt kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hagejate kasuks välja hagilt tasutud riigilõivu 425 eurot. Maakohus leidis, et hagejate lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot on vajalik ja põhjendatud. Hagejate lepingulise esindaja ajakulu pidas maakohus põhjendatuks 7,5 tunni ulatuses 9,5 tunni asemel. Kokkuvõttes leidis maakohus, et hagejate menetluskulud on põhjendatud 1325 euro ulatuses (425 eurot riigilõiv ja 900 eurot õigusabitoimingute kulu). Maakohus mõistis menetluskulud kostjalt välja koos seadusjärgse viivisega. Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Harju Maakohtu
2. juuli
3. a otsuse tühistada ning jätta hagi rahuldamata, sest hagejate nõue kostja vastu on kostja nõudega tasaarvestatud. Alternatiivselt palus kostja maakohtu otsuse tühistada ning saata asja uueks arutamiseks maakohtule. 6.
4. Kostja hinnangul on maakohus ekslikult järeldanud, et hagejad ei ole kostjale õigusvastaselt kahju tekitanud ning seetõttu ei ole kostjal hagejate vastu nõuet, mida kostja saaks hagejate nõudega kostja vastu tasaarvestada. Kostja paneb hagejate süüks kostja väravaketi ja luku lõhkumist sõiduki abiga. Kostja esitatud fotodelt on näha sõidukiga tekitatud pinnasekahjustused ning hagejate kostjale saadetud kirjadega kogumis on kostjale tekkinud kahju ja selle seos hagejate tegevusega tõendatud. Pole usutav, et keegi teine võis selle teo toime panna. Maakohus oleks pidanud kostja esitatud tõendite alusel jõudma järeldusele, et väravaketi ja luku lõhkumise ning varguse taga on hageja I ning sellest tulenevalt on kostjal varalise kahju hüvitamise nõue hageja I suhtes, mille saab hagejate nõudega kostja vastu tasaarvestada. 6.
5. Maakohus on ekslikult leidnud, et kostjal ei ole saamata jäänud tulust kahju tekkinud ning selline kahju oleks tekkinud siis, kui kostja oleks oma varast ilma jäänud. Kostja on tuginenud asjaolule, et saamata jäänud tulu seisneb kasu saamise võimaluse kaotamises. Hagejad on kostja müügitegevust pikema perioodi vältel takistanud ning teinud sellega kostja müügitegevuse võimatuks. Kostja vara oleks pidanud ootuspäraselt suurenema, aga seda ei juhtunud. Maakohus hindas selle seisukohaga seoses esitatud tõendeid valikuliselt. Üks kostja paigaldatud müügitahvel varastati, eelduslikult mahutati kaubikusse, mida kasutab hageja I. Maakohus jättis tähelepanuta, et müügitahvli varguse ja väravaketi lõhkumise vahel on põhjuslik seos hageja I tegevusega. See seoses on loodud hagejate saadetud e-kirjade, sõnumite ja telefonikõnede kaudu. Eluliselt ei ole usutav, et kõrvaline isik oleks müügitahvlit sõnaga „petis“ sodinud. Seda sõna on hagejad korduvalt kostjaga suhtlemisel kasutanud. Hagejad on neid tegusid toime pannud eesmärgiga kostjat survestada, traumeerida ja kostja müügitegevust takistada, et saada müügitehingu summa tagasi. 6.
6. Maakohus rikkus ka tõendite vastuvõtmise korda, kuna ei teinud ühtegi määrust kostja esitatud tõendite kohta, vaid nimetas alles kohtuotsuses neid pelgalt „dokumentideks“. Kostjale oleks pidanud enne lahendi tegemist olema selge, milliseid tõendeid kohus arvestab ja milliseid mitte ning kas mõni asjaolu vajab täiendavat tõendamist. Maakohtu väide, et kohus ei nõustu kostja järeldustega kostja esitatud „dokumentide“ kohta, on paljasõnaline. Maakohus rikkus tõendite hindamisel menetlusõiguse norme. 5 2-20-5038 6.
7. Maakohus on eksinud ka kostjale tekitatud mittevaralise kahju hindamisel. Maakohus on jätnud hagejate kostja suunalised solvangud, teod ning käitumise tähelepanuta. Asjaolu, et maa jäi lubatud tähtajaks kinnistamata, ei ole käsitatav kostja poolse petturliku tegevusena. 6.
8. Maakohus oleks pidanud asja lahendades ja tõendeid igakülgselt hinnates jõudma järeldusele, et hagejad on kostjale kahju tekitanud ning seega saab kostja kahju hüvitamise nõude hagejate nõudega kostja vastu tasaarvestada. Sellisel juhul oleks tulnud menetluskulud jätta hagejate kanda. Vastustajate seisukoht
9. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657lg 1 p 1 alusel muutmata jätta.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud jäävad kostja kanda.

1. Maakohus tuvastas järgmised asja lahendamiseks vajalikud asjaolud, mille üle pooled ei vaidle ka apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab aluseks asja lahendamisel: - hagejad sõlmisid
2. oktoobril 2017 kostjaga maa ostu-müügilepingu, mille kohaselt kostja müüs hagejatele 3500m2 suuruse maatüki Harjumaal XXX külas hinnaga 5000 eurot; - kostja pidi laskma maa enda nimel kinnistada ning seejärel andma kinnistu omandi hagejatele üle hiljemalt
3. aprilliks 2018, kuid kostja seda kohustust ei täitnud; - hagejad taganesid lepingust
4. augustil 2019 seoses müügilepingu olulise rikkumisega ning nõudsid kostjalt maa eest tasutud 5000 euro tagastamist ning leppetrahvi 500 eurot kohustuse rikkumise eest, leppetrahvi nõudmise õigus oli müügilepingus kokku lepitud; -
5. oktoobril toimetas kohtutäitur Katrin Vellet taganemisavalduse kostjale kätte.
6. Apellatsioonkaebuses kordab kostja peamiselt maakohtus esitatud seisukohti ning vaidlustab maakohtu järelduse, et hagejate väidetavad teod kostjale kahju põhjustamisel ei ole tõendatud. Kolleegium on seisukohal, et maakohtu järeldus on õige ning maakohus on oma järeldust argumenteerinud ja

§ 442lg 8 kohaselt selgitanud.

Maakohus leidis, et üksnes hagejate väidetava käitumismustri alusel ei saa tuvastada, et hagejad oleks rikkunud või varastanud kostja vara või muul viisil kostjale õigusvastaselt varalist kahju tekitanud. Maakohtu hinnang nii igale tõendile eraldiseisvalt, kui ka kogumis on jälgitav ja põhjendatud. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (

§ 654lg 6).

11. Kostja heitis ette, et maakohus rikkus tõendite vastuvõtmise korda, kuna ei teinud ühtegi määrust kostja esitatud tõendite kohta, mistõttu ei olnud kostjale enne lahendi tegemist selge, milliseid tõendeid maakohus arvestab ja milliseid mitte ning kas mõni asjaolu vajab täiendavat tõendamist. Kolleegium märgib, et maakohus võttis vastu kõik hagejate tegevuse kohta esitatud tõendid ja hindas neid, kuid leidis, et kostja esitatud tõendid kogumis ei tõenda kostja väiteid.

§ 238

lg 4 järgi teeb kohus põhjendatud määruse, kui ta keeldub tõendi vastuvõtmisest, kuid nimetatud säte ei reguleeri täpsemalt tõendi vastuvõtmist. Kuigi tõendi vastuvõtmine on kohtu menetluslik otsustus, ei sätesta

selle vormistamise täpsemaid nõudeid. Kohtu otsustus tõendite vastuvõtmise kohta võib väljenduda ka kohtu menetluslikus toimingus, sh kui kohus lõpetab eelmenetluse või teeb teatavaks kirjalikus menetluses kohtuotsuse kuulutamise aja. Praegusel juhul teatas maakohus

1. juuni
2. a määruses selgelt, et võtab kõik seni poolte esitatud dokumentaalsed tõendid asja materjalide juurde. Kolleegiumi hinnangul on 6 2-20-5038 maakohtu menetluslik tegevus läbipaistev ja arusaadav. Kostja ei ole apellatsioonimenetluses selgitanud, millised tõendid jäid tal esitamata põhjusel, et ta ei saanud aru, kas kõik tema tõendid on vastu võetud või mitte.
3. Maakohus märkis otsuse p-s 71, et ei anna hinnangut kostja poolt kahju suuruse kohta esitatud tõenditele (tl 85-87), sest kohtu hinnangul on hagejate õigusvastane käitumine ning põhjuslik seos hagejate väidetava õigusvastase käitumise ja kostjale väidetavalt tekkinud kahju vahel tõendamata. Kolleegium selgitab, et maakohtu tegevus on õiguspärane ja tuleneb menetlusökonoomia põhimõttest.

§ 238

lg 5 järgi võib kohus jätta arvestamata varem vastu võetud tõendi, kui pärast vastuvõtmist ilmneb, et tõend ei ole asjakohane

§ 238lg 1 esimese lause tähenduses.

Menetlusökonoomia põhimõttest tuleneb, et kui kohus teeb kindlaks, et mõni hageja (või menetlusliku tasaarvestuse esitaja) nõude eeldus on tõendamata, ei pea kohus analüüsima teiste nõude eeldustega seotud väiteid ega hindama nendega seoses esitatud tõendeid. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 13. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu

§ 171lõike 1 kohaselt kostja kanda.

Menetluskulude jaotust saab

§ 178lõike 1 kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates.

14.

§ 174

lõigete 1 ja 3 järgi tuleb ringkonnakohtul vastavalt menetluskulude jaotusele määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus. Hageja

1. novembri
2. a menetluskulude nimekirja järgi on tema menetluskuluks apellatsioonimenetluses lepingulise esindaja tasu 5 tundi osutatud õigusabi eest tunnitasuga 120 eurot (käibemaksuga). Seega palus hageja menetluskuludena hüvitada 720 eurot. 15.

§ 175

lõikest 1 tuleneb, et kohus mõistab lepingulise esindaja kulud teiselt poolelt välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegiumi hinnangul on hagejate menetluskulude nimekirjas kajastatud menetlustoimingud põhjendatud ja vajalikud ning neile kulunud aeg (kokku 5 tundi), arvestades menetlusdokumentide sisu ja mahtu, mõistlik ja kooskõlas asja materjalidega. Hagejate lepingulise esindaja tunnitasu määr on mõistlik ja vastab sarnase õigusteenuse eest makstavale keskmisele tasule. Kohus määrab hagejate menetluskulude suuruseks 720 eurot koos käibemaksuga.

§ 177

lg-s 4 sätestatu alusel määrab kohus, et kostjal tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt 7