KOHTUMÄÄRUS Kohus Viru Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 14. juunil 2016 Jõhvi kohtumajas Kohtuasja number 1-12-1704 Kohtukoosseis Kohtunik Inna Kirsipuu Kohtuistungi sekretär, tõlk Merike Erisalu
§ 303järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti pani M.H veel ühe Kar
S § 120 järgi kvalifitseeritava ähvarduse episoodi toime Axxxx Äxxxsuhtes, keda 2009. aasta juunikuul xxx tänaval asuvas kaupluses ta ähvardas tapmise ning tervisekahjustuse tekitamisega. Peale seda pani M.H toime kaks kuritegu võimuesindajate suhtes. Nimelt kasutas M.H 05.08.2011 kella 00.40 paiku Kohtla-Järve linnas vägivalda võimuesindajate suhtes. Nimelt lõi tahtlikult politseiametnikku küünarnukiga selliselt, et löök tabas järjestikku politseiametniku rinna, õla ja lõua piirkonda. Peale ülalkirjeldatut, M.H , olles politseisõidukis, ähvardas ta korduvalt ametikohustusi täitvaid politseiametnikke – lubas PxxxRxxx maha lasta, ähvardas, et politseinike ja nende lähedaste suhtes tarvitatakse seksuaalset vägivalda,
§ 274lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
Peale xxsolvas ta politseiametnikke, kasutades venekeelseid ebatsensuurseid ja solvavaid väljendeid,
§ 275järgi kvalifitseeritava kuriteo.
Peale vabanemist on kinnipeetaval garanteeritud töökoht xxx. Elukoht on M.H olemas ning antud korteris elav kinnipeetava abikaasa (korteriomanik) andis loa korterisse elama asumiseks. Kinnipeetaval on kehtiv isikut tõendav dokument –elamisluba kehtivusega kuni 16.07.
- Arvestades süüdimõistetu poolt toimepandud kuriteo asjaolusid, korduvalt erinevate kuritegude eest karistamist, ei ole kohtu hinnangul kinnipeetava enne tähtaegne vangistusest vabastamine õigustatud. Kohtul puudub alus arvata, et uue kuriteo toimepanemise risk oleks madal või väheoluline. Kuna isik on korduvalt kriminaalkorras karistatud, sealhulgas ka I astme kuritegude eest, leiab kohus, et vabaduses viibimine ei osuta isikule piisavat mõju ja oleks ebaotstarbekas. Kohus rõhutab, et kõigepealt võtab kohus arvesse isiku toimepandud kuriteo asjaolusid nagu näeb ette KarS § 76 lg
- Kohus osutab tähelepanu asjaolule, et vabaduses viibides oli süüdimõistetu käitumine väga ohtlik. Samuti ei ole isik vabaduses viibides kasutanud võimalust käituda korralikult ega ole teinud mingeid reaalseid jõupingutusi oma käitumisharjumuste muutmiseks, mis võimaldaks tal edaspidi seadusekuulekalt elada. Vastupidi - vabaduses olles jätkas isik kuritegude toimepanemist. Seda enam liigituvad M.H poolt toime pandud kuriteod võimuesindaja suhtes ja õigusemõistmise vastasteks süütegudeks, mis näitavad M.H isiksuse erilist ohtlikkust. See fakt tugevdab kohtu veendumust selles, et süüdimõistetu võib vabaduses toime panna uue kuriteo. Sellise isiku ennetähtaegne vabastamine peab olema selge erand. Süüdimõistetu puhul selliseid erandlikke asjaolusid kohus ei näe. Samas tuleb positiivseks lugeda, et kinnipeetava käitumine vangistuses on olnud rahuldav. Puuduvad distsiplinaarkaristused. Vanglas ta on läbinud sotsiaalprogrammid „xxx Kohus hindab neid kui asjaolusid, et vangistus mõjub M.H-le mingil määral distsiplineerivalt ja avaldab seega paremat mõju kui vabaduses viibimine. Antud juhul isiku hea käitumine vanglas ja tema varasem elukäik ja töökoha olemasolu, lähedaste toetus ei kaalu üle toimepandud kuriteo asjaolusid. Kohus märgib, et iseenesest töökoha omamine ja lähedastega head suhted ei ole otsustavad isiku poolt oma hoiakute valimisel. Töökoht ja lähedaste toetus ei vähenda uue kuriteo toimepanemise riski olulisel määral. S üüdimõistetu puhul 3
(5)on täheldatav kalduvus olla agressiivne ja käituda vägivaldselt. Erinevalt prokurörilt ei leia kohus, et süüdimõistetut tuleks vabastada enne tähtaega. Varasemalt toime pandud raske esimese astme isikuvastane kuritegu ja jätkuv vägivaldne käitumine olles vabaduses annavad kohtule aluse arvata, et süüdimõistetu puhul on uue kuriteo toimepanemise risk on märkimisväärne. Pere, töökoht ja kriminaalhooldus ei saa seda riski piisaval määral maandada, sest ka varasem pikaajaline vangistus ei mõjutanud isikut piisavalt, et ta saaks käituda seadusekuulekalt. Eksisteerib suur tõenäosus, et kinnipeetav paneb vabaduses toime uue kuriteo. Tema ennetähtaegsel vabanemisel saaks ühiskonna õiglustunne oluliselt riivatud, samuti ei oleks tema vabastamine kooskõlas karistuse mõistmise üldiste eesmärkidega. Kohus on seisukohal, et karistuse üldpreventsiooni eesmärgiks on muuhulgas näidata ühiskonnale, et kuritegude järjepidev toimepanemine ei ole aktsepteeritav ning toob endaga kaasa tugeva riigipoolse sanktsiooni, mis väljendub reaalses vangistuses ning eelduslikult selle täiel määral ära kandmises. Kinnipeetava karistusaeg lõpeb 09.08.2017, s.o pisut rohkem kui aasta pärast. Kohus leiab, et isiku vabastamisel ei oleks kohtul veendumust, et karistuse eesmärgid on saavutatud, muuhulgas, et isik ei pane enam uusi kuritegusid toime, mistõttu tuleb tal jätkata karistuse kandmist vangistuses. Kohtul puudub veendumus, et isik suudaks kuritegelikust käitumisest hoiduda. Kohus peab vajalikuks viidata Riigikohtu varasemale praktikale, mille kohaselt on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise näol tegemist süüdimõistetu subjektiivse õigusega nõuda seaduses toodud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist. (RKKKo 3-1-1-18-11 p 9.1) See aga ei tähenda, et isiku vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine oleks reegliks. Pigem on isiku ennetähtaegne vangistusest vabastamine erand, mille puhul tuleb arvestada kõiki elulisi asjaolusid. Isik, kes pani toime kuriteo, peab arvestama asjaoluga, et tal tuleb ära kanda kogu temale mõistetud karistus ning riik ei loo tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamise korra kehtestamisega isikutele õiguspositsioone, millele need hiljem võiksid toetuda. Süüdimõistmisel ei ole ennetähtaegne vabastamine isikule garanteeritud. Käesoleval hetkel ei kaalu M.H isiksust iseloomutavad positiivsed asjaolud (elukoht, lähedaste toetus, sotsiaalprogrammis osalemine ja vanglas töötamine) üle negatiivseid argumente (korduv karistatus, sealhulgas raske kuritegude eest, kuritegude asjaolud, ükskõikine suhtumine riigiametnikele ja õiguskaitseorganitele, alkoholi tarvitamine jne). Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt osutab vangistus süüdimõistetule paremat mõju kui vabaduses viibimine. Seega on kohus veendumusel, et süüdimõistetu puhul ei ole kriminaalhoolduslike vahenditega võimalik korrigeerida tema käitumist õiguskuulekuse suunas ning tal tuleb jätkata karistuse kandmist vangistuses. Seda argumenti toetab ka asjaolu, et nii on teiste inimeste elu ja tervis paremini kaitstud. Kohus peab vajalikuks viidata kehtivale kohtupraktikale, mille kohaselt on isiku hea käitumine vanglas üheks oluliseks asjaoluks ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel (RKKKm 31-1-91-06 p 8.1). Käesolevas asjas on see tingimus küll täidetud (isikul puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused), kuid sellest ei piisa. Isikut ei saa vabastada vaid tema vangistusaegsele normikuulekale käitumisele ja teda vabanemisel ees ootavatele headele elamistingimustele ning garanteeritud töökoha olemasolule tuginedes. Kohtul puudub alus arvata, et uue kuriteo toimepanemise risk isiku tingimisi ennetähtaegsel vabanemisel oleks madal või väheoluline. Õigusemõistmisevastased ja võimuesindajate suhtes toimepandud on väga tõsisteks süütegudeks, mis kujutab endast suurt ohtu ühiskonnale. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KarS § 76, KrMS § 426, 432, jätab kohus süüdimõistetu M.H temale Tartu Ringkonnakohtu 29.04.2014 kohtuotsustega mõistetud vangistuse kandmisest enne tähtaega vabastamata. / 4
(5)Inna Kirsipuu kohtunik 5
(5)