Väärteoasi nr 4-20-2803 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel 11. juuni 2021. a Tartu Maakohus Tartu kohtumaja Kohtunik Anneli Tanum Sekretär Kristi Suvi juuresolekul arutanud avalikul kohtuistungil menetl

eaduse (

) § 25 lõiget 2. T.B haavas rebast xxx maaüksusel pärast päikeseloojangut ja asus haavatud rebast jälitama, surmates ta zzz maaüksusel. Xxx maaüksuse 1 omanik ei ole jahipidamist oma kinnisasjal keelanud, kuid pole samas sõlminud jahipidamiseks lepingut ühegi

eltsi ega jahimehega. Seega ei olnud T.B õigust pidada xxx maaüksusel jahti pärast päikeseloojangut ja lähemal kui 200 meetrit hoonetele. Keskkonnainspektsiooni 12. juuni 2020. a otsusega karistati T.B väärteoprotokollis kirjeldatud teo eest

§ 57järgi rahatrahviga 85 trahviühikut ehk 340 eurot.

Kohtuvälise menetleja otsuse vaidlustas T.B kaitsja vandeadvokaat Indrek Koolmeister, taotledes selle tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu seisukoht VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohtuistungil andsid ütlusi menetlusalune isik T.B ning tunnistajad T.S., K.L-R., S,V., K.K., R.R.ja S.U.. Kohus uuris ka väärteotoimikus esitatud kirjalikke tõendeid, sh sündmuskoha vaatluse protokolli ja selle juures olevat Maa-ameti kaardil põhinevat skeemi. Vaidlust ei ole selles, et menetlusalune isik T.B käis koos tunnistaja T.S. ega 06. märtsi 2020. a õhtul jahiluurel ning tegi kaks lasku rebase suunas, millest esimene looma vigastas ja teine surmas. Vaidlust ei ole ka selles, et T.B tegi lasud endale kuuluvast jahirelvast ning võttis surmatud uluki koos T.S. ega kaasa. Vaidlusaluseks küsimuseks on, kas T.B pidas jahti K.K. kuuluval kinnistul. T.B on karistatud rahatrahviga

§ 57järgi.

Jahipidamisena selle sätte tähenduses tuleb mõista nii uluki jälitamist, püüdmist, tabamist ja surmamist (

§ 23

lg 1) kui ka

aaduse, jahitulirelva, jahikoera, koos lõikurotsikuga nooltega jahivibu või püünisega looduses viibimist (

§ 23lg 2).

Jahipidamine keelatud ajal või keelatud kohas tähendab muuhulgas

§ 25

lg 2 rikkumist, mille kohaselt juhul, kui maaomanik ei ole oma maal jahipidamist keelanud, tohib ilma lepinguta jahti pidada piiramata või tähistamata kinnisasjal päikesetõusust päikeseloojanguni, kuid mitte lähemal kui 200 meetri kaugusel hoonest. Eeltoodust nähtuvalt tuleb jahipidamisena mõista mitte üksnes looma tabamist ja surmamist, vaid ka tema jälitamist. Samuti tuleb silmas pidada, et uluki tulistamisel jahitulirelvast (lasu tegemisel) tuleb käsitada jahipidamise kohana lisaks

1. a)kinnisasjale, kust kütitavat looma tulistatakse, ja
2. b)kinnisasjale, millel paikneb lasu sihtmärk või kuhu lask reaalselt jõuab, ka
3. c)kinnisasja, mida tulistatud laskemoona trajektoor liikumisel relvast kuni jahiulukini või viimase arvatava asukohani ületab (vt Riigikohtu 1. märtsi 2021. a otsus käesolevas väärteoasjas). xxx maaüksuse omanik K.K. ei ole oma maaüksusel jahipidamist keelanud, kuid ta ei ole selle jaoks ka kellelegi luba andnud. Järelikult on xxx maaüksusel jahipidamine lubatud päikesetõusust päikeseloojanguni, kuid mitte lähemal kui 200 m hoonetele. Peale päikeseloojangut on jahipidamine selle maatükil keelatud, olenemata sellest, kui kaugele jääb mõni hoone. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku ja tunnistajate ütluste ning toimiku materjalide põhjal on kindlalt tuvastanud, et T.B pidas jahti peale päikeseloojangut, siis jätab kohus küsimuse hoonete kaugusest tähelepanuta. Juhul, kui T.B pidas jahti xxx maaüksusel, oli see igal juhul keelatud, olenemata kaugusest hoonetele. Järelikult oli K.K. kuuluval kinnistul jahipidamine peale päikeseloojangut keelatud. T.B-le ei ole ette heidetud rebase surmamist xxx maaüksusel, vaid looma tabamist ja jälitamist. Seega on vajalik kindlaks teha, kas T.B viibis rebast jälitades või tabades xxx maaüksusel. 2 06. märtsi 2020. a õhtul aset leidnud sündmuste kohta on toimiku materjalide ja kohtuistungil jagatud selgituste põhjal kohtu jaoks välja kujunenud kaks versiooni. Esimese versiooni kohaselt peatasid T.B ja T.S. auto xxx kinnistuga piirneval teel vahetult peale esimese lasu tegemist ning liikusid kahekesi koos üle xxx kinnistu haavatud rebast otsides metsa poole, kus tehti teine ja surmav lask. Teise versiooni kohaselt tegi T.B esimese lasu xxx kinnistust kaugemal, hakkas üksi rebast jälitama, samal ajal sõitis T.S. talle vastu, peatas auto xxx kinnistu juures ja liikus üksi T.B-le metsa vastu. Esimene versioon on kujunenud eelkõige tunnistajate K.K., S.U., R.R., K.L-R. ja S.V. ütluste põhjal. Kohtuistungil andis ütlusi xxx kinnistu omanik K.K.. Ta oli 06. märtsi 2020. a õhtul kodus, kui kuulis lasku. Seepeale vaatas ta aknast välja ning nägi, kuidas auto jäi seisma, kaks taskulampidega isikut hakkasid tema kaevu juures justkui midagi otsima ja liikusid metsa. Hiljem metsast tagasi tulles liikusid nad majast juba natuke kaugemalt. Tunnistaja on kindel, et tegemist oli kahe inimesega, taskulambi tuledel oli väike vahemaa ja kui tunnistaja toas tule ära kustutas, nägi ta ka inimkujusid. K.K. helistas oma tuttavale R.R. ja kurtis, et tema maja juures lastakse, mille peale tuli R.R. ise kohale ja kutsus ka Keskkonnainspektsiooni ametnikud. K.K. elukaaslane S.U. ei kuulnud esimest lasku, kuid ta nägi kahte tuld liikumas maja otsast põllu peale. Tunnistaja üritas seda ka filmida, kui see ei õnnestunud kaamera halva kvaliteedi tõttu. Kuna S.U. ja K.K. oli huvi, kellega võiks tegemist olla, läks S.U. ka õue ja tegi auto numbrimärgist pilti. Peale pildi tegemist kuulis S.U. teist lasku, mis tehti juba eemalt, teise elumaja juurest. Tunnistaja ei mäletanud, kas ta nägi ka inimeste tagasiliikumist, kuid mäletab, et nägi auto ärasõitmist. Tunnistaja R.R. nägi K.K. juurde jõudes autot ja metsa all taskulampe ning kahtlustas salaküttimist. Ta helistas Keskkonnaametisse ja tuli koos ametnikega veidi hiljem tagasi. Selleks ajaks oli auto läinud, kuid kohast, kus auto oli seisnud, liikusid jalajäljed põllu peale. R.R.läks koos ametnikega metsa, kust nad leidsid jälgi ja verepritsmeid. Tunnistaja K.L-R., kes on sündmuskohale saabunud Keskkonnainspektsiooni ametnik, nägi kahe inimese jalajälgi suunaga metsa poole. Tunnistaja hinnangul olid jäljed värsked. Tunnistaja koos teise ametniku ja kohapeal olnud isikutega sõitis autoga metsa poole suunda, kuhu jäljed osutasid. Metsa äärest leiti verd, liiguti mööda verejälgi ja nähti ka looma lohistamisjälgi xxx kinnistu suunas. Tunnistaja S,V., Keskkonnainspektsiooni ametnik, nägi majast 30-40 meetri kauguselt minemas jalajälgi metsatuka poole. Jalajäljed olid sõidutee ääres suunaga metsa poole. Metsast leiti erinevatest kohtadest vere- ja lohistamisjälgi. Kohus peab kõigi nimetatud eeltoodud tunnistajate ütlusi usaldusväärseteks. Nii K.K., S.U., R.R., K.L-R. ja S,V. puudub põhjus valetada või asjaolusid moonutada. Kellelgi neist ei ole kaebuse esitaja T.B-ga isiklikke suhteid või isiklikku huvi käesoleva väärteoasja lahendamise vastu. Tunnistajate ütluste usaldusväärsusele annab suurt kaalu ka ütluse omavaheline kooskõla. Samuti ei ole põhjust arvata, et tunnistajad midagi valesti tajusid või valesti mäletaksid. K.K. ja S.U. nägid mõlemad kahte taskulampi oma maja juurest metsa poole liikumas. Ei ole tõenäoline, et kaks inimest nägi samamoodi valesti (peegeldus vms) või oli tegemist hoopis taskulambi ja telefoniga sama inimese käes (nagu on väitnud tunnistaja T.S.). K.K. ja S.U. nägid tulesid pikemalt kui ainult korraks, need liikusid koos. Metsa poole liikuvaid jalajälgi nägid kolm kohtus üle kuulatud tunnistajat, kes kõik said aru, et tegemist on inimeste jälgedega, mis algasid xxx kinnistu servalt ja suundusid sealt metsa poole. Kuna K.K. ja S.U. nägid kahte taskulambi tuld oma maja juures liikumas ning S,V., K.L-R. ja R.R. nägid jalajälgi suunaga metsa poole, on kohtu hinnangul tõendatud, et xxx kinnistult metsa 3 poole liikusid kaks inimest. Tunnistaja K.L-R. sai aru, et jalajäljed olid värsked, mistõttu ei ole usutav, et need jäljed jättis sinna keegi teine millalgi varem. Lisaks tunnistajate ütlustele on olulise tähtsusega ka 23. märtsil 2020. a koostatud sündmuskoha vaatluse protokoll ja selle lisa, millelt nähtuvad esimeste tuvastatud verejälgede asukoht, jälgede ajamise teekond, uluki surmamise asukoht ja uluki lohistamise jäljed. Uluki surmamise asukoht on kooskõlas tunnistaja S.U. ütlustega – uluki surmamise koht on kaardilt nähtuvalt teise talu lähedal ning ka S.U. väitis, et ta kuulis teist lasku teise elumaja lähedalt. Hinnates uluki surmamise asukohta ja esimeste tuvastatud verejälgede asukohta, on tõenäoline, et haavatud uluk liikus metsatukka pigem xxx kinnistu poolt kui V-T kinnistuga paikneva sõidutee poolt. T.B kaitsja Indrek Koolmeister on asunud seisukohale, et tulenevalt põhimõttest tuleb kõrvaldamata kahtlus tõlgendada isiku kasuks. Esimese lasu tegemise koht ei ole kohtuvälise menetleja poolt tuvastatud ning ühe inimese arvamuse põhjal seda teha ei saa. Samuti ei ole tõendatud, et T.B relv oleks liikudes olnud laetud ja kotist väljas. Uluki asukoha järgi ei ole võimalik tuvastada lasu tegemise kohta ega auto parkimise koha järgi isikute liikumist. Praeguses asjas on ainult kaudsed tõendid ning need ei ole piisavad, tõendamaks T.B süüd. Kohus märgib KrMS § 7 lõikes 3 sisalduva põhimõtte kohta järgmist. Põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikus mõttes tähendab öeldu, et esitatud kaitsetees peab olema usutav ja haakuma olemuslikult kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu kõneleda ka isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri 2019. a otsus nr 1-18-86, p 58 koos viidatud praktikaga). Järelikult ei tõstata mitte igasugune kaitseversioon põhjendatud kahtlusi isiku süüs, vaid see kaitseversioon peab olema usutav ja haakuma teiste tõenditega. Käesoleval juhul ei haaku T.B kaitseversioon teiste tõenditega ning ei ole ka eluliselt usutav. T.B kaitseversiooni, mille kohaselt ta kindlasti üle xxx kinnistu ei liikunud ning seal jahti ei pidanud, kinnitab üks-ühele tunnistaja T.S., kes on tema jahikaaslane ja sõber ning kellega koos menetlusalune isik etteheidetava teo toimepanemise ajal ka ringi liikus. Tähelepanu väärib, et T.B ja T.S. ütlused kohtuistungil olid väga täpsed, kattudes omavahel isegi detailides, mistõttu on kohtul paratamatult tekkinud arusaam, et ütlused olid eelnevalt kooskõlastatud. Ükski teine tõend T.B kaitseversiooni ei kinnita. Tema ütlused ei haaku tunnistajate K.K., S.U., R.R., K.L-R. ja S,V. ütlustega ega sündmuskoha vaatluse protokolli ja selle lisaga. Kohtupraktikas on välja kujunenud nõue, mille kohaselt on ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2016. a otsus nr 3-1-1-109-15, p 110 koos viidatud praktikaga). T.B versiooni kohaselt läks tema auto pealt maha, tegi rebast haavava lasu, hakkas teda jälitama ja ütles T.S., et too sõidaks teisele poole vastu. Jääb arusaamatuks, kuidas T.B ja T.S. oskasid prognoosida, kuhu suunda ja kui kaugele võiks haavatud rebane liikuda, nii et T.S. teadis kuskile teisele poole vastu sõita. Eriti arvestades, et tegemist oli õhtuse 4 pimeda ajaga ning väidetavalt liiguti kuuvalgel. Vaidlust ei ole selles, et looma vigastati juba esimese lasuga. Järelikult oli rebane haavatud ning seega oleks T.B võinud looma kätte saada juba väga lühikese maa pealt. On kummastav, et ta otsustas oma jahikaaslase sellisel hetkel kuskile ära saata. Kohus peab äärmiselt väheusutavaks, et ükskõik kui kogenud jahimees oskab täpselt hinnata, kuhu suunda ja kui kaugele haavatud loom liigub ning oskab arvestada, kuhu vastu sõita. Ka väitesse, et peale surmava lasu tegemist hõikas T.B mitmesaja meetri kaugusel olevale T.S. et see talle vastu tuleks, tuleb suhtuda kriitiliselt. T.B ütluste usaldusväärsust kahandab ka tema äärmiselt ennastõigustav ja teisi süüdistav suhtumine. Kohtuistungil avaldatu kohaselt ei teinud T.B ise mitte midagi valesti, seda nii väärteoprotokollis etteheidetava teoga seoses kui selle väliselt. Väidetavalt pidas ta jahti just selle maaüksuse peal, mille omanikuga tal oli vastav kokkulepe. Ta ei kasutanud kunstlikku valgust. Ta laadis peale surmavat lasku relva salve tühjaks. Ta ei liikunud niisama relvaga ringi, vaid hoopis ootas koos surmatud rebasega, kuni T.S. toob relvakoti. Isegi korjusega ei liikunud ta üle xxx maatüki, vaid pigem läks ringiga. Valesti käitunud ja valedele järeldustele on T.B hinnangul jõudnud hoopis kõik teised. K.K. ei saanud lasku kuulda, samuti ei saanud K.K. ja S.U. näha kahte taskulampi koos metsa poole liikumas. Ka Keskkonnainspektsiooni ametnike tegevusesse suhtub T.B negatiivselt. Menetlusaluse isiku kaitseversioon, mis sisaldab mitmeid eluliselt väheusutavaid väiteid ja mille kohaselt T.B ise ajas piltlikult öeldes jahieeskirjades näpuga järge, väide, et tõtt räägib ainult tema sõber ja kõik ülejäänud tunnistajad nägid, kuulsid või tegid midagi valesti, ei ole kohtu jaoks usutav ning see ei tõstata põhjendatud kahtlusi tema süüs. Peale esimese lasu tegemist, mida K.K. kuulis, vaatas ta kohe aknast välja ja nägi autot maja lähedale pidama jäämas. Seega ei saanud T.B olla lasu tegemise ajal xxx kinnistust oluliselt eemal, kui kõigest loetud sekundid pärast lasu tegemist jäi auto pidama xxx kinnistu juurde. Samuti on loogiline, et T.B ja T.S. jätsid auto seisma ja hakkasid looma otsima vahetult peale lasu tegemist, mitte tükk maad hiljem. Kuna nad parkisid auto xxx maatüki juurde ja hakkasid rebast otsima esmalt just xxx maatükilt, siis saab järeldada, et ka esimene lask tehti xxx maatükil. Siinkohal juhib kohus tähelepanu käesolevas väärteoasjas Riigikohtu poolt tehtud otsusele, mille kohaselt on uluki tulistamisel jahipidamise koht nii laskja asukoht, kütitava looma asukoht kui ka laskemoona trajektoor. Käesolevas menetlusetapis ei ole enam võimalik kindlaks teha, kus täpselt viibis T.B lasu tegemise ajal, kus täpselt viibis kütitav rebane ja millise trajektoori läbis laskemoon. Samas võttes arvesse, et lask kõlas xxx maatükil oleva elumaja lähedal, T.B ja T.S. peatasid oma auto just xxx maatüki juures ning asusid sealt ka looma otsima, läbides xxx kinnistut ka relvaga, on ilmselge, et rebane viibis lasu tegemise ajal xxx kinnistul või sellega piirneval alal nii, et laskemoon ületas xxx kinnistut. Teine lask kõlas juba eemalt ja peale seda, kui taskulampidega inimesed olid xxx kinnistult üle läinud suunaga metsa poole. Selles ei ole vaidlust, et üldse tehti kokku kaks lasku ja rebase surmas teine lask. Kuna jalajäljed auto seismajäämise asukohast viivad üle xxx kinnistu põllule, tunnistajad nägid valgust enda kinnistul kaevu lähedal ja teine lask tehti pärast seda, kui kaks isikut oli üle xxx kinnistu liikunud, on ilmne, et T.B jälitas rebast xxx kinnistul. Kuna T.B tegi peale xxx kinnistult üle liikumist teise lasu, siis oli tal kinnistul liikudes ilmselgelt kaasas relv, mis pidi olema laskevalmis, sest ta jälitas

aaki. 5 T.B kaitsja on rõhutanud, et asja arutamisel ei ole lubatud väljuda väärteoprotokolli piiridest. Käesoleval juhul sellist olukorda ei esinegi.

1. mail
2. a koostatud väärteoprotokollist nähtub üheselt mõistetavalt, et T.B-le heidetakse ette jahipidamist xxx maaüksusel
3. märtsil
4. a peeale päikeseloojangut ja vähem kui 200 meetri kaugusel hoonetest, omamata jahipidamiseks vajalikku lepingut. Väärteoprotokollis on välja toodud, et T.B haavas rebast xxx maaüksusel ja asus teda jälitama. Eelmärgitut ei ole kohus asja arutamisel muutnud või laiendanud. Kohus on analüüsinud, kas T.B tabas ja jälitas rebast xxx maaüksusel, mis on täpselt sama tegu, mida heideti talle ette väärteoprotokollis.

§ 57

kohaselt karistatakse keelatud vahendiga, keelatud viisil, keelatud ajal või keelatud kohas jahipidamise eest rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga. Kohtuväline menetleja on määranud T.B-le rahatrahvi 85 trahviühikut ehk 340 eurot. Kohus leiab, et T.B-le mõistetud karistus toimepandud õigusrikkumise eest on asjakohane ja põhjendatud suurusega. Tegemist on esmakordselt karistatava isikuga, väärteo tagajärg ei ole märkimisväärselt raske ja seetõttu on põhjendatud teda karistada sanktsiooni keskmisest madalamas määras. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et kohtuvälise menetleja otsus T.B karistamiseks

§ 57

järgi on põhjendatud ja õiguspärane ning puudub alus nimetatud otsuse tühistamiseks ja seega tuleb esitatud kaebus jätta rahuldamata. Otsuse tegemisel juhindus kohus VTMS § 132–135. Kohtunik Anneli Tanum 6