RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

eaduse § 57 järgi Tartu Maakohtu

1. oktoobri
2. a otsus Kohtuväline menetleja Keskkonnainspektsioon, kassatsioon A.R kaitsja vandeadvokaat Indrek Koolmeister
3. veebruar 2021, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
4. Tühistada Tartu Maakohtu
5. oktoobri
6. a otsus ja saata väärteoasi uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus.
7. Kassatsioon rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Väärteoprotokoll
8. Keskkonnainspektsioon (kohtuväline menetleja) koostas
9. mail 2020 väärteoprotokolli A.R kohta.
10. Väärteoprotokolli kohaselt pidas A.R
11. märtsil 2020 kella kümne ajal õhtul Jõgevamaal Halliku külas Laura maaüksusel jahti rebasele, tehes seda pärast päikeseloojangut ja vähem kui 200 meetri kaugusel hoonetest, ilma et tal olnuks jahipidamiseks leping. Sellega rikkus menetlusalune isik

eaduse (

) § 25 lg-t 2. A.R haavas rebast Laura maaüksusel pärast päikeseloojangut ja asus haavatud rebast jälitama, surmates ta Männiste maaüksusel. Laura maaüksuse omanik ei ole jahipidamist oma kinnisasjal keelanud, kuid pole samas sõlminud jahipidamiseks lepingut ühegi

eltsi ega jahimehega. Seega polnud A.R õigust pidada Laura maaüksusel jahti pärast päikeseloojangut ja lähemal kui 200 meetrit hoonetele. Kohtuvälise menetleja otsus 3. Keskkonnainspektsiooni 12. juuni 2020. a otsusega karistati A.R kirjeldatud teo eest

§ 57järgi rahatrahviga 85 trahviühikut ehk 340 eurot.

4-20-2803 Kaebus maakohtule

1. Kohtuvälise menetleja otsuse vaidlustas A.R kaitsja vandeadvokaat Indrek Koolmeister, taotledes selle tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Maakohtu otsus
2. Tartu Maakohtu
3. oktoobri
4. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus ja väärteomenetlus A.R suhtes lõpetati väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel.
5. Kohus tuvastas, et A.R pidas väärteoprotokollis märgitud ajal, s.o pärast päikeseloojangut Jõgevamaal Halliku külas tulirelvaga ulukijahti rebasele, viibides jahil koos T. S-iga. A.R lasi uluki tabamiseks kaks lasku. Tõendid kinnitavad, et jahti peeti ulukile, kes sai viga, liikus Rehe-Veski maaüksuselt Männiste maaüksuse suunas ja seejärel surmati ilmselt Männiste maaüksusel.
6. Tõendamata on aga see, et väärteoprotokollis kirjeldatud jahipidamine toimus Laura kinnistul ja ühtlasi eluruumidele lähemal kui 200 meetrit. A.R täpne asukoht esimese lasu tegemise ajal pole tuvastatav. Ei saa välistada, et ta viibis Laura kinnisasja eluhoonetest kaugemal kui 200 meetrit. See kahtlus tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks.
7. Väärteoprotokolli teokirjeldusest ei nähtu, et A.R-ile heidetakse ette jahitulirelvaga looduses viibimist. Seetõttu ei ole menetluslikult võimalik asuda hindama, kas A.R rikkus

§ 23lg-t 2.

Kohus on seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ja seega ei saa kohus sellist rikkumist kaebemenetluses kindlaks teha. Kuna A.R tegevuses ei ole tuvastatav

§ 25lg 2 rikkumine, siis tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioon

1. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni kohtuväline menetleja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist. Alternatiivselt palub kassaator maakohtu otsuse tühistada ja saata väärteoasi maakohtule uueks arutamiseks.
2. Kohtuvälise menetleja hinnangul väljus maakohus väärteoprotokollis märgitud väärteo lühikirjelduse raamidest. Kaebuse lahendamisel pole tähtsust, kust ja kelle pihta lask tehti. Puudub vaidlus, et menetlusalusel isikul polnud Laura kinnistu omanikuga lepingut kinnistu jahimaana kasutamiseks ja et teo toimepanemise ajal oli päike loojunud.

§ 23

lg 2 kohaselt on jahipidamisega võrdsustatud ka

aaduse ja jahitulirelvaga looduses viibimine. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et A.R liikus jahirelvaga Laura kinnistu eluhoone lähedalt kaevu juurest ehk majast hinnanguliselt 40 meetri kauguselt üle Laura kinnistu metsa suunas ja hiljem relva ning saagiga tagasi sõiduki juurde. A.R viibimist jahitulirelva ja

aagiga Laura kinnistul tuleb lugeda jahipidamiseks, mis toimus hoonetele lähemal kui 200 meetrit. Kassatsioonivastus

1. A.R kaitsja leiab, et kassatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.
2. Menetluses ei tuvastatud lasu sooritamise kohta, küll aga tehti kindlaks uluki eeldatav asukoht nii haavamise kui ka tabamise ajal. Uluk oli siis Laura maaüksusest või sellel asuvatest hoonetest nii 2

§ 57

näeb ette karistuse keelatud vahendiga, keelatud viisil, keelatud ajal või keelatud kohas jahipidamise eest. 14. osutatud sätte mõttes on viiteline koosseisutunnus, mille sisustamisel peab lähtuma

§ 23lg-test 1–3.

Seega on jahipidamisena

§ 57

tähenduses käsitatav nii uluki jälitamine, püüdmine, tabamine või surmamine (

§ 23

lg 1) kui ka

aaduse, jahitulirelva, jahikoera, koos lõikurotsikuga nooltega jahivibu või püünisega looduses viibimine (

§ 23

lg 2), tingimusel, et selline tegevus ei vasta samas mõnele

§ 23lg-s 3 loetletud erandile.

(Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-85-16, p 8.)
3. Jahti peetakse

§ 57

mõttes ja/või muu hulgas siis, kui eiratakse

§ 25

lg-t 2, mis näeb ette, et kui maaomanik ei ole oma maal jahipidamist keelanud, tohib ilma lepinguta jahti pidada piiramata või tähistamata kinnisasjal päikesetõusust päikeseloojanguni, kuid mitte lähemal kui 200 meetri kaugusel hoonest. Järelikult on lepinguta jahipidamine käsitletava sätte kohaselt keelatud järgmisel neljal juhul, kui sellist keeldu ei välista ega piira mõni

§ 25

lg-s 3 loetletud erand (viimaste kohta vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus nr 4-19-2839/23, p 12): 1) jahti peetakse kinnisasjal, mille omanik on keelanud sellel maatükil jahti pidada (seejuures piisab selliseks keeluks ka kohapeal teatavaks tehtud suulisest tahteavaldusest – vt Riigikohtu halduskolleegiumi
3. detsembri
4. a otsus nr 3-17-1268/31, p 11); 2) jahti peetakse kinnisasjal, mis on piiratud või tähistatud (vt ka viidatud otsus nr 3-17-1268/31, p 11); 3) jahti peetakse vähem kui 200 meetri kaugusel mõnest kinnisasjal asuvast hoonest või 4) jahti peetakse ajavahemikus päikeseloojangust päikesetõusuni.
5. Osutatud neli keeldu on seaduse sõnastuse kohaselt alternatiivsed, seega piisab

§ 57objektiivse koosseisu täitmiseks jahipidamisel neist kasvõi ühe rikkumisest.

17.

§ 25

lg 2 eesmärk on lisaks inimese ohtu asetamise vältimisele maatüki omaniku huvide arvestamine, eelkõige tema omandi kahjustamise ja kodurahu häirimise vältimine (vt ka viidatud otsus nr 4-19-2839/23, p 11). Seda silmas pidades tuleb uluki tulistamisel jahitulirelvast (lasu tegemisel) käsitada jahipidamise kohana lisaks kinnisasjale, kust kütitavat looma tulistatakse, ja kinnisasjale, millel paikneb lasu sihtmärk või kuhu lask reaalselt jõuab, ka kinnisasja, mida tulistatud laskemoona trajektoor liikumisel relvast kuni jahiulukini või viimase arvatava asukohani ületab. 18. Menetletavas asjas heideti A.R-ile väärteoprotokollis ette seda, et ta pidas 1) pärast päikeseloojangut ja 2) vähem kui 200 meetri kaugusel hoonetest Laura kinnisasjal lepinguta jahti, haavates rebast Laura maaüksusel, jälitades teda ja surmates ta Männiste maaüksusel. 3

§ 25lg 2 rikkumine tõsikindlalt tuvastatav.

Ühtlasi märkis kohus, et väärteoprotokolli teokirjeldusest ei nähtu, et A.R-ile heidetaks ette jahitulirelvaga looduses viibimist, ja seetõttu ei ole menetluslikult võimalik hinnata, kas A.R rikkus

§ 23lg-t 2.

Kolleegium maakohtu selliste järeldustega ei nõustu. 20. Esmalt tõlgendas maakohus vääralt

§ 25

lg-t 2, lähtudes materiaalõiguslikult ekslikust arusaamast, nagu eeldaks A.R jahipidamise keelatuks lugemine vältimatult selle tuvastamist, et menetlusalune isik pidas jahti Laura kinnisasja eluhoonetest vähem kui 200 meetri kaugusel. Väärteoprotokollis heidetakse menetlusalusele isikule ette ka seda, et ta pidas jahti pärast päikeseloojangut. Nagu kolleegium enne selgitas, on

§ 25lg-s 2 ette nähtud jahipidamiskeelud alternatiivsed.

See tähendab muu hulgas seda, et lepinguta jahipidamine võõral maal on pärast päikeseloojangut ja enne päikesetõusu keelatud ning karistatav isegi juhul, kui see toimub kinnisasjal asuvast hoonest kaugemal kui 200 meetrit. Menetletavas asjas on vaidlusteta kindlaks tehtud, et A.R pidas jahti märtsikuu alguses kella kümne ajal õhtul, mil Eestis on üldteada asjaoluna päikene loojunud. Järelikult oli tema jahipidamine – juhul, kui see toimus Laura kinnisasjal –

§ 25

lg 2 järgi keelatud, olenemata asjaolust, kui kaugele jäi jahipidamise kohast mõni Laura kinnisasjal asuv hoone.

1. Samuti ei olene käsiloleva väärteoasja saatus ainuüksi sellest, kas on tuvastatav, kus viibis A.R esimese püssilasu tegemise hetkel. Leides, et A.R-ile heidetakse väärteoprotokollis ette vaid esimest lasku ehk rebase haavamist, kitsendas maakohus VTMS § 87 eirates väärteoasja arutamise piire, jättes osa väärteoprotokolli teokirjeldusega hõlmatud tegevusest käsitlemata. Tegemist on väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTM S § 150 lg 2 mõttes.
2. Nimelt nähtub väärteoprotokollist, et menetlusalusele isikule jahipidamisena ette heidetav tegu hõlmab lisaks rebase esmakordsele tulistamisele (haavamisele) ka looma jälitamist kuni tema surmamiseni Männiste maaüksusel. Kuna jahipidamisena

§ 57

mõttes on käsitatav ka uluki jälitamine ja sellist tegevust heideti menetlusalusele isikule väärteoprotokollis ette, tulnuks maakohtul kujundada tõenditel rajanev põhistatud seisukoht mh küsimuses, kas A.R viibis ulukit jälitades Laura kinnisasjal.

§ 25

lg 3 p 2 järgi ei või maaomanik küll keelata jahipidamise käigus haavatud ja muul põhjusel vigastatud uluki jälitamist ja surmamist, kuid samas ei anna osutatud säte jahipidajale õigust minna maaomanikku teavitamata tema hoonele lähemale kui 200 meetrit (vt viidatud otsus nr 4-19-2839/23, p 12). 23. Maakohus ei seadnud kahtluse alla kahe tunnistaja kokkulangevaid ütlusi selle kohta, et

t osavõtjad viibisid Laura kinnistu eluhoonetest 40–50 meetri kaugusel oleva kaevu läheduses, liikudes põllu poole. Samas leidis kohus, et pole vastuvaidlematult tuvastatud, et

t osavõtjad viibisid eluhoonete läheduses jahirelvaga. Viimati osutatud seisukoha jättis kohus aga täielikult põhistamata ega pööranud tähelepanu sellelegi, kuidas sobitub versioon kahest relvata põllu suunas liikuvast

t osavõtjast nende tõenditega, mille põhjal pidas kohus tuvastamatuks seda, et A.R tulistas rebast just Laura maaüksuselt. Selline lünklikkus ja vastuolulisus maakohtu argumentatsioonis on samuti kohtuotsuse põhistamise kohustuse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes. Ilmselt on maakohtu kõneks olev viga tingitud vähemalt osaliselt ka sellest, et kohus keskendus üksnes esimese lasu tegemisele, arvates ekslikult, et A.R järgnev tegevus väljub väärteoprotokolli piiridest. 4

§ 57tunnustele vastava teo, on tarvis tuvastada faktilisi asjaolusid.

VTMS § 2 koostoimes kriminaalmenetluse seadustiku § 363 lg-ga 5 kolleegiumil seda teha ei luba. Seetõttu tuleb väärteoasi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule.

1. Asja uuel arutamisel peab kohus pidama silmas ka kohtupraktikas välja kujunenud nõuet, mille kohaselt on tõendite usaldusväärsuse kontrollimisel muu hulgas oluline hinnata nendes kajastuvate asjaolude elulist usutavust ehk esinemise üldist tõenäosust (vt lähemalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. veebruari
3. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p-d 110–114).
4. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
5. oktoobri
6. a otsuse ning saadab väärteoasja uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Kohtuvälise menetleja kassatsioon tuleb rahuldada.
7. Väljaspool kassatsiooni piire peab kolleegium vajalikuks osutada järgnevale.
8. Maakohus rikkus väärteomenetlusõigust, avaldades kohtuistungil tõendina ka osa kohtus üle kuulatud tunnistajate kohtuvälises menetluses antud ütlused ja tuginedes nendele kohtuotsuses. VTMS § 99 lg 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus kohtuistungile kutsutud tunnistaja ei ole mõjuval põhjusel asja arutamisele ilmunud. Olukorras, kus tunnistaja annab kohtus ütlusi, on kohtul võimalik tugineda üksnes tunnistaja kohtus antud ütlustele. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. oktoobri
10. a otsus asjas nr 3-1-1-83-15, p 14 ja
11. juuni
12. a otsus asjas nr 3-1-1-55-15, p 6.)
13. Kohus eiras menetlusnorme ka kohtuotsust kuulutamata jättes ja piirdudes vaid selle kättesaadavaks tegemisega kohtu kantseleis ning e-toimikus ja saatmisega kohtumenetluse pooltele e-kirja teel. VTMS § 130 lg 3 järgi teatab maakohtunik pärast kohtuvaidlusi lahendi kuulutamise aja ja VTMS § 135 lg 1 kohaselt kuulutab kohtunik kohtuotsuse teatavaks tehtud ajal. Kohtuotsuse kuulutamisena tuleb seejuures mõista kohtuotsuse suulist teatavakstegemist, mis seisneb eeskätt asja arutamise tulemina tehtud otsustuste ettelugemises ja vajadusel ka olulisemate põhjenduste selgitamises (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
14. novembri
15. a määrus asjas nr 3-1-1-100-16, p 11). (allkirjastatud digitaalselt) 5