) § 175 lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. 2 Kohustustest vabastamise menetlus on algatatud 12.08.2014 s.o rohkem kui viis aastat tagasi.
lg 2 p-st 2 tulenevalt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt
§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.
lg 1 kohaselt on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Kohus on seisukohal, et võlgnik on oma kohustusi rikkunud. Kohustustest vabastamise menetluse läbiviimine tugineb eeldusele, et võlgnik teeb kõik mõistliku endast oleneva, et menetluse kestel saaks võlausaldajate nõudeid rahuldada võimalikult suures ulatuses. Võlgnik on olnud valdava osa kohustustest vabastamise perioodi jooksul olnud töösuhtes. Võlgnik on kohtule teatanud esitatud usaldusisiku aruannetes, et on võlausaldajatele tehtavate väljamaksete tarbeks kokku kõrvale pannud 11 000 eurot (2500+6000+1500+1000), kuid väljamaksete tegemist on takistanud võlausaldajate arvelduskontode ning teiste makserekvisiitide puudumine. Võlgnik ei ole välja toonud, et tal esineks takistus vahetult iga võlausaldaja poole vajalike andmete teadasaamiseks pöörduda. Täiendavalt on AS xxx ja AS xxx kohtule esitanud kirjavahetuse, millest nähtub, et võlgnikule on makse teostamiseks vajalikud andmed edastatud. Võlgnik ei ole tõendanud ning võlausaldajate poolt esitatud seisukohtadest nähtub, et võlgnik oleks ühtegi väljamakset võlausaldajatele teinud. Täiendavalt on võlgnik korduvalt rikkunud usaldusisiku aruande esitamise nõuet. Kohtu hinnangul nähtub kohtu ette toodud asjaoludest, et võlgnik ei ole täitnud talle
§s 173 nimetatud kohustusi ja on kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohtu hinnangul ei ole võlgnik selgitanud, miks tal ei ole võimalik olnud võlausaldajatele väljamaksete tegemine, eesmärgiga rahuldada võlausaldajate nõudeid võimalikult suures ulatuses. Kohtu hinnangul nähtub võlgniku tegevusest pigem soovimatus võlausaldajate nõudeid rahuldada, kui reaalne objektiivne takistus selle tegemiseks, mis oleks kogu kohustustest vabastamise perioodi vältel olnud põhjuseks, miks ei ole võimalik olnud võlausaldajatele väljamaksete tegemine.
lg 2 p 2 järgi on võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise eelduseks ka see, et rikkumine oleks süüline. Kohtu hinnangul see praegusel juhul nii on. Pankrotiseadus ei defineeri süü mõistet, seda teeb aga võlaõigusseadus (VÕS). VÕS § 104 lg 2-5 kohaselt on süü vormid hooletus (käibes vajaliku hoole järgimata jätmine), raske hooletus (käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine) ja tahtlus (õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel). Kohtu hinnangul on soovimatus võlausaldajatele väljamakseid teha tahtlik tegevus, mistõttu on võlgniku rikkumine süüline. Vastavalt PanrkS § 175 lg 8 kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlgnik on rikkunud
Kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast ja lõpetab menetluse. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude jaotus märkida menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 172 lg 7 teise lause kohaselt kui menetluse võib algatada üksnes avalduse alusel ja avaldus jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesoleva menetluse menetluskulud jäävad M 3 Ra kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Hannes Olev Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.