1-22-4029/6

(22263000140)Kohtunik Orvi Koik Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. mai
2. a kaebuse rahuldamata jätmise määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X esindaja vandeadvokaat Nigul Saar, kaebus RESOLUTSIOON
3. Jätta Riigiprokuratuuri
4. mai
5. a määrus muutmata ja X esindaja kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Lääne Prefektuuri menetletavas kriminaalasjas esitati Y-le (Y) kahtlustus KarS § 121 lg 1 järgi selles, et tema 20.03.2022 kella 01 ajal XXX lõi sõnavahetuse käigus ühel korral rusikaga näkku Q-le ja X-le, kes mõlemad kukkusid löögi tagajärjel. Q-l tuvastati sündmuse järgselt hematoom ja turse vasaku põse piirkonnas hematoom ning X-l vasakul oimuluu soomuse osa impressioonmurd ja vasaku sääreluu ja pindluu põikimurrud.
7. 11.04.2022 (põhistused 19.04.2022) lõpetas uurimisasutus Lääne Ringkonnaprokuratuuri loal kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1-200 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumisel, asudes seisukohale, et Y tegutses hädakaitses KarS § 28 lg 1 järgi.
8. Mitte nõustudes kriminaalmenetluse lõpetamisega esitas kannatanu X läbi esindaja kaebuse Riigiprokuratuurile taotledes menetluse jätkamist.
9. Riigiprokurör leidis 31.05.2022 kaebuse rahuldamata jätmise määruses, et kriminaalmenetluse lõpetamine on seaduslik ja põhjendatud määruses toodud motiividel ning kaebuses esitatud asjaolud ei anna alust menetlusotsuse muutmiseks või tühistamiseks. Riigiprokuröri hinnangul on menetluse olnud igakülge ja põhjalik, kogutud tõendeid on hinnatud objektiivselt nende kogumis, eelistamata kahtlustatava ütlusi teistele tõenditele, ning menetlusotsuse vastuvõtmisel on põhjendatult lähtutud ka KrMS § 7 lg 3 sätestatust, mille kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. 1

(6)4.1 Riigiprokurör märkis, et täiendavate tõendite kogumist kaebaja taotlenud ei ole. Ka riigiprokurör ei tuvastanud kriminaalasja materjalidega tutvunult vajadust täiendavalt tõendeid koguda ning asus seisukohale, et välja on selgitatud kõik võimalikud tähtsust omavad asjaolud ning kaebus puudutab üksnes olemasolevate tõendite hindamist ning tõusetunud kahtluste tõendatust. Võttes arvesse, et süüdistuskohustusmenetluse käigus kriminaalmenetluse lõpetamise seaduslikkuse ja põhjendatuse hindamisel ei saa prokurörile ette kirjutada seisukohti tõendatuse osas, siis kuulub üksnes kontrollimisele, kas määruses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamiseks ja kohaldamiseks vastavad seadusele ning kohtupraktikale. Käesolevas menetluses on üle kuulatud võimalikud teadaolevad isikulised tõendiallikad ning uuritud dokumentaalseid tõendeid. Kõik kaevatavas määruses refereeritud tõendid ja nende pinnalt esitatud järeldused tuginevad kriminaaltoimiku materjalidele, millega kaebaja on 12.04.2022 tutvunud. Riigiprokurör asus seisukohale analüüsides tunnistajate ütlusi, et tunnistaja F ütlused Y poolt maas lamava X peksmises, kui ebausaldusväärsed, tuleb kõrvale jätta, kuna seda ei kinnita ükski teine toimunut pealt näinud isik. Tõendatuks tuleb lugeda ühte rusikahoopi Y poolt X-le näkku. Et viimane kukkus just löögi tugevuse tõttu, tõsikindlalt väita ei saa. Kukkumisele võis kaasa aidata ka alkoholijoove, piiratud ruum, komistamine juba maas lamava venna otsa vm Y tegevusega vahetut seost omavad asjaolud. X patsiendikaardi kandest nähtuvalt oli patsient joobes ja juhtunut ei mäleta. Materjalidest nähtuvalt kukkus X selili, seega ka kukla vigastus (oimuluu soomuse osa impressioonmurd) ei tekkinud vahetult Y löögist. Löögiga vahetult saab seostada vigastusi näo piirkonnas. Selliseid vigastusi, mis viitaksid X peksmisele, viimasel ei tuvastatud. 4.2 Analüüsides KarS § 28 sätestatud hädakaitseseisundis olekut, asus riigiprokurör seisukohale, et antud juhul teostas Y hädakaitset ainsa ja seejuures kõige säästvama vahendiga – paljaste kätega. Ta lõi X-le rusikaga näkku, mida ei peeta elutähtsaks piirkonnaks. X tõsisemad vigastused – oimuluu- ja jalaluumurd ei tekkinud löökide tagajärjel. Seejärel hindas riigiprokurör, kas Y tegevus ründe tõrjumisel jäi hädakaitse piiridesse või ületas seda. Riigiprokurör osundas Y ütlustele ja neid toetavatele tõenditele. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, et Y-l oleks olnud kavatsus või otsene tahtlus teostada hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vastanud ründe ohtlikkusele, või et ta oleks X-le kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitanud. Antud juhul nähtub, et Y kehalist puutumatust oli eelnevalt kannatanute poolt rikutud, teda oli verbaalselt rünnatud ning vahetult enne lööke oli ta nurka surutuna reaalselt füüsiliselt ohustatud kahe agressiivselt käituva isiku poolt. Pärast Q ründe lõpetamist ründas Y X. Y üksainus löök lõpetas selle ründe. Riigiprokurör asus seisukohale, et Y tegutses X suhtes objektiivsest küljest hädakaitseseisundis ja tema kaitsetegevus ei väljunud hädakaitse piiridest, sest ta kaitses ennast õigusvastase ründe eest, kasutas selleks kohast vahendit ega tekitanud ründajale liigset kahju. Kuigi antud juhul pole riigiprokuröri hinnangul kahtlust hädakaitseseisundi esinemises, märkis ta, et ka olukorras, kus kogutud tõendid ei võimalda hädakaitse seisundit välistada, tuleb antud kahtlus lähtuvalt Riigikohtu juhistest lugeda kahtlustatava kasuks. Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-108-13 sedastanud, et kui õigusvastase ründe esinemist ehk koosseisupärase teo õiguspärasust pole võimalik tõsikindlalt välistada, tuleb süüdistatav juhul, kui ta ei ületa oletatavat rünnet tõrjudes kavatsetult või otsese tahtlusega hädakaitse piiri, tulenevalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest tahtliku süüteo toimepanemises õigeks mõista. Kaebus Riigiprokuratuuri määrusele 5. Tallinna Ringkonnakohtule esitas X esindaja vandeadvokaat Nigul Saar kaebuse Riigiprokuratuuri 31.05.2022. a kaebuse rahuldamata jätmise määrusele, taotledes Riigiprokuratuuri kohustamist alustama Y suhtes kriminaalmenetlus KarS § 121 lg 1 sätestatud koosseisu kontrollimiseks. 2

(6)5.1 Kaebuse põhjendustes märgib selle esitaja, et kannatanu nõustub sellega, et praegusel juhul võib nentida, et Y tegutses hädakaitseseisundis. Kannatanu ei nõustu aga sellega, et hädakaitset teostades jäi Y nõutavatesse hädakaitse piiridesse. Kannatanu leiab, et uurimisasutus ega prokuratuur ei ole endast tulenevalt teinud kõike, et välja selgitada asjas tähtsust omavad olulised asjaolud, sealhulgas on Riigiprokuratuur kaebuse rahuldamata jätmisel hädakaitsepiiride ületamist hinnates rikkunud oma põhjendamiskohustust, võtmata seisukohta tekkinud kehavigastuste arvukuse ja tõsiduse osas. Arvestades kannatanul fikseeritud kehavigastuste hulka ning nende tõsidust, leiab kannatanu, et eluliselt ei ole usutav, et vigastused tekitati ühe rusikahoobiga, mistõttu on hädakaitsepiire ületatud. Kannatanu hinnangul on Riigiprokuratuur rikkunud põhjendamiskohustust, kuivõrd ei ole arvestanud kriminaalmenetluses tegelikult välja selgitatud faktilisi asjaolusid ning on jätnud seisukoha võtmata ülejäänud tekkinud kehavigastuste, sealhulgas nende tekkepõhjuste osas. Riigiprokuratuuri määrusest ei nähtu ka seda, et oleks antud hinnang sellele, kuidas kannatanul nii ulatuslikud vigastused võisid tekkida. Kannatanu on kriminaalasja raames esitanud tõendid, mis kinnitavad talle ulatuslike kehavigastuste tekitamist, sealjuures vähemalt kahe luu põikimurdu ning raske ajukoljutrauma tekkimist. Kuigi uurimisasutus ega prokuratuur ei ole kriminaalasjas välja selgitanud, mille tagajärjel tekkisid kannatanule nii ulatuslikud kehavigastused ning on tõendina arvesse võtnud üksnes sellisid tunnistajate ütluseid, mis kinnitavad ühte rusikahoopi, on kannatanu seisukohal, et sellised kehavigastused võisid tekkida just tulenevalt Y poolsest tegevusest. Olukorras, kus ründe oleks edukalt lõpetanud üks rusikahoop, mille tagajärjel väidetavalt kannatanu maha kukkus, ei ole enam põhjendatud täiendavate löökide tegemine kannatanu suunas, kes juba teadvusetult maas lamab. 5.2 Kannatanu esindaja viitab Riigikohtu lahenditele, mis käsitlevad hädakaitsepiiride ületamist ning leiab, et arvestades kannatanul fikseeritud kehavigastuste hulka ja tunnistaja F antud ütlusi, võib möönda, et Y ei tegutsenud enam tema vastu suunatud õigusvastase ründe lõpetamise eesmärgil, vaid karistamise eesmärgist lähtuvalt ning selliselt on hädakaitsepiire ületatud liigse kahju tekitamisega. Eelkõige omab praegu kaitsetegevusele hinnangut andes tähtsust asjaolu, et kannatanu oli juba pärast Y-lt esimese löögi saamist teadvusetu ning kriminaalasjas tuvastatud asjaolude kohaselt kukkus ta pärast esimest lööki maha. Arvestades seda, et kannatanu oli maha kukkunud, oli temast tulenev edasine oht Y õigushüvedele vähetõenäoline, kuivõrd nii kannatanu enda ütluste, kui ka digiloo haigusjuhtumist nähtuvate märgete kohaselt oli kannatanu pärast kukkumist teatud aja teadvusetu olnud. Selliselt ei ole eluliselt usutav, et kõik ülejäänud vigastused, mis kannatanul kukkumise järgselt tuvastatud on, tekkisid iseeneslikult või üksnes kukkumise järgselt, mistõttu tuleb hinnata hädakaitsepiiride ületamist objektiivsel tasandil. Kannatanu hinnangul saab ka möönda, et Y tegutses hädakaitse piire ületades vähemalt otsese tahtlusega. Arvestades, et kannatanu löödi juba ühe rusikahoobi tagajärjel teadvusetuks, võib sündmuse tervikpilti arvestades teha järelduse, et iga Y poolt esimesele löögile järgnenud rusikahoop oli toime pandud vähemalt otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 tähenduses. 5.3 Tõe väljaselgitamiseks on kannatanu hinnangul olulised menetlustoimingud tegemata. Kannatanu on kriminaalasja raames esitanud väljavõtte enda digiloost (lisa 4), millest nähtub, et 20.03.2022 väljakutse järgselt on kannatanul fikseeritud vigastustena lõpliku kliinilise diagnoosina peapiirkonna hulgivigastused, ulatuslikud marrastused, kriimustused ja hammustusjäljed, raske ajukoljutrauma, täpsemalt vasakul oimuluu soomuse osa impressioonmurd, vasakul oimusagara piirkonnas hemorraagiline kontusioonikolle ning vasaku sääreluu ja pindluu diafüüsi distaalse 2/3 piiril dislokatsiooniga põikimurrud. Arvestades tekkinud vigastuste hulka, ei ole eluliselt usutav, et need said tekkida üksnes ühest löögist. Hinnates tekkinud vigastusi, eelkõige sääreluu ja pindluu murdusid, ei ole eluliselt usutav, et need said murduda üksnes kukkumise tagajärjel. Muuhulgas ei ole uurimisasutus ega prokuratuur kriminaalasja materjalidest nähtuvalt teinud omalt poolt kõike, et selliste vigastuste tekkepõhjust välja selgitada. Küsitav on ka see, kuidas said kannatanule tekkida 3

(6)hammustusjäljed, mis on samuti kannatanu esitatud digiloo haigusjuhtimis lõpliku kliinilise diagnoosi all välja toodud. Seega säilib kannatanu hinnangul põhjendatud kahtlus selle osas, et kannatanu suunas tehti Y poolt rohkem kui üks rusikahoop, rohkemate hoopide võimalikkust kinnitavad mh F ütlused. Seepärast tuleb juhul, kui ringkonnakohus otsustab asja uuesti arutamiseks Riigiprokuratuurile saata, hinnata tekkinud kehavigastuste põhjuseid asja uuel läbivaatamisel eksperdi kaasamise näol. 5.4 Lisaks leiab kaebuse esitaja, et uurimisasutus ja prokuratuur ei ole käesoleval juhul kõrvutanud tunnistajate ütlusi muude tõenditega. Kannatanu hinnangul ei ole põhjendatud F ütluste ebausaldusväärseks tunnistamine üksnes sellepärast, et need ei riimu teiste toimunut pealt näinud isikutega. Vastupidiselt, eelnimetatud tunnistaja ütlused riimuvad mh ka mõlema kannatanu Q ja X ütlustega ning ka kannatanule tekkinud võimalike vigastustega, mis on fikseeritud kannatanu esitatud digiloo haigusjuhtumis. Kannatanu hinnangul ei ole ka teiste tunnistajate ütlused järjepidevad selle osas, kuidas kannatanu maha võis kukkuda ning kas ja kui mitu lööki kindlalt fikseeriti. Praegusel juhul jookseb kannatanu hinnangul ütlustest välja pigem kaks versiooni. Üks versioon kinnitab seda, et Y kas tegi ründe tõrjumiseks vaid ühe löögi või ei teinud mitte ühtegi. Teine versioon seab aga Y hädakaitsepiiridesse jäämise kahtluse alla, kuivõrd nii F kui ka W ütlustest võib järeldada, et Y oli rünnaku viinud sinnamaani, et oli ühel hetkel kannatanu otsas ning jätkas löömist. Vastasel juhul ei tekiks eluliselt usutavat vajadust kedagi kakluse käigus kellegi pealt ära tõmmata. Riigikohus on viidanud tunnistajate ütluste kõrvutamisel teiste tõenditega, et üksnes asjaolu, et tunnistaja ütlused ei riimu üheselt mõne teise asjas kogutud tõendiga, ei muuda tunnistaja ütlusi aprioorselt ebausaldusväärseks. Ka nö riimumata tõend ei pruugi olla ebausaldusväärne. Kannatanu hinnangul ei saa aga tunnistajate ütluste usaldusväärsusele hinnangut anda seni, kuni pole kogutud ka muid tõendeid, mis asjas tähtsust omavaid asjaolusid välja aitaksid selgitada. Seepärast ei saa uurimisasutust ega Riigiprokuratuuri lugeda kriminaalmenetluse lõpetamisel tõsikindlalt asjaolusid välja selgitanuks, mistõttu on kriminaalmenetluse lõpetamine ennatlik ning Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmine tuleb tühistada. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, menetlejate määrustega ning esitatud kaebusega, leiab, et kaebuse rahuldamiseks alust ei ole.
2. Esmalt tuleb märkida, et kaebuse esitaja taotlus alustada menetlust Y suhtes, et kontrollida KarS § 121 lg 1 koosseisu olemasolu, on ainetu. Kriminaalmenetlus on KarS § 121 lg 1 Y suhtes alustatud ja temale on ka kahtlustus KarS § 121 lg 1 järgi esitatud. Kriminaalmenetluses oli tuvastatud, et Kars § 121 objektiivse koosseisu on Y oma käitumisega täitnud, kuid kriminaalmenetlus on lõpetatud seetõttu, et Y tegevus ei olnud õigusvastane, kuna ta tõrjus eesseisvat õigusvastast rünnet s.o tegutses hädakaitseseisundis ning ei ületanud selle piiri.
3. Ringkonnakohus möönab, et kaebuse sisust nähtub, et kannatanu esindaja vaidleb siiski vastu kriminaalmenetluse lõpetamisele ning ei nõustu sellega, et Y ei ületanud hädakaitse piire. Ringkonnakohus lähtub seega kaebuse sisust, jättes kõrvale kaebaja taotluse Riigiprokuratuuri kohustamiseks kriminaalmenetluse alustamiseks.
4. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine eeskätt prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub üldjuhul pädevus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Eelmärgitu tähendab seda, et prokuratuuril on kriminaalmenetluse lõpetamisel teatud kaalutlusruum, millesse kohus süüdistuskohustusmenetluses ei sekku. Ringkonnakohus hindab süüdistuskohustusmenetluses 4

(6)esmajoones kriminaalmenetluse lõpetamise õiguspärasust ehk seda, kas uurimisasutuse või prokuratuuri otsustus ei rajane materiaalõiguse vääral tõlgendusel või kriminaalmenetlusõiguse reeglite rikkumisel, kas on läbi viidud vajalikud ja antud kuriteoliigiga seotud tavapärased menetlustoimingud, teiseks, kas konkreetse menetluse asjaolud viitavad võimalusele viia läbi täiendavaid toiminguid ja kolmandaks, kas edasiste toimingute läbiviimine on mõistlik, arvestades nende edulootust ja selleks kuluvaid ressursse. Kui prokuratuur ei ole tõendamisvõimaluste käsitlemisel selgelt eksinud, pole ringkonnakohtul alust prokuratuuri kriminaalmenetluse toimetamiseks või selle jätkamiseks kohustada.

1. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuriga, et tõendite kogumise võimalused on käesoleval ajal ammendunud ning välja on selgitatud kõik võimalikud tähtsust omavad asjaolud. Ringkonnakohtule esitatud kaebuses, on menetlejale ette heidetud asjas tähtsust omavate menetlustoimingute tegemata jätmist, kuid välja ei ole toodud, millised menetlustoimingud on jäetud tegemata ja milliseid tõendeid oleks täiendavate lisatoimingute tegemisega võimalik koguda ning on selle tagajärjel jäänud tõenduslikult tuvastamata. Peamine etteheide seisneb Riigiprokuratuurile selles, et Riigiprokuratuur on rikkunud põhjendamiskohustust, kuivõrd ei ole arvestanud kriminaalmenetluses tegelikult välja selgitatud faktilisi asjaolusid ning on jätnud seisukoha võtmata ülejäänud tekkinud kehavigastuste, sealhulgas nende tekkepõhjuste osas. Märkida tuleb, et põhjendamiskohustuse rikkumisega on tegemist siis kui põhjendused puuduvad. Vaidlustatud Riigiprokuratuuri määruse kohta seda järeldust teha ei saa. Riigiprokuratuur on määruses selgitanud, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ning tõendeid tuleb hinnata kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Seda on menetleja teinud ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kuna F ütlusi ei kinnita ühegi teise tunnistaja ütlus, siis tuleb need kõrvale jätta. Seevastu ülejäänud 5 tunnistajat andsid ütlusi, et Y lõi ühe löögi Q-le rusikaga näkku ja X-le ühe löögi rusikaga näkku. Kaebuse esitaja versiooni, et W ütlused kinnitavad F ütlusi, on meelevaldne. W ütlustest ei ole võimalik järeldada, et Y oleks teinud rohkem kui ühe löögi. Seetõttu pidas riigiprokurör õigustatult F ütluseid ebausaldusväärseteks, mis tuli kõrvale jätta.
2. Nõustuda tuleb sellega, et kui kohtueelse menetluse lõpuleviimisel, tõendite kogumise võimaluse ammendumisel jääb kahtlus, et kahtlustatav ei ole kuritegu toime pannud ja puuduvad piisavad tõendid, et inkrimineerida kahtlustatavale kuritegu, tuleb kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendada kahtlustatava kasuks. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu muude tõenditega kõrvaldada, tuleb in dubio pro reo põhimõttel (KrMS § 7 lg 3) langetada otsus kahtlustatava kasuks, mitte aga teha kahtlustatavale kahjulikku otsust puudulike tõendite alusel. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kriminaalmenetlusõiguses on omaks võetud põhimõte, mille kohaselt kannatanul ei ole õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (vt RKKKm 3-1-1-18-06 p 7; 3-1-1-1-06 p 9). Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamisel on aga kannatanu läbi esindaja just seda taotlenud. Kannatanu õiguse tõhusale õiguskaitsele kriminaalmenetluse alustamisel või lõpetamisel tagab õigus pöörduda kohtusse prokuratuuri menetlusotsustuse vaidlustamiseks.
3. KarS § 121 näeb ette kriminaalvastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Kõnealuse koosseisu objektiivne külg sisaldab kahte alternatiivset tegu - tervise kahjustamist ja/või valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et Y KarS § 121 kooseisu oma käitumisega täitis, so tekitas X-le kehavigastuse, kuid tema teo õigusvastasuse välistab hädakaitseseisundis olemine. Riigiprokurör on põhjalikult selgitanud KarS § 28 lg 1 ja 2 tulenevat hädakaitse seisundi olemasolu ja selle piiride ületamist. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks täiendavalt hädakaitseseisundit ja selle piiride ületamise põhimõtteid üle korrata. Nõustuda tuleb riigiprokuröriga selles, et Y teostas X ja Q 5

(6)rünnet tõrjudes hädakaitset ning rusikaga ühe löögi tegemist ei saa pidada hädakaitsepiiride ületamiseks. Nagu ringkonnakohus juba eelnevalt nõustus riigiprokuröriga, ei anna kogutud tõendid alust järelduseks, et Y oleks sooritanud enam kui ühe löögi kannatanu suhtes. Seejuures on riigiprokurör selgitanud, et X kuklavigastus ja jalaluumurd ei olnud vahetult tingitud rusikalöögist näkku, vaid X selili kukkumisest. Kusjuures X ise oli alkoholijoobes ja ei mäletanud juhtunut. Kaebuse esitaja seab kahtluse alla vigastuste tekkimise seetõttu, et digiloost nähtuvalt oli vigastuste hulk selline, et ei ole eluliselt usutav, et need said tekkida üksnes ühest löögist. Tähele tuleb panna seda, et X digiloost nähtub, et vasaku sääre vigastust iseloomustas marrastus, murd, turse. Värsket haava ei olnud. Peal (kuklal) turse, põrutus, haav ja murd. Diagnoosid on märgitud koodidega, mis kirjeldavad olemasolevaid vigastusi. Seejuures välispõhjusena kood W50, mis iseloomustab tekkepõhjusena: löödud, väänatud, hammustatud või kriimustatud teise isiku poolt. Digiloost ei nähtu kaebaja poolt väidetavaid hammustusjälgi. Lähtudes diagnoosi kirjelduse alternatiivsest leotelust on löömine teise isiku poolt võimalikuks variandiks, mille tagajärjel kannatanul vigastused tekkisid. X vigastuste tekkepõhjustena on menetleja ja riigiprokurör Y rusikalöögi näo piirkond. Seejärel X kukkus, mille tagajärjel sai kuklavigastuse ning murdis sääreluu. Ükski tõend ei viita sellele, et jalaluumurru ja kuklavigastuse sai X pärast kukkumist mingi muu tegevuse tagajärjel. Sellele ei viita ka ühegi tunnistaja (peale F) ütlused. 13. Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et süüdistuskohustusmenetluse käigus ei ole ilmnenud selliseid menetluslõigusikke rikkumisi, mis tooks kaasa kriminaalmenetluse lõpetamise tühistamise. Uurimisasutus on selgitanud välja kõik asjas tähtsust omavad asjaolud ning kaalutlusviga ei ole menetlejad teinud. Riigiprokurör on õigesti asunud seisukohale, et Y tegutses X suhtes objektiivsest küljest hädakaitseseisundis ja tema kaitsetegevus ei väljunud hädakaitse piiridest, sest ta kaitses ennast õigusvastase ründe eest, kasutas selleks kohast vahendit ega tekitanud ründajale liigset kahju. Ringkonnakohus loeb vastuvõetud menetlusotsustuse õiguspäraseks ja seaduslikuks ning ühtlasi puuduvad alused KrMS § 208 korras esitatud kaebuse rahuldamiseks. 14. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 30.05.2022. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 6