2) Suure-Hansu maaüksus ei ole kunagi olnud kasutuses põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks, samuti puudub pea olematu mullakihiga paepealsel maaüksusel ka põlluvõi metsamajanduslik potentsiaal. Suure-Hansu kinnistu ei ole kantud PRIA põllumassiivide registrisse. Seega ei ole maaüksuse sihtotstarbe määratlemine maatulundusmaana vastavuses kehtivate õigusaktidega. 3) Kehtiva üldplaneeringu koondkaardi kohaselt paikneb Suure-Hansu maaüksus kogu ulatuses tee perspektiivses sanitaarkaitsevööndis. Üldplaneeringu kehtestamisel sätestas maantee sanitaarkaitsevööndi mõiste ja sisu teede- ja sideministri 28.09.1999 määrus nr 55, mis käesolevaks ajaks on kehtetu. Praegu sätestab avaliku tee kaitsevööndist tulenevad piirangud ehitusseadustiku (EhS) § 71 lg 2, mille kohaselt maksimaalne maantee kaitsevööndi laius on mõlemal pool äärmise sõiduraja välimisest servast kuni 50 meetrit.
lg-st 3 tulenev õigus üldplaneeringuga kitsenduste seadmiseks on piiratud
§-is 75 ülesloetletud kitsenduste ringiga ning saavad põhineda ainult seadustes sätestatud kitsendustel. Vastustaja ei saa asuda algsete piirangute sisu ja põhjendatust põhistatama üldplaneeringu vastuvõtmisest ajaliselt hilisemate, üldplaneeringut täpsustavates teemaplaneeringutes kajastatud mõistete määratluste alusel. 4) Suure-Hansu maaüksus asub üldplaneeringu järgi tiheasustusalal, kus maantee kiiruspiirang on langetatud maaüksusega piirnevas lõigus 50 kilomeetrini tunnis. Seega ei päde ka vastustaja argument maaüksuse osas perspektiivse sanitaarkaitsetsooni või üldplaneeringuga ehituspiirangute seadmiseks keskkonnamõju strateegiline hindamisele (KSH) viidates. 2 5) Harku Vallavolikogu 31.05.2018 otsusega nr 51 kehtestatud teemaplaneering ei ole kuidagi üldplaneeringu õigusaktidega vastavusse viimise arutamisel aktuaalne, kuivõrd üldplaneeringut ei ole viidatud teemaplaneeringust tulenevalt tänaseni muudetud, vaid see kehtib Harku Vallavolikogu 28.12.2017 otsusega nr 106 kehtestatud kujul. 6) Üldplaneeringu seadustega vastavusse viimise küsimuse sidumine konkreetse maaüksuse võimaliku ehitusõiguse või ehitamise piirangute küsimusega ei ole asjakohane, kuivõrd üldplaneeringu muutunud seadustega vastavusse viimise kohustus tuleneb otseselt seadusest ning seadusandja ei ole jätnud kohalikule omavalitsusele seejuures diskretsiooni õigust. Lisaks ei lahendata üldplaneeringuga konkreetsete maaüksuste ehitusõiguse küsimust. 7) See, et Suure-Hansu kinnistu on hetkel looduslik rohumaa, ei saa olla takistuseks kinnistule üldplaneeringus seadusega kooskõlas oleva juhtotstarbe määramiseks ning ehitamist puudutavate haldusaktide taotlemiseks. Vastusaja on nii kehtivate seadustega vastuolus olevale maatulundusmaa juhtotstarbele, kui ka maaüksuse kõlvikulisele koosseisule viitamisega teinud maaüksuse omanikule takistusi ehitamist puudutavate haldusaktide taotlemisel. 8) Arvestades seda, et tegemist on tiheasustusalal elamutest ümbritsetud maaüksusega, mille osas tänaseks on suuremas osas ära langenud seadustest tulenevad piirangud ehitamisele ning elamute vahele oleks tootmis- või ärile suunatud tegevus ümbruskonna elanikele liigselt häirivate mõjudega, siis ainsaks võimalikuks juhtotstarbeks maaüksusele oleks elamumaa juhtotstarve. Reaalne ehitusõigus krundil selgitatakse välja lähtudes planeerimisseadusest detailplaneeringu menetluse etapis ehk maaüksuse osas üldplaneeringus juhtotstarbe muutmisega elamumaa juhtotstarbeks ei saa kaasneda kahjulikke või kellelegi ebasoodsaid mõjusid. 9. Harku vald leiab, et kaebus tuleb rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel. 1) Kaebajal oli kinnistu omandamisele eelnevalt võimalik tutvuda alal kehtiva üld-ja teemaplaneeringuga. Üldplaneeringus on loodusliku haljasmaana tähistatud valdav osa valla territooriumist, s.o ala, mille sihtotstarbeks on enamasti maatulundusmaa. Leebe režiimiga looduslikul haljasmaal on võimalik eluasemekohtade rajamine hajaasustuse põhimõttel 2) Perspektiivsed sanitaarkaitsealad maanteede või perspektiivsete teede ümber on laiustega 120 m, 200 m ja 300 m. Pärast Harku valla üldplaneeringu kehtestamist muudeti projekteerimise norme ning neis ei kajastatud maantee sanitaarkaitsevööndi terminit. Õigusaktist tuleneva kaitsevööndi määramisel tuleb kehtiva õiguse alusel lähtuda EhS § 71 lgs 2 sätestatud avalikult kasutatava tee kaitsevööndi tingimustest. See ei muuda asjaolu, et Harku Vallavolikogu poolt kehtestatud üldplaneeringus maantee sanitaarkaitsevöönditesse elamumaid ei kavandatud. Üldplaneeringu alusel võib kinnisomandile seada kitsendusi (
Üldplaneeringuga lahendatakse ka transpordivõrgustiku ja muu infrastruktuuri üldise asukoha ja nendest tekkivate kitsenduste määramine (
3) Mõistega „maanteeperspektiivne sanitaarkaitsevöönd“ tähistatakse kehtivas Harku valla üldplaneeringus printsiipi, mille kohaselt ei kavandata uusi elamuühikuid maanteede perspektiivsete kaitsevööndite ulatuses. Maantee perspektiivne sanitaarkaitsevöönd on ala, kuhu võivad ulatuda maanteest selle kasutamisel tekkivad negatiivsed mõjud, näiteks müra, vibratsioon ja saasteained. Nimetatud kaitsevööndit on võimalik vähendada, rakendades müraja õhusaaste leevendamise meetmeid. 4) Üldplaneeringu koostamise raames teostatud KSH aruandest nähtus, et seni kavandatud elamumaa maht ületab valla keskkonnataluvuse piire, mistõttu koostatav üldplaneering töötatigi
lg 4 kohaselt on maakasutuse juhtotstarve üldplaneeringuga määratav maa-ala kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu määratud piirkonnale edaspidise maakasutuse põhisuunad. Üldplaneeringus sätestatud juhtotstarve ei määra otseselt, millisel viisil maaüksust kasutada saab. Üldplaneeringu-järgne maakasutuse juhtotstarve võimaldab ka mõningaid kõrvalekaldeid üldplaneeringuga sätestatud maakasutusest eeldusel, et juhtotstarbele vastav kasutus on valdav ja see ei mõjuta oluliselt planeeringu põhilahendust (Riigikohtu 18.10.2016 otsus nr 3-3-1-31-16). Kaebaja on ka ise 17.09.2021 seisukohas öelnud, et reaalne ehitusõigus krundil selgitatakse välja lähtudes planeerimisseadusest detailplaneeringu menetluse etapis. Kokkuvõttes ei saa kaebaja enda soovitud ehitusõigust tuletada kinnistu üldplaneeringus märgitud juhtotstarbest. Elamumaa juhtotstarve ei tagaks kaebajale soovitud ehitusõiguse saamist. Niisamuti ei välista loodusliku haljasmaa juhtostarve iseenesest detailplaneeringuga Suure-Hansu maaüksusele elamumaa sihtotstarbe määramist, sest arvestades loodusliku haljasala juhtotstarbe ala Harku valla üldplaneeringus, ei saaks ühe maaüksuse osas juhtotstarbele mittevastava sihtotstarbe andmist pidada üldplaneeringu põhilahenduse muutmiseks. 13. Vaatamata eelnevale märgib kohus, et kohtule ei nähtu ka, et kinnistu juhtotstarbe leebe režiimiga haljasalast elamumaaks muutmata jätmine oleks kuidagi õigusvastane. Kaebaja on juhtotstarbe muutmata jätmise õigusvastasuse põhjendamise asemel keskendunud sihtotstarbe küsimusele, mis pole asjakohane. Kaebaja ei ole veenvalt põhistanud, miks vastustaja peaks üldplaneeringut Suure-Hansu maaüksuse juhtotstarbe osas muutma. MaaKatS § 181 muudatus, millele kaebaja viitab, ei ole juhtotstarbe määramisega seotud. Kohtule ei nähtu asjaolusid, millest tuleneks, et vastustajal oleks kohustus juhtostarvet kaebaja soovitud viisil muuta. 14. Ka vastustaja kohustamine EhS § 71 lg 2 kohaseid maantee kaitsevööndeid üldplaneeringule märkima, ei kaitse kuidagi täiendavalt kaebaja õigusi. Seda esmalt põhjusel, et kuigi
lg 4 kohustab kohaliku omavalitsuse üksust üldplaneeringut pärast selle kehtestamist muudetud või kehtestatud õigusaktidega vastavusse viima, ei tähenda sellise muudatuse tegemata jätmine, et kaebaja oleks detailplaneeringu menetluses kehvemas olukorras. Detailplaneeringu menetlus tuleb läbi viia kehtiva õiguse kohaselt, mistõttu ei saaks vastustaja tugineda detailplaneeringu menetlemisel kehtetust õigusaktist tulenevale keelule. Seda olenemata asjaolust, kas üldplaneeringut on jõutud kaasajastada või mitte. Seejuures on kohalikul omavalitsusel aga kohustus hinnata õigusaktidest tulenevate muudatuste tegemise vajadust vaid iga viie aasta tagant (
S § 71 lg 2 järgne varasemast kitsam maantee kaitsevöönd, et piirangust väljaspool on vastustaja kohustatud elamute ehitamist lubama. Vastustajale säilib kaalutlusõigus selle üle otsustamiseks. Vastustaja seisukohtadest kohtumenetluses nähtub, et vastustaja ei soovinud Harku valla üldplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise aruandele tuginedes üldplaneeringus maanteede sanitaarkaitsevöönditena märgitud alale elamumaid planeerida põhjusel, et nende maht ületaks valla keskkonnataluvuse piire. Vastustaja selgituste kohaselt on tegemist elamute planeerimise printsiibiga. Tegemist on niisiis valla kaalutlusotsusega oma ruumilise arengu kujundamisel (
lg 1 p-d 6 ja 18 ja lg 5 2), mistõttu ei ole vastustajal kohustust selle printsiibiga vastuolus olevat detailplaneeringut kehtestada.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.