Obsah (7)

§ 182§ 116§ 158§ 108§ 118§ 175§ 77

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine 3-20-1314 30. juuli 2021 Maria Lõbus „X“ kaeb

) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lõike 1 punkt 9).

3-20-1314 Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lõige 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla otsustas
2. mai
3. a käskkirjaga nr 3-20/1-2/164 kohaldada kinnipeetav „X“ suhtes samast päevast alates vangistusseaduse (VangS) § 69 alusel järgmisi täiendavaid julgeolekuabinõusid: eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, kehakultuuriga tegelemise keelamine ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati kuni asjaolude äralangemiseni. Viru Vangla täiendas
4. juuli
5. a käskkirjaga nr 3-20/1-2/241 oma
6. mai
7. a käskkirja põhjendusi.
8. Tartu Halduskohtusse saabus
9. juulil 2020 „X“ kaebus Viru Vangla
10. mai
11. a käskkirja tühistamiseks. Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus kohtul peatada Viru Vangla
12. mai
13. a käskkirja täitmise kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
14. Tartu Halduskohus võttis
15. juuli
16. a määrusega kaebuse menetlusse. Sama määrusega rahuldas kohus esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning peatas Viru Vangla
17. mai
18. a käskkirja ja
19. juuli
20. a käskkirja täitmise kuni praeguses asjas lõpliku kohtulahendi jõustumiseni tingimusel, et kaebaja ei pane rohkem toime rikkumisi, mis võivad olla asjakohased täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kontekstis. Tartu Ringkonnakohus jättis
21. augusti
22. a määrusega Viru Vangla määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu kohaldatud esialgse õiguskaitse kehtima.
23. Viru Vangla palus
24. septembri
25. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata.
26. Kohus jättis
27. mai
28. a määrusega rahuldamata kaebaja taotlused täiendavate tõendite kogumiseks ning otsustas asja läbi vaadata kirjalikus menetluses.
29. Kaebaja esitas
30. mail 2021 vastuväite kohtu tegevusele seoses tõendite kogumise taotluste rahuldamata jätmise ja kohtuistungi korraldamata jätmisega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
31. Kaebaja on seisukohal, et Viru Vangla
32. mai
33. a käskkiri on õigusvastane ja tuleb tühistada. Kaebaja põhjendas oma seisukohta kokkuvõtlikult järgmiselt. Kaebaja viibis
34. veebruarist 2020 kuni
35. maini 2020 Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas ravil. Tartu Vanglas kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ei kohaldatud. Kaebaja viidi Viru Vanglasse tagasi
36. mail
37. Samal päeval kohaldati ilma igasuguse aluse ja põhjenduseta kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid tähtajatult. Viru Vangla
38. mai
39. a käskkirjas esile toodud alustel ei võimalda VangS § 69 lõige 1 täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada. VangS § 69 lõikes 1 loetletud asjaolud käskkirja andmise hetkel puudusid. Vastustaja väited kaebaja ohtlikkuse kohta ei vasta tõele. Samuti on 2 3-20-1314 vaidlusalune käskkiri ja selle alusel üksikvangistuse kohaldamine ilmselgelt ebaproportsionaalne, kuna vangla on hoidnud kaebajat üksikvangistuses peaaegu üheksa aastat. VangS § 69 on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 13 tuleneva õigusselguse põhimõttega, PS §-s 18 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklis 3 sätestatud keeluga ja PS §-s 28 sätestatud tervise kaitse õigusega, mistõttu tuleb VangS § 69 jätta asja lahendamisel kohaldamata ja tunnistada eelnimetatud PS normidega vastuolus olevaks. VangS § 69 ei sätesta, millal on vanglal kohustus meetmete kohaldamine lõpetada, mistõttu annab see vanglale piiramatu voli. Viru Vangla
40. juuli
41. a käskkirjas toodud põhjendused ei ole asjakohased, sest need on esitatud peaaegu poolteist kuud hiljem teise ametniku poolt.
42. Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja põhjendas oma seisukohta kokkuvõtlikult järgmiselt. Tartu Vangla kodukorra lisa 1.4 sätestab, et psühhiaatriaosakond on suletud osakond. Seega ei olnud Tartu Vanglas vajalik täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada, sest kaebaja viibis niigi suletud osakonnas, kus tema liikumine ja kokkupuude teiste kinnipeetavatega oli piiratud sarnaselt julgeolekuabinõude kohaldamisega. Tartu Vanglas karistati kaebajat
43. märtsil 2020 distsiplinaarkorras noomitusega seoses korraldusele allumatusega. Kaebaja on ettearvamatu ning tema meeleolu võib järsku muutuda. Kaebajat on varem muu hulgas karistatud kinnipidamisasutuse tegevuse desorganiseerimise ja vanglateenistuse ametniku ründamise eest (sh gaasi ja torkerelvaga). Samuti ründas kaebaja kääriteraga
44. veebruaril 2012 kaaskinnipeetavat, tekitades viimasele vigastusi. Samuti on kaebaja ähvardanud vanglateenistuse ametnikke. Seeläbi on ohustatud vangla julgeolek, sest kaebaja eelnev käitumine peegeldab selgelt, et ta võib mõnele ebameeldivale olukorrale reageerida äärmiselt agressiivselt ja ründavalt. Kaebaja ei ole taastanud vangla usaldust eelkõige seetõttu, et ta siiani ei allu korraldustele ja rikub suhtlemiseeskirju. Kaebaja puhul on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise konkreetne alus eelkõige tema äkkviha ja sellega kaasneda võiv füüsiline agressiivsus, mis arvestades kaebaja minevikku, võib ohustada teiste isikute elu ja tervist. Kaebaja käitumisest lähtuvast ohuprognoosist saab ühemõtteliselt välja lugeda, et kaebaja võib täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamata jätmisel suure tõenäosusega järjekordselt rünnata kas ametnikku või kaaskinnipeetavat või panna vangla julgeoleku ohtu muude vahenditega. KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
45. Kohus jättis
46. mai
47. a määrusega rahuldamata kaebaja taotlused täiendavate tõendite kogumiseks ning otsustas asja läbi vaadata kirjalikus menetluses. Kaebaja esitas
48. mail 2021 vastuväite kohtu tegevusele seoses tõendite kogumise taotluste rahuldamata jätmise ja kohtuistungi korraldamata jätmisega. Kaebaja märkis, et kui kohus tõendeid ei kogu, siis ei ole kaebajal võimalik oma väiteid tõendada, ning kui kohus kohtupsühhiaatrilist ekspertiisi ei määra, ei ole võimalik tuvastada kaebaja vaimse tervise seisundit enne üksikvangistuse kohaldamist, selle ajal ja peale seda. Kaebaja soovis kohtuistungi korraldamist, sest ta plaanis istungile kutsuda Viru Vangla direktori, teise üksuse juhi T. Salometsa ja esimese üksuse juhi K. Kröönströmi, et esitada asjaga seonduvaid küsimusi. 3 3-20-1314 Kohus on
49. mai
50. a määruses juba põhjendanud, miks ta ei pea kaebaja tõendite kogumise taotlusi põhjendatuks. Kohus jääb nende põhjenduste juurde ega korda neid. Kohus märgib siiski täiendavalt, et ei pea kaebaja terviseseisundi hindamist praeguse kaebuse lahendamiseks vajalikuks, sest kaebus tuleb rahuldada kaebaja tervist puudutavatest väidetest hoolimata. Samuti jääb kohus samas määruses esitatud põhjenduste juurde, miks ta ei pea kohtuistungi korraldamist vajalikuks. Kaebaja ei ole enne
51. mai
52. a vastuväite esitamist taotlenud Viru Vangla direktori, T. Salometsa ega K. Kröönströmi tunnistajatena ülekuulamist. Kaebaja ei ole ka
53. mai
54. a vastuväites selgitanud, miks täpsemalt on nende isikute tunnistajatena ülekuulamine asja lahendamiseks vajalik. Viide soovile „esitada asjaga seonduvaid küsimusi“ ei ole piisav põhjendus. Kohtule ei ole samuti äratuntav vajadus neid isikuid üle kuulata. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata.
55. VangS § 69 lõige 1 sätestab: „Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks.“ Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et nii täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel. Kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust. (Vt
56. mai
57. a otsus asjas nr 3-3-1-10-17, punkt 16.) Tartu Ringkonnakohus on täpsustanud, et kaalutlusõiguse kasutamine ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamine ja meetme valik saab toimuda alles pärast VangS § 69 lõikes 1 nimetatud aluse tuvastamist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse esinemises veendumiseks peab vangla hindama faktilisi asjaolusid ning vajadusel koguma tõendeid faktiliste asjaolude kindlaks tegemiseks. Kuigi nendele asjaoludele saab tugineda ka hiljem täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kaalutlusotsuse tegemisel, siis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamisel ei teosta vangla kaalutlusõigust ega saa otsustada aluse esinemise üle otstarbekuse kaalutlusest lähtuvalt. Vastavalt ei saa täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamise osas kohaldada

§ 158lõiget 3 ega lähtuda selles sätestatud kohtuliku kontrolli piirangust.

(Vt

1. mai
2. a otsus haldusasjas nr 3-19-656, punkt 18.)
3. Viru Vangla on
4. mai
5. a käskkirjas kirjeldanud kaebaja suhtes alates
6. augustist 2019 erinevate käskkirjade alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Vangla on osutanud, et kaebaja varasemad rikkumised kajastuvad eelnevalt koostatud käskkirjades, mistõttu puudub vajadus neid korrata. Vangla on lisaks viidanud 4.‒
7. jaanuaril 2020 ja
8. veebruaril 2020 Viru ja Tartu Vanglas toime pandud rikkumistele (enesevigastamised, ametnike korraldustele mitte allumine, vangla vara rikkumine, ametnike suhtes ähvardava ja agressiivse kõneviisi kasutamine). Vangla selgitas, et kaebaja suhtes kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid vangla üldise julgeoleku tagamiseks ja edaspidiste raskete õigusrikkumiste toimepanemise ennetamiseks. Samuti on vangla viidanud vajadusele välistada oht kaebaja elule ja tervisele. Viru Vangla täpsustas
9. juuli
10. a käskkirjaga
11. mai
12. a käskkirja põhjendusi. Vangla on eraldi esile toonud kaebaja rikkumised alates
13. detsembrist
14. Vangla on kirjeldanud 4 3-20-1314 tegusid, mille eest kaebajat on kriminaalkorras karistatud, samuti tema käitumist vangistuse jooksul. Lisaks on vangla täpsemalt lahti kirjutanud 4.‒
15. jaanuaril 2020 ja
16. veebruaril 2020 toime pandud rikkumised ning viidanud
17. juunil 2020 toimunud intsidendile. Vangla on täiendavalt selgitanud, et peab kaebajat ohtlikuks vanglas viibivatele isikutele. Vanglas osutas, et kaebaja on korduvalt kasutanud vaimset ja füüsilist vägivalda kaaskinnipeetavate ja ametnike suhtes. Kaebaja on raskendanud vanglaametnike töökohustuste täitmist. Vanglaametnikud on pidanud kaebaja suhtes kasutama jõudu ja erivahendeid vangla julgeoleku tagamiseks. Samuti on kaebaja
18. ja
19. aastal vanglaametnikke ähvardanud ja nende korraldustele mitte allunud. Kaebaja tegevus aastatel 2012‒2020 viitab tema agressiivsusele, impulsiivsusele, madalale pingetaluvusele ja negatiivsele suhtumisele vanglaametnikesse. Kaebaja käitumine aastatel 2012‒2020 viitab temast lähtuva ohu püsimisele, kuna käitumismuster on korduv.
20. Kaebaja märkis, et
21. juuli
22. a käskkirjas toodud põhjendused pole asjakohased. Kaebaja viitas sellele, et need põhjendused esitati umbes poolteist kuud hiljem teise ametniku poolt. Lisaks märkis kaebaja, et haldusakti õiguspärasuse hindamisel saab kohus arvestada ainult neid kaalutlusi ja põhjendusi, millest lähtuti haldusakti andmisel, mitte nendest, mida vastustaja hiljem juurde mõtles. Viru Vangla on
23. mai
24. a käskkirjas esitanud põhimotiivid, miks ta pidas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist vajalikuks.
25. juuli
26. a käskkirjas on vastustaja neid põhimotiive täpsustanud. Kohus leiab, et haldusaktis esitatud põhimotiivide hilisem täpsustamine ei ole keelatud. Kohtul pole praegusel juhul mõistlikku põhjust kahelda selles, et vastustaja lähtus
27. juuli
28. a käskkirjas esitatud põhjendustest juba
29. mai
30. a käskkirja andmisel. Põhimotiive pole keelatud täpsustada teisel ametnikul. Milline ametnik täiendavad põhjendused esitab, on haldusorgani sisepädevuse ja töökorralduse küsimus. Kaebaja on ise viidanud sellele, et
31. mai
32. a käskkirja allkirjastanud ametnik viibis
33. juuli
34. a käskkirja allkirjastamise ajal puhkusel. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasuse eest vastutab Viru Vangla kui haldusorgan tervikuna, mitte üksik ametnik. Kaebaja on kohtumenetluse algusest saadik olnud teadlik
35. juuli
36. a käskkirjas esitatud põhjendustest ning ta on saanud nende kohta esitada oma arvamuse ja vastuväited. Kohus hindab
37. mai
38. a käskkirja õiguspärasust selle andmise aja seisuga (

§ 158lõike 2 teine lause).

1. mai
2. a käskkirjas esitatud põhimotiivide täpsustamine
3. juulil 2020 ei tähenda, et kohus hindaks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasust
4. juuli
5. a seisuga.
6. Vastustaja on põhjendanud kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist kaebaja ohtlikkusega teistele kinnipeetavatele, vanglaametnikele ja vangla julgeolekule ning vajadusega hoida ära raskete õigusrikkumiste toimepanemine. Samuti on vastustaja viidanud sellele, et kaebaja on end korduvalt vigastanud, mistõttu kujutab ta ohtu ka iseenda tervisele ja elule. Kõik need asjaolud on VangS § 69 lõikes 1 nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alusena. Kohtul tuleb kontrollida, kas vastustaja on kõik olulised faktilised asjaolud välja selgitanud ja neid arvestanud ning nende põhjal teinud õige järelduse VangS § 69 lõikes 1 nimetatud aluste esinemise kohta. 5 3-20-1314
7. Viru Vangla on
8. juuli
9. a käskkirjas kajastanud kaebaja tegevust alates
10. detsembrist 1993, kuid on eelkõige keskendunud kaebaja käitumisele aastatel 2012‒
11. Kaebaja ei ole käskkirjas kajastatud intsidentide toimumist eitanud. Viru Vangla
12. juuli
13. a käskkirjas kajastatud kaebaja tegevus
14. aastast kuni
15. aasta alguseni annab tunnistust sellest, et kaebaja on olnud agressiivne, ähvardav, impulsiivne ning negatiivselt meelestatud vanglaametnike ja mõnede kaaskinnipeetavate suhtes. Kaebaja on korduvalt rünnanud kaaskinnipeetavaid (nt
16. aastal kääridega kaaskinnipeetava ründamine ja vigastuste tekitamine) ja vanglaametnikke. Lisaks on kaebaja korduvalt ähvardanud vanglaametnikke vägivallaga. Kaebaja on üles näidanud allumatust ning mitmel korral on vanglaametnikud olnud sunnitud kasutama tema suhtes füüsilist jõudu ja erivahendeid vangla julgeoleku tagamiseks. Viru Vangla
17. juuli
18. a käskkirjast nähtub, et kaebaja ei ole
19. aasta jaanuari keskpaigast kuni
20. aasta veebruari lõpuni toime pannud ühtegi negatiivset tegu, mis võiks tähtsust omada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kontekstis. Viru Vangla
21. juuli
22. a käskkirjast nähtuvalt on
23. aasta märtsist kuni
24. aasta veebruari keskpaigani kaebaja aga jälle vanglaametnike peale ärritunud ja häält tõstnud ning neid füüsilise vägivallaga ähvardanud, millest ametnikud on tundnud ennast ohustatuna. Samuti on kaebaja korduvalt keeldunud ametnike korraldustele allumast, mistõttu on ametnikud pidanud tema suhtes füüsilist jõudu rakendama. Kaebaja on mitu korda takistanud ametnike kambrisse sisenemist. Kaebaja on lõhkunud vangla vara ja korraldanud mitmel korral kambris uputuse. Lisaks on kaebaja edastanud ja võtnud vastu keelatud esemeid. Samuti on kaebaja end korduvalt vigastanud. Viimased negatiivsed intsidendid on toimunud
25. veebruaril
26. Kohus jätab tähelepanuta
27. juuni
28. a intsidendi, sest see toimus pärast vaidlustatud käskkirja andmist. Niisamuti jätab kohus tähelepanuta vastustaja poolt kohtumenetluses tehtud viited muudele pärast
29. maid 2020 toimunud rikkumistele. Asja materjalidest nähtuvalt paigutati kaebaja
30. veebruaril 2020 Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda ravile. Kaebaja sõnade kohaselt ja ka
31. juuli
32. a käskkirjast nähtuvalt on kaebaja Tartu Vanglas psühhiaatriaosakonnas ravil viibides alates
33. veebruarist 2020 käitunud hästi. Vangla ei ole viidanud ajavahemikul
34. veebruarist 2020 kuni
35. maini 2020 ühelegi negatiivsele intsidendile. See tähendab, et kaebaja käitumine oli enne
36. mai
37. a käskkirja andmist olnud enam kui kolm kuud hea. Vastustaja on
38. juuli
39. a käskkirjas suurt rõhku pannud kaebaja käitumisele alates
40. aastast kuni
41. veebruarini 2020, kuid on sisuliselt jätnud arvestamata järgneva kolme kuu jooksul kaebaja käitumises toimunud olulise paranemise. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on aga määrav roll just kinnipeetava viimase aja käitumisel ning seejuures võib täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kontekstis kinnipeetava käitumise hindamiseks olla piisav vaadata viimasest aastast ka oluliselt lühemat perioodi, nt viimast paari kuud (vt Tartu Ringkonnakohtu
42. mai
43. a otsus haldusasjas nr 3-19-656, punkt 23 ja praeguses asjas tehtud Tartu Ringkonnakohtu
44. augusti
45. a määrus, punkt 18). Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on rõhutanud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkiri peab võimaldama teha kindlaks, et ametivõimud on läbi viinud uue hindamise, võttes arvesse mis tahes muutusi kinnipeetava asjaoludes, olukorras või käitumises (
46. novembri
47. a otsus asjas nr 70465/14: A.T. vs. Eesti, punkt 73). Vangla ei saa lõputult õigustada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ammu toimunud sündmustega, jättes tähelepanuta kinnipeetava käitumises toimunud paranemise. Kaebaja käitumine enam kui kolme kuu jooksul enne
48. mai
49. a käskkirja andmist ei viita vähimalgi määral sellele, et kaebaja võiks 6 3-20-1314 ohustada teisi kinnipeetavaid, vanglaametnikke, vangla julgeolekut või iseennast või toime panna raske õigusrikkumise. Kohus leiab, et enam kui kolmekuuline ajavahemik on piisavalt pikk aeg saamaks kinnitust kinnipeetava käitumise paranemisest ja temast lähtuva ohu taandumisest. Seda, et kaebajast lähtuva ohu esinemine ei ole täielikult välistatud (ohukahtlus), ei saa võrdsustada ohuolukorraga (ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine). Täiendavad julgeolekuabinõud on erakorralised meetmed, mille kohaldamine on VangS § 69 lõike 1 järgi lubatud üksnes ohuolukorras, mitte ohukahtluse korral. (Vt Tartu Ringkonnakohtu
50. mai
51. a otsus haldusasjas nr 3-19-656, punktid 23‒24.)
52. mai
53. a seisuga ei saanud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal pidada piisavalt tõenäoliseks, et kaebaja võiks lähitulevikus rünnata teisi kinnipeetavaid või vanglaametnikke või ohtu panna vangla julgeoleku või iseennast vigastada või toime panna raske õigusrikkumise. Järelikult ei esinenud
54. mai
55. a seisuga ohuolukorda ega esinenud VangS § 69 lõikes 1 nimetatud aluseid. See tähendab, et vastustajal puudusid alused kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Vastustaja
56. mai
57. a käskkiri on materiaalselt õigusvastane. Seetõttu tuleb kaebus rahuldada ja
58. mai
59. a käskkiri tühistada. Kuna
60. mai
61. a käskkiri ja
62. juuli
63. a käskkiri on omavahel lahutamatult seotud, tuleb kaebaja õiguste tõhusaks kaitseks ja õigusselguse huvides tühistada ka
64. juuli
65. a käskkiri.
66. Kaebaja viitas sellele, et VangS § 69 on vastuolus PS §-st 13 tuleneva õigusselguse põhimõttega, PS §-s 18 ja EIÕK artiklis 3 sätestatud keeluga ja PS §-s 28 sätestatud tervise kaitse õigusega, mistõttu tuleb VangS § 69 jätta asja lahendamisel kohaldamata ja tunnistada eelnimetatud PS normidega vastuolus olevaks. Kaebaja märkis, et VangS § 69 ei sätesta, millal on vanglal kohustus meetmete kohaldamine lõpetada, mistõttu annab see vanglale piiramatu voli. Kaebaja selgitusest võib aru saada, et kaebaja peab VangS § 69 põhiseadusvastaseks just osas, milles see ei sätesta, millal on vanglal kohustus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetada. Praegune vaidlus käis selle üle, kas vastustajal oli alust kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada. Vaidlus ei puudutanud täiendavate julgeolekuabinõude jätkuvat kohaldamist või nende kohaldamise pikendamist. Seega ei olnud VangS § 69 praegusel juhul asjassepuutuv osas, mis puudutab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamise aega. Kohus saab normi põhiseaduspärasust hinnata ainult siis, kui norm on asja lahendamisel asjassepuutuv. Kuna VangS § 69 ei ole praegusel juhul asjassepuutuv osas, mis puudutab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamise aega, ei hinda kohus selle põhiseaduspärasust. Kohus märgib siiski, et kaebaja väide, et VangS § 69 ei sätesta, millal on vanglal kohustus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetada, ei vasta tõele. VangS § 69 lõike 3 järgi tuleb VangS § 69 lõikes 1 nimetatud asjaolude äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetada. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamine abinõude kohaldamise aluse äralangemisel on kohustuslik ning vanglal puudub siinkohal kaalutlusõigus (Tartu Ringkonnakohtu
67. mai
68. a otsus haldusasjas nr 3-19-656, punkt 18). Seega ei anna VangS § 69 vanglale piiramatut voli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Seadus ei saa sätestada konkreetset tähtaega, sest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamise aeg sõltub iga üksikjuhtumi asjaoludest. 16.

§ 108lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kaebus rahuldatakse, on menetluskulude kandmise kohustus vastustajal. Kohus vabastas

1. juuli
2. a määrusega kaebaja kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamise eest nõutava riigilõivu tasumise kohustusest. Riigilõiv, mille tasumise kohustusest kohus kaebaja vabastas, jääb riigi kanda (

§ 118lõige 2).

7 3-20-1314 17. Kaebaja palvel asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lõige 3).

18. Kaebaja selgitas, et kuna asi sisaldab tema eraelu ja tervist puudutavaid andmeid, palub ta kohtul kaaluda menetluse kinniseks kuulutamist. Kohus leiab, et kaebaja taotlus on põhjendatud ja asja menetlus tuleb kaebaja eraelu kaitseks kinniseks kuulutada (

§ 77lõige 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lõike 1 punkt 3).

(allkirjastatud digitaalselt) 8